20. märts 2011

Tunnustus


Kõik algas sellest, et leidsin ühel päeval Eesti päritolu väga vahva Soome blogija Voisula viite, et tema blogis on tunnustus. Tunnustus minu blogile!
Ei saa salata, et võttis ikka küll hingamise kiiremaks ja peopesad niiskeks. Tänud Sulle,Voisula, nii toreda üllatuse eest. Avalikus ruumis toimetamine on küll ühelt poolt oma subjektiivse asja ajamine, kuid teisalt oleme me kõik inimesed ja igasugune paitegemine on nii südantsoojendav ja lihtsalt inimlikult armas.
Voisula läkitus minule oli selline:
Ma ei tea, kes neid tunnustusi on hakanud välja andma, aga Soome blogides olen näinud erinevaid tunnustusi. Need on n.ö. keerlevad tunnustused, tunnustuse saanud blogipidaja annab selle edasi enda meelest viiele imeilusale blogile ja vastab viiele küsimusele:

1. Millal alustasid oma blogiga?
2. Millest kirjutad oma blogis ja mida kôike see käsitleb?
3. Mis teeb sinu blogist erilise vôrreldes teistega?
4. Millest sai alguse sinu blogimine?
5. Mida tahad muuta oma blogis?
Tunnustuse saaja vôib jättä logo oma blogisse üles.
Minul oli raskusi selle tunnustuse edasijagamisega, sest kohe tuli meelde rohkem kui 5 blogi ja sellepärast panin endale kriteeriumid, mille alusel otsustasin anda tunnustuse edasi:
- annan edasi tunnustuse blogidele, kus ma varem ei ole näinud tunnustusi ja need blogid on minule avaldanud muljet,
- annan tunnustuse edasi toidublogidele,
- jätkan oma stiili ja ületan keele- ja kultuuripiire.
Nii andsin tunnustuse edasi 3:le soome blogile, 1:le soomerootslase blogile ja sinule. Minu pôhjendus, miks andsin tunnustuse sinu blogile on: see on väga aktiivse eesti proua blogi, keda on küll hellitatud ernevate ilusate kutsetega ja viimati käis ta söömas Michelin tähe tasemel toitu kui Luomo oli Ö:l külas Tallinnas. Ei sellest… Blogi tekstid sisaldavad väga pôhjalikke tausta-andmeid kalendri tähtpäevadest, toitude ja jookide valmistamisest ja ajaloost, inimene valmistab kirglikult nii eesti rahvustoite kui erinevate kultuuride toite. Suure mulje tegi minule juustu-postaus, kus m.h. leidub Iittala taldrikul soome leib-juust. Peenetundeline auavaldus Soomele.
Ja siis minu soojad ônnitlused kôikidele nendele inimestele, kes nende blogide taga on!

Iseenesest on selline "ametikaaslaste" poolt jagatav tunnustus väga tore idee ja kiituse-tunnustuse defitsiit on kindlasti ka Eestis täiesti teema. Seega, tänud Voisulale, et tore traditsioon ka üle lahe on lükatud ja loodetavasti suhtuvad kõik tunnustatud saadud tiitlisse hoolivalt ja jagavad seda ka tublidele blogijatele edasi.

Küsimuste juurde:
1. Millal alustasid oma blogiga?
Blogimine algus oli laias laastus aasta tagasi ehk esimene postitus oli 9. veebruaril 2010
2. Millest kirjutad oma blogis ja mida kôike see käsitleb?
Tegemist on valdavalt toidublogiga, kuid püüan toiduteemasse põimida nii emotsioone, infot, muljeid kui ka kasulikke nippe, mida köögis võiks vaja minna. Näpuotsaga niisama muljetamist ka.
3. Mis teeb sinu blogist erilise vôrreldes teistega?
Sellele oskaksid võib-olla kõige paremini vastata blogi lugejad, et kas üldse ja mille poolest minu blogi on erinev. Blogis on kindlasti hästi palju mind ja nii, nagu oma loomuselt olen ise üsna rahutu rahmeldaja, olles avatud kõigele uuele, on ka blogis nii vanu traditsioonilise nostalgialoori mässitud teemasid samavõrd kui uusi värskeid ja eksootilisi ideid ja kooslusi. Proovin leida vaheldusrikkust teemades.
4. Millest sai alguse sinu blogimine?
Peamise eelduse blogipidamise alustamiseks tekitas kolmanda lapsega kodus olemine. Tekkis võimalus oma hobile põhjalikumalt pühenduda ja teisalt oli võimalus ka oma päevakavasse blogipostituste vormistamine sisse mahutada. Nüüd on saanud sellest omamoodi vajadus ja sõltuvus ning väga palju toredaid emotsioone on olnud seotud just blogipidamisega.
5. Mida tahad muuta oma blogis?
Blogi võiks muutuda veel põhjalikumaks, vaheldusrikkamaks, informatiivsemaks. Pingutan selle nimel, et blogisse üles riputatud retseptid oleksid usaldusväärsed. Fotode puhul tahaksin rohkem edaspidi käsitleda keerulisemate toitude step-by-step valmistuskäiku, et sel moel aidata kõiki, kes blogist meelepäraseid retsepte otsima tulevad.

Tunnustuse edasijagamisega on mul sama probleem nagu Voisulal. Oleks üks tunnstus, oleks lihtsam, sest kriteeriumid saab ise kehtestada. Viis tunnustust annab võimaluse juba veidi laiemalt vaadata ja tunnustust väärivaid blogisid on uskumatult palju. Esile tahaks tõsta nii uuemaid ja väga tugevaid omanäolisi blogijaid kui ka vana raskekahurväge, kes liiguvad edasi tuntud headuses ja kvaliteedis. Minu raske südamega (just väljajääjate pärast) tehtud valik oleks järgmine:
1. Nami-nami blogi. See kõlab küll sedamoodi, et õpilane annab õpetajale tunnustuse ja hinnangu, aga teisalt ei saa Eesti toidublogindusest rääkides ei üle ega ümber Eesti toidubloginduse emast ning Nami-nami toiduimpeeriumi loojast ja valitsejannast Pillest. Ühe inimese poolt tehtud tööna on Nami-nami portaal kui usinuse, tubliduse ja pühendumuse ausammas. Väga tänuväärne on see, et Nami-nami blogi on väga levinud ka väljaspool Eestit ning selle blogi kaudu on Pille väga palju head teinud Eesti köögi ja toidu propageerimiseks.
2. Tassike elu topelt koorega. Minu üks viimase aja lemmikuid. Võluv nii oma fotodega - kindlasti üks kaunimate piltidega eestikeelseid toidublogisid; kui ka põnevate ja põhjalike teemapüstitustega. Lugege näiteks emakeelepäeva teemaarendust või siis ka informatiivset postitust potipõllumajandusest. Ilus, põhjalik, huvitav, omanäoline ja väga paljulubav blogi.
3. Siit nurgast ja sealt nurgast. Mari-Liis blogi on Eesti blogimaastikul kui kirss tordil. Kauni blogija kaunis blogi, huvitavad toidud ja teemad alates ürgeestlaslikest lihtsatest armsatest toitudest kuni maailmaköögi (rõhuga küll Itaalial) pärliteni välja. Mari-Liis teemaarenduste põhjalikkusest annab aimu näiteks Hartšo teemaline postitus. Hariv ja ülevaatlik taustainfo pelgalt retsetpiedastamise asemel. Väga ilus blogi.
4. What a wonderful world. Juci blogi on hästi omanäoline ja kindlasti väga põnev blogi. Ümber maailma rännanud inimese maailm on paratamatult rikkam ja Juci puhul lisandub just see, et kui muu maailma maitseid avastades peame valdavalt raamatutarkust usaldama, siis sellest blogist leiab ka väga palju toite, mille taga on isiklik kohapeal-olnu kogemus ja kommentaar. Värviline, põnev, piirideta, innustav, hariv ja ka lihtsalt väga armas blogi.
5. Tegemisi-toimetusi. Aniitram on blogimaastikul juba aastakese toimetanud ning sinna aastasse mahub hästi palju põnevaid katsetamisi ja vahvaid ideid. Vaadake näiteks, kuidas on võimalik looduslike värvide abil martsipani värvida. Aniitrami blogi on minu jaoks hästi kodune ja soe. Ei oskagi seletada, mis selle emotsiooni tekitab, kuid seal blogis kolades tekib alati maal vanaema juures olemise tunne. Ja see on hästi vahva!

Veelkord pean kahjutundega tunnistama, et vähemalt viis sama toredat blogi pidin praegu nimekirjast välja jätma ja et see loetelu ei pretendeeri millelegi muule kui minu subjektiivsele tunnustusele ja kummardusele kõikide tublide blogipidajate suunal. Igapäevaselt oma muljeid ja retsepte jagades ehk ei tajugi me seda, et laiemas plaanis tegeleme me kõik millegi sellisega, mida saab nimetada Eesti toidukultuuriks ja selle säilitamiseks-väärtustamiseks. Mul on siiralt hea meel teie keskel olla!

Ja siinkohal pean oma blogi paariks nädalaks nüüd omapäi jätma, et käia veidi muljeid ja ideid kogumas. Luban, et jagan kõike põnevat ka teiega kui jälle tagasi olen.
Seniks kaunist algavat kevadet teile kõigile!

19. märts 2011

Kodune Nutella ehk sarapuupähkline šokolaadivõie

Ma ei tea, kuidas on teiste perede lastel, kuid mina pean Nutellat küll doseerima. Pean silmas seda, et kui poegadel oleks kogu aeg vaba ligipääs Nutellale, siis tõenäoliselt oleks neil kõigil kolmel silmavärv juba šokolaadipruun ja soontes ringleks šokolaadi ja sarapuupähkline ollus. No ei ole meil olukorda, et Nutellat ei taheta.


Nutella pärineb Itaaliast ja tegemist on Ferrero poolt kaitstud kaubamärgi nimega. Magusa pähkli-šokolaadivõide algne idee on pärit samuti Itaaliast ning selle valmistamiseks kasutati piima, kakaod, sarapuupähkleid, suhkrut, palmiõli ja vaniljet. Koostisainete loetellu võis kuuluda ka teisi pähkleid - näiteks võib kasutada nii sarapuupähkleid kui mandleid 50/50 vahekorras. Maailmas on see laste lemmik tuntud eelkõige Nutella nime all ja olen ka ennast tabanud igalt Itaalia reisilt ühte purgikest kaasa tarimas. Olete märganud, et heaks turundusvõtteks on veel erinevate piltidega klaasidesse pakendatud Nutella ning pakend on hiljem kasutatav joogiklaasina. Minul on küll väike kogumiskirg vahel välja löönud.


Hea uudis on see, et Nutella on täiesti koduste ja käepäraste vahenditega ka valmistatav.
Kes tahab keerukamat (ja kindlasti väga maitsvat) varianti, võib vaadata SIIA.
Mina eelistan veidi lihtsamat moodust ja sellegipoolest julgen kinnitada, et maitselt jääb see magus võie väga nauditav ja sarapuupähkli mõnus maitse joonistub välja palju selgemalt. Lastele meeldib Nutella kodune variant ka väga.
Minu versioon Nutellast on selline:
100 gr sarapuupähkleid
100 gr tuhksuhkrut
100 gr piimašokolaadi*
2 spl kakaopulbrit (ikka seda päris kakaod, mitte magustatud ja lahustuvat)
1 tl vanillisuhkrut
veidi õli (eriti hea on palmiõli, mina selle puudusel kasutasin tavalist rapsiõli)
Tegevuskäik on lihte. Rösti ahjus või pannil pähklid, kuni koor pähklitelt lahti lööb. See käib üsna kiirelt, mõne minutiga hakkavad pähklid kuumas kidisevat häält tegema, mis viitab sellele, et koor tuleb lahti.


Eemalda näppude vahel pähklitelt koor. Pildil on näha, kuidas isegi kerge esimese mudimise peale eralduvad tuumad koortest.
Püreesta pähklid köögikombainis kuni tulemuseks on pastataoline mass.


Pildil on näha, et pähklitest on moodustunud pasta, mis jääb nõu seinte külge kinni.
Kalla pähklimass kaussi, lisa kõik koostisained. Sulata šokolaad veevannil ning lisa ka sulatatud piimašokolaad. Sega kõik läbi. Lisa juurde ka õli ja timmi sellega võide paksus parajaks. Minul kulus õli ehk umbes neli supilusikatäit.

Kalla purki ja varu aegsasti valmis paras kogus saiaviile.
Voila!

* Olen teinud ka tumeda šokolaadiga ning lisanud siis piimase-koorese maitse andmiseks veidi kondenspiima. Jäi samuti väga maitsev.

18. märts 2011

After Eight mõjutustega toorjuustukoogi talvine variant

/prindi retsept/
Tegelikult tegin (küll märkimisväärsete mugandustega) SEDA kooki.


Kuna värske münt on hetkel veel helesinine või pigem siiski heleroheline unistus ja paari oksa kaupa kergelt mündilõhnalist talvist kraami ei pea vajalikuks osta, siis sai panustatud oma aias kasvanud kuivatatud mündile. Mündivarsi on mul kuivatatuna veel päris suur hulk tarvitamata ja isegi krõbekuivana annab münt väga aromaatset ja tugevat maitset. Minu aias kasvav mündisort on eriti tugeva maitse ja aromaatsusega. Ja see meeldib mulle :)


Tulemus jäi väga maitsev ja mõnusalt mündiselt jahutav ka talviste algainetega. Retseptis asendasin koogi põhja Digestive küpsiste põhja šokolaadiküpsistega ja asendus tegi koosluse ainult paremaks.
Täpsemalt väljendudes läheb selle koogi jaoks vaja:
1 pakk šokolaadiküpiseid (neid tavalisi kandilisi,kas Kalevi või Selga vm)
50 gr võid
Purusta küpsised köögikombainis täiesti peeneks, lisa sulatatud või, sega ja suru 24 cm lahtikäiva koogivormi põhjale. Koogivormi põhi kata eelnevalt küpsetuspabriga.
Vahekiht:
3 L suurusega muna
800 gr toorjuustu
1,5 dl suhkrut
1 dl väga kanget piparmünditõmmist
100 gr peeneks hakitud tumedat šokolaadi
2 spl tärklist
Kalla mündile vett niipalju, et lehed oleksid kaetud ning lase keema tõusta. Lase veidi aega keeda ja jäta siis tõmbama. Koogile lisamiseks kurna tõmmis läbi sõela.
Vahusta mikseri või köögikombainiga munad suhkruga. Lisa toorjuust ja sega hoolikalt läbi. Lisa ka piparmünditõmmis, tärklis ja šokolaad. Sega kõik läbi ja kalla koogivormi aluskihi peale. Küpseta 180 kraadi juures ca 1 tund 20 minutit. Lase koogil jahtuda.


Katte jaoks
100 gr tumedat suure kakaosisaldusega šokolaadi
1 tl vaniljesuhkrut
2 tl hästi kuivatatud münti hästi peeneks pudistatud (mina teen seda näppude vahel)


Sulata vesivannil šokolaad ja kalla ühtlase kihina jahtunud koogile.
Purusta näppudega kuivatatud münt ning seda vaniljesuhkruga. Raputa mündisuhkrut veidi koogile ning lase jahtuda, kuni šokolaad on tahenenud.

15. märts 2011

Pähkline kook karamellise vahekihiga tumeda šokolaadikatte all. Taevalik trio

No ei saa nii suurepärase koosluse puhul asjalikult väljenduda. Tegemist on tõeliselt "vauuu" elamust põhjustava koogiga ja seepärast kaldun veidi emotsionaalseks.


Mina, Liivimaa nirum magusasööja, haukasin seda kolmekihilist kooki esmalt tavapäraselt hambaotsaga veidi prooviks ja siis juba mauh-mauh suutäitega. No on mõnus! Natuke vaeva tuleb näha, aga proovin võimalikult detailselt tegevuskäigu jäädvustada,et saaksite seda õndsust ka ise proovida. Koogi puhul võlub see, et põhjakiht on ilma jahu ja rasvaineta ja olin väga üllatunud kuivõrd meeldiva mahlase olekuga jääb selline pähklitainast küpsetis. Kindlasti proovin sama pähklipõhja ka teiste kookide puhul kombineerida.


Algne retsept on pärit Delicious ajakirja märtsinumbrist nimeks oli tal "Not millionaire's shortbread", koogi päritolumaaks Malawi ja retseptirubriigi teemaks olid Fairtrade toiduained. Seega peaksid-võiksid olla kõik koostisosad ausa kaubanduse märgiga. Paraku on Eestis Fairtrade toiduainete kättesaadavus lünklik. Ja teades veidi kogu selle liikumise telgitaguseid, siis ei tasu ka liiga kindel olla, et kaubale kleebitud Fairtrade märk on midagi enamat kui märk ja hinnalisa. Vähemalt kakaoubade ja šokolaadi puhul.


Kõige enam nõuab keskendumist ja tähelepanu suhkru karamellistamine. Selle protseduuri ajal on soovitav telekast mitte poole silmaga lemmiksaadet jälgida ega ka samal ajal võileibu valmistada. Keskendu sportlase kombel sooritusele ja kui oled 100% oma tähelepanust karamelli valmistamisele pühendanud, peaks lõpptulemus olema ka igati perfektne.

Pähkline põhi
150 gr röstitud ja kergelt soolatud maapähkleid (võid osta valmiskujul või siis kergelt kuumas ahjus koos 1 tl soolaga röstida ca 5-7 minuti jooksul)
50 gr röstitud ja kooritud sarapuupähkleid
(algretsept sisaldas vaid maapähkleid, kuid sarapuupähkel andis väga mõnusa maitse veel lisaks)
2 muna
1,5 dl muskovaado vm pruuni suhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
õli vormi määrimiseks.
Rösti pähkeid ahjus, koori sarapuupähklitelt koor ning purusta köögikombainis. Klopi lahti munad, lisa sinna suhkur. Sega küpsetuspulber pähkliseguga ning lisa muna-suhkru segule.


Pane ca 20 cm kandilise vormi põhja küpsetuspaber, määri see õliga ning kalla saadud pähklimass küpsetuspaberile.
Küpseta 180 kraadi juures umbes 30 minutit. Jahuta põhi korralikult maha.

Kooreiirise maitsega karamelline vahekiht
2 dl suhkrut
100 ml vahukoort
Võta paksupõhjaline pann, kalla sinna peale suhkur ning lase keskmisel kuumusel (mina kasutasin 7/9 kuumust) suhkrul kuumeneda. Mõõda välja vajalik kogus vahukoort.
Suhkur on algul muutumatu, kuid mõne aja pärast hakkab alumine kiht sulama. Sega suhkrumassi kogu aeg kuni kogu suhkur on sulanud ja lase suhkrul pannil karamellistuda kuni kergelt punaka tooni tekkimiseni.




Minul hakkas lõpus suhkrukaramell ka juba kergelt suitsema.
Võta pann tulelt ning sega hästi kiirelt ja kogu aeg liigutades koor karamelli hulka.



Sega seni, kuni mass ühtlustub ning kalla siis karamelliiris eelnevalt küpsetatud põhjale.

Väga pikki mõttepause selles faasis ei tasu võtta, kuna karamell hakkab üsna kiirelt tahenema.
Vii põhi koos karamellise vahekihiga jahtuma.

Šokolaadikate
See on kogu protsessi kõige lihtsam osa. Purusta 100 gr suure kakaosisaldusega (vähemalt 70%) šokolaadi väikesteks tükkideks ja sulata kuumaveevannil.


Sulatamise kohta olen veidi täpsemaid juhiseid kirja pannud SIIN. Kui tahad veidi pehmemat katet, lisa šokolaadile veel paar supilusikatäit vahukoort. Väldi vee sattumist sulatatava šokolaadi sisse.


Kalla šokolaad jahtunud karamellisele vahekihile ning lase šokolaadil taheneda.


Lõika terava noaga kook tükkideks ja .... oehh, elu on ilus! Üks mõnus piimane kohv või naturaalsest kakaost tehtud hea kreemine kakao sobiks ka hästi kõrvale. Pühapäevatunne on päevast sõltumatult garanteeritud :)

13. märts 2011

95 osa Eestit ja 5 osa Itaaliat: tangupuder parmesanilaastudega ja kartulikarask

/prindi retsept/
Möödunud vastlapäeva valguses lehitsesin üht vana hääd raamatut ehk Silvia Kalviku "Eesti rahvatoidud". Meenutas see raamat taaskord tõsiasja, et vahel kipuvad uute maitsete katsetamistest kannustatuna ära ununema vanad head maalähedased eesti oma toidud. Eesti toitudega on veel see tore lisaväärtus, et reeglina on seal komponente suurusjärgus 2-5 ja valmistuskäik mahub ära kahele reale :)



Tangupudrust kui vastlapudrust tegi juttu ka Pille, võttes aluseks SELLE retsepti.

Igal juhul otsustasin teha sellist padueestilikku toitu nagu tangupuder suitsulihaga ja juurde pakkuda kartulikaraskit. Retseptuurist küll ühestki liiga kinni ei pidanud, pigem doseerisin aineid tunde järgi. Kooslus tuli just selline, et tõstsin kandle kõrvale, asetasin tanu värtinale, silusin undruku siledaks, sidusin viisupaela kinni ja asusin tangupudru manu. Alle-aaa-alle-aaa! :)


Esmalt olgu selgeks räägitud sagedasti segadust külvavad terminid - tang ja kruup. Kruup on kooritud teravilja terve tera (koorimisel eemaldatakse kest ehk kliid) ja tang on sama kooritud tera purustatuna. Kruubid ja tangud võivad olla nii nisu, odra, rukki, tarta jne viljast. Järgmine purustusaste on manna (peeneks lihvitud tanguterad) ja siis tuleb juba erineva jahvatusastmega jahu (püül). Täisterjahul on jahuks jahvatatud tera koos kestaga ehk kliidega. Helbed on ka erinevad - tavapoes pakutavad (kiirkeedu)helbed on reeglina tehtud kooritud terast ehk siis lihvitud kruubist, tählepanelikult otsides ja eelkõige ökopoodides pakutavad helveste seas võib leida ka täisterahelbeid ehk siis koos kestaga lihvitud terasid. Parandage, kui midagi valesti seletasin, aga enda jaoks olen selle teranduse just sel moel selgeks mõelnud.

Niisiis, mina otsustasin teha tanguputru odratangust, mida müüakse sageli ka Lõuna-Eesti tangu nime all.
Eesti rahva toitude hingeelu tundev proua Kalvik oli pudru keetmise kohta pannud kirja midagi sellist: tükelda liha, pane tangud ja liha veega keema, keeda 35 minutit ja lase 10 minutit veel haududa.

Tõenäoliselt oma oma kustumatu jälje minu teadvusesse jätnud imemaitsvad orsotod ja risotod, aga käsi tõusis kui iseenesest veidi keerulisemat teed pidi tangupudruni jõudma.
Kokkuvõtvalt toimisin nii:
- hakkisin 1 sibula ja hautasin madalal kuumusel ca 10 minutit võis, kuni sibul klaasjas ja kuldne
- tükeldasin ca 100 gr korralikku head maasuitsusinki ja lisasin pannile. Praadisin liha kergelt läbi
- lisasin 1 klaasitäie odratangu ja praadisin ka selle pannil mõne minuti jooksul läbi
- vahepeal olin valmistanud liitrijagu kanapuljongit ja kallasin selle pudrule jaokaupa peale
- hautasin kogu potitäit vaiksel tulel umbes tunnikese aeg ajalt puljongit lisades.
Tangupudru puhul meeldib mulle millegipärast just korralikult pehme tang, mitte al dente variant. Ikka eestipäraselt tümaks keedetud, nagu meil siin kombeks :)


Kui puder oli piisavalt pehme ja veidi aega kaane all tõmmanud, siis tõstsin pudru kaussi. Ja nagu iseenesest avasid mu käed külmkapiukse, võtsid känaka parmesani, teine käsi haaras sahtlist kartulikoorimisnoa ja nii need parmesani laastud mu pudrule pudenesidki. Ja täpselt sama kontrollimatu liigutuse ajel maandus pudrul võisilma asemel hoopis korralik sorts oliiviõli. Tõenäoliselt on mõjutused pärit Mari-Liisi kiiksuga hommikupudrust, mis, tuleb tunnistada, on minu hommikutes pea igapäevane kaaslane. Täielik lemmikkooslus!
See kooslus töötas ka tangupudru puhul ja soovitaksin küll ära proovida meie rahvusroa kergete Itaalia mõjutustega variandi. Minu meelest oli nagu vana hea tangupuder, aga samas veel kordades maitsvam.


Kartulikarask algne retsept on vist aastatetagusest Eesti Naise retseptilisast pärit. Kuna retsept oli kokaraamatu vahel väljarebitud lehel, siis täpsemalt viidata ei oska.
Kartulikaraski jaoks läheb vaja:
1/2 kg keedetud ja puruks sõtkutud kartuleid
4 dl keefiri, petti või hapupiima
5 dl ordajahu (sinna võib lisada taina kvaliteedi parandamiseks ka paar spl nisujahu)
1/2 tl küpsetuspulbrit (seda lisasin omal algatusel, et karask liiga plönn ei tuleks)
50 gr toasooja võid
1 tl soola
paar supilusikatäit linajahu või -seemneid
Keeda koorega kartulid pehmeks, koori ja tambi pudruks. Lase jahtuda ning sega siis juurde toasoe keefir, küpsetuspulbriga segatud jahu, pehme või, sool ja linajahu või -seemned. Soovi korral lisa ka köömneid. Tainas peaks olema parajalt paks, et kannataks vormida. Vajadusel lisa jahu juurde. Vormi kätega tainast pätsikesed või tõsta lihtsalt kuhi tainast ahjuplaadile ning jahuste käte abil suru parajaks pätsiks.
Pintselda karaskite pind keefiriga ja torgi kahvliga läbi.
Küpseta ahjus 200-225 kraadi juures umbes pool tundi seni, kuni pealispind hakkab kergelt pruunistuma.

Karask maitseb mahlaselt ja hästi. Parim soojana ja korraliku taluvõiga.

12. märts 2011

Sadamaturg ja "Sööme ära"

Sel laupäeval ehk siis 12.03 oli Sadamaturul Dmitri Demjanovi eesti köögist ja söögist kõneleva raamatu "Sööme ära" esitlus. Kohal oli auväärne Kulinaaria Akadeemia koos oma akadeemilise raskekahurväe ja nende loominguga. Oma väikese nurgakese said ka toidublogijad sh siinkirjutaja, kes oma sooja südamega valmistatud suupisteid pakkusid. Sel korral rivistusid üles Mari-Liis, Profa ja Piret.

Neli vaprat - Mari-Liis, Piret, Isetegija ja Profa
Üritus oli tõeliselt lahe! Rahvast murdu, toidukummardajaid hordidena, head toitu rohkem, kui korraga kõhtu mahub ja meeleolu tõeliselt pidupäevaline. Hästi mõnus positiivne kevadine energialaeng oli eesti elanikest üle käinud ja emotsioone hõljus õhus suurte pilvepuhmastena. Kusjuures kõik emotsioonid plussmärgilised :)
Natuke kahju oli vaid sellest, et kogu muu melust olime veidi kõrval ja tegelesime oma toodangu pakkumisega. Aga hiljem, kui vaagnad pakutavast tühjaks müüdud, sai ka veidi ringi jalutada ja head paremat maitsta ja osta. Valikut oli ja kuidas veel! Kalalett juba selline, et põhjustas kergemakujulisi minestushoogusid. Siiga, lutsu, haugi, ahvenat, kammkarpi jne. Nagu päris!

Siin on kogu ürituse motoorikast üks fragment - turu ema Liina, kes küsitlemas Dmitri Demjanovit. Küsimused tõenäoliselt eelkõige vastilmunud raamatu kohta.
Meie blogijate nurgake tegustes omasoodu. Väikene pildivalik nii toiduvalikust kui -valmistajatest.
  
Veel viimased ettevalmistused

Ja nüüd on pood avatud

Selline pakkumine siis seekord

Mari-Liisi kilupirukad rukkijahusel põhjal ja kaeraküpsised magusa armastajatele. Kilupirukas oli õhtul kodus üks tõeliselt tahe suutäis
Profa boeuff, mis minu vaatluste järgi oli erakordselt populaarne meessoost külastajate seas. Hea oli jälgida näoilme selginemist ja äratundmisrõõmu meeste näol pakutavat nähes :)
Pireti kartulipliinid heeringakaaviariga. Väga mõnus amps!

7. märts 2011

Isetehtud juustud - sõir, ricotta, jogurtijuust, mascarpone, ahjus küpsetatud leibjuust

Juustude kodus valmistamine meil seni väga levinud ei ole. Kõige rohkem on Eestist tehtud sõira-laadseid juustusid, mis on slaavi köögi mõjutusena meie toidulauale sattunud. Samas on kättesaadavate vahenditega võimalik teha ka mitmeid teisi juustusorte – ricottat, kodujuustu, jogurtijuustu, mascarponejuustu jne. Juustutegemise põhiained on piim, mille tahked osakesed juustutegemise protsessi käigus kalgendatakse juustumassiks ehk teisisõnu eraldatakse kaseiin, mis kalgendub ning kurnatakse välja vadak, mis eraldub. Oluline osa on ka rasvadel, mis annavad juustule struktuuri – rohkem rasva muudab lõpptulemuse kreemisemaks, vähem rasvane toode on kuivem ja “karedam”. Siin toodud retseptides on kalgendajana kasutatud happeid – selleks sobib nii sidrunimahl kui ka äädikalised (kuna äädikas mõjutab ka juustu maitset, siis eelista pigem mahedama maitsega äädikaid, nt valge veini äädikat). Teine võimalus on kalgendada laabi toimel – nii tehakse valdav osa tööstulikke juustusid – Eestis paraku laapi eraisikutele ametlikult ei pakuta.
NB! Juustuvalmistamise puhul on üsna keeruline anda väga täpseid retsepte ja juhiseid, kuna tegemist tuleb teha elavate algainetega ning erinevate tootjate tooted võivad käituda täiesti erinevalt. Juustuteo mõjutajaid on palju – alates aastaajast kuni algainete erinevuseni välja. Ole valmis katsetamiseks, õppimiseks, selleks, et üks tegu ei pruugi teisele sarnaneda. Hea oleks enne juustutegu lugeda ka foorumeid (nt http://www.nami-nami.ee/, kus erinevate juustutegijate kogemused ja ka ebaõnnestumised on kirja pandud ning kust saab palju kasulikke pisikesi nippe ja tarkusi).


Mõned näpunäited juustutegijale enne kui alustada:
- UHT ehk kõrgpastöriseeritud piim ei sobi. Võimalusel eelista toorpiima. Hakkama saab ka tavalise poe- ehk pastöriseeritud piimaga.
- Paksendajate ja stabilisaatoritega piimatooted ei sobi, seal on loomulikud protsessid pärsitud.
- Kasuta kvaliteetset soola. Jodeeritud lauasool ei ole hea valik. Värskelt jahvatatud meresool, soolahelbed jne on parim valik.
- Sõira jaoks kasutatav kohupiim ei tohi olla ricotta kohupiim. Kuna poes müüdav ricotta on valmistatud vadakust (kaseiin on juba eraldatud), ei hakka see mass kalgenduma, vaid ricotta lahustub lihtsalt piimas ära.
- Ole kuumutamisprotsessidega ettevaatlik. Pigem aeglasel ja vaiksel tulel, kui liiga äkiliselt kuumutades.
- Enne kasutamist niisuta nõud, milles piima hakkad kuumutama, veega. Siis ei jää piimavalgud poti põhja kinni
- Kui sidrunihape ei tundu piisavalt piima kalgendavat (ka sidrunite happesuse tase võib olla väga erinev), võib lisada ettevaatlikult veidi äädikat. Tavaliselt annab see kohese efekti.
- Kui mass ei ole kuumutamise käigus millegipärast liiga hästi kalgendunud, siis aitab ka enne marlile nõrguma valamist juustumassi täielik mahajahutamine paari tunni jooksul. Juustumass siis tavaliselt tahkestub ning nii saab juustutegu veidi päästa tervenisti läbi marli valgumast.
- Ära viska vadakut ära. Seal on hulganiselt kasulikke aineid ning pannkookide, saiade ja ka leibade küpsetamise juures asenda vedelik vadakuga. Võid vadaku segada mahlaga ning seda lihtsalt joogina kasutada.

Kahe köömne sõir
Toodud kogusest valmib 350-400 gr sõira
Samm-sammult sõira tegemise õpetuse leiad SIIT


Sõir on meieni jõudnud idanaabri toidulaualt ja nagu kombeks, levivad väärt ideed ka üle riigi- ja rahvuspiiride. Seetõttu võib leida sõiraretsepte ka eesti rahva toite tutvustavatest raamatutest ning paljudes kodudes on antud sõira valmistamise kogemus edasi põlvest-põlve. Kõige klassikalisem sõir on tehtud tavaliste köömnetega, kuid hästi meeldiva ja veidi erineva maitsenüansi annab juurde veel jahvatatud vürtsköömnete (juustuköömnete) lisamine. Sõira struktuur sõltub paljuski kasutatud kohupiima struktuurist – kui tahad teralisemat sõira, siis kasuta teralist kohupiima ning pastataoline kohupiim annab tulemuseks siidisema sõira. Minu lemmik kohupiim sõira valmistamiseks on Saida farmi kohupiim, mis on vähem teralisem ja oluliselt mahlasem, kui pakikohupiim.



Vaja läheb:
1 l piima
500 gr kohupiima NB! Kindlasti ei sobi ricotta-kohupiim
1 tl soola
50 gr võid
2 muna
1 tl köömneid
½ tl jahvatatud vürtsköömneid
Niisuta poti põhi veega, kalla potti piim ja kuumuta potis piim kuni keemiseni. Sega kohupiim ühtlaseks. Lisa potti piimale kohupiim ning kuumuta segu potis keskmisel kuumusel kuni vadak eralduma hakkab. Vadak on kollakas läbipaistev vedelik, mis tekib kalgenduva kohupiimataolilse massi vahele. Võta pott tulelt ning kalla saadud mass sõelale ning jäta ca 30 minutiks nõrguma. Sulata pannil või ning lisa sinna nõrgunud kohupiimamass. Sega läbi ning lisa lahtiklopitud munad, sool ning köömned. Kuumuta mõned minutid, kuni mass kergelt pakseneb, kuid ära keeda. Kalla marliga vooderatud kaussi ning jäta ööpäevaks külma nõrguma.
Järgmisel päeval keera kauss tagurpidi, et sõir kausist välja välja tuleks. Eemalda marli, lõika sõir viiludeks ning kasuta vastavalt soovile kas võileival, salatis või niisama suupistena. Sõira võib edukalt ka kuumutada kas siis praadides või ka soojade võileibade valmistamiseks.

Ricotta kohupiim
Toodud kogusest valmib 250 gr ricottat
Ricotta ja meil levinud tavaline kohupiim on üsna sarnased. Poes riiuli juures valides olen ise sageli üsna spontaanselt ühelt teisele lülitunud ning näiteks kookides kasutades käituvad kohupiim ning ricotta üsna sarnaselt, vaid tekstuur jääb ricottal veidi kreemisem kui teralisel kohupiimal. Soolastes toitudes on ületamatu ricotta-spinati kooslus, mis oma mahlasuse ja kergusega on leebuma pannud nii mõnegi veendunud lihasööja ja rohelise kraami vihkaja. Siintoodud ricotta on tehtud täispiimast, kuid ricotta on võimalik valmistada üsna samal moel ka värskest (mõne tunni vanusest) vadakust. Kohati nimetataksegi ricottat vadakukohupiimaks, kuid erinevatelt lehtedelt infot kogudes tuli välja, et ricotta võib olla nii vadakust kui ka täispiimast valmistatud kohupiim.

Vaja läheb:
1 liiter  3,5% piima
2 spl väskelt pressitud sidrunimahla
½ tl soola
Esmalt niisuta potti veega – siis ei jää piimavalk poti külge. Kalla potti piim, lisa sool ning kuumuta keskmisel kuumusel pea keemistemperatuurini (vedelik hakkab aurama ning üksikud väikesed mullid tekkima). Kui kasutad termomeetrit, peaks kuumus olema ca 85 C. Lisa sidrunimahl ja sega korralikult läbi ning kuumuta veel pliidil umbes minut. Vadak peaks olema sel hetkel juba hakanud eralduma. Tõsta pott tulelt ning jätta seisma vähemalt 2 tunniks (võib ka kauem).


Seisnud ricottamass kalla sõelale asetatud marlile ning jäta külma kohta nõrguma. Selleks võib kuluda alates 2 tunnist kuni üleöö. Vastavalt nõrgumisajale on saadud ricottamass kas kuivem või kreemisem. Tõsta marli servadest hoides ricotta üles ning suru kergelt marlis olevat massi. Kui eralduma hakkab piimjas mass, on kogu vadak välja nõrgunud. Kui aga eraldub vesine vedelik, võib ricotta veel veidi nõrguda.
Saadud mass pane õhukindlalt suletavasse karpi, säilita külmikus ning kasuta ära nädala jooksul.

Mascarpone kreemjuust
Toodud kogusest valmib ca 400 gr mascarponet
Mascarpone ja tiramisu on lahutamatud. Ei tea küll kedagi, keda jätaks külmaks õhuline, kreemine ning veidi patune mascarponekreem, mis selle Itaalia magustoidu vastupandamatuks muudab. Mascarponet võib samuti kasutada erinevate soolaste ja magusate toitude tegemiseks – kreemjuustu rikkalik ja kreemine olek muudavad iga argise roa pidulikuks ja nauditavaks. Ja julgen kinnitada, et värskeltvalmistatud mascarpone puhas koorene maitse on selline, mille nimel tasub veidi vaeva näha.


Vaja läheb:
0,5 l 10%-list koort
0,5 l 35%-list koort
2 spl sidrunimahla + 2 spl vett
Mascarponet on kõige parem valmistada kuumaveevannis. Selleks tuleks laias madalas potis kuumutada vesi ning sinna potti asetada kastrul omavahel segatud kahe rasvasusega koorega. Kogustega võib veidi mängida – mascarpone jaoks on ideaalne 25%-lise rasvasisaldusega koor, samas võib see kõikuda 18-30 protsendilise rasvasuse vahel.
Kuumuta kuumaveevannis koor 85-kraadini. Lisa veega segatud sidrunimahl. Segu peaks üsna kohe paksenema hakkama. Kuumuta ettevaatlikult koore-sidrunimahla segu samal temperatuuril veel ca 5 minutit. Võta kooreseguga kastrul veevannist ning jäta külma 12-ks tunniks. Selle aja jooksul peaks vadak eralduma.


Vooderda sõel marliga ning kalla kooresegu marlile. Jäta nõrguma 24 tunniks.
Säilita suletavas anumas külmkapis ning tarvita ära nädala jooksul.

Jogurtijuust
Toodud kogusest valmib 400 gr jogurtijuustu
Üks lihtsamaid variante, kuidas ise juustu teha. Juust on sellel puhul muidugi veidi tinglik nimetus, pigem on tegemist meie mõistes toorjuustuga. Samas saab erinevaid maitseaineid lisades jogurtimassist väga mõnusaid puhtamaitselisi ja kreemiseid võileivakatteid valmistada. Siintoodud variant tomati-basiilikuga on mõjutusi saanud itaalia köögist.


Vaja läheb:
1 l väherasvast jogurtit
50 gr päikesekuivatatud tomateid (kui kasutad õlis tomateid, siis enne tuleks need õlist kuivaks nõrutada)
½ tl soola (soovi korral)
Peotäis värsket basiilikut (võid asendada näiteks värske tüümiani, oregano vm ürdiga)


Vooderda sõel marliga ning kalla jogurt marlile nõrguma. Nõruta jahedas paar tundi. Võta marli otstest kinni ning seo marli nurkapidi kokku. Seo marli sees olev jogurt puulusika külge ja aseta lusikas ristipidi suure kausi kohale nii, et kausi põhja jääks ruumi eralduva vadaku jaoks. Lase nõrguda veel 10-24 tundi, sõltuvalt sellest, kui mahlast või kuiva tulemust soovid. Eemalda nõrgunud jogurtimass marli seest ning aseta kaussi.
Haki päikesekuivatatud tomatid ja ürdid. Sega nõrgunud jogurtimassiga. Kontrolli maitset – päikesekuivatatud tomatid võivad olla üsna soolased, seepärast lisa soola vaid peale maitsemist.
Kasuta määrdejuustuna võileibadel.

Ahjus küpsetatud leibjuust
Toodud kogusest valmib ca 350 gr leibjuustu
Soomest pärit moodus juustu küpsetada on saanud ka Eestis lemmikuks. Eriti maitsev on ahjusoe juust koos murakamoosiga, kuid väga hästi sobivad ka erinevad moosid, olgu see siis isetehtud vaarikamoos või eksootiline viigimarjamoos. Algselt küpsetati juustu lõkketulel, mistõttu lisandus mõnusalt suitsune mekk. Paraku tuleb kodustes tingimustes üldjuhul kasutada ikkagi tavalise ahju grillelementi, kuid suvisel ajal võiks proovida juustu küpsetada grillil.



Vaja läheb:
1 l toasooja 10%-list koort või täisrasvast piima
5 dl toasooja 10%list hapukoort
1 tl soola
Sega koostisained ning kuumuta vaiksel kuumusel pidevalt segades massi kuni kalgendumiseni. Väldi liigset kuumutamist, siis muutub juustumass liiga sitkeks. Kui mass ei kalgendu, võid lisada jupikaupa 1-2 lusikatäit sidrunimahla.  Nõruta saadud massi nii, et tulemuseks oleks pehme vormitav mass. Selleks kulub kuni paar tundi. Tõsta saadud mass küpsetuspaberi või fooliumiga kaetud plaadile ning vormi ümmarguseks ca 8 cm paksuseks koogiks. Silu pind pealt spaatli või noaga võimalikult tasaseks.


Küpseta eelkuumutatud ahjus grillelemendi all kuni juustu pinnale on tekkinud tumedad laigud. Keera juust ümber ja küpseta ka teiselt poolt pruunilaiguliseks.
Võta ahjust, lõika tükkideks ning serveeri koos muraka- või muu meelepärase moosiga.

Mõnusat katsetamist juustuteemal!

Lugu ja retseptid ilmusid 2011. aasta märtsikuises Oma Maitse ajakirjas

5. märts 2011

Hõissa, vastlad! Oasupp ja vastlakuklid


Kuna sel aastal on vastlapäev nädala sees ja naistepäevaga ühel päeval, siis oma perega lasime vastlaliud juba nädalavahetusel ära.
Ja kui põsed punased, kindad märjad ja nina veidi lurisemas, siis oli aeg mäe pealt tuppa tulla. Pliidil ootas potitäis oasuppi ja vaagnal hunnikus vastlakukleid. 




Oasupp on vähemalt samal määral vastlatavandite juurde kuuluv toit kui hernesupp. Millegipärast on enim levinud siiski hernesupp. Samas minu vanaema tegi oasuppi oluliselt sagedamini kui hernesuppi.
Vastlad üldisemalt ongi viimane rikkalikuma söömaga püha enne paastuaega, mis kestab kuni lihavõteteni. Seetõttu ei tasu koonerdada ei liha ega vahukoorega.
Kui eelistad vastlate puhul hernesuppi, siis eelmisel aasta vastlapäevaks tehtud 1926. aasta "Keedu ja majapidamisjuhist" pärit hernesupi retsepti leiad SIIT.


Sel aastal tegime minu lemmikut oasuppi seajalgadest, suitsuribist, põldubadest ja odratangust. Väga maitsev supp sai!
Oasupi valmistamise eelmisel õhtul panin umbes klaasitäie põldube (neid suuri musta suuga naeratavaid ube, mida kõige sagedamini õlle kõrvale pakutakse) ja pool klaasitäit kruupe veega likku. Keetsin  valmis ka supileeme:  selleks võtsin ca 1 kg seajalgu, 300 gr suitsuribi. Kallasin külma vee peale ja lasin keema tõusta. Siis kallasin vee ära (sinna sisse keevad kõik ainevahetuse jäägid, mis muidu riisutakse vahuna ära). Kallasin uuesti vee peale, lisasin 1 porgandi, 1 pooleks lõigatud sibula, porrut, 5 kuivatatud kadakamarja, 5 tera vürtsi, paar lehte loorberit ja mõned sellerivarred. Meresoola ka paar teelusikatäit.


Siis lasin vaikselt võbeledes keeda 5 tundi. Nii pikalt ei pruugi alati suppi hautada, aga julgen lubada, et maitsete intensiivsus ja sügavus muutuvad tund-tunnilt nauditavamaks.Ja seajalad annavad just sellist veidi kleepuvat liimist mõnusat maitset, mis minu jaoks seondub vastlapäeva supiga. Igal juhul oli valmis leem juba iseenesest nii hea, et enne külma tõstmist ei suutnud vastu panna ja käisin lusikaga limpsimas.Lõpuks kurna leem läbi sõela. Seajalgadelt ja -ribidelt võid nokkida lihapalad ja need hiljem hakituna supile lisada.
Järgmisel päeval oli asi juba lihtne ja (suhteliselt kiire). Võta valmis leem, puista sinna sisse leotatud ja kurnatud oad ja kruubid. Lase vaiksel tulel keeda. Samal ajal riivi üks suurem porgand ja haki suurem sibula. Hauta sibulat ja porgandit või ja õli segus keskmisel kuumusel pannil, lõpuks lisa veel veidi tomatipastat ja kuumuta ka see läbi (see viimane komponent annab mõnusa lisanüansi supi maitsele, ilusast värvist rääkimata). Sibul ja porgand tuleks supile veidi aega (ca 10 minutit) enne keemise lõppu lisada. Kokku vajab see supp keemiseks umbes 45 minutit kuni 1 tunni ehk seni, kuni kruubid ja oad on pehmeks keenus. Valmis supile puista peale maitserohelist. Naudi õuest kelgumäelt tulles. Maitseb jumalikult ja soojendab täiuslikult.

Võid teha ka lihtsama variandi - siis lase liha külma veega keema, riisu vaht, lisa oad ja kruubid ning keeda koos lihaga kõik koos pehmeks. Sibula ja porgandi hautad ikka pannil samamoodi ja lisad enne supi valmimist. Maitsestad ikka soola ja pipraga ning liha võta enne serveerimist välja, et teda veidi väiksemaks töödelda.


Ja mis vastlad need ilma kukliteta ikka on. Eriti peres, kus kolm mehepoega kasvamas. Olin juba mõned korrad poest toonud kukleid, aga kindlasti kuulub meie pere traditsioonide juurde ka vähemalt kord aastas ise vastlakuklite valmistamine.
Kuklite taina põhiretsept on pärit Ida Savi aegumatust raamatust "Saiad.Pirukad.Koogid". Sel aastal lisasin esimest korda tainale ka riivitud sidrunikoort ja see muutis muidu veidi läägeks kippuva koosluse - sai vahukoorega - uskumatult mõnusaks.


Selliste nostalgiaküpsetiste puhul kasutan mina sageli vana head presspärmi ehk seda pärmi, mida saab näiteks Prismast piimaletist osta. Kusjuures tuleb nentida, et aegade jooksul on presspärmi kasutamise tehnoloogia muutunud - kui veel Ida Savi raamatus (nagu ka minu ema õpetuse järgi) tuleb pärm suhkruga vedeldada ja siis lisada käesoe vedelik, siis Teeninduskooli küpsetamise tunnis väideti, et otsene kokkupuude suhkruga pärsib pärmirakkude tegevust ja pärm tuleks seetõttu lahustada soojas vedelikus. Suhkur, või, rasvaine ja muud kerkmist raskendavad ained tuleb lisada peale eelkergitust, kui pärm on juba "käivitatud".
Kukliretsepti koostisained on järgmised:
2,5 dl käesooja piima
30 gr pärmi
500 gr nisujahu (vastab umbes 6 - 7 dl jahule)
1 dl suhkrut
1 muna
75 gr võid
riivitud sidrunikoort, jahvatatud kardemoni, lusikaotsatäis soola.
Määrimiseks munavalget.
Igal juhul muutsin ma uute teadmiste valguses veidi algset retsepti ja panin esmalt eelkerkima 250 ml käesooja piima, milles lahustasin 30 gr pärmi ja kuhu segasin juurde 250 gr jahu. Suhkru lisasin alles hiljem. Jätsin taina sooja kohta rätiga kaetult ca 30 minutiks kerkima.
Kerkis ja kuidas veel.

Kui nüüd oleks veel pilt "enne", siis oleks näha, kuidas eelkerkima pandud tainas kerkis tunnikesega vähemalt kolme-neljakordseks
Eelkerkinud tainale segasin juurde kõik ülejäänud komponendid (tõsta need aegsasti toasooja, et tainast mitte külmkapi külmaga "ehmatada"). Või võid sulatada, kuid jälgi, et liiga kuuma võid tainale ei lisa - kuumus tapab pärmiseened ja siis ei kerki tainas enam üldse. Sõtkusin kõik ained taina sisse ja tainast senikaua, kuni see oli läikiv ja ühtlane mass. Raputasin tainapallile peale veidi jahu ja jätsin kaussi veel rätiga kaetult ca 1 tunniks kerkima. Siis vajutasin tainast üleliigse õhu välja, asetasin jahusele tööpinnale, vormisin tainast suure vorsti ja lõikasin parasjagu peopessa mahtuva suurusega tainatükid, millest veeretasin pallikesed. Tainapalle tuleks veeretada veidi jahusel pinnal  või käte vahel senikaua, kuni suuremad konarused on kõik ühtlustunud ja tulemuseks on ilus sile tainapallike.


Tainapallid tuleks laduda küpsetusplaadile ja lasta seal korra veel õhuliseks kerkida ca 15-30 minuti jooksul.
Siis pintseldada munavalgega üle, 200-220 kraadi juurde ahju (võid kasutada pöördõhku) ja lasta küpseda kuni pealispind on kuldpruun.
Lase veidi jahtuda ja lõika kuklilt mütsike pealt ära. Kui tahad kuklisse eriti ohtralt moosi ja vahukoort peita,  siis uurista väike süvend kukli sisse. Sinna paras lusikatäis moosi. Meie eksperimenteerisime pohla-, muraka- ja vaarika toormoosiga. Esimene ja viimane variant olid võrdselt head, murakas jäi liiga vähe hapuks.


Toodud saiakogusele oleks vaja vahustada vähemalt 200 gr vahukoort, aga kui tahad ikka korralikult vahukooreseid kukleid, siis otsusta pigem suurema koguse kasuks.
Vahukoorekuhi moosile lisaks, mütsike kuklile pähe, tuhksuhkruga veel väike viimistlus ja hambad kuklisse!


Selleaastane kohustulik vastlarituaal on jälle sooritatud. Eks siis vaatab, kas õigel päeval keskendume naistepäeva valguses kreemitordile ja nelkidele või võtame vasteldamise veel kord ette.

Siin sai laste tungival soovil tehtud veel moos-vahukoor-moos täidist. Mida rohkem, seda uhkem :)


Pikka liugu ja kohevaid kukleid!