1. juuni 2011

Kuusevõrsesiirup - mõrkjas maitsepomm. Vajadusel ka köharohi

Kevad hakkab mühinal suveks muutuma ja minu aias kõrguval kolmel kuusel on mõnusad pehmed võrsetited külge tekkinud. Nii umbes mõne sentimeetri pikkused, erkrohelised, täiesti ohutud torkimise mõttes ning lisaks sellele veel korralikult mõrkjat metsamaitset täis.
Kuusevõrsesiirup on üks äraütlemata mõnus maitseaine - sobib hästi lihadele-kastmetele särtsu andma ja marinaadile mõrkjat maitset lisama. Ulukilihale pea asendamatu - naturaalne metsane maitse saab kuusevõrsesiirupi toel oma parimaid külgi näidatal



Keeduse tegemine sarnaneb võilillemoosi valmistamisele ning siirupi keetmise ajal levib köögis hästi mõnus aroom - meelde tuleb nii jõuluaegne kuuselõhn kui ka vanaema juures lapsena köha peletamiseks tehtud kuuseokka aur (teate ju küll, kuuma vette kaussi kuuseoksad, siis tekk üle peal ja hingad seda auru sisse nii et nägu tilgub aurust). Metsane ja turvaline lõhn.





Maitsesiirupi tegemiseks võtsin pool liitrit kuusevõrseid, millele kallasin umbes 2 klaasitäit vett nii, et võrsed oleksid veega kaetud. Lasin keema tõusta ning jätsin tunnikeseks tõmbama. Siis kurnasin läbi sõela ning lisasin vedelikule mbes kolmandiku kilo suhkrut (tunnistan üles, et täpselt ei mõõtnud, aga umbes nii võis see kogus silma järgi olla) ning veidi sidrunimahla. Keetsin vaiksel tulel umbes tunnikese, kuni vedelik kokku kees ja siirupiseks muutus. Siis purki ja mõru-magus maitsestaja ongi olemas. Olemuselt selline tugeva mõrkja, samas magusa ning veidi hapuka alatooniga paksema siirupi taoline ollus.

Köharohu siirupiks tuleks aga kuusevõrsed kihiti suhkruga purki laduda, kõvasti kokku suruda ja paariks nädalaks siis see purgitäis rahule jätta. Suhkru toimel eraldub võrsetest vedelik ning hiljem saab selle välja kurnata. Lastele köharohi ilma igasuguse keemiata ka kohe käepärast.

Igaks juhuks pomisesin võrseid noppides veel kuusele vabandussõnu, et tema tittedel suureks kasvada ei lasknud. Loodetavasti kuusemamma pikka viha ei pea :)

7 kommentaari:

Aniitram ütles ...

Retsept on loomulikult väga põnev, aga vot mina seda teha ei saaks- lihtsalt ei suuda kuusekestelt nende noori imerohelisi imepehmeid kasvusid ära võtta. Nii kahju hakkab...
Samas, äkki kunagi võtan end kokku, palun kuuskedelt tuhat korda vabandust ja siis korjan mõned. Seljuhul oleks see siirup vägagi huvitav idee, mida proovima peaks :)

Maarja ütles ...

ma arvan, et muretsema peab siis, kui ühe kuuse puhtaks nopid võrsetest, kui aga igalt pisut, siis saab puu hakkama ....

meil on see siirup iga-aastane variant kapi otsas, kuigi tõele au andes tuleb lisada, et kasulikkus on enda mõtteis, st. et konkreetset tulemit pole ma täheldanud, küll aga see rahulolu, et tavalise köha puhul töötavad ühtmoodi nii enda tehtud siirup kui apteegist saadu :)

Tuuli ütles ...

Aniitram - ma ise just mõtlesin oma kuusetittede teemalise põdemise peale, et oleme me ikka metsarahvas küll. Tuleb välja, et mina ei ole veel kõige hullem ehk siis peale väikest sisemist võitlust saan need ikka ära korjatud. Rahustan ennast sellega, et kuused päris kõrged ja need mõned peotäied kuusevõrseid on vaid murdosa kogu selleaastasest juurdekasvust. Ja lubasin kuusele enda rahustamiseks nii kanasõnnikut juurtele laotada kui ka jõulude ajal välituledega teda ehtida :)
Aga siirup on mõnus!

Voisula ütles ...

Huvitavaid moose ja siirupeid oled valmistanud. Minust ei ole nende keetjat, aga au neile, kes selle asja ette vôtavad.

Juc ütles ...

Mul on pigem see probleem, et mulle maitsevad kuusekasvud nii hirmsasti, et ma söön nad enne ära, kui potti jõuan pista. :) Väga lahedat kraami keedad siin viimasel ajal, Tuuli!

Tiina ütles ...

Küsimus selle köhasiirupi kohta, et kui kuusevõrsed suhkruga kihiti purki, kas siis seisab külmkapis või toasoojuses? Kas toas äkki läheb käärima?

Tuuli ütles ...

Tiina, pigem ikka külmkapis. Suhkur küll säilitusaine, aga tooted suhkruvõrsed võivad käärimise tekitada küll.