31. august 2010

Virsiku tarte tatin

Tarte tatin ehk tagurpidi (õuna)kook on vist üks kuulsamaud köögiäpardusi. No see lugu, kuidas kokk unustas taina koogi põhjale panna ja siis viimases hädas voltis selle täidise peale, küpsetas tagurpidi ära, keeras ümber nii et tainas alla jääks ja.... arvake ära, kas peale seda on maailmas küpsetatud tuhandeid ja tuhandeid kooke just niimoodi tagurpidi :)


Nami-nami autoriteetsetest allikatest lähtub selline, veidi faktitäpsem info:
Üldlevinud legendi kohaselt "avastasid" tarte tatin'i prantsuse õekesed Stéphanie and Caroline Tatin, kes 1898. aastal oma Lamotte-Beuvronis asuvas Hotel Tatin'is kogemata kooki pahupidi küpsetasid. Kuna hotelli klientidele kook väga meeldis, siis jäigi see pahupidi küpsetatud, aga õigetpidi serveeritud kook menüüsse.
Larousse Gastronomique aga annab mõista, et Orleansi linna ümbruses on pahupidi õunakooke juba tükk aega küpsetatud. Samuti rõhutab Larousse Gastronomique selle tuntud koogi puhul vaid asjaolu, et kook on küpsetatud ahjus nii, et puuviljad on all ja tainas peal; seda serveeritakse ikka õigetpidi, ehk siis tainas all ja puuviljad peal; oluline aspekt on karamellis (ehk siis või-suhkru segus) küpsetatud õunad. Seda, kas kook peaks olema tehtud leht- või muretainaga (kaks peamist 'koolkonda'), prantsuse kokanduspiibel ei täpsusta - ja üks võimalikest retseptidest raamatus on just lehttainaga.

Niipalju siis tarka juttu. Edasi järgneb juba asine info.
Klassikaline tarte tatin on tehtud õuntega, kuid samal moel võib küpsetada ka sügiseste erinevate puuviljadega kooke. Seekord tegin virsikutega variandi, väga maitsev jääb ka suurte küpsete ploomidega. Taina retsepti võtsin Nami-nami õuna tarte tatini juurest, täidise komponeerisin ise.
Tarte tatini taina jaoks läheb vaja:
170 g nisujahu
85 g suhkrut
85 g magedat võid
noaotsatäis soola
paar sl piima

Täidise jaoks läheb vaja:
5 keskmise suurusega virsikut
50 gr võid
1 dl demerara suhkrut
0,5 sidruni mahl
korralik sorts Vana Tallinna likööri (sobib ka näiteks konjak või dessertvein vm)

Alusta sellest tee valmis tainas. Sega toasooja võiga kõik ülejäänud ained v.a. piim. Piima hakka lisama päris lõpus ja piima abil timmi taina paksus parajaks (peaks jääma selline muretaina paksune või veidi paksem). Vormi tainapall ja pane see külmkappi umbes pooleks tunniks.
Eemalda virsikutelt kivid ja tükelda virsikud 4-6 tükiks. Kuumuta pannil või, sinna sisse pane suhkur ning lase suhkrul veidi karamellistuda. Lisa sidrunimahl ja liköör ning kuumuta virsikusektoreid karamellises või-suhkru segus keskmisel kuumusel mõlemalt poolt umbes 5 minutit.


Võta virsikud pannilt ja lao korrapärase mustrina ümmarguse koogivormi põhjale ja lase puuviljadel veidi jahtuda.
Laota külmkapis veidi tahenenud tainas jahusele tööpinnale ning rulli ümmarguseks ning vormi suurusest mõne sentimeetri võrra laiemaks. See protseduur peaks olema päris kiire, sest tainast on kergem käsitleda jahtununa.
Aseta tainas ettevaatlikult virsikutele ning voldi ääred allapoole täidisele ümber.


Umbes sel moel


Tulemus peaks olema midagi taolist. Torka kahvliga augud tainasse, et küpsemisel tekkivad aurud tainatekki väga palju liigutama ei hakkaks.

Siis ahju 180 kraadi juurde umbes 45 minutiks, kuni kook on pealt mõnusalt kuldpruun.
Igaks juhuks tõmba küpsel koogil noaga servad vormi küljest lahti. Aseta koogialus vormi alla ning kalluta tarte tatin tagurpidi alusele.
Tadaaa!


Enne...


... ja pärast

Puista peale tuhksuhkrut ning naudi vaniljejäätisega, vaniljekastmega või ka lihtsalt niisama.
Klassikud ei sünni põhjuseta!

29. august 2010

Armeenia šašlõkk

Kõik sai alguse sellest, et minnes turule Osso Buco lihatükki tooma, sattusin väga sümpaatselt aktiivsele müüjale, kes mulle käigupealt ja endalegi teatavaks üllatuseks väga ilusa tüki sea kaelakarbonaadi müüs (et eriti värske ja erakordselt ilus tükk jne). No mis seal ikka, tegime kiirelt plaanid ümber ja pajaroa asemel keskendusime grillmenüüle ümber. Samalaadse ilmaga kevadisel ajal pannakse ometi kõik grillid ju hõõguma ja kärssava liha aroom täidab meie kauni kodumaa õhuruumi. Miks siis mitte augusti viimaseid päevi grillimisega sisustada.


Kaelakarbonaadist Kaukaasia poegade moel šašlõki valmistamisel olen seni lähtunud Heimar Kuuskleri lihakoolituselt saadud soovitustest. Kõik õpetatu peab paika ja suurepärane tulemus on garanteeritud. Samas palus Heimar koolitusel jagatud retsepti mitte avalikult üles riputada, seetõttu mõtlesin midagi samaväärset asemele otsida.
Appi tuli nagu ikka meie asendamatu Nami-Nami , kust leidsin Armeenia šašlõki nimelise liharoa ning järele proovides olen nõus sellele variandile ka maksimumpunktid andma.
Retsept ise sai järgmine (ei suutnud ikka algretsepti järgida, kuid loodetavasti olid kõik täiendused õigustatud):
ca 1 kg kaelakarbonaadi (umbes pool tulemusest sõltub liha värskusest ja kvaliteedist, seega vali liha hoolega. Poes valmispakendatud variandid on hädavariant)
1-2 korralikku sibulat ratasteks lõigatuna
ca 0,5 dl valge veini äädikat
ca 0,5 dl oliiviõli
3 spl kontsentreeritud tomatipastat (minu lemmik on Mark&Spenceri tuubis topeltkontsentreeritud pasta, isegi väike kogus teeb nii mõnusa küpse tomati maitse toidule juurde)
1 tl tšillipulbrit (kui oled teravamate maitsete sõber, aga võid ka ära jätta)
purustatud musta pipart
1 tl suitsutatud paprikapulbrit (samuti Mark&Spenceri poest üks lemmikuid)
2 tl Naršarabi (võid ka ära jätta või näiteks mett lisada)
korralik peotäis hakitud peterselli või koriandrit

* Vaata ka variatsioone postituse allosas

Soola ei ole unustatud retseptist välja ;)


Tegevuskäik:
Lõika liha ca 5x5 kuubikuteks.
Sega kõik ülejäänud ained kokku marinaadiks, kalla lihale ning pigista mõned minutit lihatükke, et liha ja marinaad maksimaalselt sõbraks saaksid ja sibula mahlad eralduksid. See kirjeldatud protseduur on oluline etapp ja kättpidi liha sees sõtkumine on tegevus, mida ei tohiks mingil juhul vahele jätta. Jäta lihatükid mõneks tunniks marineeruma (minul kulus selleks 4 tundi).
Võid enne küpsetama asumist puistata lihale ka ca 1,5 tl soola ja segada see liha sisse. Mina küpsetan liha täiesti magedana ja kastame lihatükke soola ja hapuka sumahhi segu sisse.
Lükka liha metallvarraste otsa (metallist varraste eelis on see, et nad kuumenevad grillimise ajal ka ise ning liha küpseb ühtlaselt nii väljast kui seest. Puuvarrastega seestküpsemise efekti ei teki).
Grilli vardaid pidevalt keerates ca 15 minutit, kuni liha on parajalt küps ja hakkab pealt pruunistuma.

Puista väiksesse kaussi soolaga segatud sumahh (keskturu kraam, seal päris mitu müüjat pakuvad seda), kasta iga lihatükk sinna sisse ja naudi!
Juurde sobivad igasugused köögiviljasalatid, grillitud köögiviljad, lavašš, pitaleivad jms Kaukasuse-kandi kraam.
Meie šašlõki juurde sai haugatud keskturult putkast nr 85 otse ahjusoojana ostetud saialist. Kes keskturul käivad, siis ärge sealt putkast mööda minge. Linna parim lavašš! Aitähh, Tiina, vihje eest!

* Variatsioone:
- kui oled koriandri sõber, siis kasuta maitseürdina koriandrit peterselli asemel. Väga maitsev!
- keskturult saab osta maitseainet Hmeli-suneli (ürtide, sh koriandri kuivataud segu). Asenda tšillipipar ja paprika hmeli-suneliga - saad väga mõnusa ja teistlaadse ürdise alatooniga koosluse
- valge veini äädika asemel kasuta valget veini, tavapärast lauaäädikat 1:3 lahjendatuna või hoopis sidrunimahla - hapustaja peaks olema, aga varieerida annab siin mitmeti

28. august 2010

Caponata

Pommust ehk baklazaanist valmistatud Itaalia roogadest on kaks kõige geniaalsemat kooslust (minu tagasihoidliku arvamuse järgi) just seesama Caponata ja Melanzane alla Parmigiana ehk pommuvorm tomatikastme, mozzarella ja parmesaniga. Viimase toidu pildid olen suutnud suverammestuses ära kaotada ning seepärast ootab see postitus ka uue pildi tegemist. Tegelikult tahtsin oma ammuse lemmiku juba ammu ka laiemale publikule postitada. Varsti teen uuesti ja siis teeme ka uued pildid ära :)
Caponata on minu taasleitud lemmik Itaaliast Sitsiilia saarelt ning taasleidmise põhjust tuleb otsida meie sõprade juures toimunud pommuteemaliselt õhtult. Seal meenus kui suurepäraselt maitseb üks korralik Caponata - magushapu alatooniga köögiviljahautis, kus põhitegelane just pommu. Variatsioone on sellel roal lõputult.


Lihtne, tervislik, maitsev roog, mis sobib väga suurepäraselt lihakõrvaseks. Praegu on ideaalne Caponata hooaeg, kuna kõik koostisained on saadaval maksimaalses küpsusastmes ja tulemus on parim, mis siin laiuskraadil õnnestub saavutada.
Minu retsept pärineb Giada de Laurentiisi raamatust "Everyday Italian"
Vaja läheb:
ca 0,5 dl oliiviõli
1 sellerivars
1 keskmine sibul
1 paraja suurusega pommu
1 purk kooritud tomateid nt Annalisa (või siis 3-4 kooritud värsket tomatit)
1 punane paprika
1 tl kuivatatud oreganot ehk punet
korralik sorts punase veini äädikat (minul oli balsamico ja arvan, et halvemaks see rooga ei teinud)
4 tl suhkrut
2 spl kurnatud kappareid
soovi korral peotäis rohelisi oliive
soola-pipart maitse järgi
hakitud värsket peterselli ja basiilikut.
Haki sellerivars, sibul, paprika, tükelda pommu. Kui kasutad värskeid tomateid, siis kalla tomatitele kuum vesi, tõsta tomatid veest välja ning kalla üle külma veega. Eemalda tomatitelt koor ning haki tomatid.


Kuumuta pannil keskmisel kuumusel õli, tõsta sinna seller, lase haududa, lisa pommu ning hauta paar minutit. Pane sibul pommule ja sellerile lisaks, hauta, siis lisa paprika ja tomatikonserv/värsked tomatid. Vajadusel lisa tiba vett. Puista juurde oregano. Lase podiseda madalal kuumusel vähemalt 20 minutit, kuni kõik koostisained on pehmed. Lisa äädikas, suhkur, sool, kapparid, sool ja pipar. Kui soovid oliividega varianti, siis lisa ka oliivid. Tuuni toidu maitse endale parajaks.
Serveerimisel lisa juurde veel hakitud petersell ja basiilik.
Söö kas soojalt, toasoojalt või ka külmkapist võetuna. Maitseb häst igal hetkel ja igas olukorras.

Martsipanisaiad õunaga

Ega siin pikka heietust ei olegi. Minu lapse lemmikud martsipanisaiad said seekord tehtud nii, et lisaks martsipanile sai rullile täidiseks pandud veel riivitud õuna.


Jäi väga mõnus ja hoopis teise iseloomuga sai - kui tavalised martsipanisaiad on hästi rikkalikud magusad, siis õunaga lisanduv hapu maitsenüanss ja mahlakus muutsid saia iseloomu hoopis mahlakamaks.
Tainas tuli sama nagu martsipanisaiades.
Tõsta kõik koostisained varem külmkapist välja, et oleksid toasoojad.
Vaja läheb:
2,5 dl sooja piima
1 pakk kuivpärmi või 25 grammi presspärmi
1 muna
1 tl soola
1 dl suhkrut
7-8 dl jahu
100 grammi võid
Hõõru presspärm vähese suhkruga vedelaks ja lisa käesooja piima ja 1 dl jahu sisse. Kuivpärmi puhul sega see ca 1 dl jahuga ning lisa soojendatud piimale. Lisa muna, sool, suhkur. Sõelu juurde 3-4 dl jahu ja sõtku veidi. Lisa ülejäänud jahu järk-järgult (jälgi taina paksust ja reguleeri jahu kogust selle järgi). Pane juurde toasoe või ja sõtku tainas ühtlaseks lisades vähehaaval järelejäänud jahukoguse. Sõtku, kuni tainas muutub ühtlaseks ja lööb käte küljest lahti.
Kata kauss rätikuga ja pane kerkima. Aega peaks selleks olema vähemalt 1 tund. Minul oli tunni pärast tulemus veel veigi nigel, kahe tunni pärast oli tainas parasjagu kohevaks ennast ajanud.
Rulli kerkinud tainas jahusel tööpinnal umbes 1 cm paksuseks ja riivi ca 150 grammi mandlimartsipani ja üks pirakas riivitud õun taina pinnale. Keera tainas rulli.


Lõika terva noaga poolviltu paraja suurusega pätsid.


Pane ahjuplaadile sooja kohta kerkima (soovitan ka see protseduur üsna pikaldaseks jätta, minul kerkis seekord tund aega ja väga kohevad ilusad pätsid said). Kui rullid on kerkinud vähemalt kahekordseks, siis pintselda üle munaga, raputa peale mandlilaaste ja pane 230 kraadi juurde (pöördõhuga) küpsema ca 10-12 minutiks. Välja võttes saputa peale tuhksuhkrut.
Veidi aega ahjus ja voila!

Aurutatud pommu koriandri, tšilli ja laimiga

Esmalt tuleb alustada tõdemusest, et küll on ikka mõnus kui on olemas toredaid sõpru, kes aitavad maitsemaailma avastada. Pommu aurutamise idee on minu meelest täiesti geniaalne ja pärineb see meie viimasel külaskäigul sõprade juures pakutud menüüst. Kusjuures teemaõhtu oli pühendatud pommule. See oli super!
Püüan siinkohal mitte liialt emotsionaalseks minna ning hüüumärkide ja vaimustunud õhkamiste asemel asjast rääkida.

Selle roa nimi võiks olla ka näiteks aurutatud pommu ceviche (kaste on väga sarnane mereandide marineerimiseks kasutatud kooslusega, vaata näiteks lõhe ceviche'i)
Pommu on ka üks äraütlemata mõnus vili, millega paraku Eestis väga palju ei osata peale hakata. Samas on pommu kasutusvõimalusi üsna lõputult ja valmistada võib teda ka grillitult, praetult, hautatult, küpsetatult, suitsutatult (Jalta turul oli just teravas kastmes suitsutatud pommu minu täielik lemmik) ja nüüd tuleb välja, ka aurutatult. Aurutamise idee oli väidetavalt Jamie vahendatud ning koju tagasi saabudes sai meelde jäänud komponentide järgi ka ise aurutatud pommut valmistatud.
Pommu valmistamise puhul tuleks alustada sellest, et lahtilõigatud viiludele raputada soola ja lasta siis paarkümmend minutit seista. Sool tõmbab pommust kibeda maitse välja. Hiljem tuleks siis pommul olevad soolapisarad lihtsalt köögirätiga ära kuivatada.
Täpselt nii alustasin ka mina. Olles soola ära pühkinud, panin ca 1,5 cm jämedused pikkupidi lõigatud keelekujulised ribad aurutuspotti (õigemini poti põhjale pandud restile) ning aurutasin ca 15 minutit, kuni pommu ilust läbi aurunud. Välja võttes on sellised naljakad pehmed ollused.
Eemaldasin seemnepesad, hakkisin aurutatud pommu ca 1,5-2 cm suuruse küljega kuubikuteks.


Teises kausis segasin kokku 1 laimi mahla, 2 lusikatäit Naršarabi (võib asendada suhkru või meega), paar lusikatäit seesamiõli ja sojakastet, 1 peeneks hakitud tšillipipra, 1 küüne peenestatud küüslauku. Sinna marinaadi sisse läksid siis veel soojad aurutatud pommu tükid. Kõige viimasena segasin juurde ohtralt hakitud koriandrit.
Oi kui hästi maitses. Suurepärane maitsete sobivus, erakordselt kerge ja tervislik. Proovige kindlasti järgi, kes vähegi sellesarnastest kooslustest lugu peab.

Maapähklivõi

Selle postituse sissejuhatuses pean tänama Maret Pärnumaalt, kes andis suurepärase mõtte teha ise maapähklivõid. Vaata maapähklivõi küpsise kommentaare.
Kiikasin purgilt koostisaineid, vaatasin veel igaks juhuks www.nami-nami.ee keskkonda ja veendusin, et see on ju häbematult lihtne.


Pildil oleva maapähklivõiga röstsaia peale sai pandud veel tubli viil juustu ja oli oi kui häää! Tegin meespere tellimusel kohe terve taldrikutäie neid võileibu juurde.

Turult tõin kohe järgmisel hommikul ära maapähklid (keskturu esimese osa ääres on üks putka, kus müüakse igasugu kuivatatud kraami, maitseaineid ja ka pähkleid). Valida olid nii soolatud kui ka mageda maapähkli ehk arahhiisipähkli vahel. Võtsin soolata variandi, kuna kartsin, et valmis soolatud pähklid on liiga soolased.
Tegu ise koosneb kolmest komponendist ja võtab aega tubli paar minutit.
Vaja läheb
200 grammi (soolata ja kooritud) maapähkleid*
2-3 spl päevalilleõli
0,5 tl soola
Esmalt röstisin kergelt pähklid pannil läbi (kuni kergelt pruunikate põskede tekimiseni), siis panin kõik koostisained blenderisse ning lasin masinal urada niikaua, kuni ühtlane kreemine mass oligi valmis.
Kasuta röstsaial, küpsetistes, hummuses või baba ganoushis tahhiini asemel, liha maitsestamisel või kus iganes meelepärane tundub.

* Kui kasutad soolatud pähkleid, siis jäta sool lisamata.

25. august 2010

Maapähklivõi küpsised

Need on tervislikud küpsised niipalju kui üks küpsiseline üldse tervislik saab olla. Sobivad igati lastega koos meisterdamiseks (kuna tegevuskäik on ülilihtne) ja reeglina maitsevad lapsolevustele ka hästi.


Kui tavalised küpsised kipuvad sisaldama kolme rafineeritud ainet - suhkrut, valget jahu ja margariini (mille mina küll alati kolesteroolitonti trotsides võiga asendan), siis nendes küpsistes ei ole ühtegi neist ehk siis tegemist on jahuta küpsistega. Samas on pähklivõist tulenevalt hulganiselt B-grupi vitamiine ja ka pähklivõi koostises oleva päevalilleõli kasulik toime on teada-tuntud. Enne kooli paras turgutus!
Retsept ise koosneb kolmes komponendist:
200 gr maapähklivõid (mina eelistan Marks&Spenceri toodet)
200 gr pruuni rafineerimata suhkrut
1 muna.
Sega kõik ained omavahel. Veereta ümmargused kreeka pähkli suurused pallid ja suru need ristipidi kahvli seljaga vajutades lapikuks. Küpseta 180-200 kraadi juures ca 10-15 minutit, kuni küpsised hakkavad kergelt pruunistuma.
Ahjust võttes on küpsised pehmed, seega lase natuke jahtuda, enne kui nad pannilt ära tõstad.
Maitsevad mõnusalt pähkliselt ja karamelliselt.

22. august 2010

Suvikõrvitsasai tüümiani ja kitsejuustuga

Hetkel tundub toidublogijate lemmikteemaks olevat suvikõrvits. Uputab!
Kõigil, kel suvikõrvits aias kasvamas, tuleb rakendada oma fantaasiat ja energiat selleks, et pealekasvav laadung kuidagi ära tarbida või tarbimiskõlbulikult säilitada.
Aet oma blogis andis Evelin Ilveselt pärineva väga intrigeeriva võtme, kuidas suvikõrvitsast šokolaadikooki valmistada. Tasub kindlasti järeleproovimist.


Mina omalt poolt täiendaksin suvikõrvitsast meisterdatud pannkookide, täidetud kujul küpsetamise, pirukategemise, koogivalmistamise, pajaroogadesse paigutamise jne jada suvikõrvitsa saiaga.
Maitsev ja mahlane mõnus suutäis, suvikõrvitsa mahlasus, kitsejuustu soolakas maitse ning tüümiani ürdine paitus muudavad selle saia nauditavaks isegi ilma igasuguse võileivakatteta.
Näiteks minu laps, kes on deklareerinud, et ta kitsejuustu ei söö, sööb seda saia kahe suupoolega. Ja ma ei avalda talle koostisosasid ;)
Idee kitsejuustu ja suvikõrvitsat saia sisse panna pärineb Jamie'lt, kuid põhitainana kasutan oma lemmik lollikindlat Itaalia stiilis küpsetiste pärmitaniast. Sama põhiretsepti järgi saab teha näiteks imemaitsvat foccacia't.
Saia küpsetamiseks varu aega. Pärmitainas tahab rahulikult kerkida (mina kergitan alati pigem kauem, kui retseptis ette nähtud). Selle saia puhul kulub ca 2+ tundi eelkergituseks ja 0,5 tundi kuni tund koos täidisega kergitamiseks. Ajakulu saab igati tasutud!
Pärmitaina põhiretsept on:
ca 200 ml käesooja vett
1 pakk ehk 11 gr kuivpärmi
0,5 dl oliiviõli
ca 400-450 grammi jahu (täpset jahukogust on raske anda, pigem jälgi, et moodustuks sõtkutav sitke tihe tainas)
1,5 tl soola
soovi korral ka 1 spl vedelat mett (annab mõnusalt magusa maitse ka soolasele saiale)
Pane kaussi käesoe (või natuke soojem, kuivpärm kannatab kuni 42 kraadist soojust) vesi, lisa sinna oliiviõli ja mesi. Sega jahu sisse sool ja kuivpärm ning kalla jahusegu vedeliku sisse. Sõtku kuni tainas on läikiv ja lööb käte/laua küljest lahti. Kui on olemas köögiabiline, kel sõtkumisfunktsioon on ka olemas, jäta see vajalik kuid tüütu protseduur talle teha. Taina paksust tuleks iga kord reguleerida - tulemuseks peaks olema üsna paksu ja sitke olemisega pärmitainas.
Pane tainas kaussi, kata rätiga ja jäta sooja kohta vähemalt kaheks tunniks kerkima. Maht peaks vähemalt kahekordistuma.


Minu tainas nägi peale kergitamist välja umbes kolmekordne ehk selline mõnus švamm.

Täidis
Taina kerkimise ajal riivi ca 400-400 grammi suvikõrvitsat. Raputa suvikõrvitsale veidi meresoola, sega ja pane riivile nõrguma, et liigne vedelik välja vajuks. Taina kerkimise aeg on nõrutamiseks täitsa piisav. Riivi ca 100 grammi kitsejuustu (hästi sobib ka soolakas feta) ning pudista varte küljest paras peotäis tüümiani. Sega kitsejuust ja tüümian.
Võta tainas kausist, vajuta vaikselt kogu õhk välja, kalla jahusele tööpinnale ning sõtku suvikõrvits taina sisse. Võid teha ka rulli põhimõttel, ehk keerata suvikõrvitsatäidise taina sisse. Järgmisena lisa kitsejuustu-tüümiani segu. Võid samuti spiraalina tainast keerata, et juustukeerud jäävad mõnusate suutäitena saia sisse.
Vormi 2 pätsi (või siis üks ja pirakas) ning pane ahjuplaadile rätiga kaetult veel ca 0,5 kuni 1 tunniks kerkima.



Siin pildil on üks ja pirakas päts retseptis toodud kogusega

Küpseta 200 kraadises ahjus (soovi korral pöördõhuga) ca 25-30 minutit, kuni sai on parajalt pruuniks pealt küpsenud. Saia läbiküpsemist saab kontrillida veel leiva põhjale koputades - küpsenud leival on õõnes heli.


Tõsta ahjust, lase veidi jahtuda ning naudi näiteks hea võiga. Või ka niisama (minu perele maitseb näiteks ilma lisanditeta).

20. august 2010

Fiori di Zucca Ripieni

...ehk mozzarella ja anšoovisetäidisega praetud kõrvitsaõied.
Kõrvitsaõite ihaluse ajas mõni aeg tagasi mulle peale Mari-Liis oma blogis. Tuli kohe meelde, kuivõrd hõrgult maitsevad need kaunid kollakas-oranžid õied. Lisaks sellele on sellise toidu söömine tõeliselt esteetiline nauding ehk seda toitu on võimalik ka silmadega süüa.
Mure oli selles, et sel aastal ei olnud mul endal ühtegi kõrvitsalist kasvamas ning teadupärast kõrvitsaõied just tavapärane poekaup ei ole. Turult neid ka ei leia.Nii lasingi kuuldavale hädakisa ja õnneks leidub häid inimesi, kes oma kõrvitsaõied olid nõus ohverdama minu köögi ja kõhu heaks. Aitähhh, Naša!


Algust tegin kõrvitsaõite söömisega oma ühe armsaimas kokaraamatus soovitatud moel. Selles autentse itaalia köögi raamatus toodud retsept sisaldab ainult mozzarella ja anšoovisetäidist, ise olen ajapikku hakanud lisama veel ürte ja sidrunikoort.

Minu kõrvitsaõite hankimise tarneahel oli kiire. Ju siis olid mul neelud juba väljakannatamatuks muutunud. Sel ajal kui T õite ja muu kraami järgi käis, valmistasin mina täidise.
Täidis sai selline:
1 jämedalt riivitud mozzarellapall (ikka see 125 grammine)
ca poole sidruni riivitud koor
6 anšoovisefileed tükeldatuna
hakitud peterselli ja basiilikut
veidi lisasin ka ricottat, et täidis veidi paremini seoks. Mozzarella võib asendada ka ricottaga - mozzarellatäidis jääb kreemisem ja rikkalikum, ricottatäidis jälle kergem. Ricottatäidisele olen lisanud veidi riivitud parmesani ka. Maitsev on mõlemil moel ja ei oskagi üht varianti teisele eelistada.
Maitsesta vajadusel soola (anšoovis on üsna soolane, seega ei pruugi soola lisaks vaja ollagi) ja pipraga.

Ja kui täidis oli valmis, siis saabusidki kauaoodatud köögile ohvriks toodud kaunitarid.


Kas nad ei ole vastupandamatud!

Edasi läheb nii, et tuleb võtta iga lill eraldi kätte ja täidis ettevaatlikult õie südamikku suruda. Minul tuleb see kõige paremini välja lusika ja käte abil s.t. täidise surun lõplikult paika ikka oma sõrmede abil. Kui õis kusagilt kipub rebenema, siis silu rebend ilusti täidise ümber. Õite otsad jäta vabaks, et saaksid neid kergelt vindiga keerates täidetud õie sulgeda.


Paneeri õisi lahtikloptud munas ja siis (soovi korral soola ja pipraga maitsestatud) jahus. Prae kuumal pannil kuumas õlis, kuni krõbe küpse koorik on igast küljest õie ümber. Tõsta nõrguma köögirätile, et üleliigne õli käteräti sisse imbuks.


Itaalia kokaraamatus oli veel soovitus esmalt keerutada õisi jahus, siis munas ja siis veelkord pipraga maitsestatud jahus. Kes soovib, võib seda meetodit proovida. Mina olen hakanud eelistama lihtsamat ehk lihtsat muna + jahu varianti.

Kahte moodi täidetud paprikad

Nami-namis on kooskokkamise teemaks juba mõnda aega täidetud köögiviljad. Seetõttu tundus mulle ühel hetkel oma köögilaual laiutavaid tomateid-paprikaid vaadates olevat saabunud õige hetk teemaga haakuda. Tegelikult ju mõnus moodus kiiresti, maitsvalt ja põnevalt süüa saada.
Tegin hakatuseks kahte sorti paprikaid.


Punastele läks peale poolitamist sisse:
1 noaküljega puruks litsutud küüslauguküüs
1 väike tomat (võib lõigata pooleks või jätta terveks)
1 korralik viil mozzarella juustu
paar lehte basiilikut
1-2 anšoovisefileed
veidi pipart ja soola. Kõike seda tuleks piserdada oliiviõliga ja küpsetada siis niikaua, kuni roal on küpsenud välimus. Nii pool tundi umbes. Väga mõnusalt segunenud ja kokkuküpsenud maitsetega kooslus. Valmistamine on ka kiire ja lihtne.


Enne ahjupanekut nägid täidetud paprikad välja sellised.


Ja ahjust võttes siis sellised.

Kollastele paprikatele läks sisse ricotta, anšoovise ja ürtidega täidis.
Täpsemalt siis:
ricottat
tükeldatud anšoovist
hakitud peterselli ja basiilikut
riivitud sidrunikoort
soola ja pipart maitse järgi.
Peale veidi riivitud parmesani ja oliiviõli.
Kõiki koostisaineid võta tunde järgi (nt 200 grammi ricotta tarbeks ca 6 anšoovisefileed, poole sidruni koor, soovi korral 1-2 küüslauguküünt, peotäis basiilikut ja peterselli jne. Eksida ei ole võimalik).
Küpseta samuti seni, kuni välimus paprikatel küpse.

18. august 2010

Unetus Pärnus

Möödunud nädalavahetusel ehk suve viimase kuu keskpaigas maandusime Pärnus. Kutsuvaks tulukeseks Augustiunetus ning teisalt kuklasse hingav teadmine, et augusti keskpaigas võib kuumalaine olla selle hooaja viimane (mis praegust ilmapilti vaadates nii vist läkski).
Mõtlesime, et naudime veel suve ja kodulinna. Mida me ka tegime ja oli tõesti üks nendest nädalavahetustest, mis aitavad külma ja pimedat aega üle elada!
Ma olen Pärnusse järjest rohkem ja rohkem armumas! Soojade suviste ilmadega ei ole mõnusamat kohta ilma peal, kus päevi õhtusse veeretada just nii, et puhkamise eesmärk oleks 120%-liselt täidetud. Väljud hommikul, et Jahtklubis hommikusööki süüa ja saabud tagasi ühe paiku öösel (muidu bailaks veel pikemalt, aga kärus tuduv titt sunnib siiski mõned tunnid öörahule pühendama).
Sattusime muidugi oma kodulinna ka supermõnusal nädalavahetusel.
Reedel ja laupäeval olid Rüütli tänaval ja seal ümbruses Gildi päevad.


Maailma kõige ilusam käsitöö oli korraga kokku toodud. Hullasin seal mõnuga, ostsin ülikauneid käsitööesemeid, kuhu sisse kootud, glasuuritud, vilditud, õmmeldud, näpitud, voolitud jne tegijate käte soojus on kõigis tunda. Uskumatu, kui palju imelisi ja täiesti unikaalseid armsaid asju, millel kõigil oma lugu, oli võimalik nende päevade ajal Pärnust leida.
Lisaks sellele oli kõrvaltänaval vanade raamatute müük. Väärtkirjandust sai sealt soetatud umbes 10 ühikut, alates Dostojevski "Idioodist" kuni Van Gogh'ist pajatava "Elujanuni" ja Viivi Luige "Seitsmenda rahukevadeni" välja.


Raamatuvarusid sai veel täiendatud Koidula pargis, kus Augustiunetuse raames jagati tasuta raamatuid. Ella Ilbaku "Otsekui hirv kisendab" (mida peetakse parimaks eestikeelseks elulooraamatuks), Mihkel Muti "Hiired tuules" ja kauaotsitud Panso mälestusteraamat "Portreed minus ja minu ümber" on vaid mõned näited, mida sealt oli võimalik lihtsalt niisama kotti pista! Koju jõudes oli ainuke mure see, et taaskord napib mul raamaturiiuleid....
Kogu Augustiunetuse üritus oli superlahe. Ükskõik, kuhu Pärnus ka läksid, ikka toimus midagi. Isegi seal, kus tavaliselt vaid tühi hoov seni olnud. Linn oli rahvast täis, kõik söögikohad olid tühjaks söödud, merevesi ja öö õhk oli ebanormaalselt soe, igal nurgal kohtasid tuttavaid.
Kõik oli liiga ilus ja soe meie külma kodumaa kohta.
Laupäeva õhtul kuulasime Ammende villa aias veel Saatpalu, Tafenau ja Rebase trio esinemist ja "liiga hea et olla tõsi" protestantlikust vaimust kantud tunne ("pill tuleb pika ilu peale", "kes viimasena naerab, naerab paremini" jne - teate ju ise seda meie raskemeelset kultuuriruumi) ei tahtnud kuidagi lahkuda. Kõik see oli ikkagi tõsi! Ja terve öö oli soe! Ja see kõik toimus augustikuises Pärnus! Hiljem väike prosecco Si-Si aias ning jalutuskäik soojast suvest tiines ja rahutus linnas. Võrratu! Elu on siiski magus ja pill ei tulnud ka pika ilu peale.
Lugesin just kadunud Kalev Keskküla ja tema "Elu sumedusest" raamatus on välja toodud motiiv üheksakümnendate alguse-keskpaiga Pärnust, kus Rannahotelli aknad olid laudadega kinni löödud ning mitte keegi ei tahtnud kunagisse kuulsasse suvituslinna tulla. Mäletan minagi seda aega, kus mu kodulinn oli hüljatud, räämas, õnnetu, depressiivne Eesti väikelinn ja randa minnes ootas sind inimtühi koristamata liivaväli katkiste õllepudelite ja ringitaaruvate parmudega. Venelased ja juudid EV ajal enam ei tulnud, eestlased ja soomlased, rääkimata muudest rahvustest Euroopa poolt, veel ei tulnud.
Mul on siiralt hea meel, et nendest aegadest saab nüüd rääkida minevikuvormis.


Meeleolupildike suvisest Pärnust ja piigadest pargipingil

Koostaksin veel omapoolse listi kohtadest Pärnus, mida sinnakanti sattuja peaks kindlasti külastama. Samas on tegemist puhtalt personaalsete eelistustega, seega suhtuge sellesse just täpselt nii pingevabalt, nagu mina need siia oma emotsioone arvesse võttes kirja panen.

1. Maarja Magdaleena Gild. Hästi armas väike majake, mis seestpoolt suurem kui väljast paistab. Natuke peatänavatest eemal, seega otsi kindlasti üles! Seal on niiii palju põnevat ja ilusat Eesti käsitööd. Ja kindlasti tasub osta suveniiriks kaasa Eddi potitehasest mõni armas tass või vaas. Valikus on lisaks sinisele nüüd ka kuldse lisatooniga punast keraamikat ja see on imeline!


Ülemine pilt on võetud Maarja Magdaleena Gildi kodulehelt


Minu köögis on punased nõud juba oma auväärse koha leidnud.

2. Külasta vana head Jahtklubi. Telli sealt piprahärg


Pilt on tehtud öösel ja telefoniga, vabandused pildi kvaliteedi osas. Taldrikul on muide 1/2 portsu.

See on üks uskumatult hästi maitsev klassikaline Jahtklubi roog (kes iganes oskaks viiteid anda, kuidas toorsoolatud veisefileest midagi nii maitsvat teha, carpaccio see igatahes ei ole, pigem veise välisfileest tehtud hõrgutis) ja naudi mõnusat meeleolu, suminat, jõe loksumist mõne meetri kaugusel.
Muide, Jahtklubis avastasin ühe mõjuvama šokireklaami. Väga mõtlemapanev ja väga tõene. Eriti sel suvel.


Õhtul hämaras Jahtklubisse minnes ei olnud mina ainuke, kes imestas, et nii palju inimesi on ratastoolides!

3. Uju meres. Erinevalt põhjarannikust soojeneb Pärnu lahesopi merevesi juba mõne sooja päevaga ja mäletan täiesti neid aegu, kui merevee soojus on küündinud isegi 30 kraadini. Sellesuvine 24-26 kraadi oli ka väga mõnus ujumiseks.

4. Külasta Supelsakste kohvikut ja vali sealt koogiletist kõige suurem-paksem-ahvatlevam-patusem koogitükk. Kindlasti uudista ka sisekujundust, kui satud väliterrassil istuma.


Väga mõnusa auraga koht.

Kuigi, tuleb tunnistada, viimasel käigul olime sunnitud salatitaldriku kööki tagasi saatma, sest salat taldrikul oli täiesti pruuniks tõmbunud. Hoolitsev ettekandja veel muretses, et kas maitses teistmoodi. Mille peale ma omakorda pidin tunnistama, et ma tavaliselt mädanenud salati (tegemist oli muide mitte kodumaise jääsalatiga Caesari salatis) maitseomaduste uurimisega liialt süvenenult ei tegele. Loodan, et see väike vahejuhtum oli tingitud sellest, et tegemist oli pühapäevase päevaga peale väga rahvarohket nädalavahetust ja ju neil oli toorainega probleeme. Äkki on järgmisel aastal juba kodusest aiast värske salat igal hetkel käepärast. Esimene hooaeg ongi õppimiseks ja seni oleme nende pakutuga rahul olnud. Pärnu vajas sellise laheda hõnguga kohvikut ja ka järgmisel korral läheme sinna tagasi.

5. Käi ära Chaplini keskuses Soosaare "Mees ja Naine" näitusel. Sellest võiks kujundada endale traditsiooni, sest näitus on igal aastal tasemel olnud ja igal aastal antakse kaasa ka näituse plakat, millega võid siis oma toa seinu kaunistada ja väikese kollektsiooni plakatitest tekitada :)

6. Jaluta muulil ja muuli lõpus tuleb midagi romantilist ette võtta.


Kel veel olulised ettepanekud tegemata, siis pistke karp sõrmes kantava esemega taskusse ja jalutage ühel soojal suveööl käsikäes muuli lõppu (see soovitus puudutab eelkõige meessoost inimesi). Jaatavad ohked ja imetlev-vaimustunud pilk on garanteeritud. NB! Veendu enne, et keegi ülejärgmisel kivil sama asja ei aja. Sel juhul tasub veidi oodata ja siis muuli lõpp enda ürituseks hõivata.

7. Külasta kohvikute tänavat, kus puntras koos uus mahekohvik Mahedik (kus saab maitsta Ragne vaimustavaid kooke), juba mõnda aega tegustev imearmas šokolaadi- ja veinikohvik Piccadilly ja samuti täitsa mõnus Frens.


Pildil on vihma eest peitu pugenud noored jalgratturid Mahediku kohviku uksel.

Ühtlasi võib pöörata pilgu Mahediku vastas ja Frensi kõrval asuvale suurele hallile väärikale vanale majale Kuninga tänav 28 - see on minu lapsepõlvekodu. Viisitamme linnavalituse üks šedöövreid on leping, mis annab selle vanalinna pärliks oleva ja ca 350 m2 äripinda sisaldava magusas kohas asuva maja aastani 2014 rendile firmale, kes maksab linnale rendilepingut 15 000 krooni kuus (koos edasirentimisõigusega ning ilma oluliste kohustusteta midagi selle maja heaks teha) ning kelle äriidee on seisnenud sellesse muinsuskaitse all olevasse majja ööklubi Nastja paigutamisega! Siinkohal on mul tegelikult valus. Selle majaga on mul seotud nii palju armsaid mälestusi ja kindlasti ei ole väärika ajalooga ja kauni arhitektuuriga maja ära teeninud sellist kohtlemist.

8. Käi ära Pärnu turul. Väike aga armas. Kodune ja eestikeelne. Suvehommikute kindel kaaslane, vaatamata sellele, et sel suvel oli maasikate hind Pärnu turul oluliselt kõrgem, kui Tallinnas.

9. Riietu valgesse ja istu ühel päikeselisel pärastlõunal Rannahotelli välisterrassil. Telli menüüst midagi, mis tehtud eelmise vabariigi aegse retsepti järgi. Proovi kujutleda ennast vanavananemate aegsesse Pärnusse, kus neiud valges vaimustusid Valgrest ning kus kogu tulevik tundus sama valge ja soe, nagu suvine Pärnu.

10. Osta tagasisõiduks kilekotiga autosse kaasa pontšikuid Rüütli ja Pühavaimu tänava nurgal (sellesama Piccadilly kohviku kõrval) olevast pontšikubaarist. Aastad mööduvad, kuid see baar on täpselt sama ehe (ja sama lõhnaga) kui näiteks olümpiaregati aastal. Pontšikud osta siis, kui värske vaagen tagaruumist tuuakse ja need tulikuumad-tuhksuhkrused veel on.

Ja kui tahad tunda ennast osana massist, siis külasta Steffani pizzabaari. Tundub, et kõik käivad seal, järjekord on kogu aeg ukse-aia taga, hinnad on sõbralikud, toidud on toitvad. Teenindus on nii kiire, kui ta sellise inimmassi puhul üldse olla saab. Minu komplimendid neile, kes selle kontseptsiooni taga on olnud. Toimib ja juba aastaid! Pärnu traagika on sageli selles, et järgmist suve paljud ettevõtted ei näe. Steffani on suutnud tõestada vastupidist.
Aga kui valida, siis ise lähen mujale.
Kuhugi sinna, mida eelnevalt 10 soovituse alla reastasin :)

Metsmarjakattega kreemjuustutort

... ehk tort ämma sünnipäevaks :)
Õnnelikud on need, kel sünnipäevad suves ja kes saavad nautida värsketest marjadest kooke ja torte.


Ämma sünnipäevaks sai ka meisterdatud hooaja marjadest ehk mustikatest ja metsamarjadest kattega rikkalik ja kreemine kreemjuustutort. Sama tordi võib teha ka toorjuustuga, kuid mina kasutasin seekord mascarpone juustu, mis andis eriliselt hõrgu maitse ja siidise konsistentsi.
Tordi põhi:
12 Digestive küpsist
50 grammi võid
4 spl muscovado suhkrut
Purusta küpsised köögikombainis ning sega sulatatud võiga ja suhkruga. Suru küpsetuspabriga kaetud lahtikäiva koogivormi põhjale. Minul oli 24 cm diameetriga vorm.
Kreemjuustu täidise jaoks läheb vaja:
500 gr mascarpone kreemjuustu (või sama kogus toorjuustu)
500 ml vahustatud vahukoort
2 dl suhkrut
1 sidruni riivitud koor ja mahl
4 muna
1 tl vanillisuhkrut
2 spl tärklist
Vahusta eraldi kreemjuust, suhkur ja vanillisuhkur, klopi ükshaaval juurde munad, lisa sidrunikoor- ja mahl ning tärklis. Vahusta vahukoor. Ühenda ettevaatlikult kreemjuustumass vahukoorega alt üles tõstes. Kalla segu küpsisepõhjale ning pane küpsema. ca 170 kraadi juures peaks kook küpsema 1 tund ja 15 minutit. Küpsemise lõpul keera kuumus maha ja jäta kook avatud ahjuuksega veel ahju jahtuma.
Pane kook jahedasse ja lase lõplikult jahtuda.
Marjakatte jaoks sega
2 tl tärklist
3-4 spl veega
50 ml suhkruga
Kuumuta pliidil kogu aeg segades kuni ühtlase paksu kisselli moodustumiseni.
Lisa ca 400 grammi marju
1 sidruni riivitud koor
Kuumuta segades kuni ka marjade ümber moodustub paks tihke kissell. Vajadusel lisa veel veidi vett.


Kalla marjasegu jahtunud koogile ning lase külmas seista kuni täieliku jahtumiseni.
Serveerimiseks eemalda lahtikäiva koogivormi küljed (enne tõmba noaga kook külgedelt lahti) ning libista kook ettevaatlikult suure spaatliga alt toetades koogitaldrikule või -alusele.

16. august 2010

Aprikoosimoos

Aprikoosimoos on minu talvevarude riiulil juba kümmekond aastat. Alguse sai kõik sellest, kui me mõnda aega perega resideerusime Tšehhis. Seal katsetasin kohalikest aprikoosidest ja virsikutest moosi keetmist ning tuleb tunnistada, et eelpool mainitud viljadest saab väga-väga maitsva keedise.
Maasikamoos jääb muidugi mooside kuningaks, aga auhinnalisele kohale võiks aprikoosimoos kandideerida küll. Eriti praegu kui on võimalik saada väga magusaid, pehmeid, parajalt küpseid aprikoose.

Meenub veel see, et kümmekond aastat tagasi ei olnud Eestis veel liiga hästi levinud tarretava moosisuhkru kasutamine. Aimu selle valmistusviisi mugavusest sain just Praha perioodil - seal pakuti erinevaid variante tarretavatest moosisuhkrutest alates 1:2 (1 kilo marju, 0,5 kilo suhkrut) kuni 1:6 välja. Virsiku puhul on pektiini sisaldava suhkru kasutamine vältimatu, kuna moosikeetmisel eraldub sellest viljast uskumatult palju vedelikku ja ilma tarretava aineta oleks tulemuseks puhas siirup.
Oma aprikoosimoosi tegin nii, et 1 kilo tükeldatud aprikooside kohta võtsin 0,5 kg moosisuhkrut (DanSukker). Pressisin sisse veel 2 sidruni mahla, viskasin keemise ajal potti veel kaneelikangi ja lasin kõigel sellel madalal kuumusel podiseda (aeg-ajalt segades) umbes tund aega. Sidrun ja kaneelikoor võib ka ära jääda, kuid mulle meeldib just nii kõige rohkem.
Kuumutasin purgid ja purgikaaned ning enne purkipanekut võtsin moosist välja kaneelikoore.
Mõned purgitäied talvevarusid jälle riiulil olemas ja talviste pühapäevaste pannkookide seltsiline sai oma hetke ootama viidud.

12. august 2010

Lõhe-ceviche

Või siis ka lõhe-seviche (esineb mõlemat kirjapilti ja ma tõesti ei tea, milline on õigem kui teine).
Seviche/ceviche on tsitrusemahlas (kõige levinum on laimimahl) marineeritud toore kala ja/või mereandide nimetus. See valmistusviis on levinud Lõuna- ja Kesk-Ameerikas ning lisaks tsitrusemahlale kasutatakse ka tšillipipart, sibulat, tomatit, küüslauku jne (variatsioone on päris palju).
Häälduse, nagu ka nimetuse osas, on andmed erinevad. Epicurious.com pakub välja sellise(d) häälduse(d):
[seh-VEE-chee, seh-VEE-cheh, seh-VEESH]
Mina olen harjunud hääldama viimase variandina toodud moel.


Tegemist on sedavõrd ülimaitsva ampsuga, et olen seda sunnitud tegema üsna väikestes kogustes (kui ma just suuremat hulka külalisi ei oota). Põhjus on üsna proosaline - kui see on külmkapis valmis "küpsenud", siis leian ma ennast varem või hiljem külmiku lähedal asjatamas, et iga natukese aja tagant üks amps põske pista. See on viisakas variant. Võib juhtuda ka seda, et seisan külmkapi ukse vahel, kahvel käes ja klaasistunud silmadega tühjendan lihtsalt kausi tühjaks. Piinlik on küll, aga see on üks väheseid toite, mille puhul mu enesekontroll mind alt veab. Järelikult tuleb teha piisavalt väike kogus ja siis kiusatusele järele anda ;)
Minu ceviche on aasiapäraseste toitude baasiks olevate maitsete koosluses marineerunud toores tükeldatud lõhefilee. Inspiratsioon pärineb Tessa Kiroselt ning selle valmistamise jaoks läheb vaja:
- 500 grammi väga värsket lõhefileed tükeldatuna ca 1,5 - 2 cm kuubikuteks
- 2-3 laimi mahl (sõltuvalt laimi suurusest, lõhetükid peaksid olema mahlaga kaetud)
- 1 punane tšillipipar väga peeneks hakitud (kes tulisema toidu sõber, võib pannan ka paar kauna)
- 1 pöidlasuurune jupp riivitud ingverit (kiuline osa viska ära ja kasuta ainult väljapigistatud mahla). Sobib ka Thai Choice riivitud ingveri vedelik otse purgist
- suur peotäis peeneks hakitud koriandrit
- 2 purustatud küüslauguküünt
- soola maitse järgi
- soovi korral paar näpuotsatäit jahvatatud vürtsköömneid (olen teinud nii vürtsköömnetega ja ilma ning mõnus on mõlemal juhul)


Aseta lõhetükid kaussi, sega laimimahl teiste marinaadi ainetega ning kalla lõhele peale. Sega hoolega läbi ja jäta külmkappi mõneks tunniks maitsestuma. Umbes nelja tunni pärast on kala parasjagu ära küpsenud.
Sobib kasutada eelroana nii röstitud saiaga, salatisse, kartuli juurde jne.
Olen proovinud teha ka sidruniga, aga laimiga variant on kordades parem. Võib lisada veel tükeldatud sibulat, tomatit jm meelepärast, aga mulle meeldib kõige rohkem just see aasiahõnguline ceviche.
Sama retsepti järgi võib valmistada ka erinevaid valge lihaga kalasid ja mereande. Valge kala puhul, mis on kuivema lihaga, võib lisada marinaadi ainetele veel veidi oliiviõli, et tulemus pehmem ja mahedam oleks.

Põldmarja-kohupiima plaadikook purukattega

Eile käisin korra võsas, jalasääred on mõnusalt ära kriibitud nagu rahutul rüblikul, aga suur topsitäis põldmarju sai ära toodud!
Tegin siis põldmarjadega kohupiima plaadikoogi. Tegelikult võiks selle koogi nimi mis-iganes olla, sest seda annab teha igasuguste marjade ja puuviljadega.


Perenaise fantaasial tuleb ainult lennata lasta ja põnev on katsetada erinevaid kooslusi - kas aprikoosidega, õuntega, sõstardega, mustikatega jne. Sobib ka sügavkülmast võetud marjadega valmistamiseks.
Meie peres on see kook olnud ka selline aegumatu klassika, mida suudan kasvõi kinnsilmi teha ja toiduainete kogused on ka ammuilma juba pähe kulunud (sageli komponeerin lähtudes külmkapi varudest).
Maitseb eriti hästi värskena, kui kohupiimakate on mahlane ja purukate krõbe.

Tainas:
120 gr võid
250 ml jahu
125 ml suhkrut
1/2 tl soola
1 tl küpsetuspulbrit

Kohupiimatäidis:
400 grammine pakk vaniljekohupiimapastat (Alma vaniljetoru on väga sobiv)
3 muna
125 ml suhkrut
ca 150 grammi hapukoort
1 sidruni mahl ja riivitud koor

Marju (300-500 grammi)
NB! Toodud kogusest jätkub ca 1/2 ahjuplaadi suuruse plaadikoogi tegemiseks (mina teen suuremas lasagne-vormis. Kui tahad suure ahjuplaadi suurust kooki, võta kõiki aineid topeltkogus).


Tee nii: sega esmalt taigna jaoks vajalikud kuivained ning lisa siis toasoe või. Haki kõik koostisained segamini. Võta umbes 3/4 tainast/tainapurust koogivormi põhjale ja suru ühtlase kihina sõrmedega kokku.
Pane 180 kraadisesse ahju umbes 7-10 minutiks, et põhi kergelt läbi küpseks.
Kohupiimatäidise jaoks vahusta munad suhkruga. Sega juurde kohupiim, hapukoor, sidrunimahl ja -koor.Kalla segu eelküpsetatud tainale.
Kohupiima peale laota ühtlase kihina marjad.
Ülejäänud 1/4 taignapurule võid lisada veel veidi jahu, kui puru tundub liiga võine olevat. Pudista puru marjadele lisaks.
Küpseta 180 kraadi juures kuni kook on ilusti pealt küps ja pruun. Tavaliselt küpseb see ca 45 minutit, aga ahjud on erinevad, seega jälgi pigem koogi pealiskihi värvust.
Peale ahjust võtmist lase veidi taheneda.

Kui tahad kohe kuumalt süüa, siis oleks tark kohupiimale lisada 1-2 spl tärklist. Siis ei ole kohupiimamass nii pehme ja saad ilusama tüki kätte (aga kook on veidi vähem mahlane).
Seistes muutub kook paremini lõigatavaks.

11. august 2010

Vahel asjad lihtsalt on õiges järjekorras

Eelmisel nädalal ostsin ja lasin endale koju tassida vanaaegse sinise laua. Ühtlasi otsustasin oma minimalistlikus stiilis kuubikujulise jämedajalalise köögilaua garaaži nügida. Ei ole mu segane loomus loodud ikka liiga rangejoonelise ja lakoonilise stiili jaoks.
Lauda ostes takseerisin tema tumesinist - sellise värvi nimetus peaks olema "marine" - värvust. Ei olnud päris minu teema.
Otsustasin suvist aega kasutades veidi õuetingimustes värvieemaldusega tegeleda ja siis töö käigus edasi otsustada, millise meetodiga teda edasi töötlema asun.
Värvi maha kaapides selgus, et tumesinise värvikihi all on peidus veel valge värv, mis liivapaberiga üle hõõrudes andis sellise tulemuse:


Tumedam sinine muutus liivapaberiga üle hõõrudes kirkaks siniseks ja kohati joonistusid välja mõnusalt justkui aja jooksul väljakulunult valged ääred, randid, väikesed täkked jne.


Ma olen tulemusega igati rahul. Teine pool tööst jäigi tegemata. Vahel kohe asjad (seekord siis värvikihid) on õiges järjekorras, isegi kui sa seda ei oska arvatagi.
Nüüd tuleb vaid toolid sobivasse tekstiili riietada.

10. august 2010

Struudel koduaia õuntest

Õunastruudel on aegumatu klassika. Vahel ei tahagi muud, kui rikkaliku õuna-kaneeli-rosina täidisega pealt krõbedat ja kihilist struudlit koos vaniljejäätisega.
Eriti hästi maitseb esimeste koduaia õuntega.


Valmistustuskäik ei ole ka keeruline. Filotaina puhul tuleb mõnda olulist asja meeles pidada, siis ei nõua sellega sahmimine suuremat vaeva. Loomulikult võib samasuguse struudli ka lehttainaga valmistada.
Filotaina käsitlemise reeglid:
- aseta tainas KUIVALE kergelt jahuga kaetud lauale, vesi-õli-jm vedelikud mõjuvad tainakihte kokkukleepiva liimina
- ettevalmistamist ootavaid tainakihte hoia kergelt niisutatud köögirätiku all, õhk on filo vaenlane nr 1
- järelejäänud tainakihid rulli kohe uuesti kokku, pane pakendisse, sule õhukindlalt ja hoia külmkapis. Kasuta ära mõne päeva jooksul
- omavahel eralda tainakihid sulavõi või õliga pintseldades, eriti agaralt tasub ääri pintseldada, siis kleebivad need ilusti kinni
- struudli kokkuvoltimisel kasuta otsade kokkuliimimiseks ka ohtralt sulavõid või õli, siis ei valgu õunatäidis küpsemise ajal välja
- kui mõni filoleht rebeneb, siis säti järgmise kihi terve osa just augu kohale. Siis ei pudise täidis välja.
Ega muud keerulist olegi :)


Õunastruudli jaoks läheb vaja:
5-6-7 kihti filotainast (tavaliselt on pakis 12 lehte ehk siis ühest pakist jätkub kahe struudli jaoks)
ca 500 gr õunu, tükeldatud
paar peotäit rummis, likööris või siirupis leotatud rosinaid
1-2 tl kaneeli
ca 2 dl (fariini)suhkrut. Suhrku kogus timmi ise parajaks sõltuvalt õunte hapususest ja enda magusalembusest
ca 50 gr sulatatud võid
sidrunimahla
jahu
mandlilaaste pealeriputamiseks
vaniljejäätist või vaniljekastet serveerimiseks.


Täidise jaoks tükelda õunad, piserda peale sidrunimahla, et vältida pruuniks tõmbumist. Sega õuntele juurde fariinisuhkur, kaneel, leotatud rosinad ja sega kõik läbi.
Esmalt sulata filo (tõsta eelmisel päeval sügavkülmast tavalisse külmikusse), siis võta filotainas pakendist välja, aseta vajaminev kogus filolehti kuivale jahuga kaetud pinnale ja aseta peale niiske köögirätik. Ülejäänud tainakihid rulli uuesti kokku, sule õhukindlalt ja pane külmkappi.
Aseta esimene kiht filotainast kergelt jahusele tööpinnale, pintselda üle sulavõiga (eriti hoolega ääred). Tõsta võiga määritud tainakihi peale järgmine tainakiht ja pintselda jälle sulavõiga (liiga hoolikalt ei ole keskmiselel osale vaja võid panna). Tee nii kõikide järjestikuste kihtidega.
Kalla täidis filotaina kihtide peale ja rulli õunatäidis taina sisse.


Ääred "liimi" kinni sulavõiga pintseldades, siinkohal ei ole tarvis võiga kokku hoida, samuti määri pealmine kiht ohtra võiga üle. Siis jäävad pealmised kihid mõnusalt krõbedad. Umbes selline peaks tulemus jääma nagu pildil näha.

Aseta kokkumätsitud kompsuke võitatud ahjuplaadile ning küpseta ca 180 kraadi juures ca 45 minutit.
Võta ahjust, saputa peale tuhkruhkrut ja röstitud mandlihelbeid.
Serveeri soojalt koos vaniljejäätise või -kastmega.