26. detsember 2010

Hasselbacki kartulid

/prindi retsept/
Lihtne, efektne ja maitsev moodus ahjukartuleid valmistada. Pidulaual näevad välja tõeliste lauakaunistajatena.
Mina teen hasselbacki kartuleid sageli praest ülejäänud rasvaga. Sel korral kasutasin pardipraest järelejäänud tüümiani-küüslaugumaitselist pardirasva, millele ei olnud enam vaja ühtegi maitseainet lisada. Väga hästi sobib ka searasv, mis on seapraest üle jäänud ning millel palju häid maitseid juba eelnevalt juures.




Vaja läheb:
sobilik kogus kartuleid, soovitavalt ühesuuruseid
praerasva, võid või õli - vastavalt sellele, mida on käepärast ja millist maitset keegi eelistab
soola-pipart
soovi korral parmesani juustu pealepuistamiseks
soovi korral maitsestamiseks muskaatpähklit, jahvatatud paprikapulbrit, ürte vm meelepärast maitseainet
Koori kartulid ning lõika terava noaga puulusikale asetatud kartulisse õhukesed tihedada viilud nii, et allosa jääb läbi lõikamata.



Pane kartulid ahjupannile, kasta kas sularasvaga, sulavõiga või õliga, asta peale foolium ja küpseta 200 kraadises ahjus ca 45 minutit. Küpsemise ajal võid kartuleid veel mõned korrad rasvaga täiendavalt kasta.
Eemalda foolium, tõsta veidi kuumust (225 kraadini või kasuta ahju grillelementi) ning pruunista kartuleid 10-15 minutit, kuni isuäratava pruuni kooriku tekkimiseni. Soovi korral võid enne pruunistamist peale puistata ka riivitud juustu, mis sulab siis mõnusalt kartulile sisse. Teine võimalus on pruunistada kartuleid koos riivsaiaga, millest tekib ka krõbe mõnus koorik.

25. detsember 2010

Kanamaksa terriin. Pühadeks ja argipäevaks

Terriin on prantsuse päritolu roog, mis sarnaneb kõige enam meil levinud pasteedile. Samas erineb terriin pasteedist nii valmistuviisi (vesivannil kuumutamine) kui ka konsistentsi (tükiline) poolest. Terriini valmib üsna lihtsa vaevaga ja maitseb väga mõnusalt. Mina kasutan nii võileiva peale, niisama viiludena, salatile lihaseks lisandiks jne. Terriini iseloomustab sageli mõnus maalähedane ürditega õilistatud maitse ning mõnusalt mure tekstuur, kus peenekshakitud massile assisteerivad suuremad tükid.




Terriini valmistamiseks kasutatakse spetsiaalseid kaanega piklikke kandilisi vorme (nagu pildil taustal näha), kuid ilma igasuguse probleemita võib terriini valmis teha nii keeksivormis või mingis muus sobivas küpsetusnõus. Kaane puudumist asendab foolium, millega kaetult tuleb tuleb terriin täpselt sama maitsev kui spetsiaalses nõus valmistatuna. Kellel aga huvi, siis Emile Henry sarjas on olemas nii suur kui ka väiksem terriinivorm (HomeDecor poodides ja kaubamajades saadaval).
See konkreetne terriin valmis kanamaksast ja seahakklihast.
Vaja läheb:
400 gr kanamaksa (1/3 peeneks hakituna, 2/3 suuremate tükkidena)
500 gr kvaliteetset seahakkliha
võid
1 sibul hakituna
mõned küüslauguküüned
1 spl hakitud värsket tüümiani
näpuotsaga jahvatatud nelki ja muskaatpähklit
korralik sorts konjakit või brändit
2 muna, lahtiklopitud
soola ja pipart
õhukesi peekoniviile
loorberilehti


Hauta sibulat madalal kuumusel või sees ca 15 minutit. Sega kokku peenekshakitud ja suuremate tükkidena kanamaks, hautatud sibul, peenekshakitud küüslauguküüned, hakitud tüümian, nelk ja muskaatpähkel, konjak, seahakkliha ja munad. Sega ettevaatlikult (mina kasutan siinkohal käte abi, et maksatükke mitte puruks segada) kogu mass läbi. Maitsesta soola ja pipraga. Pane umbes kaheks tunniks külmkappi maitsestuma.
Vooderda terrini- või keeksivorm peekoniribadega. Jäta paar riba alles, need tulevad kõige peale. Soojenda ahi 160 kraadini. Kalla terriinisegu peekoniga vooderdatud vormi ning suru võimalikult tihedalt kokku. Aseta peale mõned loorberilehed ning kata terriin ka pealt peekoniviiludega. Kata kas kaanega või fooliumiga.
Aseta terriinivorm veevanni (vesi peaks ulatuma vähemalt poole terriinikoguseni) ning küpseta veevannis ca 1,5 tundi.
Võta terriin ahjust, jäta ca 24 tunniks veel külma. Kuuma vee alt läbilastud noaga tõmba terriin vormi külgedelt lahti, aseta vormi alla taldrik või lõikelaud ning kalluta terriin vormist välja. Lõika terava noaga paraja paksusega viilud ning naudi!
Maitseb imehästi.


16. detsember 2010

Life is like a box of chocolate...

Jõuluaeg, maiustused, kommid on lahutamatud. Laste jõulupakkide komme leiab veel jaanipäeva paikugi diivani vahelt.


Aastast-aastasse ja perest-peresse korduma kippuvate jõulukaupade ostmise-kinkimise asemel võib ise midagi meisterdada, kuhu saab enda käesooja ja tegemise kirge sisse põimida ning hiljem karpi veel jõulusoove juurde sosistada.
Kommide puhul on hea asi see, et puudub võimalus ka mittekerkimiseks, ärakõrbemiseks vms. Ja maitsevad isetehtud maiustused hullupööra hästi.

Alustuseks väike viide šokolaadi sulatamise kohta. Täpsem ja detailsem info on kirjas SIIN. Soovitan väga üldjoontes läbi lugeda, muidu võib tulemuseks olla ülekuumenenud šokolaadikängar, millega ei tee mingeid trühvleid. Eriti kardab ülekuumutamist valge šokolaad.
Mina kasutan šokolaadi puhul kas vesivanni või siis pildil näha olevat agregaati. Lihakahvel ei ole pildil ka juhuslikult, sellega on nimelt kõige mugavam trühvleid šokolaadi sisse kasta ja hiljem veidi nõrutada.


All on näha koonuseline tops, kuhu kallan keeva vee ning peale panen peeneks tükeldatud šokolaadiga kausi, mis siis altpoolt kuumutades ära sulab (šoklaad siis ikka, mitte kauss). Sulamise ajal sega šokolaadi ning vajadusel kalla vahepeal kuum vesi jahtunud vee asemele.


Viigimarjad konjakis, martsipanis ja tumedas šokolaadis

No kas see kõik kokku ei kõla juba nagu poeesia. Puhas nauding!



Viigimarjad on, muide, minu lemmik kuivatatud puuvili. See krõmpsuv pehme täidis on kuidagi niiii...patune ja samas vastupandamatu. Kahjuks on viigimarjad meie kaubanduses mitte liiga levinud artikkel, aga kui otsida, siis leiab. Minu absoluutne lemmik (mis ka selles viigimarjamaiuses parima tulemuse annab) on Prisma Rainbow sarja kleepuvad ja pehmed viigimarjad.
Vaja läheb viigimarju, konjakit, martsipani, tumedat šokolaadi.
Koguseid on keeruline anda, aga 100 gr marjade peale kulus 5 spl konjakit, 150 gr mandlimassi ja ca 100 gr šokolaadi.


Siin on näha esmalt see, millised ahvatlevalt mahlased on kuivatatud viigimarjad, pelmeen seal keskel on tegelikult martsipani sisse mässitud viigimari ning et asi kindlam oleks, on ka pakend pildil
Leota umbes pool tundi viigimarju konjakis. Vahepeal võid külge ka keerata, et marjad saaksid ühtlaselt maitsestuda. Lõika martsipanimassist umbes viigimarja suurused tükid ning tuhksuhkrut jahuna kasutades rulli tainarulliga martsipan õhukeseks. Sinna martsipani keskele aseta viigimari ja voldi kõik ääred ja otsad kokku.
Nii tee kõikide marjadega.
Haki šokolaad ja sulata veevannis. Kasta kõik martsipanised viigimarjas sulašokolaadi sisse ning aseta küpsetuspaberiga kaetud alusele jahedasse tahenema.

Maapähkli-maisihelberuudud nougat-kattega

Lihtne ja veidi teistmoodi kommiline. Minu laste üks lemmikuid.



Vaja läheb:
1 dl suhkrusiirupit
1 dl (pruuni suhkrut)
300 gr maapähklivõid (M&S krõbe ehk pähklitükkidega või on parim)
ca 7-8 dl maitsestamata maisihelbeid
200 gr nougat šokolaadi.



Kuumuta suhkur ja siirup potis vaiksel tulel kuni segu kergelt keema tõuseb. Sega kuni suhkur on lahustunud. Lisa pähklivõi ja lase sellel sulada, kuni moodustub ühtlane kreemjas mass. Lisa maisihelbed, sega ning suru segu küpsetuspaberiga kaetud vormi. Kata segu teise küpsetuspaberiga ning suru nii tihedalt kokku kui võimalik.
Jäta külma tahenema.
Külmast võetud massile kalla sulatatud šokolaad, määri ühtlaselt laiali ja aseta jälle külma hanguma. Hangunud massist lõika terava noaga ruudud ja maiusta.

Kookostrühvlid kondenspiimaga Raffaello stiilis

Selle suurepärase retsepti leidsin Mari-Liis blogist. Tõeliselt mõnusad ja meenutavad oma maitselt igati Raffaello komme. Mina lisasin vahvlit umbes kaks korda rohkem kui algselt ette nähtud ja pool vahvlikogusest hakkisin üsna jämedalt, et trühvli sisse jääksid krõmpsuvad tükid. Mandli asemele paigutasin aga trühvlile soenguks ühe väikese hapuka kuivatatud jõhvika.



Mõnusad! Lastele väga maitsesid. Aitäh, Mari-Liis hea idee eest.

Tšillitrühvlid tumeda šokolaadiga

Vat need on nüüd minu lemmikud. Magusaarmastaja väga ei ole, aga kui kusagil pakutakse tšilliga trühvleid, siis võib seal trühvlite juures asjatamas suure tõenäosusega mind näha. Šokolaad tuleb valida ka mida tumedam seda parem. Ja tšilliga ei tohi koonerdada!

Minu kirg tšilliga trühvlite järgi - need väikese punase hoiatava märgistusega - on lootusetu juhtum :)


Vaja läheb: 1-2 kuivatatud tšillit
1 dl vahukoort
2 spl võid
200 gr tumedat suure kakaosisaldusega šokolaadi täidiseks + 200 gr tumedat šokolaadi katteks
1 tl mett
Pane potti vahukoor ja pudista sinna sisse kuivatatud tšillipipra tükid. Lase keema tõusta, tõsta tulelt ning lase tõmmata. Samal ajal haki šokolaad väikesteks tükkideks. Lase koorel veel korra keema tõusta ning kurna tšillipipar sõelal välja. Kui ei karda teravaid elamusi, siis las nad olla. Lisa mesi, lase sulada. Kalla koor šokolaadile ning sega hästi ühtlaseks massiks. Kalla vormidesse, millena võid kasutada kas jääkuubikute resti, tühjaks söödud kommikarbi resti vms. Aseta vorm koos täidisega sügavkülma.
Umbes 1 tunni pärast võta kommid külmast ja vormidest välja. Sulata katteks ette nähtud šokolaad ning kiirelt kasta kõik trühvlid vedela šokolaadi sisse. Koputa liigne šokolaad maha, aseta küpsetuspaberile hanguma. Kaunista tükikese tšillipipraga. Hoia jahedas.

Piparkoogi-mascarponetrühvlid tumeda šokolaadiga

Üks erakordselt lihtne moodus, kuidas tõeliselt hõrk trühvel valmis meisterdada. Kui piparkoogihooaeg läbi saab, võib piparkookide asemel kasutada mingit muud küpsiselist - nt tavalised šokolaadiküpsised, trühvlimaitselised küpsised, kaeraküpsised jne.


Vaja läheb:
200 gr mascarpone toorjuustu
200 gr piparkooke
3 spl Vana Tallinna likööri (või muud endale meelepärast jooki)
200 gr tumedat šokolaadi.
Tegevuskäik on täpselt nii lihtne, et purusta köögikombainid piparkoogid täiesti peeneks puruks. Sega toasooja mascarpone juustuga ning lisa ka liköör. Jäta mass tunniks paariks külma tahenema.
Külmast massist vormi kätega kreeka pähkli suurused pallid.  Sulata šokolaad veevannis ning kasta trühvlid šokolaadi sisse. Puista peale kas hakitud mandleid või näiteks kuivatatud viigimarja tükke. Aseta tahenema küpsetuspaberiga kaetud alusele jahedasse.


Valge šokolaadi trühvlid mooniseemnete ja sidruniga

Järjekordne vastupandamatu kooslus. Imalmagus valge šokolaad saab tasakaalustatud sidruni hapukuse ning moonseemne mõrkjusega. Ja kokku maitseb uskumatult hästi.

Valgete trühvlite leidmine ei tohiks vist väga keeruline olla. Teine vihje on mooniseemned :)
Vaja läheb:
1 dl vahukoort
ühe sidruni riivitud koor
1 tl mett
200 gr valget šokolaadi
2-3 spl mooniseemneid
Katteks 200 gr valget šokolaadi + veidi mooniseemneid kaunistuseks.
Kuumuta vahukoor ning lisa sinna sisse sidrunikoor. Lase keema tõusta. Jäta ca 15 minutiks tõmbama. Samal ajal haki šokolaad. Lase koorel uuesti keema tõusta ning kurna sidrunikoor välja. Koorele lisa mesi, sega ning kalla koor šokolaaditükkidele peale. Sega kuni ühtlase massi tekkimiseni. Lisa mooniseemned ning jäta segu külmkappi tahenema.
Tugevaks tõmbunud täidisemassist vormi kas käte või lusika abil pallikesed.
Sulata kattešokolaad ning kasta täidisepallid šokolaadi sisse. Puista peale mooniseemned. Aseta küpsetuspaberiga kaetud plaadile ning lase jahedas taheneda.

Aga kuhu sisse need trühvlid panna?

Üldse mitte vähetähtis küsimus kogu trühvliteo puhul. Laadung head-paremat on valmistatud, aga millisel moel need tuttavatele-sõpradele üle anda. Peos ei vii ja kilekotti ei topi.
Väikesed vihjed ka sel teemal. Trühvli jaoks neid väikesi aluseid (nagu pisike muffinivorm) olen saanud M&S poest ja eelmisel aastal oli ka Tallinna Kaubamajas olemas väiksesed muffinivormid.


Karbid ostan aga juba mitmendat aastat sellisest väikesest kohast nagu Lendliis. Seal on suur valik hästi armsaid ja erinevaid karpe. Osa nende valikust on ka pildil näha. Tiimarist leiab ka karpe ja karbikesi, kuid hinnatase on tugevalt Lendliisi kasuks. Võib ka kinkida dekoratiivsel taldrikul tsellofaani sisse pakituna, nii jääb "pakend" pärast kingisaajale kasutamiseks.

15. detsember 2010

Jõuluvürtsidega punane ahjukapsas

/prindi retsept/
See kapsas sai kohe meie lemmikuks kui esimene kord ära proovitud sai.
Ei oskagi muud öelda, kui et kapsas on väga maitsev ja valmistada on lihtne. Arvestada tuleks vaid pika ehk 3-tunnise haudumisajaga.
Sobib eriliselt hästi pardilihaga - magus, vürtsidest küllastunud ja pehmeks haudunud kapsas täiendab hästi nii pardifileed kui ka pehmeks haudunud ja krõbeda nahakoorikuga pardikonfiid.



Retsept on algselt pärit Rick Steini "French Odyssey" raamatust.
Tänu jõuluvürtsidele sobib ideaalselt ka jõululauda kaunistama.
Vaja läheb:
500 gr punast peakapsas, peenteks ribadeks lõigatuna
2 tugevama ihuga hapukat õuna, kooritud ja tükeldatud
2-3 sibulat, peeneks hakitud
1/2 tl jahvatatud nelki
1/2 tl kaneeli
1/2 tl jahvatatud muskaati
(võid kasutada ka piparkoogimaitseainet)
2 spl palsamiveiniäädikat
2 spl pruuni suhkrut
2 spl võid
1/2 tl soola
Veidi värskelt jahvatatud musta pipart


Haki kapsas ja sibul, koori ja tükelda õunad. Sega kõik ained kokku, peale paiguta võitükid ning hauta kaanega kaetud potis150-kraadises ahjus 3 tundi.
Lihtne ja luksuslik.

Paleoretsepti puhul asenda suhkur meega ja või asemel kasuta kas selitatud võid või sobivat õli. 

13. detsember 2010

Lumivalge teki alla peidetud kõrvitsapiparkook

/prindi retsept/
Jõuluootus on mõnus aeg. Kõik küpsetised lõhnavad magusalt-vürtsiselt tekitades hinge mõnusa ootusärevuse. Tuleb tunnistada, et see ootus on isegi mõnusam kui kättejõudvad pühad ise. Selleaastane lumeuputus sobib ideaalselt jõulumeeleolu tekitamiseks. Valge, vaikne, puhas ja karge.
Ka kook ei pääsenud valge vaiba alla mattumisest.


Mulle meeldivad jõulumaitselised küpsetised väga. Sellist lõhnabuketti ei tekita tuppa miski muu, kui vürtsidest pungil jõulusai.
Sel korral sai koogile mahlasust lisatud veel kõrvitsaga, mis sobib ideaalselt piparkoogivürtsidega.


Retsept sai selline:
ca 2,5 dl kõrvitsapüreed (lõika kõrvits kuubikuteks, pane ahju 180 kraadi juurde küpsema kuni kõrvits on pehme ja püreeri kõrvitsatükid)
3 dl suhkrut (minul oli pooleks tavaline ja pruun)
3 muna
1 dl õli
1 tl kaneeli
1/2 tl jahvatatud ingverit
1/2 tl jahvatatud muskaatpähklit
1 tl piparkoogimaitseainet
2 tl küpsetuspulbrit
4 dl jahu
1 sidruni mahl
Katte jaoks:
200 gr toorjuustu
sidrunimahla, paar supilusikatäit suhkrut, teelusikatäis vaniljesuhkrut, hakitud kuivatatud jõhvikaid.


Vahusta kergelt munad ja suhkur, lisa õli. Sega juurde vürtsid ja kõrvitsapüree.
Lisa jahule küpsetuspulber, sega ning lisa siis muudele ainetele.
Kalla õlitatud vormi (sobib nii ümmargune kui ka keeksivorm) ja küpseta 170 kraadi juures ca 1 tund.
Küpsust kontrolli puutikuga.



Lase veidi jahtuda. Kata toorjuustukattega, mille jaoks sega lihtsalt toorjuust suhkru, vaniljesuhkru ja sortsu sidrunimahlaga. Määri koogile peale, saputa kaunistuseks veel hakitud kuivatatud jõhvikaid.

Keeletarrend hernestega ehk poolel teel süldi poole

/prindi retsept/
Mul ei ole süldi vastu midagi. Vastupidi, head sülti söön alati meeleldi.
Minu ema keetis väga head sülti. Väga suurtes kogustes ja üsna sageli. Kui süldimaterjal keedetud sai, siis käsutati lapstööjõud süldimaterjali lõikuma. Seda oli tavaliselt terve kuhi. Kleepuvat seakõrva-jalga tükeldades möödusid minu lapsepõlves liigagi paljud tunnid. Protseduuri lõppedes tundus kogu maaim olevat kleepuvaks muutunud ja seakõrva lõikamise krõmpsatus kostis kõrvades veel magama jäädeski.
Järgneval paaril nädalal sõime sülti hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks. Äädikaga, sinepiga, kartuliga, leivaga, mädarõikaga jne. Ajapikku sigines majapidamisse jälle mõni süldivaba kauss ja umbes poole kuu pärast sai jälle hommikueineks putru, võileiba või omletti.
Emme kallis, palun anna andeks, aga seda kõike oli vist ühel hetkel liiga palju. Ma ei ole senini tahtnud ise ühtegi sülditegemisele sarnanevat liigutust teha. Paar korda oleme ostnud valmissülti, kui külas pakutakse sülti, söön meeleldi, aga ise tegemine oli seni veel psühholoogilise barjääri taga.


Mul oli ka väike räpane saladus. Minu ema tegi alati sülti sealihast, aga vastasmajas olevas kulinaarias müüdi seakeelt tarrendis. Hernestega ja puha. Vahel, kui tulin koolist, korjasin oma viimased kopikad kokku ja hiilisin üle tee, et tuua endale kallerdatud keelt hernestega. Herned - kes mäletab - olid nõuka ajal defka värk. Globuse konservherneid sai ikka tuttava kaubandustöötaja käest, mitte poest vabamüügist. Mitte kunagi hiljem pole konserveeritud herned nii magusad tundunud. Ning see tarrendis keel, mis maksis lapse taskuraha arvestades arvestatava summa, maitses kuidagi eriliselt hästi ja natuke ka patuselt. Eriti teades, et sahvris on veel umbes kümne päeva varu ema keedetud sülti.
Mu sisetunne ütleb, et nüüd olen peaaegu valmis ka ise sülditegu ette võtma. Ema retseptid on ilusti tema raamatute vahel ootamas. Aga esialgu andsin järgi lapsepõlve ihalustele ning meisterdasin valmis keeletarrendi. Hernestega ja puha. Maitses peaaegu sama hästi nagu lapsepõlves.

Retseptis toodud kogus ei ole väga suur, andis välja täpselt niipalju kausitäisi kui pildil näha. Suure koguse vastu on ka esialgu veel tõrge. Kellel lapsepõlve traumasid ei ole, võib vabalt võtta ka topeltkoguse.
Vaja läheb:
2 seakeelt
vett (nii et keeled oleksid kaetud)
1 sibul
mõned terad pipart või vürtsi
paar loorberilehte
jupp porgandit
jupp sellerit või siis petersellivarsi (minul lähevad kõik maitseürtide varred taaskasutusse puljongite ja kastmete keetmiseks)
soola ja pipart
2 spl želatiini
konservherneid
hakitud peterselli



Pese seakeeled külma veega ning pane potti. Kalla peale külma vett niipalju, et keeled oleksid kaetud ning lisa potti ka sibul (koos koorega, poolekslõigatud), pipra-või vürtsiterad, porgandijupp, seller või petersell ning soola. Keeda vaiksel tulel ca 2 tundi, kui vett jääb väheks, siis lisa veidi keeva vett.
Tõsta pott tulelt ning kurna vedelik läbi sõela.
Lase keelel veidi jahtuda ning puhasta (koori) krobeline koor. Lõika keel viiludeks.
Paisuta želatiin esmalt külmas vees ning lahusta siis ettevaatlikult kuumutades. Lisa puljongile.
Võta kausid ning tee seest külma veega märjaks (siis on võimalik tarrendit pärast kummulikeerates kätte saada).
Jaota igasse kaussi konservherneid, keelelõike, porgandirattaid, hakitud peterselli. Kalla peale puljong.
Aseta külma tahenema.
Kui soovid vormist tarrendit kätte saada siis tõmba noaga küljed kausi seina küljest lahti ning aseta kummuli taldrikule. Järsu liigutusega raputades saad nüüd süldi kätte. Võid kasutada ka kiirelt kuuma vette kausi kastmist, siis lööb ka tarrend lahti.

Ravi on tulemuslikult alanud. Liigume süldi suunas :)

Paleoretsepti puhul jäta herned lisamata. 

10. detsember 2010

Lumevangide menüü. Lamba-sibula pirukad, puravikurisoto ja piparkoogitrühvlid

Täna olime lumevangis.
Olles küll vaid 10 minuti kaugusel Tallinna kesklinnast (seda siis ilusa ilma ja ladusa liiklusega), on meie pere päev möödunud tõdemusega, et täna on tsivilisatsioon kättesaamatus kauguses. Hommik algas sellega, et kella viiest kargas autosse pereisa, et kell kuus väljuvale lennukile jõuda. Umbes tund peale väljumist käis korra kodus, et ülikond sportlikuma vormi vastu vahetada ning naaseda autot välja kaevama. Milleks kulus kokku tagasihoidlik 5 tundi. Samasse teeotsa jäi veel kinni 3 autot ning selle lumetormi saagiks jäi 1 ATV lumesahk ja ühe džiibi sidur. Väga suurel hulgal kinnijäänud autode juhtide ennastsalgavat pingutust niikuinii.

Sellise lumemustri oli tuisune ilm meile eile õhtul vannitoa aknale joonistanud
Lühidalt algas meie päev tõdemusega, et kogu pere jääb koju ja ootamatult on nädalavahetus pikenduse saanud. Ja et poodi ega turule täna asja pole.
Ausse tõusis "cooking with leftovers" ideoloogia ja kiiresti sai läbi skännitud sügavkülma ja kappidesse peidetud varad. Nälga ei jäänud ja tegelikult sai praksuva kamina ääres nurru lüües looduse stiihiat jälgides üks päris mõnus päev õhtusse veeretatud.
Kui naaseda toidu juurde, siis tõstsin hommikul sügavkülmast välja lambapraest järelejäänud mahlased kintsutükid, sügisese puravikuuputuse ajal hoiule pandud võis praetud puravikud ning maiustamiseks koukisin varudest välja piparkooke, tumedat šokolaadi ja paki toorjuustu.
Käärisin käised üles ja nii see menüü kujunema hakkas.

Lambaliha-sibula pirukad

Ühest järjekordsest ohjeldamatust lambakintsu söömingust olin sügavkülma torganud lambapraest järelejäänud mahlased tükid. Miks mitte utiliseerida lambapraadi mõnusaid pirukaid meisterdades. Samahästi sobiks ka sea-, looma-, linnu-, uluki- vms järelejäänud praeliha.


Alustasin pirukategu sellest, et tegin valmis taina. Hästi mõnus mahlane ja mure jääb kohupiima-muretainas, mille jaoks vajad 100 gr kohupiima, 100 gr toasooja võid, 1 tl küpsetuspulbrit, 1/2 tl soola, jahu just niipalju, et moodustub paks muretainas (umbes 3 dl). Sega kohupiim toasooja võiga, sega kõik kuivained ning lisa kohupiima-või segule. Sõtku seni, kuni moodustub ühtlane paks tainas. Veereta sellest tainapall ja aseta külma vähemalt 1 tunniks.
Täidise jaoks lõika 3-4-5 sibulat (lähtuvalt sellest, kui suur sibulasõber oled) poolratasteks, sulata pannil korralik sorts võid, lisa õli, sibul ning hauta madalal kuumusel ca 1 tund. Lisa balsamico, sool ja pipar. Lõika praejäägid väikesteks tükkideks, lisa hautatud sibulale ning maitsesta kaneeli, mündi vm meelepärase maitseainega. Minu üks lemmikuid on hmeli-suneli ürdine segu (otsi keskturult või ka piprapoest), mis annab liharoogadele väga mõnusa maitse. Timmi maitse endale täpselt parajaks.
Võta tainas külmast, rulli jahusel laual õhukeseks ning vormi tainast rattad.
Kui sul on olemas, kasuta pirukavormijat.


Aseta ümmargune tainaratas pirukavormijale, lisa lusikatäis täidist ning pigista piruka ääred vormijaga kinni.
Lao valmis pirukad ahjuplaadile ning määri lahtiklopitud munakollase või ka munaga.
Küpseta 200 kraadi juures kuni pirukad on mõnusalt kuldpruunid.

Puravikurisoto

Sügisene seeneuputus on oma märgatava jälje jätnud meie sügavkülma varudesse. Kuna tänane poes- ja turulkäik jäi ära, siis oli hea võtta üks külmutatud karbitäis võis praetud puravikke ja need lihtsalt sulama panna. Mõni tund oodata ja ülejäänu on juba lihtne.


Võta 1-2 sibulat ja haki peeneks, hauta sibulat vaiksel kuumusel rikkalikus koguses või ja õli segus ca 5 minutit. Lisa ca 300 gr arborio või carnaoli riisi (risotoriis on kleepuv ja vedelikku endasse imav, tavaline pikateraline ei sobi) ja kuumuta rasvaines koos sibulaga läbi. Kalla peale ca 1 dl valget veini, lase alkohol välja aurustada ning lisa kulbitäis kuuma kanapuljongit (kokku kulub seda veidi rohkem, kui 1 liiter). Lase puljongil riisi sisse absorbeeruda ja lisa siis järgmine kogus puljongit. Kokku peaks risotto keema ca 20 minutit, vedelikku ehk puljongit lisa kogu aeg jaokaupa ning lase eelmine kogus vedelikku riisi sisse keeda enne kui kui järgmise portsu lisad. Mõni minut enne risoto valmimist lisa praetud puravikud ja sega risoto läbi. Võid lisada ka värsket tüümiani või punet. Maitsesta soola ja pipraga, sega juurde veel korralik ports võid.


Serveerimisel riivi peale parmesani ning seda risotot süües tundub elu ilus ja lumetorm ei häiri kohe üldse. Reedese õhtu puhul sobib hästi juurde ka mõnus kerge itaalia punavein Barbera, Barbaresco,Valpolicella vm.

Piparkoogitrühvlid

Veidi päkapikukontoris nokitsemist kulub hästi lumevangis olemise päeval ära. Seekord siis piparkoogimaitselised trühvlid väikese Vana Tallinna kreemlikööri sortsuga.


Vaja läheb:
võrdses koguses piparkooke ning toorjuustu (minul oli 200 gr üht ja teist, piparkoogid võid asendada ka näiteks trühvlimaitseliste või ka lihtsate kakaoküpsistega)
150 gr šokolaadi (mina tegin tumeda šokolaadiga, magusama maitse austajad võivad kasutada piimašokolaadi)
5 spl Vana Tallinnat vm vürtsikat ja tugevamaitselist likööri.



Purusta piparkoogid köögikombainis ühtlaseks jahutaoliseks massiks. Sega toasooja toorjuustuga ning lisa massile ka Vana Tallinna liköör. Aseta mass umbes tunniks külma.
Tahenenud massist vormi kreeka pähkli suurused pallikesed.
Sulata veevannis (NB! ettevaatust, et vesi šokolaadi sisse ei satu) kuuma vee sees või mikrolaineahjus šokolaad.


Kõige mugavam on trühvleid šokolaadiga katta lihakahvli peal. Aseta üks trühvel lihakahvlile, tõsta lusikaga peale rikkalik ports sulanud šokolaadi ning koputa vedel šokolaad allapoole nii, et see kataks trühvli ühtlaselt kogu pinna ulatuses.


Libista ettevaatlikult kahvlilt maha ning puista peale veidi hakitud mandleid.



Aseta tahenema küpsetuspaberile ja jahedasse. Tahenenud trühvlid paiguta paberaluste sisse ja mõnus suutäis või kingikotti üllatus parimatele sõpradele ongi valmis.

Tuleb nentida, et tuisune päev pakkus täna nii mõnegi nauditava hetke pere seltsis - keegi ei tormanud kuhugi, oli aega nii koos lauas istuda, niisama juttu rääkida, Scrabble'it mängida ning õhtu lõpuks veel Euroopa Filmiauhindadel puhta töö teinud Polanski "The Ghostwriter" ära vaadata.

6. detsember 2010

Pikalt haudunud seakülg mee-sinepi marinaadis.

Seaküljest kui ühes hõrgumast sealiha tükist sain aimu "Siga ninast sabani" ürituse raames. Tallinna restoranides pakutud sealihahõrgutistest oli reeglina kõige ahvatlevamad ja enim mällu sööbinud just nimetatud sealiha tükist valmistatud pikalt haudunud mõnusalt läbikasvanud praed.




Vaheldumisi laotunud taisemad ja rasvasemad kihid hakkavad pikalt haududes mõnusalt koostööd tegema - tailiha saab mahlasust ülessulavast rammusast vahekihist ning rasvasem vahekiht jälle muutub mõnusaks nesteks ning ei meenuta enam millegagi lasteaiast pärit valulist mälestusest pekist ja peki sundsöömisest. Vastupidi - kaua maitseainete ja oma mahlade sees haudunud sea rammusamad tükid muutuvad pea suussulavaks. Meenutavad ehk veidi üdi olekut, selline rikkalik, natuke patune, lihahimu õrritav. Olen tõeliselt üllatunud, kui palju ülivõrdesse kanduvaid võrdlusi tõi minu suule seaprae söömine.



Ma pean tunnistama, et seni suhtusin sealihasse üsna leigelt - seafilee on loomalihaga võrreldes üsna tuim. Jõulupidudel praadide juurde hapukapsaga koos pakutav sealiha reeglina kuivaks küpsetatud tuim lihamass, mis litsub ennast hambavahedesse ja pakub üsna nullilähedase maitseelamuse. No okei, mõni kord on sealihašašlõkk olnud ka väga maitsev.
Minu eelistus kuulus jäägitult muudele lihaliikidele: lammas, part, uluk, küülik või kui tahtsin üht lihast verist suutäit, siis oli kindlalt esimene valik noorlooma õrn ja mahlane liha. Küpsetusaste ikka selline, et pigem vähe kui palju.
Aga nüüdsest siis ka sealiha klubis.

Sealiha tasub ostma minna turule. Keskturul leiab seakülge searibi nime all (vähemalt sain nii aru, kui olin umbkeelse müüjannaga tükk aega viibelnud ning oma kõhu peale näidanud. Vaielge vastu, kui see nii ei ole). Mina kasutasin ca 1,3 kg tükki, otsisin võimalikult läbikasvanud ja paari ribikonditükiga ruudukujulise tüki.


Edasi tuleks toimida nii:
sega kokku ca 3-4 spl head sinepit (minul oli teraline sinep), 3-4 spl mett, meresoola ja värskelt jahvatatud musta pipart, soovi korral ka hakitud küüslauku.
Tõmba terava noaga kamarale ristipidi triibud sisse (nii pääsevad maitseained eriti hästi lihale lähedale) ja hõõru liha seguga korralikult sisse.


See protseduur tehtud, tuleks liha tihedalt toidukile sisse mässida ning 24 tunniks külmkappi marineeruma panna.
Järgmisel päeval pole muud, kui et esmalt lihatükk küpsetuspaberi sisse mässida, pakike ahjuvormi (et eralduv vedelik ahjus kõrbema ei hakkaks), ahjuvormile foolium peale ning 3 tunniks 160 kraadisesse ahju.
Selle küpsetuspaber-foolium nipi näppasin Tõnis Siiguri seakülje valmistamise õpetusest.
Siis tuleks ahju kuumus 110 kraadi peale sättida ning julgelt 3 tundi veel küpsetada.
Kui hakkab tekkima tunne, et kõht on tühi ja võiks juba liha süüa, siis proovi seda tunnet umbes 1 tunni võrra ennetada. Paki seakülg tund enne küpsetamise lõppu lahti ning lisa ahjuvormi põhjale sealiha alla ja küpsetusmahlade sisse kõrvitsatükid ja sibularattad. Pane liha kõrvitsale-sibulale uuesti peale ning lase haududa ca 1 tund. Pane vahepeal keema potitäis kooritud kartuleid kartuli-kõrvitsapudru jaoks.
Viimases otsas võid ahju jälle kuumaks - nii 200 või veidi rohkem kraadi peale - keerata ning sealiha endale sobivasse küpsusastmesse pruunistada.
Võta liha ahjust, jäta veidikeseks veel puhkama.


Samal ajal püreesta pehmeks haudunud kõrvits ja sibul. Sellest saab väga mõnus komponent kartulipudru jaoks. Pudru jaoks keeda lihtsalt kartulid, kurna, purusta ning sega juurde sealiha all haudunud peenestatud kõrvits-sibul. Koort- või piima võid ka lisada, aga väga maitsev jääb ka piimase vedelikuta.



Lõika lihast parajad tükid, serveeri juurde kartuli-kõrvitsaputru ning tumedas õlles hautatud hapukapsast.
Maitseb nagu korralik jõulupraad.
Selline õrn-hõrgutav-mahlane sealiha muutis jäädavalt minu senist pekivihkajalikku maailmavaadet.

5. detsember 2010

Stollen. Martsipanitäidisega mahlane jõulukringel

Rikkalik, martsipanise täidisega ning külluslikult puuviljane-pähkline sai on kui jõulude sümbol. Kokku ei tohi hoida millegagi. Sai on valmistatud sakslaste jõulusaia Stolleni stiilis, kus saiale saab pidulik rüü selga tõmmatud likööris leotatud rosinate-jõhvikate, apelsini- ja sidrunikoore ning kringli sisse peidetud martsipani toel. Sarnaseid külluslikke jõulusaiu leiab mitme Euroopa riigi köögist. Saia võib teha ka ümmarguse ringina, kuid mulle meeldib just kringliks keeratuna ning sidrunise glasuuriga viimistletuna.




Vaja läheb:
500-550 gr jahu
1 pk kuivpärmi
1 dl suhkrut
½ tl soola
Veidi jahvatatud kardemoni
1 sidruni ja 1 apelsini riivitud koor
50 gr rosinaid
50 gr kuivatatud jõhvikaid
0,5 dl Cointreau’d, Vana Tallinnat vm vürtsisemat likööri. Sobib ka rumm või brändi.
85 gr võid
250 gr käesooja piima
2 muna (üks tainasse, teine määrimiseks)
200 gr martsipani
Soolata pistaatsiapähkleid ja kuivatatud jõhvikaid hakituna kaunistuseks.


Alusta esmalt sellest, et riivi sidruni- ja apelsinikoor. Soovitan enne keeva veega viljad üle kallata ning siis kareda harjaga hoolikalt hõõruda, et koorele pritsitud säilitusained maha pesta. Sega tsitruseliste koored kuivatatud rosinate ja jõhvikatega ning kalla peale liköör vm alkohol. Lase tõmmata kogu saia valmistamise aja.




Saia valmistamiseks sega suures kausis jahu, kuivpärm, sool, suhkur ja kardemon. Lisa väikeste tükkidena toasoe või ja sega läbi. Järgmisena lisa toasoe piimale muna, klopi lahti ning kalla piima-munasegu jagusegule lisaks. Sega kuni ühtlase taina moodustumiseni. Jätka sõtkumist kuni saad läikiva, kausi küljest lahti löönud tainamassi. Vormi tainapall, kata kauss rätiga ning jäta kerkima sooja kohta umbes 1 tunniks.

Kerkinud tainas sõtku paari vajutusega tagasi, aseta jahusele tööpinnale ja rulli lahti ristküliku kujuliseks (ristküliku pikem külg peaks olema nii pikk, kui pikka saia lõpptulemust tahad, lühem külg umbes pool pikemast küljest, näiteks 40cmx20cm). Kalla leotatud rosinad-tsitrusekoor-jõhvikad taina keskele ning keera tainas kokku nii, et äärtesse jääks ainult tainas. Suru kõik ääred tainarulliga peale vajutades hoolikalt kokku. Rulli nüüd tainas koos seal sees oleva täidisega uuesti sama suureks kui eelmine ristkülik oli. Nüüd vormi martsipanist taina pikemast küljest veidi lühem “vorst” ning aseta see taina keskele. Keera tainas veelkord kahekordseks nii, et martsipan jääb keskele. Suru ääred kokku ja vormi ühlase jämedusega rull. Lõikekoht keera rulli alla ning moodusta kas kringel või ring.

Tõsta ahjuplaadile ning lase veel kerkida 45 -60 minutit ehk umbes kahekordseks. Kerkinud sai määri lahtiklopitud munaga.

Küpseta 180 -200 kraadi juures (pöördõhuga) ahjus ca 25 minutit ehk kuni sai on pealt kuldpruun.

Kringli sisemusse on peitnud ennast mahlane magus martsipan, seltsiks kergelt švipsis kuivatatud puuviljad. Mmmm...

Sidruniglasuur:

200 gr tuhksuhkrut, 2 sl sidrunimahla, 2 sl kuuma vett.
 Sõelu tuhksuhkur kaussi, lisa sidrunimahl ning kuum vesi ning hõõru ühtlaseks. Nirista jahtunud saiale, puista glasuuri sisse peeneks hakitud pähklid ja jõhvikad ning lase jahtuda.

Retsept ilmus 2010 detsembrikuises Oma Maitse ajakirjas.


4. detsember 2010

Kõik see mees nüüd Sadamaturule!

See detsembri esimene nädal on üks tore nädal!
Lumises talves on vahvaid uudiseid. Esmalt Nami-nami kokaraamat, nüüd siis turg.
Kui muidu olen talviti kehv turulkäia (külmavares, nagu ma olen, ei armasta külmast kohletanud kätega oma rahakotist rahatähti otsida), siis nüüd on lahendus olemas.
Ja mitte ainult talveks, vaid kogu hooajaks, sest Tallinnas on sadamapiirkonnas olemas üks vahva ja äraütlemata sooja auraga turg. Umbes sama soe ja üsna sama nägu ka, kui turu perenaine Liina Aglio e Olio blogist.

Saage tuttavaks -  SADAMATURG

Selle toreda turuplatsi leiab endisest kiirlaevade terminalist sadamapiirkonnast.
Otsi sellist maja nagu pildil.


Plussid kõik olemas - hea asukoht, ligipääsetav autoga, seest soe nii otses kui kaudses mõttes ning, mis kõige olulisem, äärest ääreni täis head ja ausat kaupa.
Kodumaised punapõsksed õunad, korralik suitsusink, värske kala ja värske suitsukala, aus lihakraam, vastupandamatult lõhnav koduleib, juustud nii kodumaistelt väiketootjatelt kui ka (juustu)pärleid üle ilma, armsaid käsitöö kingitusi ning krooniks väga head kohvi, delikatesse, värkseid küpsetisi, auravat kohvi, suures valikus head veini...
Kirsina tordil on turult võimalik osta vabariigi kõige ehedamat gruusia lavašši ja hatšapurit - lavašiahi on täpselt selline, nagu peab lavaši jaoks olema ning saia küpsetavad valmis pesueht grusiinid. Juba ainuüksi sooja saia järele tasub sinna minna.
No ühelt turult ei oskagi rohkem oodata.
Tajuda on head planeerimist ja läbimõeldust, kõike on parasjagu ja üsna kiirelt tabatavas jaotuses.

Ja lisaks sellele on kõige olulisem see, et üle turu on ennast laotanud mõnus sõbralik rõõmus ja positiivne aura. Asjal on vägi sees!
Jõudu Liinale, sest ühe turu perenaine olla on sedavõrd vastutus- ja kuulsusrikas amet, et sellega saavad hakkama vaid parimad meist. Liina oma värkse lapsukesega kuulub just sinna paremikku ning aitab meil halli argipäeva oluliselt kepsakamaks muuta.

3. detsember 2010

Üks väga vahva Nami-Nami kokaraamat

1. detsembri õhtul oli mul õnn viibida Nami-Nami portaali ja blogi perenaise Pille esimese kokaraamatu esitlusel.

Kas pole kelmikas raamatukaas ühele kokakale :)
Seda oli juba ette aimata, et tulemas on asjalik, põnev ja mahukas raamat. Lõpptulemus oli kohe kindlasti üle ootuste. Väga vahva raamat. Jõulukingiks toiduhuvilistele kindla peale minek. Sisult väärib vaat et perenaise toidupiibli tiitlit, kuna retsepte mahtus sinna tervelt 217. Üks isuäratavam kui teine.
Vahva esikaanejoonistus roosades toonides eristab selle raamatu juba eemalt traditsiooniliste toidupiltidega teistest kokaraamatutest.

Minu riiulis on igal juhul ilusti teiste raamatute seltsis koha sisse seadnud üks kelmikas roosa raamat pühendusega Pillelt. SIIN pildil on ootusärevuses autogrammikütt ootamas oma järjekorda.

Ega raamat seal riiulil ennast liiga mugavalt tunda ei saa, tõenäoliselt tuleb tal oma sisu üsna sageli laiali laotada.
Esimesene teen ära ammu plaanitud ja kuulsad peedi-sinihallitusjuustu pirukad.
Neid peedipirukaid oli võimalik ka raamatu esitlusel maitsta ja, ei liialda, maitsesid imeliselt.

Pillele aga aplaus suure töö eest ja jõudu ka edaspidiseks toidumaastiku kündmisel!

Martsipanise põhjaga toorjuustukook pohlakattega


Toorjuustu kreemjas vahekiht, martsipanine magus krõbe põhi ning pohlade hapukas mahlane pealiskate – mis sobiks paremini kroonima ühe pidulikku talvist söömaaega. Koogis on erinevad maitsed suurepärases tasakaalus ja tekkivat kooslust võib nimetada ideaalselt kokkukõlavaks trioks.

Põhja jaoks läheb vaja:
100 gr martsipani
100 gr võid
3 dl jahu
1 dl suhkrut
Veidi vett
Riivi martsipan, sega tükeldatud või, jahu  ja suhkruga ühltlaseks massiks. Lisa niipalju vett, et moodustuks muretaina paksune tainas. Suru lahtikäiva vormi põhjale ja külgedele ning küpseta 180 kraadi juures esmalt raskusega ca 10 minutit, siis eemalda raskus ning küpseta veel ca 7 minutit, kuni tainapind on ilusti kuldpruun. Raskuseks aseta tainale esmalt foolium ning sinna peale kuivatatud herneid, ube, riisi vm.
Täidise jaoks läheb vaja:
500 gr toorjuustu
200 ml vahukoort
3 muna
1 dl suhkrut
2 spl tärklist
1 sidruni mahl
Vahusta toorjuust suhkruga. Lisa ükshaaval munad ja tärklis ning sidrunimahl. Vahusta teises kausis vahukoor ning sega ettevaatlikult toorjuustusegu hulka. Kalla täidis eelküpsetatud põhjale ning küpseta 180 kraadi juures 50-60 minutit, kuni täidis on kergelt pruunistunud. Lase koogil ahjus avatud uksega ja mahakeeratud kuumusega veel ca 1 tund jahtuda. Nii taheneb kook kenasti ära. Võta ahjust ning aseta külma, et kook lõplikult jahtuks.

Katte jaoks läheb vaja:
200 gr (magusat) pohlamoosi
1 spl tärklist
Veidi vett
Sega pohlamoos tärklisega. Kui moos on liialt paks, lisa vett. Kuumuta kastrulis segu kuni paksu kissellitaolise massi moodustumiseni. Kate peab olema nii paks, et teda saab määrida, kuid ta ei tohiks valguda koogi pealt maha. Määri jahtunud koogile ning aseta külma. Lase jahtuda.
Retsept ilmus 2010 detsembrikuises Oma Maitse ajakirjas