28. september 2010

Valge šokolaadiga tagurpidi ploomikook

Tegin väheke katsetusi ploomikoogi teemal ja tulemus tundus olevat väärt üht postitust. Kook on lihtne valmistada ja parim soojalt. Valge šokolaadi asemel võid kasutada ka martsipani, mida saab samamoodi ploomide vahele riivida. Hea magushapu ploomikiht annab tainale mõnusat mahlakust.
Taaskord on see selline kook, kus ploomid võib vabalt asendada erinevate puuviljadega. Praegu kindlasti õun üks tõenäoline kandidaat, pirnid, aprikoosid, kirsid jne võivad ka suurepäraselt sobida.


Metoodika on siis tagurpidi kookide oma, mis tähendab seda, et peale küpsetamist tuleb kook tagurpidi keerata. Tainas sai tehtud taotluslikult veidi paksem ja keeksisem, kui klassikaliste tarté tatinide puhul.
Kook ise sai siis järgmistest koostisosadest kokku segatud:
ca 700 gr ploome, poolitatud ja kivid eemaldatud (siinkohal tänukummardus V-le, kelle lahke käsi meile need ploomid jagas!)
100 gr valget šokolaadi
100 gr võid + veidi vormi määrimiseks
200 gr jahu
1 muna
2 dl (pruuni) suhkrut
1 sidruni riivitud koor
1 spl küpsetuspulbrit
150 ml piima
1 tl jahvatud ingverit
0,5 tl soola

Alusta sellest, et määri võiga koogivormi põhi. Aseta sinna peale poolitatud ploomid lõikepind allapoole. Ploomide peale puista riivitud valge šokolaad.
Taina valmistamiseks klopi muna piimaga lahti. Sulata või ja sega suhkruga. Üheda omavahel piima-munasegu ja või-suhkrusegu. Järgmisena sega sisse sidrunikoor ning küpsetuspulbri, ingveri ja soolaga segatud jahu. Kalla tainas ploomidele peale ning silu pealt ühtlaseks.
Küpseta 175 kraadi juures ca 45 minutit. Kontrolli küpsust tikuga.
Peale ahjust võtmist lase veidi jahtuda, kummuta siis koogialusele (suru koogialus koogivormi vastu ja kummuta lihtsalt ümber, et alumine pool jääks nüüd pealmiseks).


Puista peale veidi tuhksuhkrut ja/või pärlsuhkrut ning serveeri koos külma vaniljejäätisega.   

27. september 2010

Vürtsikas kõrvitsa püreesupp kookospiimaga

Kõrvits - minu lemmik!
Üks mõnusalt pirakas päikesekollane vili ja kui palju erinevaid toite. Soolane-magus-supp-praekõrvane-saialine-pannkook-pastaline - kasutusvõimalusi on lõputult.

Võib vist tutvustada - minu uus lemmik - ingveri, karri ja kookospiimaga kõrvitsa püreesupp.
Olin juba eelnevatel aastatel takerdunud koosluse ingver-kõrvits võludesse ja tehes SEDA püreesuppi ei suutnud kunagi loobuda ingveri lisamisest. Asi oli juba nii hull, et avastasime ennast ilma ingverita tehtud supi sisse erinevaid maitseaineid lahmimas, sest maitse ei olnud ikka päris see õige. Meeldiva harjumuse jõud ;)



Viimases Oma Maitses hakkas silma vürtsika porgandisupi retsept, kus ma kiire vaatluse tulemusena porgandi koheselt kõrvitsa vastu vahetasin ja rohkem polnudki vaja, et suu juba vett jookseks. Kõik koostisosad olid kodus olemas ja sisetunne ei vedanud alt. Mõnus sametine, kergelt vürtsikas kuldkollane supp on tõeline paitus hingele just siis, kui ilm akna taga kõledaks muutub. Kui see supp sind ei soojenda, siis ei soojenda sind enam miski.

Supi jaoks läheb vaja:
ca 1 kg kõrvitsat (koorituna)
2 küüslauguküünt
1-2 sibulat
500 ml kookospiima (minul oli Rainbow toode)
pöidlasuurune jupp ingverit, koorituna ja tükeldatuna
1-2 tl karripulbrit
500 ml kana- või köögiviljapuljongit
soola, pipart, õli, kõrvitsaseemneid ja kõrvitsaseemneõli.
Koori ja tükelda küüslauk, sibul, ingver. Kuumuta potis õli ja prae keskmisel kuumusel küüslauk, sibul ja ingver kergelt läbi (umbes 5 minutit). Lisa tükeldatud kõrvits, karripulber, kuum puljong ja lase vaiksel tulel haududa kuni kõrvits on pehme. Püreeri saumikseriga. Lisa kookospiim. Maitsesta lõplikult.
Serveeri koos röstitud kõrvitsaseemnetega ja peale niristatud kõrvitsaseemneõliga.
Juurde hauka (kõrvitsa)saia, mille retsepti leiad SIIT.


Ehh, ma jumaldan seda kõrvitsahooaega (umbes sama palju, nagu rabarberi-, maasika-, jne- hooaega).

24. september 2010

Seenerassolnik ja seeneborš

Ei saa jätta rõõmu jagamata avastuse üle (kindlasti on paljudele see ammu teada-tuntud tõde, kuid minu jaoks sattus see olema tõeline "vauuu" efekt) kuivõrd mõnusad on klassikalised vene köögi supid - rassolnik, borš ja seljanka - metsaseentega tehtult.
Millegipärast olen seni seeni kasutanud rohkem kooreses-mahedas-juustuses koosluses ja pole tulnud selle peale, et magushapudele suppidele annab seen väga meeldiva ja hoopis teistmoodi maitse.
Seda enam, et sellel sügisel seenemuret ei tohiks olla. Või õigemini on mure selles, et kuidas kõik metsast välja tassitud seened ära konsumeerida nii, et toidulaud väga üksluiseks ei muutuks.
Siin siis paar ideed mõnusate suppide osas.

Seeneborš



Vaja läheb:
ca 300 gr seeni (kupatamist mittevajavaid või eelnevalt kupatatud, minul olid värsked kuuseriisikad)
1 sibul
2 keskmist ehk ca 300 gr peeti (kas keedetud või
4 väiksemat või keskmist kartulit
1 porgand
2 spl võid
2 spl tomatipüreed
1 l puljongit (veise)
soola, pipart, valge veini äädikat, suhkrut, hapukoort ja maitserohelist.
Riivi keedetud peet ja sega teelusikatäie äädikaga, et värvus säiliks. Kui tahad intensiivsemat peedi maitset, siis võta toores peet, riivi ja hauta koos teiste köögiviljadega.
Koori ja haki kartul ning kalla kartulile vesi peale.
Haki sibul, riivi porgand, haki seened ja hauta või sees kõik ained läbi (kui kasutada toorest peeti, siis pane ka peet koos teiste köögiviljadega või sisse hauduma). Mõne minuti pärast lisa tomatipüree ja kuumuta kõik koos läbi ca 3 minutit.
Võta kas eelnevalt valmiskeedetud puljong (mina tegin eelmisel õhtul puljongi valmis SELLISEL moel) või lahusta vees kas puljongifond või -kuubik.
Pane puljongisse keema kartulitükid, keeda kümmekond minutit, lisa hautatud sibul-porgand-seen ja peet ning keeda vaiksel tulel ca 15 minutit.
Maitsesta soola, suhkru ja pipraga.
Serveeri koos hapukoore ja hakitud maitserohelisega.
Retsept on veidi muudetud kujul pärit Teeninduskooli kokakursustelt

Seenerassolnik

Mulle on lapsest saati meeldinud rassolniku (kurgi)hapukas maitse, millele assisteerib kruubi kergelt tummine olek. Minu ema paraku rassolnikut ei teinud ja vahel olin täitsa õnnelik, kui koolisööklas rassolnikut pakuti. Koolisöökla rassolniku kvaliteedi osas julgen praegu küll veidi kahtlev olla, kuid ju siis oli see kooslus sedavõrd õige, et kriitikameel sel hetkel veidi uinunud olekus sattus olema.


Seenerassolnik on veel täiesti uus elamus. Seenemaitse sobib sinna hapusse suppi suurepäraselt. Tõesti väga maitsev kooslus. Järgmiste aastate seenehooaegade üks roog on rassolnik kohe kindlasti.
Vaja läheb:
ca 300 gr kupatamist mittevajavaid või siis kupatatud metsaseeni (mina kasutasin värskeid kuuseriisikaid)
4 kartulit
1 porgand
ca 100 gr porrut
100 gr hapukurki
750 ml puljongit
õli
peotäis kruupe (eelnevalt 1 tund leotatud)
Soola, pipart, maitserohelist, hapukoort, vajadusel suhkrut ja hapukurgivedelikku.
Pane esmalt kruubid likku (vähemalt 1 tund enne supi sisse lisamist)
Keeda valmis puljong (kas fondist või kuubikust, minul oli see töö eelmisel päeval tehtud ja ikka päris kontidest SEL MOEL)
Haki sibul ja seened, riivi porgand. Koori kartul ja lõika kuubikuteks.
Kuumuta maitseköögivilju ja seeni õlis mõned minutid.
Pane keevasse puljongisse õlis hautatud maitseköögiviljad ning lisa kartulikuubikud. Haki kurgid ja lisa puljongisse. Lisa ka eelnevalt leotatud kruubid ning keeda kõike vaiksel tulel ca 15 minutit. Kontrolli, kas kõik supi koostisosad on piisavalt pehmeks keenud.
Suppi maitsesta soola, pipra, suhkru ja kurgivedelikuga. Lõpptulemus peab jääma mõnusalt hapukas, kui tundub liiga hapu, siis lisa suhkrut.
Serveeri hapukoorega ja maitserohelisega.
Retsept on kombineeritud erinevatest rassolnikuretseptidest seentele kohaseks.

Seeneseljanka retsepti tuleb esialgu piilumas käia SIIT blogist, kus Aet kirjeldab lähemat tutvumist vene köögi ja nimetatud suurepärase roaga.

Mõnusat jätkuvat seenehooaega kõigile ja kui soustist isu täis, siis prooviga seenesupid ära. :)

23. september 2010

Vürtsikas ploomikook

Hästi meeldiv, mahlane ja kergelt vürtsikas ploomikook. Ploomid võib asendada ka õuntega või pirnidega, virsikute vm puuviljadega. Maitsev tuleb lõpptulemus igal juhul.


Koogi põhja jaoks läheb vaja:
150 gr võid
4 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 dl suhkrut
paar supilusikatäit koort
Sega toasoe või kuivainetega kuni tekib purutaoline mass.
Võta ca 1 dl tainapuru ja pane see kõrvale.
Ülejäänud massile sega juurde koort täpselt nii palju, et sellest moodustuks ühtlane muretaina paksusega tainapall. Suru tainas koogivormi põhjale ja külgedele.

Täidise jaoks läheb vaja:
ca 10 keskmist või suuremat ploomi
1,5-2 dl (pruuni) suhkrut
1 tl kaneeli
1/2 tl jahvatatud muskaati
1/2 tl jahvatatud ingverit
1 spl tärklist
poole sidruni mahl
Lõika ploomid ca 4-6 sektoriks, sõltuvalt ploomi suurusest ning lao ploomid koogivormis olevale tainale ühtlaselt ringikujuliselt.
Sega suhkur kaneeli, muskaadi ja ingveri ning sidrunimahla ja tärklisga. Kalla segu ploomidele peale.
Kõige peale puista purutainas.
Küpseta 200 kraadi juures ca 30-40 minutit.

Serveeri koos vaniljejäätise või -kastmega.

Retsept ja idee on pärit Kaarina Roinineni raamatust "Parimad kodused küpsetised".

22. september 2010

Punane supp, tuntud kui borš :)

Borš - meil kodus tuntud "punase supina" ning jäänud sellest ajast käibele, kui lastel oli veel raske artikuleerida välja supi nimetust - on üks erakordselt tänuväärne supp.


Esiteks on ta neetult maitsev pea igas olukorras.
Teiseks on see ainukene mulle teadaolev toit, millega suudan ma oma lastele (eriti keskmisele pojale, kes sööb muidu kartulit, pannkooki ja pizzat, kõik ülejäänud kooslused on juba kahtlased) sibulat, kapsast, peeti, porgandit ja lamba/veiseliha sisse sööta. Ja lapsed söövad punast suppi isuga, tavaliselt lisaportsu küsides ja koduleiba mitu head viilu veel juurde haugates. Emasüda rõkkab rõõmust iga kord, kui taldrikud tühjenevad ja tunnen ennast hetkeks sellise ürgemana, kelle punapõsised lapsed pakatavad tervisest, sest tarbivad tervislikku toitu ja kõik on üldse mõneks ajaks väga zen.
Borši tegemine ise muidu täitsa lihtne. Oluline on siin korralik algmaterjal ehk puljong, muu juba rohkem maitsete paikatimmimise küsimus.
Oma borši olen viimistenud Vene köögi raamatu ja Roman Zaštšerinski näpunäidete järgi peaaegu sama maitsvaks, kui MOON-i kohvikus pakutav. Vähemalt mulle tundub nii :)
Vaja läheb puljongi jaoks:
ca 1 kg kondiga veise- või lambaliha (pildil oleva borši puljongi keetsin liha eemaldamisest järelejäänud tallekaelast ja väga maitsev oli)
2-3 loorberilehte
mõned vürtsiterad
1 sibul sektoriteks lõigatuna
1 porgand
1 sellerivars
Huvitava maitsenüansi annab veel peotäie mustade ploomide lisamine
Puljongi keetmise kohta panin SIIA kirja veidi täpsema juhendi.

Supi jaoks on vaja:
500 gr ehk ca veerand keskmist kapsapead
2 porgandit
2 sibulat
ca 1 kg keedetud peeti
5 kartulit
paar supilusikatäit tomatipastat (M&S topeltkontsentreeritud tuubis tomatipasta on minu lemmik)
suhkut, soola, pipart, äädikat, maitserohelist, hapukoort.


Riivi esmalt keedetud peedid ja pane väikese sortsu äädikaga seisma. See on vajalik selleks, et peedi punane värv supis hästi kirgas jääks ja supp hiljem hallikas-roosa ei oleks.
Kapsas lõika ribadeks, sibul haki, porgand riivi ja kartul tükelda.
Kuumuta pannil õli, pane sinna keskmisele kuumusele hauduma hakitud sibul ja hauta klaasjaks. Lisa riivitud porgand, hauta veel veidi ning sega siis juurde tomatipasta. Hauta pannil tomatipastaga segatud sibul-porgand korralikult läbi.
Kuumuta puljong, kalla kuuma puljongi sisse pannil hautatud sibula-porgandisegu ja lase keema tõusta. Lisa kartul ja kapsas ning keeda kümmekond minutit. Lisa viimasena peet ning keeda mõned minutid veel.
Kui soovid, lisa nüüd eelnevalt puljongimaterjaliks olnud tükeldatud liha.
Maitsesta supp suhkru, soola, pipra ja äädikaga. Borši maitse peab olema piisavalt magus ja hapu. Õiges koosluse tasakaalu tunned maitstes kohe ära.
Lase supil veidi aega enne serveerima hakkamist veel seista, et maitsed seguneksid.
Serveeri hapukoorega, hakitud maitserohelise ja hea leivaga.

Lihapuljongi keetmine

See postitus on väike üleskutse kõigile neile, kel veel puljongi keetmise kommet ei ole. Soovitan edaspidi kaaluda iga kord, kui tahate lihakonte prügikasti (või koerale) visata, hoopis puljongi keetmist. Ja kui lihaga mässamise traditsiooni ei ole, siis ka poest/turult ostes võib puljongimaterjali ostes arvestada üsna väikese väljaminekuga.
Põhjendan oma soovitust sellega, et esmalt ei ole üldse võrreldav värskelt keedetud puljongi maitse või siis kuubikust või pulbrist keedetud E-ainetest pulbitsev keemiline vedelik.
Fondid jäävad kusagile sinna kahe vahele. Aitavad hädast välja, kuid päris õige maitse tuleb ikka isekeedetud värskest puljongist.
Mina kasutan seda nippi, et õhtul viskan liha ja/või kondid keema, keedan puljongi valmis ning siis on järgmisel päeval vaid supi valmiskeetmise vaev.
Puljongikeetmiseks sobivad kõige paremini kondiga lihatükid. Kondid annavad puljongile oluliselt intensiivsema maitse.
Kõikidest söödavatest lihadest saab ka keeta puljongi s.t. sobib nii siga-, veis-, vasikas-, lammas-, uluk-, linnu- ja kalaliha.
Puljongi keetmisel tuleb lähtuda mõnest olulisest baasreeglist:
- pane liha alati külma vette ja kuumuta vedelik koos lihaga
- liha peab olema veega kaetud
- puljongikeetmine peab toimuma vaiksel tulel (pind vaevalt väreleb, mitte ei kee suurte mullidega. Mulinal keemine peksab lihast eralduvad ained, mis tuleb vahuna ära riisuda, puljongi sisse laiali ja hiljem on puljongivedelik hägune ja hall)
- puljongi maitsestamiseks võib kasutada loorberilehte, vürtsi, nelki, pipart, porgandit, sibulat, sellerit, porrut, küüslauku, pastinaaki, peterselli, tillivarsi jne.
- kogu keemise käigus tekkiv vaht tuleb ära riisuda
- maitseköögivili lisa ca 1 tund enne keemise lõppu (pikema keemisajaga puljongite keetmisel)
- valmis puljong kurna läbi sõela. Kindlasati eemalda ka loorberilehed, mis tekitavad muidu mõru kõrvalmaitse.
- jahuta puljong kiiresti ja pane külma. Kindlasti ära jäta puljongit tundideks pliidile seisma.

Puljongikeetmisel tuleb arvestada järgmiste keemisaegadega (liha keemisaeg on alati lühem, kui kontidel):
sealiha, linnuliha, vasikaliha - 1,5 - 2 tundi
seakont, veiseliha, vasikakont - 2,5 - 3 tundi
veisekont - kuni 3-5 tundi.
Intensiivsema maitse saavutamiseks võid kondid enne puljongi keetmist ahjus pannil pruuniks röstida, puljongi maitse jääb siis sügavam ja intensiivsem.

Tegelikult midagi keerulist ei olegi, vaja on ainult piisavalt aega, natuke kannatust, potti ja vahukulpi.

20. september 2010

Kõrvitsagnocchid kitsejuustu-rucola pestoga. Ja teisel moel ka

Kõrvitsagnocchid kitsejuustu-rucola pestoga olid mul juba ammu plaanis. Kesksuvel tundus kuidagi veider kõrvitsateemal hullama hakata. Kättesaadavad on ka niikuinii ainult jumal-teab-kust toodud kõrvitsad kilohinnaga 79.90 (või umbes nii).
Kõrvitsagnocchimisega tegi otsa lahti Liina Gennaro moel valmistet kõnealuse roaga. See ajas mind nüüd jälle ärevaks.
Kõrvits koju ja tegu võis alata.
Proovisin kahel moel:


esmalt kitsejuustu rucola pestoga...



... ja siis klassiku salveivõiga


Kõrvalepõikena väike sissejuhatus gnocchi teemal. See on tavapäraselt kartulist (või muust köögiviljast) ja jahust (või muust tangainest nt mannast) tehtud moodustis, kuhu võib lisada ka kohupiima, muna jne ja mis jääb kuhugi klimbi ja pasta vahepeale. Nagu ilma täidisete pelmeen või ka kneedliline. Kõik need on umbkaudsed kirjeldused, gnocchi on ikka gnocchi.
Kui sul on mõned minutid aega, siis võid gnocchide tegemist vaadata SIIT.
Lahe! Tundub ju jube lihtne.
Eufooria kahandamiseks soovitan lugeda ka Nami-nami kooskokkamise käigus kirja pandud gnocchi valmistajate kommentaare. Mõned karid siiski varitsevad.
Kõige tavapärasem serveerimisviis on tomati- või pestokastmega. Või ka miks mitte puravikukastmega. Üldiselt on gnocchi siiski algmaterjal, mis vajab kastet või lisandit.
Minu gnocchid on kartuli asemel kõrvitsast ja tuleb tunnistada, et mulle maitsevad kõrvitsa baasil tehtud gnocchid oluliselt rohkem. Rääkimata ilusast kollasest värvist.

Retsept on pärit KitchenAidi kokaraamatust (ja jäi iga kord silma, kui raamatu jälle kätte võtsin).
Vaja läheb:
750 gr kõrvitsat
2 spl võid
ca 200 gr jahu
1 munakollane
Kitsejuustu pestot, mille retsepti leiad SIIT (seekord asendasin piiniaseemned kõrvitsaseemnetega)
Parmesani
Võid
Soola ja pipart
Koori kõrvits ja lõika tükkideks. Rösti ahjus kuni kõrvitsatükid on pehmed ca 30 minutit. Püreesta. Sulata pannil või, pane kõrvits pannile ning kuumuta pannil kuni kõrvitsast on vedelik aurustunud. Sega juurde jahu ja munakollane. Maitsesta ning sõtku mõned minutid pehme ühtlase taina moodustumiseni.
NB! Kõik toodud kogused on siiski umbkaudsed, kuna ka näiteks kõrvitsad on mahlasuse ja struktuuri tõttu erinevad. Seega jälgi pigem seda, et tuleks vormitav tainas. Arvesta samas jahu paisumisega, liigse jahuga kõvaks sõtkutud tainas jääb süües tuim. Soovitatakse kasutada 00 tüüpi ehk siis väga kvaliteetset jahu, see on parima sidumisvõimega. Tainas peab olema pehme, kuid siiski töödeldav s.t. mitte jääma laua ja käte külge venides kinni.
Raamat soovitab hoida tainast külmas üleöö. Mina ei hoidnud, oli paar tundi külmas, seega ei oska kommenteerida, kui palju paremaks oleks see tulemuse muutnud.
Saputa lauale korralik hulk jahu. Rulli tainas jahusel pinnal pikkadeks 2 cm jämedusteks vorstideks, lõika ristipidi 2 cm pikkused tükid ja vajuta iga tüki peale kahvlijälg.


Aja potis keema vesi, maitsesta soolaga (vesi peab olema üsna soolane) ning pane gnocchid keevasse vette ühe kihina s.t. keeda jupikaupa. Keeda mõni minut, kuni gnocchid pinnale tõusevad. Tõsta kaussi või potti ja pane sooja seni kuni ülejäänud gnocchisid keedad.
Edasi tuleb kaste.

Variant nr 1 Esimene pool gnocchide kogusest kitsejuustu ja rucola pestoga.


Sulata pannil või, sega gnocchid võiga läbi ning lisa siis paar korralikku supilusikatäid kitsejuustu-rucola pestot.Sega läbi, aseta taldrikule, riivi peale parmesani ning maitsesta värkselt jahvatatud pipraga. Söö kohe.


Variant nr 2 Teine pool gnocchide kogusest, kõrvits ja salvei ehk see liit on taevas sõlmitud.



Salvei ja kõrvitsa imelist sobivust võid eelnevalt kontrollida veidi lihtsama roe najal ehk ahjukõrvitsaga, mis tehtud salveivõiga. Retsepti leiad SIIT.
Sulata pannil korralik kogus võid, viska sinna sisse 2-3-4-5 salveilehte ja lase salveil friteeruda ehk krõbedaks muutuda. Jälgi samas, et või kõrbema ei läheks. Kui salveilehed juba piisavalt krõbedad, kalla pannile gnocchid ja prae need kiiresti läbi. Serveeri parmesaniga ja värskelt jahvatatud musta pipraga.

Kommentaariks: imeliselt maitsesid mõlemalt. Degusteerijate kolleegium hindas isegi kitsejuustuga variandi paremaks, mis oli mulle teatav üllatus. Kartsin, et rucola mõrkjas ja kitsejuustu intensiivne maitse lämmatavad äkki kõrvitsa magususe ära. Tühjagi! Maitsete sümfoonia helises täiuslikult. Nii et taaskord tasus uudishimu panustamist.
Proovige järgi :)

19. september 2010

Seenepirukad kohupiima-muretainast

Igas seltskonnas veel mõne aja eest kohustuslik olnud kuuma suve temaatika on asendunud sujuvalt seeneuputuse teemaga. Seeneteemat tuleb uksest ja aknast.
Põhiline mure tundub olevat see, et mida nende metsast koju tassitud kaunitaridega nüüd peale hakata.
Üks kindel lemmik on minul seenepirukas. Seened on äärmiselt tänuväärne pirukalise materjal. Võib teha näiteks suure Quiche-tüüpi piruka nagu SEE või siis hoopis pisikesi ampsu-pirukaid.


Olen seenepirukate puhul kasutanud kohupiima-muretainast, mida on lihtne valmistada, kerge töödelda, ja mis kõige tähtsam, maitseb mõnusalt muredalt seenetäidise ümber.
Antud kogusest tuleb välja ca 30-40 pisikest pirukat.

Tainas ise järgmine:
300 gr jahu
200 gr võid
150-200 gr kohupiima (mina kasutasin ricotta kohupiima. NB! Kui on väga vedel kohupiim, siis pane vähem, muidu läheb tainas liiga vedelaks)
1/2 tl soola
1 munakollane
Sega toasoe või ülejäänud taigna komponentidega ühtlase palli moodustumiseni. Aseta tainas külma vähemalt tunniks.
Täidis:
300-400 gr kupatatud või värskelt praetud seeni (minul olid seekord kodutee otsast leitud kuuseriisikad ja paar korralikku puravikupurakat).
1 sibul
1 porgand (võid ka ära jätta, aga mulle meeldib seente juures porgandi magus maitse)
1 keedetud muna
veidi hapukoort
praadimiseks õli
soola-pipart
maitsestamiseks värsket või kuivatatud tüümiani
soovi korral võid lisada ka peekoniribasid, saab mehisema täidisega piruka :)


Kupatamist vajavad seened tuleb enne kupatada, leotada ja kurnata. Kupatamist mittevajavad seened võid hautada koos sibula ja porgandiga.
Haki sibul ja riivi porgand. Kuumuta suurel pannil õli (või ka õli ja või segu), hauta keskmisel kuumusel sibul veidi klaasjaks, lisa porgandiribad ja hauta ka neid vaikselt veidi aega. Lisa seened, prae läbi. Maitsesta soola, pipra ja tüümianiga. Sega juurde hakitud keedetud muna ja hapukoor.
Kui kasutad peekoniribasid, siis pane need koos sibulaga pannile praadima.


Rulli tainas jahusel tööpinnal õhukeseks ning lõika suurema klaasi või tassiga ümmargused rattad. Aseta iga ratta keskele lusikatäis täidist ning vajuta otsad poolringi kujuliselt kokku. Aseta küpsetuspaberiga kaetud plaadile, määri pealt munaga, puista peale seesamiseemneid ning küpseta 180-200 kraadi juures ca 15 minutit.
Sobivad hästi niisama söömiseks või ka näiteks kõrvitsa-püreesupi kõrvale.

16. september 2010

Mulligatawny supp kana ja õuntega

Mulligatawny on Indiast pärit rikkalik, mahedamaitseline ja hõrk supp kana ja kookospiimaga. Siintoodud variandil on lisaks veel õunad. Koostisosasid on küll palju, kuid suurem osa neist on sügisesel hooajal kõikidel turgudel ja poodides olemas ning ei juhtu ka midagi, kui mõni köögivili teisega asendada või hoopis panemata jätta. Magus-mahe kookosemaitseline kreemjas supp on kindlasti äraproovimist väärt.


Koostisained
50 grammi võid
500 grammi kanafileed või nahata ja kondita kintsuliha
2 spl garam masala pulbrit
2 hakitud sibulat
2 keskmist porgandit tükeldatuna
2 vart sellerit tükeldatuna
2-3 küüslauguküünt
Pöidlasuurune jupp hakitud ingverit
2 suuremat rohelist õuna, koorituna ja tükeldatuna
2 keskmist kartulit tükeldatuna
100 grammi beebispinatit (võid asendada külmutatud spinatiga)
200 grammi suvikõrvitsat tükeldatuna
200 grammi muskaatkõrvitsat tükeldatuna
100 grammi punaseid ube (24 tundi eelnevalt leotatud või siis konserveerituna)
1 liiter kanapuljongit
1 purk (400 ml) kookospiima
2 kooritud ja tükeldatud tomatit
1 spl valge veini äädikat
Soola ja pipart
Pealeraputamiseks:
Röstitud ja hakitud india pähkleid
Hakitud värsket koriandrit
Tükelda kana suupärasteks tükkideks ning sega garam masala pulbri ja 0,5 tl soolaga.
Kuumuta pannil keskmisel kuumusel või ning pane kanatükid kuuma või sisse. Pruunista kergelt igast küljest, kokku umbes 8 minutit. Võta kana pannilt ning aseta taldrikule.
Samale pannile lisa tükeldatud porgandid, seller ja sibul. Kuumuta umbes 5 minutit. Lisa purustatud küüslauk ja ingver ning õunatükid. Hauta kuni õunatükid on pehmed, umbes 8 minutit. Lisa kartul, maguskartul ehk bataat ning oad ning kalla peale umbes pool puljongist, et pannil olevad köögiviljad oleksid kaetud. Tõsta veidi kuumust ning lase puljongil keema tõusta.
Kui puljong keeb, alanda jälle kuumust ning keeda suppi umbes 10 minutit kuni kartulid on pehmed.
Lisa kanatükid, kookospiim, ülejäänud puljong, suvikõrvits , kõrvits, spinat, tomat ja maitsesta soola-pipraga. Keeda kogu suppi veel umbes veerand tundi. Kui kõik koostisained on pehmed, tõsta pott tulelt ning maitsesta veel suppi veiniäädika ning vajadusel soola-pipraga.
Puista peale hakitud india pähkleid ning hakitud koriandrit.
Serveeri koos aurutatud basmati riisiga, mida pannakse supikausi või –taldriku põhjale ning peale kallatakse supp.

Retsept ilmus 2010. septembrikuises Oma Maitses

14. september 2010

Kanamaksapasteet õunte ja kreeka pähklitega

Tavapärasest veidi erineva maitsekooslusega pasteet, mis maitseb väga hõrgult. Õuna ja kreekapähkli maitse ning vahukoor muudavad harjumuspärase maksapasteedi tõeliseks piduroaks. Siidisema lõpptulemuse saavutamiseks võid pasteedi kõige lõpus veel läbi sõela pressida, tulemuseks on kreemjas, vahule sarnanev mõnus saia-leivapealne.


500 grammi kanamaksa
2 suurt rohelist õuna
4 šalottsibulat või 2 tavalist sibulat
1 dl ahjus kergelt röstitud kreeka pähkleid
50 ml oliiviõli
50 ml calvadost (võib asendada ka konjakiga või kasutada mõlemaid)
150 ml vahukoort
100 gr võid
Meresoola ja värskelt jahvatatud musta pipart
Aseta kanamaks taldrikule ning kata meresoola ja pipraga ja jäta muude ettevalmistuste ajaks maks maitsestuma. Koori ning tükelda õunad, haki sibul.
Rösti küpsetuspaberile laotatud kreeka pähkleid kuumas ahjus ca 5 minutit vahepeal segades.
Kuumuta pannil õli kuumaks ja prae maksa kuumas õlis ca 4-5 minutit kuni on moodustunud kergelt pruunistunud pealispind. Ära üle küpseta! Võta kanamaks pannilt ja aseta taldrikule.
Samale pannile pane õunaviilud ja sibul ning hauta keskmisel kuumusel need pehmeks (ca 5 minutit). Tõsta pann tulelt, lisa calvados ja/või konjak ning kalla peale vahukoor.
Võta läbipraetud maks, lisa kreeka pähklid, õunad ja sibulad ning püreeri kogu mass ka blenderid või saumikseriga. Lisa sulatatud või ning maitsesta soola-pipraga. Kui tahad eriti vahulist tulemust, pressi kogu pasteet veel läbi sõela. Aseta pasteet kaussi ning kauss külma vähemalt paariks tunniks.

Retsept ilmus 2010 septembrikuises Oma Maitses

12. september 2010

Pangesalat

Ignoreerides tõsiasja, et pang või ämber on kõnekeeles pigem totaalset ebaõnnestumist tähendavad terminid, ei kavatse ma vana head pange- või ka ämbrisalatit sellegipoolest ümber nimetada. Ja kinnitan, et ämbriga seob seda salatit mitte õnnestumise aste, vaid üsna üüratu salatikogus, mis mahub ära vaid korralikku pange ehk ämbrisse.


Retsept ise on jälle ajalooline, pärit jumal-teab-kust-ja-kellelt. Seda salatit tegi sügiseti minu ema, nüüd jälle mina ja mulle on kogu aeg pangesalat väga maitsenud.
Koostisosadena panen kirja algse retsepti kogused, aga tehes ka ise seda poole kogusega, tuli välja ikkagi salatihulk, mis hädavaevu mahtus ära minu majapidamise suurimasse 7-liitrisesse potti. Nii et ole valmis selleks, et purke kulub ohtralt. Minu tuli poole kogusega kokku 8 purgitäit salatit (0,5 - 0,375 liitrised).
Vaja läheb:
2 kg kapsast
1,5 kg sibulat
1,5 kg porgandit
2 kg kurke
2 kg tomateid
6 spl suhkrut
6 spl soola
10 spl äädikat
3 tl jahvatatud musta pipart
suur peotäis hakitud peterselli
suur peotäis hakitud tilli
200 ml õli
Omapoolse lisandina hakkisin juurde veel paar korralikku tulist tšillit, aga kui armastad mahedat maitsed, võivad need vabalt ära jääda.


Haki kõik köögiviljad. Natukeseks ajaks on tegevus olemas

Eriti muljetavaldavaks osutub alati selle salati koguse jaoks vajamineva sibula hakkimine, kusjuures minul olid värskelt Peipsi äärest toodud sibulad, mis pole kindlasti mingid naljasibulad pisarakiskumise koha pealt :)
Mina tegin seda hakkimistöö käsitsi, kuna lihtsalt meeldib käsitsi hakitud salat rohkem, samas oluliselt lihtsama vaevaga saab siis, kui kasutada köögikombanini riivimis-viilutamisfunktsiooni.


Sega maitseainetega ning lase esmalt seista vähemalt 4 tundi või ka näiteks üleöö.


Salat enne kuumutamist

Kuumuta ja hauta ca 40 minutit, siis jäävad porgandid-kapsad veel parajalt krõmpsuks.


Salat peale kuumutamist

Pane purki ja sule õhukindlalt.

11. september 2010

Pohladega martsipanikook

Pohlad ja martsipan, magus mandline koogipõhi ja pohladest pungil vahekiht, krooniks munavalge vahune õhuline pealiskiht.
Täius koogitaldrikul.
See kook on tõeliselt kaunis, rääkimata perfektselt kokkusobituvatest maitsetest.



Koogi tegemise loogika sarnaneb üsnagi meie pere ammuse armsa lemmikuga Pisarakoogiga, kus pohla asemel haput vahekihti hoopis sidrunikreem asendamas. Vitamiinikoguselt ei jää pohl sidrunile vähimalgi määral alla, seega maitsva koogiga saab boonuseks veel korraliku toetuse immuunsussüsteemile.




Pohla-martsipanikoogi põhja jaoks läheb vaja:
1 dl suhkrut
150 gr mandlimartsipani
3,5 dl jahu
100 gr võid
veidi vett (veega tuleb taina paksus parajaks reguleerida)
Pane taigna ained v.a. vesi kaussi ja mudi kõik ained korralikult segamini. Kõige lõpus lisa vett täpselt niipalju, et moodustuks muretaina paksune tainas. Vajuta tainas koogivormi põhjale ja seintele ning küpseta 200 kraadi juures esimesed 10 minutit raskusega (kata tainas fooliumiga ning aseta fooliumi peale raskuseks kas herneid, ubasid, riisi või ka näiteks väiksema läbimõõduga koogivorm). Tõsta kook ahjust välja, võta raskus ja foolium koogipõhjalt ära ning küpseta veel 7-10 minutit, kuni põhi on kergelt pruunistunud.


Täidise jaoks vajad:
300 gr pohlasid
1 dl suhkrut
1 spl tärklist
veidi vett
Sega pohlad ülejäänud ainetega ning kuumuta pliidil, pidevalt segades, kuni moodustub paks kissell.
Määri kisell eelküpsetatud põhjale.
Pealiskiht
4 munavalget
0,5 dl suhkrut
Vahusta munavalged ning vahustamise lõpus lisa suhkur. Jätka vahustamist kuni tiheda munavalgevahu tekkimiseni (tipud peavad jääma püsti, mitte ära vajuma)
Määri munavalgevaht pohlakihile peale.
Aseta kook ahju ning küpseta ca 5-10 minutit, kuni pealiskiht hakkab veidi pruunikaid varjundeid omandama.


NB! Lõika kooki märja noaga, siis ei jää beseekiht noa külge.

Retsept on pärit Nami-namist.

9. september 2010

Marineeritud seened.

Ei ole vist kellelegi uudis, et sel aastal on seeneuputus. Nädalapäevad tagasi käisin keskturul ja ei suutnud oma silmi uskuda, kui kõik letid olid kukeseente asemel täis piltilusaid pisikesi armsaid kivipuravikke kilohinnaga 90-120 krooni kilost. Tavapärase 350 krooni asemel! Ainuke seletus: metsaalused peavad puravikest kirjud olema.
Sai kiiresti korv käevangu riputatud ja sammud metsa alla seatud.
Saak oli täitsa korralik. Oli nii puravikke kui ka armsaid pisikesi kaseriisikaid. Lisaks sattusin ka ühe liivtatikute koloonia peale, millest sai korv täiesti kuhjaga täis korjatud.


Seenesaagiga saab igasugu asju ette võtta. Seente säilitamise kohta on Aniitram oma blogis väga põhjaliku eeltöö ära teinud ja põhitõed kirja pannud. Mul jääb üle vaid viidata.


Kindlasti tahtsin ära proovida paljukiidetud ja ülistatud Thredahlia valge veini marinaadi kukeseentele, puravikele ja/või kitsemamplitele ehk siis kupatamist mittevajavatele mahedamaitselistele seentele.


Legendaarset retsepti tasub piiluda SIIT

Ühinen kiidukooriga - isegi purki pannes olid puravikud ja kukeseened selles magus-vürtsises marinaadis ülimaitsvad. Nüüd tuleb varuda mõned nädalad kannatust ja kui marineerumise protsess on seente ja valge veini vahelise sünergia uuele tasemele viinud, võib mind arvatavasti kohata ootusärevusest käte värisedes esimest purki avamas. Soovitan väga see marinaad järgi proovida.

Kaseriisikate purkitegemisel kasutasin oma ema ajaloolist seente marineerimise retsepti.
Ema tehtud seened olid minu sünnipäevalaual alati hitt. Tavaliselt suutsime oma kambaga päris mitu purgitäit ära hävitada. Ema seenepurki läksid peamiselt Pärnu lähedalt Võiste metsade alt korjatud männiseened ja pilvikud. Näpuotsaga muid seeni ka.


Retsept, nagu näha, on aegade jooksul täpsemaks tuunitud.
Marinaadi maitse on üsna mahe, äädikat läheb tavapäraste seenemarinaadidega võrreldes oluliselt vähem. Samas meeldiski mulle lõpptulemuse puhul just magus-mahe maitse.
Ja porganditest mina küll ei loobunud, kuigi ema retseptis on porgandid maha tõmmatud ja kirjutatud juurde "pole vaja". Mina olin, muide, see, kes alati viimase kui porgandi seenemarinaadist ära krõmpsutas :)

Retsept ise siis järgmine (kasuta eelnevalt kupatatud ja leotatud seeni - riisikaid, pilvikuid):
1-2 sibulat, pool- või veerandringideks lõigatud ja lahtiharutatud
1 korraliku suurusega porgand ratasteks lõigatud
2 spl soola
4 spl (või rohkem) suhkrut
2-3 loorberilehte
8-10 tera vürtsi
2-3 spl äädikat.
1 liiter vett

Toodud marinaadist jätkub 4-le pooleliitrisele purgile ehk siis 2-le liitrile seentele.

Pane vette kõik marinaadiained välja arvatud äädikas ja keeda paar minutit. Lisa äädikas.
Nõruta eelnevalt kupatatud ja leotatud seened sõelal ja kalla marinaadi sisse. Keeda ca 5 minutit ja pane purki. Kalla peale marinaad ning sule õhukindlalt.
Mõne nädala pärast võib juba maiustama hakata.
Rikkalikku seenesaaki ja mõnusaid metsaskäike!

Virsiku ricotta kook kaneelise pähklipuruga

Koogi saamislugu on traditsiooniline "vaatasin, mis parasjagu kodus on" valemist tulenev. Sama retsept sobib ka õunte, ploomide jm sügiseste puuviljade tarbeks. Kokku tuli kook maitsev, mahlane, üsnagi üllatav (proovisin koogipõhjal kasutada nisujahu asemel maisijahu, seega tainas on gluteenivaba). Suure tõenäosusega tuleb ka edaspidi tegemisele.



Maisijahust põhi andis hoopis teistlaadse maitsenüansi, tuli välja selline polentakook.
Maisijahu üksinda kipub veidi pudedaks jääma, seetõttu tasub jagada jahukogus nisu- ja maisijahu vahel ära.

Koogi põhi:
150 gr võid
1 tl soola
1 dl suhkrut
3 dl jahu (minul oli maisijahu, võid teha tavalisega või ka 50/50 varianti proovida)
1 tl küpsetuspulbrit

Sega toasooja või sisse kuivained ja sega tainapalliks. Suru tainas vormi põhjale ühtlase kihina.

Kate:
400 gr ricotta kohupiima
2 dl suhkrut
1 sidruni mahl ja riivitud koor
1 tl vanillisuhkrut
3 muna
2 spl tärklist
4-5 värsket virsikut sektoriteks lõigatuna

Vahusta kergelt munad suhkru- ja vanillisuhkruga, lisa ricotta kohupiim, sidrunimahl ja -koor, tärklis ning sega kõik läbi. Kalla koogipõhjale ja peale laota virsikusektorid.

Pähklipuru:
suur peotäis hakitud pähkleid (sobivad nii kreeka-, india-, metspählid jm)
0,5 dl pruuni suhkrut
1 tl kaneeli

Sega hakitud pähklid, kaneel ja pruun suhkur ning pudista virsiku-ricotta kihi peale.


Küpseta 180-200 kraadi juures ca 45 minutit või seni, kuni kook on parasjagu pruunistunud ja ricottakiht kalgendunud (seda kontrolli vormi liigutades). Kui tundub, et keskelt on veel liiga vedel aga pealispind hakkab juba liialt pruunistuma, aseta koogile foolium peale ja küpseta veel veidi.

7. september 2010

Bruschetta. Tomatiga ja marineeritud mozzarellaga

Kas ma ikka olen juba maininud, et tomatiga bruschetta on meie peres tomatihooaja üks armastatuimad toite?
Bruschetta = röstitud või grillitud leib (meie mõistes siiski sai) oliiviõli ja küüslauguga. Häälduseks brus-ketta, pärit Kesk-Itaaliast (täpsema asukoha ümber vaidlevad nad siiamaani) ja mainitud juba 15. sajandist.
Bruschetta tähendab tegelikult vaid oliiviõli ja küüslauguga grillitud saiaviilu, aga kuna kõige populaarsem variant on tomati-basiilikukattega, siis on väga laialt levinud ka arvamus, et bruschetta on röstitud küüslaugusai tomatikattega. Tegelikult kasutatakse bruschettade katteks ka prociuttot, grillitud aedvilju, juustu, ubasid jne.


Pildil olev taldrik on üsna suur serveerimistaldrik, seega on saiaviilud ka üsna pirakad, kuigi pildilt väga hästi seda aru ei saa.

Bruschetta valmistamine käib nii, et grillil (või ka ahjus grillelemendi all) või grillpannil tuleb röstida itaalia-tüüpi saiaviilud (suureauguline pärmitaignast sai sobib hästi, ciabatta jääb ka väga hea). Rohmakad suured käsitsi lõigatud viilud on kõige ehedam bruschetta algmaterjal.
Vahemärkusena lihtsalt mainin, et esimest korda olin üsna üllatunud, kui Controventos bruschetta Kodusaia tüüpi saiaviilul toodi. Saanud üllatusest üle, tuli tunnistada, et ega ta nüüd halvasti ka ei maitsenud. Seega, autentsus on hinnas, aga laske vaim vabaks :)
Saiaviil tuleks kohe ilusti krõbedaks ja pruuniks röstida.
Peale piserda saiaviilule oliiviõli (kui kasutan röstimiseks ahju, siis piserdan oliiviõli enne ahjupanekut saiadele), määri saia pind värske küüslauguga, soovi korral jahvata saiaviilule veel peale soola ja pipart.


Ideaalne aluspind mõnusaks eelroaks on nüüd loodud.


Lihtne tomatikate. Puhas klassika.


- haki hästi küps punane tomat üsna rohmakalt suurteks tükkideks (mina teen nii, et lõikan tomatilohud ehk sektorid ja need siis omakorda pooleks). Hakkimine võib ära jääda.
- pane igale saiale paras kogus tomatitükke nahapool ülespoole (kuhjata pole vaja) ning vajuta tomatimahl ja -sisu kergelt saia sisse. Teisisõnu litsu neid tomateid seal saia peal veidi. Bruschetta pealispind muutub mahlaseks-tomatiseks. Välimus küll seeläbi saab tomatikattel veidi kannatada, aga maitsevõit on seda esteetilist ohvrit väärt.
- saputa peale veidi basiilikulehti, kas tervena või väiksemaks rebituna. Piserda täiendavalt oliiviõliga ja soovi korral ka värskelt jahvatatud soola ja pipraga.
- Söö kohe, sest vettinud bruschetta ei ole pooltki nii mõnus kui värskelt valmistet.

Tomati ja marineeritud (buffalo)mozzarella bruschetta.

See bruschettakate on minu sellesuvine avastus ja selle põhjustas tõsiasi, et mulle kohhhhutavalt maitseb marineeritud buffalomozzarella ning seoses sellega otsisin uusi kasutusvõimalusi :)


Algse, pildil oleva, salati retsepti leiad SIIT.
Vaja läheb:
- 1 pühvlimozzarella või tavalise mozzarella pall (125 gr, pühvlipiima mozzarellat olen saanud Stockmannist ja Rimist ning hind on sel suvel ca 33 krooni ehk üsna mõistlik juba. Infoks lihtsalt niipalju, et eelmisel hooajal oli samalaadne toode hinnaklassis 50+ krooni ning, muide, ka Itaalias on buffalomozzarella umbes samas hinnaklassis ehk umbes veidi alla 2 EURi, järelikult on tegemist väärt toiduainega)
Marinaad:
- paar näpuotsatäit röstitud ja peeneks hõõrutud (võimalusel uhmris) fenkoli- eht apteegitilli seemneid* (see on väike aga oluline lisand, mis annab eriliselt nauditava maitse mozzarella marinaadile)
- poole sidruni riivitud koor ja veidi sidrunimahla
- oliiviõli, et mozzarella oleks marinaadiga piisavalt kaetud
- 1 küüslauguküüs, purustatud
- hakitud basiilikulehti
soola, pipart.
Sega marinaadi ained, sinna sisse rebi mozzarella tükid ja lase ca pool tundi marineeruda.


Nüüd tee valmis tomatiga bruschetta ja laota sinna peale lihtsalt marineeritud mozzarella tükid.
Marinaadiks olnud maitsestatud oliiviõli piserda ka kõik saiadele peale. Mmmmm.....
NB! Bruschettadega tasub jännata vaid siis, kui tomatid on küpsed ja magusad. Talvised redise ja tomati krõmpsuvad ristsugutised jäägu selle suurepärase eelroa jaoks küll poeriiulile.
* Fenkol ehk apteegitill on nii maitse- kui ka ravimtaim. Olen leidnud Meiralt maitseainete riiulil täiesti korralikud fenkoliseemned, kindlasti on olemas Piprapoes ja kui tõesti poest ei leia, siis apteegis peaksid ka ravimtaimede seas need apteegitilli seemned olemas olema (aitab kõhupuhituse, üldse kõhuhädade vastu, lisaks on apteegitilli tee imetavate emade peamine jook)

6. september 2010

Melanzane alla Parmigiana

Pealkiri on itaalia keeles, tõlkes siis pommu (baklaažaan) parmesaniga.
Oma Caponata postituses mainisin, et itaallaste pommuroogadest on kaks minu absoluutselt lemmikut just see melanzane alla parmigana ja caponata. Melanzane alla parmigiana on selline õnnis kooslus, kus ühenduvad küpse tomati magusus, juustu rikkalik ja mahlane maitse, mis toovad välja pommu parimad küljed. Kooskõla on täielik!
Minu pommuvorm on üsna lahja. Olen vähendanud õli kogust sellega, et röstin pommuviile ahjus, mitte ei prae õlis. Kui tahad eriti rikkalikku varianti nautida, siis kiika näiteks üht korralikku itaalia melanzane-rooga - ise ei ole järgi proovinud, aga paneerituna praetud pommuviilud võivad tõelise küllusliku roa efekti tekitada.


Üks ei saa teiseta jääda ning peale paari luhtunud üritust (luhtus pildistamine, mitte toit :) ) saime lõpuks pommuvormi pildile. Esimesel korral külalisi vastu võttes sai see toit lihtsalt enne otsa, kui meie fotoaparaadi välja suutsime kraamida ja teisel korral kaotasime tehtud fotod digitaalsesse avarusse ära.
Retsept pärineb jällegi minu itaalia-teemalisest lemmikraamatust.
Koostisosad on järgmised:
2 keskmise suurusega pommut
1 dl oliiviõli
500 ml tomatikastet (praegu võib tomatikaste ka värsketest tomatitest valmis keeta, jääb eriti magus ja värske)
2x125 gr mozzarellat (2 suurt palli õhukeseks viilutatuna)
ca 75 gr värskelt riivitud parmesani (alati võib parmesani ka rohkem olla)
soola, pipart
basiilikulehti.
Esmalt alusta sellest, et lõika pommu pikkupidi ca 1 cm paksusteks viiludeks. Piserda peale soola ja jäta vähemalt 20 minutiks seisma.
Kuivata sool köögirätikuga ära.
Raamatu järgi on järgmine etapp selline, et kuumuta pannil hea sorts oliiviõli ja prae pommuribasid mõlemalt poolt 4-5 minutit. Tõsta kõrvale köögirätikule nõrguma ja raputa peale soola-pipart.
Pommu võime õli sisse imeda on hämmastav (selline ahne käsn), nii et retseptis toodud õlikogus muutub praadimise käigus tavaliselt kahekordseks.

Seetõttu olen mina õlikoguse optimeerimiseks asunud kasutama seda meetodit, et laotan pommuviilud ahjuplaadile, piserdan peale veidi oliiviõli, soola ja pipart ning asetan ahju 15-20 minutiks, kuni viilud on parasjagu läbi küpsenud.

Lõpptulemus jääb ikka sama maitsev (vähemalt meeldib mulle nii mõelda)


Alusta sellest, et laota ahjuvormi põhjale paras kogus eelnevat valmis keedetud tomatikastet(lasanjevorm sobib väga hästi, võid kasutada ka väikeseid ahjuvorme, et igaühele oma ports) .
Sinna peale laota pommuviilud nii, et põhi saaks kaetud. Kata pommu 1/4 kogusega tomatikastmega ja laota peale 1/3 viilutatud mozzarella kogusest.
Korda seda valemit - pommu-tomatikaste-mozzarellaviilud - kolm korda. Võid ka vahekihtide vahele riivitud parmesani puistata, kuid jäta kindlasti kõige pealmiseks kihiks üks korralik peotäis alles.
Viimase tomatikastme kihi peale puista basiilikulehti. Kata vorm riivitud parmesaniga ja aseta ahju 200 kraadi juurde umbes pooleks tunniks.


Toit on valmis siis, kui pealispind on muutunud parajalt pruuniks ning ahjust tuppa tungiv lõhn muutub vastupandamatuks.
Naudi kas lihakõrvasena või ka iseseisva roana. See on VÄGA MAITSEV!

5. september 2010

Nina õunakook. Peterburi hõnguga.

Nina siis rõhuga esimesel i-l nagu Niina ehk slaavi naisenimi, mitte see keset silmnägu paiknev organ, mis meil kõigil ilmade külmenedes varsti jälle vesine on :)
Retsepti leidsin kogemata ühe vana kokaraamatu vahelt ema käega kirjutatuna. Ema, kes oli tööõpetuse, joonistamise ja joonestamise õpetaja, sealhulgas ka Salme Masso õpilane, kirjutas üles vaid üles kirjutamist väärivaid retsepte. Nina õunakook oli siis järelikult üks neist.


Seletuseks niipalju, et Nina oli minu lapsepõlves meie Pärnu kodus igasuvine puhkaja koos oma veidi eakama emaga. Mõlemad pärit Peterburist, tollal küll Leningradist, ääretult armsad naisterahvad, ülikooli õppejõud, intelligentsed, tähelepanelikud, toredad.
Millal ja millistel asjaoludel Nina meil õunakooki küpsetas, ei oska öelda, kuid järelikult oli tulemus ülestähendamist väärt. Tegevuskäik on retseptil küll napp, et mitte öelda olematu, kuid tuletamis-loogika-terve talupoja mõistuse meetodit kasutades sai kook tehtud ja tulemus oli tõesti maitsev. Meenutas veidi õunastruudlit. Kindlasti jääb meie õunakookide nimistusse ka edaspidi.


Taina tegin poole kogusega, mille jaoks läks vaja:
150 gr võid (toasooja)
3,5 dl jahu
1 spl piima
1 spl viina (või äädikat)
Hõõrusin või jahuga segamini. Lisasin piima ja lusikatäie viina. Veeretasin tainapalli ning panin selle külma (paariks tunniks).
Täidise jaoks lõikasin tükkideks 3 keskmise suurusega hapumat õuna ning piserdasin õunatükkidele poole sidruni mahla. Peotäie rosinaid panin Vana Tallinna likööriga likku, hakkisin peeneks peotäie kreeka pähkleid.
Enne tainale asetamist segasin õunatükid 1,5 dl pruuni suhkruga, 1 tl kaneeliga, 1 spl tärklisega (kuna tegin plaadikoogina, siis tärklise eesmärk oli täidist tahendada, et see välja ei valguks), rosinate ja pähklitega.

Külmast võetud tainast 2/3 rullisin jahusel laual lahti kandiliseks tükiks (antud kogusest tuli välja poole ahjuplaadi suurune kook, kui tahad suurt plaadipirukat, siis võta poole suurem kogus). Võid vabalt teha ka küpsetusvormis ja ümmargusena.
Toimetada on soovitav kiiresti, kuna külmana on tainas hästi käsitletav. Valmisrullitud tüki asetasin ahjuplaadile, määrisin lahtiklopitud munaga (et muna moodustaks kaitsekihi ja järgmises etapis täidis põhja nätskeks ei muudaks) ja panin 180 kraadi juurde ca 10 minutiks küpsema (kuni tainas on kuivaks tõmmanud, aga veel ei pruunistu).
Samal ajal rullisin valmis ülejäänud 1/3 tainast veidi suuremaks plaadiks kui ahjus küpsemas (kasutasin mõõduna lõikelauda).
Võtsin eelküpsetatud põhja ahjust, sinna peale läks õunasegu, kõige peale lahtirullitud tainas ja siis määrisin munaga koogi pealispinna üle.

180 kraadi juures ca 35 minutit, kuni kook on pealt kaunilt kuldpruun.


Täidis oli väga mõnus, kook ise ka nauditav. Selline tõeliset õunane õunakook. Peterburi hõnguga :)

4. september 2010

Eriti maitsev kõrvitsaorsotto

Selle orsotto (umbes sama mis risotto, kuid tangaineks on siin odrakruup) postituse tingis üks ja ainumas põhjus. Käisime lastega kooliaasta algust kohvik MOON'is tähistamas ja taaskord seda mõnusat toitu seal süües oli see sedavõrd hea, et tekkis tahtmine midagi vähegi samalaadset ka ise valmistada.
Mõtlesime, et tegelikult on orsotto nii eestimaisest toorainest tehtud toit, et tegelikult võiks selle roa nimi olla näiteks "Urbaniseerunud mulgi puder" :)


Veidi hõiklemist kõrvitsaorsotto teemal Google'i avarustest ja minu ülimaks meeleheaks leidus MOON-i ja Romani enda retsept sellestsamast kõrvitsaorsottost. Väikeste muudatustega variant on ka perenaine.ee pesas.
No igal juhul sai kiirelt üks korralik muskaatkõrvitsa tükk koju toodud ja orsotto valmis keedetud.
Maitses ikka hästi küll ja kas on see tingitud minu vähesest enesekriitikast või on põhjust sedavõrd positiivses eelhäälestuses, aga igal juhul maitses omatehtud orsotto väga kõigile, kes seda sõid.
Retsept sai väheke muudetud (ei suutnud vastu panna kiusatusele lisada ka salveid ja singi jätsin täitsa välja).

1. etapp. Pane vette likku ca 200 gr odrakruupi vähemalt 2 tundi enne orsotto valmistamist. Sellega leotamisega väheneb odrakruubi keetmise aeg viimases etapis.

2. etapp. Kõrvitsasupi põhi :)
Etapi nimetus on tingitud sellest, et soovi korral võid selle faasi lõpptulemusest vormida ka maitsva kõrvitsasupi. Lisa vaid (vahu)koort, Merevaiku, toorjuustu või muud kreemist lisandid, mis supi sametiseks muudaksid.
- 300 gr muskaatkõrvitsat
- 1 korraliku suurusega sibul
- 5 lehte salveid
- 2 küünt küüslauku
- pool klaasi õunamahla
- 50 gr võid
- ca 250 ml kanapuljongit.
Kuumuta pannil või potis või, lisa sinna salveilehed. Kuumuta veidi aega, ning lisa siis sibul ja küüslauk. Hauta hakitud sibulat ja küüslauku võis 10-15 minutit keskmisel kuumusel nii, et sibul ei pruunistuks, vaid hauduks mõnusalt või sees läbi. Lisa väikesteks kuubikuteks tükeldatud kõrvits ja hauta kõrvits pehmeks (selleks kulub ca 15 minutit). Lisa õunamahl ning kanapuljong, keeda vedelik vaikselt podisedes veidi kokku. Võta välja salveilehed, aga kui oled salvei sõber, siis jäta need välja võtmata. Püreesta saadud kõrvitsamass ning maitsesta vajadusel soolaga. Pane kõrvitsapüree kõrvale ja asu etapi nr 3 juurde.

3. etapp. Odratangu keetmine
Vaja läheb:
- vesi
- paar loorberilehte
- 1/2 tl jahvatatud valget pipart
- soola
Pane potti vesi (vett peaks olema piisavalt, et vee sees paisunud odratang oleks ohtralt veega kaetud), maitsesta vesi soolaga, lisa loorberilehed, valge pipar ja keeda odratangu ca 20 minutit. Kalla odratang sõelale ja võta loorberilehed välja.

4. etapp. Kõik kokku on üks imehea orsotto.
- 1 sibul
- võid ja õli (näiteks kõrvitsaseemne õli sobib suurepäraselt)
- ca 1/2 klaasi valget kuiva veini
- ca 2 klaasi kanapuljongit
- kitsejuustu
Võta üks keskmise suurusega sibul ja haki see. Sulata potis korralik kogus võid, lisa veidi õli ning hauta sibul või ja õli segus pehmeks. Võta eelmises etapis keedetud odrakruup ja hauta mõni minut. Lisa valge vein ning lase veidi keeda, et alkohol aurustuks.
Lisa kanapuljongit jupphaaval ja täpselt niipalju, et odrakruup oleks parajalt vedelikuga kaetud. Kui vedelikku vähemaks keeb, lisa uus kogus puljongit. Hauta kokku ca 30-45 minutit, kuni kruup on parajalt pehme (mulle meeldis pigem lühike haudumisaeg).
Kalla juurde etapis nr 2 valmistatud kõrvitsapüree. Kui tahad kreemisemat tulemust, lisa ka paar lusikatäit Merevaiku või toorjuustu ja lase sellel sulada.
Sega kõik omavahel läbi ja aseta taldrikule.
Pudista peale kas kitsejuustu või ka näiteks riivitud parmesani.
Lisada võid veel hakitud peterselli, rohelist sibulat vm maitserohelist.