9. mai 2011

Rabarberikook biskviitkattega. Puhas klassika. "Meie Mark" kakao ja natuke heietusi lisaks

NB! Algul sattusin heietama, kes tahab rabarberi-biskviitkoogi retsepti kiirelt leida, kerigu postituse allosasse :)

Mõned asjad on ühist kultuuriruumi jagavatele inimestele märgilise tähendusega. Lisandub veel ühise aja mõiste ja nii tulebki välja, et kodeeritud sõnumid, nagu näiteks "Mis kinni ei jää, saab kinni löödud", "Ei kommentaari" või ka "Ei ole see aasta see luuletus" tähendavad midagi eelkõige neile, kes tausta teavad.
Täpselt sama "kes teab, see saab aru" tunne tabas mind ühe ajatu klassiku ehk biskviitkattega rabarberikoogi postitust kirja panema asudes. Ei ole vist vähimatki vajadust selgitada, millega on tegemist. Kui leidub mõni eestlane, kes ei ole näinud ega saanud sedasorti kooki (olgu ta siis rabarberi või õunaga), siis olen ma pehmelt öeldes śokeeritud. Kook meenub mulle nii koolisööklatest, pioneerilaagritest, kohvikutest, kodust, sõprade ema valmistatuna, poeriiulilt jne. jne. See rabarberikook on saanud Eesti rahvustoiduks ja rabarberikoogi sümboliks-etaloniks.

Ma ei tea, kas kõiki kõnetab samal moel see veider totakas kalamehega linik, see tordilabidas ning rabarberikook. Minu jaoks kuuluvad need kõik samasse ajastusse ja sümbolite kategooriasse
´
Mõeldes tagasi, et mis ajast ma seda rabarberikooki võiksin teada, jõudsin järeldusele, et vist niikaua kui mäletan ka ennast. Ja koos nende meenutustega tulid meelde need sümbolväärtusega asjad, esemed ja sündmused, mis vist meid kõiki kõnetavad.
Nõuka ajal - kuhu langes minu lapsepõlv ja kasvamine - oli tavaline see, et igas kodus oli sarnaseid asju rohkem, kui erinevaid. Sektsioonkapp, Tśehhi keraamika, Estoplasti valgustid, Juveelitehase serveerimisnõud, Tarbeklaasi klaasnõud, Salvo piimakann, Vasara potid, mummulised kuivainetopsid, ühtemoodi köögirätid, laudlinad, vakstud, ranitsad, raadiod, telekad. Võib-olla ongi see põhjus, miks uue aja saabudes tahtsime me niiväga midagi teistsugust ja kogu see nõukaaja tunnuskraam paljuski prügimägedele rändas. Irooniliselt kukkus sageli välja nii, et oma erinevussoovis muutusime jällegi kõik oma euroremonditud ja plastakendega kodudes samamoodi sarnasteks. Seekord omal vabal valikul.


Korralik keedukakao piimaga (retsept allpool lisatud), pruunikirju kohvikomplekt ning mingi inetu masstoodetud linikute sari UKU käsitöömeistritelt. Kas kõnetab?


Vanad käsitsi kirjutatud retseptid on omaette väärtus nagu ka pruunilillelised taldrikud

Hästi põneva ülevaate minu põlvkonna identiteedist, ühiselt jagatud väärtusväljast ja teadvusest on kirjutanud sotsioloog Raili Nugin, mille kokkuvõte ilmus Postimehes. Seal nimetataks minu põlvkonda siirdeaja lasteks või siis ka "võileiva põlvkonnaks". Eks see ole vist üsna täpne määratlus: lasteaias käies lehvitasime punalippe Lenini pildi all (täpselt selline foto on mu albumis olemas), koolis käisime kõik veel koolivormi ruuduliste seelikutega ja kui tuli peale isikliku murdumise aeg, tuli üle elada suured ja kõikehaaravad muutused ka ühiskonnas. Meie personaalne iseseisvumine kulges sünkroonis EV isesesvumisega, kes äsjasündinud vasika kombel üritas tasapisi ennast jalgadele püsti upitada. Sai jalad alla meie riik ja ka meie, kuigi valikud olid paljuski ajast tulenevad ja hetkeolukorda arvestavad. Tõenäoliselt veidi rohkem, kui oleks praegusel ajal. Nagu Raili Nugin oma artiklis välja toob, puudusid institutsioonid kellele tugineda ning hakkamasaamine oli eelkõige igaühe individuaalne mure. Valitsevaks mentaliteediks kauboikapitalism põimituna eestlasliku "naabrist parem" tungiga. Ega muidu ei oleks minagi mingil elujärgul tööle sattunud ilusasse, puhtasse, rahalõhnalisse ja ahvatlevalt edasiviivana tundunud asutusse. Palganumber polnud ju paha. Samas ei olnud liiga minu jaoks see edukultusest läbiimbunud ja ennast liiga tõsiselt võtvaid lapsjuhte täis kõrgete lagedega asutus. See kirjeldus kuulub muidugi omasse aega, kui võitjate põlvkond oli omanike ringis ja tööle võeti verinoori ambitsioonisest pulbitsevaid äsja kooli lõpetanud noori. Praeguseks on olukord märkimisväärselt tasakaalustunumaks muutunud.
Õnneks on inimloomus võilille sarnaselt sitke ja varem või hiljem pressib ennast asisest ja pragmaatilisest otsusest läbi see, mis tõeliselt korda läheb. Siin ma nüüd olen, jahvatan toidust ja elan ennast välja küpsetades, katsetades, raamatutest ja veebiavarustesti ideid otsides ning neid siis blogi vahendusel jagades. Ja tunnen end ootamatult häst ning omas elemendis.
Ühiskonnateaduses (mida ma ka õppinud olen) on mind enim intrigeerinud just see, kuidas keskkond mõjutab indiviidi ehk siis kuidas needsamad jagatud väärtused vormivad üksikisiku teadvust. Ma ise olen heaks näiteks - elades oma väikest elu ja tehes vägagi isiklikke otsuseid, olen ma mingil kummalisel moel ikkagi väga tüüpiline oma põlvkonna näide. Kui uurisin statsitikat, siis minuealised naised said oma esimesed lapsed täpselt samavanustena kui mina ehk 24 ja 26. Neid kokkulangevusi oli lisaks veel mitmeid. Kuidas ma ometi nii perfektseks Harju keskmiseks suutsin oma elu planeerida? Või vormub minu teadvus ikkagi selle infovälja mõjul, mille sees ma eksisteerin ja isiklik otsus on ainult tinglik nimetus. Kuivõrd vormis meie teadvust see aeg, milles me kasvasime ja suureks saime koos nende pruunikirjude taldrikute-tassidega, ühetaolisusega, absurdiga ning ilusate hetkede sümboliks oleva rabarberikoogi ja kakaoga?

Miks see vana hea kook mind heietama ja mälestuste lainel purjetama pani, et tea isegi :)

Nõukaaegsete kokaraamatute raskekahurvägi. Puudub Masso "Rahvaste toite" Lisaväärtusena vupsavad iga raamatu vahelt välja veel peotäite kaupa käsikirjalisi retsepte. Toidubloginduse eelkäijad :)

Need käsikirjalised perfokaartidel retseptilehed on minu jaoks kulla väärtusega, valdav osa on minu ema kirja pandud kui endalegi üllatuseks leian aeg-ajalt igiammu enda poolt kirjutatud retsepte, mida nüüd on päris lõbus lugeda

Rääkides aga nüüd asjast ehk rabarberikoogist, sellest kõige klassikalisemast, siis see konkreetne retsept on pärit 1968. aastal välja lastud "Kokaraamatust" (kas saab olla mittemidagiütlevamat nime ühel kokaraamatul?). Olen ise seda kooki korduvalt teinud ja iga kord pigem sisetunde järgi (põhjale muretainas, peale bisviit, mis retsepti sa siin vajad). Retsepti jäädvustamiseks pöördusin aga autoriteetsete allikate poole ja nende järgi läheb koogi jaoks vaja järgmiseid aineid:
põhja jaoks 300 gr jahu, 200 võid, 100 gr suhkrut, 1 muna. Sega kuivaineid, lisa need külmale võile, löö samasse lahti muna ning haki koostisosad läbi kuni ühtlase puru tekkimiseni. Suru tainapuru palliks ning aseta ca 1 tunniks külmkappi. Külmkapist võetud tainas rulli ca 0,5 cm paksuseks või lõika tainast noaga seibid ning kata nendega ahjuplaadi põhi ühtlase kihina. Küpseta 180-200 kraadi juures ca 10 minutit helepruuniks;
täidise jaoks 500-700 gr rabarberit, mõned supilusikatäied suhkrut, 2 tl kaneeli. Puhasta rabarber, laota eelküpsetatud põhjale, puista peale suhkrur ja kaneel;
katte jaoks 6 muna, 100 gr suhkrut, 120 gr jahu. Vahusta mikseriga munad ja suhkur hästi tugevaks vahuks, sõelu sisse jahu, sega õrnalt läbi ning kalla rabarberitele peale. Küpsetada 180-200 kraadi juures umbes 20 minutit. Kui pealis kipub liiga kiirelt pruunistuma, alanda veidi kuumust. Liiga kiirelt küpsenud koogi biskviittaina kiht võib muidu tooreks jääda.
Peale raputa tuhksuhkrut.

Plaaditäis kooki haihtus poegade abil mõne tunniga :)

Aasta võiks olla ... 1982 :)

Naudi kooki koos korraliku keedetud kakaoga, milleks läheb vaja 200 ml piima, 1 (kuhjaga) tl kakaopulbrit (soovitavalt "Meie Mark"), 2 tl suhkrut. Kastruli põhi niisutada veega, et piimavalk põhja kinni ei hakkaks. Lisada piim, kuumutada keemiseni. Segada kakao ja suhkur eraldi tassis, lisada veidi kuuma piima, segada ühtlaseks ning kallata siis kuuma piima sisse.

Jeerum, kuidas mu Nesquick'i põlvkonna lastele see kakao maitses. Terve nädalavahetuse olen kakaod meisterdanud ja mingil kummalisel moel on hea soe tunne serveerida oma lastele sama jooki, mida ise lapsena armastatud sai :)))

15 kommentaari:

Voisula ütles ...

On küll väga tuttavad pildid. Oled tabanud rabarberikoogi sügavamat olemust: selle pôhi on nii pehme, et on môtlemist, kuidas seda tôsta punktist A punkti B? Üks mônusamaid kooke.

Piret ütles ...

Oi, Tuuli, millise mõnusa heietuse see vana hea rabarberikook sinus välja tõi. Tegelikult ongi see vist kõige parem kook, mida tean. Üle, ega ümber ka mina sellest ei saa, ega tahagi. Nüüd isutab veel eriti ja ohtralt mälupilte kerib ette...ja ka minu ema retseptid olid ka kõik kenasti perfokaartidel kirjas.

Frieda ütles ...

Lapsepõlv tuleb meelde - heas mõttes :) Nii selle koogi kui su jutu peale. Kokaraamatud on tuttavad ja seegi, et nende vahelt pudenes alati välja hulganisti käsikirjalisi retsepte. Minu ema töötas raamatukogus ja sellepärast olid tal retseptid enamasti vanade kataloogikaartide tagakülgedel kirjas.
Kooki peaks tegema, see on ikka tõeline klassika.

Mari-Liis ütles ...

ohh, millised nostalgiaminutid siin lugedes möödusid! Kõik, absoluutselt kõik on tuttav-kook, linikud, perfokaardid (lisaks kataloogikaardid nagu Friedal, kuna minu ema töötas ka raamatukogus), kokaraamatud, serviis, kakao...:) ühe ajastu laste värk.

Merit ütles ...

Vaatamata sellele, et jõudsin siia ilma aastake hiljem kui '82, siis kogu see nostalgia on mullegi tuttav. Eriti see esimesel pildil olev käterätik, mis tekitab uskumatult eredaid mälestusi lapsepõlvest!:)

Tuuli ütles ...

No täpselt seda ma räägin :)
Ühised mälestused ja sümbolid ühendavad. Ja mine sa räägi sellest kellegi sellisega, kelle jaoks need märgid puuduvad. Mitte vähimatki ei saa aru.
Seepärast olen alati ka mõelnud, et kuskil teises riigis elades on vist kõige suurem puudujääk (vähemalt minu jaoks oleks) ühise väärtusruumi puudumine. Tähenduslikke nalju saab teha vaid siis, kui kõik osapooled tähendusest teadlikud :)

Tuuli ütles ...

Merit - ma teatava kurvastusega pean tunnistama, et minu sünniaasta on jälle päris mitu aastat varem kui 1982. Aga eks need sümbolid olidki pigem kümnendite markeerimiseks.
Sellele rohelisele poisi pildiga rätikesele heegeldasid usinamad perenaised kka pitsi ka äärtesse ja ma mäletan hästi, kuidas selle rätikese peal olev pilt tundus lapsena mulle kuidagi nii ilus ja ... välismaine :)

Ülle ütles ...

Ma olen Tuuliga täiesti päri, et igal maal ja iga põlvkonna jaoks on olemas mingid kindlad asjad, mis on kõigile arusaadavad. Meie ja meie vanemate jaoks on needsamad UKU käsitööd (olen ka ise kudunud keskkooli lõpus UKU-le hirmus koleda pruunikasrohelise värviga lõngast rulitava äärega mütse:)), Läti serviisid ja Eesti legendaarsed mängufilmid midagi erilist. Tänapäeval on jälle uued tegelased ja uued ühised märksõnad.
Näe, laskusin ise ka heietustesse:).
Tegelikult tahtsin öelda lihtsalt seda, et biskviitkattega rabarberikook on olnud tõeline hitt ja klassikasse kuuluv ka juba meie vanaemade ajal. Nii et ta võib rahulikult teenida rahvuskoogi tiitlit.

Roosi ütles ...

Olen põlvkonna esindaja kelle sünnikümnend hakkab numbriga kuuskümmend...seega veel varasem kui selles vestluses osalejad.Kuid enda ümber toimuvat ja olevat suudan sõnadesse panna alles viimasel kümnendil....enne seda aeg kulus kõik "ellujäämiskursusele"...mis põhiliselt koosnes töö...kodu ja mitte millestki muust.Lõppeva rubla ajast sai alustatud projekt"kes ei tööta,see ei saa..Olen olnud endale ja nii mõnele teiselegi töö ja leiva laualetoojaks "Kõik see lõppes õnneks kui otsustasin oma elu eelmisel aastal sõna otseses mõttes "pea peale pöörata"..olin olnud narkomaan..
Täna võin öelda et olin "töönarkomaan"....armastasin oma professioonivalikut väga ,aga tegin seda läbi valu ja vaeva kuna meelepärased valikud elukutse valiku puhul ei pruugi alati rahalises mõttes elushoidvad olla..Oled sõrme andnud,siis annad ka käe! Kuldsed sõnad..Täna võin öelda et projekt "töö..kodu" on läbi.Olen elus..töö mida tegin toitis mul küll enamasti ainult hinge....aga väga hästi!Võib öelda et lausa A'la carte..Ja tänu enda leidlikkusele ja toredatele inimestele(neid on siiski,aga väga!keeruline leida) saan praegu suurepäraselt ka ilma selle olnuta hakkama ilma et peaks jälle uue ja uue "doosi" eest peale maksma.Olen jõudnud staadiumi kus ükski materiaalne väärtus ei rõõmusta mind nii palju kui kodusolemine ja teen mis tahan elluviimine..Kui tunnete et pole rahul ja sees kriibib ja kriibib...Soovitan soojalt oma südames ja mõtetes kevadist suurpuhastust teha..Alusta Tuuli rabarberikoogist!Loomulikult tee see ISE!!! .. kuum kakao termosesse ja kogu selle tegevuse käigus mõtle välja kellega koos tahaksid seda nautida..paki piknikukorv ja ..
C'est la vie!

Tuuli ütles ...

Roosi - väga pikk, sisukas ja mõtlemapanev kommentaar. Ja julgen väita, et ka paljuski sümptomaatiline kõnealuste põlvkondade iseloomustamiseks. Minu sõprade-tuttavate seas on ka palju neid, kes ennast mingil hetkel töönarkomaanina hingetuks jooksid ning kes hooplesid väheste unetundidega, sest töö ei lasknud magada, puhkamisest rääkimata. Varem või hiljem on kõigil hoog raugenud ja nüüd on pigem reegel kui erand see, et tahetakse tegeleda "päris" asjadega. Kes on leidnud endas kalamehe, kes aedniku, kes filosoofi, kes koka. Kõik oluliselt rekreatiivsemad tegevused kui töörühmamine kellegile kasumi teenimise nimel. Ma loodan, et see põhjamaastumine kõige paremas mõttes (pöördumine pehmete väärtuste poole) lubab meil majandusel mõõdukas tempos areneda ja meie vaimsel/füüsilisel tervisel samas paremana püsida.

Roosi ütles ...

Ei saa Tuuli märkimata jätta Sinu head maitset ka heade mõtete osas..ja oskust sõnu seada,serveerides neid küll klassikalises punaveinikastmes küll valgel beshameli padjal..
Märkimist kindlasti väärt!

Kristel ütles ...

Küll on mõnus lugeda meie põlvkonna mõtteid ja heietusi. Äratundmisrõõmu pakub see rohkelt. Kui lugesin Postimehest seda meie põlvkonna lugu, sain aru, et peame olema ikka väga suure hingejõuga inimesed, et neist keerulistest aegadest võitjatena välja tulla. Seetõttu ka see eneseotsing peale suurt rabelemist kasumi nimel. Eks me kõik läksime "hiilgava ja läikiva" õnge (nagu varesed). Ka minul on lugu kus sain aru peale sunnitud kiirrongilt mahaastumist, mis on tegelikult minu päris mina ja mida ma soovin, et tõeliselt õnnelik olla. Leidsin end taas kokkamise ja käsitöö rajalt ja olen väga rahul. Ka uut töökohta valisin pikalt ja oma sisetunnet kuulates. Tuuli sõnatud pehmed väärtused annavadki edasi meie hingejõudu ja -soojust lastele ja loodetavasti ka nende lastele. Aga kui veel nostalgitseda, siis ei saanud ka mina üle ega ümber lapsepõlves igal kevadel rabarberikoogist ja sügisel õunakoogist. Ja siiani on see parim retrokook, mida ma teen kindla järjepidevusega vähemalt ühe korra kevadel ja teise korra sügisel! Meie kodu serviisiks oli mummuliste maitseainete topside kõrval ka punased valgete täppidega tassid ja taldrikud. Ja suveti sai Lätis käidud kaubareisil, ikka trikotaaži ja keraamika pärast. Ja muide mina olen see usin olnud, kes nendele käterättidele pitsid heegeldas. Ja retsepte perfokaartidelt ja raamatukogu kataloogi kaartidelt leian ka ema kokaraamatute vahelt (ka minu ema töötas raamatukogus, tundub, et see on siinsete kommenteerijate emade lemmikamet:)Ei saanud ka mina ilma heietusteta ja peas toimub selline mälestuste virr-varr! Olid ikka ajad!

Tuuli ütles ...

Kristel - ka mina olen oma esimese kodu kaunistamise kõrghetkel käterättidele pitse heegeldanud ja isegi umbes kahemeetrise läbimõõduga pitslina valmis kudunud. Et siis aastateks oma näpud arvutiklaviatuurile asetada, kus igasugu briife, projekte, strateegiaid ja analüüse kokku kribada. Samas olen kogu aeg truult oma käsitöövahendeid endaga kaasas kandnud: ju ma siis tajun, et meie sõprus ei ole veel lõppenud. Aga nagu me juba siin heietasime, et kõigil meil mõneti sarnased elukäigud ja -keerud ning pehmed väärtused on oluliselt elujõulisemad kui võidujooks materiaalsete väärtuste nimel.
Reisid Lätti oli väga kuum teema. Trikotaaź ja keraamika!!! :)))

vernanda ütles ...

ma olen ilmselt ka see põlvkond. ja mul tekkisid ka mitmed mõtted. ilmselt on elus miskid etapid, mida peab läbima - ja niisama ilmselt ei saa aasal lilli nuusutada (ilma mõningaste eranditeta muidugi), kui enne pole pisut rabanud, et endale seda aasakest saada. ja ilmselt meie lastel ongi lubatud küsida, et misse tsee-tsee-tsee-pee nüüd ongi, kuigi lapsevanem annab lastekaitses aru, kui võsuke kärus maja ees värskes õhus magab. aga ma ei ole ka liiga õnnelik selle meil juba tekkiva liigse põhjamaastumise üle, kus kaine mõistus kaob ära, ja kui kell kukub, kukub käest ka kellu, mis sest, et ainult 1 kivi on seina panna, sellel on omad miinused. eks iga aeg on ikka tiba toredam, kui tast vähe aega möödas on...

Tuuli ütles ...

Vernanda - olen selles osas täitsa nõus, et liiga mugavaks minemisel on omad ohud. Tea, kas olen sinisilm, aga mulle tundub, et nii Eesti nigel sotsiaalabisüsteem, ehteestlaslik rehepapp meie kõigi sees ja protestantlik kohusetunne aitavad hoida meid liialt põhjamaastumast. "Tee tööd, näe vaeva" mentaliteedist nii kiirelt ei vabane. Pigem pidasin silmas seda, et tööelu ja isiklik elu peavad olema mõlemad võrdväärselt väärtustatud ning et ainuvõimalik haridus ei ole EBS ja RV ärijuhtimine. Kellel on tõeliselt kutsumus nimetatud eriala järgi - suurepärane! Aga telleritoolil filoloogid ja müügijuhtidest muusikud on olnud ka segaste aegadega kaasnev nähtus. Selle viimasega ei ole siiani liiga hästi ja väga tahaks, et kunagi saavad inimesed pühenduda sellele, mis neile tõeliselt korda läheb.