1. märts 2011

Märgilise tähendusega Põltsamaa Kuldne 1992 ja EV sünnipäevalaud

Meil oli õnn omada üht Eesti veinimeistrite legendaarset veini oma veinikapis. Räägin siis Põltsamaa Kuldse eelmisest suurepäraselt õnnestunud õunaveinist ehk palju kuulsust ja au pälvinud 1992. aasta veiniteost.

Vanameister ise - väärikas, tark, arenenud ja küps
Asjatundjatelt veidi uurinud selgus, et selle veini küpsemisiga peaks olema kas tipus või siis juba kergelt langev. Hoole ja armastusega aastaid hoitud veini puhul oleks tõeliselt rumal lasta tal pudelis ära närtsida, ilma tema ilu ja headusega tutvust tegemata.
Seetõttu ei tundunud olevat paremat hetke, kui Eesti Vabariigi aastapäev 20. taasiseseisvumise aastal.
Ja ei ole paremat seltskonda selle piduliku sündmuse tähistamiseks, kui parimad sõbrad.
Saigi seekord siis tehtud nii, et kogunesime meie juurde ja lisategevusena tegelesime ka veidi näputööga ehk joonistasime valmis mõned martsipanikatted tortidele Eesti Vabariigi aastapäevaks.

Endalegi üllatuseks avastasin väga kummalise leksikaalse tõrke oma keelepruugis - nimelt ei saa ma siiamaani nimetada 24. veebruari kodumaa sünnipäevaks. Minu jaoks on see Eesti Vabariigi sünnipäev või - aastapäev. Ju on siin tegemist traumaatiliste kogemustega propaganda tööriistaks olemisest minu lapsepõlves, kui kodumaa  sünnipäevade puhul aeti meid punaste värvidega dekoreeritud saali lehvitama viisnurkadega  kaunistatud lippe ja laulma ülistuslaule kodumaale (kodumaa = rodina) ja selle suurtele juhtidele. Kuna ma olin aktiivne ja viisipidaja laps, kellel esinemisnärviga probleeme ei olnud, sain nendel kodumaa sünnipäevadel väga sageli laulda, luuletust lugeda, tantsida jne. Mitte et ma tol alal seda palagani liialt mõtestanud oleksin, see oli lihtsalt minu lapsepõlv ja kuna täiskasvanud nii käskisid, siis oli see lihtsalt tollane reaalsus.
Sügavast austusest meie sini-must-valge ja paljukannatanud maa vastu, vajan ma tõenäoliselt veel veidi aega, et vabaneda mineviku taagast ja ühest ebaõiglaselt ärasolgitud terminist.

Taas meie väärika külalise juurde pidulaual.

Tordid esiplaanil ja aukülaline tagasihoidlikult taustal. Kookidest sai tehtud pohlamoosise vahekihiga toorjuustukooki, šokolaadikooki ja kõrvitsa-ingverikooki
Enne veinipudeli avamist sai korra mõeldud ka sellele, mida siis on mäletada 1992. aastast.
Sünnipäevalapse ehk Eesti Vabariigi seisukohalt oli see väga oluline aasta - sel aastal võeti vastu Eesti Vabariigi põhiseadus ja sel aastal saime me, vähemalt minu jaoks presidentide etaloniks asetunud Lennart Meri. Ehk siis tegelikult oli riik alles tekkimise järgus.
Tagasivaatena tundub mulle, et kodanikkond oli tol ajal väikeses segaduses. Me olime eufooriliselt Eesti riigi vabaks laulnud, nüüd oli saabunud argipäev ja meil ei olnud veel väga täpset arusaama, mis see oma riik ja eestlaseks olemine täpsemalt tähendab. Toimetulekumured ka kõik üle pea. Tol ajal hakkas sini-must-valge ja patriootlik suhtumine Eestisse kuidagi veidi häbenetavaks muutuma, pigem oldi vastuvõtlikud kõigele välismaisele ja värvilisele ja oma ugri-mugri asja kiputi häbenema. Ei teadnud meie täpselt, kuidas see vaba rahva elu ikka käima peaks. Võttis veel mõned head aastad aega, kui vabaks saamise pohmelusest üle saime.
Isiklikus plaanis elasin mina sel ajal veel Pärnus, tõenäoliselt siplesin üsna kesistes oludes (nagu suurem osa Eesti elanikest) ja unistasin vahel sellest, et võiks süüa jogurtit kohe iga päev. Natuke liiga kallis oli see jogurt igapäevaseks söömiseks. Loomulikult ei olnud see mu ainuke unistus :)
Järgmisel aastal sain tuttavaks T.-ga, kellega kokkusaamine on kõige rohkem mu elu muutnud (ühine elu ja kolm poega). Järgmisel aastal tulin ka Tallinnasse, üürisin Lasnamäel toa ja asusin tööle Kuku raadiosse. Esimese lapse sünnini oli veel 5 aastat.
Selline tagasivaade andis veidi aimu sellest, kui hästi meil kõigil tegelikult läinud on ja kui iseenesestmõistetavalt me oleme hakanud normaalsesse elusse suhtuma. Minu laste jaoks on jutt tollastest oludest muinasjutu kategooriast.
Vähemalt mina (ja arvan, et paljud teist) ei osanud tollal praeguses elust isegi unistada. Me oleme elanud huvitaval ajal ja meil on tegelikult väga vedanud, et on olemas väike riik, mille suhtes me oleme kohati nii kirglikud ja kriitilised. Tehkem siis vahel talle pai. Ta on siiski ainuke, mis meil on.


Tagasi meenutusi põhjustanud Põltsamaa Kuldse juurde.Vein ise oli sarnaselt meie riigiga saanud väga korralikult täiskasvanuks ja nime vääriliselt kuldne, kergelt punaka vaskse värvi omandanud mõnusalt liköörse olemisega. Meenutas veidi madeirat oma aroomis. Mesine, küps, täidlane, kergelt õunakoore ja kõrvetatud suhkru mõrkjas. Vanaema karamelliks keedetud suhkruga õunamoos ja veidi rosinaid lisaks. Ilus! Kummardus siinkohal Põltsamaa veinimeistritele.

Ja veel asisemate teemade ehk pidulaua juurde. Eesti Vabariigi sünnipävalaual on minu jaoks mõned kohustuslikud elemendid - kiluleivad, must leib, täidetud munad.


Need kõik olid ilusti olemas.



Tallesüdamega suupiste leivad mädarõika kastmega.


Uus lemmik heeringa leib praesibula ja -seentega. Seekord läks heeringale külje alla peedi-mädarõika kaste, mille idee on pärit Nami-namist.


Suupisted haugimarjaga.



Minu ja kogu seltskonna suur lemmik kauaotsitud-oodatud piprahärg.

Sooja toiduna pakkusin kummardusena (loodetavasti) pea lahkuvale talvele õuna-sinepi marinaadis seakülge ja uues Saku Cream of Dublinis ja õunamoosiga hautatud hapukapsaid. Õuna-sinepiliha oli väga maitsev ja selle retsepti eest pean samuti tänulik olema imelisele K-le, kes mulle ka piprahärja retsepti jagas. Kuna tegemist on nii hõrgu lihaga, siis sellel peatun lähitulevikus pikemalt. Ja Saku uus iiri-tüüpi õlu sobib kapsaste hautamiseks ideaalselt - magus, karamelline, sügava maitsega. Nii liha kui kapsa puhul kasutatud õunakaste ühendas need ideaalseks tervikuks ja kui kokkukeedetud praeleemele lisasin veel sortsu õlu, siis moodustud absoluutselt täiuslikult kokkukõlav trio.
Oli igati tähtpäeva vääriline korralik eesti sugemetega taldrikutäis enne hõrke hetki Põltsamaa Kuldsega.

See suurepärane pilt võtab kõige paremini kokku soovituse - austagem ja imetlegem seda,  mis meil on, kuid ärgem ennast liiga tõsiselt ka nii isiklikus plaanis kui ka Eesti asjas võtame. Väike kogus (ense)irooniat tuleb alati kasuks.
Pildil on Presidendi vastuvõtu raudselt parim jalatsivalik :)
Lohutuseks neile, kellel puudub võimalus legendaarset 1992. aasta jooki mekkida - Põltsamaalt on suurepäraseid jooke tulnud üle mitmete aastate nüüd lausa kaks järjest. Kindlasti tasub ära proovida Põltsamaa Tõmmu 2002 ja Põltsamaa Kuldne 2005.


9 kommentaari:

Ülle ütles ...

Tuuli, aitäh nii südamliku kirjutise eest!

Tuuli ütles ...

Ülle - eks see tegelikult ole omamoodi ime, kuivõrd kiiresti me oleme normaalse eluga kohanenud ja ära unustanud, kust me kõik tulnud oleme ja mida koos läbi elanud. See on vist sama, nagu sooja ja päikesega harjub kohe ning külma ja pimedusega mitte iial. Hea elu muudab meid mugavaks ja veidi igavaks, aga väike põige minevikku aitab kaineneda. Me oleme ju õnnelikud, et unistuste lagi ei ole enam jogurt ja reis Soome :)

Voisula ütles ...

Minule tulid pisarad silma. Esiteks sellest kirjutamisest, kuidas me olime -92 segaduses jne. Millest unistasime? Mina olen juba 10 a. Eestist ära ja on nii kummaline, kuidas paljud asjad muutuvad selgemaks ja armsamaks Eestist. Kaugemalt vaadates on Eesti üks tore maa ja kui tulla söögikultuuri juurde, siis väga pônev ja mitmekülgne. Alles hiljuti avastasin Eesti toidublogid, kuigi olen neid kaua otsinud. Tundub, et valik on väga laialdane, toite laiast maailmast ja Kodu-Eestist. Tase on kôrge, eestlased on aktiivsed ja eelarvamusteta. Pôltsamaa on minu kodulinn ja Pôltsamaa veine (olen ostnud lossi veinikeldrist) olen toonud kingituseks soome tuttavatele. Olen kôik ära kinkinud ja viimasel reisil ostsin täitsa enda jaoks. Ei anna kellelegi. Ma ei ei mäleta, mis aasta veinid minul on.

Hea idee teha seene-heeringaleiva kreem roosaks. Mina unustasin ühe asja kui tegin neid, ei praadinud, panin margariini peale.

Hästi. Ilus jutt oli sul ilusate piltidega.

Tuuli ütles ...

Voisula - tänud! Olen ise ka avastanud, et kuigi kodus olles kipun vahel siunama vastikut kliimat ja tuimi eestlasi, siis samas on meis olemas mingi märgisüsteem ja ühine ajalugu, mida ei ole võimalik ei kustutada ega kunstlikult tekitada. Ja millest hakkab eemal olles puudust tundma.
Tegelikult on meie omariiklus täpselt niikaugel, et oleme suutnud nii teistele kui ka eelkõige iseendile tõestada, et me saame hakkama ja seetõttu võiksime me nüüd oma kompleksidest üle saada ja väärikust ning ensekindlust õppida.
Veinidest veel niipalju, et proovi mõned Tõmmu 2002. aasta veinid poeriiulitelt leida. See on supermõnus jook ja ladudest on partii juba otsas. Poodides õnneks veel leidub. Vahva on ka tootearendust jälgida - 2002. aasta supervein oli suures 0,75 l pudelis ja üsna odava sildiga. Nüüdsed pärlid näevad väga soliidsed ka välja ja soovi korral saab neid ka kinkekarbis. Eks me õpime kogu aeg :)

Kristel ütles ...

Väga meeliülendav oli su meenutusi EV algusaegadest lugeda. Mulle tuleb seoses jogurtiga meelde, et `92 suvel sain Soomes maasikapõllul oma maja vundamenti tükkhaaval korjtes esimest korda jogurtit süüa ja kui õnnelik ma selle üle olin. Nüüd tundub jogurt ju väga tavaline, isegi igav! Ma arvan, et meieaegsetel on niimõndagi nendest algusaegadest meenutada...
Aga peolaud oli teil küll väga rikkalik ja nauditav! Mul on hea meel, et õunaliha sulle ja su külalistele maitses!
Põltsamaa veinidega meenub mulle alati kuidas me papsiga igal aastal ise veini tegime! Ja küll maitses õunavein 3 aastat seistes eriliselt hea, väga sarnane Põltsamaa Kuldsega!

Voisula ütles ...

See kompleksidest ülesaamine on oluline asi, ükskôik kas süü on eestlastes vôi väljaspoolt tulnud. Toidu kaudu rääkimine on väga hea meetod.

Suur tänu veinivihjete eest!

Tuuli ütles ...

Kristel - jogurt oli jah selline kultustoit, mida nõukaaja inimesed oma ihusilmaga polnud näinud ja kui siis tulid müügile esimesed topsid, siis tundus see lihtsalt imelise toiduna.
Voisula - oma vastuses pidasin silmas ikka seda vana 1992. aasta veinipudeli disaini.
Meenutamist ja tagantjärele juhtunu kodeerimist on meie põlvkonnal kindlasti palju. Asjade tähendusest hakkad ikka alles hiljem aru saama ja minu jaoks oli kogu see iseseisvaks saamine sellise kujundliku pildina, kuidas mässav teismeline on ennast vabaks rabelenud ja siis seisab, püksipõlved veidi lontis, taskud rahast tühjad, nina veidi tatine ja hinges suur hirm, üksinda teede lahknemise kohal ja peab esimest korda elus tegema õigeid valikuid. Õnneks on suurem osa 20 aasta jooksul tehtud valikutest olnud kas head või siis enam-vähem. Päris valesse suunda ei ole liduma hakanud. Ja nina oleme ka vahepeal puhtaks pühkinud, viigipüksid ka juba olemas ja vajadusel krediitkaart ka pükste taskus :)
Ja seni, kuni suudame kõige selle üle ka naerda ja ennast mitte liiga tõsiselt võtta, ei ole asjad üldse lootusetud.
Eks me oleme ju tulnud väga haigest keskkonnast - Kalle Muuli just mõni aeg tagasi rääkis, kuidas käis omal ajal väliseestlastel külas ja peale rikkalikku lõunasööki ei suutnud vastu panna ning sõi vaagnatäie banaane ära. Piinlik olevat olnud küll, aga isu oli nii suur ja ei saanud ega saanud küllalt.
Nüüd viriseme siin värskete mereandide kättesaadavuse üle :)

Piret ütles ...

Väga kaunis postitus, ei pigem juba jutustus. Tänud jagamas!

Silja ütles ...

Väga armas postitus -tekitab tavapäraselt Su blogi vaatamsiega tekkivale vastupandamatule soovile ise kõiki neid hõrgutisi proovida lisaks veel kõvasti nostalgiat:)
Kusjuures mul on endal ka veel üks pudel 2002.a. Põltsamaa Kuldset keldris ja olen mõelnud, et tuleb ilmselt lähiajal ära tarbida:) Huvitav, et ta on punakaks muutunud- varem joodud veinid olid veel kuldse värvusega nagu õunavein ikka...