27. mai 2011

Võilillemoos

Päikesemoos, kui soovite. Kuldset kollast päikest on selles keeduses küllaga. Rääkimata kasulikest ainetest. Sest teadupärast on võilill, vaatamata oma pealetükkivale iseloomule muruses keskkonnas, üks erakordselt kasulik ja mitmekülgne taim. Toorainepuudust ei tohiks meil ka olla. Saabki muru võililleõitest puhtaks ja moos tuleb pea et boonusena.


Tegelikult on võilillemoos jällegi üks selline traditsiooniline toit, mida tegi minu ema. Mulle lapsena meeldis meeletult see mõrkjas, kergelt kirbe magus vedela mee taoline ollus. Paraku sattusin sageli kuulma ka seda, kuidas mu ema külla tulnud ja võilillemoosist joovastunud õhkavatele sõbrannadele mainis, et selle tegemine on üks igavene nuhtlus ja tüütu tegevus. Uskuge või mitte, aga täpselt siit saigi alguse minu eelarvamus, mille toel ma alati retseptiraamatu vahelt pudeneva lehe pealkirjaga "Võilillemoos" sinna raamatu vahele tagasi lükkasin. No kes see ikka viitsib hakata üht nuhtlust ja tüütut tegevust ise vabatahtlikult ette võtma. Õnneks turgatas ükspäev, keset kollakirjust võilllehooaega, mul taipu silmitseda veidi lähemalt seda kole tüütut retsepti. Piisab vist selle mainimisest, et täpselt samal õhtul rakendasin lapstööjõudu võilillemoosi keetmiseks ettevalmistuste tegemise eesmärgil. Vanematele poistele kott kätte, teele saates seletuseks õhku kätega joonistatud ring sellest, kui palju võililleõisi vajan, endal vaim valmis moositeoks ja peas segadus, et kuidas ja miks küll NII LIHTNE protseduur seni edasi lükatud sai!


Tehtud see moos saigi. Tuli välja sama mõrkjas-magus nagu mälus oli. Ei midagi keerulist. Vaja vaid võilillehooaega ja veidi aega. Puhtalt kättevõtmise asi.
Retsept ise järgmine*(allpool on toodud katsetuste käigus tehtud täiendused):
3 l võililleõisi (päikeselisel päeval korjatud kollased värsked lahtised õied, minul oli ca 4,5 liitrit)
2 klaasi vett
800 gr moosisuhkrut
1 tl sidrunihapet (asendasin tavalise sidrunimahlaga)
Esimesel päeva korja võililleõied, kalla need potti, sinna peale lisa vesi ja sidrunimahl ning kuumuta potis ca 15 minutit. Jäta 24 tunniks seisma. Järgmisel päeval kurna võililleõied läbi sõela. Mina võtsin peotäite kaupa võililleõisi ja lihtsalt pigistasin käte vahel neist kogu mahla välja.
Lisa kurnatud mahlale suhkur ja keeda vaiksel tulel vähemalt 2 tundi. Pane steriliseeritud purkidesse.
Ongi kogu vaev :)
Olen kuulnud, et seda moosi hästi pikalt keetes (4-5 tundi) peaks see muutuma paksemaks. Mina panustasin pektiini sisaldavale moosisuhkrule ja keetsin paar tundi. Tulemus jäi  ka jahtununa selline hästi vedela mee taoline ehk siis paksendamisest väga asja ei saanud. Kel kannatust ja huvi jagub, võib ka pika keetmisega variandi ära proovida. Põnev oleks teada saada, kas see toimib.

Tulemus sobib hästi nii juustule lisandiks, erinevatele toitudele mõrkjat-magusat särtsu lisama kui ka haiguste profülaktikaks. Mõnus päikesekollane purgitäis on igati seda väikest vaeva väärt.

* Paar korda sama moosi keetes tegin paar täiendust. Vähendasin veidi vedeliku kogust, osa vett asendasin sama koguse sidrunimahlaga. Sidrunimahla lisan koos veega kohe alguses võililledele. Keedan moosisuhkruga ning keetes lisan ka sidruniseemned, mis sisaldavad pektiini (paksendaja ja säilitaja). Enne purki panemist korjan sidruniseemned välja (need võib keetmise ajal ka marli sisse siduda või siis ka teesõela sisse panna). Muudatuste tulemusena sai moos veidi paksem ja sidruni hapukas maitse sobib väga hästi magus-mõrkja võilillemaitsega. Kes soovib aga pigem köhasiirupina kasutatavat võilillekeedust, peaks vähendama keetmise aega 20 minuti peale. Tulemuseks on vedel siirup, kus on kasulikke ained rohkem säilinud, kui pikalt keedetud moosil.

26. mai 2011

Ümbert maja umbrohutoidud - oblikapesto, umbrohusalat, nõgesesupp ja oblikased oad

Saabunud on vaimustav aed. Toiduideede jaoks piisab sellest, kui aias väike tiir teha ja vitamiinidest pakatavad erkrohelise alatooniga road on olemas. Rääkimata sellest, et üks korralik värske kraam maitseb võrratult paremini, kui mistahes konserveeritud, säilitatud, sügavkülmutatud või hoidistatud toit.
Nurmenuku-, võilille ja nõgeselehtedele on hetkel juba üsna viimane piir, aga tahtmise korral leiab veel väikeseid noori võsusid. Õnneks on kasvuhoonest asemele tulemas oma värsked salatid, rukola jagab lahkelt oma lehti juba teist nädalat  ja oblikas on aasadel laiutamas. Seega, sätime end jätkuvalt umbrohulainele ning laseme murueidel meie menüüs kaasa rääkida.


Oblikapesto
Hapuka alatooniga oblikas on taaskord üks tänuväärne taim, mis sobib imehästi pestosse. Raske on  tegelikult leida kevadist taime, millest pestot teha ei annaks. Pigem on põnev katsetada, kuidas mingi taim talle omaste nüanssidega pestosid rikastab. Oblikapesto on parajalt hapukas, kuid soolakas juust ja teravust lisav küüslauk aitavad moodustada ühel mõnusal maitsebuketil.
Oblikapesto ainete vahekordade puhul võid küll üsna loominguliselt katsetada ja täpselt oma maitsele sobiva pesto valmistada. Igaks juhuks annan siiski mingid umbkaudsed indikatsioonid, millest võib esimest korda pestot valmistades lähtuda.


Vaja läheb:
100 gr oblikaid (rootsud eemaldatud)
50 ml oliivi- või muud õli
näpuotsaga soola
50 gr pecorino- või parmesani juustu
2 küüslauguküünt
peotäis röstitud päevalilleseemneid (neid võid ise kiirelt kuival pannil röstida) või ka piinia- vm pähkleid
soovi korral veidi värsket peterselli
maitse järgi soola
Purusta kõik koostisained köögikombainis või purustajas. Väike tähelepanek: küüslaugupressis või ka purustajas purustatud küüslauk muudab toidu kergelt mõrkjaks-teravaks. Seetõttu võib küüslaugu lihtsalt noaotsaga lamedaks suruda ja siis peeneks hakkida. Pesto paksust ja soolasust timmi veel üle maitstes täpselt oma soovide järgi parajaks.


Maitseb hästi koduse rukkileivaga ning sobib maitsestama erinevaid toite (näiteks kalale ja sea- ning kanalihale sobib hapukas pesto imehästi).
Kes aga soovib oblikast suppi keeta, siis OBLIKASUPI retsepti leiad SIIT.

Oad oblikaga
Hästi kiirelt valmiv ning väga mõnus toit nii omaette toidukorraks kui ka praevkõrvaseks. Maitseb ühtmoodi hästi nii soojalt kui külmalt.
Pannil koos küüslauguga läbikuumutatud oblikad kaotavad küll oma kepsaka erkrohelise värvuse, kuid meeldiv hapukas maitse jääb alles ning vaatamata toidu mitte kõige särtsakamale välimusele on tulemus siiski järeleproovimist väärt.
Vaja läheb:
100 gr oblikaid, rootsud eemaldatud
2 küüslauguküünt, kooritud ja hakitud
1 väike purk valgeid ubasid (sobivad ka kikerherned või punased oad)
oliiviõli, soola ja pipart
parmesani juustu



Kuumuta pannil keskmisel kuumusel õli, lisa sinna hakitud küüslauk ning oblikalehed. Inglise keeles on selle tegevuse tulemuse nimi "wilted sorrel". Nii olen ka mina hakanud parema väljendi puudumisel spinati, oblika jm pannil läbikuumutamist nimetama viltimiseks. Selle tulemusena kahaneb vilditava rohelise mass märkimisväärselt ning tulemuseks on kreemiselt pehme olemisega roheline lehemass. Sinna massile lisa maitse järgi soola ja pipart ning soovi korral ka riivitud parmesani. Juust muudab lõpptulemuse maitse hästi meeldivalt kreemiseks. Sega sisse nõrutatud oad ning serveeri kas soojalt või ka jahtunult.

Umbrohusalat uputatud vutimuna, röstleiva, parmesani ja vürtsikiluga
Üks selline mõnus salat, mille puhul võib lasta fantaasial ja hetkemeeleoludel oma maitseid juhtida. Kergelt ahjus soojaks röstitud koduleiva krutoonid, vutimuna ja vürtsikilu annavad kogu taldrikutäiele sedavõrd mõnusa kooskõla, et olen sarnase salati võrku juba mitmeks nädalaks jäänud. No lihtsalt ei saa isu täis.





Vaja läheb:
ohtralt umbrohtu ja salatit (minul moodustasid salatipõhja noored nõgeselehed, noored nurmenukulehed ja -õied, veidi rukolat, jääsalatit)
peotäis ahjus oliiviõliga röstitud kodusest rukkileivast valmistatud krutoone
koorega või kooreta keedetud vutimunasid, soovitavalt vedela kollasega
parmesanilaaste
vürtsikilu
kirsstomateid, rediseviile, värske kurgi viile vm meelepärast
soovi korral ka keedetud kartuli viile (sobituvad väga hästi siia maitsebuketti)
Kaste sega valmis oliiviõlist, sidrunimahlast või veiniäädikast, meest, Dijoni sinepist, soolast. Soovi korral võid lisada kastmesse ka hakitud küüslauku. Lähtu komponentide vahekorra puhul täiesti oma maitsest
Laota salatipõhja rohelised komponendid taldrikule või kaussi ning lisa kõik ülejäänud salati koostisained. Kaste kalla peale vahetult enne söömist. Vajadusel viimistle veel soola ja väskelt jahvatatud pipraga.

Nõgeseseupp
Nõgesesuppi valmistas minu ema igal kevadel. See oli selline kevadine rituaal, ilma milleta ei saanud ühelgi aastal. Olen proovinud ka mina nüüd seda tradtisiooni alles hoida ja tuleb tunnistada, et see ei ole keeruline. Nõgesesupp on väga maitsev supp, lisaks sellele puhastab nõges verd ja on üldse vereloome turgutamiseks asendamatu. Valmistuskäik on samas piinlikult lihtne, nii et sobib hästi ka argiõhtu toiduks, kui toiduvalmistamise peale liiga pikki tunde aega võimalik kulutada ei ole.




Vaja läheb:
korralik punt nõgeseid, mida väiksemad, seda parem. Kuuma veega üle kallatult ning peenemaks hakitult
kanapuljongit (soovitavalt isekeedetud või puljongifondist valmistatud)
kanamuna (kas keedetud või pošeeritud
soola ja pipart
soovi korral ka kartulit.
Kalla nõgesed keeva veega üle. Haki vajadusel nõgeselehed peenemaks. Kuumuta potis puljong, lisa sinna nõgeselehed ja kuumuta korra läbi. Serveerides lisa muna. Keedetud muna võid ka peeneks hakkida. Maitsesta soola ja pipraga. Soovi korral keeda puljongis kartulikuubikuid, siis saad veidi toekama supi.

Veidi teistmoodi NÕGESESUPI retsepti leiad SIIT ja kui nõgeseid veel kipub üle jääma, siis võib teha ühe maitsva NÕGESEPIRUKA.

24. mai 2011

Elu ja ilu võimalikkusest ääremaadel. Tammuri talu

Kui lähtuda eeldusest, et ühe korraliku restorani avamise jaoks on vaja esmalt väärikat investeeringut, siis põhjalikku paberile kirja pandud kontseptsiooni ja äriplaani, meeskonda, sisearhitekti, kalli raha eest üleostetud peakokka, kogenud abikokkade armeed, uusimat köögitehnikat, riiulitäite kaupa kiiskavvalgeid nõusid, sommeljeed, ettekandjaid, turundajaid, reklaamikampaaniat jne jne, siis ei tohiks Tammuri talu kodurestorani olemas olla.
Kui lähtuda eeldusest, et vahel on see seletamatu "päris asi + pühendumus" faktor uskumatult elujõuline ja skeptikuid/viriseijaid/olusid/masusid ignoreeriv, siis võib Tammuri fenomenile seletuse leida.


Ei, lõpuni siiski mitte. Kui isegi Pärnu suuruses linnas on talve üleelamine igale toidu- ja majutuskohale paras katsumus, siis kusagile Lõuna-Eesti kuppelmaastiku keskele ühe talurestorani loomine tundub ilmselge hullumeelsusena, milles on veel korralik kogus ignorantsi - kui tahavad, siis tulevad ise kohale. Teame ju ise väga hästi, kui kaugel on Otepää Tallinnast. Umbes viis korda kaugemal, kui Tallinn Otepääst. Meil siin pealinnas tulevad ju kõik ukse taha kraapima ja siis me lahkelt valime, kuhu me üldse viitsime ja suvatseme minna.
Ja ometi see toimib ja tullakse kohale. Tullakse nii, et olen ise kahel korral Tammurit plaani võttes jäänud ukse taha. Kellegi teise seltskond on lihtsalt broneerimisel kiirem olnud.
Sel kaunil maikuisel päeval õnnestus ka minul lõpuks lummusest osa saada.

Pean kohe hoiatama, et kogu meeleolu ja terviklikku pilti ei anna paraku ükski sõna ega pilt edasi. Selleks on vaja ikkagi ise kohal olla, kopsud puhast õhku täis tõmmata, rohetaval murul ennast pimestada lasta ning iga närvirakuga tajuda seda müstilist rahu ja aja kulgu. Sellel kohal on mingi imeline aura.
See seletamatu aura muutub veel lummavamaks, kui algab õhtusöök. Tammuri talu peremees Erki Saar on ehteestlaslikult vaikne ja tagasihoidlik. Räägib niipalju kui vaja ja räägitu on läbimõeldud ning vaoshoitult emotsionaalne.
Täpselt selline on ka kogu õhtusöök. Ei mingeid kukerpalle ega vigureid. Kõik mida pakutakse on aus, päris, lihtne. Just selliselt lihtne, mille juurde jõutakse ringiga taas tagasi. Et kui teatakse, kuidas saab ka keeruliselt.
Tammuri talu õhtusöökidel ei ole kunagi menüüd. Kes soovib kindlaid väljakujunenud lemmikuid, peab eelistama linnade laiale auditooriumile suunatud kohti. Menüü kujuneb iga päev vastavalt kättesaadavale toorainele ning talu peremehe meeleolule. Kes tahab tõelise elamuse osaliseks saada, peab unustama kontrollifriigi rolli ning armsaks saanud eelarvamused ja usaldama. Pettuma ei pea.
Kummalisel kombel mängis ka õhtupäike kogu etendusega innustunult kaasa. Justkui oleks lavavalgus emotsioonide võimendamiseks õhtusöögile juurde tellitud.

Foto: Mari-Liis Ilover
Vaimustava võtte tegi Mari-Liis, kes tabas külalisi vastu võtva etenduse peaesineja justkui päikeseprožektorite vihku sätituna. Või andis Lõuna-Eesti õhtupäike meile märku, kes tema soosik on.

Foto: Mari-Liis Ilover
Õhtusöök toimus Tammuri talu söögitoaks sätitud aidas, kus vanad fotod, auväärsed mööblitükid ja väikesest ristraamiga aknast sisse imbuv soe valgus moodustasid õdusa pesa meie toidublogijatest seltskonna eelseisvate naudingute tarvis.
Kohe alguses oli laual pune- ehk oregano pesto ja veeklaasi sätitud Bordoo spinat.


Esimeseks käiguks oli nuumhanemaksa terriin sibulapiruka ja Põltsamaa Kuldse tarretisega. Kõik taldrikule asetatu oli paigas, hapukas-magus tarretis tasakaalustas rammusat hanemaksa, sibulapirukas oli pehme, mahlane ja magus.


Teiseks käiguks oli minu jaoks kogu õhtusöögi lemmik - ahvenamarja ravioolid pastinaagi tšipsidega ja rabarberi-juustukaste. Ahhetama pani siin nii geniaalne kooslus ehk ahvenamari raviooli täidiseks (mitte ei ole ma aru saanud, miks ei osata ahvenamarja siinmail hinnata ja tänu sellele võib Stockmannis vahel peale sattuda värskele ahvenamarjale hinnaga 1.60  kilo eest) ja samavõrra geniaalne oli rabarberi-juustu kaste. See viimatinimetatu saab küll lähiajal läbi proovitud. Millegipärast ei ole seni taibanud hapukat rabarberit kooresele-soolasele juustule seltsiliseks sättida. Tulemus oli selline, et ainult tahtejõuga suutsin taldrikut mitte lakkuda. Kogu kaste, mis kahvli ja saia abil õnnestus kokku kraapida, sai mõnust mõmisedes ära söödud.
Pearoaks pakkus Erki meile ahvenafileed filotainas porgandivormi, spargli, tomati ja vähikastme seltsis.
Filotaina sees oli muidu kuivaks küpsema kippuv ahvenafilee meeldivalt mahlane ja meie kõigi lemmukuks sai ka porgandivorm, mis oli vahune, kerge ja meeldivalt magusa alatooniga.
Kuigi kõht andis juba mitmendat aega märku, et tänane toiduvajadus on nüüd küllaga täis, ootasid magusad ja veel magusamad palad meid veel ees.
Desserdina pakuti valge šokolaadi ja rosé-pipra ning rummi-espressovahtu koos sarapuupähli besee ja ploomifileega. Vahused-kreemised tekstuurid koos krõbeda besee ja hapuka ploomiga - kaunis täius ja suurepärane kooslus.
Kirsina tordil kraamis peremees veel lõpuks välja koduvalmistatud marjanapsud, mis ilmselgelt seltskonda elevust tõid.
Minu vaieldamatu lemmik oli alõtšast tehtud kirbe-hapukas-magus kergelt mõrkja mandli alatooniga jook. Väga nüansirikas ja nauditav. Lisaks sellele leidis toon-toonis jookide hulgast veel maasika, ploomi, astelpaju, mustika, mustsõstra jm jooke. Eelnevatel aastatel olen ise jõulujoogina valmistanud oma ema retsepti järgi mitmest marjast tehtud napsi. Sel aastal, peale sedavõrd innustavat kogemust, tahaksin kindlasti ära proovida erinevate marjade joogid. Puhta marja või puuvilja maitse joonistub armastusega tehtud joogil väga reljeefselt ja kaunilt välja.

Kokkuvõtteks tulebki vaid õhata, anda soovitus kõikidele "päris" asja hindajatele sammud Tammurisse seada ja pöidlad pihku suruda, et selliseid kohti Eestisse veel juurde tekiks. Äkki suudab Tammuri fenomen veenda neid, kes veel kahtlevad selles, et armastus ja pühendumus on need jõud, mida äriplaanidesse ei ole võimalik sisse punuda ja mis julgetele hingedele nende unistuste teostamisel toeks tulevad.

Fotod: Mari-Liis Ilover ja Tammuri talu kodulehekülg

23. mai 2011

Queen of Puddings rabarberikrooniga

See kõlab juba nimetusena suursuguselt - Queen of Puddings. Tahaks kohe aupaklikult pea langetada ja kniksu teha, enne kui lusika toidu sisse lükkad. Kusjuures sellise desserdi eksisteerimine Briti kokakunstis on dateeritud aastast 1669. alates, kuigi saia kasutamine magustoitudes kuulub juba keskaega. Kas ei ole imeline ja ajalooline!
Ja vaatamata sedavõrd auväärsele ja eakale klassikule jätkus mul jultumust sellele toidule sättida vahele veel kevadiselt roosa-roheline lisand ehk kodumaine rabarber. On siin tegu minu harimatuse või labase maitsega, aga minu meelest sai Queen of Puddings väga ilusa krooni endale kiharatesse.Kuningannale tuli seltsiks üks korralikult umbrohuse hingeeluga särtsakas rabarber ja seisusevastane kooselu saigi sõlmitud. Vähemalt Eesti oludes oli ta just sellisena väga nauditav ja maitses väga hästi ka kõigile kolmele eri vanuses lapsele.
Kes tahab aga korralikku ja algupärast versiooni Queen of Pudding'ist valmistada, asendab rabarberi vahekihi korraliku paksu ja magusa maasikamoosiga.
Algne retsept on pärit The Great British Book of Baking raamatust.
Valmistamine ei ole keeruline, pigem vastupidi.




Põhja jaoks lähev vaja:
ca 100 gr tahket saia, köögikombainis purustatuna või riivituna
4 munakollast
600 ml piima
50 gr võid
1 dl suhkrut
1 vaniljekaun või 1 tl vaniljesuhkrut
1 apelsini riivitud koor
Pane potti piim ja või. Lisa pikkupidi poolitatud vanillikaun ning kuumuta, kuni segu aurama hakkab. Kata pott kaanega ja lase tõmmata 15 minutit. Võta vanillikaun välja ning kraabi seemned välja. Lisa piimale seemned. Allesjäänud kaun pese ja kuivata - seda saad kasutada vaniljesuhkru tegemiseks.
Pane kaussi munakollased, suhkur ja apelsinikoor ning sega ühtlase massi saamiseni. Lisa soe piimasegu ja viimasena riivsai. Kalla saadud mass võiga määritud väikestesse vormidesse või ka ühte suurde vormi. Lase umbes 15 minutit seista, et sai paisuks.
Keera ahi 180 kraadi peale soojenema paisumise ajaks.
Aseta vorm(id) ahju ja küpseta vastavalt vormi suurusele 20-35 minutit (suurem vorm vajab siis veidi pikemat küpsemisaega). Arvesta sellega, et puding küpseb veel ahjust võetuna mõned minutid edasi, seega ära üle küpseta. Pudingi (pudingu? kumb variant on õige?) põhi peab olema kergelt läbiküpsenud, veidi tahenenud, kuid mitte pruunistunud.

Rabarberi vahekihi jaoks:
ca 400 gr rabarberit
1 dl suhkrut
värsket riivitud ingverit (soovi korral)
Tükelda rabarber (nooremat rabarberit ära koori), lisa suhkur ja riivitud ingver ning hauta vaiksel tulel, kuni rabarber on pehme. Nõruta liigne vedelik sõelal välja.
Tõsta rabarberikiht eelküpsetatud põhjale.



Beseekihi jaoks:
4 munavalget
1 dl suhkrut
veidi sidrunimahla (soovi korral)


Vahusta munavalged tibakese sidrunimahlaga. Poole vahustamise pealt hakka lisama suhkrut osade kaupa. Vahusta edasi kuni läikiva ja tugeva vahu moodustumiseni.
Tõsta munavalgevaht rabarberikihile. Küpseta ahjus kuni kergelt pruunikate tippude tekkimiseni.
Söö soojalt ja soovitavalt samal päeval. Siis on pudingite kuninganna kõige mahlasem.

22. mai 2011

Rabarberikattega külluslik toorjuustutort...

... ehk peaaegu nagu Yorkshire Pink Champagne Rhubarb Cheescake raamatust The Great British Book of Baking.
Tegutsen rabarberilainel ja nädalalõpul külla minnes (külla kiirustamise tõttu jäi ka tükk pildistamise jaoks välja tõstmata) sai prooviks tehtud üks korralik toorjuustune tort, millel krooniks roosakas rabarberikate. Tuli välja üks mõnus kook, mille täidise apelsinine- ja sidrunine kerbelt kirbe ja kreemiselt toorjuustune maitse saab katteks paigutatud rabarberi-ingveri kihist vaid täiust juurde.

Uskumatu, millise kauni värvi annab rabarberile koorimata jätmine. Tänud, Pille, suurepärase soovituse eest!

Põhja jaoks läheb vaja:
100 gr Digestive küpsiseid
50 gr võid
Purusta küpsised köögikombainigia ning sega sulatatud võiga. Sega küpsisepuru võiga ning suru küpsetuspaberiga kaetud lahtikäiva vormi põhjale. Aseta ettevalmistatud küpsisepõhi külma täidise valmistamise ajaks.

Toorjuustu-täidise jaoks läheb vaja:
800 gr toorjuustu (kui juba torti teha, siis ikka täisrasvane, mitte light toorjuust. See vahe JÄÄB maitses tunda)
400 gr hapukoort
4 muna
2 dl suhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
1 sidruni ja 1 apelsini riivitud koor
Mikserda segamini toorjuust, riivitud apelsini- ja sidrunikoor, vaniljesuhkur ja suhkur. Teises kausis vahusta munad ning lisa lõpuks hapukoor. Ühenda mõlemad segud ning kalla küpsisepõhjale. Küpseta 150 kraadi juures 1 tund ja 45 minutit. Täidis kerkib küpsedes märkimisväärselt ja jahtudes kukub jälle kokku. Seetõttu ole valmis selleks, et vahepeal vaatab ahjust vastu korralikult puhevil toorjuustukook. Keera kuumus maha ja lase koogil ahjus jahtuda (ca 1,5 tundi). Jahuta.



Katteks läheb vaja:
 ca 300-400 gr rabarberit
veidi riivitud värsket ingverit (see on minu omaalgatuslik lisand, aga mulle VÄGA meeldib rabarberi ja ingveri koostöö)
1 dl suhkrut
1 tl tärklist
Tükelda rabarber koos koortega (siis jääb tulemus roosakas-punane), riivi juurde ingver, lisa suhkur ning hauta potis keskmisel kuumusel seni, kuni rabarber on pehme. Sega tärklis väikese koguse külma veega ning kalla rabarberimoosile. Sega, kuni moos pakseneb, kuid ära keeda.
Kalla kattesegu jahtunud koogile.
Kaunista värskete mündilehtedega.

18. mai 2011

Taas rabarberikook - seekord beseekihi all ja kondenspiimaselt kreemise vahekihiga

Rabarberihooaeg on täies hoos ja nüüd saan hakkama juba naabrinaise ja turu abita. Maja taga on rabarberivarred päris pirakaks sirgunud ja ühe koogi jaoks võetud rabarberikogus ei vähenda kogupuhmast märkimisväärselt. Jeeee! Ma armastan seda kevade esimest vilja, mis oma tulihapuka olemusega meid talvetardumusest välja ehmatab. Muide, kas teadsite, et rabarberi tõi Euroopasse Marco Polo ja seda esmalt ravimina. 18. sajandiks oldi ka siinmail aru saadud, et lisaks ravimile on tegemist ka suurepärase toiduainega. Tänud Marcole selle kingituse eest!


See suurepärane kook sai alguse kahe juhuse kokkulangemise tõttu - esmalt ahvatles Juc oma kirgliku "kõige-kõigem-rabarberikook" postitusega ja teisalt vedeles külmkapis eelmise õhtu külalistest (kellele valmistasime oma hetke leivanumbrit ehk Vietnami kohvi) järele jäänud avatud poolik kondenspiimapurk. Ja, nagu nimetatud, maja taga rabarberipuhmas. Nende soodsate asjaolude kokkulangemisest piisas, et üks ülimõnus kook sünniks. Retsepti ümberkujundades lähtusin veel sellest, et kõik munakollased-valged saaksid ära kasutatud. Tea, kas olen ainuke loll, aga alati olen hädas, kui retseptist jääb järele mingi kogus munavalget või -kollast ja järgmise päeva menüü on tugevalt nende jääkide ärakasutamise poole kaldu. Äraviskamine ei tule kõne allagi.


Põhja jaoks läheb vaja:
200 gr jahu
120 gr külma võid
1 dl suhkrut
1 munakollane
1/2 tl soola
1 sl jääkülma vett
Sega sool, suhkur ja jahu. Lisa külm või ja haki kas suure noaga või ka näiteks juustunoa (vm suure lõikepinnaga labidataolise tööriista) abil läbi, kuni tekib purutaoline mass. Aitab ka lõiketeradega köögikombain. Sega munakollane külma veega kergelt vahule. Vala munasegu jahusse ja sega kiirelt läbi, et tekiks tainas. Suru tainas palliks, pane kilesse ja külmkappi, kus ta peaks vähemalt 30 minutiks kuni tunniks jääma.
Võta tainas külmast, suru vormi põhjale ja külgedele ning küpseta 200 kraadi juures ca 7-10 minutit, kuni taina pind on kuivaks tõmbunud. Alanda täidise küpsetamise jaoks kuumus 180 kraadile.

Täidise jaoks läheb vaja:
500 gr rabarberit
200-250 ml magusat kondenspiima
3 munakollast
Vispelda munakollased kondenspiimaga segamini, lisa tükeldatud rabarber (Pille õpetuse järgi olen ka mina loobunud rabarberi koorimisest) ning vala eelküpsetatud põhjale. Küpseta 180 kraadi juures 30-35 minutit. Lase veidi jahtuda.

Beseekatte jaoks läheb vaja:
4 munavalget
1,5 dl suhkrut
sidrunimahla (soovi korral)
Vahusta munavalged sidrunimahlaga. Lisa lõpupoole osade kaupa ka suhkur. Vahusta kuni tugeva teravatipulise vahu tekkimiseni. Laota munavalgekiht rabarberikihile ning küpseta 180 kraadi juures, kuni vahu tipud on kergelt pruunikad (7-10 minutit).


Lisaboonuseks saad veel koogile pisarapärlid. Ja see kook on tõesti mõnus!

14. mai 2011

Kevadiselt kerge lumekrabi täidisega avokaado

Käies hiljuti surimit tutvustaval üritusel sain päris tükk maad targemaks. Kodus nuputasin veidi ja leidsin ühe uue idee, kuidas minu üks lemmikuid avokaado ja lumekrabi koos suurepäraseks eelroaks vormida.


Olen olnud juba aastaid vahelduva eduga krabipulkade ja lumekrabi tarvitaja. Kõige sagedamini ampsan neid niisama või siis teen värske kapsa-tilli-kurgi-krabisalatit majoneesikastmega. Viimane on minu (ja kogu pere) lemmik juba aastaid ja seda saab teha vaid kevadisest-suvisest erkrohelisest kapsast. Lumekrabi ise on aga tühja kõhuga ampsates uskumatult mõnus.


Kõrva taha panin info surimitoodete kohta selles osas, et pakendil olevat infot tasub uurida. Surimi ehk puhta kalamassi sisaldus on olulisem kui arvata võib ehk teisisõnu sõltub sellest toodete kvaliteet. Kõige väärtuslikumad on tooted, milles on üle 50% surimit: sinna alla kuulub ka minu lemmik ehk lumekrabi (mis on ka ilma kunstlike maitse- ja lõhnaaineteta). Tavapärastes krabipulkades võiks olla surimit 40-50% ning vältida tasuks tooteid, kus surimit on alla 35% (see on siis juba pigem jahupulk).
Üks hästi mõnus tervislik lumekrabi ja selleriga burks on võimalik teha nii nagu Nami-Nami Pille õpetas. Proovisin kodus järgi ja see maitses ka mu lastele väga. Loomulikult tulid lisapunktid mulle burksi kui "ema-ise-pakub-burksi" nähtuse eest. Enda jaoks kirjutasin mälusse lumekrabi ja selleri suurepärase koostöö. Tänud, Pille!

Minul tekkis lumekrabiga seoses mõte teha ära üks Marco Pierre White'i raamatust pärit krabitäidisega avokoaado. Kuna krabiga on siinmail nagu on, siis sobis selle asendamiseks lumekrabi päris hästi. Tegelikult viksisin MPW-lt maha vaid serveerimisidee, sest täidist tehes sättisin aineid kokku oma eelistuste järgi ja ei suutnud muuhulgas loobuda äsjaavastatud lumekrabi-seller koosluse laiendamisest.


Seega, selle rohelise kerge suutäie jaoks läheb vaja (kogused tuleks küll tunde järgi paika sättida, aga proovin mingid indikatsioonid anda ja kogus on neljale):
4 avokaadot (kergelt vetruva koorega)
1 väike pakk lumekrabi
0,5 dl paksemat majoneesi
sidrunimahla
veidi sellerit
maitserohelist (till, murulauk, koriander vm)
soola ja pipart maitsestamiseks
oliiviõli
Rebi lumekrabi ribadeks, haki seller hästi peeneks. Sega lumekrabi ja seller majoneesiga, tilguta juurde veidi sidrunimahla, maitsesta soola ja pipraga.
Koori avokaado, lõike horisontaalselt pooleks, eemaldades ettevaatlikult kivi. Avokaado alumiselt osalt lõika sirgelt põhi alt, et vili püsti püsiks. Täida avokaado alumine osa krabisalatiga, pane peale ülemine osa. Pintselda avokaado pind oliivõliga ning "kleebi" viljale külge erinevaid ürte. Nirista peale veel oliiviõli ning jahvata värsket pipart.

Ma ise olin tulemusega väga rahul. Hea lihtne teha ja maitsed sobitusid suu(re)päraselt.

Spargel munaga ja muna spargliga. Täiuslik kooslus igal moel

Saabunud on spargliaeg.
Reedel Sadamaturul käies sattusin täiesti ootamatult suurepäraselt ajastatud hetkele - Uus-Kongo talu perenaine Aino oli just letile kraaminud värske spargli! Selle kevade esimese. Sparglit täis kotitäiega jäi koheselt vahele ka Piret, kes vaevu suutis käte värinat taltsutada. Umbes sarnase emotsiooniga kargasin ka mina leti ette, et sellest mõnest kilost esimesest sparglist oma noos saada. Kevadised esimesed kodumaised sparglid on minestamist väärt! Minul on õnnestunud sel kevadel viis esimest sparglivart naabrinaise aiast juba sparglipirukasse sättida.

Mõned kooslused on lihtsalt täiuslikud

Värske spargel - puhas ilu!

Oliiviõlis kümmelnud ja kergelt grillitud spargel

Et sparglile väärikat seltsilist leida, siis pakkusin klassikalist kooslust ja sättisin rohelistele kaunitele sparglivartele seltsiliseks muna.
Nii saigi spargel taldrikule sätitud esmalt uputatud muna ja parmesaniga ning teiseks muna-ürdikastmega. Mõlemad maitsesid ülihästi ja keeruline on ühele roale teist eelistada. Tegevuskäiku annab iseloomustada terminiga "ülim lihtsus".
Spargli töötlemiseks piisab sellest, kui sparglivarrel puitunud osa terava noaga ära koorida, spargel oliiviõliga üle pintseldada, veidi soolahelbeid peale ning ahju ülaossa grillelemendi alla 4-6-ks minutiks.
Uputatud munaga spargli jaoks tuli seejärel muna ära uputada. Selleks aja kastrulis keema vesi. Puista sisse veidi soola ja teelusikatäis veiniäädikat. Löö muna lahti väikesse kaussi või anumasse. Vesi peab keema mitte suure mulliga (see peksab muna laiali) vaid kergelt mullitades. Lükka kastrulis vesi ringjalt liikuma nii, et keskossa tekib keeris. Sinna tsentrifugaaljõu toimel keerleva vee keskele libista kiirelt muna. Keerlev vesi peaks hõljuva munavalge nüüd ringjalt munakollase ümber "mässima". Keeda 2-4 minutit, et saada mõnusalt vedele munakollasega uputatud muna. Munakollasest moodustub sparglile uskumatult maitsev dipikaste.

Valge ebamäärase mügariku sisemuses peitub parim kaste sparglile

Voila!
Serveerimiseks aseta sparglid taldrikule, sparglitele muna, riivi peale parmesani ribasid. Puista soolahelbeid ja värskelt jahvatatud musta pipart ning viimistle oliiviõliga. Taevalik!

Ürdi-munakastmes spargli valmistamiseks purusta peotäis ürte (karulauk, petersell, till vm) koos oliiviõliga.

Et üks toit võib olla nii lihtne ja samas nii täiuslik....

Lisa ka soolahelbeid. Valmis rohelisele massile lisa keedetud munakollane või paar. See võib olla kõvaks keedetud munakollane (siis haki see eelnevalt või purusta koos ürtidega) või ka vedel nagu minu kastmesse läks. Kontrolli kastme maitset, vajadusel lisa soola ja pipart.
Aseta sparglid taldrikule, kalla peale ürdi-munakaste, tõmba mõned laastud parmesani, jahvata veidi pipart ja naudi!

Vaata ka:
Spargli brie-juustu pirukas
Spargli mimoosa

11. mai 2011

Ahvenafilee õlis, haugi- ja ahvenamari - võileivakatted kodumaisest kalast


Lihaleent limpsa pealt, kalaleent kääpa põhjast (Palamuse)
Kala on eestlaste toidulaual olnud sama asendamatu kui kartul. Tuleb ju meelde raamatutest loetud kujund, kui vanad eestlased istusid laua ümber ja sõid soolasilku kartuliga.

Vahepealne aeg on kalatarbimise eelistused üsna veidraks muutnud. Lõhet ja forelli süüakse ja nendega osatakse ümber käia, kuid teised tavapärased Eesti kalad – ahven, kiisk, haug, räim jne – on linnainimese toidulaual väga harva. Õnneks on viimastel aastatel lisandunud turge, kus värsket kodumaist kala pakutakse ja tundub, et nõudlus kodumaise kala järele on jälle kasvama hakanud.

Korralik pidusöömaeg kodumaistest kaladest.
 Omast kogemusest oskan öelda, et ei ole olemas halba kala, on vaid vale valmistusviis. Kui puutud kokku kalaga, millega senine kogemus ja kokkupuude puudub, uuri eelnevalt natuke teemat (näiteks külasta foorumi kalale.ee retseptirubriiki) ja reeglina on võimalus leida iga kala jaoks sobivaim valmistusviis. Meie Läänemeri ja järved-jõed on tegelikult ju väga liigirikkad ja põnevaid kalu leiab igale maitsele ning igale valmistusviisile.

Ahvenafilee oliiviõlis

Ahven on Eestis väga levinud ja seetõttu kohtab väga palju erinevaid ahvena valmistusviise. Kuna tegemist on üsna rasvavaese kalaga, siis peaks kalale valmistamise käigus lisama veidi mahlasust kas rasvaine või siis rammusa kastmega. Ahven on ka väga hea supikala ja kes ei viitsi ennast vaevata ahvena luude nokkimisega, pääseb ahvanat supiks tehes sellest tüütust tegevusest. Tavapäraselt on ahvenat võimalik osta ka juba fileerituna, siis jääb ka ära ahvena puhastamise veidi tüütu töö.
Ahven õlis on tõeliselt lihtne moodus värsket saiakatet valmistada. Pärit on see idee Vladislav Koržetsi Õpiköögist, mida soovitan kõikidel kalasõpradel külastada.


Vaja läheb:
Ahvenafileed
Oliiviõli
Soola
Värskelt jahvatatud (valget) pipart
Kalla kausipõhja oliiviõli nii, et kausipõhi oleks kaetud. Lao õli sisse ahvenafileed nahaga pool allapoole, maitsesta soola ja pipraga ning jälgi, et õliga oleks kaetud ka filee ülemine pool. Kui fileesid on rohkem, siis lao samamoodi fileed kihiti. Lase seista mõned tunnid kuni üleöö külmkapis.
Lõika fileerimisnoaga ahvenafileest õhukesed viilud ning söö röstsaial.


Haugimari sibulaga
Haugimari on kevadine maiuspala. Olen näinud esimest korda haugimarja maitsvate inimeste näol siirast üllatust, sest tegemist on tõeliselt maitsva suutäiega. Haugimarja puhul tuleks ainult tähele panna, kas kala on pärit merest või siseveest. Kui on sisevee haugilt pärit mari, siis tasuks see ööpäevaks sügavkülma panna, et vältida parasiidiohtu.


Haugimarja valmistamiseks on vaja:
300 gr haugimarja
1-2 hästi peeneks hakitud sibulat
1,5-2 tl head kvaliteetset soola (Sal de Mer, Rose Salt, Maldon vm)
Maitse järgi jahvatatud musta või valget pipart
Kalla toorele marjale peale kuum vesi (temperatuur peaks olema alla 80 kraadi) ja sega mari läbi. Kalla mari sõelale. Kuuma vee mõjul eralduvad marjakiled, mis tuleb lihtsalt kahvli või näppude abil marjamassist välja nokkida. Puhastatud mari kalla kaussi, lisa hästi peeneks hakitud sibul, soola ja pipart, sega läbi ning jäta mari kaetuna külmkappi soolduma. Süüa kannatab juba mõne tunni pärast, kuid parim on alates järgmisest päevast, kui mari on ühtlaselt soola-sibulaga maitsestunud.
Rösti saiad, määri peale võid ning laota saiadele ohtralt haugimarja. Peale võid riputada veel värsket hakitud tilli.


Praetud ahvenamari hapukoorega
Ahvenamari on taas üks tooraineid, mida väga paljud ei oska ega tea hinnata. Olen kuulnud, et seda on ka ära visatud, kuna ei osata midagi marjaga peale hakata. Tavaliselt on ahvenamarja hind ka väga meeldivalt üllatav ehk siis odav. Stockmannis maksis näiteks eelmisel nädalal kilo ahvenamarja 1.60!  Lihtsaks ja mõnusaks suutäieks muutub ahvenamari pannil praadides, kus lisandiks veel sibul ja hiljem mahlasust lisamas hapukoor. Määre on parim kergelt röstitud leival.


Vaja läheb:
300 gr ahvenamarja
2-3 sibulat
Praadimiseks võid
Soola-pipart
100 gr hapukoort
Tegevuskäik: eemalda toorelt ahvenamarjalt kiled. Prae pannil võis keskmisel kuumusel peeneks hakitud sibulad parajalt klaasjaks ehk umbes 5-7 minutit. Kalla pannile ahvenamari ja aeg-ajalt segades prae mari läbi, kuni kogu marjamass ei ole enam läbipaistev, vaid valkjas. Lisa hapukoor ning maitsesta mari soola ja pipraga.
Rösti leib kergelt krõbedaks ja määri segu leivale. Kaunistada võid maitserohelisega, hakitud rohelise sibula või muu meelepärasega.

Vaata  lisaks:
Forelliäkine
Lutsumaksa- ja haugipirukad
Marineeritud luts

Retseptid ilmusid Oma Maitse 2011. aasta mainumbris

Haugi- ja lutsumaksa pirukad


Kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem (Kaarma)
Haugiliha on magusa maitsega ja paljude kalasõprade lemmik. Haugiliha täidisega pärmitainast pirukaid võib kirjeldada tõeliselt mõnusa ja mahedana. Pärit on selline kooslus Vene köögist. Koheva pärmitainast ümbrise see on klassikalised kala kaaslused – till, keedetud muna, hapukoor. Kõige lihtsam on pirukate valmistamisel kasutada juba valmis haugifileed, aga julgemad ja oskajamad võivad haugiliha puhastamise ja fileerimise ka ise ette võtta.


Kuna haugiliha kipub ka veidi kuiv olema, siis võib pirukatäidisele lisada veidi suitsupeekonit. Aga ainult veidi, et havi magus ja mahe maitse ikka alles jääks.
Tainas:
250 ml piima
2 muna
100 gr võid
50 gr presspärmi või 1 pakk kuivpärmi
1 spl suhkrut
7-8 dl jahu
½ tl soola
Tõsta kõik koostisained enne valmistama hakkamist aegsasti valmis, et nad oleksid taina tegemise ajal toasoojad. Soojenda piim käesoojaks. Lahusta piimas presspärm. Kui kasutad kuivpärmi, siis sega see jahuga. Lisa piimale jahu, suhkur, sool, sulatatud ja jahutatud või ja munad. Sõtku, kuni moodustub ühtlane läikiv tainas, mis lööb kausi ja käte küljest lahti. Raputa tainale veidi jahu, vormi tainapall, kata kilega ja jäta vähemalt 1,5 tunniks külmkappi. Võta tainas külmkapist, rulli jahusel pinnal laiali ning lõika ca 10 cm läbimõõduga rattad.
Aseta iga tainaratta keskele korralik supilusikatäis haugi- või lutsumaksa täidist ja vajuta piruka served hoolikalt kinni. Igaks juhuks võid piruka servi kas veega või munaga niisutada ja siis kokku vajutada. Aseta pirukad ahjuplaadile, määri pealt munavalgega, puista peale seesamiseemneid ning küpseta 180-200 kraadises ahjus, kuni pirukad on kaunilt kuldpruunid.


Haugitäidis
1-2 peeneks hakitud sibulat
50 gr suitsupeekonit
300 gr haugifileed
2 keedetud muna
Ohtralt hakitud värsket tilli
Soola ja pipart
100 gr hapukoort
Õli praadimiseks
Haki sibul ja prae keskmisel kuumusel pannil klaasjaks. Lisa hakitud suitsupeekon ja kuumuta koos sibulaga läbi. Purusta köögikombainis või noaga hakkides haugifilee. Haki keedetud munad peeneks. Sega omavahel kokku sibula-peekoni segu, peenestatud haugifilee, muna, hakitud till ning hapukoor. Maitsesta segu soola ja pipraga.



Lutsumaksa täidis
Kes lutsu puhastanud, teab, et lutsumaks on parajalt suur. Lutsumaks on oma maitselt üsna sarnane tursamaksale ning kasulikkuse koha pealt ei jää ta tursamaksale alla – Omega 3 rasvhapped ilma igasuguste kapsliteta. Lutsumaksa ei tohiks kindlasti ära visata. Kõige lihtsam moodus on maksa lihtsalt pannil või sees praadida – maitseks siis vaid soola ja pipart. Kui aga parasjagu plaanis pirukategu, siis soovitan ära proovida lutsumaksa pirukad – nende maitse on tõelise kalasõbra jaoks vastupandamatu.



Lutsumaks tuleks piruka jaoks kas siis pannil võis praadida või loorberi, soola ja vürtsiteradega maitsestatud vees keeta ca 5 minutit (sõltuvalt maksa suurusest).
Praetud või keedetud maks tuleks peeneks hakkida, segada umbes sama koguse keedetud ja hakitud munaga, hautatud sibulaga, rohelise hakitud sibulaga ning maitsestada soola ja pipraga. Võib lisada ka hapukoort.

Retseptid ilmusid Oma Maitse 2011. aasta mainumbris

Forelliäkine

Mis kala keegi otsib, seda ta saab (Kihnu)
Äkine on üks rannarahva seas väga laialdaselt levinud mooduseid, kuidas värske kala kiiresti ja kerge vaevaga mõnusaks suutäieks saab. Äkist tehakse kõige sagedamini siiast, kuid paraku on viimastel aastatel kodumaine siig järjest haruldasemaks muutumas. Kui siiski õnnestub siiga leida, siis tuleks kindlasti enne veenduda ka selles, et tegemist oleks merekalaga. Siseveekalasid toorena süües võib sööjat ähvardada parasiidioht.


Vaja läheb:
0,5 kg forellifileed
2 sibulat, hästi õhukesteks ratasteks või viiludeks lõigatuna
2 spl jämedat või värskelt jahvatatud meresoola
Värsket jahvatatud musta pipart
Sorts valget viina


Lõika forellifileest 3-5 mm paksused ribad. Puista kausi põhja soolakiht. Lao forellitükid kaussi vaheldumisi sibularataste, soola ja pipraga. Igale kihile piserda peale sorts valget viina. Aseta kauss või taldrik kummuli kausile peale ning raputa kogu kausitäit tulgevalt edasi-tagasi veidikese aja jooksul.
Naudi äkist võiga rötsaial või värskel valgel saial.

Retsept ilmus Oma Maitse 2011. aasta mainumbris

Marineeritud luts

Parem üks luts kui kaks vähka (Maarja-Magdaleena)

Lutsust ei osata lugu pidada. Kas on põhjuseks selle kala libe ja limane nahk või eelarvamused? Marineeritud lutsust magusamat ja mõnusamat kalaampsu annab leida. Lutsu on nimetatud ka vaese mehe angerjaks ja marineeritud lutsu magus-mahe maitse meenutab tõepoolest veidi seda kodumaiste kalade kalleima otsa esindajat.


Vaja läheb:
1 kg lutsu
0,5 sl soola


Marinaad:
0,5 liitrit vett
2 loorberilehte
5-7 tera valget pipart
5-7 tera vürtsi
0,5-1 sl suhkrut
2 sl 30%-list äädikat
Puhasta luts, hõõru nahalt soola abil maha limakiht. Pese voolava vee all kala puhtaks ning puista soolaga üle. Lase seista umbes 1 tund. Pane marinaadiained potti ja kuumuta. Lõika luts 5 cm paksusteks tükkideks ja pane keeva marinaadi sisse. Keeda keskmisel kuumusel 15 minutit. Kui tahad paremini tarretuvat marinaadi, keeda ka lutsupead koos teiste tükkidega marinaadis. Võta kalatükid välja ja lao purki. Lase maitsevedelikul veidi jahtuda ning vala läbi sõela purki. Kata purk kaanega ja lase jahtuda.


NB! Ära mitte mingil juhul ära viska lutsumaksa. Sellest saab väga hõrgu suutäie niisama pannil praadides või siis ka pirukatäidisena kasutades.


Retsept ilmus Oma Maitse 2011. aasta mainumbris

9. mai 2011

Rabarberikook biskviitkattega. Puhas klassika. "Meie Mark" kakao ja natuke heietusi lisaks

NB! Algul sattusin heietama, kes tahab rabarberi-biskviitkoogi retsepti kiirelt leida, kerigu postituse allosasse :)

Mõned asjad on ühist kultuuriruumi jagavatele inimestele märgilise tähendusega. Lisandub veel ühise aja mõiste ja nii tulebki välja, et kodeeritud sõnumid, nagu näiteks "Mis kinni ei jää, saab kinni löödud", "Ei kommentaari" või ka "Ei ole see aasta see luuletus" tähendavad midagi eelkõige neile, kes tausta teavad.
Täpselt sama "kes teab, see saab aru" tunne tabas mind ühe ajatu klassiku ehk biskviitkattega rabarberikoogi postitust kirja panema asudes. Ei ole vist vähimatki vajadust selgitada, millega on tegemist. Kui leidub mõni eestlane, kes ei ole näinud ega saanud sedasorti kooki (olgu ta siis rabarberi või õunaga), siis olen ma pehmelt öeldes śokeeritud. Kook meenub mulle nii koolisööklatest, pioneerilaagritest, kohvikutest, kodust, sõprade ema valmistatuna, poeriiulilt jne. jne. See rabarberikook on saanud Eesti rahvustoiduks ja rabarberikoogi sümboliks-etaloniks.

Ma ei tea, kas kõiki kõnetab samal moel see veider totakas kalamehega linik, see tordilabidas ning rabarberikook. Minu jaoks kuuluvad need kõik samasse ajastusse ja sümbolite kategooriasse
´
Mõeldes tagasi, et mis ajast ma seda rabarberikooki võiksin teada, jõudsin järeldusele, et vist niikaua kui mäletan ka ennast. Ja koos nende meenutustega tulid meelde need sümbolväärtusega asjad, esemed ja sündmused, mis vist meid kõiki kõnetavad.
Nõuka ajal - kuhu langes minu lapsepõlv ja kasvamine - oli tavaline see, et igas kodus oli sarnaseid asju rohkem, kui erinevaid. Sektsioonkapp, Tśehhi keraamika, Estoplasti valgustid, Juveelitehase serveerimisnõud, Tarbeklaasi klaasnõud, Salvo piimakann, Vasara potid, mummulised kuivainetopsid, ühtemoodi köögirätid, laudlinad, vakstud, ranitsad, raadiod, telekad. Võib-olla ongi see põhjus, miks uue aja saabudes tahtsime me niiväga midagi teistsugust ja kogu see nõukaaja tunnuskraam paljuski prügimägedele rändas. Irooniliselt kukkus sageli välja nii, et oma erinevussoovis muutusime jällegi kõik oma euroremonditud ja plastakendega kodudes samamoodi sarnasteks. Seekord omal vabal valikul.


Korralik keedukakao piimaga (retsept allpool lisatud), pruunikirju kohvikomplekt ning mingi inetu masstoodetud linikute sari UKU käsitöömeistritelt. Kas kõnetab?


Vanad käsitsi kirjutatud retseptid on omaette väärtus nagu ka pruunilillelised taldrikud

Hästi põneva ülevaate minu põlvkonna identiteedist, ühiselt jagatud väärtusväljast ja teadvusest on kirjutanud sotsioloog Raili Nugin, mille kokkuvõte ilmus Postimehes. Seal nimetataks minu põlvkonda siirdeaja lasteks või siis ka "võileiva põlvkonnaks". Eks see ole vist üsna täpne määratlus: lasteaias käies lehvitasime punalippe Lenini pildi all (täpselt selline foto on mu albumis olemas), koolis käisime kõik veel koolivormi ruuduliste seelikutega ja kui tuli peale isikliku murdumise aeg, tuli üle elada suured ja kõikehaaravad muutused ka ühiskonnas. Meie personaalne iseseisvumine kulges sünkroonis EV isesesvumisega, kes äsjasündinud vasika kombel üritas tasapisi ennast jalgadele püsti upitada. Sai jalad alla meie riik ja ka meie, kuigi valikud olid paljuski ajast tulenevad ja hetkeolukorda arvestavad. Tõenäoliselt veidi rohkem, kui oleks praegusel ajal. Nagu Raili Nugin oma artiklis välja toob, puudusid institutsioonid kellele tugineda ning hakkamasaamine oli eelkõige igaühe individuaalne mure. Valitsevaks mentaliteediks kauboikapitalism põimituna eestlasliku "naabrist parem" tungiga. Ega muidu ei oleks minagi mingil elujärgul tööle sattunud ilusasse, puhtasse, rahalõhnalisse ja ahvatlevalt edasiviivana tundunud asutusse. Palganumber polnud ju paha. Samas ei olnud liiga minu jaoks see edukultusest läbiimbunud ja ennast liiga tõsiselt võtvaid lapsjuhte täis kõrgete lagedega asutus. See kirjeldus kuulub muidugi omasse aega, kui võitjate põlvkond oli omanike ringis ja tööle võeti verinoori ambitsioonisest pulbitsevaid äsja kooli lõpetanud noori. Praeguseks on olukord märkimisväärselt tasakaalustunumaks muutunud.
Õnneks on inimloomus võilille sarnaselt sitke ja varem või hiljem pressib ennast asisest ja pragmaatilisest otsusest läbi see, mis tõeliselt korda läheb. Siin ma nüüd olen, jahvatan toidust ja elan ennast välja küpsetades, katsetades, raamatutest ja veebiavarustesti ideid otsides ning neid siis blogi vahendusel jagades. Ja tunnen end ootamatult häst ning omas elemendis.
Ühiskonnateaduses (mida ma ka õppinud olen) on mind enim intrigeerinud just see, kuidas keskkond mõjutab indiviidi ehk siis kuidas needsamad jagatud väärtused vormivad üksikisiku teadvust. Ma ise olen heaks näiteks - elades oma väikest elu ja tehes vägagi isiklikke otsuseid, olen ma mingil kummalisel moel ikkagi väga tüüpiline oma põlvkonna näide. Kui uurisin statsitikat, siis minuealised naised said oma esimesed lapsed täpselt samavanustena kui mina ehk 24 ja 26. Neid kokkulangevusi oli lisaks veel mitmeid. Kuidas ma ometi nii perfektseks Harju keskmiseks suutsin oma elu planeerida? Või vormub minu teadvus ikkagi selle infovälja mõjul, mille sees ma eksisteerin ja isiklik otsus on ainult tinglik nimetus. Kuivõrd vormis meie teadvust see aeg, milles me kasvasime ja suureks saime koos nende pruunikirjude taldrikute-tassidega, ühetaolisusega, absurdiga ning ilusate hetkede sümboliks oleva rabarberikoogi ja kakaoga?

Miks see vana hea kook mind heietama ja mälestuste lainel purjetama pani, et tea isegi :)

Nõukaaegsete kokaraamatute raskekahurvägi. Puudub Masso "Rahvaste toite" Lisaväärtusena vupsavad iga raamatu vahelt välja veel peotäite kaupa käsikirjalisi retsepte. Toidubloginduse eelkäijad :)

Need käsikirjalised perfokaartidel retseptilehed on minu jaoks kulla väärtusega, valdav osa on minu ema kirja pandud kui endalegi üllatuseks leian aeg-ajalt igiammu enda poolt kirjutatud retsepte, mida nüüd on päris lõbus lugeda

Rääkides aga nüüd asjast ehk rabarberikoogist, sellest kõige klassikalisemast, siis see konkreetne retsept on pärit 1968. aastal välja lastud "Kokaraamatust" (kas saab olla mittemidagiütlevamat nime ühel kokaraamatul?). Olen ise seda kooki korduvalt teinud ja iga kord pigem sisetunde järgi (põhjale muretainas, peale bisviit, mis retsepti sa siin vajad). Retsepti jäädvustamiseks pöördusin aga autoriteetsete allikate poole ja nende järgi läheb koogi jaoks vaja järgmiseid aineid:
põhja jaoks 300 gr jahu, 200 võid, 100 gr suhkrut, 1 muna. Sega kuivaineid, lisa need külmale võile, löö samasse lahti muna ning haki koostisosad läbi kuni ühtlase puru tekkimiseni. Suru tainapuru palliks ning aseta ca 1 tunniks külmkappi. Külmkapist võetud tainas rulli ca 0,5 cm paksuseks või lõika tainast noaga seibid ning kata nendega ahjuplaadi põhi ühtlase kihina. Küpseta 180-200 kraadi juures ca 10 minutit helepruuniks;
täidise jaoks 500-700 gr rabarberit, mõned supilusikatäied suhkrut, 2 tl kaneeli. Puhasta rabarber, laota eelküpsetatud põhjale, puista peale suhkrur ja kaneel;
katte jaoks 6 muna, 100 gr suhkrut, 120 gr jahu. Vahusta mikseriga munad ja suhkur hästi tugevaks vahuks, sõelu sisse jahu, sega õrnalt läbi ning kalla rabarberitele peale. Küpsetada 180-200 kraadi juures umbes 20 minutit. Kui pealis kipub liiga kiirelt pruunistuma, alanda veidi kuumust. Liiga kiirelt küpsenud koogi biskviittaina kiht võib muidu tooreks jääda.
Peale raputa tuhksuhkrut.

Plaaditäis kooki haihtus poegade abil mõne tunniga :)

Aasta võiks olla ... 1982 :)

Naudi kooki koos korraliku keedetud kakaoga, milleks läheb vaja 200 ml piima, 1 (kuhjaga) tl kakaopulbrit (soovitavalt "Meie Mark"), 2 tl suhkrut. Kastruli põhi niisutada veega, et piimavalk põhja kinni ei hakkaks. Lisada piim, kuumutada keemiseni. Segada kakao ja suhkur eraldi tassis, lisada veidi kuuma piima, segada ühtlaseks ning kallata siis kuuma piima sisse.

Jeerum, kuidas mu Nesquick'i põlvkonna lastele see kakao maitses. Terve nädalavahetuse olen kakaod meisterdanud ja mingil kummalisel moel on hea soe tunne serveerida oma lastele sama jooki, mida ise lapsena armastatud sai :)))