10. juuni 2011

Leib Resto ja Aed ning kaheksa ablast blogardit

Kes on kunagi käinud või siis kuulnud Šoti klubist, siis täpselt selles rohelises aias keset vanalinna müüre tegutsebki nüüd juba päris mõned päevad Leib Resto ja Aed. Armas väike roheline oaas kesk kuumusest hõõguvat kivilinna ja sulavat asfalti ning eestikeelne ja -meelne söögikoht kesk turistide horde ja rahvusvahelisele klientuurile suunatud pippuripihvi-söögikohti kehva teeninduse, kalli õlu ja õigustamatult astronoomiliste hindadega.
Meie blogardite-õgardite segarühm (Priit ehk Profa õnneks siiski valdavalt naissoost karja tasakaalustamas) sättis ennast uue koha kolmandamal ametlikul tööpäeval päeval laua taha, teritas maitsemeeled vahedaks ja kompas uue kolmepäevase lapsukese varjamatu uudishimuga läbi.


Kristjan Peäske - üks selle koha vaimseid juhte. Veinissooovitusi küsige kindlasti tema käest. Baltikumi parim sommeljee ikkagi :)

Teine tegija ehk Janno Lepik...


... kes küll suurema osa ajast oli hõivatud grillitava ettevalmistamisega grillil täpselt õige küpsusastme tabamisega. Kõik, mis väli- ja siseköögi koostöös taldrikule paigutati, oli nauditav ja tunnetusega tehtud


Menüü ei ole küll pikk, kuid ahvatlusi sisaldub igal real
 Vahva lapsuke oli! Ponks ja elujõuline tegelane. Meie poolt on õnnistus lapsele antud ja õnnemündid värske lapsukese tuleviku tugevdamiseks aeda kivide vahele peidetud. Oleks vaid rohkem nii vahvaid ja tarmukaid uusi tegelasi meie restoranimaastikul!
Tea, kas see on nüüd masu puhastustule tulemus, ag a tabasin end mõttelt, et praeguste uute söögikohtade puhul kehtib sageli reegel, et kogu söögikoha sisustamise ja sisekujunduse peale kulutatakse umbes samas suurusjärgus, kui tippajal ühe edeva uue restorani tualeti ehtimise peale (mäletate ju küll seda mängu, kui igas uues kohas pidid WC-s jälle nuputama, kas kraanist vee kättesaamiseks tuleb kätega sensori ees vehkida, põlvega lülitit pressida, lülitile astuda või hoopis häälkäsklusi anda. Hakkasin igaks juhuks niiskeid salvrätte sel ajal kaasas kandma). Põhiline energia läheb hoopis õigematele asjadele ja nii ongi saabunud hingega restoranide aeg, millel rõhk ideel ja toidul, mitte sisekujundusel. Minule meeldib igal juhul see viimane variant rohkem.
Meie ühise õhtusöögi sümboliks jäi minule vahemere rohkassinine toon. Sümboliseeris see sinine värv nii vahemerelikult sooja ja vahetut suhtlust, ausalt lihtsat ja samas väga maitsvat toitu, ebaeestilikult kuuma õhtut ja märkamatult kulgevat aega, mis annab uskumatult positiivse laengu ja tahtmise sügavalt ja õnnelikult ohata.








Toitudest.... ehhh, mis oskan ma muud öelda, kui et oma suutmatuses valida testisime me pea kogu menüü läbi ja kõik lauale kantud road olid maitsvad ja tunnetusega tehtud. Minu lemmikuks sai frititud jänku (pakutakse suupistena) ja grillitud tallemaks. Veisefilee oli kaunis oma mahlasuses, sibula tart magusa praesibulakuhilaga on sõltuvust tekitav. Imponeeris mulle ka suitsuforelli-peedi salat, kus salatikastmes minu lemmik mädarõikakaste. Ei ole seni osanud seda kalaga sobitada ja kooslus on vägagi nauditav. Laineid lõi ka kreembrülee elik brüleekreem, kus sees riivitud leib. Uskumatult hästi hakkas see kooslus tööle. Üldiselt - liha või kala,  lind või juurikas - pettuma ei peaks keegi ja valida võib täpselt oma eelistuste järgi. Mina kehastusin igavaks inimeseks ja tellisin kanafilee, mis kujutab endast vabapidamise kana poolt rinnalihast koos naha ja tiivakondiga - sellise kana peale on oht isegi kanasõbraks saada ja meelega tektatud intriigist lahkusid kõik õnnelike ja rahuolevatena (olgu siis öeldud, et muidu on kana minu viimane valik ja etteantud ülesanne oli: veenge mind ümber).

Friteeritud jänes

Grillilt tallemaks ja rabarberimarinaadis forell

Grillilt siga ja kana

Grilli juurde pakutavad soojad köögiviljad

Grilli juurde pakutav salat

Suitsuforelli peedi salat mädarõikakastmega

Lihapirukas tomatikastmega

Kanafilee

Veisefilee

Hernesupp suitsuforelliga

Sibula tart. NB! Suur ja magus sibulakuhi on rohelise salati all peidus

Karamellkisell

Kreembrülee leivaga


Kohv ja kaeraküpsised
Olgu igaks juhuks mainitud, et kogu see valik oli siiski terve laua peale ja kuigi me tegelesime seal ilmselge ülesöömisega, siis sai teiste taldrikutäisi maitsmas ja pildistamas käidud. Blogardid on leplik rahvas ja keegi ei hakka lõuga väristama, kui sõber tükikest maitsta palub. Tänud ka toredale seltskonnale. Teiega on vahva!

Ega blogardid nüüd päris normaalsed ka ei ole. Teised tulevad ikka restorani sööma, mitte pressikonverentsi mängima
Ilma igasuguse kunstilise liialduseta - tundsime ennast sel õhtul suurepäraselt, õhkkond oli õige, detailid läbimõeldud ja hingega tehtud asja lõhn oli õhus.
Ja mis oli eriti armas - vahepeal istus üks teenindajatest toolile ja hakkas kitarri sõrmitsema. Siis liitus temaga teine põlle kandev neiu ning hakkas laulma.


Sellise lahenduse eest annaksin kohe 15 punkti 12-st, sest see vahetu atmosfäär ja mõnusalt soe meeleolu sai sellise põlled-ees-teenindaja-laulab detaili lisandumisel vaid väge juurde. Kiidusõnad ka kogu muusikavalikule - ilus aus eestimaine ja tuttavlik. Nagu kogu meeleolu selles vanalinna aias.

Jõudu tegijatele! Me tuleme jälle.

Restorani sissekäigu, Janno Lepiku ja pildistavate blogardite pildid tegi Elis Toompuu

12 kommentaari:

Ragne ütles ...

Oehhh, kuidas ma kahetsen, et ei saanud tulla:) Millal uuesti minek:D

Tuuli ütles ...

Ragne - kahju jah, et sind ei olnud. Aga et järgmisel korral oleks viga parandatud! :)
Eks see, mille ja millal järgmise koha ette võtame, sõltub veidi meist endist. Kui on ettepanekuid, siis võib igaüks märku anda. Äkki saaks ka Pärnus samalaadse õhtusöögi teha? Suvel peaks iga korralik eestlane Pärnus vähemalt korra ära käima.
Ja 28. juuli on Põhjakasse minek ning seekord on Juc/Juta ka meiega. Juhuuu! Oled liitumas?

Voisula ütles ...

See oli ilus jutt ja ülevaade. Need toidud meelitavad mind, sellist mônusat, maitsvat, koduomast. Suu hakkas vett jooksma. Muidugi tahaks küsida, kuidas eesti restoranidele kliente piisab? Kas elatakse lühikest suveperioodi ja riisutakse näljastelt turistidelt raha vôi suunatakse oma töö pikema perspektiivi peale? Kas kohalikud ka jaksavad nendes ilusates restoranides söömas käia, mida reklaamite oma blogides? Delikaatseid küsimusi, aga küll meiegi oleme tähele pannud, et euroaajal Prismas enam nii pikad järjekorrad kassa taga ei ole, ostukorvid ja -kärud ei ole enam kaupa nii täis laaditud ja meie eesti tuttavad, perelised inimesed, kes küll heal positsioonil, kurdavad kui kallis elu ja just toit on paregusel ajal Eestis. Loetakse iga senti ja môledakse, kust odavamalt saab, sest pere tahab elatamist. Maarahvast rääkimata. Seda kurtmist kuulen sageli. Ka minu soome tuttavad räägivad Tallinna restoranide röövhindadest. 16 cl majaneini 6.90! Isegi Helsingis ei maksa ôlletoop 6 eurot nagu on Vanalinna Raekojaplatsi terassidel. Vabandust, et laskusin nüüd teie ilusast ôhtuparadiisist halli argipäeva.

P.S. Sul oli esinduslikud ja huvitavad jäätisepostaukset. Mul oli nii kiire, et ei jôudnud ja jaksanud jätta kommentaare. Muidugi, alati vôib hôisata Oi kui tore! Oi kui maitsev! Hôiskan nüüd.

Ragne ütles ...

28 juuli.. ja Juta ka meiega ja Põhjakasse minek - no see on väga tore. Panen märkmiku kirja, siis tean et see päev on kinni:)

Pärnus tõesti PEAB sellise ürituse ette võtma. Praegu just mõlgutan siin, et kuhu?! Juba praegu on siin nii nauditavad ja mõnusad ilmad, tore blogardite seltskond on ainult puudu:)

Tuuli ütles ...

Voisula - äkki õnnestub mõnikord sindki blogardite seltskonda meelitada :) Aga sinu märkused-küsimused söögikohtade suunal on igati õigustatud. Minu arvamust mööda ongi masu igati kasuks tulnud ja viimasel aastal tekkinud söögikohad on hoopis teisest mastist kui majanduse õitseajal tekkinud hirmkallid ja üleinvesteeritud restoranid. Eelkõige rõhutakse ideele, lihtsusele, toidu kvaliteedile, kontseptsioonile ning see kõik toimib ja need kohad on inimesi täis. Ka samas Leib Restos nägime, kuidas inimesi järjest pidi tagasi saadetama(kohad olid õhtul kõik täis) ja see koht ei ole kindlasti turistitänavate ääres lõksuna üles sätitud. Sinna tullakse ikka teadlikult ja pigem on see kohalikele suunatud söögikoht. Ma ise tahaksin küll uskuda, et õige hingega asjad on nüüd tulnud selleks, et jääda. Ja kui nendest arutult kallitest ning turistisuunitlusega söögikohtadest puhastus üle käiks, oleks kasu kogu Eesti restoranikultuurile. Paraku on nii, et turistidele suunatud söögkohtadesse kohalik ei lähe ka ähvardades. Ta teab paremini, kus head toitu saab, kus arvestatakse ka sellega, et inimene tuleks teinegi kord sinna tagasi sööma ja kus joogihindasid ei üritata kosmilistesse kõrgustesse hinnata.
Mina ja minu tuttavad on küll valmis oma raha headesse kohtadesse viima. Leib on üks neist :)

Tuuli ütles ...

Ragne - augustiunetuse paiku võiks ju siis äkki blogarditega peale lennata. Siis oleks mõnus üks paaripäevane Pärnu trett kogu kambaga ette võtta. Mina kavatsen juba varem ka kondama tulla, nii et kõik soovitused, mida tasuks üle vaadata, on igati teretulnud :)

Juc ütles ...

Just, juhuuuu! Lõpuks ometi saan mina ka suurepärases seltskonnas parimaid palasid nautida! Muidu ainult loe isuäratavaid ridu, vaata silmipimestavalt ilusaid pilte ja limpsa keelt siin teisel pool ekraani :).

Voisula ütles ...

Môtlesin ja môtlesin... Turstide rahakoti röövlid tulevad, lähevad ja jäävad. Neid on igas turismikohas ja eriti pealinnades. Kôiki turiste ei huvitagi muu kui mingi kôhutäie leidmine, et edasi kômpida. Aga leidub neid, ja ka Soomes, kes tahavad head kohalikku toitu nautida. Autoraadiost kevadel kuulsin, et aprillis on Soome turistide reisid Eestisse kahekordistunud! Blogides käivad lugemas inimesed, kes on huvitatud söögist ja söögitegemisest. Minu tagasihoidlikus blogis statististikast leidub sageli eestiteemalisi toiduotsinguid. Tuli meelde üks tagasihoidlik palve ja ettepanek, et kui te "ôgaritest" blogardid (heas meeles) panete oma blogisse üles Google-tôlgi, siis minu blogi külastajad vôiksid lugeda soome keeles neid teie ilusaid kirjeldusi ilusatest restoranidest. Muidugi, sellise tôlke kaudu saab alguses naerukrambi, aga see on ikkagi parem kui ei midagi. Saab mingi käsitluse asjast. See oleks midagi mida vôin passiivselt vähe kaasa aidata eesti restorani ja toidukultuuri levitamisele blogipiirides Soomes. Minul ei ole resursse, et tôlkida teie külastusi soome keelde ja see ei kuulu ka minu blogi profiili. Ôgartide kampa! Oi kui ilus kutse ja unistus! Tahaks teid kôiki näha, kallistada ja kingitusi tuua. Paraku ei tea kuidas seda korraldada, sest on nii mitu asja, mille taga minu elukene pöörleb. Ei ütle ei ega ja, ehk kunagi ônnestub!

Ilus on lugeda ja teada, et on inimesi Eestis, kes hingega oma töösse suhtuvad. Soovin neile palju jôudu ja edu!

Tuuli ütles ...

Voisula - see on tõeliselt hea mõte, et Soome inimestele, kes oskavad head kohta ning kvatiteeti hinnata, jagada infot tõeliselt heade kohtade osas. Et ei jääks pärast mulje, et Tallinna söögikultuur koosnebki pippuripihvist, kallist õllest ja majaveinist hinnaga 6.90 klaasi eest. See oleks lausa missioonitundest kantud asi ja kes oskab hinnata muud peale odava ja suure taldrikutäie, peaks leidma mõnusaid hetki nii Leib Restos, Sfääris, OKO-s, F-Hoones, Moonis, MEKK-is jne.
Hästi palju väga ülevaatlikku infot leiab ka www.eestimaitsed.com lehelt, kus meie tublimad tegijad kõik ilusti reastatud.

Voisula ütles ...

Tuuli, mul on eestimaitsed.com lingileheküljel, aga sealt otsimine on töö taga. Pean selle nähtavamale esile panema. Môtlen asja. Paljud eesti toidublogid on mul nähtaval "sivupalkissa" (mis see eesti keeles on?!). Kôikki ei vôi sinna panna. Ei tea, palju seda kaudu külastusi teie blogidele tuleb, aga kes soovib, vôib minna tutvuma eestlaste blogidesse. Restoranide ülevaade blogides on inimese lähedasem. Eestimaitse on väga professionaalne ja ilus, aga vôib turisti ära ehmatada ja ei julge klantskohta minna. Jääb ka mulje, et just seal need hinnad kôrged ongi. Inimesed reisivad pika maa, et laeva jôuda, laevaga paar tundi merel, väsitavad ringkäigud linnapeal, ei ole alati vôimalik mitut paari riideid kaasa vedada ja vahetada jne. Blogidest tuleb vahetut emotsiooni ja te olete head kirjutajad. Soomlased on hinnateadlikud inimesed ja jälgivad hinna-kvaliteedi suhet. Turistide röövimine algab juba laevas. Kord enne mind kassal nägin, kuidas naine maksis hamburgerist+joogid (mahl, kohvi) 19 eurot. Kui nüüd ütlemiseks läks, siis kahjuks on eestlased soomlaste silmis ahned, kes tahavad hetkega rikkaks saada, keskmise palga ja elukalliduse suhe ei ole tasakaalus. Sellepärast on hea tuua nähtavamalt esile, et Eestis on ka teistsugust môttelaadi. Nüüd muutusin moraalitädiks.

P.S. Mulle meeldis sinu jutus see osa kui kirjeldasid restoranide wc:sid. Naersin. Kas veel prantuse keelt rääkivat wc-paberit ei olnud leiutatud?

Piret ütles ...

Tuuli, imelised pildid,osavalt tabatud hetked!

Tuuli ütles ...

Piret - suured tänud! Eks see nüüd ikka väikese avansiga jagatud kiitus ole. Eriti sinu šedöövreid vaadates :)