29. oktoober 2010

Juustubanitsa ehk häbematult hea juustune pirukas

See juustune banitsa on tõeline hõrgutis.
Päritolumaa Bulgaaria, kohustuslikud komponendid muna, juust ja filotainas. Täidist võib kombineerida veel spinati, kõrvitsa jm meelepärasega.
Kujutle ette filotaina paberõhukest krõbedust koos fetajuustu rikkaliku kreemja olemusega ning kollase Gouda-juustu täidlase maitsega, mis kõik krõbedaks küpsenud ja kokku sulanenud... Tõenäoliselt jääb ettekujutus päris banitsa haledaks varjuks ja tõelise naudingu saamiseks tuleks üks juustuse piruka tegu ette võtta.


 Juustubanitsa tegu ei ole keeruline ega ka aeganõudev.
Vaja läheb:
10-15 lehte filotainast*
500 gr fetajuustu
100 gr hapukoort
200 gr Gouda vm kollast tugevamaitselist juustu
7 muna
veidi piima
100 gr võid
õli
veel mõni nädal tagasi oli võimalik Solarise keskusest soetada filotainast hinnaga 19 krooni (!). Selverites on ka hinnasõbralik variant saadaval ca 37 krooniga.
Tegevuskäik:
sega pehme või riivitud Gouda juustu, murendatud fetajuustu, 6 muna ja hapukoorega.
Määri ahjuvormi või -plaadi põhi õliga (võid kasutada ka küpsetuspaberit, määri ka see kergelt õliga).
Lao ahjuplaadile vaheldumisi filotainas ja määri peale võimalikult õhuke kiht juustusegu. Ülejäänud filotainast hoia igaks juhuks niiske köögiräti all, et vältida kuivamist. Filotainas vormi ahjuplaadi suuruseks nii, et keera lihtsalt tainas vajadusel äärtest tagasi õige suuruse saavutamiseni.


Korda tegevust kuni juustusegu jätkub. Mida rohkem kihte, sega hõrgum lõpptulemus.
Määri pealmine filotaina kiht ühe piimaga segatud lahtiklopitud munaga.


Küpseta ahjus ca 200 kraadi juures kuni banitsa pealispind on mõnusalt kuldpruun. Lase veidi jahtuda ja lõika siis meelepärasteks tükkideks.



See juustune pirukas on tõeline nauding!

Chilli con carne tibakese šokolaadiga

Chilli con carne (tõlkes hisp. keelest chilli lihaga vrs chilli sin carne - chilli lihata) on üks hästi mugav toit. Minul on ta kasutusel siis, kui on vaja üht lollikindlat rooga, mis sobiks kogu perele. Kombineerida võib seda erinevate lisanditega - allpool toodud toidu üks õigeid variante oleks riisiga (võid lisada kõige peale ka hapukooremütsikese), samas armastab üks lastest seda kartuliga ja soovi korral saab chillit tortilla sisse keerata, juustuga kombineerida, tacodega dippida jne.


Lisatud šokolaad muudab kogu toidu eriti mõnusaks - maitse on küll vaivu aimatav, kuid ülejäänud maitsekomponendid lähevad selle lisandiga ilusti paika.
Vaja läheb:
1 hakitud sibul
1 punane paprika, seemned eraldatud ja hakitud
paar küüslauguküünt
1 tl chillipulbrit (kui teed lastele, võid ära jätta või vähendada)
1 tl paprikapulbrit (M&S suitsutatud paprika annab suurepärease maitse)
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
500 gr (veise)hakkliha (võid kasutada ka muid lihasid, aga veisega jääb tulemus parim)
500 ml (veise)puljongit
1 purk purustatud tomateid*
kuivatatud majoraani
suhkrut*
1 purk punaseid ube, nõrutatud*
2 spl tomatipüreed
pöidlasuurune jupp šokolaadi (tumedat)
soola, pipart, õli

* purk on 400 ml ehk väiksem nii ubadel kui tomatitel
* suhkrut kasuta siis, kui teed chilli ilma šokolaadita

Kuumuta pannil õli ja pane sinna hauduma sibul. Hauta, kuni on läbipaistev ja pehme ning lisa siis paprikatükid, chilli- ja paprikapulber, hakitud küüslauk ning vürtsköömned. Hauta õlis läbi mõned minutid, et vürtside maitsed intensiivistuksid.
Alanda kuumust, pane pannile liha ja küpseta ühtlaselt läbi ja töötle väiksesteks tükkideks.
Vala peale kuum puljong, lisa purustatud tomatid, majoraan ja kui kasutad suhkrut, siis ka suhkur. Lase haududa ca 20 minutit aeg-ajalt segades. Vajadusel lisa vett, kui kipub liiga kuivaks hauduma. Maitsesta soola ja pipraga.
Lõpuks lisa oad ja hauta veel mõned minutid. Pudista sisse šokolaad, tõsta tulelt ja lase "tõmmata".
Serveeri koos riisiga ja väikese sortsu hapukoorega või kuidas iganes meelepärane.

Retsept on pärit BBC retseptivaramust.

28. oktoober 2010

Popcorn ja head filmid

Midagi pikkadeks pimedadeks talveõhtuteks, kui meeleolu ülevalhoidmiseks sobilik mängima panna hea emotsiooniga film. Ja koduse kino juurde sobib omatehtud popcorn.
Kes ise seni popcorni valmis popsutanud ei ole, siis infoks, et see on häbematult lihtne. Ja pärast tunne nagu tõelisel mustkunstnikul - võtad väikese peotäie maisiterasid ja pärast kauss kuhjaga toitu täis.
Vaja läheb 1 dl maisiterasid (tavaliselt müüakse kartulikrõpsude ja valmis popcornidega samal riiulil), NB! kindlalt suletava kaanega ja vähemalt 3-liitrine pott, veidi toiduõli, veidi meresoola ja veidi riiivitud parmesani.
Kohustuslikud komponendid on veel hea seltskond ja hea(d) film(id).

Popcorn ja kullafondi filmid 

Kuumuta potipõhjas õli, kuni see hakkab suitsema. Kalla sinna 1 dl maisiterasid ja sule pott hoolikalt kaanega. Võid kuumuse keskmise peale panna, siis ei ole ärakõrvetamise ohtu. Ja nüüd oota, kui potist popsumist hakkab kostma, on kõik korras ja popcorni tegu alanud. Raputa vahepeal potti, et kõik maisiterad võrdselt kuumust saaksid. Hoia potti pliidil, kuni popsumine jääb harvemaks või lõpeb sootuks.
Võta potilt kaas, saputa peale meresoola ja peenelt riivitud parmesani (võid ka ainult soolaga teha või kasutada näiteks karripulbrit, mis annab ka mõnusa maitse või fantaseeri ise ja tee kasvõi magus popcorn). Sega maisiterad läbi ja kalla kaussi.
Nüüd filmi vaatama!

26. oktoober 2010

Tagine lambaliha ja kuivatatud puuviljadega. Soojendav toit talvehooajaks

Tagine või ka tajine (hääldus umbes nagu tadžiin) on eesti mõistes ühepajatoit Põhja-Aafrikast. Levinuimad on Maroko, Tuneesia ja Liibüa päritolu variatsioonid tagine'i teemadel. Koostisained varieeruvad kanast lambani, samamoodi on koostisosasid teraviljadest (riis, bulgur, cous-cous) kõikvõimalike köögi- ja puuviljadeni. Toidu muudab tagine'iks esmalt pikk valmismisaeg ahjus haududes ning teisalt ka spetsiaalne (tavaliselt koonusekujulise) kaanega pott, mis aitab kuumal õhul küpsemise ajal potis ringelda.




Kindel võib olla, et selline küpsetusmeetod on ideaalne mõnusate tummiste, läbihaudunud pajaroogade valmistamiseks. Liha muutub pika haudumisaja peale kastmes läbiküpsenuks ning pehmeks mahlaseks.

Selle, Maroko päritolu tagine'i puhul moodustub kokkukeenud kastme koostisosadest magus, vürtsikas, paks ja tõeliselt soojendav kooslus. Kastmes olnud datlid ja aprikoosid on kastmes vaid aimatavad, olles laotanud oma magusa puuviljase maitse nii lihale kui tomatikastmele. Kaneelise maitsega lammas on üks neid võrratuid kooslusi, mis kuulub kindlalt minu lemmikute hulka.


Vaja läheb:
1 tl cayenne´i või tšillipipart
2 tl musta pipart jahvatatuna
1 suur spl kurkumat
1 suur spl jahvatatud ingverit
1 suur spl jahvatatud paprikat (kasutasin M&S suitsust paprikat)
2 spl kaneeli
ca 1 kg lambaliha, tükeldatud 5x5 cm tükkideks (kasutasin läbikasvanud kaelaliha)
2 suurt hakitud sibulat
2 spl oliiviõli
3 purustatud küüslauguküünt
500 ml tomatimahla
2x400 purk purustatud tomateid
100 gr kuivatatud aprikoose
50 gr kuivatatud datleid
50 gr rosinaid
50 gr mandlihelbeid
500 ml puljongit (keetsin lihast järelejäänud kontidest)
2 spl vedelat mett
hakitud värsket koriandrit ja/või peterselli.

Valmistamine: sega kokku 6 esimest koostisainet ehk kuivad vürtsid. Selles segus püherda lambatükke ja jäta liha kuivmarinaadi tundideks kuni üleöö. Mina panin hommikul liha vürtside sisse marineeruma ja valmistasin toidu õhtusöögiks.

Niimoodi kuivade vürtside sees peaks lambaliha olema päris mitu tundi. Parim kui üleöö.
Kuumuta pannil keskmisel kuumusel pool õlikogusest ja prae sibulat õlis kuni 10 minutit. Jälgi, et sibul vaikselt hauduks, mitte ei kõrbeks ega pruunistuks liialt. Vajadusel vähenda kuumust. Lisa hakitud küüslauk ja hauta seda ka paar minutit.
Tõsta pannilt kõrvale.
Kuumuta pannil ülejäänud õli ning pruunista liha igalt küljelt. Tõsta liha tagine´i pannile ning kalla osa tomatimahla samale pannile, kus liha pruunistasid. Lase mahlal keema tõusta ning lihapraadimise vedelikel mahla sisse keeda. Kalla mahl nii pannilt kui ka ülejäänud tagine'i sisse lihale peale. Sinna aseta ka praetud sibul-küüslauk, kuivatatud puuviljad, tomatikonserv, puljong, mesi ja pähklid. Kuumuta korra pliidil kõik veel keema, aseta siis kaas peale ning tõsta eelkuumutatud ahju 180-200 kraadi juurde 2 -2,5 tunniks hauduma.
Enne serveerimist raputa peale värsket hakitud koriandrit ja/või peterselli.
Naudi koos aurutatud basmati riisiga.

Retsept on pärit BBC retseptivarudest väikest minupoolsete mugandustega.

25. oktoober 2010

Siga ninast sabani. Neljas päev. Nüüd läks juba raskeks

Etteruttavalt tuleb tõdeda, et niiiiii kurguni täis tunnet nagu neljanda päeva õhtul, ei ole ma väga ammu kogenud. Buliimiline käitumine ei näinudki enam nii mõistusevastasena (see kirg siis näppe liiga sügavale suhu toppida). Suur kogus maitsvat ja vahel ka mitte eriti maitsvat sealiha, mis ennast minu sisemusse oli peitnud, sai katsumuseks omaette.
Rahustuseks võin öelda, et olen nüüdseks taastunud. Katastroofilist kaalutõusu ka ei kaasnenud. Muljed on settinud ja tegelikult oli see sealihamaraton väga-väga vahva kogemus.
Siinkohal ka väike pildiline tõestus, et sealihaga hullasid täitsa päris inimesed ja ei muutunud me üüratu koguse sealiha tarbimise peale sugugi lihavateks, näost punetavateks ja leemendavateks astmaatiliselt hingavateks inimvaredeks. "Supersize me" stsenaariumi jaoks on vaja rämpsu, ainult sealiha ei anna tulemust :)


Nii see siga ära söödud saigi. Lihahimuline seltskond oma järjekordse ohvriga.
Foto: Lauri Laan
Neljanda päeva alguses kogunesime Sensos. Olümpia hotelli restorani peakokk Andres Rahula on seniste kogemuste põhjal suutnud alati meeldivalt üllatada ja põnevaid maitsenaudinguid pakkuda.
Sel korral oli siis teemaks meie vana hea tuttav siga.

Esimese roana serveeriti meile röstitud maksa kartuli-kappari-mustjuure püreega, sinepikastme ja ürdiõliga.


Foto: Lauri Laan
See oli üks maitsev eelroog. Maks oli täiesti õiges küpsusastmes, parasjagu mahlane. Mõnusa koosluse maksa juurde moodustas NB! peenekshakitus, mitte sõtkutud kartulipüree kapparite, mustjuure ja peekoniga. Puder oli hakitud tekstuuriga väga meeldiv vaheldus tampidele. Erinevaid maitsenüansse sai taldrikul moodustada nii sinepikastmega kui ka ürdiõliga. Kokku sobisid kõik maitsed väga nauditavalt ja eelroana oli see toit igati mõnus teaser - mahlad lükkas jooksma, kõht samas liiga täis ei saanud (me muidugi hoidsime eelseisva valguses veidi tagasi ka).

Järgmise roana saime maitsta herne püreesuppi suitsuribi ja õllega, lisaks juurselleri püree ja praetud peekon.

Foto: Lauri Laan
Ka selles supis ei pidanud pettuma. Pigem vastupidi. Peaaegu neoonroheline värsketest hernestest püreesupp, kuhu meie silme all vahetult enne serveerimist segati sisse veel Hoergaardeni õlu, oli ühtaegu herne värskusega maitsemeeli õrritav, suitsuribi maitse andis täidlust, taldriku põhjale sätitud juurselleri püree veidi tummisemat olemust ja krõbe praetud peekon lihaselist maitset ja iseloomu. Minu maitsemeeltele sellised supid meeldivad - on nii välimust, maitset, erinevaid kombinatsioone ja üldse parasjagu kõike sellist, mis muudab ühe toidu meeldejäävaks ja nauditavaks. Ilus!

Pearoana saime maitsta madalal kuumusel küpsetatud seakülge kukeseene orsottoga, seafilee noisette'i, maapirni-õunapüreega ja õuna-calvadose kastmega.


Foto: Lauri Laan

Ja jällegi toodi meie ette kogu hiilguses üks üsna täiuslik roog. Oli erinevaid maitseid, intensiivsemale ja tummisemale nüansile assisteerisid väärikalt veidi hapukamad kergemad kooslused. Võtad tükikese siit, kombineerid ühe ja teisega ning nendid, et kõik kooslused toimivad. Selline korralik toitev ja ühtlasi ka väga maitsev taldrikutäis. Kukeseeneorsotto oli hästi kreemine ja toitev, samas kergem ning happelisem maitse tulenes õuna-calvadose kastmest, mis aitas hästi tasakaalustada raskeid-rasvaseid maitsed. Kokk oli ka nutikas, kallas vahepeal kastet veidi taldrikutele juurde ja kui hetkeks hakkaski tunduma, et kogu kooslus on tiba liiga "kreemine", siis väike lisakaste timmis kõik maitsed jälle ilusti paika. Seafilee noisette oli üks parmaid fileesid, mis kogu searetke ajal meile serveeriti - üldiselt ei tekitanud pakutud fileed mingeid märkimist väärivaid emotsioone, kuid see täpselt parasjagu läbiküpsenud ja maksimaalselt mahlane fileelisand leidis küll koha meie kõhusoppides.

Sensost suundusime kohta, mille suhtes suurem osa seltskonnast oli "valge leht" ehk Tallinna esimese gastropubi määratlust kasutavasse Clayhillsi. Gastropubi idee seisneb siis selles, et toitu valmistatakse peamiselt kodumaisest ja hooajalisest toorainest.

Vanalinna südames ehk Pikal tänaval paikneb söögikoht oli üsna intrigeeriv. Püüdsime meenutada, mis selles majas enne on asunud. Proovisime lugeda ka vihjeid toidustiilile söögikoha interjöörist. Liiga selgeid visioone kaudseid kanaleid kasutades igal juhul ei tekkinud. Jäime ootusärevalt roogasid ootama. Ja sealt nad tulidki.

Esimesena ehk eelroana serveeriti avatud ravioolit rohelise herne ja suitsutatud seakeelega.


Foto: Lauri Laan
Vastukaaluks turvalisele-tuttavlikule lähenemisele oli see üsna põnev roog. Õhukese tainakatte ehk siis teisisõnu avatud raviooli alla peitis ennast erkroheline hernepüree, millel sees suitsutatud seakeele tükid. Vaaganalt leidis veel mündihernevahtu. Kokku harmoneerus see kooslus päris hästi, võib-olla oli veidi harjumatu kogu kompleks - taina all hernepüree koos lihaste tükikestega. Ei saa midagi ette heita, maitsed olid paigas ja roheline hernes, mõnusalt suitsune keel ning katteks olev õhuke tainakiht olid täiesti usutav kooslus. Kas see kooslus nüüd ka kulinaarias revolutsiooniline on - selles veidi kahtlen. Aga emotsioon kindlasti pigem plusspoolel.

Põhiroaks oli madalal kuumusel hautatud seakülg porgandikreemi, pak-choi, röstitud pärlsibulate, õunakastme ja kartulitorniga.


Foto: Lauri Laan
Seakülg oli maitsev ja peale pikka hautamist (9 tundi) loobunud igasugusest vastupanust ning allus igati kahvli diktaadile, olles pehme ja laialivalguv. Minule sattunud liha oli millegipärast suhteliselt kuiv - kas oli põhjus selles, et toit pidi enne serveerimist veidi seisma ja oli jahtunud - nimelt jagasin fotograafile jagatud praadi, millele kohe peale köögist toomist ei saanud kahvlit sisse lüüa. Ei julge siin väga üldistada, kuna ülejäänud seltskond tõi välja vastupidiselt mahlast liha. Muud lisandid olid ka paigas, kogu taldrikutäis moodustas paraja tasakaaluga koosluse. Üllatusmomenti siiski väga ei tekkinud, kartulitorn oli pigem mitte liiga jutukas üsna tavaline lisand ja muud komponendid jäid ka sellise "kuskil olen seda juba proovinud" tasemele.

Clayhillsi pubi ise oli pigem meeldiv üllatus ja menüü lehitsemine tekitas ka elava huvi nii mitmegi roa vastu. Sellel kohal tasub igal juhul silm peal hoida :)

Ja siis suundusime Raekoja platsil asuvasse Rae veinikohvikusse.
Meie vastuvõtuks oli tõeliselt pingutatud. Menüü lubas lausa viite rooga. Personal oli ka väga tähelepanelik ja hoolitsev. Julgustavalt naeratades jäime toite ootama.

Esimesena kanti lauale suitsutatud seakeel, sealiha rilette, karamellõuna-astelpaju marmelaad ja musta leiva tšipsid.


Foto: Lauri Laan


Suitsutatud seakeel oli maitsev, parajalt suitsuse maitsega ja mõnusalt roosaka välimusega. Rilette jäi küll üsna kuivaks ja maitsetuks, rammus oli ta küll ja just eriti rammususe tõttu oleks oodanud veidi tasakaalustavate maitsete lisamist. Karamellõuna ja astelpaju marmelaad rammusa tasakaalustamise tööd ära ei suutnud teha, kuna oli lihtsalt liiga läägemagus. Üldmulje mitte kõige hullem, kuid kindlasti ka mitte positiivselt üllatav.


Teiseks roaks oli soe sült.

Foto: Lauri Laan

Peale sooja süldi maitsmist sai mulle kohe eriti hästi selgeks, miks sülti süüakse külmana. Ja meenus lapsepõlvest ema süldikeetmine, kus aitasin süldi soolasust hinnata ning hiljem oli sooja süldi maitsmisest süda paha. Ma eeldaks, et sülti soojana pakkudes on sellel mingi põhjendus - maitses, konsistentsis - see aga oli lauslage sealiha keeduleem ja ta ei olnud sellisena süües meeldiv.

Kolmanda roana pakuti hautatud seakoodiliha, röstitud seaselga, friteeritud seamaksa ning mulgiputru hernekile ja köögiviljaraguuga.


Foto: Lauri Laan

Esimene ja viimane emotsioon oli: "Miks kõike niipalju ja ühekorraga". Toitu maitstes see küsimus pigem süvenes. Hädasti oleks olnud vaja millestki loobuda ja millelegi keskenduda. Keskpäraste maitseomadustega erinevate toitute kuhjamine ühele alusele ei saa olla eesmärk. Mingi põhjendus peaks kokkusuratud asjadel olema. Ka kõige parema tahtmise juures ei õnnestunud minul seda leida. Kirjeldamiseks sobiks hästi rootsi laua motiiv. Et võtaks kõigest natuke, siis hea proovida, kuidas miski asi maitseb. Milline komponent oleks pidanud midagi täiendama ja milline mingit kooskõla tekitama ja kõik need muud toredad toidu taldrikule kokkusobitamise põhitõed?!

Neljanda roana serveeriti küpsetatud seakülge, friteeritud seakõrva, hapukoores hautatud hapukapsa ja õlles smooritud sibulatega ning maokelmes põldoa peekonisalatiga.


Foto: Lauri Laan

Vt eelmine kommentaar ja korruta kahega. Lisaks suurele küsimärgile meie silmades ja kõrgele kerkinud kulmukaartele roa olemuse jälile jõudmisel, tuvastasime ühtlasi, et taldrikule serveeritud kooslus erines mõneti ka etteantud menüü kirjeldusest. Tõeline puder ja kapsad ning seda kõige otsesemas mõttes. Toidu välimusest räägib kõnekalt lisatud foto.
Kvantiteet ei lähe alati üle kvaliteediks. Paraku.

Ja lõpetuseks ehk magusroaks Vana Tallinna moussee, kirsi coulis ja sarapuupähkli crumble.


Foto: Lauri Laan

Ka siinkohal jäi puudu taskaalustavatest maitsetest ja objektiivsuse huvides tuleb ka tunnisada, et eelnevast küllusesalvest oli olemine juba üsna läägeks läinud. Seetõttu jäi lusikaotsaga mekkides meelde vaid palju lääget maitset, millele oleks igatsenud kaaslaseks midagi kerget, haput, lahedat.

Ja siis suundusime Hella Hunti.

Vana tegija, pubide vanameister, oma kindla klientuuriga ja EV kohta täiesti austusväärse ajaloolise pagasiga. Meid ootas viis rooga. Hingasime sügavalt sisse ja olime valmis.

Alustuseks pakuti searibisid tšillikastmega.

Foto: Lauri Laan

Ehk oleks oodanud searibidelt veidi kleepuvamat, läbiküpsenult karamellist, pigem ameerikalikku lähenemist. Selline suhteliselt kergelt grilli saanud, üsna üllatusevabalt maitsestatud ja tavalise aasiapärase magushapu tšillikastmega searibid ei olnud küll halvad, aga ei suutnud ka millegagi võluda. Võib-olla muutusid segavaks ka kõik eelnevalt proovitud searibid, kus magusaid, vürtsikaid, tugevate sügavate maitsetega variante pakuti. Selle võrdlusmaterjali kõrval oli tase pigem tagasihoidlik.

Teisena ja samuti suupistena serveeriti seakõrva ribasid sooalubadega.


Foto: Lauri Laan
See suupiste ei maitsenud kohe üldse mitte. Seakõrvad ei olnud meeldiva maitsega ja ma ei ole kohe kindlasti pirts seakõrva kui sellise suhtes. Siin oli viga ikkagi maitsestamis- ja valmistamislaadis. Kui põhikomponent on nigel, siis muutub tähtsusetuks ka muud lisandid. Mis neist ubadest ikka pikalt kirjeldada, olid sellised...oad.

Ja nüüd oli soojade toitude voor.
Esmalt seakaelakarbonaad sinepikastmes friteeritud kartulite, seente, paprika ja suvikõrvitsaga.


Foto: Lauri Laan
Kaelakarbonaad oli täiesti korralik, pubile ootuspärane mahlane lihatükk. Sinepikaste sinepiteradega sobis maistselt ka üsna veatult lihatüki juurde. Raskelt töölt või suusarajalt tulles oleks ehk olnud rõõmugi õlis friteeritud garneeringukuhilast, kuid pigem tekitas nõutust see, et kas kogu toit ikka peab fritüürist läbi käima. Friteeritud seened maitsesid nagu friteeriud kartulid ja friteeritud suvikõrvits sarnanes friteeritud seenele. Lühidalt - kogu lihakõrvane oli ühtlase fritüüriõli maitsega ja vaatamata köögiviljalisele välimusele oli rasvas küpsetamine oma jälje jätnud ja maitse oli vaatamata algainest üsna ühtlane. Mis ei tulnud paraku üldmuljele kasuks.

Soe roog nr 2 oli musta ploomiga täidetud seafilee kartulikroketitega.

Foto: Lauri Laan
See taldrikutäis valmistas küll pettumuse. Filee oli tuimaks küpsenud-küpsetatud, ploomitäidisega seetõttu mingit ilusat harmooniat ei tekkinud ja tükke lõigates lagunes kogu kompositsioon taldrikule ühtlaselt laiali. Väike kahtlus tekkis, et siin taheti jäljendada üht legendaarse koha legendaarset rooga, paraku ei olnud see üritus liialt hästi õnnestunud. Kogu taldrikutäiest maitses kõige ausamalt kartulikroket - oleks kõht vähegi tühi olnud, oleks see päris mõnus amps olnud.

Ja viimase sooja roana saime maitsta praetud maksa friteeritud kartulisektorite ja õuntega.

Foto: Lauri Laan
Maks oli hea. Korralik, parajalt küps, sisu mitte üleküpsetatud vaid parasjagu mahlane. Üks korralik ja maksane maks. Magushapu õun sobis ka ilusti kaaslaseks. Sellises sõpruskohtumises - mahlane maks õunaga - on olemas sisu. Korralik pubipraad kõige paremas mõttes.

Ja saabus aeg viimase koha külastamiseks, milleks oli Drink Baar&Grill Väike-Karja 8. Meil puudusid igasugused eelteadmised ja ootused selle koha suhtes. Pigem tekitas peale tõelist söömismaratoni järjekordne pubilaadne meie kõhus ähvardavalt oigavat eelaimdust.
Vahel on tõeliselt vahva see, kui on võimalik väga positiivselt üllatuda. Eriti olukorras, kus seljataga oli 19 söögikohta ja palju-palju erinevaid toite sealihast.
Drink Baaris pakuti meile väga ehedaid Briti pubistiilis roogasid. Räägitakse, et linna parimat fish and chips taldrikutäit on just sealt võimalik saada. Eelkõige ahvatleski menüü Briti köögi mõjutustega osa.

Sealiha teemal pakuti kahte toitu ning avalöögina toodi lauale seaterriin ürtidega serveeritud Chimay õlle tšatni, konišonide, marineeritud pärlsibula ja krõbeda saiaga.


Foto: Lauri Laan

Otsekohe peale esimeste suutäite maitsmist leebus meie veidi väsinud ja räsitus seamekkijate seltskond (eks oli ka päev märkamatult õhtusse jõudnud ning neljas päev hiilgas suurima toitude kogusega).
Terriin oli hästi meeldiv, tekstuuris täpselt parajagu tükilisust. Maitse tuntavalt ürdine ning väga õige tunnetusega parajaks timmitud. Selline korralik toekas eelroog, ilma viguriteta, kuid kõik komponendid 100% paigas. Hästi mõnus lihakõrvane oli kindlasti ka Chimay õlle tšatni - just parasjagu tulisust ja rammu, et rasvase sealihaga rinda pista. Kurgid ja sibulad olid ka mõnusad krõmpsud vahepalad. Lihtne ja samas igati korralik eelroog.

Põhiroaks olid kodused seavorstid ning 5 tundi hautatud seapõsk serveerituna peekoniga, kapsa-õuna stoemp'iga õlle-sibulakastmes.


Foto: Lauri Laan

Vot see oli üks korralik toit, just selline, mida ootaks pubist. Lihtne kuid täiuslik. Mingeid liigseid vigureid ei olegi vaja, kui põhikomponendid (siinkohal siis põsk ja vorst) on korralikult paigas. Mõlemaid lihasid tahaks väga kiita - seapõsk oli hästi pehme, läbihaudunud, hästi paigas maitsestusega tõeline lihasõprade maiuspala. Puhas rõõm on nii head liha haugata, isegi nii täis kõhu peale. Hea asja tunneb kohe ära. Eraldi kiidusõnad veel kodusele vorstile - nii  head ühtaegu mahlase sisuga ja krõbeda koorikuga grillvorsti ei ole just tihti õnnestunud süüa. Vorst oli üks ausamaid vorstilisi - nuga sisse lüües praguneb pealiskiht kuuldava krõbinaga, et lasta esile mahlane ja maitsev sealihane sisu. Kui mitte vorstide etalon, siis superliiga kandidaat kohe kindlasti.
Ja veel jagaks kiidusõnu kastmele - õllekaste sibula ja õunaga oli maitsev kaaslane lihadele ja täiendas kogu taldrikutäit täpselt ootuspärasel moel. Pealepudistatud ürdid - salvei ja (kui õieti mäletan) tüümian andsid ka mõnusat ürdist lisaväärtust. Super! Aplaus tegijatele!

Ääremärkusena tõstataksin üldisema küsimuse, et kas ei võikski üks pubitoit olla selline, mida Drink Baar&Grillis meile pakuti. Äkki tuleks meie pubidest mõneks ajaks fritüürid eemaldada, et kokkade mõte hakkaks ka muudel radadel käima, selmet igal võimalikul juhul iga võimalik algaine keeva õli sisse toppida.
Kahjuks on friteeritud toidud juba kujunemad pubitoidu sünonüümiks ja mul on siiralt heameel, et meie toiduretke viimane sihtpunkt nii elegantselt ja stiilselt vastupidist tõestas.

Kokkuvõtteks - üritus tervikuna oli ääretult huvitav.
Tänud Aivarile selle võimaluse eest žürii töös osaleda.
Tänud kõikidele söögikohtadele, kes sealiha au sisse tõstmisel on otsustanud oma panuse anda ja meile oma fantaasia vilju tutvustasid.
Tänud ka suurepärasele seltskonnale, kellega suutsime neli päeva järjest pea kogu aeg toiduteemal vestelda ja kellega koos sea ninast sabani söömine on puhas nauding.

Ja veel: kel vähegi huvi, võib minna juba loetud päevade pärast ehk alates 1. novembrist kõikidesse kirjeldatud söögikohtadesse ja ise samu roogi maitsta ning ka oma hinnang notsule anda. Ja nii kuni novembrikuu lõpuni.

24. oktoober 2010

Siga ninast sabani. Kolmas päev. Sea selgroog saab murtud.

Esimesest ja teistest sealihasöömisele pühendatud päevast eraldas meid nädalavahetus. Veidi taastumist, naiskonna omavahelist muljetamist, kuidas keegi paastus (eriti hinda tõusid peet ja erinevad värsked mahlad. Veega lahjendatuna). Raport kehakaalu kohta näitas pigem seda, et kummiga pükse esialgu veel soeatama ei pea. Imelikul moel ei tekitanud kaalunumber kelleski ahastust, kuigi neil päevadel ära söödud sealihakogus oli paljude jaoks vähemalt poole aasta sealihanorm. Ju siis peab Atkinsoni dieedis mingi tõetera olema - söö liha seni kuni süda läigib ja pelgalt mõte lihale tekitab judinaid, ja kaal muudkui langeb. Millise meetodiga lihasööjad mehed endale õllekõhtusid ette söövad...? Või oli probleem liiga väheses õlles, mida sealiha juurde tarbisime? Aga asja juurde.

Esmalt tahaks veelkord meelde tuletada, et kõiki neid toite kõikides kirjeldatud kohtades on võimalik huvilistel-soovijatel novembrikuus ka ise mekkimas käia. November on meil sealihakuu, vähemalt aastal 2010 ja Eesti Maitsete tänuväärse ettevõtmise tulemusel. Tõstame eesti sead au sisse :)

Täis tahtmist ja tegutsemisvalmidust seadis meie sealihamaias naiskond kolmandal päeval ennast esmalt Platzis sisse. Platziga seovad helged mälestused suve alguses toimunud Platzi õhtusöögilt sadadele inimestele ja välitingimustes.
Seekord siis veidi intiimsemas keskkonnas ja sealiha teemal. Kuid tuleb tunnistada, et sugugi mitte kehvemini.

Platzis oli esimeseks roaks suitsune seakeel kõrvitsaseemneõlis valmistatud kõrvitsaga ja põldmarjakastmega.

Foto: Lauri Laan
Iseenesest suhteliselt lihtsatest koostisainetest komponeeritud eelroog, kuid vaatamata sellele või ka just tänu sellele oli maitsed puhtad, lihtsad, arusaadavad ja ka kokkuhaakuvad. Keel oli hästi pehme, kergelt suitsune, igati meeldivalt valmistatud. Kõrvits oli kõige suurem üllataja, kergelt krõmpsuv ja suitsune mõrkjas kõrvitsaseemneõlis valmistatud kollane vili sobis suurepäraselt keelele kaaslaseks. Magusa nüansi andis omalt poolt veel põldmari juurde ja oligi täiesti korralik ja toimiv kooslus loodud.

Pearoana serveeriti searibi hapukapsa, tangu-kartulipudru ja Põltsamaa sinepist valmistatud kastmega.

Foto: Lauri Laan

Nagu roa nimetusestki lähtub, siis tegemist jällegi tuttava ja turvalise kooslusega. Kõik koostisosad ju meie klassikaliste roogade loetelus olemas. Aga taaskord jõuan selleni, et kui lihtne asi on väga hästi tehtud, siis on selles palju rohkem, kui keskpäraselt teostatud segastes ideedes. Searibi oli hästi pehme ja magus-vürtsise maitsega, kahvliga vajutades lagunes laiali, olles samas mahlane. Sea valmistamine eeldas esmalt 12 tundi marinaadis hoidmist ja siis 6 tundi küpsetamist.  Kapsas oli valmistatud köömnete ja rosinatega ning kindlasti üks väga hea hapukapsas. Kastmes kasutatud Põltsamaa sinep andis kooslusele täpselt vajaliku aktsendi juurde. Kartuli-kruubipuder oli ka täpselt selline, et ükski mulk ei viriseks. Aus ja korralik jõulupraad.

Järgmises kohas lisandus nüüd pubide kategooria. Selle liigituse alla jäävate söögikohtade avalöök tuli Scotland Yardilt.

Võõrustada plaaniti meid kahe erineva roaga. Alustuseks tuli serveerimisele roog nimega Igavene Seapesa topelt frititud seakõrva, BBQ seasaba ja krõbeda kamaraga. Lisandiks veel dipikastmed.

Foto: Lauri Laan
Mnjah. Idee võis olla täitsa tore, aga teostuse kohta ütleks niipalju, et eeldaks siiski toidult sellist konsistentsi, mis muudaks võimalikuks toidu söömise. Antud juhul oli tegu nii frititud seakõrvaga - ühest otsast näppudega kinni hoides ja hammastega meeleheitlikult sikutades ei suutnud ikkagi tükke eraldada - kui ka barbeque ahjus valmistatud seasabaga - hästi kleepuva marinaadiga mopitud seasaba oli piisavalt vintske ja peale paari üritust tükke sabast kätte saada olid meie käed ja näod kleepuva mopiga ühtlaselt kaetud, kinni haarata ei olnud millestki kui et tuli sabajupp näppude vahale suruda ja hammastega sikutada. Ärilõunaks ei soovita (kui just ei ole eesmärgiks äripartnerit võimalikult piinlikkusse olukorda panna). Sobilik pigem siis, kui on vaja õhtut sisustada - selle vaagnatäie hävitamine on tõenäoliselt kogupäevaüritus. Viriseks veidi ka maitsete kallal - ilmselgelt äratuntavad valmis maitseainesegud (kus tunda ka maitsetugevdajat) ei peaks olema siiski liiga ahvatlev valik kokale. Ka ilma naatruimglutamaadita on võimalik väga maitsvalt siga valmistada ning ürte ja vürtse peaks ikka ise kombineerima.

Teise roana toodi meile roog nimega isepäise seamaksa ahjupasteet marineeritud kurgi tartari ja röstitud saiapudiga.


Foto: Lauri Laan
Mnjah. Ka siinkohal tegi see taldrikutäis üsna nõutuks. Pasteet oli koka sõnul valmistatud kreembrülee meetodil. Tahaks küll öelda vastupidist, kuid tundub, et koka pingutused olid pöördvõrdelised tulemusega. Saiapudi ja kurgikastme alt välja urgitsetav pasteet oli lihtsalt üks pasteet. Ja vähemalt minul oli küll raskusi lusikaga kausist palja, suhteliselt keskpärase maitsega pasteedi söömisel. Saiapudi kõige kroonina oli ka veidike arusaamatu. Pigem soovitaks siis juba korralikku röstsaia või -leivaviilu taldrikule lisada. Mõjuks kuidagi arusaadavamana.

Pubist seadsime sammud Fahle restorani, mis oli meie kolmanda, veidi kergema päeva (siis me veel ei aimanud, mis meid neljandal päeval ees ootamas on) viimane inspekteeritav sealiha pakkuv söögikoht.

Eeloana pakuti mahlast seakamararulaadi, mida oli täidetud muna ja porgandiga.


Foto: Lauri Laan
Rulaadi puhul oli tegemist hästi tuttavliku lähenemisega - hetkega tulid meelde pikad lauad, süldid, rulaadid ja morsiklaasid. Ehk siis üks õige ja aus vana kooli rulaad. Maitsestatud üsna klassikalisel moel, pigem leebe ja mahe. Maitsed paigas. Väike särts rulaadile lisandus peterselliõliga. Üldmulje igati korralik. Sünnipäevalaual isegi haaraks mõned viilud.

Pearoana maitsesime suitsuseakooti krõbeda crudo singi, õlles hautatud hapukapsa ja õhkõrna pastinaagi vahuga.


Foto: Lauri Laan

Kipun väljendites ennast kordama, kuid ka selle toidu puhul tahaks kasutada sõna aus toit. Toitev, külluslik, rikkalik. Seakoot on väiksema söömaga inimesele paras katsumus. Crudo singi krõmpsud ribad annavad veel külluslikkust juurde. Õlles hautatud hapukapsas on maitsev kuid ka suhteliselt tummine. Tegelikult oleks oodanud nii tugeva-tummise taldrikutäie juurde mingeid veidi kergemaid maitseid ja lisandeid. Pastinaagivaht jäi ilmselgelt liiga õrnaks ja nõrgaks nii tugevate maitsetega kaaslate kõrval. Teine nüanss on ka see, et ikka üsna rasvase olemisega seakoot oleks eeldanud kusagile taldrikuservale ka mingit rasvasust neutraliseerivat lisandit. Kui oleksin pidanud selle toidu üksi ja tervenisti ära sööma, siis oleks ilmselgelt jõud enne otsa saanud, kui taldrik tühjaks söödud.

Siinkohal jooksin mina lastevanemate koosolekule ning boonusena pakutud kirsiõlle sorbee jäi minul maitsmata. Nagu karta oligi, siis järgmisel päeval ei tahtnud toitu nähagi ja lemmikuks kujunes ingveritee sidruniga, mis veidi olemist kergendas.
Ees terendas veel tugeva pubikallakuga neljas päev sea ja suurepärase seltskonnaga.

19. oktoober 2010

Sooja saia, mõtelge. Kaneenirullid ja kohupiimakorbid

Kui kodus on toatäis mehi-poegi, siis tuleb vahel üks suurem saiategu ette võtta. Et majas oleks sooja saia lõhn ja mehepoegadele jääks meelde, kuidas lõhnas kodu kui ema saia tegi :)


Tuleb tunnistada, et peale tubli köögiabilise majja toomist olen ka ise pärmitaina osas oluliselt leebunud. Ei meeldinud mulle see kättpidi tainas sõtkumine ja kleepuvas massis mätserdades kannatlikkuse säilitamine. Nüüd on asi lihtne, mõõdan vajalikud ained kannu sisse, lülitan nupust ja tainas muudkui valmib. Ilus ja läikiv, lööb kausi küljest lahti ja kõik nagu peab.
Tee milliseid saiu aga tahad!


Põhitaina retsept on järgmine:
2,5 dl käesooja piima
1 pakk kuivpärmi
1 muna
0,5 tl soola
1 dl suhkrut
0,5 tl jahvatatud kardemoni
7-8 dl jahu
100 gr võid
Soojenda piim käesoojaks või veidi soojemaks. Sega piima hulka 4 dl jahu hulka kuivpärm, sool, suhkur, kardemon ja toasoe muna.
Sõtku veidi ja lisa veel 2 dl jahu. Lisa tükkidena toasoe või ja sega tainas ühtlaseks. Viimasena lisa viimane 1 dl jahu ja sõtku tainast, kuni see muutub ühtlaseks ja lööb käte-kausi küljest lahti.
Kata kauss rätikuga ja lase vähemalt 1 tund seista soojas kohas. Tainas peab kerkima vähemalt kahekordseks.
Rulli jahusel pinnal tainas lahti. Vormi kas saiad, pätsid, rullid, kringlid või muud meelepärased saiad.
Meie tegime kohupiimakorpe:
200 gr kohupiimapastat
veidi hapukoort
1 muna
suhkrut maitse järgi
vanillisuhkrut
rosinaid
sega kohupiim ülejäänud ainetega, vormi ümmargused saiad, vajuta peale süvend, pane sinna kohupiimasegu


ja kaneelisaiu:
50 gr toasooja võid
kaneeli
suhkrut
rulli tainas ühtaseks leheks, määri sinna peale või-suhkru-kaneelisegu ning keera tainas rulli. Lõika rullist ca 2 cm paksused tükid ning aseta need ahjuplaadile. Määri lahtiklopitud munaga.
Kergita valmisvormitud saiu veel 0,5 tundi kuni tund.
Küpseta 225 kraadi juures, soovitavalt pöördõhuga kuni saiad on kaunilt kuldpruunid.

Saputa peale tuhksuhkrut ja naudi värskelt.

17. oktoober 2010

Iraani granaatõunasupp ürtide ja lambalihaga

Kuidas kirjeldada midagi senikogematut, mille kohta kogemuslikud märksõnad otseselt puuduvad?
Umbes sellise küsimuste tõstatas minus granaatõunasupp, mille retsept päris Marsha Mehrani  täpselt sama nimega raamatust ("Granaatõunasupp"). Maitsekooslusesse listatud kõikide ainete maitseid justkui tead, aga tekkiv kooslus on midagi 1+1=5 valdkonnast.


Selle kõigega tahan ma öelda, et tegemist on (minu maitse järgi) väga maitsva supiga, üllatusliku kooslusega, millel nüüdsest alates on pesa minu maitsemeeltes reserveeritud. Hästi ürdine, tunda on nii koriandrit kui münti, maitsebuketti lisanduvad tuntavalt nii riis kui lambaliha, tunda on ka granaatõuna hapusust.... Üldiselt ei ole see kirjeldatav, vaid kogetav. Koriandri  fänniklubisse kuuluvatele kodanikele peaks see supp kindlasti meeldima, sest koriandrikogus on taaskord aukartustäratav ja läbihautatatuna annab ta toidule hoopis teistsuguse kuid ilmeksimatult sellele ürdile iseloomuliku äratuntava iseloomu.

Üsna vähekõneka välimusega supi taha peidab ennast tõeline maitsepomm

Retsept ise järgmine:
1 suur hakitud sibul
veidi oliivilõli praadimiseks
0,7 dl kollaseid herneid (läbiloputatud ja eelnevalt ca 1,5-2 tundi leotatud)
7 dl vett või puljongit (mina kasutasin isekeedetud lambapuljongit)
0,5 tl soola
näpuotsaga musta pipart
0,5 tl kurkumat
2,5 dl hakitud värsket peterselli
2,5 dl hakitud värsket koriandrit
0,5 dl hakitud värsket münti
1 dl hakitud rohelist sibulat
300 gr lambahakkliha
1 dl riisi (paar korda läbiloputatult, kasutasin basmati riisi)
3 dl granaatõunamahla (üks korralis Azerbaidžaani 100%-line mahl on parim)
1 spl suhkrut
1 spl sidrunimahla

See granaatõunamahl on pärit Prismast. Keskturul on ka ehedat kraami müügil
Prae suures potis hakitud sibul õlis kuldkollaseks, lisa herned, riis, vesi või puljong, sool, pipar, kurkuma. Lase keema tõusta. Vähenda kuumust ja lase kaane all ca pool tundi keeda. Lisa hakitud ürdid. Keeda veel 15 minutit. Vormi hakklihast väikesed pallid, lisa need potti, kalla juurde granaatõunamahl, sidrunimahl, suhkur ja keeda vaiksel tulel kaane all 45 minutit.

15. oktoober 2010

Ikka sööme siga. Teine päev neljast.

Seateemaliste toitude maratoni sissejuhatusest võib lugeda SIIT.
Juhul, kui kellelgi peaks arusaamatuks jääma, miks on vaja ühe päeva jooksul läbi käia 5 toidukohta ja nokitseda tublisti rohkem kui kümne sealihatoidu kallal. Menüü mitmekesisus ei olnud noil päevil märksõnaks.

Aga asja juurde. Järgmine "Siga ninast sabani" aktsiooni päev algas meil restoranis NERO. Peakokk Andrus Laaniste on tuntud eelkõige kui eksperimentaalkokk ulmeliselt uperpallitavate kulinaarsete ideedega, rutiinivabade katsetustega kuni molekulaargastronoomiani välja. Kindlasti üks mängulisem ja uuele avatuim kokkade seas.

Eelroaks oli peakokk valmistanud tugevate Jaapani mõjutustega eesti sea ehk teisisõnu seakamara rulaadi hooaja köögiviljadest magushapu kastmega salatipadjal, lisaks veel kruubid ning peedi-kirsiaioli ja ürdi-wasabiaioli.

Foto: Lauri Laan

Lähenemine iseenesest oli põnev, rulaad ise ka maitsev. Paraku jäi aioli'de ramm veidi nõrgaks, et oleks tekkinud väärikas vastuseis rulaadi rasvasele täidlusele. Oleks tahtnud midagi vähem kreemisemat ja rohkem särtsakamat. Rammusat sealiha neutraliseerib hästi hea ehmatajaga või ka hapuga lisand. Paraku jäi just see puudu, võib-olla oleks vastasel juhul kogu taldrikutäis ilusti paika läinud ja maitsed omavahel ilusa ümmarguse ringi moodustunud.

Pearoana järgnes BBQ sea sisefilee marjamopiga, hooaja köögiviljade confit suitsupeekoni ja ürtidega, sibulakeedis, pastinaagivaht, pohlatolm ning single malt viskikaste.

Foto: Lauri Laas
Olemuselt oli see üks korralik spaa-praad. Selles mõttes, et mitte spaa-protseduuridest lähtuv ja keha-hinge puhastav, vaid spaa-stammkundesid silmas pidav praad. Oli head küpset fileed mõnusa suitsuse maitsega ja lisaks veel hooaja köögivilju ja erinevaid kastmeid. Kahjuks tuleb tunnistada, et kogu koosluse peaosaline ehk siga ise oli natuke liiga küpseks saanud ja liha oli paraku juba sellises turvalises well-done küpsusastmes, kus mahlasusest ja õrnusest enam rääkida ei saa. Pastinaagivaht oli mõnus magus-õhuline lisand ja väga meeldiva maitsekomplektiga esines ka viskikaste.
Kõhu saab täis, toit on maitsev, hing jääb veidi tühjaks.

Ojaa! Nüüd läheb silm heldimusest märjaks! See, mis meid ootas BORDOO's, oli üks neist hetkedest, kus vägagi maisest tegevusest ehk söömisest saab lihtsalt ebamaine nauding. Bordoo märksõnadeks oli lihtsus, täius, läbikomponeeritus ja tõenäoliselt ka puhas talent. Aplaus Tõnis Siigurile! Super!

Väikese sissejuhatusena sealihasse pakuti meile sealihast ja mulgikapsast tehtud leiba, searasvavõiet seakõrnetega, seamaksa parfeed (mille nimi peaks olema sea-grais) ja jõhvikatšatnit.
See olevat boonus ja mitte võistlustoit.



 Ma poleks iial uskunud, et searasva söömine võib olla selline nauding. Parfee või ka siis sea-grais (ja-jaa, kõlaline sarnasus foie-grais´ga ei ole juhuslik, pigem aitab see kirjeldada parfee hõrku, kreemjat, siidist tekstuuri ja uskumatult pehmet täiuslikku maitset) oli minu absoluutne lemmik ja sellise suupiste nimel häviks vist minu viimanegi väärikus. Milleks nuumata õnnetuid parte, kui selline hõrgutis valmib meie armsatest roosadest sigadest.

Aga see ei ole veel kõik.
Teise roana ehk esimese ametliku võistlustoiduna pakuti seasabasuppi hapukapsa ja kruupidega.


Foto: Lauri Laan
.
Jällegi lihtne ja täiuslikkuseni viidud kooslus. Pujong supi jaoks oli keedetud pea kõikidest sea juurde ja külge kuuluvatest kehaosadest. Maitse kontsentreeritud, parajalt hapu ja magus. Hästi paigas!  Ei usu, et ükski hapukapsasupp saaks paremini maitsta. Võib kindlasti  leida teistmoodi maitsvaid hapukapsasuppe, kuid selle koosluse ülimuslikkus ilmus meie ette supitaldrikul serveerituna. Lihtne, loogiline, tuttavlik, järeleproovitud, täiustatud, toimiv - märksõnu võiks lisada veel lõputult. Mulle kohutavalt meeldib "tee vähe, aga hästi" suhtumine. Ei pea jalgratast leiutama ega saltosid viskama selleks, et meelde jääda ja silma paista. Olemasoleva ja läbiproovitu perfektsuseni viimine on teine võimalus ja, uskuge, see toimib erakordselt hästi.
Parimate maitseomadustega hapukapsas (väike viide: pärit Keskturult ka minu lemmiktädilt ehk Kongo talust) koos pehmeks haudunud liimise ja täidlase seasabaga teeb au kogu hapukapsaperekonnale. Selliste maitsetega supi pärast tasubki kapsaid hapendada.
Püüan nüüd ja edaspidi limiteerida hüüumärke ning ülivõrdelisi kirjeldusi, kuid Bordoo postitust kirjutades on küll kange tahtmine arvuti ees püsti seista puhtast austusest koka talendi ees.

Ja ka see ei olnud veel kõik.
Põhiroana oli searibi mustika-kaneeli-õlle glasuuris kõrvitsarisotto ja hapukapsa vinegretiga.

Foto: Lauri Laan

Seda õnnist taldrikutäit on jällegi keeruline kuivalt ja asjalikult kirjeldada. Magus, vürtsikas, kaneeline, kleepuv, maitsemeeli õrritav pehme searibi oli kui elu elamist väärt hetkede sümbol. Sööd ja unustad muu maailma. Mis siis, et ainult siga. Liha oli just täpselt nii pehmeks küpsenud, et kahvliga lähenedes lagunes see hõrkudeks tükkideks. Kõrvitsarisotto mahe ja magus lisand, veidi haput kapsast - kõike oli täpselt parasjagu ja täpselt sellel maitsenivool, mis ei jäta ruumi norimiseks, vaid tekitab ainult rahuolevat mõminat. Või siis sunnib lihtsalt vaikselt nohisema. Mida me ka tegime. Talendi kätt ei ole võimalik mitte tunda.
Braaavo!

Andes täiesti aru, et peale kirjeldatud kogemust on väga raske õndsalt muhelevale ja heldinud naeratusega žüriilt asjalikku ja objektiivset suhtumist oodata, võtsime me siiski ennast kokku ning liikusime edasi järgmisesse restorani ehk siis vanasse heasse BONAPARTE´i.

Alustasime eelroaga, milleks oli sealihaterriin keele ja neeruga, serveeritud rukola-peedilehe salatil musta leivavahu ja mädarõikakreemiga.


Foto: Lauri Laan
Terriini tekstuur oli meeldiv, hästi parasjagu tükiline ja samas ilusti koos püsiv. Pehme ja ühtlane. Maitses hästi mahedalt, seetõttu oleks lisanditeks oodanud midagi teravat ja terriini olemuse mahedat-rasvast maitset tasakaalustavat. Paraku ei aidanud taldrikul olevate lisandite iseloom terriinile iseloomu lisada. Mädarõikakreem oli pigem liiga mahe-kreemine. Leivavahuga juhtus see õnnetus, et see vajus ära ja millegipärast ei olnud ka leiva maitset eriti tunda.
Kogu taldrikutäis oli ikkagi meeldiv, terriin ise oli väga maitsev. Natukene võiks täiustada lisandeid ja siis oleks täiesti nelja koma viit punkti viiest vääriv kooslus olemas.

Järmisena serveeriti sealihakonsomeed õllega serveeritud spinati ning madalal kuumusel küpsetatud seasüdamega.

Foto: Lauri Laan
Konsomee oli üks tõeliselt tihe vedelik ja seda kõige paremas mõttes. Kokku keedetud ja sea liimjat olemust endasse korralikult talletanud. Süües on kohati raske suud jälle avada, sest liimaine teeb oma töö. Sobib hästi liiga jutukatele naistele :)
Spinatipadjale istutatud suitsune süda oli väga maitsev. Pean tunnistama, et süda kuulub minu lemmikute hulka. Puhta maitsega lihaseline struktuur on õigesti valmistades igati nauditav. Kokkuvõttes oli väga meeldiv kooslus ja kogu serveerimine ning ka roog ise oli esteetilist naudingut pakkuv.

Bonaparte´i pearoaks oli täidetud seajalg ja sealiha ballotine serveeritud siirupiste paradiisiõunte, värske spinati ning õuna demi-glace kastmega.

Foto: Lauri Laan

Täidetud seajalg oli tõelisel meeldiv üllatus. Hästi pehmeks haudunud, liimjas ja külluslik jalg, mis tõi välja kogu sealiha olemuse parima külje. Ja ma ei pea silmas siin seafileed. Täidis ürdine, peekonine rikkalik mass, mis maitses hästi mahlaselt ja täiendas suurepäraselt seajalast moodustunud "korvi". Iseloomu ja erinevaid maitseid on sellisel kooslusel kordades rohkem kui lihtsalt hästi valmistatud lihatükil. Eriliselt mõnus oli korralikult maniküüritud seajala varbaid lutsida :) Seajalale moodustas mõnusa paarilise nii hapukasmagus paradiisiõun (neid oleks võinud isegi rohkem olla) ja õunane kaste. Ballotine oli valmistatud nii sise- kui välisfileed kasutades, liha oli mahlane ja maitsev, aga seajalale jäi alla just seepärast, et liiga tavaline ja turvaline kooslus. Bonaparte'i moel valmistatud seajalga soovitaks küll proovida kõigil, kel veel probleeme sea erinevate osadega aktsepteerimisega. Nii maitsvat ja samas erinevaid liha maitseid pakkuvat taldrikutäit ainult fileelihast kokku ei pane.

Edasi viis tee meid moodsat eesti toitu pakkuvasse MEKK'i.

Alustasime seakoodiga, "Põltsamaa Kuldses" marineeritud hanemaksa, sinepiste köögiviljade, mädarõikakreemi ja rukkileivaga.

Foto: Lauri Laan
Tegemist oli hoolikalt läbimõeldud eelroaga, kus inspiratsioon pärines "rasvane sült - hapu äädikas" loogikast. Kusjuures tuleb tunnistada, et lihtsad ja põhjendatud kooslused (anna sea rasvasusele piisavalt haput juurde) toimivad ka aastal 2010. täiesti veatult. Äädika asemele tuli mõelda vaid sinepised köögiviljad ning hapukas mädarõikakreem. Seakoodist oli tehtud süldiline, mida sai siis täiendada hapude maitsetega ja täiustada magusrammusa hanemaksaga. Väga täiuslik taldrikutäis ja kuigi olime ennast juba korralikult sealihast täis maitsnud, said taldrikud ootamatult puhtaks poleeritud. Eks see räägib enda eest :)

Pearoaks oli mooritud sealiha läätsesalatil, seakõrnete, pastinaagipüree ja maapirnivahuga.

Foto: Lauri Laan
Sarnaselt eelroale, oli ka pearoog parajalt läbikomponeeritud, kõik lisandid olid põhjendatud, maitsed tasakaalus ja toit tervikuna hästi meeldiv. Mooritud seakülg oli üks ütlemata hõrk suutäis, mis tõi välja sealiha parimad omadused. Liha marineerimiseks oli kasutatud Põltsamaa Tõmmut, mis andis mõnusa karamellise-magusa maitse. Sealiha ise oli hästi läbiküpsenud, lagunes kahvli all laiali, sulas suus ja oli igati hea. Läätselisand oli ka väga maitsev. Erilised ovatsioonid veel seakõrnetele. Kui muidu seostub seakõrnetega hambaid murdev ragistamine, siis Mekk´is pakutud seakõrned olid täiesti õhulised. Hiljem, peakoka Renee Uusmehe seletusi kuulates tuligi välja, et tegemist on päris pika ja põhjaliku protseduuriga, mille lõpp-produktiks on nii hõrgud kõrned. Neid võib krõbistada kommi  asemel :)
Igal juhul lisandus minu jaoks MEKK kindlasti nende restoranide nimistusse, mida ka muul ajal tahaks uudistama tulla. Väga sümpaatne ja hästi meeldiva suhtumisega restoran.

Päeva lõpetamiseks seadsime sammud Raekoja platsile, et hämarduvas õhtus mekkida KARL FRIEDRICH'i poolt pakutavaid sealihalisi toite.

Alustuseks pakuti täidetud seamagu soolaseenesalati, Põltsamaa sinepi, soolakurgi ja musta leivaga.

Foto: Lauri Laan
Tegemist oli üsna klassikaliste kombinatsioonidega eelroaga. Täidetud seamagu jäi ehk veidi liiga tagasihoidlikuks, samas olid kõik lisandid sellised vana kooli head turvalised maitsed ning nendega oli võimalik veidi särtsu seale juurde anda. Kõik toimis, aga ei üllatanud. Korralik piduroog koos kõikide kohustuslike lisanditega. Neli pluss, harju keskmine või kuidas iganes seda väljendada.

Pearoaks sai tumeda õlle ja punase veiniga hautatud sea südame raguu kartulipüree, kukeseente ja rosmariinikastmega.
Foto: Lauri Laan
Siinkohal läks asi natuke segaseks. Südameraguu oli maitsev, kuid toidu üle domineeris suur sealihakamakas, mis oli üsna iseloomutu, mida oli palju ja mis seetõttu haaras peaosa justkui endale. Kartulipüree oli natuke liiga tavaline restorani jaoks. Seente- ja rosmariinikaste ei õigustanud ka ennast - kas olid siin põhjuseks hilissügiseselt vett täis tõmmanud kummised kukeseened? Rosmariin tundus kogu selle koosluse peale natuke liiga jõrm lisand olevat. Elamust ei tekkinud, kõhu oleks täis saanud.

Päeva lõpetuseks pakuti vanaema kõrneküpsiseid Lõuna-Eesti pohlamoosiga.

Foto: Lauri Laan

Hmm, eks oli neid sealihatoite maitstud juba piisavalt, aga tuleb tunnistada, et ka parima tahtmise juures ei eelistaks ma neid küpsiseid korralikele võiküpsistele. Ei avaldanud muljet searasvat tehtud küpsised. Paraku.

Ja lõpuks sai õhtusse ka meie teine searalli päev.
Muljeid ja emotsioone oli palju, üllatusi jagus, kõht oli rohkem kui täis ja inspiratsiooni katsetusteks sealiha teemal ka rohkem kui küllaga.
Ees ootamas veel kaks tihedat päeva ja lisandumas ka pubide kategooria.
Juhhuuu! Elagu vahepealsed paastupäevad ja siis sööme siga andunult edasi!