24. august 2011

Emade ketšup

Esmalt sellest, miks ma selle hoidise emade ketšupiks olen ristinud.


Nimelt tegi üsna sarnast tomati-sibulahoidist minu ema ja nimetas seda siis ketšupiks. Ma olin lapsena siiralt veendunud, et mu ema on pimedusega löödud. Mul oli kohe kahju oma emast ja tema lihtsameelsusest. Ketšup oli minu jaoks Globuse kaubamärgi all müüdav klaaspudelisse pakendatud magus tomatikaste, mida sai hea vedamise korral meie kodu kõrvalmajas asuvast Kaubandusvalitsuse kohvikust. Defka värk oli see ketšup. Ja oi kui hästi maitses. Kui veel viinerit ka kõrvale sai, siis oli paras pidupäev.


Aga kui see Bulgaaria Globuse ketšup otsa sai, siis ei jäänud vahel muud üle, kui liha juurde salatiks ema "ketšupit" süüa. Viineritega oli ka keeruline, nii tuli sageli pannil praetud sealihaga läbi ajada ja sinna juurde siis tomati-sibulahoidist süüa. No olid ikka hullud ajad, eksole! :)
Tea, kas süüdi on nüüd minu enda emaks olemine, ealised iseärasused, poeketšupi kättesaadavus või veel midagi muud, kuid nüüd eelistaksin igal kümnel juhul poeketšupile ikkagi seda mõnusalt magusat ning sibularohket tomatihoidist. Olen veidi ema retsepti ka täiendanud ja nüüd on tegemist meie pere ühe tõelise lemmikuga. Lemmik siiski täiskasvanute seas. Lapsed eelistavad ikka, loomulikult, poeketšupit. Aga ju need mustrid korduvad ja küll nad kunagi ka emade ketšupit söövad.


Tomati-sibulahoidise jaoks läheb vaja:
1 kg tomateid
500 gr sibulaid
1 tšillipipra kaun (võib ka ilma tšillita)
0,5 dl suhkrut
2 spl soola
1 spl 30%-list äädikat
0,5 tl kaneeli
0,5 tl vürtsköömneid
10 tera nelki
paar loorberileht



Haki tomatid, sibulad ja tšillipipar. Sega maitseainetega, lase potis keema tõusta ja keeda vaiksel tulel 20-30 minutit. Keetmise lõpul kontrolli veel maitseid ja soovi korral lisa vajalikke maitseaineid. Korja loorberilehed välja ja soovitavalt ka nelgid (need muutuvad pikemal seismisel veidike kibedaks, aga samas ei juhtu midagi, kui mõni nelgitera hoidise sisse jääb). Tõsta hoidis steriliseeritud purkidesse ja kaaneta.

13 kommentaari:

Ülle ütles ...

Võib-olla on need suisa põlvkondlikud iseärasused, sest ma usun, et väga paljudes meie põlvkonna inimeste kodudes vaaritati umbes sellise koostisega tomatihoidist, meil nimetati seda tomatimöksiks. Nelk ja loorber andsid möksile veidi vürtsikat tooni, no kust sa neid vürtsköömneid või veel midagi "hullemat" sel ajal said, ei osanud unistadagi:).
Kooliajal proovisin korduvalt poeketšupit hoolega järele teha, aga kunagi ei õnnestunud teda nii paksuks keeta:).

Tuuli ütles ...

Ülle - ei see poeketšup omal jõul nii paksuks lähegi. Tuleb ikka peoga abiaineid juurde lisada :) Aga kummaline on see küll, et olles ära harjunud selle "päris" kraamiga, tunduvad suurem osa poeketšupitest ikka paras jälkus olevat. Pigem keedan siis tomatipüreest endale meelepärase maitsega ketšupilaadse kastme valmis.

Maarja ütles ...

meie majas kutsuti ja siiani kutsutakse seda Chamberlaini kastmeks. Helistasin just vanaemale ja küsisin, miks selline nimi, a ta jäi vastuse võlgu. Ütles, et naabrinaiselt oli sellise nimega retsepti saanud.

a väga hää asi on.

Tuuli ütles ...

Maarja - teil peres siis ikka väääga peened nimetused tomatimöginale :) Tegelt lahe nimetus ju ja iga kell võiksin seda Chamberlaini kastmeks nimetada ketšupi asemel. Ma muide lapsena kogu aeg kahtlustasin, et ema tahab, meid, lapsi lolliks teha kui seda toitu ketšupiks tituleerib. Oleks kohe võinud Chamberlainist rääkida, oleks hoopis teine tera olnud :)))

Anonüümne ütles ...

oi jah , nõuka aegne ketšup ja viiner.Puhas kuld. Ei tea kas Bulgaarias siiamaani seda müüakse, mine või kohale vaatama.

Et endal meelest ei läheks... ütles ...

ma ka proovisin selle "ketšupi" ära. esialgu väikese koguse näol, et lihtsalt maitsta. ma küll ei mäleta oma kodust seda "ketšupit" (ju ma olin liiga väike siis), aga kuskilt mälusopist on maitse siiski tuttav. mulle väga maitseb. ainult, et ma ei jätnud seda tükiliseks, vaid suristasin sauseguriga läbi:). kindlasti teen seda juurde. aitäh retsepti eest!

Tuuli ütles ...

Et endal meelest ei läheks - lapsepõlve maitsemeeli on tore aeg-ajalt ärritada, eksole :) Mul endal on ka vahel ootamatult mingi mällu sööbinud maitsekogemus pinnale ujunud täiesti ootamatus olukorras.
Saumiksega püreeks tehtuna võib see ka väga mõnus olla, peaks ehk isegi proovima. Igal juhul tore, et maitses!

laualamp ütles ...

Ha-haa, meil oli ka Chamberlain! Ja ma kahtlustan, et see peen nimetus on juba üsna vana, ehk mu vana-vanaema mõisas virtinaks olemise ajastki :)

Tuuli ütles ...

See Chamberlaini teema hakkab mind päris huvitama, väga lahe köögisuunaline kultuuripärimus koorub siit välja :)
Huvi pärast googeldasin veidi ja ingliskeelne infomaterjal küll midagi samalaadset välja ei andud. Ju siis kohalik peenema rahva värk ja nimetus. Lahe info igal juhul!

Ritsikas ütles ...

Tuuli, see on tomatimöks on vist tõesti omane meie põlvkonnale :)
Meil tehti seda ka, küll veidi erineva maitsega kuid siiani lemmik. Isegi mu üks laps armastab seda. Eriti pastaga :)

Tuuli ütles ...

Ritsikas - tundub, et olemas tõepoolest põlvkonnatoidud ja seesama tomati-sibula hoidis tundub olevat meie emade kohustuslik etteaste :) Pastaga ei ole ise taibanud seda keedust ise kombineeridagi. Tänud hea idee eest ja kavatsen küll koheselt katsetada, sest pastaga süüakse meil tavaliselt mida iganes. Väike emade kättemaks jälle siin haudumisel :)

Anonüümne ütles ...

Ketšupi paksuks keetmisest - seda konkreetset möginat oleks ilmselt tõeliselt tülikas paksuks keeta jah. Proovisin eelmisel aastal Jamie Oliveri retsepti järgi ketšupit teha, seal komponente rohkem, püreestamine ka juures ning lõpuks poole koguse vedeliku vaiksel tulel ära aurustamine - niimoodi sai küll ilma üleliigsete aineteta ketšupi täiesti poe moodi paksuks. Aga mul vist aurustus see ka oma pool päeva :) (ja vist ka kogused olid mul vähemalt topelt)
See J.Oliveri ketšup kõlbab täiesti süüa, aga maitse asi, millist punase veini äädikat kasutada (seda on väga tunda). Sõbrannale maitses mu tehtu väga kuid mina sel aastal kavatsen proovida poole väiksema koguse punase veini äädikaga..ja marki vahetan vist ka, ehk saab ideaalseks timmida :) maitse asi :)
Aga see vanaemade möks on üle prahi! Seni kasutanud oma enda vanaema versiooni ja ka omaloomingut (näiteks lisanud basiilikut), kuid see retsept siin tahab ka kindlasti ära proovimist :) ja juba sel aastal :)

Tuuli ütles ...

Anonüümne, see on tõesti üks ajatu ja alati toimiv retsept. Paksuks keetmine ei ole ka iseenesest väga suur ettevõtmine, küll nõuab see piisavalt aega, et pott miinimumkuumusel ja kaaneta pliidinurgal lihtsalt vedelikku välja annaks. Tulemus on kindlasti mõnus maitsekontsentraat. Nii et kui aega ja viitsimist, võib proovida ka emade ketšupit paksuks keeta :)
Aga eks maitseb timmib iga perenaine tõesti ise täpseks - palju suhkrut, palju soola, millist äädikat ja millist vürtsi. See ongi koduköögi võlu, et mida ei ole vaja standardiseerida.