29. juuni 2010

Grillitud aedviljadega salat

Sel hooajal on mulle eriti meeldima hakanud kergelt ahjus või grillil eelnevalt töödeldud aedviljadega salatid. Suvikõrvits, mida on kergelt oliiviõli ja meresoolaga piserdatud ning korraks kuumalt grillilt või ahjust läbi käinud, maitseb imeliselt. Sama peediga. Või siis ka pommuga, paprikaga, maasikatega jne.


Metoodika on lihtne - lõika aedviljast parajad viilud (väga mõnusad jäävad näiteks kartulikoorimisnoaga tõmmatud viilud), aseta fooliumpannile või ahjuplaadile, piserda peale oliiviõli ja soola ning aseta kas grillile või 200 kraadisesse ahju. Küpseta seni, kuni aedviljad on parajalt pehmed. Pommu piserda enne küpsetamist/grillimist soolaga, lase 20 minutit seista, siis kuivata majapidamispaberiga ning peale seda piserda peale õli ning siis ahju/grillile.

Peedile lisasin veel tüümiani ja veidi balsamicot ja pistsin ahju toorena, õhukesteks viiludeks tehtuna oliiviõliga piserdatult

Pildil olevasse salatisse läks esmalt roheline salatipadi, rohelised ja punased basiilikulehed, siis grillitud/küpsetatud suvikõrvits ja ahjus küpsetatud peet ning kõige peale röstitud päevalilleseemned.

Salatikaste sai valmis segatud oliiviõlist, sidrunimahlast, meest, soolast.


See kõik kokku moodustab mõnusa baasi, kust saab alati edasi arendada erinevate lisanditega nagu näiteks:

- Grillitud halloumi juust
- fetajuust või mozzarella juust

- päikesekuivatatud tomat

- oliivid

- parmesani viilud

- õrnsoola lõhe
- kilu või anšoovis
- toorsuitsusingi viilud

- eelmise päeva ülejäänud praest lõigatud õhukesed lihaviilud

- röstitud seemned-pähklid

- jne

28. juuni 2010

Maasikamoos

Üle mitme aasta tegin keedetud vanaema stiilis maasikamoosi sügavkülmutatud toormoosile vahelduseks. Keetsin moosisuhkruga, siis sai suhkrut täpselt soovi järgi panna ja moos kalgendus ka ilusti. Mõnusalt helepunane värvus jäi ka. Ja oi kui hästi maitses maasikamoosi vaht (lapsest saati olen moosivahtu tõeliseks delikatessiks pidanud).
Pisipojale meeldis ka väga. Sõi kohe mitu taldrikutäit pannkooke maasikamoosiga.
Moosi jaoks läks vaja:
2 kg maasikaid
1 kg moosisuhkrut
1 sidruni mahl (soovi korral)
vaniljesuhkrut või 1 vaniljekaunast kraabitud seemned (soovi korral)
Puhasta maasikad. Kalla maasikatele suhkur ja sidrunimahl ning lase keema tõusta. Keeda vaiksel tulel ca 15 minutit. Riisu vaht ja pane moos steriliseeritud purkidesse. Kaaneta.
Purke on kõige lihtsam steriliseerida kuumas ahjus - keera ahju kuumus 100 kraadi peale ning pane purgid ja kaaned umbes pooleks tunniks kuuma ahju.

Posted by Picasa

27. juuni 2010

Sidrunitort

Tegemist on koogi või tordiga, mida võib jälle sildistada minu lemmikute alla.
Paraku oli see tänamatult kauaks ununenud lemmik, juhtus nii, et polnud seda teinud päris pikka aega. Õnneks jäi Pavlovast järele 4 munakollast, mistõttu vana hea sõber sidrunitort sai ära tehtud ja oma auväärsele kohale minu blogis paigutatud.



Lemon tart ehk siis sidrunitort on jällegi brittide looming ning see siin toodud retsept on pärit paari aasta vanusest Olive ajakirjast ning kombineeritud kahest retseptist kokku (Olive'is on nimelt rubriik, kus Gordon Ramsay ja Olive'i lugejate retseptid võistlevad omavahel. Mina võtsin mõlemast retseptist paremiku).
Selles koogis meeldib mulle siidine sidrunhapu täidis. Täidiseks võib kasutada ka lemon curd'i, tulemus jääb üsna sarnane (kes tahab eriti lihtsa vaevaga teha ja satub M&S toidupoodi, siis seal on purgis lemon curd olemas). Samas ei ole siintoodud koogi täidise valmistamine üldse keeruline ja värskelt valmistatu maitse on kindlalt parem.
Minu lemon tart või siis eestipäraselt sidrunitort sai sellistest koostisosadest:
Põhja jaoks: 125 grammi võid, 100 grammi suhkrut, 1 muna ja 250 grammi jahu.
Pane toasoe või ja suhkur köögikombaini ning hõõru kreemjaks (või siis sega mikseriga), lisa muna ja vahusta veel veidi. Lisa jahu ning sega kõik ühtlaseks. Kui tainas tundub liiga sitke ja paks, lisa paar lusikatäit vett (jahud on erinevad, seega peaks jälgima, et tulemuseks oleks paraja sitkusega vormitav tainas). Pane tainas külma ca 30 minutiks. Rulli seejärel tainas parajaks 20-24 cm vormi jaoks (tainas peab ulatuma nii põhjale kui külgedele). Küpseta põhja 190 kraadises ahjus ca 10 minutit koos raskusega + 5 minutit ilma raskuseta.

Inglise keeles on selle meetodi nimetus blind baking ja see tähendab seda, et vormi surutud tainale tuleb asetada kas foolium või küpsetuspaber, sellele asetada raskus (nt oad või herned) ja küpsetada raskuse all kuni tainas on kergelt pruunistunud. Minul on selleks puhuks kasutusel korduvkasutatav küpsetuspaber - hästi mugav ja mõnus abiline. Leidsin selle Rimi majapidamisosakonnast. Tegemist on mittenakkuva ja pestava musta lehega, mis mul köögis pea pidevalt kasutusel.
Täidise jaoks vajad: 200 ml vahukoort, 2 muna ja 4 munakollast, 2-3 sidruni mahl (minul oli 2 sidrunit ja üks laim), 1-1,5 dl suhkrut.
Pigista sidrunitest mahl välja. Klopi munad ja munakollased koos suhkruga segamini. Lisa koor ja sega. Viimasena lisa sidrunimahl.
Määri eelküpsetatud tordi põhi munavalgega (võta täidisesse minevatest munadest) üle. See aitab põhjakihil jääda krõbedamaks ja väldib täidise imbumist põhja sisse ja selle nätskeks muutumist. See nipp oli mu korduvalt kasutatud retseptis kogu aeg kirjas, kuid seni ei osanud sellele tähelepanu pöörata. Peale seda, kui Heidi Park'i koolitusel käinud toidublogijad sedasama nippi jagasid, panin tähele, et Olive'ist pärit retsetpis ju täitsa olemas munavalgega pintseldamine :)
Peale sidruni lisamist kurna segu läbi sõela.

Kalla täidis eelküpsetatud põhjale ja aseta ahju (proovi täidis kallata põhjale võimalikult ahju lähedal, et vedela täidisega ei peaks kaugelt kõndima hakkama).
Küpseta 190 kraadi juures ca 50-60 minutit. Täidis võib jääda ahjust välja võttes veel kergelt võbelev. Jahtudes taheneb täidis piisavalt tugevaks, samas säilib siidiselt pehme kontsistents.
Võta kook ahjust ja lase jahtuda.


Kui kodus on olemas gaasipõleti, siis puista peale tuhksuhkrut ja pruunista tuhksuhkur krõbedaks pealiskihiks. Tulemuseks on krõbe karamelline pealiskiht (à la kreembrülee)
Variatsioone veel, mida sidrunitordiga teha:
- kaunista tort suhkrusiirupis keedetud sidruniviiludega (selleks kuumuta 100 grammi suhkrut 200 ml vees, lisa 8 õhukest sidrunilõiku ja keeda madalal kuumusel, kuni sidrunilõigud on pehmed ja läbipaistvad). Aseta sidruniviilud ühtlaselt tordile
- põhja ja täidise vahele võib panna tumeda šokolaadi kihi. Sulata 50 grammi šokolaadi ning vala veidi jahtunud põhjale peale põhja küpsetamist. Lase šokolaadil veidi hanguda, siis alles lisa täidis ning küpseta kook koos täidisega nii nagu retseptis kirjas.


Ma julgen endale võtta vastutuse lubada, et kindlasti saab see tort üheks lemmikuteks. Magushapu täidisega siidine kook ei saa jätta kedagi külmaks. Klassikute tekkimisel on olnud mingi põhjus ja selle tordi puhul ei pea pikalt põhjendama, miks nii paljud seda kooslust on armastama hakanud.

25. juuni 2010

Pavlova maasika-rabarberikastmega

Postituse alustuseks pean taaskord pidama väikese vabanduskõne: nimelt on mingi geneetilise mutatsiooni käigus minu magusa-soolikas alaarenenud. Seetõttu suudan magusat süüa vaid sel juhul, kui see on mõõdukalt magus ja lisaks assisteerivad kas hapu, mõru, kergelt soolakas vm tasakaalustav maitsenüanss. Lapsest saati on minus nõutust tekitanud küpsetised, kus kaks kihti magusat muretainast on omavahel liidetud magusa povidlomassiga ja peale määritud veel magusat pumatit.
Vabandan juba ette kõigi magusasõprade ees ja tunnistan, et see on ainult ja ainult minu probleem.
Pavlova on olnud üks neist kookidest, milles olen paar korda väga pettunud (kuigi olen läinud proovima kellegi siira soovituse peale). Neid pakutakse aeg-ajalt nii läägemagusana, et olen heal juhul suutnud süüa kolm suutäit ning peale seda olnud valmis oma allesjäänud au ja väärikuse esimesele kiluleiva pakkujale leiva eest pandiks andma.
Seetõttu on minu pavlova vähem magusam ja kastmeks on ka maasika-rabarberikaste, mis aitab veidi hapukamaid noote koogile lisada. Ja tuleb tunnistada, et niimoodi natuke tuunitult maitseb pavlova mulle väga hästi :)
Kellel aga magusasõprusega kõik hästi, võib vabalt suhkru kogust suurendada.


Esmalt - pavlovaid võib teha nii suure koogina kui ka portsuna (nagu minu pildil). Arvestada võib nii, et näiteks 8-le inimesele piisab 4-st suuremast munast (munavalgest) kui teed ühe suure koogi. Mina tegin 4 ca 15 cm läbimõõduga kooki 3-st munavalgest.
Tööde järjekord võiks olla selline, et esmalt valmista pavlova põhjad, nende ahjus küpsemise ajal keeda valmis maasika-rabarberikaste ning peale pavlovate valmimist ja vahetult enne serveerimist vahusta täidise jaoks koor. Tõsta kõik kokku vahetult enne serveerimist.
Vaja läheb põhja valmistamiseks:
4 suuremat munavalget
8-10 spl suhkrut
1 spl valge veini äädikat
1 spl tärklist
mandlilaaste
tiba õli küpsetuspaberi määrimiseks
Alustuseks vahusta 4 suure muna valget näpuotsatäie soolaga korralikult tihkeks vahuks. Vahustamise lõpul hakka lisama suhkrut nii, et lisad paar lusikatäit ja siis mikserdad vahu jälle tugevaks läikivaks, siis jälle paar lusikatäit jne. Mina kasutan valemit 2 spl suhkrut ühele munavalgele. Klassikaline retsept on ca 200 gr suhkrut 4 munavalgele.
Vahustamise lõpus lisa 1 spl valge veini äädikat ja 1 spl tärklist. Sega kogu mass hoolikalt läbi.
Aseta ahjuplaadile küpsetuspaber, määri see õliga ning laota munavalge kas üheks suureks ringiks või väiksemateks kookideks. Keskele vajuta süvend. Raputa peale mandlilaastud.
Aseta pavlova põhjad ca 160 kraadini eelkuumutatud ahju alumisele osale (mina kasutan ka pöördõhu funktsiooni), NB! alanda kohe kuumust 110 kraadini ning küpseta pavlovaid 1,5 - 2 tundi. Liigne pruunistumine ei ole hea, siis alanda kuumust. Valmis pavlova peab olema kuivkrõbeda pealispinnaga. Kui pavlovad on küpsenud, keera kuumus maha, jäta ahju uks praokile ning lase põhjadel jahtuda avatud uksega ahjus.

Täidise jaoks vajad 200 ml vahukoort, 2-4 spl suhkrut, 1 tl vanillisuhkrut. Vahusta koor suhkru ja vanillisuhkruga. Aseta jahtunud pavlova põhja keskel olevasse süvendisse.
Maasika-rabarberikastme jaoks tükelda ca 100-150 gr maasikaid, üks keskmine rabarberivars ja lisa potti 4 spl suhkrut. Riivi sisse ka paar supilusikatäit sidruninkoort. Keeda kastet, kuni see muutub siirupiseks (ca 30 minutit). Kalla kaste pavlova põhjale asetatud vahukoore peale. Kaunista värskete maasikate ja mündilehtedega.

Pavlova(d) võid ette valmistada nii, et teed valmis munavalge põhja(d) ja keedad valmis ka kastme. Vahukoore vahustamine ja koogi kokku panemine võiks toimuda vahetult enne serveerimist, siis on tulemus kõige õhulisem.
Kaunista maasikalõikude ja värske mündiga.

Grillitud pardi rinnafilee maasikakastmega

Saabunud on maasika hooaeg. Täna lahendasin just kastitäit maasikaid, mida mu naabrinaine mulle Lõuna-Eestist üllatusena tõi ja koduse menüü alapealkiri oli seetõttu "100 toitu maasikast".
Toidublogijate temaatika on ka sujuvalt rabarberiteemadelt maasikateemadele lülitunud.
Ei ole minagi erand ja kuna oli plaanis grillil teha pardi rinnafileed, siis sai seltsiliseks pardile valmis keedetud maasika-apelsini kaste väikese tšillise lisandiga. Pardist ja maasikast said päris head sõbrad.

Pardi rinnafilee on üks äraültemata tänuväärne materjal grillimiseks. Ei mingit eelnevat marineerimist ja kogu valmistuskäik on ka lihtsamast lihtsam. Tulemus samas mõnusalt hõrk, mahlane, kergelt suitsune ning tarbitav nii soojalt kui ka jahtunult fileerides ja salatisse-leivale pannes.
Pardi rinnafilee valmistamise kohta üksikasjalikuma info leiab SIIT. Erinevus tegevuskäigus on see, et eelnevalt ruuduliseks tehtud nahapool tuleb panna esimesena grillile, lasta rasval välja sulada (ca 7 minutit), siis teine pool ja umbes 5 minutit. Filee fooliumisse ja kümmekond minutit rahunemiseks. Siis lõika viilud ja laota taldrikule. Mina maitsestan fileed vaid soola ja pipraga ning grillimise ajal. Sellest täitsa piisab.
Kastme valmistamiseks poolita 5-10 maasikat (sõltuvalt suurusest ja kogus oli kahele rinnafileele), aseta sortsu õli sisse pannile, lisa 1-2 spl fariinisuhkrut, 1 väike peeneks hakitud tšillipipar ja lase maasikatel veidi pehmeneda. Pressi juurde ühe keskmise või poole suurema apelsini mahl ja lase kogu sellel kooslusel veidi kokku keeda, et mass muutuks siirupiseks (ca 20 minutit keskmisel kuumusel).
Kalla kaste lahtilõigatud pardifileele ning naudi soojalt.

Paleoretsepti puhul asenda suhkur meega. 

20. juuni 2010

Dolma ehk täidisega viinamarjalehed

Alustaks seda postitust selle tõdemusega, et olin veel mõnda aega tagasi arvamusel, et dolma on viinamarjalehte keeratud täidisega toidu nimetus. Peale Türgis käiku olen targem - dolma võib olla igasuguse täidetud köögivilja nimetus (enim levinud variandid on täidetud paprika, pommu ehk baklažaan, suvikõrvits, tomat). Peamiselt täidetakse riisiga või lambalihaga või ka mõlema nende seguga nagu näiteks SIIN täidetud paprikate retseptis. Minu kodus riiulil olev laheda nimega raamatu "Stuffed wine leaves saved my life" autori Nadia Suwalha tädi sõnul ei ole olemas köögivilja, mida ei ole võimalik täita. Ja teeb seda elegantselt kurgiga, porgandiga, pastinaagiga jne. Türgipäraselt on kogu selle loomingu nimi siis dolma (mitmuses dolmades).

Toidu juured viivad jällegi Ottomani empiiriumi regiooni ning sellelaadseid toite leiab nii Türgist, Kreekast, Küproselt, Balkanimaadelt, Kest-Aasiast, Iraanist, Kaukaasiast. Väga levinud moodus - tuleb välja.
Lihaga täidetud köögivilju süüakse reeglina soojana, lihata täidisega dolmad kõlbavad väga hästi ka külmana süüa.
Siin toodud riisiga täidetud hapukad viinamarjalehte keeratud dolmad on just üks neist toitudest, mida võib ampsata ka otse külmkapist võetuna. Külm jogurtikaste (tzatziki tüüpi) sobib ideaalselt kõrvale.
Retsept ise ei ole keeruline, küll tuleb aga valmis olla parajaks nokitsemiseks. Sobib hästi vaimse pingutuse leevenduseks, monotoomne käeline tegevus maitsva lõpptulemusega aitab hästi pinged maandada :)
Meil kasvavad viinamarjaväätide lehed kahjuks täitmiseks ei sobi. Söödavad on vaid varasuvel korjatud õrna ihuga õiget sorti taimedelt korjatud lehed. Meil on neid võimalik saada purgis soolatuna (minu dolma viinamarjalehed olid hangitud Prisma konservide riiulitelt ja väikesesse purki on surutud aukartustäratav kogus viinamarjalehti. Pildil toodud koguse sai valmis teha vähem kui poole purgitäiega).
Vaja läheb:
soolatud viinamarjalehti
250 gr lühikese teraga riisi (risotto riis sobib ka hästi)
6 spl oliiviõli
2 šalottsibulat või 1 keskmise suurusega sibul, peeneks hakitud
paar küünt küüslauku, peenestatud
2 spl hakitud tilli
2 spl hakitud siledalehelist peterselli
1 suurem või 2 väiksemat sidrunit (riivitud koor ja pressitud mahl)
soola
teravama maitse armastajatele veidi tšillipulbrit
Kuumuta keskmisel kuumusel pannil oliiviõli, lisa sinna hakitud sibul. Hauta veidi ja lisa ka küüslauk. Kui sibul ja küüslauk on kergelt läbi küpsenud, lisa eelnevalt läbi pestud riis, hakitud maitseroheline ning riivitud sidrunikoor. Kuumuta, kuni riis muutub läbipaistvaks (mõni minut). Lisa umbes pool sidrunimahlast ja vett nii, et riis oleks veega kaetud. Lase keema tõusta, siis lisa sool ja soovi korral tšillipulber ning hauta umbes 5 minutit.
Täidis on nüüd valmis selleks, et keerata paras kogus täidist viinamarjalehtede sisse.

Võta enda ette viinamarjaleht nii, et varre kinnituskoht jääks sinu poole, aseta umbes 1 teelusikatäis (või veidi rohkem, sõtluvalt lehe suurusest ja kujust) täidist.
Keera esmalt sinu poole jäävad alumised otsad täidise peale, suru nendega täidist kompaktsemaks. Keera lehe 2 külge keskele kokku ning rulli viinamarjaleht nüüd lõpuni välja täidise ümber.

Aseta valmis keeratud dolmad pannile, lahtine leheots allapoole kuni pann on dolmasid täis.
Kalla peale teine pool sidrunimahlast, tubli kogus oliiviõli ning vett nii, et dolmad oleksid vähemalt poolest saati veega kaetud.

Lase haududa madalal kuumusel kaane all kuni tund aega. Vahepeal kontrolli - kui vesi on ära keenud, lisa veidi keeva vett.
Valmis dolmad peaksid olema kogu vedeliku endasse imenud.

Söö jahtunult ja koos külma jogurtikastmega. Sobib hästi liha kõrvale või ka eelroaks. Külmkapis säilib umbes nädala.

19. juuni 2010

Vürtsidega ja koores hautatud šampinjonid

Väga-väga maitsev moodus seeni valmistada. Minu seeni mitte eriti armstav elukaaslane fännab seda toitu ka täiega. Retsept on pärit taaskord Nami-Nami Pille Gruusiateemalisest kokakoolist, nagu ka pommu-kartulihautis.


Vaja läheb:
500 gr šampinjone
võid
soola
musta pipart
2 dl vahu- või kohvikoort
3 tera nelki
6 tera musta pipart
1 kaneelikoor
3 loorberilehte
hakitud värsket peterselli
hakitud värsket tilli
Keera kõik vürtsid (kaneelikoor, nelk, pipraterad, loorber) marli sisse.
Puhasta seened ja lõika viiludeks (suuremad šampinjonid umbes kolmeks-neljaks), väiksemaid seeni olen mina tervelt hautanud.
Pane pannile või ja prae seeni paar minutit. Maitsesta soola-pipraga.
Kalla peale koor ning pane koore sisse marlikotike vürtsidega. Lase madalal kuumusel haududa 45 minutit. Kui tahad koore kokku keeta, siis ära kaant peale pane. Mina hautasin kaane all ja alles lõpus ca 10 minutiks võtsin kaane ära - meile on hakanud meeldima selline vürtsika koorekastmega variant.
Võta marlikott välja ning sega juurde värsked hakitud ürdid.

Pommuhautis kartuliga

See pommust (tuntud ka baklažaanina) tehtud roog oli Nami-Nami Pille korraldatud Gruusia koolitusel minu üks lemmikuid. Vürtsikate koores hautatud šampinjonide kõrval. Mõlemat toitu olen nüüdseks mitu korda teinud ja kavatsen ka edaspidi teha.
Külalistele pakkudes on positiivne tagasiside ka alati garanteeritud ja seetõttu olen jaganud lubadusi, et panen need retseptid ka blogisse. Ja lubadusi tuleb pidada.

Tegemist on väga mõnusa mahedamaitselise hautisega ning pommule omaselt on roa väljanägemine pöördvõrdeline toidu maitsega. Ahjus küpsetatud pommul on hallikirju viljaliha, mida esteetiliselt pildile saada on suhteliselt võimatu.
Hautise jaoks läheb vaja:
2 keskmise suurusega pommut
2 kartulit
1 hakitud sibul
1 paprika (kasutan punast, et veidi erksat värvi lisada, algretseptis on roheline)
4-5 hakitud küüslauguküünt
500 grammi tomatipüreed (tükkideta)
värsket hakitud tilli
värsket hakitud koriandrit
värsket hakitud peterselli
värsket hakitud basiilikut
1 tl paprikapulbrit (kasutasin suitsutatud paprikapulbrit)
soovi korral tšilli- või cayenne'i pipart
musta pipart
soola
suhkrut
õli
Esmalt alusta sellest, et lõika pommule paar sälku sisse ja pane ahju küpsema umbes tunniks (200 kraadi juurde). Selle aja jooksul küpseb pommu läbi. Koori jahtunud pommult koor ning haki sisu kuubikuteks. Keeda kartul ja haki ka keedetud kartul kuubikuteks.
Pane pannile õli sisse hakitud sibul koos paprikakuubikutega, hauta 7-8 minutit. Lisa küüslauk ja prae veel minutikese.
Kalla peale tomatipüree. Maitsesta soola ja suhkruga ning lase kastmel veidi kokku keeda (ca 10 minutit).
Lisa kartuli- ja pommukuubikud, hakitud maitseroheline, paprika- ja tšillipulber ning must pipar. Hauta veel mõned minutit.
Serveeri toasoojalt. Sobib hästi lihakõrvaseks.
Ja tänud Pillele mõnusa retsepti eest!

16. juuni 2010

Valges veinis aurutatud karbid

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et käisin täna väga vahval üritusel Solarise keskuses. Teemaks siis alkoholivabad kokteilid ja mul oli õnn osaleda žürii töös, et 30-st kokteilist oma lemmikud välja selekteerida. Maitseid oli põnevaid ja intrigeerivaid, seetõttu oli ka valiku tegemine üsna keeruline. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...
Kuna kõik kokteilid serveeriti jääga ja ma olin hommikuse söömaga, siis kella kuueks, kui kokteilide degusteerimise maraton lõppes, oli mu sisemus täiesti härmas ja hambad külmast plagisemas. Kiire käik Solarise toidupoodi ja kindel soov õhtusöögiks midagi soojalt söödavat kaasa haarata. Ja mida saaks samas kiirelt valmistada.

Värsked sinikarbid tundusid olevat hea mõte. Need kaasa haarasingi. Kusjuures karpidega tuleks silmas pidada seda, et vaatamata hiiglaslikuna tunduvale kogusele tuleks igale inimesele arvestada 0,5 kg - 1 kg karpe, vastavalt siis sellele, kas tegemist eel- või põhiroaga.
Et postitus hiigelpikk ei tuleks, siis see õpetus, kuidas karpidega koputades suhelda ja selle abil kõlbulikud välja selekteerida, on SIIN. Väga emotsionaalne ja seksika aktsendiga kokaonu, kas pole. Sibula hääldus onjooonina jms :)
Pese karbid külma vee all, eemalda habe, kui see karbi "ukse vahelt" välja ripub. Katkised karbid viska ära. Samuti need, kes ennast koputades kinni ei tõmba (võta seda kui paratamatust, et mingi osa läheb prügikasti, see käib karpidega toimetamise juurde, nii kahju kui ka ei ole).
Mina kasutasin õli asemel võid (no minu meelest on kohe parem maitse), hautasin minutikese-paar selles paar hakitud šalottsibulat ja küüslauku, paraja pundi hakitud peterselli ja tunde järgi soola. Kallasin potti korraliku koguse valget veini, lasin keema tõusta, sinna sisse läbikoputatud ja elumärgiga karbid, kaas peale ja 5 minutit kaane all auru sees. Vahepeal raputa potti, et kuumus ühtlaselt leviks. Valmis karp = avatud karp (kui ei ole avanenud, ära söö). Voila! Tõeline fast food ja härmas sisemus sai hetkega üles sulatatud. Head värsket saia ka veel juurde kastme kokkukaapimiseks. Mis sa hing veel kolmapäevasest päevast tahad!

Karpide kastmeks võib kasutada nii valget veini, siidrit, kookospiima koort. Räägivad veel õllest, aga see kooslus tundub mulle veidi õõvastavana. Tomatit võib ka lisada. Maitseürdiks tüümiani, basiilikut, koriandrit. Tšilliga variant on väga maitsev. Tegelikult on variatsioone lõputult ja vahel on kohe väga mõnus oma mereanni kirele järele anda.

15. juuni 2010

Siidised taskurätikud pestoga...

... ehk Mandilli de Seae al Pesto ehk Nii Lihtne Ei Saa Üks Toit Olla.
See on umbes sama lihtne ja sama võrratu kooslus kui pasta Aglio e Olio. Tervitused siinkohal Liinale, kes oskab häid ja lihtsaid asju hinnata.

Tuleb nentida, et maitsetäius ei nõua sugugi päevapikkust pingutust köögis. 15 minutit (maksimum) on täiesti piisav.
Selle suurepärase pasta komponendid on:
- värske munapasta (eelista värskeid lasagne lehti, sealt ka see siidirätiku motiiv. Sobib ka tagliatelle või pappardelle)
- värske pesto
- hea parmesan
- veidi vett
Ei olnud ju keeruline :)
Täiusliku tulemuse jaoks soovitan kindlasti värske pesto ise valmis keerutada. See on lihtne, vajadusel näpunäiteid saad selle jaoks SIIT. Üldiselt võib pestosse üsna loominguliselt suhtuda - meie ei ole õnneks pärit Itaaliast ja Genovast, et peaksime põlgama suvalises kohas, nagu mingi Eesti, kasvanud basiilikut ja hoolika uhmerdamise asemel (20 keerdu ühtpidi ja 20 keerdu teistpidi või kuidas see täpselt oligi, lugege "Minu Itaaliat") võime me tuima näoga kasutada head köögiabilist purustajat ilma et peaksime pühapäeval pattu tunnistama. Kogustesse suhtuge ka elegantse hooletusega ja maitsestamisel usaldage oma isiklikke maitsemeeli retseptist näpuga järje ajamise asemel.

Tegevuskäik on järgmine: tee valmis üks hea värske pesto.


Keeda munapasta soolases vees (vahemere soolasus) vastavalt pakendil olevatele juhistele. Kurna pasta ja jäta veidi pastakeedu vett alles. Sega järelejäänud pastakeeduvesi pestoga ja sega pastaga.
Riivi peale parmesani.
Naudi!
Ja te oleks pidanud nägema, kuidas mu 1,4-aastane poja seda täna vitsutas :) Vanematest pereliikmetest rääkimata.

Isetehtud vanillisuhkur

Igaks juhuks esmalt selgituseks - vanill = vanilje ja on looduslik. Vanilliin on sünteetiline järeleaimatud vaniljemaitseline aine.
Ma ei mäleta, kust kunagi selle nipi kõrva taha panin, aga ülimalt nutikas on see lihtne tegevuskäik küll. Igal juhul on mul sellest ajast alates kapis ka purgike isetehtud vanillisuhkruga.

Kes saanud kunagi maitsta naturaalse vanilli maitset, see teab, et igasugused sünteetilised ja vähekvaliteetsed vaniljesuhkru asendajad on õige asja hale vari. Poest ostes tuleks vaadata, et vanillisuhkur oleks kindlasti naturaalsest vanillist ning tasub hinnata tumedate täppidega suhkrut. NB! Vanilliini nimeline aine on sünteetiline ja kui on vähegi võimalust, siis soovitan eelistada naturaalset maitsestajat.
TEisalt on naturaalne vanillikaun üsna kallis, seemnete kraapimine piisavalt tüütu. Olen isegi vahel kergema vastupanu teed läinud ja seemnete kraapimise asemel vanillisuhkrut kasutanud.


Samas on võimalik toimida ka nii, et võtta üks terve vanillikaun, 1 dl suhkrut ja lasta purustajas kõik korraga peeneks. Tulemuseks on väga naturaalse maitsega tõeline magustoitude, vanillikreemide ja -kastete ning jäätiste kroon. Doseerida tuleks nagu tavalist vanillisuhkrut, kuid maitsevahe on täiesti tuntav. Mustad täpikesed ka ilusti sees.

Üks võimalus on veel - võta vanillikaun, pane see suhkru sisse, raputa aega ajalt purki ja vanillimaitseline suhkur valmib ilma igasuguse pingutuseta. Selle meetodi puhul jääb maitse küll vähem intensiivsem kui eelmise variandi puhul.

Pistaatsiamartsipani puruga maasikakook

Selle koogi üks ja ainuke inspiratsioon pärineb Stockmannist, kust leidsin mõnusalt neoonrohelise Odense martsipanimassi. Pistaatsiamaitselise (paraku küll koostises liiga palju pistaatsiapähkleid ei ole, aga no mis sel mandlimassil maitselgi viga on). Ette nähtud küll kookide kaunistamiseks (tuubikujulises kiles), kuid minul tekkis kohe vastupandamatu soov seda kusagile koogi sisse panna.


Katsetasin maasikakoogiga. Tundus, et punane ja erkroheline tekitavad vähemalt kauni välimuse. Maitstes tuli tunnistada, et ka ka sisu oli täiesti 10 punkti vääriline. Pistaatsiapähkli ja mahlase maasika duo ei jätnud norimiseks ruumi. Väärika panuse andis veel koogi sisse peidetud ja pistaatsiarohelisse massi peidetud rabarber.
Tegelikult võib sama kooki teha ka tavalisel martsipaniga, paraku jääb siis kelmikas roheline värv purukattel olemata. Maitsev on ta kindlasti mõlemal juhul.

Maasikakook sai ise järgmise koostisega:
- põhjaks ca 300 grammi tavalist muretainast. Minul oli valmis muretainas, selle surusin vormi põhjale ja külgedele nii õhukese kihina kui vähegi sain, panin peale raskuse (paberile või fooliumile asetatud herned või oad) ning küpsetasin 180 kraadi juures ca 10-15 minutit.
- täidiseks 300 grammi neljaks lõigatud maasikaid, 200 grammi tükeldatud rabarberit, veidi suhkrut. Sega kõik ained omavahel ja laota täidis eelküpsetatud taignale.
- purukatteks 200 grammi Odense pistaatsiamartsipani, 50 grammi võid, tunde järgi suhkut, 1 dl jahu, 1 tl küpsetuspulbrit. Sega küpsetuspulber jahu sisse. Sega omavahel või ja martsipanimass, lisa suhkur ja jahuga segatud küpsetuspulber. Kui mass jääb liiga vedel, lisa veel jahu, et tekiks purutaoline mass.
Laota pool puru maasikatele peale ja sega kergelt läbi, et martsipanimass ilusti maasikatele kaissu asetuks ja head maitsed omavahel seguneksid. Ülejäänud martsipanipuru jaota täidise peale.


Küpseta 180 kraadi juures, kuni puru hakkab pealt kergelt pruunistuma.
Söö soojalt külma vaniljejäätisega.
Maitseb tegelikult väga hästi ka külmalt :)

13. juuni 2010

Hiidkrevetid apelsinimahla ja sortsu tekiilaga

Tuleb tunnistada, et mu blogis on ebaproportsionaalselt vähe mereanni-teemalisi postitusi võttes arvesse minu pikaajalist kirge nimetatud tooraine vastu.
Natuke on see tingitud solidaarsusest blogi lugejate vastu - tean liigagi hästi, milline närvesööv ettevõtmine võib olla meie kaubandusest soovitud mereandide leidmine.


Tallinnas elavatel inimestel on ilmselge eelis. Siit vahel veel midagi leiab (Stockmann, Kaubamaja, Solaris ja Prisma - seda nimekirja järgides päris tühjade kätega ei jää). Selle roa pildil olevad hiidkreveti sabad pärinevad Stockmannist - külmutatud, kuid koorega, toored ning sabas olev soolikas ja juba ilusti välja urgitsetud.

Üks lemmikutest on värskelt pressitud apelsinimahlas, tekiilasärtsuga ja kergelt tšillised hiidkrevetid. Sellised hapukad-tulised ja apelsinimahl muutub kokku keedes mõnusalt kleepuvaks intensiivse maitsega kastmeks. Väga maitsev!

Algselt pärineb retsept Gordon Ramsay raamatust “Fast food”. Mina olen aja jooksul hakanud lisama tšillipipart ja koriandrit ning maitse on läinud ainult paremaks.

Vaja läheb:

3-4 küüslauguküünt

1 tšillipipar

500 gr koorega tooreid hiidkrevette või hiidkreveti sabasid

1 apelsini värskelt pressitud mahl

Tubli sorts tekiilat

Punt koriandrit

Oliiviõli

Soola ja pipart
Kuumuta pannil oliiviõli ja pane sinna hakitud küüslauk, tšillipipar ja hiidkrevetid. Maitsesta soola ja värskelt jahvatatud pipraga. Keskmisel kuumuselt prae krevette mõlemalt poolt ca 2 minutit, kuni hallikas värvus on asendunud küpse kreveti värvusega. Kalla peale korralik sorts tekiilat. Ole ettevaatlik, sest selles faasis võib korra ka leegi pannile visata. Lase tekiilal aurustuda ning pressi pannile apelsinimahl (või kalla eelnevalt pressitud apelsinimahl).


Lase kaaneta pannil krevettidel veidi podiseda (ära ainult üle küpseta), kuni apelsinimahla kogus on veidi kokku keenud. Sega juurde hakitud värske koriander ning serveeri kohe.

Raberberitšatni

Retsept ilmus Oma Maitse 2010 juunikuu numbris
Rabarber oma hapuka maitsega sobib lisaks magusatele toitudele ideaalselt ka lihakõrvaseks. Selles rabarberitšatnis on koos indiapärased maitsed ning india köögile omaselt on see skaala päris lai. Seetõttu sobib tšantit lisada suhteliselt vähe maitsestatud toitudele, näiteks vaid soola ja pipart saanud grill-lihale. Liiga palju konkureerivaid erinevaid maitseid võivad tekitada maitsemeeltes segaduse.

Vaja läheb:
4 dl hakitud rabarberit
1 väiksem punane sibul
1 dl (pruuni) suhkrut
pöidlasuurune jupp riivitud värsket ingverit
2 küüslauguküünt
50 ml valge veini äädikat
½ tl kaneeli
¼ tl jahvatatud tšillipipart
½ tl jahvatatud vürtsköömneid
Soovi korral kas rosinaid, kuivatatud kirsse või kuivatatud jõhvikaid
Pane potti suhkur, valge veini äädikas, ingver, kooritud ja purustatud küüslauk, vürtsköömned, tšillipipar ja kaneel ning kuumuta segades seni, kuni suhkur on sulanud. Lisa rabarber ja soovi korral kuivatatud marju. Keeda vaiksel tulel kümmekond minutit, kuni rabarber on pehme (lagunenud). Pane purki ja jahuta. Tšatni võib eelmisel päeval valmis teha, siis jõuavad maitsed seguneda. Sobib nii lihaga, soolaste pirukatega, võileiva katteks, juustule lisandiks – proovi erinevatele tuttavatele kooslustele tšatniga lisaks särtsu anda. Tulemus võib olla vägagi üllatav.

Kartuli-ürdipirukad

Retsept ilmus Oma Maitse 2010 juuninumbris
ca 10 väikest pirukat
Kuigi elame kartulivabariigis, siis kartuli maitsestamises ei ole me siin paraku liiga suurt loovust üles näidanud. Peamiselt figureerib till ja roheline sibul. Seega oleks aeg see viga parandada. Üks viimase aja suurimaid maitseüllatajaid on olnud värske koriandri ja kartuli sobivus. Leidsin selle idee Afgaani köögist, hiljem avastasin, et ka Vene köögis segatakse kartulile seltsiliseks koriandrit. Tekib veidi ootamatu ja väga nauditav maitseduo. Kartulirahvas, nagu me oleme, peaks kohe kindlasti avardama oma lemmikmugula kasutusvõimalusi ning ka teisi maitseürte proovima. Eriti, kui lõpptulemuseks on sedavõrd hästi sobiv kooslus.


Tainas
250 ml jahu
0,5 tl soola
50 ml oliiviõli
ca 50 ml vett
muna määrimiseks

Täidis
2 keskmise suurusega keedetud kartulit
suur peotäis hakitud koriandrit
suur peotäis hakitud rohelist sibulat koos valgete osadega
1-2 spl oliiviõli
soola
pipart

Taina valmistamiseks sega kausis jahu ja sool. Lisa õli ja suru taina ained kokku. Vähehaaval lisa juurde soe vesi, kogust reguleeri selle järgi, et jääks tihke elastne tainapall, mida on hiljem võimalik rullida (jahud on erinevad, seetõttu tuleb iga kord vedeliku kogus parajaks timmida). Veerata tainapall ja pane see vähemalt pooleks tunniks külma.

Täidise jaoks keeda kartulid, koori ja purusta kahvliga. Lisa peeneks hakitud koriander ja roheline sibul. Maitsesta oliiviõli, soola ja pipart lisadest mass sobivaks.

Rulli tainas õhukeseks, lõika ca 10 cm läbimõõduga ümmargused ringid. Aseta keskele korralik teelusikatäis täidist, suru taina ääred hoolikalt kinni. Võid vajutada piruka ääred kinni ka kahvliotstega peale surudes. Aseta ahjuplaadile, määri pealt munaga ja puista peale seesamiseemneid.
Küpseta 180-200 kraadi juures 10-15 minutiti (kuni pirukad on pealt kuldpruunid).

Ürtidega marineeritud kanafilee salat värskete aedviljadega

Retsept ilmus Oma Maitse 2010 juunikuu numbris
4-6 portsu

Hästi mõnus kerge värske salat, mis oma koostisosadega sobib kergeks eineks iseseisvalt või siis ka tugevama toidukorra eelroana. Ürtidega marineeritud ja grillilt kergelt üle käinud kanafilee täiendab suurepäraselt värskete aedviljade mahlasust. Sellisel moel valmistatud kanafilee maitseb ka lastele väga hästi.


Marinaad kanale
2 kanafileed

Marinaad:
100 ml oliiviõli
3 spl sidruni- või laimimahla

2 küüslauguküünt purustatud

Korralik peaotäis erinevaid ürte 3-4 liiki (nt tüümian, petersell, till, basiilik, koriander, salvei, karulauk, münt) peeneks hakitud
Värskelt jahvatatud musta pipart
1 peeneks hakitud punane tšillipipar (soovi korral)
Pane kanafilee kahe kile vahele ja rulli-tambi tainarulliga õhemaks (ca 5-7 mm paksune peaks jääma). Aseta filee marinaadi vähemalt pooleks tunniks. Sool lisa vahetult enne grillimist. Grilli kanafileed 3-4 minutit mõlemalt poolt.
Salatikaste

1 osa valge veini äädikat

3 osa oliivõli
hästi peeneks hakitud šalottsibul
1 tl Dijoni sinepit

soovi korral värsket hakitud koriandrit.

Küüslauguse maitse lisamiseks võid paar pooleks lõigatud küüslauguküünt mõneks tunniks kuni üleöö salatikaste hulka panna. Enne salatile valamist võta küüslauk välja.
Sega kõik marinaadi ained ja kalla ettevalmistatud salatile
Salat

Punt rediseid (ca 5-7 tk)

Rohelist salatit (jääsalat, rooma salat, rucola, beebispinat vm)

Värkseid noori kartuleid, keedetud.

Värsket kurki

Kirsstomateid
Pane kausipõhja roheline salat. Sinna peale tükeldatud keedetud värske kartul. Lisa kurgi- ja rediseviilud. Sega kõik koostisained kergelt läbi. Kõige peale aseta viilutatud grillitud kanafilee. Kalla üle salatikastega.
Võid lisada veel värskelt jahvatatud musta pipart ja soola.

Nõgesepirukas

Retsept ilmus 2010 juunikuises Oma Maitse ajakirjas
8-10 portsu
Nõges maitseb toidus ootamatult hästi. Nii mõnigi siiras üllatus on olnud tingitud just sellest, et toidu sööja ei ole suutnud uskuda, et see maitsev roheline asi toidu sees on meie vana tuttav kuri nõges. Juunis on võimalik leida veel nõgeseid, mis ei ole liialt puitunud. Eelista alati väikeseid ja noori nõgeseid. Korjamisel kasuta kinnast või tõmba kilekott käe ümber. Lisaks mõnusale rohelisele maitsele saab nõgesepirukat süües ka oma vereloomele suure teene teha – on ju nõges kehvveresuse ja rauapuuduse puhul asendamatu ravimtaim.


Tainas:
3.5 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
100 g võid
0,5 tl soola
1 muna
Sega omavahel kuivained toasooja võiga, lisa muna, sõtku läbi ja vajuta tainas palliks. Pane ca 1 tunniks külma. Rulli tainas parajalt suureks ringiks, et nii vormi põhi kui ka küljed oleksid tainaga kaetud. Aseta tainas vormi. Võid lõigata tainast ka seibid ning need siis näppudega vormi põhja ja seintele suruda. Kata tainas fooliumiga, mille peale on asetatud kuivatatud herned, oad vm raskus. Küpseta 200 kraadi juures ca 7 minutit, kuni taina pealispind on kuivaks tõmbunud.

Täidis:
300 gr nõgeselehti (peale kuumutamist ja kurnamist)
1 porru (valge osa)
100 grammi fetajuustu
2 spl oliiviõli porru praadimiseks
150 gr juustu
3 muna
200 ml vahu- või kohvikoort
Soola ja pipart maitse järgi.
Soovi korral võid lisada ka0,5 tl valget pipart.
Kalla puhastatud nõgestele peale keev vesi. Seejärel kalla nõgesed sõelale ja lase liigne vesi välja nõrguda. Haki nõgesed peeneks, võid kasutada ka purustajat, mille abil saad ühtlase rohelise massi.
Hauta hakitud porrut õlis paar minutit, kuni see muutub klaasjaks, siis sega porru nõgesemassi hulka. Klopi munad kausis lahti, sega juurde kohvikoor ja riivitud juust. Lisa nõgese-porrumass, maitsesta soola ja pipraga. Kalla segu tainale. Kõige peale murenda fetajuust.
Küpseta 200 kraadi juures ca 30-40 minutit, kuni täidis on tahenenud (kontrolli vormi veidi raputades, et liialt ei kallerdaks) ja pealispind hakkab veidi pruunistuma. Lase veidi jahtuda ja söö soojalt.

11. juuni 2010

Mündine toorjuustukook tumeda šokolaadiga

Kuna piparmünt on sel hooajal otsustanud minu ürdipeenra ja kasvuhoone vallutada, sageneb minu postitustes lähikuudel märkimisväärselt münti sisaldavate toitude osakaal.
Mündiga maasika-rabarberikook ja koriandri-mündi tšatni on juba otsa lahti teinud.
Piparmündi värskusega kooke plaanin teha veel edaspidigi. Täna tegin algust küpsetatud toorjuustukoogiga.

Tulemus oli mõnusa värske maitsega "After Eight" maitsekombinatsiooniga kook. Mündimaitset oleks isegi rohkem eeldanud, seega võib mündi kogust julgelt suurendada. Šokolaadi lisasin nii toorjuustutäidisele tükkidena kui ka koogi katteks. Münt läks koogi sisse purustajas peenestatuna.
Retsepti ise sai selline:
Põhja jaoks tuleb peenestada köögikombainis kümmekond Digestive küpsist ca 50 grammi või ja 0,5 dl demerara suhkruga. Suru saadud mass küpsetuspaberiga kaetud lahtikäiva vormi põhjale (minul oli 24 cm läbimõõduga vorm).


Täidise jaoks vahustasin esmalt 2 dl vahukoort. Siis hõõrusin 450 grammi ehk 3 pk Farmi maitsestamata toorjuustu 1-1,5 dl suhkruga pehmemaks. Lisasin 6 oksa purustajas peenestatud värsket münti, 4 spl šokolaadihelbeid (NoMu Hot Chocolate sobib selleks ideaalselt), riivisin ühe laimi koore ja pigistasin toorjuustu massi sisse ka ühe laimi mahla. Vahustasin 1 dl suhkruga 3 muna. Segasin toorjuustu hulka nii munavahu kui ka vahukoore ja kallasin saadud segu põhjale.
Küpsetasin 180 kraadi juures 1 tund 15 minutit. Kui kook kipub liiga kiirelt pealt pruunistuma, võib katta koogi fooliumiga. Samuti võib lõpus kooki küpsetada paokile jäetud uksega ahjus.
Võtsin koogi ahjust, lasin jahtuda.
Sulatasin veevannis ca 100 gr tumedat šokolaadi ja katsin koogi sellega.
Jällegi veidikeseks jahedasse tahenema. Kaunistuseks loomulikult piparmündilehed.


Kook sai maitsev ja maitse iseloomustamiseks sobib kõige paremini sõna "roheline". Mündi värskust oli tunda, samas lootsin, et täidis muutub ka veidi roheliseks. Seda ei õnnestunud saada ei enne ega peale küpsetamist. Tea, kas peab ikkagi Creme de Menthe abile lootma rohelise värvi osas?

Kuidas me Riia linnas magamas käisime

Ei jätnud ma nädalakeseks oma blogi maha. Ei ole paraku ka Hispaania muljed need, millest pajatama hakkan. Ei ole ka esimeseks toidupostituseks gazpacho ega paella ega muu hispaaniapärane roog.
Meie kauaoodatud reisikene Barcelonasse jäi seekord tegemata. Lastega reisimisel on alati ettearvamatuse koefitsent suurem, kui muidu. Meie noorimal võsukesel tekkis lihtsalt lennuki väljumise eelõhtul täiesti korralik palavik, mis ei näidanud raugemise märke ka järgmisel hommikul, kui oleksime pidanud lennukile istuma.
Ja kuna elus ei ole võimalik paar lehekülge edasi lapata, et lugeda, mis siis täpsemalt ikkagi juhtuma hakkab, pidas perekonsiilium veidi nõu ning otsustas hetkeolukorda arvestades riskile mitte minna. Puhkus haige lapsega ei ole puhkus. Kui juhtub hullemaks minema, siis on piisavalt närvesööv otsida võõras keskkonnas abi, südamevalu lapse tervise pärast niikuiii.
Loomulikult oli koju jõudes fantoompalavik läinud, laps rõõsa ja rõõmus ning meie lennuk oma teliku juba Barcelona lennujaama maandumisrajale toetanud. Paraku ilma meieta.
Võtsime siis lastega ette ja arutasime, mida head antud olukorras võiks välja tuua. Sai päris pikk loetelu:
- kõik pereliikmed on terved
- me saame minna nädalavahetusel pulma, millest me reisi tõttu pidime loobuma
- ilmaennustus vähemalt neljaks esimeseks päevaks oli Hispaanias veel hullem kui Eestis
- meil on olemas reisikindlustus
- me saame seda reisi hakata uuesti planeerima ja siis läheme kauemaks kui 1 nädal
- ootusärevus, mis nädala pärast oleks asendunud muljetetulvaga, kandub nüüd edasi. Ja ootusärevust on üks mõnus tunne :)
- me saime teada, et Radisson Blue hotellis (endine Reval Latvija) on olemas väga vahva peretuba väikeste hommikumantlite, lego-klotside, laste naridega jms.
- keskmine poja sai jääda vanavanemate juurde Pärnusse, et käia purjetamistrennis.

Tagasi sõites tundus juba absurdimaiguliselt naljakas see meie retk ööseks Riiga magama, pagasiruumis loksumas juba Tallinnas ettenägelikult kilesse mässitud titekäru.

Selle reisi koondnimetuseks on meie peres nüüd: "Kuidas me Riias magamas käisime" :)

8. juuni 2010

Hasta luego, mis amigos! *

Umbes nädalakeseks jätan oma blogi maha, et koguda muljeid suvisest Hispaaniast, imetleda Barcelona arhitektuuri, kõndida ringi cava kodukandis ja hankida ideid toiduvalmistamiseks, et neid siis teiega siin jälle jagada.
Kaunist suve jätku kõigile!

* kohtumiseni, mu sõbrad! (hisp. k. ja oma nappidest hispaania keele teadmistest ilma Google Translatori abita)

7. juuni 2010

Šokolaadimousse tahhiiniga

Esmalt tuleb alustada sellest, et juba mõnda aega käin imetlemas SEDA imearmast blogi. Võluv oma piltidega ja meeleoludega. Toidupiltide esteetika on midagi, millest naljalt ei väsi.
Kuna juba mõnda aega olen takerdunud tahhiini ehk eesti keeles seesamiseemne pasta võrku (kes vähegi võimalik, proovige ära, väga intensiivselt sügava pähklise-õlise maitsega mõnus võie vahemeremaade köögist), siis äratas seal blogis tähelepanu üks tumeda šokolaadi ja tahhiiniga tehtud magustoit. Tundus ahvatlev isegi minusugusele kehvale magusasõbrale (minu maiustamine on tavaliselt 1 tk tumedat šokolaadi päeva jooksul ja sellest täitsa piisab).

Ei pidanud pettuma, maitses nii suurtele kui väikestele. Mulle ka. Tahhiini annab tumedale šokolaadile veel lisaks sügavust oma pähklise maitsega. Mõnus!

Vaja läheb:
70-100 gr tumedat šokolaadi (vähemalt 70%-lise kakao sisaldusega)
paar supilusikatäit tahhiini pastat (võib asendada ka maapähklivõiga, mida on laialdasemalt saada)
2 muna
paar supilusikatäit muscovado suhkrut
1 spl tärklist
1/2 tl soola
Sulata šokolaad koos tahhiiniga veevannis. Klopi munad suhkruga ja soolaga vahule. Ühenda sulanud šokolaad ja munavaht. Sõelu sisse tärklis ja sega vaikselt läbi alt ülesse tõstes kuni tärklis on muu massiga segunenud.

Määri võiga 3-4 väikest kohvitassi, kalla saadud segu sinna sisse ja küpseta eelsoojendatud ahjus 220 kraadi juures 10-12 minutit.
Kui tahad vedela sisuga magustoitu, siis pigem vähem. Meie oma oli ahjus 8 minutit ja just see vedel sisu oli eriti mõnus.
NB! Maiustades hoia fotograafid eemal. Vedel šokolaadine sisu on küll ülimaitsev, kuid parajalt kleepuv. Mõnda aega võib naeratus olla lihtsalt üsna ehmatavalt musta-valgekirju :)

6. juuni 2010

Nõgesepirukas, rabarberitšatni, kartuli-ürdipirukad...

... ja mitmed muud hiliskevadised road Oma Maitse juunikuises numbris rubriigis Hooaeg. Püüan pakkuda toiduajakirja vahendusel põnevaid ja hooajalisi toite ka järgmistes numbrites.


5. juuni 2010

Paneme kala põlema ehk ajalehes küpsetatud kala

Kala põletamine ajalehes on vaese mehe suitsuahi.
Mina olen ka paraku selles klubis, kel koduõuel suitsuahju ei ole ning seetõttu paneme vahel mõned kalad põlema. Idee on kokku liidetud ühes eestikeelsest kokaraamatust (arvatavasti 100 Rooga, paraku ei suutnud õiget raamatut enam leida) ning Jamie retseptivaramust. Minu mäletamist mööda Jamie märga küpsetuspaberit ei kasutanud, kuid arvan, et see viimatinimetatu peaks olema just heaks filtriks, et põlemisel tekkivaid mittesoovitavaid aineid kalast eemal hoida. Küpsetuspaberi märjaks tegemine aitab samas hoida liiga kiiret küpsemist, tekitades niiske suitsuse auru, mis kalast läbi imbub.
Meie olime igal juhul peale esmakordset katsetamist ahvivaimustuses ja oli aeg, kus kurnasime kõiki külalisi sel moel valmistatud kalaga.
Valmistusviis on lihtne - võta värske kala, eemalda sisikond (kui see juhtumisi veel alles on). Lisa soovi korral maitseürte - tilli, rosmariini, salveid, peterselli. Maitsesta kala soola-pipraga. Soovi korral peida kalale kaissu ka mõned sidruniviilud.

Koha enne tuleriidale minekut

Ja forell, kes jagab kohaga sama karmi saatust

Kui kalale lisandid juurde sätitud, siis võta parajalt suur tükk küpsetuspaberit ning tee see märjaks. Mässi kala küpsetuspaberi sisse ning sinna ümber mässi 10-12 kihti ajalehepaberit (ühekaupa neid kihte kalale ümber keerates). Saadud nutsakas pane grillile.


Eesmärgiks on kala ümber olev ajaleht ära põletada. Lase ajalehele põleda, aeg ajalt kalal teist külge keerates. 1,5 kilone kala peaks põlema umbes 30 minutit, 1 kilone kala 20 minutit. Vastavalt kala kaalule pane ka ajalehekihte - suuremale kalale rohkem (nt 1,5 kg kala = 12 lehte, 1 kg kala = 10 lehte jne).

Burn, baby, burn!

Kui kõik ajalehe kihid on ära põlenud ja jäänud vaid küpsetuspaber, võta kala grillilt ja aseta vaagnale. Koori küpsetuspaber ümbert ära.

Selline on siis otse tuleriidalt tulnud forell

Ja selline põlema pandud koha

Tulemuseks on mõnusa suitsuse maitsega kuldseks küpsenud kala. Samas tehnikas võib teha erinevaid kalasid, kuid rasvane kala (forell, lõhe) jäävad kõige paremad. Valge kala puhul võiks kalale veidi oliiviõli juurde panna, et lõpptulemus liiga kuivaks ei küpseks.

Marineeritud tuulehaug

Täna jõudsin siis ka Linnahalli kõrvale kalaturule ja tuleb tunnistada, et see on üks äraütlemata tore turg. Laupäevahommikused käigud on nüüd edaspidi teada :)
Tõime ära muude kalade hulgas ka tuulehaugi. Kusjuures poja nr 2 kohe teadis, et seda kala liigub meil ainult soojal ajal, siis kui vee temperatuur on 10-14 kraadi. Igal juhul oli kala väga värske ning teda oli lihtne puhastada.
Seni olin saanud vaid suitsutatud tuulehaugi.
Sel korral otsustasin proovida teha praetud ja marineeritud tuulehaugi.

Esmalt lõikasin kalast ca 5 cm jupid. Veeretasin kala soola ja pipraga segatud jahus ning praadisin õli ja või segus.
Siis ladusin kala kaussi ja kallasin peale marinaadi. Marinaadi tegin täiesti klassikalise ja maitse/tunde järgi. Valem võis olla midagi sellist (toodud kogus peaks olema ette nähtud ca 1 kg kalale):
1 porgand, 1 sibul, 8 tera musta pipart, 2 loorberilehte, maitse järgi soola, suhkrut, 5 dl vett, 2 sl söögiäädikat. Keeda hakitud sibulat ja porgandit veidi aega vees, lisa maitseained ja kõige lõpus äädikas. Suhkru kogus timmi oma maitse järgi parajaks.
Hommikul marinaadi pandud kala oli õhtuks juba mõnus magus marineeritud kala.
Kindlasti läheb kordamisele ja katsetan ka teisi tuulehaugi valmistamise retsepte.