31. juuli 2011

Tere pühapäeva hommikut! Sooja suvikõrvitsasaia soovite?

Vahel kohe juhtub, et inimesel läheb uni ära kell 4 hommikul (ealised iseärasused?). Esimese tunni lihtsalt vähkred, mõtted peas keerlemas. Siis hakkab väljas juba täiesti valgeks minema ja edasine küljekeeramine tundub mõttetu. Pere teised liikmed nohisevad häirimatus rahus edasi ja ühel hetkel ei karga pähe paremat mõtet kui kööki hiilida ja ülejäänud pere ärkamise ajaks soe sai valmis küpsetada.


Kuna köögilaualt vaatas vastu üks eelmisel õhtul värskelt peenralt ära naksatud suvikõrvits, siis ei pidanud ka palju pead murdma, millisele küpsetisele seekord keskenduda. Suvikõrvitsai!
Minu üks lemmik on ka kitsejuustu ja tüümianiga sai, seekord sai aga tehtud eriti lihtne moodus, mis annab tulemuseks tervisliku ja mahlaka sepiku ning tänu suvikõrvitsale seisab ka tavapäraselt kauem mahlane ja värske. Toodud kogusest tuleb välja kaks parajat saiapätsi.
Saia valmistaimse jaoks läheb vaja:
1 suvikõrvits (minul oli ca 300 grammine) riivituna
1 tl soola
30 gr presspärmi või 1 pakk kuivpärmi
3 dl käesooja vett
2 spl pruuni suhkrut või mett
5 dl graham jahu (või ka näiteks rukki-, kaera- vm täistera jahu)
4 dl nisujahu
0,5 dl oliiviõli
soovi korral ürte - münti, tüümiani, basiilikut vm
päevalilleseemneid (minul olid need kahjuks otsa saanud ja nii vara hommikul ei saanud ka kaubandusvõrgule panustada, muidu oleks kindlasti need ka tainasse lisanud).

Kitsejuust suvikõrvitsasaial. Ilus algus päevale!
Tee nii: riivi suvikõrvits, puista sool suvikõrvitsale ning aseta sõelale nõrguma. Aeg-ajalt raputa ja keera riivitud massi, et võimalikult palju vedelikku eralduks. Lahusta presspärm toasoojas vees. Lisa vette umbes kolmandik kogu jahukogusest (3 dl nisujahu) ja sega. Lase ca 20 minutit räti all kerkida.
Kui kasutad kuivpärmi, siis sega see lihtsalt jahu sekka ja sega koos jahuga vee sisse.
Kerkinud tainamassile sega juurde ülejäänud jahu(d), nõrutatud suvikõrvits, suhkur või mesi, oliiviõli, üridid ja seemned ning sõtku kuni läikiva tainamassi moodustumiseni. Tainas peaks kausi ja käte küljest lahti lööma. Minul teeb selle tüütu, kuid vältimatu töö ära tubli koduabiline köögilaual. Tuleb tunnistada, et ma tõesti ei armasta kättpidi taina sees jauramist.
Raputa tainapallile veidi jahu, vormi massist kaks ühesuurust vorstikest ning pane õliga või küpsetuspaberiga kaetud vormi kerkima. Mina lasin rätiku all umbes tund aega kerkida ja siis oli viimane aeg sai ahju pista, sest kerkinud tainas tahtis üle vormi äärte valguda.
Küpseta 220 kraadi juures ca 30 minutit.
Võta saiad ahjust ning määri pealispind sulavõiga. Jäta veidikeseks jahtuma.
Ja selleks ajaks, kui pere ärkab, saab saiast parajalt pehmeid värske saia viile lõigata. Saiakatteks sobis sel pühapäevasel hommikul kitsejuust ja paar päeva varem soola pandud lõhefilee.

Kitsejuurstuga ja soolalõhega - värske sai on igal juhul parim hommikune ära ärataja

Unetusel võib oma positiivne mõju olla, igal juhul oli väga mõnus hommikukohvi kõrvale soojal saial serveeritud võileibu haugata.

Suvikõrvitsa carpaccio. Imelihtne ja imemaitsev

Suvikõrvitsa ajastu on saabunud. Toon ise, kui oma kõrvitsamäele lähen, iga kord kaasa paar parajat jurakat. Nüüd tuleb ainult fantaasial lennata lasta, mida kogu selle suvikõrvitsaga ette võtta.
Õiteilu võib ju ka nautida, kuid praktiline perenaine naksab ära isasõied (need, mis on peene varre otsas ilma pojata), paneb need pannile ja sööb lihtsalt ära. Näiteks anšoovise ja mozzarellaga täidetult. Minu üks ammune lemmik!
Suvikõrvitsa vili annab aga hulganiselt võimalusi nii soolaste kui magusate toitude valmistamiseks. Täna sai jäädud siiski soolasele lainele ning tehtud suvikõrvitsa carpaccio ja suvikõrvitsasai.




Suvikõrvitsasaia olen ka enne teinud ja siis tüümiani ja kitsejuustuga, nii et teadsin väga hästi, kuivõrd mahlaseks muudab riivitud ja nõrutatud suvikõrvits ühe pärmitaina küpsetise. Tänane tõeline üllataja oli aga suvikõrvitsast valmistatud carpaccio. Nii õrn ja hõrk kerge suutäis või eelroog. Täiesti suve nägu ja kindlasti saab sagedaseks külaliseks meie laual ka edaspidi. Suurem osa suvikõrvitsaid on alles kasvamas ja hetkel see õnnis aeg, kus jagub korraga nii vilju kui õisi carpacciole puistamiseks ja päikesekollase värviträpsu lisamiseks.



Carpaccio valmistamiseks läheb vaja (koguseid on väga keeruline täpselt kirja panna, nii et siinkohal tuleb igaühel oma vaistu usaldada):
suvikõrvistast kas kartulikoorimisnoaga tõmmatud või terava noaga lõigatud paberõhukesi viile
head kvaliteetset oliiviõli
veidi värsket münti
mõned suvikõrvitsaõied
parmesani juustu
sidrunimahla
soolahelbeid
röstitud kõrvitsaseemneid
värskelt jahvatatud musta pipart
Laota suvikõrvitsaviilud taldrikule, sega paar tilka sidrunimahla oliiviõliga. Piserda suvikõrvitsale soolahelbeid ning oliiviõli-sidruni segu. Puista peale veidi hakitud münti ja peenteks ribadeks hakitud suvikõrvitsaõisi. Tõmba kartulikoorimisnoaga parmesanist mõned ribad, puista peale kõrvitsaseemned ning jahvata must pipart.
Lase taldrikutäiel umbes 15 minutit seista, et maitsed seguneksid. Naudi külma valge veiniga. Nii lihtne ja maitseb nii dekadentlikult hästi!

Kirgiisi kanalihašašlõkk

See lihtne, kuid samas üllatavate koostisosadega kanašašlõki retsept pärineb minu hea sõbranna Naša retseptivaramust. Kirgiisi päritolu kohta ei oska muud kommenteerida, kui et selle nimetuse all on see retsept käsikirjaliselt üles märgitud saanud. Peipsi ääres elava rahva seas on sel moel valmistatud šašlõkk populaarseks saanud. Naabrinaine Rita, kelle varamust on pärit suurepärane Peipsi sibulapirukas, armastab sedamoodi tehtud kana väga. Ja Rita juba head asja oskab hinnata :)


Tegemist on hästi geniaalse ideega - kana marineerub lahtiklopitud muna ja jahu segus ning hiljem küpsetades moodustub liha pinnale midagi paneeringu taolist, mis hoiab liha mahlad lihas sees.
Kanaliha puhul tuleks eelistada nahaga tükke - need on kindlasti mahlasemad kui ilma nahata tükid. Sobivad hästi väiksemad kintsulihatükid (koos kondiga) see tähendab, et mitte need sabaga suured tükid. Kindlasti võib proovida ka samal moel valmistada sealiha või siis hoopis kanakoibi, tiivaotsi, kalkunit vm liha.
Liha valmistamise jaoks läheb vaja 2 kg kana kintsuliha (vm liha), soola, pipart, 1 dl 10%-list äädikat (NB! pudelis on 30%-line, ehk siis tuleb lahjendada 1:3, mina kasutasin hoopis valge veini äädikat, mis on 6%-lise happesisaldusega), 2 muna, 2 spl jahu. 2 või rohkem sibulat.


Klopi munad lahti, sega jahuga, lisa äädikas, maitse järgi soola ja pipart. Sega marinaad läbi ja veereta kanakintsusid marinaadis. Võid kintsutükid ka väiksemaks lõigata, siis küpsevad need kiiremini läbi. Lõika sibularattad ja lisa marinaadile. Soovi korral haki meelepäraseid ürte ja lisa ka neid marinaadile. Võid panna marinaadi koos lihaga kilekotti ja siis külmkapis aeg-ajalt kotil teist külge keerata, et liha saaks ühtlaselt marinaadiga kokku. Lase paar tundi marineeruda.
Grilli, kuni liha on küps. Kõige mugavam on seda teha grillresti vahele asetatud lihatükke grillides. Samamoodi võid grillida ära ka kogu marinaadis olnud sibula (see on minu lemmik).


Küpsusastet kontrolli noaga liha kõige paksemasse kohta torgates - kui eralduv vedelik on selge, siis on kana küps. Kui vedelik on punakas, siis vajab kana veel küpsetamist.
Söö koos värskete salatiga ja lavašiga. Maitseb väga mahlaselt ja meeldib isegi neile, kes muidu kanaliha suured sõbrad ei ole (nagu näiteks mina ise) :)

26. juuli 2011

Münt ja hernes paras paar, supina ja pestona!

Kui kusagil on hernest, siis seal peaks olema ka münti. Need kaks moodustavad täiusliku koosluse.
Peaaegu täpselt aasta tagasi postitasin mündiste herneste retsepti, mis sobivad ülihästi lihakõrvaseks taldrikule erksat rohelust lisama.
Samal teemal jätkates lisan tõestuseks, et mündi ja herne kooslus ei ole mitte juhuseiklus, vaid õnnelikult jätkuv kooselu, veel kaks retsepti - mündise hernepüreesupi ja herne-mündipesto crostinid mozzarella juustuga.





Mündipesto on hästi meeldiv vaheldus tavapärastele suupistetele - värskele mündimaitselisele pestole lisab kaalukust mozzarella juust ja särtsu võib lisada ka hakitud tšillipipraga. Pesto valmistamiseks tuleks saumikseri või köögikombini abil kokku suristada paar-kolm korralikku peotäit värskeid herneid (mida mahlasemad, seda parem), paar oksa mündilehti, ca 100 gr toorjuustu, 50 gr riivitud pecorino või parmesani juustu, oliiviõli parajalt kreemise konsistentsi saavutamiseks, soola ja pipart. Mina jätsin nii küüslaugu kui ka pähklid panemata, kuna delikaatne ja õrn hernemaitse jääb mõnus just tagasihoidlikuma partnerluse puhul. Soovi korral võib muidugi eelpoolnimetatud pesto komponente lisada. Hapukust võib lisada veel mõne sortsu sidrunimahlaga.



Rösti kas ciabatta või muu Prantsuse/Itaalia tüüpi oliiviõliga piserdatud saiaviilud, võimalusel tee seda grillil, maitse jääb võrratult mõnusam. Hõõru krõbedatele saiadele paar triipu küüslauku.

Aseta saiaviiludele korralik ports hernepestot, lisa ribadeks tõmmatud mozzarella juustu ja kõige peale näpuotsaga veel hakitud tšillipipart. Viimiste värskelt jahvatatud musta pipra ja oliiviõliga.
Mündise pesto idee on pärit Jamie'lt, kuid töö käigus päris palju mugandatud saanud.

Mündine hernepüreesupp kuulub ka kindlasti lihtne aga maitsev kategooriasse.
Supi valmistamise jaoks läheb vaja ca 300 gr puhastatud värskeid herneid, peotäis rohelist sibulat, paar mündivart, 50 gr võid, 1/2 l kanapuljongit, 2 kartulit ja vahukoort/toorjuustu/hapukoort vm supile kreemisema oleku andmiseks. Soola ja pipart maitsestamiseks.



Hauta potis või sees hakitud roheline sibul. Lisa mündilehed ja herned, kuumuta või sees läbi ja kalla peale kuum puljong. Hauta mõned minutid, lisa kooritud ja tükeldatud kartul ning keeda, kuni kartul on pehme. Püreesta, lisa koor, toorjuust või sulatatud juust. Lase veel korra keema tõusta ning maitsesta lõplikult. Serveerimisel võid lisada koort või ka krutoone. Maitseb hästi nii soojalt kui ka külmalt, nii et vastavalt ilmale võid kasutada nii soojendamiseks kui ka jahutamiseks.

24. juuli 2011

Scones ehk mustika-vaarikaskoonid valge šokolaadiga

Scones (eestikeelne vaste peaks olema skoonid, mist kõlab küll veidi omapäraselt, kuid samas ei ole ma paremat varianti ka kohanud) on küpsetis, mis pärit brittidelt, täpsemalt šotlastelt, ning mis on kellaviietee kaaslane.



Väidetavalt on skoonid ehk ka Scottish Quick Bread saanud oma nime Stone of Destiny'lt (või siis ka Scone'ilt), ehk siis paigalt, kus Šoti kuningaid krooniti.



Klassikalised skoonid on ümmargused kohevad saialised (kakukesed või pätsid ja veidi karaskit meenutavad lihtsad küpsetised), mille vahele määritakse moosi ja rammusat kreemi (clotted cream) vm või siis ka kolmnurksed ja rulli põhimõttel valmistatud värskete või kuivatatud puuviljadega/marjadega saiad (fruit/berry scones). Reeglina on taina sees (hapendatud) piimatoode ja tainas kergitatakse sooda ja küpsetuspulbri toel. Variatsioone skoonidest leiab seinast seina, seega on kohati keeruline määratleda, kust algab skoon ja lõpeb muu saialine.
Minu tehtud skoonid on siis need rulli põhimõttel tehtud ja marjade ning valge šokolaadiga täidetud saiad. Imeliselt maitsvad soojana kui  marjade mahlasus, taina krõbedus ja kohevus ning valge šokolaadi rikkalik vaniljene maitse on kui loodud kooslusena maitsemeeli paitama.



Taina valmistamise puhul tasub silmas pidada, et kõik koostisained peaksid olema külmad ning kokkusegamise protsess peaks olema üsna kiire, et või ei hakkaks sulama. Külm või ja kiirelt töödeldud jahu (mis ei lase jahul kleepjaks muutuda, mis on näiteks sõtkumise eesmärk) on skoonidele omase mureda saia eelduseks.
Retsept on lihtne ja vaja läheb:
5 dl jahu
1 dl suhkrut
2 tl küpsetustuspulbrit
1 tl soodat
1 muna
1 sidruni riivitud koor
1/2 tl soola
1 dl piima + 1 dl hapukoort
2-3 dl vaarikaid
2-3 dl mustikaid
100 gr valget šokolaadi
150 gr külma võid väikesteks tükkideks lõigatuna
Esmalt pane ahi 200 kraadi peale soojenema.
Sega omavahel külmkapikülmad piim, hapukoor ja muna.
Sega tainakausis jahu, suhkur, küpsetuspulber, sooda, sidrunikoor ja sool. Lisa hakitud külm või ning töötle kiirelt kas noaga või köögikombainis või jahu hulka kuni ühtlase puru tekkimiseni. Liiga kaua ei tohiks sõtkuda ehk siis või peaks jääma külmaks, mitte käesoojuses pehmeks muutuma. Lisa piima-hapukoore-muna segu ning vormi tainas. Vajadusel reguleeri taina paksust piima või jahuga. Tulemuseks peaks olema ühtlane vormitav tainas.Väldi liigset taina mudimist ning proovi kogu protsess kiiresti ja võimalikult külmade algainetega lõpule viia. Vormi tainapall.
Laota tööpinnale küpsetuspaber ja raputa tööpinnanale küpsetuspaberi peale ohtralt jahu, pane jahule tainapall, raputa see jahuga üle ja rulli ristkülikuks nii, et tainas jääks küpsetuspaberile. Puista peale marjad ja riivitud valge šokolaad ning küpsetuspaberi ja spaatli abil tainast kergitades keera tainas rulli. Lõika rullist kolmnurkselt saiad, aseta need ahjuplaadile ning küpseta 200 kraadises ahjus ca 20 minutit, kuni rullid on kergelt pruunid ja küpsed.



Ahjust võetud skoonidele nirista peale veevannil sulatatud valget šokolaadi (võid lisada šokolaadile ka veidi vahukoort, kui soovid pehmemat glasuuri). Otse pliidil sulatades võib valge šokolaad väga kergesti üle kuumeneda ja tükiliseks muutuda.
Kaunista värskete marjadega ning mündi- või melissilehtedega. Parimad värskelt küpsetamise päeval kas soojalt või leigelt.

21. juuli 2011

Sibulapirukas otse Peipsi äärest

Oma viimasel suurepärasel retkel Peipsi äärde tõin sõjasaagina ära ka külalislahke perenaise käsikirjalisest kokaraamatust parimaid palasid. Ääretult põnevaid retsepte leidis sealt kuhjaga ja mulle tõeliselt meeldib see Slaavi mõjutustega köök, kus osatakse suvikõrvitsast, sibulast, baklažaanist ja muust väärt kraamist lihtsaid ja vahvaid roogi valmistada.
Luban, et jõudumööda hakkan neid retsepte ka blogi vahendusel jagama.
Loomulikult reastab ennast esiritta Peipsiääre ehk Sibulamaa sibulapirukas - rikkalik, mahlane ja hullutavalt hästi maitsev. Jätsin ka kogused selliseks, nagu algretseptis ehk siis vajadusel ikka klaasiga, mitte detsiliitriga. Retsept on pärit Nina külast ja naabrinaise Rita käest, kes oskab väga-väga hästi süüa teha. Lisaks sellele kasvatab veel erakordselt häid tomateid ja sibulaid.


Alusta sellest, et koori ja viiluta pool kilo parimaid sibulaid. Hauta sibulaid õli ja või segus keskmisel kuumusel vähemalt 15-20 minutit. Sibul peaks olema mõnusalt kuldpruun. Maitsesta soolaga. Jahuta sibulasegu.
Põhja jaoks läheb vaja:
1-1,5 klaasi jahu (mina kasutasin 50:50 valget nisujahu ja rukkijahu), 70 gr võid, 3 spl hapukoort, soola.
Haki külm või jahu ja soola sekka, lisa hapukoor ning suru tainas palliks. Pane vähemalt 30 minutiks külmkappi.


Võta tainas külmast ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud.lahtikäiva vormi põhjale ja külgedele.
Löö lahti 2 suuremat muna. Sega 3 spl hapukoorega ja hautatud sibulaga. Maitsesta soola ja pipraga. Kalla segu tainale.
Riivi 100 grammi juustu ja laota juust sibula peale.
Küpseta ca 200 kraadi juures, kuni pirukas on pealt kaunilt kuldpruun.
Maitseb oivaliselt!

Huvitav on see, et kui korraks tekkis mul ka impulss pirukasse mõnd ürti või maitseainet lisada, siis sain kiusatusest võitu ja vahel on hämmastavalt mõnus hästi lihtsate puhaste maitsete kooskõla nautida.

20. juuli 2011

Maaplika linnakübaraga ehk mustikased pisipirukad valge šokolaadiga rukkipõhjal

See paralleel maatüdrukust uhke linnakübaraga tekkis üsna iseenesest, kui mustikapiruka iseloomu üritasin kirjeldada. Proovisin kokku panna kolm kooslust, mida paaridena toimivad ajatu klassikana. Rukkijahu maitse ja mustikas tekitavad mõnusalt rustikaalse koosluse - rukkivaht mustikatega on üks mu lemmikuid juba lapsepõlvest. Samas sobib mustikatega ülihästi ka valge šokolaad - ega asjata ei ole üks müüdumaid šokolaade Kalevi valge šokolaad mustikatega (mis, tuleb küll tunnistada, ei kuulu minu lemmikute hulka ehk eelistan soovi korral naturaalset valget šokolaadi ja värskeid mustikaid).


Maatüdrukule sobis linnakübar ehk valge šokolaad imehästi. Katsetasin veel erinevaid mooduseid šokolaadi lisamiseks - puistasin mustikate peale hakituna enne ahju panemist, segasin mustikate sisse riivituna ja kallasin valmis pirukale sulatatud valget šokolaadi. Kõik meetodid töötasid ja ei oskagi üht teisele eelistada ega soovitada.



Pirukat võib loomulikult teha ka suures vormis, kogused peaksid sellise ca 26 cm läbimõõdu jaoks sobivad olema. Mina tegin portsjonvormis väikeste tartelettidena. Jäid väga vahvad pisipirukad.


Mustikapirukas sai ise aga selline, et põhja jaoks läheb vaja 150 gr valget nisujahu ja 150 gr rukkijahu, 1 dl tumedat muscovado suhkrut, 0,5 tl soola, 100 gr võid, 1 muna. Vajadusel veidi jääkülma vett.
Tee nii: sega kuivained ja lisa külm hakitud või. Haki suure noaga või kuivainete sisse kuni ühtlase puru moodustamiseni. Võid kasutada ka köögikombaini "pulse" režiimi. Lisa lahtiklopitud muna ja sega kiirelt läbi. Kui tainas jääb veel puruseks st ei moodustu ühtset tainapalli, siis lisa paar lusikatäit jääkülma vett. Proovi tainast mitte liiga palju mudida, vajuta tainas palliks ning aseta külmkappi vähemalt pooleks tunniks.
Võta tainas külmkapist ning suru kas ühe (küpsetuspaberiga vooderdatud) lahtikäiva suure vormi põhjale ja külgedele või siis väikeste vormide põhjale ja külgedele. Küpseta mõned minutid 200 kraadises ahjus.

Mõned vaarikad tulid ka mustikatele seltsiks ja sobitusid komplekti suurepäraselt
Täidise jaoks läheb vaja 500 gr mustikaid (sobivad ka vaarikad, mustsõstrad, punased sõstrad jm marjad-puuviljad), 2-3 spl tärklist, 3 spl suhkrut, 1 tl vaniljesuhkrut ja 100 gr valget šokolaadi.
Sega marjad tärklise, suhkru ja vaniljesuhkruga. Mahlastele marjadele (nt kirsid) tuleb tärklist veidi rohkem lisada, kuivemad marjad-puuviljad vajavad samas pisut vähem "tärgeldamist". Tärklise idee on küpsemise ajal tekkiv mahl siduda, et valmis küpsetis ei muutuks liiga vesiseks ja seda meetodit kasutatakse väga sageli "pie"-tüüpi pirukate puhul, kuhu läheb suur kogus mahlaseid marju.
Kalla täidis eelküpsetatud põhjadele, soovi korral lisa valge šokolaad riivituna marjasegule, puista marjasegu peale või kalla hoopis küpsenud pirukale sulatatuna peale. Pane marjatäidisega pirukad ahju veel ca 15 minutiks.
Kaunista valmis pirukat melissi, mündi vm lehtedega. Lase enne serveerimist veidi jahtuda.
Maitseb imeliselt koos külma piimaga, just selline lihtne ja maalähedane täius. Nagu suvele kohane.

18. juuli 2011

Minu Peipsiäär

Raamatusarjaliku pealkirja meie Peipsiääre käigule tingis tõsiasi, et Mari-Liisilt ilmus just äsja pikk ja sisukas ülevaade Sibulatee vaatamisväärsusest ja kogu sellest kandist üldisemalt. Käsi südamel, me tõesti ei lepi teiste blogarditega kokku, et samal ajal ühest teemast kirjutame, aga mingi müstiline blogardite ühine alateadvus on meie meeled hõivanud ja enam ei viitsi ei üllatuda, rõõmustada ega vihastada üheaegsete samasisuliste teemade blogidesse ilmumise peale. Ohkad lihtsalt elutargalt ja leppinult :) Tegelikult on see tore, et kusagil on olemas mõttekaaslased ja hingesugulased, kes mingil seletamatul põhjusel samal hetkel samale teemale keskenduvad. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Sibulamaa sibulad kasvavad mis mühiseb

Meie retk Peipsi äärde on juba ei-tea-kui-mitmes. Kes korra seal käinud, seda kisub tagasi. Vähemalt meie puhul on see nii. Kindlasti on oma põhjus ka heades sõprades, kelle naispoole mõlemad vanemad sealtkandist - täpsemalt Nina külast - pärit ja kes nüüd toimetavad ka ise ühes üliarmsas väikeses majakeses, mille saun otse järve ääres. Nina küla on õigeusklike kants ehk siis vanausulisi Ninas naljalt ei leia. Kant ise on nii tugeva tõmbega, et meie sõber, kes ise Pärnust pärit ja muidu Tallinnas elanud, ei taha enam kuidagi Peipsi äärest ära tulla. Toimetab seal kalameestega, ehitab-remondib  ja tunneb ennast muidu kadestamisväärselt hästi. Veab aga kalamehi paatide ja jäisel ajal roomikutega järvele. Kel soovi Peipsile kalastama minna, võib otsida kontakti SIIT lehelt. Kalmar aitab kindlasti.
Mis puudutab Peipsiääre rahvast, siis siinkohal tõusen ma austusest püsti, teen sügava kummarduse ja pean väikese kõne. Ma austan väga selle kandi inimesi, olgu nad siis sibulavenelased, Peipsiäärne rahvas või kuidas iganes. Sedavõrd lahket, töökat, sõbralikku ja puhtusearmastajat inimest annab otsida. Iga minu rahvuskaaslane, kes mingil hetkel võtab nõuks stereotüüpidesse takerdununa põimida terminisse "venelane" rohkem kui rahvuse, vaid ka eelarvamuse ja sildistamise, käigu ära korra sealkandis. Need armsad inimesed, kes elavad seal Peipsi ääres juba mitmendat põlve, suudavad sinuga rääkida vabalt ka eesti keeles. Nad on hoidnud alles oma kultuuri, kuid sulandunud ka ilusti Eesti ühiskonda. Meie ise oleme ju uhked, kui kaugel Salme külas on säilinud eesti keel ja kultuur. Täpselt samal moel toimib ka Peipsiääre rahvas: neil on oma tugev kultuur ja teisalt ei vastandu nad selle maa kultuuri ja tõekspidamistega, kus nad elavad. See on rikkus meile, eestlastele, et meil on nii vahva etniline kild säilinud üle järve tulnud vene rahvusest inimestest. Kohalikud ise tunnistavad, et ega neid Venemaal ka enam venelastena tunnistata. Kõnepruugis esineb sealkandis vahvaid segusõnu - porgand = porkovina, trepp = trepka, korv = korfik jne. Mõtlemisainet võiks pakkuda ka see, et selle maja, kus me ööbisime, eelmisel aastal lahkunud perenaise vend sai surma 1938. aastal Vene-Eesti piirikonflikti käigus, kusjuures ta oli Eesti piirivalvet abistamas. Seega, tolerantsust ja mõistmist õpetab see kant palju ning mõtlemisainet jätkub pikaks ajaks. Seal elavad VÄGA toredad inimesed! Oleks vaid rohkem sama toredaid ja suure hingega eestlasi!

Minu jaoks kujunes elamuseks luba sealse kandi perenaise aiamaale ja kasvuhoonesse kaeda. Seesama töökuse motiiv kordub taas. Need on needsamad inimesed, kelle käe all kasvab meil saadaolev parim sibul ja kelle kasvuhoonest tulevad tomatid ei jää Itaalia tomatitele karvavõrragi alla. Ja ma nägin elus esimest korda, et tomatid kasvavad pirakates kobaretes nagu viinamarjad. Milline küllus! Oskaks vaid ise nii.




Meie pisuke puhkus Peipsi ääres algas samovaride näituselt Tiheda külas, kus tehti väike ülevaade ka vanausuliste kommetest. Pean tunnistama, et vanausuliste kohta sain selle väikese näitusekülastuse jooksul rohkem teada, kui kogu senise elu jooksul kokku.
Altar toanurgas on kõige alus ja kogu maja kõige tähtsaim koht.


Vanausulised on tõeliselt range doktriini järgijad ja kohati on osad kombetalitused meie praeguste arusaamade jaoks ikka tõeliselt šokeerivad. Mina, emana, ahmisin õhku kombe peale, et talvel sündinud lapsed ristitakse jääkülmas järvest toodud vees. Soojendada vett ei tohi, see rikub puutumatu vee ära. Eriti kiiresti taheti ristida nõrgad ja väetid vastsündinud, et kui nad hinge heidavad, on vähemalt ristitud hing. Kujutage nüüd ette - nõrk ja väeti vastsündinu oma veel kujunemisjärgis soojusregulatsiooniga surutakse kolm korda üleni jääkülma vette. Kohutav! Kui enne veel oligi lootust...
Öösel magati istudes patjade kuhja najal, sest ega inimesel ei peagi mugav olema.

Siia padjakuhjale ulatuks oma pead ainult kaelkirjak sättima ja tuligi välja, et see oli  pehme seljatugi istuliasendis magamise tarbeks
Aga üldiselt oli näitus uhke ja tore. Samovare igat liiki ja igast ajastust.


Uhkematele veel kirjad peale surutud, et kus ja millal ikka käidud (laatadele minnes võeti oma samovar kaasa ja siis sai meeneks kaasa samovarile tehtud templi).
Kõige vanemad samovarid ja siis veidi uuemad ja igasugused muud tarbed lisaks.






Samovaritee juurde sobib aga loomulikult kõige paremini isetehtud karamelli või ka barankasid krõbistada.



Järgmisel päeval vaatasime üle ka Alatskivi lossi. Meie viimane käik Alatskivi lossi oli saanud teoks siis, kui üldmulje oli ikka üsna masendav ja kogu kompleks lagunenud. Nüüd on pilt ülevalt suursugune. Kel vähegi võimalus, võiks lisaks Alatskivi lossi külastusele võtta plaani ka teatrietenduse "Ring" vaatamise, mille proovid sel ajal, kui meie lossi külastasime, parasjagu täies hoos olid.

Kaunis ja stiilipuhtalt renoveeritud Alatskivi loss
Ajalugu igal sammul ja eriti armas oli oma magamistoa tapeet väärikate mõisnike portreede tagant leida :)
Liikumisvahendiks on parim valik jalgratas. Vahemaad on just täpselt parajad selleks, et vändates mõned kilomeetrid läbida, vahepeal metsa maasikaid nosima põigata ja siis järgmised vaatamisväärsused ette võtta.



Väike jäätisepeatus külapoe ees kulub jalgratturitele igati ära
Ootamatult võid sattuda ka antiigiturule ja siis tuleb loomulikult peadpidi kraami sisse sukelduda
Meie Peipsiveere puhkus kulges suurema osa ajast aga Nina külas sõprade juures. Lapsed paadiga järvel (ikka koos täiskasvanuga), värkse kala suitsuahjus, minul voli perenaise aeda imetleda ja käsikirjalisi kokaraamatuid lapata. Mis sa hing veel oskad tahta. Leidsin hulganiselt väga põnevaid Peipsiveere mõjutustega retsepte, mida kavatsen ka blogi vahendusel jagada. Kapsapirukas, maksapirukas, praetud paprikad marinaadis, Naša maailma parim meekook ja palju teisi mõnusaid toite.




Tillivälu, nii umbes minukõrgune

Kinza- ehk koriandrimets

Ei, mitte potitehas, vaid kasvuhoone esiku riiul
Kullavaramu ehk perenaise käsikirjaliste retseptide kallal
Õuepealse autopargi ehe ehk kapsaroheline täiesti töökorras mosse


 Meie viimaseks elamuseks Peipsiveerel jäi Apollo Belvedere nimeline söögikoht. Sellest, kust ja miks selline nimi, saab lugeda Mari-Liis muljetest. Kolkja kala- ja sibularestorani ei ole me enam viimastel aastatel viitsinud ka minna just neil samadel põhjustel, millest Mari-Liis räägib. Lahke võõrustaja Naša, kelle katuse all me elasime,  toidab meid lihtsalt kordades paremini. Aga uue koha tahtsime üle vaadata küll.







Ja pettuma ei pidanud. Apollo Belvedere on just täpselt sellise tunnetusega koht, nagu ootaks üks linnast tulnud inimene Peipsiveerelt leida. Lihtne, aus, "päris" toitu pakkuv ja äärmiselt armas. Tea, kas selleks peab tõesti tulema teise rahvuse esindaja, et kohalikud väärtused ära tunda ja neid häbenemata ja vigurdamata pakkuda. Igal juhul tundub, et huvilisi jagub ja neid, kes korralikku Peipsiääre kodust toitu hindavad, jagub. Meie sealolemise ajal oli veel viis teist külastajate gruppi ning kolm neist olid välismaalased. Ei tule nemad siia Caesari salatit ja Viini šnitslit otsima, uskuge mind!
Meie proovisime järgi kalasalati, Peipsi kalasupi, praetud koha, ahvenafileed veinikastmes, seafilee ja kamavahu. Kõik toidud olid mõnusalt lihtsad, kollaste värskete kartulite, hästi värske salati, kus magusat kohalikku tomatit ja ohtra hapukoore-sibula kastmega. Nagu peabki olema. Eriti maitsev oli Peipsi kalasupp - tummine, tiheda maitsega väga mõnus kalasupp. Kui satute sinnakanti, astuge läbi ja maitske kindlasti järgi!

Peipsi kalasupp on lihtsalt võrratu!

 
Ahven veinikastmes


Praetud koha
 
Seafilee

Kamavaht - väga maitsev!
Kokkuvõtteks võib öelda, et Peipsiäär või siis ka Sibulatee on üks tore kant, kuhu tasub ikka põigata. Asub täpselt nii kaugel, et soovi korral saab ka ühe-kahepäevase ringreisiga hakkama ja palju positiivseid emotsioone on garanteeritud. Sügisel tasub kasvõi talvesibul sealt ära tuua.