31. juuli 2010

Grillitud dolmad ürtidega marineeritud kitsejuustuga

Avastasime enda jaoks dolmade (need viinamarjalehtedesse keeratud ja täidisega rullikesed) grillimise võlu. Viinamarjalehed muutuvad mõnusalt krõbedaks ja grillilt lisanduv suitsune maitse muudab dolma absoluutselt suurepäraseks. Täidisena kergelt grillil sulanud ja ürdimarinaadis maitsetäiuse saavutanud kitsejuust. Väga maitsev!


Soovitan proovida kõigil, kes vähegi sellelaadsetest toitudest lugu peavad. Meie külalistest moodustatud toiduhindajate komisjon hindas seda rooga igal juhul kõrgelt.
Toit ise valmib kahes etapis: esmalt tuleb marineerida ürtides ja oliiviõlis kitsejuust ja siis tuleb marineeritud kitsejuust keerata viinamarjalehtede sisse. Tõenäoliselt annaks väga hea tulemuse ka fetajuust ning ürte võib ka rahulikult miksida just nendest, mis parasjagu käepärast. Retsept pärineb Silvena Rowe´i " Purple Citrus & Sweet Parfume" raamatust, mis kantud vahemerelise köögi mõjudest ja kus on elegantselt miksitud Ottomanide impeeriumi piirkonna köögi paremaid palasid raamatu autori poolsete täiendustega.
Roa valmimise jaoks läheb vaja:
ca 400 grammi kitsejuustu (väga hästi sobib väike ümmargune juust, siis saab dolma jaoks parajad kettad lõigata)
oliiviõli
punt värsket basiilikut
punt värsket tüümiani
punt värsket tilli
2 küüslauguküünt
viinamarjalehti (mina kasutan purki tehtud varianti, mida ostan Prisma poest konservide osakonnast)


Haki üridid, purusta küüslauk, sega see kõik ohtra oliiviõliga. Lõika kitsejuust väikesteks ketasteks, kalla peale oliiviõli-ürdimarinaad ning lase sel kõigel ca 24 tundi marineeruda.
Järgmisel päeval võta 2 viinamarjalehte, aseta need leherootsu kinnitumise poolega vastamisi, et moodustuks suurem pind. Viinamarjalehtede keskele aseta marineerunud kitsejuust (mina lisasin veel lusikaga veidi ka ürdiõli) ja keera viinamarjaleht kokku nii, et esmalt tõsta täidisele peale alumine osa, siis keera kokku lehe küljed ning viimasena rulli dolma ilusaks "vorstikeseks".


Grilli dolmasid kuumal grillil ca 2 minutit mõlemalt poolt.

Lisaks paku ürdiõliga määritud ja kergelt grillitud saiaviilusid (lavašš, ciabatta vms).

28. juuli 2010

Mündised herned

Mündised herned on meil praegu, hernehooajal, üks lemmikuid. Kergelt läbi kuumutatud herned on imeliselt magusad, mündine maitse on kui kirss tordil. Väga mõnus lihakõrvane või ka iseseisvaks kergeks vahepalaks. Maitseb kõige paremini soojalt.



Münt on kindlasti seni meil alakasutatud maitseürt. Eriti arvestades seda, kui lihtne on teda ise kasvatada. Või õigemini kipub ta pigem ise kasvama ja üsna kontrollimatult. Seda nutikam oleks münti toitudes ära kasutada, sobib ta ju suurepäraselt nii salatitesse, salatikastetesse, suppidesse ja liha maitsestamisel on münt lausa asendamatu.
Siin retseptis toodud rohelistele hernestele annab värske mündi lisamine nauditava maitseerksuse, mis ideaalselt sobib noorte herneste magusa maitsega.

Vaja läheb:
1 spl võid
väike porru (valge osa) või ca 4 vart rohelist sibulat
500 grammi värskeid või külmutatud herneid
Riivitud parmesani
Peotäis värskeid hakitud mündilehti
Soola, pipart

Haki porru või roheline sibul. Sulata panni keskmisel kuumusel või ning lisa hakitud porru/sibul. Hauta mõned minutid, kuni porru/sibul on kergelt läbi küpsenud. Lisa herned, tiba vett ning soola ja pipart maitse järgi. Kata pann kaanega ning lase aeg-ajalt segades keskmisel kuumusel 7-10 minutit haududa. Võta siis kaas pealt ning hauta veel niikaua, kuni vedelik aurustub. Lisa värske hakitud münt ning sega kõik läbi. Kontrolli veel maitset, vajadusel lisa soola ja/või piprat. Riivi peale veidi parmesani ning serveeri kohe. Söö soojalt lisandina liha või grilli juurde.

Retsept ilmus juulikuises 2010 Oma Maitses.

20. juuli 2010

Külmutatud metsmaasika-kondenspiima kook

Kuumadele kesksuvistele päevadele sobib suurepäraselt jahutav kreemine külm kook metsmaasikatega.


Metsmaasika mõrkja alatooniga maitse, magus kondenspiim ning laimi-rummi hapukus-mõrkjus annavad kokku üsna täiusliku koosluse. Külm kook maitseb luksuslikult ja jahutab täiuslikult, mida rohkem kook sooja käes on, seda kreemisem täidis külma käest välja sulab.


Koogi nimetatakse ka maasika-daquirikoogiks, kuna retsept sisaldab rummi (daiquiri on rumm tsitruselisega) ja retsept pärineb raamatust "500 kooki ja pirukat". Väikesed mugandused said ka tehtud ja minu kook sai selline, nagu allpool kirjas.
Põhja jaoks läheb vaja:
10-12 tk Digestive küpsist
50 gr võid
Purusta küpsised köögikombainis ning sega sulatatud võiga. Suru koogivormi põhjale. Küpseta 180 kraadi juures umbes veerand tundi.
Täidise jaoks läheb vaja:
ca pool kilo maasikaid (minul olid pooleks mets- ja aedmaasikad), sobivad ka vaarikad, mustikad jms hooaja marjad
1 laimi riivitud koor ja mahl
1 purk suhkruga kondenspiima (300 g)
2 sl rummi (võib ka veidi rohkem :) )
400 ml vahustatud vahukoort
Purusta marjad koos laimikoore, -mahla, kondenspiima ja rummiga ühtlaseks massiks. Vahusta koor. Sega marjasegu ettevaatlikult vahukoorega. Kalla segu ettevaatlikult põhjale.
Aseta segu sügavkülma vähemalt kolmeks tunniks.
Tõsta sügavkülmast väga umbes pool tundi enne serveerimist. Lõigata tasub kuuma vette kastetud noaga, siis jääb lõikepind ilus.


Minu koogi kaunistuseks said metsmaasikad ja melissilehed.

Metsmaasika ja vaarika toormoos kitsejuustuga

Kitsejuust ja metsmaasikast-vaarikast tehtud toormoos. Muud ei olegi tarvis, et üks väga suurepärane magusroog valmiks. Või siis lisa väike oksake tüümiani või melissi ka peale maitseks ja kaunistuseks.

Tegevuskäik selline, et pudista üks korralik viil kitsejuustu (parema tulemuse annab suurest jämedast "halust" lõigatud ca 1,5 cm paksusega seib). Väikesel kitsejuustul on seda mõnusat pudedat keskosa vähem ja koort rohkem. Suure läbimõõduga kitsejuust sobib seetõttu paremini.
Pudista kitsejuust näppude vahel magustoidunõusse, pane kitsejuustule peale paar korralikku supilusikatäit metsmaasika-vaarika toormoosi. Kaunista rohelise tüümianioksaga. Või melissiga.


Super!
Sama desserti võib teha erinevate moosidega - murakamoosiga on kitsejuust väga maitsev. Nii nagu ka kõikide erinevate marjade-puuvilja(toor)moosidega, viigimarjamoosiga jne jne.

14. juuli 2010

Maasikad balsamico marinaadis

Üks hästi lihtne ja samas suurepärane kooslus otse Modenast ehk siis balsamico kodukandist (ei paindu minu keel nimetamast balsamicot palsamiveiniäädikaks, äädikas eesti keeleruumis ikka palju vängem kraam).


Maasikahooaeg hakkab kuumade ilmade mõjul paratamatult ühele poole saama. Paras aeg veel sügavkülma varusid suruda ja viimased värske maasika magusroad maitsemeeltesse talletada.
Üks hästi lihtne ja samas täiuslik dessert on maasikad balsamico marinaadis. Vaja läheb ca 300 grammi maasikaid, 2 spl tuhksuhkrut ja 2 spl balsamicot (paks ja veniv balsamico, kas siis kokku keedetud kujul või laagerdatuna, mõlemad suuremates poodides olemas).
Sega maasikad suhkru ja balsamicoga, juurde võib hakkida basiilikulehti (või münti, või ka melissi). Lase marineeruda ca 1 tund. Pane maasikad kaussi või klaasi. Peale sobib puistata veidi värskelt jahvatatud musta pipart.
Maitsekooslus on meeldivalt täiuslik ja tomatile omased kaaslased (basiilik, balsamico, must pipar) sobivad uskumatult hästi ka maasikatele. Sobib hästi niisama söömiseks kui ka jäätisele, juustukoogile, vahukoorele vms kaaslaseks.

13. juuli 2010

Maailma Kõige Parem Magustoit

Minu lapsepõlve suved möödusid kõik maal vanaema juures, kus olid olemas nii lehmad, lambad, sead, kanad, koerad, kassid ning kus suur osa vajaminevast toidust tuli oma aiast ja laudast. Mul on siiani keeruline ennast liigitada - kui suurema osa aastast saan linnaeluga päris hästi hakkama, siis kindlasti ei kehti see suve kohta. Suvi linnas ja korteris on minu jaoks ahastamapanev. Suveti tahan käia paljajalu, korjata marju, uidata metsas ja aasadel...


Ma ei oska ja ei tegelikult ei taha ka elada nii, et ma ei tea, kas toomingas on juba õitsenud või mitte või kas metsmaasikad on juba valmis või mitte.
Õnneks on mul võimalus elada Tallinna kesklinnast 10-minutilise autosõidu kaugusel ja nii, et kõik eelpool nimetatud tingimused on täidetud. Suvel korjan kodu ümbrusest nii maasikaid, vaarikaid, seeni, põldmarju, mustikaid ja loomadest olen kohanud rebast, jänest, põtra, metssiga ning igasugu väiksemaid tegelasi ka. Ja talvel, kui viitsin koeraga kondama minna, saan teha esimesed jäljed värskelt sadanud lumele. Peaaegu nagu päris!

Minu lapsepõlve parimad suvetoidud olid:
- põhiroana vanaema tehtud sepik koduvõi ja kasvuhoonest toodud tomatiga (soola tuleb ka peale pudistada)
- desserdina metsmaasikad (siis käisin neid korjamas Pärnu lähedal asuva Lepplaane kraavi kallastelt) suhkru ja piimaga.


Mõni aeg tagasi kirjutas Juc oma blogis metsmaasikatest.
Peale seda vudisin kruus näppus oma maasikakohti inspekteerima. Põhjaranniku tulemus oli olematu, maasikad ei olnud veel isegi roosad. Vahepeal nädalake Pärnus ja uus retk ning tulemus oli meeldivalt punasetäpiline. Sel aastal tundub metsmaasikaid päris ohtralt olevat. Korjasin oma kruusitäie vaid ühe platsi pealt täis ja tagumistesse maasikakohtadesse ei jõudnudki.
Naasesin metsast maasikalõhnalisena, sääse- ja parmupuretuna aga õnnelikuna.
Metsmaasikad tuleb suhkruga puruks hõõruda ja piim peale kallata. Kogused sõltuvad igaühe enda maitsest ja lapsepõlve kogemusest. Parima tulemuse annavad isekorjatud maasikad, häda korral saab hakkama ka turukaubaga.
Maitseb kõige paremini palaval suvepäeval ja heas seltskonnas (armsad omad inimesed on siinkohal parim valik).


Hoiatus! Toidul on omadus võimendada õnne- ja rahulolutunnet, seega on võimalus, et totakalt õnnelik näoilme säilib veel mõnda aega peale desserdi tarbimist.
Ja tuleb tunnistada, et kuigi pean väga lugu hästi tehtud kreembrüleest, tiramisust ja paljudest teistest toredatest magusroogadest, siis selle Maailma Kõige Parema Magustoidu koht minu südames on kindlalt kõigutamatu.

12. juuli 2010

Värske soolakurk

Praeguste palavate suveilmadega on isud ja toidueelistused muutunud üsna spetsiifiliseks. Üks toit, mille peale võib lisaks kamale alati kuumal suvel kindel olla (tegelikult muul ajal ka), on värske soolakurk. Lauale pannes saab alati esimesena otsa.


Kurgitegu kosmosetehnika just ei ole. Eelduseks on ligipääs värsketele ürtidele ja mustsõstralehtedele. Või siis saab abi turult, seal õnneks nutikamad tädid taibanud, et kust see linnainimene ikka mustsõstralehti saab ja viisaka summa eest lahendavad ka need probleemid. Minul õnneks kõik vajaminevad komponendid omast käest võtta.
Kurkide soolamise valem on selline:
1 liitri vee kohta kulub 1-1,5 spl (jämedat) meresoola ja 1 spl suhkrut.
Lisaks maitseks küüslauku, tilliõisikuid ja -varsi, koriandriõisikuid ja -varsi, mustsõstralehti jms. Minule on väga hakanud meeldima just koriandri maitsega soolakurgid. Maitsestamine on igaühe enda eelistuste ja harjumuste teema. Võib vabalt katsetada ja erinevaid ürte soolvette panna (nt salvei, petersell, münt jne).
Ürdid tuleks laduda kausi või purgi põhjale ilusti ootevalmis.
Kurkidega tuleks toimida nii, et esmalt korralik pesu. Kui on vaja kiiret tulemust (näiteks külalised järgmisel päeval tulemas), siis lõika kurkidel otsad ära ja lao kaussi/purki. Kalla peale kuum vesi, kus juba eelnevalt lahustatud sool (kiire tulemuse jaoks lisa pigem rohkem soola) ja suhkur.
Kui soolakurgiga kiiret ei ole, siis jäta otsad alles ja kalla peale külm vesi.
Kurgid peavad olema üleni veega kaetud. Vajadusel pane kurgitegu kerge vajutuse alla.
Järgmisel kolmel päeval on kurgid kõige mõnusamad, siis hakkab juba liialt hapukurgi maitse juurde tulema.
Mõnus amps igal juhul.

Kirsi clafoutis

Clafoutis on Prantsusmaalt 19. sajandist pärit magusroog, mida küpsetati ahjude järelkuumuses ning oma olemuselt on ta midagi pudingu ja koogi vahepealset. Või siis ahjupannkook marjadega. Või marjavorm. Hea kerge mõnus magusroog, mida saab teha erinevate marjade ja puuviljadega. Ühe tikri clafoutis retsepti olen ka oma blogisse postitanud ja selle leiab SIIT.


Algselt oli clafoutis siiski kirssidega (tumedate ja väga küpsetega) ning seetõttu lisan ka kirssidega tehtud magusroa postituse.
Vaja läheb:
ca 2 tassitäit küpseid kirsse
veidi konjakit, Amarettot vm kirsside immutamiseks (soovi korral)
3 muna
100 ml suhkrut (võib osaliselt olla ka pruun suhkur)
120 ml piima
1/2 tl soola
60 ml jahu
1 tl vanillisuhkrut
tuhkruhkrut
Soovi korral jahvatatud mandleid


Eemalda kirssidelt kivid või kasuta kividega kirsse. Väidevalt annab kirsikivi clafoutis´le kergelt mandlist maitsest, samas on süüa jälle tüütum. Mina nokkisin kirsikivid välja. Kalla kirssidele peale konjak või amaretto ja lase veidi aega seista (võib vabalt teha ka ilma alkoholita, samas maitse jääb mõnusam ja küpsedes aurustub alkohol niikuinii välja).
Klopi lahti munad, lisa suhkur, vaniljesuhkur, jahu, sool ning sega kõik läbi. Jahvatatud mandlid sega ka taina sisse. Seejärel lisa piim ning sega. Tainas peaks jääma paksema hapukoore või paksema pannkoogitaina paksusega.
Jaota leotatud kirsid koos vedelikuga võitatud vormi ühtlase kihina ning kalla tainas ettevaatlikult kirssidele.
Küpseta 200 kraadi juures ca 30-40 minutit (aeg sõltub vormi suurusest ja tainakihi paksusest).
Enne serveerimist puista üle tuhksuhkruga.
Clafoutis´ maitseb hästi nii sooja kui ka külmana.

8. juuli 2010

Burro e salvia ehk salveivõiga pasta

Salveivõiga pasta näol on tegemist toiduga, mis meil menüüs juba mitmendat hooaega ja mida sööme siis, kui salvei piisavalt jõudu kogunud ja suvist päikest oma lehtedesse talletanud. Siinkohal on tegemist mingil määral kultusroaga - läbi selle koosluse tekkis minu ja salvei vahel üsna kirglik suhe. Eelnevalt olin küll proovinud salveid kasutada, kuid tänu salvei suhteliselt spetsiifilisele ja tugevale maitsele võib ta vales kohas üsna ehmatava tulemuse anda.


Samas, saades aimu, milliseid suurepäraseid maitsekooslusi on võimalik salvei õige kasutamise abil saavutada, on minu ürdipeenral sel ürdil olnud juba aastaid auväärne koht. Selle aasta karm talv võttis paraku juba puitunud olekuga põõsalt eluvaimu, kuid värske lapsuke on juba jõudu kogumas. Ja oodake vaid, kui saabub kõrvitsa hooaeg. Kooslusel salvei + kõrvits kavatsen sügisel pikemalt peatuda.


Tegemist on esmalt siiski ravimtaimega, mida kasutatakse (eriti vahemeremaades) ka kulinaarias.
Vanadel roomlastel on ütlus: miks peaks inimene surema, kui ta aias kasvab salvei?
Ravivalt mõjub salvei väga mitme haiguse puhul, kohati peetakse teda isegi imerohuks alates naiste viljatusest, vananemisprotsessi pidurdamisest kuni seedehäireteni välja. Raviotstarbel tuleks lusikatäiele salvei ürtidele kallata peale klaasitäis kuuma vett ja lasta tõmmata. Täpsemaid juhiseid võib lugeda SIIT.
Väidetavalt aitab salvei toitude rasvasust neutraliseerida.
Aive Luigela: kulinaarias leiab salvei laia kasutust, eelkõige linnulihast ja sealihast valmistatud roogade maitsestamisel. Kanamaksapasteedile annab hautamisel lisatud salveileht erakordset hõrkust. Kui suvel koduaias kaminatulel šašlõkki küpsetada, ei tohiks enne varda tulele tõstmist unustada salveilehti liha ja sibulatükkide vahele torkamast. Salvei sobib hästi kalatoitudele, kusjuures eelistatumalt heledamale kalalihale. Köögiviljadele ja munaroogadele annab salvei omapärase maitse, kusjuures ühest lehest piisab tervele roale. Väga hästi sobib vorstitoodetele ja -roogadele, kala- ja liha marinaadidele, tomati-, peedi- ja rohelistele salatitele, ka riisi-, oa- ja hernetoitudele, rohelisele võile, juustule, kohupiimale, taignatoodetele. Salveikastet valmistatakse rasvastele kaladele. Värskeid lehti lisatakse omletile või munataignasse.

Aga mina naasen oma pasta juurde, mis päritolult Itaalia Toskaana piirkonnast, üks erakordselt lihtne ja maitsev roog ning mida tasub teha vaid värskest salveist.


Vaja läheb (kogusest peaks jätkuma 4-le):
peotäis värsket salveid
100 grammi õiget võid
100 gr peenelt riivitud parmesani
ca 300-400 grammi pastat (eelistada võiks värsket munapastat)
soovi korral ka küüslauku
Kuumuta pannil keskmisel kuumusel või ja lisa sinna salvei. Lase vaikselt salveil või sees küpseda, kuni või muutub pähkelpruuniks ja salveilehed krõbedaks (nagu friteeritud oleksid). Väldi kõrvetamist liiga kõrgel temperatuuril, siis muutub maitse kibedaks. Kui soovid kasutada küüslauku, siis lisa hakitud küüslauk koos salveiga ja hauta võis läbi.
Keeda pasta vastavalt juhistele soolases vees (kui soovid al dente tulemust, siis 1 minut vähem kui pakile kirjutatud keemisaeg). Enne pasta kurnamist jäta alles ca pool tassitäit keeduvett. Kalla kurnatud pasta salvei ja või segusse, sega läbi ning lisa pasta keeduvesi. Tulemus võib algul olla tiba liiga vesine, kergel tulel kuumutades imeb pasta koos salveivõiga vee endasse. Lisa riivitud parmesan, mis muutab pasta kreemjaks.
Serveeri kohe ja lisa taldrikule veel värskelt jahvatatud musta pipart.

Gino ehk ahjumarjad valge šokolaadiga

See imeliselt lihtne ja samas väga maitsev magustoit nimega Gino on väidetavalt pärit Rootsist ja eriti populaarne oli see 80.-ndatel aastatel ning palju kaugemalgi kui Rootsis. Piisavalt pikk aeg on möödas, et varjusurmas olnud magustoit uuele elule äratada. Valmistuskäik on lihtsamaist lihtsam. Tulemus samas üle ootuste maitsev.
Valmisatada võib seda nii väikestes kuumakindlates vormides või siis ka suuremas ahjuvormis (siis tuleks toodud kogus näiteks 4-ga korrutada).


Vaja läheb (ühe inimese kohta):
100-150 gr värskeid marju (maasikaid, mureleid, kirsse, must- ja punaseid sõstraid, vaarikaid jne)
1-2 spl suhkrut (marjad on erineva magususe-hapususega, seetõttu tuleks vastavalt marjadele suhkrukogust reguleerida)
50 gr riivitud valget šokolaadi


Sega marjad suhkruga ja jaota kuumakindla ahjuvormi põhjale. Raputa peale riivitud valget šokolaadi. Küpseta 200 kraadises ahjus või ahju grillelemendi all kümmekond minutit, kuni šokolaad hakkab kergelt pruunistuma. Serveeri soojalt.

Retsept ilmus 2010 juulikuises Oma Maitses.

Lillkapsas ja herned indiapäraselt ehk Gobi Matar

Indiast pärit ja rõõmsalt kollane roog meile hästi tuttavatest aedviljadest lillkapsast ja hernest. Indias süüakse lillkapsast üsna vürtsises kastmes ning lillkapsast ei keedeta, vaid praetakse toorelt. Meile võib esialgu selline valmistusviis veidi harjumatu tunduda, seetõttu panin kirja mooduse, kuidas saab teha seda toitu kergelt vedelikus läbi hautatuna. Indias usutakse, et keedetud lillkapsast on raske seedida ning pannakse toored õisikud otse pannile ja praetakse kuivalt läbi. Maitsev toit valmib mõlemal juhul ja kes soovib autentsemat moodust katsetada, jätab vee lihtsalt lisamata.


Vaja läheb:
1 keskmise suurusega lillkapsas
250 gr rohelisi ube
1 keskmine sibul
30 gr võid
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 tl jahvatatud kurkumit
½ tl jahvatatud tšillipipart või 1 peeneks hakitud roheline tšillipipar
pöidlaküüne suurune jupp peeneks hakitud ingverit
½ tl soola
1 tl garam masala pulbrit
Hakitud värsket koriandrit
Ca 2 dl vett

Jaga lillkapsas õisikuteks. Sulata pannil või ning lisa pannile või sisse hakitud sibul ja ingver. Prae keskmisel kuumusel, kuni sibul on klaasjas, lisa hakitud roheline tšilli või tšillipulber, kurkum, sool ja vürtsköömned. Kuumuta kõik vürtsid korra kuumas võis läbi – see aitab vürtside maitset intensiivistada. Lisa lillkapsas ja sega sibula-vürtsiseguga läbi. Tõsta kuumust ja kalla juurde vesi. Sega hästi läbi, lase keema tõusta, alanda siis taas kuumust ja hauta keskmisel kuumusel kaaneta umbes 8-10 minutit (hautamise aeg sõltub sellest, kui krõmpsu lillkapsaga lõpptulemust soovid). Lisa herned ja hauta veel 1-2 minutit. Sega juurde soovi korral vürtsika maitse lisamiseks veel lõpuks 1 tl garam masala pulbrit.
Serveeri ja raputa peale värsket hakitud koriandrit. Juurde paku riisi ja kuuma india leiba.

Kui retseptid toodud vürtse on poest raske saada, siis asenda need India maitseseguga

Oakaunad kerges marinaadis oliivide, minitomatite ja fetajuustuga.

Tegemist on hästi kerge, kergelt vahemerelise hõnguga salatiga. Võimalusel kasuta värskeid ube, kuid maitsva tulemuse saab ka külmutatud oakaunadest. Salat ise on isuäratavalt värvikirev. Fetajuustu puhul tasub eelistada lambapiimast tehtud juustu ja oliividest on parimad tumedad kiviga kalamata oliivid.


Vaja läheb:
400 grammi värskeid rohelisi oakaunu (otsad ära lõigatud)
2 küüslauguküünt
0,5 dl oliiviõli
1 dl kalamata oliive
200 gr kirsstomateid
2 spl sidrunimahla
2 spl hakitud värsket oreganot ehk punet + mõned oksad kaunistamiseks
200 grammi fetajuustu
½ tl soola
Värskelt jahvatatud musta pipart

Aja soolaga maitsestatud vesi potis keema ning keeda oakaunu keskmisel kuumusel ca 4 minutit. Tulemus peab jääma veel parajalt krõmpsuv. Kohe peale keetmist kalla oakaunad sõelale ja „ehmata“ külma veega, et oad enam järelkuumuses edasi ei küpseks. Pane oad kaussi ootama.


Kuumuta pannil oliiviõli ning pane sinna umbes minutiks hakitud küüslauguküüned. Eesmärk on küüslauk vaid kiirelt läbi kuumutada. Võta pann tulelt ja lisa juurde poolitatud kirsstomatid, sidrunimahl, hakitud oregano ehk pune, sool ja pipar. Sega läbi ja kalla ubadele. Sega, kuni salatiained on kõik omavahel segunenud. Pudista peale fetajuust ja kaunista paari värske oregano oksakesega. Lase enne serveerimist veidi aega seista, et marinaadi jõuaks salati koostisosasid maitsestada.
s1600/oa+ja+feta+salat+taldrikul.JPG">

Retsept ilmus 2010 juulikuises Oma Maitses

3. juuli 2010

Marineeritud mozzarella salat

Täna avastasin jälle ühe supermõnusa maitsekoosluse. Süües fenkoli-basiiliku marinaadis pühvlipiima mozzarella ja küpse-magusa tomati salatit, oli võimalik vaid õndsalt ohata. Kõik maitsed sobitusid omavahel täiuslikult. Väga maitsev kooslus vahelduseks tavapärasele tomati-mozzarella-basiilik salatile. Pühvlipiima ehk buffalo mozzarella on minu ammune kiindumus, nüüd sai lemmik veel väärika lisandi, et suurepärane siidine-koorene juustu maitse veel täiuslikumaks tuunida.


Selle salati eelduseks on suvi ehk siis tomatid peaksid olema magusad ja basiilik aromaatne.
Retsept on pärit Yotam Ottolenghi "Plenty" raamatust.
Natuke ettevaatlikuks tegi mind algul fenkoliseemnete kasutamine marinaadis - fenkoli ehk aedtilli seemnetega on mul selline love-and-hate-relationship ehk siis vahel meeldib väga ja vahel ei meeldi kohe üldse mitte. Otsustasin riski võtta ja ühe mozzarellapalli uudishimule ohvriks tuua. Nüüd tuleb tõdeda, et jänesed šampust ei joo ehk siis kui ei katseta, ei leiagi nii mõnusaid maitsekooslusi.
Retsept ise järgmine (väikeste mugandustega):
- üks suur pall mozzarellat (kui vähegi võimalik ja rahakott lubab, võiks eelistada buffalo mozzarellat)
- 2-3 küpset tomatit
- peotäis basiilikuleht
- 0,5 tl fenkoliseemneid
- 1 -2 küüslauguküünt
- 3-4 spl oliiviõli
- oreganot ehk pune (minul jäi see panemata)
- poole sidruni riivitud koor
- sidrunimahla
- kvaliteetset soola (maldon vms)
- värskelt jahvatatud musta pipart


Tegevuskäik on järgmine: marinaadi jaoks rösti fenkoliseemneid kuival pannil mõni minut, kuni seemned hakkavad plõksuma. Peenesta seemned uhmris peeneks (või suru mingi muu esemega nt klaasi või pudeli põhjaga peeneks, kui uhmrit ei ole). Peenesta ka küüslauk. Mina panin samasse uhmrisse. Haki basiilik. Sega peenestatud fenkoliseemned, küüslauk ja basiilik. Lisa riivitud sidrunikoor ja õli. Maitsesta soola ja pipraga ning pigista veidi sidrunimahla ka marinaadi sisse.
Võta mozzarella pall, suru pöidlad palli keskosasse ja lammuta see paariks-kolmeks tükiks (eelistan alati lõikamise asemel mozzarellat rebida, nii säilib mõnus kiuline struktuur lõhkumata). Kalla marinaad mozzarellale ja lase umbes pool tundi maitsestuda.
Lõika tomat kas viiludeks või sektoriteks ning laota peale marineerunud mozzarella. Tõmba juust veel väiksemateks tükkideks.
Viimistle värskelt jahvatatud soola ja pipraga ning piserda veel veidi oliiviõli tomatitele.