27. veebruar 2011

Pühapäevased sidruni ja moonipannkoogid

/prindi retsept/
Pühapäev on pannkoogipäev. Aamen.


Minu lapsed on muidu veendunud õhukeste suurte pannkookide sõbrad, kuid paksud pehmed mooniseemnemõrud ja sidrunihapud pannkoogipätsid on juba mitmendat korda meie lauale sattunud, et üks pühapäev (mõelge korra selle sõna peale: püha-päev ehk üks päev seitsmest on meie keeleruumis ju püha!) korralikult sisse õnnistada.
Mina armastan pannkoogitaina juba eelmisel õhtul valmis segada ja siis üleöö jahul paisuda lasta. Usute või mitte, aga maitses on vahe täitsa tunda. Mooniseemne krõmpsuv mõrkja alatooniga lisand ja sidrunikoore hapukas maitse muudavad tavapärase pannkoogi eriliselt mõnusaks. Nende pannkookidega sobib ülihästi ka vahtrasiirup.


Mõnus kooslus!
Taina jaoks läheb  vaja:
2 muna
4 dl petti või keefiri
4 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1/2 tl soodat
1/2 tl soola
4 spl suhkrut
4 spl mooniseemneid
1-2 sidruni riivitud koor
2 spl sulavõid
Klopi munad lahti, lisa pett või keefir ja sulavõi. Sega omavahel  kõik kuivained ja riivitud sidrunikoor ning lisa muna-peti segule. Sega tainas ühtlaseks ja lase veidi aega seista, et jahu saaks paisuda.
Prae lusikapannkooke mitte liiga kuumal pannil piisava koguse õli sees. Keskmisel kuumusel praadides võib kindel olla, et paksemavõitu koogid ka seest ilusti läbi küpsevad. Serveeri koos vahtrasiirupiga või meelepärase moosiga. Väga maitsvad on need pannkoogid ka värskete marjadega: oleks vaid marjahooaega siin lõputus talves.
Ilus algus pühasele päevale ongi loodud:)

26. veebruar 2011

Korfu kukk kaneelises tomatikastmes

/prindi retsept/
Esmalt pean tunnistama, et alguses ei plaaninudki seda postitust, aga kuna lõpptulemus oli sedavõrd maitsev, siis tekkis mõte Korfu kuke kohta ka blogi vahendusel muljetada. Seepärast ka vabandused, et pildivalik ei kuulu kauneimate kategooriasse. Midagi siiski pildile õnnestus saada.



Küllap olete juba märganud, et liikvele on läinud õnnelikud kanad ja kuked. Nii ühes kui teises blogis on muljetatud vabapidamise kanade liha võrratust maitsest ja jääb üle vaid ohata, et tavatarbijale suurtes kettides seni veel õnnelike kanade liha ei pakuta. Mina olen oma varusid täiendanud Sadamaturul ja sealt ostetud linnud on olnud küll väga hõrgud ja mahlased. Mõni aeg tagasi tõin koju nii kana kui kuke.
Kana puhul ei olnud küsimustki, tegime taaskord imemaitsvat ja uskumatult lihtsat Thomas Kelleri krõbedat ahjukana.
Kuke puhul kratsisin enne veidi kukalt. Kukk ei ole just kõige levinum kaup ja minu meelevalda oli sattunud lausa kukepojake: see oli tõesti suuruselt selline äsja (kui üldse) tibust kuke staatusesse jõudnud isend, kes kaalus napilt üks kilo.


Erinevaid kuke valmistamise retsepte lapates jõudsin lõpuks välja Kreekast, täpsemalt Korfust, pärit retsepti juurde, kus kukke tuleb küpsetada tomatikastmes, loorberi, kaneeli ja muude väärt lisandite kaisus. Koostisainete loetelu tekitas kohe veendumuse, et mäng on küünlaid väärt ehk lõpptulemus tasub äraproovimist.
Pean tunnistama ka seda, et Korfu suhtes ei ole ma sugugi neutraalne. Minu lapsepõlve üks lemmikraamatuid oli Gerald Durrelli "Minu pere ja muud loomad" ja ma olin täielikult lummatud Korfu saare floora ja fauna kirjeldusest ja samavõrd neist veidi karikatuursetest, kuid äärmiselt südamlikest kreeklastest, kellest kirjanik nii värvikalt kirjutada on suutnud. Korful tahan kunagi ise ka ära käia. praeguseks olen sattunud nii mitmelegi Kreeka saarele ja ka mandrile, kuid salaunistus on endiselt Korfu :)
Aga tagasi kuke juurde. Algne retsept on pärit SIIT, töö käigus sai mõned muudatused tehtud.
Ühe Korfu-stiilis kuke valmistamiseks on vaja:
1 tükeldatud kukk või kana
7 küünt küüslauku
2 sibulat hakituna
2-3 loorberilehte
1 tl kaneeli
1 tl soola
värskelt jahvatatud musta pipart
400 gr purk purustatud tomateid
2 spl balsamico või punase veini äädikat
0,5 l kanapuljongit
1,5 dl valget kuiva veini
2 spl suhkrut või mett
õli ja võid praadimiseks
Tee nii: kuivata liha majapidamispaberiga patsutades. Sega kaneel, sool ja pipar. Veereta lihatükke maitseainetes. Kuumuta pannil õli ja või segu ning prae liha mõlemalt poolt kuldpruuniks. Aseta ahjupotti. Lisa pannile õli ning hauta keskmisel kuumusel hakitud sibulat ca 5 minutit, lisa peeneks hakitud küüslauk ning hauta veel mõned minutid. Lisa purustatud tomatid, suhkur ning veiniäädikas ja kuumuta. Lisa veel vein, loorberilehed ja puljong ning lase keema tõusta. Kalla tomatikaste lihale ja aseta kaanega kaetud ahjupott eelkuumutatud ahju ca 180-200 kraadi juurde 1-1,5-2 tunniks (küpsetusaeg sõltub nii linnu suurusest kui ka vanusest) . Mina küpsetasin oma Slow Cooker potis ja 5 tundi 77 kraadi juures.
Puista peale hakitud peterselli. Juurde sobib hästi kas keedetud pasta või ka riis.
Imeliselt maitsev ja kaneel sobib kukele kui valatult!

25. veebruar 2011

Avokaadovõi

/prindi retsept/
Üks hästi lihtne ja samas võrratult maitsev toit avokaadost. Meie hetke lemmik - värskelt küpsetatud sooja leivaga on täiesti vastupandamatu. Hea on avokaadovõi juures veel see, et ka külmkapist võetuna on ta piisavalt pehme, et kohe leivale määrida. Avokaado kreemjas olek ja mõnus värske maitse sobib määrdeks ideaalseks.


Vaja läheb (kogused on kõik orienteeruvad):
50 gr toasooja võid
1 küps avokaado, kivi ja koor eemaldatud
2 küüslauguküünt  hakituna
ohtralt hakitud maitserohelist (petersell, murulauk, till, roheline sibul)
meresoola
sidrunimahla (avokaado kipub õhu käes pruuniks tõmbuma, sidrunimahl aitab seda vältida)
Mikserda kõik koostisained kokku ja valmis ta ongi.
Või saad asendada ka toorjuustu või kui tahad eriti kohevat tulemust, siis vahustatud vahukoorega (või toorjuustu-vahukoore seguga).

Haugimari

Taaskord pean tegema kummarduse Sadamaturu suunas, kus nädala algusepoole läbi astudes täitsa kogemata komistasin kalaletis pakutava haugimarja otsa.
Soolatud haugimarja ei olnud ma enam tea kui kaua saanud ja loomulikult tõin korraliku kotitäie ehk ca 300 gr haugimarja (siinkohal peatuksin veel hinnal- kogu see kotitäis maksis vaid 1.50!) endale koju.
Meie selleaastasel EV aastapäeva pidulaual oli haugimari kindlalt kõigi lemmikamps.


Haugimarja puhul tuleks veel teada seda, et merekala mari on ohutu, kuid jõekala mari tuleks igaks juhuks paari päeva jooksul sügavkülmas läbi külmutada (parasiitide oht).


Edasi tometasin marjaga nii: kallasin kuuma vee (NB! mitte keeva, temperatuur peaks olema alla 80 C) marjale peale ja segasin veidi. Nokkisin kahvli ja näppude abil  kuumas tükki tõmbuvad marjakesta kilejad tükid marjamassi seest välja. Hakkisin suure sibula hästi peeneks ning segasin marja sisse. Lisasin veel ca 1,5-2  tl jahvatatud meresoola ja värskelt jahvatatud musta pipart. Siis mari külmkappi ja järgmisel päeval on tõeliselt maitsev röstsaia kate valmis.

21. veebruar 2011

Piprahärjakene, kes väikese ime läbi minuni jõudis

See oli suvel Pärnus, kui taaskord jälle sattusin Jahtklubis seal juba aastaid menüüs oleva piprahärja võrku. Suviselt sumedal ja ebaeestilikult kuuma suvepäeva õhtul pimedas õues jõe ääres Jahtklubi esisel maitses see nii võrratult. Päris mitmel õhtul jalutasime sinna tagasi ja ainult seda piprahärga sööma.


Piprahärg on lahutamate kaaslaste sibula ja soolakurgiga

Koju naastes ja suvisest Pärnust õhates kirjutades põimisin muljete vahele ka hõike, et kas keegi ometi teaks selle piprahärja retsepti. Vahepeal proovisin ise mitmel moel - ühe Soome kokaraamatu põhjal kolmes erinevas alkoholis veisefileed marineerides ja laagerdades ning siis veel paaril eri moel. Mitte et need lõpptulemused oleksid halvad olnud, aga need ei olnud siiski see piprahärg!


Ja siis, mõned nädalad tagasi, saabus minu postkasti kiri. Kirja kirjutaja oli sattunud kogemata minu Pärnu-teemalist postitust lugema ja täiesti juhuslikult oli ta sedasama piprahärga mõned head aastad sealsamas Jahtklubi köögis valmistanud. Suur-suur tänu K-le, et viitsisid ja raatsisid oma näpunäiteid pipraliha osas ja veel teisi imemaitsvaid retsepte minuga jagada. Juustusaiade esimene partii on ka ära proovitud ja need on imelised! Ja pooleaastase viivitusega ootamatult nii armsat kirja saada oli tõeline ime külmas talves.
Piprahärjakene ise on üsna lihtne, nagu arvata võiski. Võti on õigetes komponentides ja vahekordades nagu kõikide toimivate retseptide puhul. Nüüd, olles esimese portsu ära proovinud ja uue juba sügavkülma pistnud, julgen noogutada. See ongi see õige piprahärg ja kuna olen nii kaua seda retsepti oodanud, siis pigem hellitavalt piprahärjakene!
K õpetuse järgi tuli toimida nii. Vaja läheb veisefileed (kas sise- või välisfileed). Minul oli sisefilee, kuna Solaris müüb aeg-ajalt sisefileed selle hinnaga, mis tavaliselt välisfileel on. Ja siis ei ole ju keeruline otsustada.
Veisefilee tuleb ära puhastada, ehk kelmed ja igasugused liited jm välja lõigata.
Siis tuleb võtta erinevaid pipraid - loetelus peaks kindlasti olema must ja roheline, muud võivad varieeruda. Kui kodus pipravalikut ei ole, aitab vast hädapärast ka viie pipra segu.


Minul läks lisaks mustale ja rohelisele veel rosé-, valge- ja tšillipipar. Uhmerdasin kõik piprad vahetult enne lihale määrimist peeneks. Segasin piprad meresoola helvestega, soola vähemalt sama palju, kui pipart ja uhmerdasin jämeda helbelise meresoola koos pipardega peenemaks.



Veeretasin liha soola-pipra segus ja surusin nii palju pipart lihale külge, kui vähegi õnnestus.


Siis liha tihedalt kilesse ja külmkappi ööpäevaks. Peale seda 2-3 päevaks sügavkülma laagerduma.
Mina tõstsin liha veidi enne serveerimist tavalisse külmkappi ja lõikasin hästi õhukesed viilud. Täiesti läbikülmunud liha on raske lõigata, aga kui ta veidikene ehk mõned tunnid on külmkapis seisnud, siis õnnestub terava noaga õhukeste viilude lõikamine ülihästi.


Juurde sobivad ideaalselt Jahtklubis taldrikule sätitavad lisandid - värskelt röstitud sai, hakitud sibul, hakitud marineeritud kurk. Ürdivõi. Mina pudistasin veidi ka hästi peeneks hakitud tšillipipart ja tekkis kiusatus ka oliiviõli ja sidrunimahlaga kogu komplekti viimistleda. Itaalia mõjutused vist :)
Piprane punane liha on mõnus-mõnus-mõnus, kütab lihahimu ja sobib ideaalselt ka talvisesse pakasesse.
Või siis ka pidulauale ja miks mitte EV sünnipäeva puhul.

Ja vee kord - suured tänud K-le!

19. veebruar 2011

Mõnus suupiste Leedust - heeringas, seened ja sibul

Tõeliselt tore on omada sõpru, kelle juures käies tuled koju tagasi alati mõne hea ideega.
Nii ka sel korral - rikkalikule ja ülimaitsvale suupistelauale oli ühe ampsuna sätitud must leib hapukoorega, millel tükk heeringat ning kaetud oli kogu leib praetud seente-sibula seguga. Pärit olevat see idee ja kooslus leedukate laualt.


Läbilõige ampsust - leib, hapukoor, heeringas, sibul-seened

Mõnus suupiste käepärastest algainetest
Eelroa mõõtu suupiste komponendid kõlavad kokku ülihästi ning vaadates neid lihtsaid ja igati kättesaadavaid algaineid, tuleb ainult peopesaga vastu otsaesist laksata - miks me küll ise pole selle koosluse peale tulnud!
Maitsed sobituvad just täpselt nii, et tekkiv kombinatsioon on 1+1=5 kategooriast.
Valmistuskäik eeldab seda, et tuleb hakkida sibul ja metseseened (või ka šampinjonid) hästi peeneks ja või-õli segus läbi praadida. Veidi soola ka maitseks. Vahekord sibulatel-seentel umbes 1:1.
Siis tuleb võtta viil musta leiba (eelistatult iseküpsetatud, nagu minul :) ) leiva võiks kergelt pannil krõbedaks röstida,  leivale lusikatäis paksu hapukoort, hapukoorele heerigatükk ja kõige peale seene-sibula segu, niipalju, kui suudad mahutada. Veidi rohelist sibulat või murulauku ka viimistlemiseks.


Enne ja pärast


Proovige järgi.
Mina kavatsen selliseid suupisteid kasvõi saabuva EV aastapäeva lauale sättida. Tervitus lõunanaabrite  poolt sobib hästi täidetud munade ja kiluvõileibade vahele.

Tordihooaeg

Olen suutnud sättida nii, et kogu pere meessoost esindus ehk neli meest on sündinud kõik veidi rohkem kui ühe kuu jooksul. Jaanuari keskpaigast veebruari 19. kuupäevani on üks lõputu sünnipäevade hooaeg, kus hommikune tort ja üleslaulmine hakkab lõpuks veidi rutiinseks muutuma.
Asja positiivne pool on see, et tortide valmistamisel hakkab ajapikku teatav vilumus tekkima. Käed on kogu aeg värvilised niikuinii :)
Martsipanile maalimisest olen veidi täpsemalt kirjutanud SIIN.

Esimene tort. Kasutasin Inglismaalt toodud toiduvärvi markereid ja ei jäänud väga tulemusega rahule. Tulemus jääb kuidagi üheplaaniline


Siin läksin üle jälle vanadele headele martsipanivärvidele. 100% looduslik ja tulemus jääb soojem. Sünnipäevalapse vanus indikeeritud +/- 15 aastase täpsusega :)

Ja et torditegemisest ei väsiks, siis on ka blogi sünnipäev ennast ilusti ritta sättinud :)


Poegadest vanimale. Kuidas sa ikka endast peajagu pikemale ja madalahäälsele noormehele mõmmiga tordi teed :)



Tellimustort. Puhh on mu lemmik

Tellimustöö. Homer on tegija ja väidetavalt ongi täpselt 35 aastat vana :)


Tellimustöö. Kas ma juba mainisin, et Puhh on lemmik :)


Pere noorim ja maratoni lõpetaja. Tema süda on juba mõnda aega koeratüdrukule reserveeritud

Martsipanikihi alla peidan tavaliselt kas küpsetatud kohupiimatordi...

...või siis mõnusalt nätske ja ülimalt šokolaadise põhja pohla toormoosist vahekihiga. See variant on alati laste lemmik.


Olgu veel lisatud, et tegelikult naudin väga kogu seda martsipani ja värvidega mäkerdamise protseduuri. Selline mõnus vaheldus, rahustav tegevus ja sobib täitsa sünnipäevakaardi aseaineks :)


Kes koob sokki, kes voolib savi, kes värvib martsipani - zen-tegevused ehk närve rahustavad ja naudingut pakuvad need kõik. Ja ürdipeenral nokitsemiseni tuleb veel mõned head kuud tubaseid tegevusi leida. 

17. veebruar 2011

Mehhiko avokaado-kanasupp. Turgutab, toidab ja hõrgutab

/prindi retsept/
See supp on otsekui proviisori poolt tervise turgutamiseks soovitatud. Talvisel päikesevaesel ajal, kui viiruseid igal pool ringi luusimas, on mitmest erinevast supertoiduainest valmis keedetud ja lisaks kõigele veel ääretult maitsev supp "must have" kategooriast. Supi võlu on ka tema lihtsuses - tõeline kingitus kõikidele töötavatele inimestele, kes õhtupoolikul kodus pannil soojendatud poolfabrikaate ei taha tarbida. Aega kulub umbes täpselt niipalju, kui potitäie puljongi soojendamiseks vaja on. Avokaado on, muide, äraütlemata mõnusa olemisega vili ka supi sees kasutamiseks.


Praegu on poes müüdavad avokaadod hästi parajas küpsusastmes. Veidi tundlikku kompimist (koor peab olema juba kergelt vetruv, kuid laikudeta) ning kreemjas pähkline supervili on valmis söömiseks juba samal päeval. Muul ajal "küpsetan" neid külmkapis paberkotis koos banaaniga ja siis tuleb iga päev kompamise-visuaalse hindamise töö ette võtta, et hetke tabada.
Seni kuni puljong pliidil keema hakkab, võid esimese avokaado ära süüa kreveti-kodujuustu täidisega. Täidetud avokaado postituses peatun ka põgusalt sellel, miks avokaado on superköögivili.

Supi tegemisel lülita esmalt sisse ahi ja pane pott liitri vee või kanapuljongiga tulele.
Vaja läheb:
1 l kanapuljongit (eelista kas puljongifondist või veel parem isekeedetud puljongit)
2-3 küpset avokaadot
1 punane tšillipipar, peeneks hakitud
2 kanafileed (värskelt valmistatud kanafilee võid asendada ka edukalt näiteks eelmisest päevast ülejäänud ahjukana vm  lihaga, siis viska liha ainult potti leeme sisse, et kuumus läbi käiks)
korralik peotäis rohelist sibulat
murulauku
koriandrit laimi
soola-pipart

Ma võiksin küll au endale haarata, kuid murulauk supi äärtes on ennast omal algatusel sedavõrd kaunilt pildile sättinud

Tegevuskäik on järgmine:
kuumuta pannil õli, maitsesta kanafileed soola ja pipraga ning prae pannil fileesid pannil mõlemalt poolt kuni need on kuldpruunid. Aseta fileed eelsoojendatud ahju ca 10-15 minutiks järelküpsema. Võta ahjust ning lase mõned minutid seista. Tükelda.
Kuumuta samal ajal potis kanapuljong, kalla sinna sisse hästi peeneks hakitud küüslauk ja tšillipipar. Lase keema tõusta. Lisa hästi peeneks hakitud roheline sibul ja murulauk.
Koori ja tükelda avokaado.Võta supitaldrikud ja jaota avokaadotükid taldrikutele. Piserda avokaadotükke laimimahlaga - see väldib avokaado pruuniks tõmbamist ja annab ka hästi meeldiva hapuka maitse. Lisa tükeldatud kanafilee. Kalla peale tšilli-küüslaugune kanapuljong hakitud maitserohelisega. Viimistle suppi värske koriandriga, mida mina rebin lihtsalt lehtedena supile ja ei vaevu hakkimagi - talvine koriander on sedavõrd maheda maitsega võrreldes suviste koduaia maitsepommidega. Kõige lõpuks piserda supile veel värsket laimimahla.
Söö ja naudi ning nii see tervis tulebki!

16. veebruar 2011

Mädarõikakreem - lemmik, mis sobib peaaegu kõigega

Alustan sellest, et minu sõprus mädarõikaga ei ole liiga pikk olnud. Hakkasin mädarõika mõnust aru saama alles mõni aasta tagasi ja nüüd aina imestan, kuidas ma enne hakkama sain. Liharoogadele täiesti asendamatu. Lisaks suudan seda pea kõikide soolaste toitude juurde sobitada. Olgu mainitud tõe huvides see, et mulle maitseb pigem kreemjas mahe mädarõigas ja seda meil tavalises poes kahjuks ei müüda. Tõin seda kas reisidelt (UK-st tulles oli alati mul kohvris paar purki horseradish cream'i) ja hiljem ka M&S toidupoest. Kuni ühel päeval saabus selgus ja arusaam, et tegelikult saab edukalt sobiva maitsega mädarõikakreemi ise ka valmistada. Peale seda valgushetke on meil kapis alati valmis purgike mädarõikakreemiga igaks elujuhtumiks.

Mädarõikakreem ja tallekeel - kes neid jõuaks lahuta
Aluseks võtsin SELLE retsepti. Olen seda ajapikku käepäraseks kohandanud ja tavaliselt segan purgitäie valmis üsna loominguliselt käies läbi soolane-magus-hapukas-piprane jne maitsekategooriad ja lisan igast liigitusest mõne käepärase lisandi.
Alustuseks võiks teha nii:
2 dl paksemat hapukoort (kui tahad hästi kreemist ja paksu tulemust, nõruta hapukoort paar tundi sõelal). Võib lisada ka veidi toorjuustu
50 ml hästi peenelt riivitud mädarõigast (paar päeva tagasi ostsin Rimist, seega peaks olema täitsa saadaval. Võid asendada ka purgimädarõikaga, meil  müüdavad variandid on kõik üsna suure mädarõikasisaldusega)
1 tl vedelat mett
2 tl Dijon sinepit
2 spl sidrunimahla
soola ja pipart maitse järgi
Maitse mitmekesistamiseks võid katsetada erinevaid lisandeid - värsked ürdid, suitsune paprika, tšillisädemed jne.
Mikserda kõik ained kokku, lase mõned tunnid seista. Tarvita lõppsaadust leival, lihal, salatis, heeringal, munal või kus iganes. Tallekeel isetehtud mädarõikakreemiga on ohkama ja õhkama panev kogemus.
Säilib kuni 2 nädalat

14. veebruar 2011

Krebsegaarden ja Barbarellah - maitsekunstnikud Taanist

Kahe postituse pealkirjas toodud arusaamatu nimetuse taha peidavad ennast kaks Taanist Kopenhaagenist pärit lähisugulast ehk siis restoran Krebsegaarden ja tema sõsar kokteilibaar Barbarellah. Maandusid taani toidu- ja joogisaadikud meie restoranis MEKK ning kõige selle taga oli missioon tutvustamaks taanipärast toitu ja jooki Taanilinnas elik Tallinnas.
Seetõttu sai 9. veebruaril sammud MEKK restorani poole seatud, et lähemalt asjaga tutvust teha.
Esmalt tegijatest.

Carsten Korsnes - peakokk ehk mees, kes teeb kõiki töid oma restoranis
Krebsegaardeni peakokk Carsten Korsnes esindab Eestis seni suhteliselt vähelevinud restoranipidamise viisi. Esmalt restorani kontseptsioon - restoran asub nimelt kunstigalerii kõrval ning nii restorani kujunduselemendid kui ka menüü moodustavad hetkel galeriis väljas oleva näitusega orgaanilise terviku. Teisisõnu kujundab peakokk oma toidukoha kõrvalolevale näitusele sobivaks. Lisaks sellel on üllatav ka see, et restoranis töötab täiskohaga vaid 2 inimest, kelle kanda on kogu restoranipidamisega kaasnev töö alates varustamisest kuni nõudepesemiseni välja. Toiduvalmistamine ja teenindamine jäävad sinna vahepeale. Ei mingit toatäit abilisi, keda käsutada. Kogu menüü valmib kahe universaalse ja ilmselgelt tööd mitte pelgavate inimeste käte abil.
Krebsegaarden on ka see restoran, kus eesti moodsaid maitseid pakkuva restorani MEKK peakokk Rene Uusmees käis taanlastele siinkandis tuntud ja traditsioonilisi maitseid tutvustamas. Rene kinnitas Carsteni sõnu, et seal köögis tuli kõigi töödega kokal ise hakkama saada.

Rene ja Carsten - kaks meest oma maa toidu tutvustamise missioonist kaasa kantud. Seekord viimistlemisel Taani kööki tutvustavad road
Krebsegaardeni & Barbarellah ühisüritus oli hästi põnev ka seetõttu, et toitude juurde on võimalik tellida ka spetsiaalselt roogade jaoks sobitatud kokteile. Kokteilid segas valmis Kopenhaageni suurima ning ühtlasi oma nime kandva kokteilibaari omanik võluv Barbara Bascunan.

Barbara Barbarellah baarist suudab kokteile segades iga kliendi eelistustele täpselt sobiva maitsega kokteili kokku sheikida
Aga asja juurde. Meid ootas ees põnev retk läbi nelja käigu koos nelja, spetsiaalselt toiduga sobitatud kokteili ja võrdlusena ka kahe veiniga.
Eelroaks oli Krebsegaardeni majaroog ehk langustisalat, mille juurde oli Barbara valinud Pink Grape Sour'i (koostises laim, ingver, cava, džinn, munavalge).

Langustid koos karrimajoneesiga maitsestatud salatiga

Esmalt rääkis Carsten veidi sellest, et Kopenhaagenis nii harjumuspärase ja lihtsalt kättesaadava langusti hankimiseks Eestis tuli päris põhjalikke pingutusi teha. Siinkandis on paraku mereandidega keeruline. Taldrikule paigutatud roast võis järeldada, et pingutused kandsid vilja. Langust oli hästi puhas, õrn ja kõige paremas mõttes kaunistas oma värskuses ja delikaatsuses end ise. Juurde lisatud salat oli hästi paljudest erineva tekstuuriga ja väga peeneks hakitud komponentidest kokku segatud ning ühendas kogu salatit karrikaste. Üsna ootamatu kooslus ja esmalt tundus, et suhteliselt jõuline karri muutub liialt dominantseks. Üllatuslikult saabus selgus kogu taldrikule paigutatud kooslust kokteiliga mekkides. Kokteili hapukas ja samas magus loomus suutis ka karrile põhjenduse anda ning kokku moodustus hästi põnev kooslus. Kokteilile võiks ainult seda ette heita, et vaht oli pärit munavalgest ning toore muna mitte kõige meeldivam lõhn oli hetketi veidi häiriv. Maitse oli kokteilil minu jaoks võib-olla isegi veidi liiga magus, aga sama viga kippus ka teiste jookide puhul korduma ning tõenäoliselt on siin taga minu isiklik probleem (olen nimelt väga kehv magusasõber ning reeglina eelistan alati mõrkjaid, hapusid, erksaid maitseid).

Bacalao ehk soolatursk, tomatikaste ja meie kodune hapukoor moodustasid vägagi toimiva trio
Kergeks pearoaks oli üsna provokatiivne soolatursk Bacalao tomatikastme ning meie oma hapukoorega.
Bacalao on ürgne kala valmistamise moodus, mida kasutatakse nii Norras. Portugalis, Itaalias, Islandil kui ka Kanadas ning see seisneb tursa tugevas soolamises (säilitamise eesmärgil), kuivatamises ning hiljem siis soolast "lahtileotamises". Carsteni sõnul on see moodus algselt pärit Norrast ja teised maad on selle lihtsalt meremeestelt üle võtnud. Kahjuks meil ühtegi portugaallast kohal vastulausete esitamiseks ei olnud ja üks enimlevinuid vaidlusi seisnebki sageli toitude päritolul. Aga olgu sellega kuidas on. Paraku oli baclaoga see väike mure, et üks päev jäi ideaalse soolasusega bacalao saamisest puudu ning taldrikul oli  kaks bacalaod eri "küpsusastmes" - üks variant veidi liiga kuiv ja soolane ja teine jälle liiga õrn ja viisakas ühe korraliku kuiv-soola tursa jaoks. Külas olles on keeruline oma kodurestorani harjumuspärast toitu perfektsele tasemele viia ja siin oli taaskord põhjuseks probleem toorainetega. Selle soolasuse heastas täiesti suurepärane tomatikaste. Tomatikaste on kaks päeva kokku keedetud ja üsna lihtsatest tomatikastme komponentidest koosnev, kuid maitseintensiivsus, mis sedavõrd kaua keenud tomatikastmel on võimalik saavutada - seda rikkalikku, magushaput ja maitsetihedat kogemust on keeruline kirjeldada. Ja koos suurepärase kastmega, meie oma koduse hapukoorega maitses bacalao ka suurepäraselt. Selle roa juurde oli võimalik valida kas Burbon Sour kokteil või siis ka Montana Sauvignon Blanci vein. Kuigi vein oli üsna tuntud ja mitte just liialt üllatuslik, siis minu sümpaatia kuulus selle koosluse juures pigem veinile. Kuigi tuleb tunnisata, et hästi põnev maitsekooslus tekkis ka koos kokteiliga.

Põhiroana maitsesime vasikafilee saltinboccat küpsetatud pastinaagi, spinati ja fenkoliga maitsestatud kartulite ja salveikastmega.

Saltinbocca oli korralik, kuid üllatusevaba. Küll aga üllatas esiplaanil olev spinat, mis oli tõesti suurepärase tunnetusega valmistatud
Saltinbocca oli mõnus, kuid eelnevate roogadega võrreldes ehk kõige vähem üllatav. Selline korralik koolipoisi neli pluss või viis miinus. Täispunktid oleksid tulnud siis, kui vasikafileele ka mingi väike maitsekunstniku poolne uudne varjund oleks juurde lisatud. Selline manchego, sibula, singi ja küüslauguga täidetud ning ilus roosa vasikafilee oli küll maitsev, kuid mitte liialt üllatav. Kiitvad hüüded said kuuldavale toodud hoopis lisandiks pakutud spinati kohta. See oli just selline ideaalse spinati laadne - ei liiga lõrts, samas hästi mahlane - puhas nauding. Taldrikul serveeritud juurviljalisand oli samuti väga nauditav. Veidi tagasihoidlikuks jäi ka eraldi taldrikul kõrvale pakutud kartulivorm.
Jookideks põhiroa juurde pakuti Vodka Sour´i tüümianiga või Montana Pinot Noir'i. Jällegi - vein ehk liiga tavapärane valik ja seekord valmistas väga meeldiva üllatuse kokteil. Kergelt ürdine hapukas - hästi mõnus. Ja kui oleks veidi vähem magusam olnud, oleks ehk suurepärane kaaslane vasika saltinboccale olnud. Aga nagu juba eelnevalt kirjutasin, see magusapelgus on minu väga subjektiivne probleem.

Maguroaks valmistas Carsten meile oma ema retsepti järgi karamellikreemi ehk crème caramel'i, mille juurde Barbara oli valmis seganud Espresso Martini.

Crème caramel nagu Carsteni ema tegi (aga natuke veel parem)
Väljas söömas käies jätan sageli magusroa võtmata ja keskendun heale kohvile. See suurepärane crème caramel tõestas, et on võimalik ka teistmoodi toidukorda viimistleda. Magusroog oli ootamatult mõnusalt mõrkjas, üldse mitte lage-lääge, meeldivalt suulage silitava siidise struktuuriga ja vaniljeseemned hamba all krõmpsumas. Mõrkjas kleepjas kõrvetatud suhkrune karamellkaste koos vahuse krooniga kogu seda kooslust õilistamas. Kokteil, mis oli espressole omaselt mõru ning samas ka parasjagu magus, sobis kooslusele suurepäraselt kõrvale limpsida. Väga maitsev, miniatuurne ja samas ihu ja hinge toitev magusroog. Seda sööks ka järgmisel korral.
Carsteni ema olevat ka ühel päeval ja üsna vastumeelselt tunnistanud, et poja variant on lihvitud maitsvamaks, kui tema algversioon :)

Barbara looming neljas vaatuses
Kokkuvõtteks võib öelda, et igati põnev, teistmoodi ja elamust pakkuv kogemus. Krebergaardeni menüü on saadaval MEKK restoranis kuni Vabariigi aastapäevani ja valida saab nii Barbara kokteilidega kokku sobitatud varianti või ka jooke ise juurde valida/soovitada lasta.
3-käigulise menüü hind ilma jookideta on 25 EUR-i
4-käigulise menüü hind ilma jookideta on 30 EUR-i
4-käigulise menüü hind koos jookidega (valida saab kokteile või veine) on 44 EUR-i
Huvilistel tasuks läbi astuda. Sellisel tasemel tegijate menüü testimine on kindlasti põnev ja meeldejääv kogemus. Kasutage juhust.

12. veebruar 2011

Jäine juustukook nr 2 jõhvikate ja kondenspiimaga

Kõigepealt jagan oma rõõmu ja üllatust, mis mind tabas lugedes Perenaine.ee portaali poolt korraldatud toidublogide top'i. Ei oleks eales arvanud, et minu äsja aastaseks saanud toidupesa maandub nii kõrgel positsioonil ehk siis auhinnalisel 3. kohal.
Kusjuures tahaksin rõhutada, et KÕIK loetletud toidublogid (lisaks veel hulgaliselt loetelust välja jäänud blogisid) on väga vahvad. Igaüks sümpaatselt isemoodi ehk peremehe/naise nägu ja kõik äärmiselt põnevad. Seega on täpne järjestus minu jaoks pigem suhteline näitaja ning omalt poolt tahaksin tunnustada kõiki tublisid toidumaastiku kündjaid ja kulinaarseid väljakutseid nautivaid toidublogardeid.


Sellise hea uudise puhul kuluks hästi ära üks jahutav jõhvikane kook.
Tegemist on SELLE jäise juustukoogi retsepti edasiarendusega ja kogu degusteerijate seltskond kinnitas kui ühes suust, et asi läks aina paremaks. Lisatud sai hapusust andvat jõhvika toormoosi ning magusa maitse andis koogile suhkru asemel lisatud kondenspiim. Kondenspiim muutis koogi ka veidi kreemisemaks ning üles sulades oli toorjuustutäidis veidi pehmem kui algvariandil.
Vaja läheb:
ca 100-150 gr piparkooke (võid asendada ka Digestive vm küpsistega) purustatuna
200 ml vahukoort
100-150 ml kondenspiima (kogusega timmi magusa maitse endale parajaks)
1 tl vanillisuhkrut
150 gr toorjuustu
2 muna
jõhvika või pohla (toor)moosi. Kogus peaks olema selline, et kogu koogipõhi on ühtlaselt moosiga kaetud.
Tee nii: purusta köögikombainis küpsised ning suru 2/3 küpsisepurust paberiga vooderdatud lahtikäiva 24cm läbimõõduga vormi põhjale. Määri peale jõhvikamoos.
Vahusta munakollased, lisa kondenspiim ning toorjuust.
Vahusta munavalged ja vahukoor eraldi kaussides. Kalla vahukoor munakollase-toorjuustu segu sisse ja sega läbi.Viimasena sega ettevaatlikult juurde ka munavalged. Saadud segu kalla vormi. Peale raputa ülejäänud küpsisepuru.


Külmuta 3-4 tundi sügavkülmas. Ca 30 minutit enne serveerimist tõsta kook sügavkülmast välja. Tõmba kuuma vette kastetud noaga kook äärte küljest lahti ning eemalda vormi küljed. Külmunud olekus on kooki väga lihtne küpsetuspaberilt otse vaagnale tõsta.
Hästi mõnusalt maitseb kook just sellises pildil näha olevas veidi sulanud kreemises olekus.

10. veebruar 2011

Sõir küüslaugu ja rohelise sibulaga viiruste ehmatamiseks

Olen viimasel ajal sõira kütkes. Enne kui üks ports otsa saab, on järgmine sõir juba nõrguma-tahenema pandud.
Praegu, viiruste hooajal, on meie lemmik ohtra küüslaugu ja rohelise sibulaga sõir. Maitseb hästi värskelt ja samas aitab viirused eemale hoida. Turgutab parasjagu ka pealetükkivast kevadväsimusest.


Olen katsetanud erinevate tootjate kohupiimasid ja tuleb tunnistada, et sõira iseloom varieerub üsna suurel määral. Lahja pakikohupiimaga on tulemuseks kuivem sõir, rasvasema ja vähem teralise kohupiimaga (nt Saidafarmi kohupiim) on tulemus jälle kreemjas ja pehme. Vahel naudin just sellist määritavat sõira, mis pigem toorjuustu kui juustu olemisega. Sõira pehmus sõtlub ka sellest, kui kaua teda hiljem marlis hoida ning kas panna vajutuse alla seisma või mitte.
Sõira tehes tasub vaid meeles pidada seda, et ricotta kohupiim (mis on vadakust tehtud) ei sobi ehk sõira ricottaga ei saa teha. Valima peaks ikka päris kohupiima.
Lühidalt: kogu sõirategu on parajalt mõnus mängimine, kus saab tulemuse endale täpselt parajaks sättida.

Vaja läheb: 1 l piima (kui õnnestub kätte saada, siis puhtaim jääb maitse pastöriseerimata piimaga, viimati sain Nopri pudeldatud toorpiima Stockmannist, ökopoodidest ja Sadamaturult tasub ka otsida), 500 gr kohupiima, 50 gr võid, 1 tl soola, 1-2 muna, 2-3-4 küünt küüslauku, peotäis hakitud rohelist sibulat, murulauku vm rohelist.
Kuumuta potis piim kuni keemiseni. Sega kohupiim ühtlaseks. Lisa potti piimale kohupiim ning kuumuta segu potis keskmisel kuumusel kuni vadak eralduma hakkab.


Vadak on kollakas läbipaistev vedelik, mis tekib kalgenduva kohupiimataolise massi vahele.
Võta pott tulelt ning kalla saadud mass sõelale ning jäta ca 15-30 minutiks nõrguma (siin on nüüd ka see koht, kus sõira tekstuuri saab reguleerida - tahad kreemjamat, nõruta vähem, tahad kuivemat lõpptulemust, jäta kauemaks. Võid ka kergelt lusikaga vajutada ja sõiramassi sõelal keerata, et võimalikult palju vadakut välja saada. Mina eelistan lihtsalt veidi nõrutada).


Sulata pannil või potis või ning lisa sinna nõrgunud kohupiimamass.


Sega läbi ning lisa lahtiklopitud munad, sool ning hakitud küüslauk ja sibul.


Kuumuta mõned minutid, kuni mass kergelt pakseneb, kuid ära keeda. Kalla marliga vooderatud kaussi, voldi marli nurgad sõirale peale ning jäta ööpäevaks külma nõrguma. Võid panna ka kerge vajutuse alla.



Järgmisel päeval keera kauss tagurpidi, et sõir kausist välja välja tuleks. Eemalda marli, lõika sõir viiludeks ning kasuta vastavalt soovile kas võileival, salatis või niisama suupistena. Koduküpsetatud leival maitseb hullupööra hästi ja koduselt.


Sõira võib edukalt ka kuumutada kas siis praadides või ka soojade võileibade valmistamiseks.
Vadakut ei maksa ka ära visata. Mina kasutan vadakut leivategemise vedelikuna, sobib samashästi ka saia, pannkoogi vms tegemiseks.

Sõira põhiretsepti osas tuginesin vanale heale nõukaaegsele raamatule "Eesti rahvustoite"

9. veebruar 2011

Aasta täis

Täna, täpselt aasta tagasi tegin esimese sissekande oma blogisse. Esimene aasta on seega täis ja põhjust torti süüa nagu oleks.


Tagantjärele tarkusena oleksin blogi esimeses sissekandes võinud kõigepealt veidi rääkida endast ja sellest, miks ma ikkagi otsustasin veebiruumi oma toitude, piltide ja isiklike tarkustega risustama hakata. Tegelikkuses ladusin üles kõik seni tehtud pildid koos retseptidega, aimamata sel hetkel isegi, millele ma kolm tilka verd olen andnud.
Eks esialgu blogimaailma sisenedes oled nagu uus tüdruk klassis – veidi kohmetu, kohmakas ja tunduvalt püüdlikum kui olema peaks. Jälgid esialgu, kuidas asjad käivad ning kuidas teadjamad-targemad toimetavad.


Ka see on üks esimese päeva postitusi, kus minu üks kirgedest - kõrvits salveivõiga
Seletuseks siis niipalju, et olin seni ühes piiratud ligipääsuga ühises retseptiraamatus oma parimaid retsepte jaganud. Sinna riputasid oma lemmikuid üles ka teised. Ühel hetkel, olles umbes üheksandat järjestikkust enda retsepti sinna kribamas, hakkas veidi piinlik selle küberrünnaku pärast. Jõudsin järeldusele, et targem oleks “oma tuba, oma luba” stiilis keskkond tekitada. Blogi esimesene postitus ei ole seetõttu liialt tähenduslik: kogu esimeste päevade postituste laviin oli juba valmis kribatud ning see oli ainult juhuse küsimus, mis järjekorras need blogisse ümber laotud said. Valmis toitude ja piltide varu põhjendab ka seda, miks üks inimene blogi esimesel päeval 19 retsepti järjest üles laob (lisaks veider ajastus - veebruaris nõgesesupp, piparkoogimaitselised mandlid ja isekasvatatud rucola!?) ja järgnevatel päevadel umbes sama produktiivsusega jätkab. Veidi maniakaalne, kas pole? Samas – vaatasin üle – paljud ammused lemmikud said kohe esimese korraga välja riputatud ehk siis minu kui toidublogija profiil hakkas aimu andma.

Üks hästi mõnus koogiline blogi alguspäevast ja lemmik senini - rabarberi-toorjuustu kook
Esimesed postitused on üsna asjalikud. Retsept ja aamen. Sellest, et blogi annab võimaluse oma emotsioone ja mõtteid jagada, hakkasin alles veidi aja pärast aru saama. Blogimine on selline mõnus gastronoomilise kallakuga päevikupidamise moodus, kus lisaks asisele infole ka hästi palju blogijat ennast võimalik sisse põimida. Maandab ja laadib ülihästi!

Blogimisest kui kahesuunalisest liikumisest hakkasin siis aimu saama, kui lülitasin sisse Google Analytics keskkonna. Ma ei oleks ealeski arvanud, et minu heietused võivad sedavõrd laiale publikule huvi pakkuda. Jahmatama pani maakaart, kust on blogi külastatud. Hetkel näitab, et üle maailma 78-st riigist on käidud minu lehel. Koolis omandatud diplomi järgi olen sotsioloog, seetõttu on statistika ja numbrite maailm mulle üsna põnev – “Ise tehtud. Hästi tehtud” lehte on vaadatud nüüdseks üle 230 tuhande korra, külastatud üle 120 tuhande korra, unikaalseid külastajaid on olnud 38,5 tuhat. Kõige suurem on blogi külastatavus nädala esimestel päevadel hommiku- ja õhtutundidel. Blogisse satutakse 31% juhtudest läbi otsingumootorite, 16% juhtudest otse tulles ning ülejäänud korrad läbi minu blogile viitavate keskkondade.

Aasta jooksul on kõige populaarsemad retseptid olnud:

- Õunakook väikese saladusega ca 4200 korda
- Lihtne hapukoorekook ca 3000 korda
- Marineeritud seened 2500 korda
- Sidrunikook ehk pisarakook 2300 korda

Meeldivalt jahmunud on minu oleku kohta väga tagasihoidlikult öeldud!

Olen tänulik kõigile, kes minu blogi on külastanud, kes on kommenteerinud, viidanud, ideid jaganud ja küberruumi anonüümse üksinduse soojaks ja inimlikuks pesaks aidanud vormida .

Veelkord pilt aastatagusesse aega - avastusega, et mind ja minu blogi on veebiruumis märgatud, kaasnes väike hirm ja suur vastutustunne. Iseendale midagi teha on üks asi, aga kui lohakalt kirjapandud retsept, kus kogustes või ainetes viga sees rikub ära kellegi laupäevaõhtuse koogi, siis on sellel kohe kindlasti minu süüd. Proovin oma plähmerdavat loomust taltsutada ja ennast parandada. Samas olen tänulik kommenteerijate kõikvõimalike kasulike märkuste ja soovituste eest, kui retseptidesse oleks vajalik mõningaid täpsustusi sisse viia.


Tegelikult meeldivad mulle üle kõige sellised lihtsad ja kodused toidud. Näiteks pildil olev tallekeelega võileib, millel maitseks veidi särtsu antud mädarõika kreemi ja musta pipraga on minu jaoks tõeline gurmee
Oma blogisse retsepte valides lähtun peamiselt kahest eeldusest: esmalt nostalgilised ja veidi teenimatult unustatud toidud, sellised kodused, head, turvalised ja otseühendusega ema-vanaema-lapsepõlve-eestluse jne radadelel. Ideid ammutan nii oma ema kokaraamatutest, tema märkmetest, vanaema retseptidest ja oma mälestustest.
Teisalt pakuvad alati huvi põnevad uued ja samas hästi toimivad kooslused. Ideid ammutan oma kokaraamatute kogust, reisidelt, rahvusköökidest – piltlikult siis ninaga õhku nuusutades ning parimate lõhnade peale nina kööki toppides, et avardada veidi meie väljakujunenud ja harjumuspärast toitude ja maitsete maailma. Maitseretked muu maailma köökidesse on koondatud ka blogi põhimenüüs oleva "Rahvusköögid" jaotuse alla.

Gurmee on ka isetehtud leib ja isetehtud ürdine-küüslaugune sõir. Uskuge, see maitseb jumalikult

Blogimise aasta on olnud minu jaoks hästi-hästi tore aasta. Maailm, mis selle väikese sammuga kaasa on tulnud, on olnud suurem, kui oskasin arvata. Olen nii virtuaalselt kui ka päris elus tuttavaks saanud väga toredate inimestega, kellega jagame sama kirge. Nii vahva on kohtuda inimestega, kellel käekotis huuleläike ja solaariumikviitungi asemel värskelt suitsutatud lambakoot või värske kogus eksootilisi ja raskelt kättesaadavaid vürtse. Ja veel toredam on see siiras rõõm, mida toidu- ja toiduga seonduvaga on võimalik selles pundis jagada. Vaadake kasvõi minu blogi paremal küljel olevat blogrolli – kas ei ole suurepärased ja üliandekad kõik meie tublid toidublogardid (toidublogardid on Aglio e Olio blogi perenaise Liina genereeritud suurepärane nimetus kogu kambale).

See nostalgiline lihtne hapukoorekook on olnud läbi aegade üks populaarsemaid blogipostitusi
Eeskujud – neid on palju! Ülesloetlemine on keeruline, kuna kõiki nimetades läheks loetelu hirmpikaks. Olulisemad olgu siiski välja toodud:

Nami-nami portaal ja Pille – milline töö ja milline pühendumus. Kogu Nami-nami maailm on kui omaette väike toiduuniversum, kus kohtuvad oma ala fanaatikud, niisama asjaarmastajad ja kust alati leiad midagi põnevat ja huvitavat. Jõudu Pillele kahe vahva pisipudina kõrvalt kogu selle impeeriumi juhtimisel!

Liina ja tema blogi "Aglio e Olio". Meie oma Eesti “Söö. Palveta. Armasta” kulinaarse variandi peategelane Liina, kes oma lõputult positiivse ellusuhtumisega, erakordselt mahlaka ja nauditava keelekasutusega ning kõige krooniks ka erakordselt mõnusate-mahlakate retseptidega on ikka nähtus omaette. Ja kes veel ei tea, siis tegemist on naisega, kes köögikirele andudes jättis sinnapaika paljude jaoks kadestamisväärse töö suure panga turvalises ja edukultusest läbiimbunud kontoris ning maandus restoran Tigu köögis. Ikka ainult selleks, et olla oma armastusele ehk toidule lähemal. Lugege ja nautige. Kirjapandud tekst on ehedam ja ausam kui suurem osa Eestis ilmuvast ilukirjandusest.

Mari-Liis ja tema blogi “Siit nurgast ja sealt nurgast”. Tutvus Mari-Liisiga algas meil juba varem, kui blogimise ja toiduteema meie ellu tuli. Nimelt on Mari-Liis neljas laps ja minu kolmas laps sündinud pea samal ajal. Esmalt olid domineerivaks titeteemad, nüüd juba mõnda aega on see asendunud kulinaarse rõhuasetusega. Mari-Liisi puhul on imetlemist väärivad nii tema pühendumus toidu teemale – põhjalikud, allikaterohked ja harivad kirjutised neil teemadel, kus gastronoomiline põld veel harimist vajab. Kõike seda nelja lapse kõrvalt - kas ei ole imetlusväärne!

Kirg toidu vastu on hakanud mõjutama ka ehete valikut :)
Ja üks oluline teema vajaks ka veel äramainimist. Minu blogi fotod on jäädvustanud Tarmo, kellega on meil üks leivakapp olnud nüüdeseks juba pea 18 aastat. Mõnevõrra ootamatult avastasime, et meie kahe hobid jooksid ühel hetkel kokku ja see on tegelikult väga lahe olnud. Minu meelest on see aasta ka Tarmo jaoks olnud täiesti imekspandav hüpe esimestest kohmakatest katsetustest toidupildistamisel praeguste tulemusteni välja.

Mõnede piltidega blogi algusaegadest võib siiamaani rahul olla. Minu üks lemmikuid - itaaliapärane melonisalat

Tänud teile kõigile, kes te olete minu blogis luusimas käinud. Püüan ka edaspidi jagada teiega jagamist väärivaid ideid ja mõtteid nii hästi kui vähegi suudan ja oskan.


Virtuaalne torditükk on teile kõigile minu poolt teele saadetud.

Kuuma ahju ja teravat nuga teile ka edaspidiseks, kallid toiduhuvilised! Mina püüan omakorda ahju jaoks huvitavaid ideid jagada ka blogi teisel aastal.