31. jaanuar 2011

Laimi-kohupiimakook beseekatte all

Väike edasiarendus meie pere firmakoogist ehk pisarakoogist. Üsna sarnase retsepti riputas veidi aega tagasi ka Elis oma blogisse.
Koogi teevad võluvaks ikka need klassikalised kooslused - hapukas kreemine vahekiht, muredaks küpsenud põhi ning õhuline kerge beseest pealiskate.


Kook ise on üsna lihtne. Põhja jaoks kasutan kas valmis muretainast või teen ise.
Ise tehes kulub põhja jaoks:
100 gr võid (mina ei soovita küpsetusmargariiniga asendada, maitses on kohe vahe tunda)
1 dl suhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
1/2 tl soola
2 dl jahu
Sega jahu, sool, küpsetuspulber ja suhkur. Sega kuivained toasooja võiga ühtlaseks massiks (kui tundub, et tainas on liiga kuiv, lisa veidi vett) ning aseta ca 30 minutiks külma. Jahtunud tainas suru küpsetusvormi põhjale ning küpseta 200 kraadi juures 7-10 minutit ehk seni, kuni taina pind kuivaks tõmbub. Pruuniks küpsetada ei ole vaja. Mina sel korral põhja ei eelküpsetanud ja nagu pildilt näha, ei läinud seetõttu kook nässu. Kallasin otse toorele tainale kohupiimatäidise. Seega saab igaüks ise valida, kumba varianti eelistada :)


Vahekihi jaoks läheb vaja:
3 laimi mahl (kui kasutad sidrunimahla siis piisab 1 suurest või 2 keskmisest sidrunist)
2 spl riivitud laimikoort (sidruniga siis sama kogus sidrunikoort)
300 gr (ricotta) kohupiima. Siin on kindlasti parem kasutada kreemjat kohupiimapastat teralise asemel
200 ml vahustatud vahukoort
4 munakollast
1,5 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 spl tärklist
Vahusta munakollased suhkruga, lisa vanillisuhkur tärklis, laimimahl ning riivitud laimikoor ja kohupiim. Vahusta vahukoor ja lisa täidisele. Kalla eelküpsetatud põhjale ning küpseta 200 kraadi juures ca 30 minutit, kuni kohupiimakatte pind hakkab kergelt pruunistuma.



Katte jaoks läheb  vaja:
4 munavalget
näpuotsaga soola
1 dl (tuhk)suhkrut
mandlihelbeid
Vahusta munavalged näpuotsatäie soolaga ning lõpu poole hakka lisama tuhksuhkrut. Vahusta kuni läikiva ühtlase tugeva massi tekkimiseni. Kalla see eelküpsetatud kohupiimale. Puista peale mandlihelbed.
Alanda kuumus 150 kraadi peale ning küpseta kook veel ca 15 minutit.
Lase veidi jahtuda. Lõika kooki märja noaga, muidu kleepub besee noa külge.

30. jaanuar 2011

Krõbeda nahakooriku all õnnelik ahjukana à la Thomas Keller

Esmalt tuleb alustada tõdemusest, et õnnelikud ehk vabakäigu kanad tunduvad kohati olevad midagi kummituselaadset - kõik on neist kuulnud, kuid vähesed kohtunud. Samas on suurem osa ingliskeelsetest kokaraamatutest juba aastaid soovitanud kasutada vabakäigu kanasid. Paraku ei meie kaubandusvõrgust ega ka turgudelt neid naljalt ei leia. Hädast aitab välja kas tuttav tibutädi või siis sel korral ka SADAMATURG.
Õnnelikku kana ja farmikana eristab paar olulist asja - esmalt on liikuda saanud kanal lihasmass teistsugune, kuna a) seda ei ole kunstlikult ja kosmilisel kiirusel kasvatatud; b) kuna ta on saanud liikuda ning liha on lihas. Loomulikult lisandub siin ka kanade elu mõtte küsimus ehk siis farmikanad kasvavad keskmiselt A4 paberitüki suurusel pinnal teadmata midagi päikesepaistest, linnulaulust ega hoolitsevast perenaisest, kes tuleb kindlal ajal teri puistates ning "tibu-tibu" hõigates või ka sellest mõnust, mis kaasneb vihmaussi mullast välja sikutamisega.
Ja seetõttu olen ka mina üks neist, kes haarab kinni väiksemastki võimalusest ahju lükata üks normaalselt elanud kana, kes on oma elu jooksul õnnelik olnud ning kelle õnneliku elu auks ma olen valmis ka rohkem panustama küpsetamisprotsessi. Et elu lõpp oleks õnneliku elu vääriline.


Seetõttu ootaski juba mõnda aega väärikat kana Thomas Kelleri krõbeda ahjukana retsept. Thomas Keller on Ameerikas tippkokk, kelle "The French Laundry" restoran on juba aastaid püsinud maailma tipprestoranide nimekirjas. Tema restorani menüü baseerub klassikalisel prantsuse köögil ning pärjatud on Kellerit ohtralt - tema käe all tegutsevatele restoranidele on kahel korral antud kolm Michelini tärni (restoranid siis Per Se ja The French Laundry), ta on saanud parima restorani ning parima koka tiitleid, lisaks veel ohtralt kõikvõimalikke tiitleid, edetabeleid jms. Muide, "Ratatouille" multika köök on üles joonistatud just Kelleri "The French Laundry" köögis.


Vasakul on Thomas Keller ise tegelemas ratatouille valmistamisega oma köögis, mille põhjal joonistati valmis ka valmistatava toidu nimelise multika köök.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Kelleri krõbeda ahjukana retsepti puhul intrigeeris mind esmalt see, et koostisainete loetelu on selline: kana, pipar, sool. Viimistlemiseks võid. Ja siis see, et vastupidiselt muidu levinud meetodile, kus üritatakse mahlasust lihale lisada nii kaane all küpsetades kui ka mahladega kastes ja vedelikke lisades, on Kelleri kana küpsetamise idee mahlade ja vedelike miinimumini viimises. Kas ma olen ainuke, kellel sellisel puhul tekib sportilik huvi järele proovida?
Oma sõnade kinnitamiseks tsitaat Kellerilt endalt: "Place the chicken in a sauté pan or roasting pan and, when the oven is up to temperature, put the chicken in the oven. I leave it alone—I don't baste it, I don't add butter; you can if you wish, but I feel this creates steam, which I don't want".*

Seega, olles Sadamaturu abil saanud koju endale ühe väga ilusa ja jumeka kahekilose kana, asusin tegutsema.
Esmalt tuleks kana majapidamispaberiga seest ja väljast kuivatada ning seejärel kinni siduda, et vältida tiivaotste ja koibade kõrbemist. Kana tuleks siduda värvitu majapidamisnööriga ja nii, et esmalt tiivad selja voltida, siis jalad kokku siduda, jalgade juurest nöör mööda selga kaelani vedada ja siis tiivaotsad nööriga kinni tõmmata. Sõlm tuleb kikilipsuna (olematu) lõua alla. Seda protsessi saab vaadata SIIT. Minu kanal ei olnud piisavalt kaelajuppi, kuhu nööriga sõlm kinnitada, seepärast kinnitasin sõlme naha külge hambatikuga.


Pildilt on näha, et võrreldes tavalise sinakasvalge kanaga on õnnelik kana ka tunduvalt jumekam :)


Seejärel asetasin kana ahjuvormi ning puistasin ta meresoola ja värskelt jahvatatud pipraga üle. Sool peaks olema nii kvaliteetne (Maldon, Sal de Mer, Rose Salt vms), kui vähegi võimalik ning soola peaks kokku kuluma umbes 1 spl.
Soojenda ahi 230 kraadini ning pane kana ahju. Küpseta 50-60 minutit. Minu 2-kilone kana küpses ära täpselt tunniga. Umbes poole pealt alandasin veidi temperatuuri (ca 210-ni), et pealispind liiga tumedaks ei küpseks.
Võta kana ahjust ja nüüd kasta kana praemahladega. Soovi korral võid kana üle puistata värske tüümianiga ning jäta umbes veerand tunniks seisma, et mahlad rahuneksid.


Siin on hästi näha, kui paberõhukeseks, kuldseks ning krõbedaks on kana nahk küpsenud.

Lõika kana tükkideks. Aseta tükkidele veidi võid või kalla tükid üle sulavõiga. Serveeri koos sinepiga, värske salatiga ning mitte keegi ei usu, et see kana võis nii lihtsal moel valmida.
Krõbe õhuke nahast pealiskiht, mille alla peitunud mahe ja mahlane liha ei saa kedagi külmaks jätta. Isegi minusugust mitte, kes muidu kanalihasse üsna leigelt suhtub.

* Keller räägib nii: "Aseta kana ahjupannile ning kui ahi on kuum pane kana ahju. Mina jätan kana nüüd rahule - ei kasta teda, ei lisa võid - sina võid seda teha, kui soovid, kuid minu meelest tekitab see auru, mida ma ei soovi".

Jossu kaeraküpsised ja küpsise-šokolaadikook issile

Õiendan võla lapse ees. Poja lubas ühele sõbrale kaeraküpsiste retsepti ja mina lubasin oma blogi vahendusel aidata. Ja lapsele antud lubadus on püha.
Tegelikult tuli minu keskmisele pojale kaeraküpsiste tegemise mõte sõbral Kadil külas käies, kes tegi meile hästi maitsvaid šokolaaditükkidega kaerahelbeküpsiseid Inglise kooli kokandustunnis jagatava retsepti järgi. Kadi retsepti järgi tehtud küpsised tulevad järgmisena tegemisele.


Aga Jossu tahtis natuke omamoodi teha ja nii sai tema versioon selline:
2 muna, lahtiklopituna
75 gr võid sulatatuna
pool klaasitäit (muskovaado) suhkrut
2-2,5 klaasitäit kaerahelbeid
veidi riivitud sidrunikoort
1/2 tl vanillisuhkrut
1,2 tl soola
paar supilusikatäit jahu
Klopi munad lahti, lisa munadele suhkur ning sulatatud või (või peaks olema veidi jahtunud, muidu võib tulemuseks omletine kaeraküpsis tulla). Lisa veidi jahu (seob küpsisemassi kokku) ning soola ja sidrunikoort. Kõige lõpus sega sisse kaerahelbed. Pane algul 2/3 kogusest ning lisa siis kaerahelbed osade kaupa, vahepeal segades, et tuleks kokku parajalt paks ja vormitav tainas.
Küpsisemeister ise
Vormi kahe märjaks tehtud lusikaga parajad küpsiseportsud ja küpseta 200 kraadi juures 10-15 minutit.

Lisaks sellele valmistasid vanemad poisid issile sünnipäevaks digestive küpsistest šokolaadikattega koogi, mis küpsetamise asemel vajab vaid veidi aega jahedas hoidmist. Lihtne, maitsev, üsna tervislik - igati sobiv idee nii lastele kui ka suurtele, kui tahaks veidi maiustada.



Vaja läheb ca 200 gr purustatud Digestive küpsiseid, peotäis rosinaid, 3 spl tumedat suhkrusiirupit, 2 spl kakaod, 100 gr sulatatud võid, 100 gr sulatatud tumedat šokolaadi.
Purusta küpised nii, et sisse jäävad ka veidi suuremad tükid. Seda küpsisepuru sulavõiga, lisa suhkrusiirup, kakao, rosinad ja suru segu võitatud vormi. Mätsi tugevalt ühtlaseks massiks. Sulata šokolaad veevannis ning kalla küpsisesegule peale. Jäta umbes tunniks jahedasse. Lõika parajad tükid ja maiusta!

23. jaanuar 2011

Härjasaba hautis ehk oxtail bredie

Härjasabast kui väärt kraamist olen ka enne SIIN kirjutanud.
Härjasaba on parim just korralikult pehmeks hautatuna ja  nii, et liha on kontide küljest lahti löönud. Rikkalik maitse ja tihe tume liimjas liha saavad pikalt haududes kogu oma hiilgust näidata. Seekord katsetasin saba teha veidi teistsugusel moel - nimelt tomatikastmes, tšilli ja vürtsidega maitsestatuna ning Slow Cooker potis 10 tundi hautatuna. Pärit on selline kooslus Lõuna-Aafrikast, kust pärit bobotie'd oli meil reede õhtul külas käies õnn nautida.
Bredie nimetus tähendabki tomatikastmes ja vürtsidega hautist.
Mõnusad lihased-vürtsised toidud mõlemad.



Sama retsepti võib edukalt ka tavalises ahjus teha, siis tuleks arvestada vähemalt 3-4-tunnise hautamisajaga (aga miks mitte ka pikemalt).
Härjasaba võib leida turult ja nädalalõppudel ka Stockmannist. Turul meeldib mulle eriti saba tükeldamisprotsess - kogenud müüa võtab noa ning lõikab lihtsalt liigese kohtadest saba läbi. Kuidas välisel vaatlusel aru saada, kus on kont ja kus liiges, see on mulle seni mõistatus.

Vaja läheb bredie jaoks:
1 kg härjasaba tükeldatuna
päevalille vm õli
2 suuremat sibulat, hakituna
pöidlasuurune ingverijupp, peeneks hakituna
1 tšillipipar, peeneks hakituna
1/2 tl kaneeli
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
2 spl jahu
1 purk purustatud tomateid (400 gr)
300 ml veisepuljongit
2 loorberilehte
2 spl muskovaado suhkrut
2 spl linnaseäädikat (minu oma oli pärit M&S poest, selle puudumisel kasuta kas punaveini- või palsamiäädikat)
soola ja pipart
Kuumuta õli pannil ning prae härjasaba tükke seni, kuni need on igast küljest pruunistunud. Tõsta sabatükid ahjupotti.
Lisa pannile veel õli ning prae keskmisel kuumusel hakitud sibulat umbes 5 minutit. Lisa ingveritükid, tšilli, vürtsid ning jahu. Sega kõik läbi ning lisa siis veel purustatud tomatid ja kuum puljong. Lase keema tõusta, sega juurde loorberilehed, fariinisuhkur, äädikas ning sool-pipar.
Kalla saadud segu härjasabadele peale ning hauta madalal kuumusel ja pikalt (tavalises ahjus võiks see kuumus olla ca 110-130). Minu Slow Cooker lasi sabal higistada 77 kraadi juures 10 tundi, aga oi kui maitsev ja mõnus see lõpptulemus sai. Kulunud väljend küll, aga suus see saba sulas :)




Serveerimiseks lisasin taldrikule kartuli-bataadipüreed ning ahjus küpsetatud pastinaagilõike, mis olid saanud viimase lihvi vahtrasiirupilt.

20. jaanuar 2011

Sfääriline Juuri

Eilsest, ehk siis 19. jaanuarist alates pesitseb mõneks põgusaks päevaks meie oma mõnusasse Sfääri Soome eelmise aasta parimaks retoraniks tituleeritud Juuri.

Ärevus on suur ja ootused kõrged. Foto: Lauri Laan

See on suurepärane võimalus saada aimu Juuri restorani ideest ja kontseptsioonist ilma laevasõitu ette võtmata. Juuri näol on tegemist väikese, kuni 45 inimest mahutava lihtsa interjööriga restoraniga, mis viljeleb Põhjala köögi loogikal tuginevaid toite. Juuri on tegutsenud nüüdseks 6 aastat ning on tuntud just oma sapaste (sapas = Soome tapas) ehk eriilmeliste ja äärimiselt põnevate suupistete poolest, mida on menüüs 15 erinevat. Enim elevust tekitavad nii hobuseliha kui põhjapõdra süda. Eksootilised ja intrigeerivad algaained mõlemad. Eksootilisuse all pean siin silmas kättesaadavust ehk kättesaadamatust tavakodanikule.

Peakokk Perttu Paulasto ise. Aplaus, maestro! Foto: Lauri Laan
Toidud teeb kohapeal valmis Juuri peakokk Perttu Paulasto ning suupistete valikus on: külmsuitsuhaugi tartar, maapirni puding puraviku laastuga ja kergelt küpsetatud põdrasüda ja jõhvika tarrend ( hinnaks 9 € ).
Oli meeldiv võimalus need minimalistlikud suupisted kõik endal ka ära maitsta.
Lisaks sellele sai katsetada veel taldrikule sätitud toitude sobivust õlle või veiniga. Olles ise küll lootusetult veiniusku, pakkus sobivate joogi-söögi koosluste leidmine parasjagu põnevust ja tulemus oli üllatav mulle endalegi.

Taldrikul siis esiplaanil põhjapõdra süda jõhvikakastmega, paremal maapirnipuding puravikulaastuga ning üleval vasakul haugi tartar kartulipliinidega. Foto: Lauri Laan


Alustasime külmsuitsuhaugi tartarist, millele lisaks olid taldrikule sätitud kartulipliinid ning kerges äädikas marineeritud värske kurgi salat. Kurgisalat maitses väga tuttavlikult - midagi sellist saab kerge äädika ja tilliga värskest kurgist igal suvel tehtud. Külmsuitsuhaug oli üsna soolane ja tugeva maitsega, sellele assisteeris omalt poolt tartari siduskomponendi koorene mahe ja kreemjas maitse. Hiljem selgus, et tegu oli meie oma hapukoorega, mida lihtsalt kuivemaks nõrutatud. Üllatus missugune - maitselt tuletasin-oletasin nii toorjuustu kui creme fraché'd. Pliinid olid väikesed ja hästi meeldiva konsistentsiga - kartuline, kuid kuidagi pidulikult kartuline, kollane, parasjagu õhuline ja väga maitsev. Trio toimis laitmatult.
Joogiks pakuti  juurde kas Saku Valget ehk nisuõlu, millele astus vastu veinivõistkonnast Agnusdei Rias Baixase Albarino. Viimatimainitu on üks minu lemmikveinidest, kuid soolase ja intensiivse haugitartariga koos maitstes tuli paraku eelistus anda õllele. Vein ei olnud küll halb valik, kuid mingi kummaline ja ootamatu täius tekkis just soolase kala ja humalavedeliku ühendusel.
Teise suupistena maitsesime ära maapirnipudingu puravikutšipsiga. Maapirnipuding tekitas esialgu maitsemeeltes korraliku segaduse, kuna segamini balansseerisid omavahel nii soolane sisu kui krõbekaramelline magus pealiskiht à la kreembrülee. Väga põnev ja maitsev kooslus, millele kõrvale sai krõbistada pastatainast tehtud ja puravikupuistega tšipsi.
Joogiks maitsesime selle taimse valiku juurde Saku Klassikut ning veinivõistkonnast asus tulle Livio Felluga Chardonnay-Ribolla Gialla segust vein Veneto maakonnast. Peale jõulist ja kirbet Albarino veini tundus selline siledam vein üsna iseloomutu, kuid toiduga koos hakkas kooslus ilusti tööle ning kergelt vaniljene ja õline vein sobis kreemise pudinguga väga ilusti. Õllel siinkohal enam šanssi ei olnud - toit oli liialt elegantne suurte sõõmudega õlle pealerüüpamiseks.

Esiplaanil meie kõigi südamed võitnud südamlik suupiste. Foto: Lauri Laan
Viimaseks proovisime ära kauaoodatud põhjapõdra südame. Juba eelnevalt olime taldrikule asetatud suupistet silmitsedes ahhetanud südame küpsusastme üle. Südame keskosa oli toores mis toores, vaid kerge heledam triip ümbritsemas üllatavalt väikese südame kontuure. Juurde oli sobitatud jõhvikatarrend. Kooslus oli imeline, enim üllatust põhjustas südame tekstuur - see oli üsna kirjeldamatu. Tavapärasest lihast ja läbikuumutatud südamest täiesti erinev, tihe, veidi kreemjas, äärtest tugevam... Lühidalt selline, mille pärast tasuks Sfääri Tallinnas paaril järgmisel päeval või esapidi ka Juuri Helsingis sihikule võtta.
Kõrvale mekkisime joogiks Saku Punast õlut ja veinivalik oli Sierra Cantabria Crianza 2005. aastast. No super - veini mahlasus ja delikaatne tanniin, südame hõrk tekstuur ning jõhvikatarrendi magushapu maitse: tekkinud kooslus oli täiuslik. Kohati sulandusid maitsed suus märkamatult, nii et raske oli tajuda, kust algab veini marjasus ja lõpeb jõhvika hapukus. Väga ilus! Õlul ei olnud siin võimalustki.

Kokkuvõtteks: kõik, kes vähegi maitseelamustest, Põhjala köögi tippudest, üllatuslikest koostisainetest ja kõigest sinna juurde kuuluvast lugu peavad, peaksid ennast paari järgmise päeva jooksul (kuni laupäevani) sättima Sfääri, kus Eesti Maitsete initsiatiivil ja eestvedamisel naaberriikide tipptegijad meie õue peale kohale tuuakse.

19. jaanuar 2011

Jäine juustukook - siidiselt jahutav hõrgutis

Tihti on head ideed üllatavalt lihtsalt. Nii ka selle jäise juustukoogiga. Või nagu algretseptis nimetatud: jäätise juustukoogiga. Idee pärineb rootsi kööki tutvustaval raamatust, mille on välja lasknud Rootsi Nokia ehk Ikea.
Tõenäoliselt jagatakse nüüd igal pool, kus Ikea oma hiiglaslikud kauplused ehitanud, toidukaupade nurgas seda kokaraamatut.
Paraku õpetavad umbes pooled retseptid Ikea food-store'is müüdavatest sügavkülmutatud lihapallidest või vorstidest midagi söödavat tegema. Samas leiab sealt päris mitu vägagi vahvat ja kulme kergitama panevat toredat ideed. Ja eraldi peatükk on kilu ja heeringaga toitudele. Selle viimase eest andestan isegi sügavkülmatoidud.

Üks vahvatest ideedest oli juustukoogi jäine variant.


Retsept ise on põhimõtteliselt meile tuttav ja tuntud juustukook, kus põhi lihtsalt tavapärasest veidi õhem. Tegin ka väiksed omapoolsed mugandused ja minu variat sai selline:
6 Digestive küpsist (purusta köögikombainis)
200 ml vahukoort
150 gr toorjuustu või mascarpone juustu
1 dl suhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
2 muna
Aseta lahtikäiva koogivormi põhjale küpsetuspaber.
Vahusta vahukoor vaniljesuhkruga ja munakollased suhkruga. Sega vahustatud munakollaste hulka ka toorjuust. Vahusta munavalged tugevaks vahuks. Ühenda kõik koostisosad ja sega ettevaatlikult läbi.
Laota 24 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale umbes 2/3 küpsisepurust. Suru veidi kokku, et pealekallatav mass küpsisepuru laiali ei lükkaks.
Kalla küpsisepurule toorjuustu-vahukooremass. Peale raputa ülejäänud küpsisepuru.
Pane sügavkülma vähemalt 4 tunniks.
20-30 minutit enne serveerimist tõsta toatemperatuurile. Tõmba noaga kook äärtest vormi küljest lahti ning eemalda vormi küljed.

Paku juurde toormaasikamoosi või muud hapukat magusat lisandit. Minu maasikamoos jäi õigel hetkel välja tõstmata ja üles sulatamata, seega tuleks pildile juurde mõelda veel maasikane kaste.
Maitses hästi siidiselt ja jahutavalt, väga mõnus ja erakordselt lihtne hõrgutis.

16. jaanuar 2011

Kammkarbi ceviche à la Marco Pierre White

Vahel tahaks midagi teistmoodi ja tõeliselt head. Mitte et kodune kiluvõileib või omatehtud leib murulaugusõiraga (meie selle nädalavahetuse menüü) kehvem oleks.
Aga ikka tahaks vahel midagi eriti teistmoodi ja head.


See "midagi muud" kirg jälitas mind täpselt sellest hetkest alates, kui silmasin Marco Pierre White'i "Marco made easy" raamatus aasiapärast kammkarbi ceviche'i. Oma kirest lõhe ceviche'i vastu olen pajatanud SELLES postituses.

Selline näeb Marco ise välja (küll oluliselt nooremana kui praegu ehk sel ajal, kui ta Michelini tärne püüdis).
Kas pole tegus ja dramaatiline noormees :)



Marco Pierre White on muide üks kolmest Briti kokast, kellele on kolm tärni omistatud (lisaks siis majandusraskustes restoranide turgutamisega visklevale Gordon Ramsay'le ja molekulaargastronoomiale kolm tilka verd andnud Heston Blumenthalile). Marco on vaieldamatult geniaalne kokk, lisaks on tal küljes paha poisi kuulsus ja peale selle on ta ajaloo noorim kolm Michelini tärni saanud kokk (vanust oli tal siis 33). Praeguseks on ta suurest restoraniärist väsinud ja tundub, et ka kogu süsteemis pettunud. Nokitseb väikestviisi ja kirjutab raamatuid (mille üle on minusugusel vaid hea meel)
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.



Kammkarbid on minu lemmikud. Sedavõrd delikaatne ja õrn maitse ning siidine-pehme tekstuur. Puhast värsket meretuult on alati ninasõõrmeis tunda, kui kammkarpe sööd.
Kättesaamine on meil ka paras väljakutse. Stockmannis on saadaval, kuid hirmkalli hinnaga. Prismas olen näinud sügavkülmas ka kammkarpe. Õnneks on olemas firma nimega Kalakala, kust saime paraja portsu täiesti mõistliku hinnatasemega suuri värske mere järele lõhnavaid kammkarpe.
Ceviche valmistamine on ääretult lihtne ja pean tunnistama, et esialgu olin veidi intrigeeritud koostisainetest. Seesamiõli on väga tugeva spetsiifilise ja suitsuse maitsega, mis väga omane küll Aasia köögile, kuid mis tundus olevat hästi delikaatse ja õrna maitsega kammkarbi puhul üsna julge valik. Aga no kui Marco ise sellest jutlustab, siis mingi iva peab asjal sees olema. Ja Marco ei vedanud alt :) Ekstaatilised hetked kammkarpe süües saabusid vääramatult peale väikest köögis toimetamist.

Vaja läheb (sellest kogusest jätkus kahele eelroaks):
4 suuremat kammkarpi
veidi seesamiõli
veidi väga head oliiviõli
punast tšillipipart peeneks hakituna
värsket ingverit paberõhukeste ribadena
veidi light sojakastet
värsket koriandrit
Pintselda taldrik seesamiõliga. Lõika kammkarp horisontaalselt õhukesteks viiludeks (igast kammkarbist peaks saama 5-6 viilu)). Laota kammkarbiviilud seesamiõliga pintseldatud taldrikule. Puista peale tšillipipra tükid ja ingveriribad. Sega omavahel oliivõli ning sojakaste ning kalla kammkarbiviiludele nii, et kogu taldrikutäis  kammkarpe oleks ühtlase kihiga kaetud. Peale puista värsket koriandrit. Lase veidi "tõmmata".
Marco retsept nägi ette ka kammkarbi peale lisaks oliiviõlile seesamiõli tilgutamist, aga mulle tundub,et siis oleks see maitse ehk liiga intensiivesks läinud.
Naudi aeglaselt, mõnuga, heas seltskonnas ja küünlavalgel. Juurde sobib hästi kas šampanja, cava või muu noobel kuiv vahune vein. Või ka Sauvignon Blanc, mida rohusem ja kirbem, seda parem.
Veinisõbra veinisoovitus: siia sobiksid kuivad ilma tammeta valged veinid, soovitan Austria Domaine Wachau Federsipel Grüner Veltliner veini

13. jaanuar 2011

Liiga hea, et olla tõsi. Slow Cooker ja rogan josh

/prindi retsept/
Kas te kõik ikka teate, et on olemas selline geniaalne köögiriist nagu Slow Cooker? Spetsiaalne elektril töötav agregaat, millega saab madalal temperatuuril ja varustusse kuuluvas keraamilises potis kerge altkuumusega pikalt haudunud toite valmistada. Mina veidi aega tagasi ei osanud sellisest köögiabilisest veel unistadagi. Kahjuks pidin selle küll endale reisilt kaasa tooma, kuna Eestist ei suutnud leida. Loodame väga olukorra paranemisele!
Aimu sain SC olemasolust järk-järgult. Esmalt pakkus suure lombi taga elav T mulle kokaraamatut "Slow Cooking" ja ülespildistatud sisukorraga tutvudes sain aru, et retseptid on mõeldud eraldi köögiriista jaoks. Loobusin ja rumal olin. Siis uurisin veidi märtsikuisesse Oma Maitsesse aeglaselt küpsevate toitude filosoofiat ja otsingusse "slow cooking" tippides annab jälle terve portsu eraldi köögiriistale ette nähtud toite. Loomulikult saab kõiki neid toite teha ka tavalises ahjus, kuid pidevalt (8-10 tundi) suurt ahju töös hoida on esiteks üsna energiakulukas ja teisalt ei julgeks ma toitu terveks päevaks jätta ilma valveta ahju küpsema.
Slow Cooker idee hakkas mind jälitama.
Eeliseid on mitmeid:
- madalal temperatuuril valmistatud toidu toiteväärtus on kõrgem kui kõrgel temperatuuril valmistatul
- võimaldab ka argipäeval valmistada pühapäevast mugavustoitu ehk õhtul ootab valmisroog töölt/koolist tulijaid
- tarbib elektrit keskmise elektripirniga võrdselt ehk märkimisväärselt vähem kui suur ahi
- on ohutu (kui USA-s toodetud elektrilise masina manualis on kirjas, et võib jätta järelvalveta toimetama, siis võib selles 250% kindel olla)
- küttekeha sisse käib keraamiline universaalne pott, mis näeb välja piisavalt esteetiline, et sellega saab toidu soovi korral lauale tõsta Tavalises ahjus võib seda keraamilist sisepotti ka loomulikult kasutada.

Siis sattusin vanale heale Inglismaale ja mis köögiriist põrnitses mind riiulilt? Haaa! Sealtsamast see SC ideoloogia lipulaeva Crock-Pot kaasa haaratud saigi. Kõrvalt riiulilt veel kokaraamat ka, kus hulganiselt SC toite suppidest kuni kookideni välja.


Pott on üsna lihtne ja samas geniaalne. Küttekeha hoiab temperatuuri "Slow" režiimis ca 77 kraadi juures ja "Fast" reziimis (mis teeb toidu umbes poole kiiremini valmis kui "Slow" režiim) 88-93 kraadi juures.
Liharoogade valmimisaeg on 8-10 tundi, teised toidud vahemikus 2-6 tundi. Tegevuskäik lihtne - küttekehale paigutub keraamiline pott, kuhu tuleb asetada kõik vajalikud ained ja siis lasta masinal lihtsalt toimetada. Esimese katsetuse tegin ära Inglismaal külas olles, kus riiulil oli teiste köögiabiliste kõrval omal kohal ka sama tüüpi pott. Tegin seakülge sinepi-mee marinaadis, mis haudus üle 10 tunni ja tulemus oli sõna otses mõttes suus-sulav.

Täna tegin oma potiga esimese katsetuse, milleks oli  lambalihaga indiapärane roog rogan josh.
Hommikul, enne kooliminekut ehk kella 9 paiku jätsin poti toimetama ja kell 17.30 koju tulles võttis vastu toatäis vürtsiseid aroome ja ülipehmeks haudunud lambaliha.
Väidetavalt eristab seda potti tavalises ahjus küpsetamisest see, et toit ei kuiva ega kõrbe.
Retsept on pärit reisil kaasatoodud raamatust Sara Lewis "Slow Cooking", kus ootavad katsetamist veel mündine lammas, härjasaba supp ja -hautis, hiina part, estragonikana, safranipirnid, mustas tees hautatud kuivatatud puuviljad jpm ahvatlevaid toite, mis kõik pikalt-pikalt potis haudunud.



Seda väga indiapärast rooga ehk rogan joshi tavalises ahjus tehes tuleks hautamisaega arvestada umbes kolmandikule SC ajale ehk siis 2-3 tundi peaks täitsa piisav olema.
Rogan joshi jaoks läheb vaja:
ca 700 gr lambaliha, tükeldatuna, rasv eemaldatud
25 gr võid
3 hakitud sibulat
3 peenekshakitud küüslauguküünt
pöidlasuurune jupp kooritud ja peeneks hakitud ingverit
1 tl kurkumit
1 tl jahvatatud koriandrit
2 tl garam masala maitseainet
2 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 tl kuivatatud tšillihelbeid või tšillipulbrit
2 spl jahu
400 ml purk purustatud tomatit
300 ml (lamba)puljongit
100 ml kohvi- või vahukoort
värsket hakitud koriandrit
soola
1 spl suhkrut

Pane slow cooker või ahi sooja. Kuumuta pannil või ning prae kuumal pannil lihatükid igast küljest üle. Tõsta lihatükid ahjupotti. Samale pannile lisa veel võid ning prae esmalt sibulat keskmisel kuumusel ca 10 minutit, kuni see muutub klaasjaks. Lisa hakitud küüslauk, ingver, tšilli, vürtsid ja hauta veel mõned minutid. Sega juurde jahu ning pane kogu pannitäis potti liha juurde. Kuumuta puljong koos tomatikonserviga keemiseni ja lisa potti. Maitsesta soolaga ning lisa ka veidi suhkrut (mulle meeldib tomati happelist maitset suhkruga tasakaalustada).
Hauta SC "Slow" režiimil 8-10 tundi, "Fast" režiimil 5-6 tundi. Tavalises ahjus 2-3 tundi.
Valmis toidule lisa lõppjärgus koor. Juurde paku aurutatud basmati riisi.


Taldriku servale toetuvad mitte kartulikrõpsud, vaid papadumid, mis valmistatud kikerhernejahust ja maitsevad imehästi.

Serveeri koos aurutatud basmati riisiga, raputa peale hakitud koriandrit või peterselli ning kõrvele paku kas naani või pappadume (minu lemmikud, kikerherne jahust saialine, mida saab kas Piprapoest või M&S toidupoest, viimasest paraku mitte alati)

11. jaanuar 2011

Kulebjaaka lõhe-toorjuustu täidisega

/prindi retsept/
Vene köögi pidupirukas kulebjaaka on tõeliselt rikkalik ja kaunistus igale lauale. Kulebjaaka oma täidisega sobib väga hästi täiesti iseseisvaks toiduks. Täidist võib teha ka nii, et kõik koostisained tükkideks lõigata, ja omavahel segada, kuid minu lemmik on just selline erinevate kihtidega pirukas ning kindlasti lisan täidisele ka toorjuustu, mis annab eriti mõnusa kreemise maitse.



Tainast nokitsetud kaunistused muudavad kulebjaaka tõeliseks piduroaks


Tainas:
300 gr jahu
200 gr võid
150-200 gr kuivemapoolset kohupiima (NB! Kui on väga vedel kohupiim, siis pane vähem, muidu läheb tainas liiga vedelaks)
1/2 tl soola
1 munakollane
Sega toasoe või ülejäänud taigna komponentidega ühtlase palli moodustumiseni. Aseta tainas külma vähemalt tunniks.
Täidis:
300 gr - 400 gr lõhefileed
2 hakitud sibulat
2 dl keedetud pikateralist riisi
2 keedumuna
150 gr toorjuustu (toasooja, väga hästi sobivad maitsestatud toorjuustud nt maitserohelise või mädarõikaga)
Soola
Tilli
Õli
võid


Keeda riis soolaga maitsestatud vees pehmeks. Keeda munad. Haki sibul ning hauta keskmisel kuumusel õlis ja võis klaasjaks. Haki till.
Tõsta väike kogus tainast kõrvale kaunistuste tegemiseks. Sõtku ülejäänud tainas jahusel tööpinnal ristküliku kujuliseks. Tõsta taigna ühele poolele lõhefilee (võid lõigata väiksemateks tükkideks), jäta taina ääred täidiseta. Maitsesta lõhefilee soola ja pipraga, aseta lõhefileele praetud sibul, sinna peale jaota toorjuust (kui toorjuust on liiga kõva ja raskesti määritav, võid vedeldada seda hapukoorega segades). Sel moel muudab toorjuust küpsedes ja kala sisse imbudes ka kala hästi kreemiseks. Laota toorjuustule ohtralt hakitud värsket tilli, sinna peale laota viilutatud keedumunad ja kõige pealmine kiht moodusta keedetud riisist. Suru kogu täidis märja käega kokku kompaktseks. Keera teine pool tainast täidisele peale ning näpi served hoolega kinni. Vormi kõrvale tõstetud tainast meelepärased kaunistused.
Küpseta 180 kraadi juures ca 45 minutit, kuni kulebjaaka on pealt kaunilt kuldpruun. Kui pirukas kipub pealt liialt kiirelt pruunistuma, alanda veidi kuumust ja kata pirukas fooliumiga.

Retsept ilmus Oma Maitse 2011. aasta jaanuarinumbris

Läätse-riisisupp, kus sibulaga ei koonerdata

/prindi retsept/
Võluv oma lihtsuses kuid haarav oma maitsetega. Läätse ja riisi kooslus, kus särtsu andmas veidi tšillit ja magusat hautatud sibulat, peaks leidma endale koheselt head toitu armastavaid sõpru.

Selle supi puhul ei ole köögiäpardus see, kui riis ja läätsed veidi üle keevad. Pigem annavad supile mõnusat maitset juurde mõnusalt ülipehmeks haudunud koostisosad. Lihtsuse tõttu võiks selline supp sobida hästi argiõhtul valmistamiseks – supi keemise ajal saab muud toimetused ära tehtud ja värskelt keedetud maitsev toit on valmis suurema vaevata.



2 spl oliiviõli
3 sibulat hakituna (võid kasutada ka šalottsibulaid, neid kulub ca 5 tk)
0,5 tl tšillihelbeid
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 l köögivilja- või kanapuljongit
150 gr (punaseid) läätsesid
100 gr pruuni riisi
Soola
Pipart
Röstitud mandlilaaste

Kuumuta supipoti põhjas keskmisel kuumusel õli, lisa hakitud sibul ja tšillihelbed ning lase vaikselt pruunistuda. Väldi kõrvetamist, pruunistumine peab toimuma ühtlaselt. Selleks kulub ca 10 minutit. Vajadusel alanda kuumust. Kui sibul on haudunud, lisa vürtsköömned ning kuumuta ka need läbi.
Kalla peale kuum puljong, lase keema tõusta. Lisa keevasse puljongisse läätsed ja riis (kui kasutad kiirkeeduläätsesid, siis lisa need 10-15 minutit enne keetmise lõppu). Keeda umbes pool tundi – selle supi puhul peab riis olema hästi pehmeks keenud. Kui supp kipub liiga paksuks minema, lisa veel vett või puljongit. Maitsesta soola ja pipraga.
Serveeri röstitud mandlilaastude ning murendatud fetajuustuga. Supi pinnale piserda oliiviõli.


Retsept ilmus Oma Maitse 2011 jaanuarinumbris

Riisi ja lambalihatäidisega viinamarjalehed ehk dolmad

/prindi retsept/
Ma pean tunnistama, et dolmad on minu jaoks see toit, mis kipub sõltuvust tekitama. Hapukas ümbrises kaneeline-mündine riisi täidis sobitab kõik maitsed ideaalselt kokku.

Dolmasid süüakse väga paljudes riikides: üldistatuna seal, kus Ottomani impeerium kunagi ajaloo jooksul laiunud on. Dolma juurde sobib ideaalselt jogurtikaste (tzatziki tüüpi) ning kuigi kombestik näeb ette, et lihaga dolmasid süüakse soojalt ja lihata dolmasid nii soojalt kui külmalt, siis maitsesid need lambahakkliha-riisi täidisega suutäied väga suurepäraselt ka otse külmkapist võetuna.
Dolmade valmiskeerutamise kohta leiad detailsemat infot SIIT


1 purk konserveeritud viinamarjalehti
200 gr basmati riisi
200 gr (lamba)hakkliha
3 spl värsket hakitud või 1 spl kuivatatud ja purustatud münti
1 spl kaneeli
1 suurem sibul
2 küüslauguküünt
2-3 sidrunit
Õli
Soola-pipart
Serveerimiseks granaatõunaseemneid ja riivitud sidrunikoort
Haki sibul ja küüslauk. Kuumuta pannil õli ja hauta sibulad keskmisel kuumusel läbi. Selleks kulub umbes 5 minutit. Lisa küüslauk ja hauta veel mõned minutid. Lisa pannile hakkliha, prae läbi kuni toorest liha enam näha ei ole. Lisa kuivatatud või värske münt, kaneel, sool ja pipar. Samale pannile lisa ka riis ning prae kergelt läbi kuni riisiterad on läbipaistvad. Võid lisada pannile ka väikese koguse vett ja lasta sellel riisisse absorbeeruda.
Võta segu pannilt, kontrolli maitset.
Aseta purgist võetud viinamarjalehed enda ette nii, et rootsuga pool jääb sinu poole ning läikiv pool on vastu lauda. Korraga võta enda ette üks leht, aseta lehe keskossa üks supilusikatäis täidist. Keera esmalt enda poole jäävad lehe alumised otsad tihedalt täidise ümber. Siis keera lehe küljed mõlemalt poolt kokku ning veereta dolma üleni viinamarjalehe sisse.
Vooderda pannipõhi katkiste viinamarjalehtedega. Aseta dolmad lahtine leheosa allapoole tihedalt pannile üksteise kõrvale. Kalla peale niipalju vett, et dolmad oleksid kaetud. Juurde lisa sidrunitest pressitud mahl ja riivitud sidrunikoor. Aseta raskuseks kummuli taldrik peale ja lase vaiksel tulel haududa. Hauta kokku vähemalt 1 tund. Igaks juhuks võib enne katsuda, kas viinamarjalehed on piisavalt pehmed. Poes saadaolevad viinamarjalehed on erinevad ja täpset pehmekshautamise jaoks vajaminevat aega on raske öelda.
Serveeri koos granaatõunaseemnete ja värskelt riivitud sidrunikooreribadega.


Retsept ilmus Oma Maitse 2011 jaanuarinumbris

Maroko vürtsidega riisiroog

/prindi retsept/
Mahedalt vürtsikas riisiroog, kus tooni andmas Maroko köögi tüüpi vürtsid. Valmistuskäik on üsna lihtne ja põhiline maitse kogu toidule tuleb kana ja krevettide marineerimiseks kasutatud maitseainetest. Olen täheldanud, et seda tüüpi toit on sageli laste lemmikuks - parajalt magus ja mahe.






Vaja läheb:
3 kana rinnafileed (lõika filee esmalt pikkupidi kolmeks ja siis ristipidi väiksemateks kuubikuteks)
1 tl jahvatatud punast tšillipipart
1 spl kuivatatud koriandrilehti
1 spl magusa paprika pulbrit. Võimalusel kasuta suitsutatud paprikat
1 spl jahvatatud vürtsköömneid
3 küüslauguküünt
1 suure sidruni mahl
200 gr pikateralist või basmati riisi
300 gr kooritud tooreid hiidkrevetisabasid
Oliiviõli
0,5 l kanapuljongit
Serveerimiseks laimisektoreid






Sega omavahel tšillipipar, koriandrilehed, magus paprika, küüslauk, vürtsköömned ja sidrunimahl. Sega pool saadud segust kanafilee tükkide sekka, teine pool hiidkrevetisabadega. Jäta umbes pooleks tunniks marineeruma.
Kuumuta 2 spl õli suurel pannil ning kalla õli sisse riis. Kuumuta veidi aega madalal kuumusel, kuni riisiterad muutuvad läbipaistvaks. Kalla osade kaupa juurde puljong, enne lase eelmisel puljongil riisi sisse absorbeeruda. Niimoodi kalla riisile peale peaaegu kogu puljong (jäta umbes 1/5 alles).
Teisel pannil kuumuta 2 spl õli ning keskmisel kuumusel prae kanatükid igast küljest läbi. Lisa riis ning ülejäänud puljong. Lase vaiksel tulel küpseda, kuni riis on pehme ja kana läbiküpsenud.
Kuumuta eraldi pannil 1 spl õli ja prae umbes 2 minutit mõlemalt poolt hiidkrevetisabasid. Sega kana- ja riisisegule juurde.
Serveeri koos laimisektoritega.


Retsept ilmus Oma Maitse 2011 jaanuarinumbris.

Päikesekollane ahjurisoto väikese tšillisädemega

/prindi retsept/
Külmal ja päikesevaesel ajal saab kuldkollast sära tuppa lisada ahjurisotoga, mida maitsestatud safraniga. Valmistuskäik erineb veidi tavapärasest risoto valmistamisest, kuna lõplik riisi haudumine toimub ahjus. Veidi tšillipiprast teravust ka lisaks ning lihtne ja väga mõnus risoto ongi valmis. Sobib pakkkuda nii lihakõrvaseks või süüa ka iseseisva toiduna.






Vaja läheb:
1 suur sibul
Paar küüslauguküünt
2 spl oliiviõli
75 gr võid
1 punane tšillipipar (seemned eemaldatud)
½ tl safranit
300 gr risottoriisi (Arborio, Carnaoli)
750 ml köögiviljapuljongit
150 ml valget veini
70 gr parmesani juustu riivituna
Tüümiani
Soola, pipart
Soojenda ahi 180 kraadini. Haki sibul ja hauta keskmisel kuumusel paksu põhjaga potis pooles õlikoguses, millele on lisatud veidi ka võid. Paari minuti pärast lisa ka hakitud küüslauk ja hauta veel mõned minutid. Lisa peeneks hakitud tšillipipar ning safran. Hauta, kuni safran hakkab värvi eraldama. Lisa riis, kuumuta rasvaines läbi kuni riisiterad on läbipaistvad, kalla peale vein, lase veinil riisi sisse imbuda. Lisa kuum puljong. Lase keema tõusta, pudista juurde värske tüümiani lehed, kata pott kaanega ning aseta ahju 180 kraadi juurde umbes 20 minutiks. Võta ahjust, sega juurde või, maitsesta soola ja pipraga ning puista üle riivitud parmesaniga. Lase juustul risoto sisse sulada.


Retsept ilmus Oma Maitse 2011 jaanuarinumbris

Pähklite ja ürtidega pilaff bešamellkastme teki all

/prindi retsept/
Veidike teistmoodi pilaff, kus riisile seltsiliseks pähklid ja ürdid ning viimase lihvi annab toidule rikkalikku ja juustuse bešamellkastme all küpsemine. Sobib hästi nii iseseisvaks roaks kui ka pidulauale liharoogadele seltsiliseks. Kastme iseloomu arvestades söö toitu ahjusoojana.




Pilaff:
2 šalottsibulat hakituna
2 purustatud küüslauguküünt
Võid ja õli
250 gr (lühikese teraga) riisi
400 ml kanapuljongit
50 gr soolata pistaatsiapähkleid, hakituna
50 gr mandleid, kooritud ja hakitud
Värsket punet hakituna
Värsket petersrelli hakituna
Soola ja pipart
Soovi korral peotäis rosinaid

Bešamellkaste
2 spl võid
1,5 spl jahu
250 ml piima
Veidi jahvatatud muskaati
100 gr juustu (Gouda vm hästi sulav juust)

Haki sibul. Kuumuta pannil õli ja või segu ning hauta keskmisel kuumusel klaasjaks. Lisa küüslauk ja lase läbi haududa. Seejärel pane pannile riis, kuumuta klaasjaks ning kalla peale kuum puljong. Lase haududa vaiksel tulel ca 15 minutit. Sega juurde hakitud ürdid ja pähklid. Soovi korral võid lisada ka rosinaid.


Bešamellkastme jaoks sulata pannil või ning sega sulanud võile juurde jahu. Kuumuta keskmisel kuumusel kuni moodustub ühtlane tükkideta pasta. Lisa vähehaaval piim, iga kord sega piim või-jahu massiga korralikult läbi, enne kui järgmise koguse piima lisad. Puista juurde muskaatpähkel ning kuumuta madalal kuumusel kuni kaste pakseneb. Lõpuks risa riivitud juust ning lase juustul kastme sisse sulada.


Aseta pilaff ahjupotti, kalla peale bešamellkaste ning küpseta ahjus 200 kraadi juures kuni kastmekate on pruunistunud.

Retsept ilmus Oma Maitse 2011 jaanuarinumbris

4. jaanuar 2011

Kananagitsad maisipaneeringus. Lapsed seda ostaksid

Kui pärisin laste käest, mida nemad jõululauale tahaksin ehk siis mida süda kõige enam ihaldab, kostus vastuseks: kananagitsaid.


Mnjah, kui küsida, siis tuleb ka vastuseks valmis olla.
Maisipaneeringus nagitsad on meil selline iseenesestmõistetav toit nagu näiteks võileib või pannkook. Vorpinud olen neid valmis parasjagu - laste sünnipäevade hiigelkogustest kuni argiõhtu kiire toidukorrani välja. Seepärast ei ole taibanud sellest isegi blogida mitte. Kuidagi veider tunduks ju kirjutada postitust sellest, kuidas juustusaia teha. Samas, kui hästi järele mõelda, siis natuke siin vist isegi retsepti ja teemat on. Ja arvestades seda, millises katkematus vaimustuses mu lapsed sellest toidust on, siis juba missioonitundest ajendatuna jagan selle väikese tarkuse laiali.


Vaja läheb täpselt niipalju koostisaineid, kui:
kanafileed
maisihelbeid (neid magedaid, mitte suhkrukattega)
maitsestamata jogurtit, keefiri, hapukoort või piima (lühidalt, mingi piimatoode, mis parasjagu kapis käepärast)
õli või õli-või segu
soola
Koguseid ei ole iial mõõtnud, aga pakun välja, et ca 50 gr maisihelbeid 2 fileest lõigatud tükkide paneerimiseks. Soola samale kogusele ca 0,5 tl.

See on praktiliselt kogu arsenal, mis nagitsate valmistamiseks vaja - peeneks jahvatatud maisihelbed, jogurtimarinaadis kanafilee ja sool.

Tegevuskäik selline, et esmalt lõika kanafilee suupärasteks tükkideks (filee pikkupidi pooleks ja siis 4-ks või 5-ks tükiks ehk siis ühest keskmisest fileest saab tavaliselt 8-10 tükki). Filee tükid aseta piimatoote sisse marineeruma. Soovitavalt vähemalt 12 tunniks - piimhappebakterid teevad lihaga imet ning tulemuseks on mahlane ja pehme liha.
Jahvata maisihelbed köögikombainis hästi peeneks ning sega filee hulgale sobiva koguse soolaga.
Veereta fileetükke maisihelbe purus ning suru paneering tugevalt lihatükkide külge.



Prae paneeringus kanafilee tükke õlis või õli-või segus. Vajadusel pane kuumakindla nõuga veel 5 minutiks kuuma ahju järelküpsema.


Nõruta praetud kananagitsaid paberrätikul.
Paku juurde sobivat kastet - kas hapukoore-majoneesi-küüslaugu, magushaput tšillikastet, granaatõunakastet, valmis dipikastet vm meelepärast.
Ja nüüd hüüe lastele: "SÖÖÖÖMAAAA"

Paleoretsepti puhul paneeri kananagitsaid mandlijahus.

2. jaanuar 2011

Hapukapsasupp. Lihtsuse võlu.

/prindi retsept/
Mõnusat ja maitseküllast uut 2011. aastat!
Peale pühade söömaaegu ihkab hing midagi lihtsat ja head.
Sellesse ihalusse sobis ideaalselt meie vana hea hapukapsasupp. Hea hapukapsasupp on midagi sellist, mis soojendab alati hinge Supini jõudsin üsna spontaanselt - kodus leidus pühade ajal Ülemiste Keskuse turult ostetud Jõgeva memmede valmistatud imemaitsev hapukapsas, paar suitsutatud seasaba (täitsa kogemata avastasin selle vahva toote, Rakvere kaubamärgi all müüakse), kruupe, sibulat ja porgandit leidus kappides niikuinii: kõik see kokku annab päris hea alguse hapukapsasupi õnnestumiseks. Meile meeldib kõige rohkem ilma kartulita hapukapsasupp: tundub kuidagi ehedam. Kes aga soovib kartulit lisada, siis veidi enne supi lõplikku valmimist tuleks supivedelikku lihtsalt mõned kartulid kuubikutena lisada.



Kogused olid umbkaudu sellised:
500 gr head hapukapsast (Uus-Kongo, Kadarbiku või tubli turutädi tehtud)
300 sealiha (sobib nii suitsutatud ka kui ka tavaline läbikasvanud sealiha)*
1-2 porgandit
1-2 sibulat
1 dl kruupe
võid ja õli
tomatipastat
soola, pipart ja suhkrut maitsestamiseks
maitserohelist
hapukoort
vett või puljongit täpselt niipalju, et saaksid endale paraja paksusega supi
Valmistuskäik on lihtne, kuid hea supi jaoks on vaja parasjagu aega.
Mina tegin nii, et panin hapukapsa koos lihaga, kruubiga ja veega (mida peaks olema niipalju, et kapsas on kaetud) ahju hauduma. Aega kulus selleks 2,5 tundi (võib ka kauem hautada, sellele toidule teeb aeg ainult head).
Supi viimistlemiseks koorisin ja riivisin sibulad ning porgandid ning hautasin vaiksel kuumusel või  ja õli sees pehmeks. Lõpupoole lisasin veel tomatipasta ning kuumutasin ka selle porgandi ja sibulaga koos rasvaines läbi.
Õngitsesin potist lihakraami välja ning lõikasin liha tükkideks. Lisasin supile porgadi-sibula-tomatipasta segu. Suppi maitsestasin soola, pipra ja suhkruga (suhkru kogus sõltub paljuski kapsa hapususest, magus tasakaalustab haput hästi). Soovi korral võib maitse lisamiseks kasutada ka puljongit (näiteks puljongifondist valmistatud) või vett, et saaks paraja paksusega supi. Lisasin ka puhasatatud lihatükid supile.
Serveerimisel lisa juurde hakitud maitserohelist ning soovi korral hapukoort. Minu meelest maitseb suurepäraselt ilma igasuguse hapukooretagi :)
Ja nagu paljudele suppidele kombeks, eriti heaks muutub järgmisel päeval.

* Kui kasutad toorest liha, siis pane see algul külma veega keema ning riisu vaht. Ainevahetuse jääke ei ole mõtet lasta supi sisse keeda. Peale seda lisa kapsas ja kruup ning jäta supp hauduma.

Paleoretsepti puhul jäta kruubid lisamata ning hapukapsa kogust võid suurendada või lisada muid supiköögivilju.