31. mai 2010

Mündimaitseline maasika-rabarberitort

Selle vanilla custard-tüüpi täidisega koogi jaoks pärineb inspiratsioon Delicious ajakirjast, kus sarnane tort oli tehtud vaarikate ja tüümianiga. Tuleb vaarika aeg, saab ka see kooslus järgi proovitud.

Mina ei mallanud oodata ja kombineerisin koogi ümber maasikale-rabarberile ning maitseürdina kasutasin münti. Tuli välja mõnusa siidise olemisega kook, mitte liialt magus. Kogu testgrupp kinnitas, et kõike oli täpselt parasjagu (eelkõige siis magusus) ja kook on väga maitsev :)
Põhjana kasutasin tavalist poest ostetud valmis muretainast, mida 28 cm läbimõõduga vormi peale kulus 500 gr. Sellega vooderdasin küpsetusvormi põhja ja küljed (küljed soovitan üsna kõrgelt tainaga katta, kuna täidis on alguses vedel ja muidu on oht, et osa täidisest valgub mittesoovitud kohtadesse nt põhja alla). Põhja tuleks 180-200 kraadi juures küpsetada esmalt 10 minutit raskusega (nt küpestuspaberile või fooliumile kallatud kuivatatud herned või oad) ja siis lisaks veel 5 minutit ilma raskuseta.
Täidise jaoks läheb vaja:
3 muna + 2 munakollast
2 dl suhkrut
2 tl tärklist
1 tl vaniljesuhkrut (eelista naturaalse vaniljega varianti nt DanSukkeri oma)
600 ml vahukoort (mina panin 35% ja 10% pooleks)
mõned oksad münti
ca 10 maasikad
1-2 vart rabarberit

Sega omavahel munad, munakollased ja suhkur, vaniljesuhkur ning tärklis. Jätka segamist, kuni kõik komponendid on omavahel täiesti segunenud.
Viska mündilehed koore sisse ja kuumuta koort kuni keemiseni (eemalda tulelt enne keema hakkamist). Eemalda mündilehed ja alanda kuumust.
Variant 1: Pidevalt segades kalla koore sisse munamass (kindluse mõttes võid alustada nii, et esmalt kallad sortsu koort munamassi sisse, segad läbi ja siis hakkad munamassi koore sisse kallama). Kuumuta segades, kuni mass hakkab paksenema. Aseta pliidi kõrvale igaks juhuks kauss külma veega, sest nii, kui muna hakkab tükki tõmbuma, võib poti külma vette panna protsessi peatamiseks.
Variant 2: Mina eksperimenteerimise korras tegin nii, et kallasin lihtsalt kuuma koore munamassi sisse ja selle vedela täidise otse eelküpsetatud põhjale. Ei mingit omletiohtu ning koogi täidis kalgendus ahjus ka nii väga ilusti. Siinkohal soovitaks koogivorm panna hästi ahju lähedale, et vedela loksuva täidisega ei peaks kusagilt teisest toa otsast sammuma hakkama.
Igal juhul (ükskõik, kumba meetodi valid) tuleb täidis kallata eelküpsetatud põhjale. Panna täidise sisse hakitud rabarber ja pooleks lõigatud maasikad.
Küpseta ca 180-200 kraadi juures umbes pool tundi.
Kaunista tuhksuhkru ja värskete mündilehtedega.

30. mai 2010

Frappè

Kes kunagi Kreekas käinud, see teab, et ei ole midagi mõnusamat, kui tsikaatide kisakoori saatel kõrvetava päikese käes luristada üht järjekordset frappè'd. Kreeklased teevad seda tõesti hästi. Et asjast veidi aimu saada, pinnisime Kreekas üht kohvikupidajat seni, kuni ta meile näitliku õppetunni tegi. Seda metoodikat oleme nüüs suviti ikka kasutanud ning palaval päeval jahutav kohvijook on tõesti mõnus.

Frappè jaoks on vaja lahustuvat kohvi, jahutaud espressost ega ka muust kohvist ei ole meil õnnestunud selle joogi jaoks vajalikku paksu tihedat vahtu kätte saada.
Tegevuskäik järgmine:
pane kõrge klaasi sisse 1 tl lahustuvat kohvi ja kalla sinna peale 1-2 cm (vaid niipalju, et kohvi lahustuks) külma vett. Vahusta piimavahustajaga kuni korraliku vahu tekkimiseni.

Siin on näha, milline kogus vahtu tekib vaid tilgakesest kohvist klaasi põhjas.

Vahu sisse pane korralik ports jääkuubikuid, sinna peale kalla sobiv kogus piima (võid teha ka ainult külma piimaga), magusta kas siirupiga või suhkruga. Kui palju piima ei taha, kalla lisaks kõige peale veel vett. Sega kergelt läbi ja joo kõrrega.
Meie oleme hakanud armastama erinevaid siirupeid - näiteks annab väga mõnusa maitse tume suhkrusiirup, vahtra- või agaavisiirup on ka hästi head.
Kui tahad totaalselt chill-out režiimi nautida, võid lisada siirupi asemel meelepärast alkoholi: näiteks Vana Tallinn sobib sinna kooslusesse ülimalt hästi ja ongi korraldatud Eesti-Kreeka sõpruskohtumine.

29. mai 2010

Spargli mimosa

See toit on (vähemalt minu jaoks) üks uskumatult lihtsatest geniaalsetest kooslustest. Retsept pärineb minu hetke lemmikraamatust, milleks on Yotam Ottolenghi "Plenty". 100% vegetaarsetest retseptidest koosnev raamat on niivõrd esteetline, kaunis, inspireeriv, põnevaid kooslusi pakkuv... loetelu võiks veel pikalt jätkata. Igal juhul kaanest-kaaneni minu raamat.
Selle postitusega teengi otsingusse eraldi märksõna Ottolenghi, kuna kavatsen päris mitmed retseptid sealt raamatust läbi teha. Algus sai tehtud SELLE võrratu karamelliseeritud küüslaukudega pirukaga. Järge ootab veel päris hea hulk süljenäärmeid tööle lülitavaid retsepte. Seega, jääge lainele :)

Nii, kõnealune spargli mimosa (või oleks õigem mimoosa?) võlub oma lihtsusega. Koostisaineid on laias laastus neli:
- värske spargel (ca 600-800 grammi)
- keedetud muna 2 tk
- kapparid tunde järgi
- oliiviõli tunde järgi
Maitsestamiseks sool ja pipar.
Tegevuskäik on järgmine. Valmista ette sparglid. Vajadusel koori ära puitunud ots. Pane sparglid grillpannile, piserda üle oliiviõli ja soolaga ning aseta grillile või ahju grillelemendi alla mõneks minutiks. Selle, samuti geniaalse sparglivalmistamise meetodi, viksisin maha LIINA blogist ja see on ainuke erinevus Ottolenghi algretseptiga võrreldes (seal tuli spargel keeta, aga peale Liina spargliteemalise postituse lugemist tuleb nõustuda, et väga rumal on nii väärt kraami nagu spargel keeduvees närtsitada).
Samal ajal keeda ära munad. Ehmata neid külma veega, jahuta, koori ja haki tükkideks.
Võta sparglid ahjust, laota taldrikule, pudista peale hakitud muna ja sobivas koguses kappareid.
Krooni kogu seda õndsus värskelt jahvatatud soola-pipra ja pealepiserdatud oliiviõliga.
Otsi kiirelt välja söögiriistad ja naudi õndsust. Mmmmm.....
Veiniklaasile niisket pärlendust tekitavalt külm valge vein peaks ka kindlasti käepärast olema ;)

28. mai 2010

Rabarberi-martsipani kook valge šokolaadi glasuuriga

Veel üks katsetus rabarber-martsipan teemal. Seekord proovisin teha keeksilaadset kooki, kus martsipan taina sisse lisatud.

Tulemus: mõnusalt magusmahlane keeks, valge šokolaadi ja toorjuustuga kate sobib ka väga hästi. Martsipani maitset on tunda, aga vähem, kui ma eeldasin. Keeksi tehes tuleb olla ettevaatlik, et kook seest tooreks ei jääks, kuna tundub, et martsipan muudab taina raskemaks. Pigem võta laiem ning madalam koogivorm ja küpseta kauem kui väike kõrge vorm ja kiirelt küpsetada. Esimese proovikaku tegin keeksivormis ja siis jäi põhi nätskeks.
Retsepti ise sisaldab järgmiseid aineid:
100 gr võid
100 gr martsipani
120 ml suhkrut
riivitud sidrunikoort ja sidrunimahla
1 tl vaniljesuhkrut
2 tl küpsetuspulbrit
2 muna
350 ml jahu
4-5 rabarberivart
Glasuuriks
100 gr valget šokolaadi
100 gr toorjuustu
Tegevuskäik: vahusta toasoe või, suhkur ja tükeldatud martsipan ühtlaseks massiks. Mina kasutasin selleks masinaga mikserdamist. Lisa vaniljesuhkur ja sidrunikoor-mahl. Sega. Siis lisa ükshaaval munad ja sega jälle tainas läbi. Kõige lõpuks lisa küpsetuspulbriga segatud jahu ja sega kergelt kogu tainas veel läbi.
Määri tainas (paksus peab olema selline, et ise laiali ei valgu, vaid peab veidi spaatli või lusikaga aitama) küpsetuspaberiga kaetud lahtikäivasse vormi (28 cm läbimõõduga).

Mina lisasin rabarberi tükeldatuna ning ühe rabarberitüki kõrgus oli umbes 1cm kõrgem, kui taina paksus. Torkasin rabarberitükid ühtlaselt üle terve koogi.
Küpseta 180 kraadises ahjus ca 45 minuitit. Enne väljavõtmist kontrolli tikuga, et tainas tiku külge ei jääks. Kui kook kipub pealt liialt pruunistuma, kata pealispind fooliumiga.

Glasuuri jaoks sulata veevannis ettevaatlikult valge šokolaad. Vahusta kergelt toorjuust ning kalla valge šokolaad toorjuustu sisse. Sega hoolega läbi ja määri glasuur veidi jahtunud koogile. Lase glasuuril veidi taheneda.

Kokkuvõtteks võib öelda, et rabarber-martsipan teemaliste katsetuste võitjaks tuli sel hooajal see krõbeda martsipanikattega rabarberikook. See muutub meie peres kindlasti klassikaks - vaatamata lihtsale algretseptile on tulemus väga täiuslik.

27. mai 2010

Mõista-mõsta, mis see on?

Nonii, kes pakub välja, mis on pildil minu käes?

Esimesele õigesti vastanule läheb selle hooaja Sammalhabeme (naisterahva puhul siis vast Sammalsääre) auväärne nimetus.
Soovi korral minu poolt kingiks veel 1/2 tundi sõimu naabri aadressil ja teemal: "Niida, krt, ometi oma võililleaas ära, muidu minu ilus dekoratiivmuru saab kõik rikutud" (võin ka salvestatult saata. Uskuge, väga eluline teema väikekodanlikes asundustes Tlna lähiümbruses).

Kanavardad ingveri-mee marinaadis

See on üks neid toite, mida mu vanem poeg väga armastab. Ja nagu iga ema, lähen ka mina sellest pöördesse ja teen talle õhinaga ikka ja jälle. Nii tore ju vaadata kui laps isukalt sööb (kanaema instinktid on mul üsna dominantsed).

Aga toit ise lihtne ja aega nõuab ka vähe. Sama marinaad sobib hästi ka nii mereandidele (võid lisada veel hakitud koriandrit) või seale või millele iganes :)

Vaja läheb 4 kanafileed pikkupidi 4 ribaks lõigatuna
Marinaad:
2 cm jupp kooritud ja riivitud värsket ingverit
2 purustatud küüslauguküünt
2 tl sojakastet
2 tl Tai kalakastet
1 spl mett
Sega omavahel riivitud ingver, küüslauk ja ülejäänud marinaadi ained. Sega kanafilee ribasid nii, et nad igast küljest oleksid marinaadiga kaetud. Marineeri miinimum 30 minutit. Samal ajal pane likku ka bambusvardad.
Lükka liha varrastele S-tähe kujuliselt.
Grilli mõlemalt poolt kuni liha on seest küps (3-4 ühele küljele peaks korraliku kuumusega grillil piisama).

Paku kanale dipikastmeks juurde Indoneesiast päris satay-kastet. Selle jaoks sega 5 spl maapähklivõid 5 spl kookospiimaga, 1 peeneks hakitud tšillipipraga. Maitsesta sidrunimahlaga ja soolaga endale sobivaks.

26. mai 2010

Pitaleivad koriandri ja vürtsköömnetega

Grillitud kraami juurde on igasugused lavašid ja pitaleivad asendamatud. Pita on meie hetke lemmik, nii mõnus on kogu lihane ja värske kraam sinna tasku sisse toppida ja täiuslik eine ongi olemas. Pita võib ka enne grillilt läbi lasta, soe grillitud sai maitseb ülihää.
See siinolev pitataina retsepti erineb mõni aeg tagasi postitatud pitaretseptist eelkõige valmistusviisi (ja taina paksuse) osas.

Tegemist on kaks korda kergitatud ja üsna paksu tainaga. Pitad tulid välja väga hästi. Retsept ise on pärit KitchenAidi kokaraamatust ja kuna olen jätkuvalt koriandri ja vürtsköömne kütkes, siis ei saanud jätta proovimata.
Vaja läheb:
25 grammi värsket pärmi
300 ml käesooja vett
1 spl suhkrut
1,5 spl oliiviõli
500 gr jahu
2 tl soola
2 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 punt värsket koriandrit
Murenda pärm kaussi ja kalla peale vesi. Sega juurde suhkur ja oliiviõli ning sega kõik läbi. Jäta 10 minutiks seisma, et pinnale tekiks vaht. Sega omavahel jahu, vürtsköömned, sool ja sõtku kuivained vedeliku sisse. Jätka sõtkumist, kuni tainas muutub läikivaks ja lööb käte ning kausi küljest lahti. Kata tainas rätikuga ja jäta tunniks sooja kohta kerkima.
Kerkinud tainas löö ettevaatlikult tagasi, puista sinna peale hakitud värske koriander. Sõtku paar minutit, kuni koriander on tainaga segunenud. Võta tainas välja ja jaga 12 portsuks. Töötle iga ports jahusel tööpinnal ca 15 cm läbimõõduga leivakeseks.


Jäta pitaleivad kerkima (kata kinni kas köögiräti või fooliumiga) veel umbes tunnikeseks.
Kuumuta ahi maksimumkuumuse peale (250 kraadi) ja pane ahjuplaat koos küpsetuspaberiga ahju mõneks minutiks. Võta plaat välja (ettevaatust, kuum!) ja pane kerkinud pitaleivad kiiresti ahjuplaadile. Piserda enne ahjupanekut veega. Küpseta 8-10 minutit, kuni pitad on kergelt pruunid.
Meie pitad olid väga mõnusad ja tasku moodustus ka ilusti. Ahjust võttes olid mitmed leivad küpsenud sümpaatseks mulliks :)

23. mai 2010

Õrnõhuline klassika ehk Brita kook rabarberiga

Brita kook on üks aegumatu klassika. Selline mõnus õhuline ja kerge kook, mis on alati külaliste lemmik. Traditsiooniline variant on pigem maasikate/vaarikatega, kuid tegelikult maitseb õhuline beseekihiga kook hapuka rabarberikreemiga ka imeliselt hästi. Minule meeldib veel kreemile veidi krehvtisust lisada tibakese ingveriga.

Retsepti leiab mitmelt poolt, mina olen kasutanud baasretseptina SEDA varianti.
Brita koogi põhiretsept koosneb kahes osas valmistatavast tainast (mis laotatakse üksteise peale) ning tainakihtide vahele pandavast kreemist. Mina panen suhkrut veidi vähem ning põhja tegemise jaoks piisab täiesti ka ainult 3 munakollasest (see + 1 muna jääb minu retseptis panemata)
Taina alumise kihi jaoks on vaja:
3 munakollast
150 ml suhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
150 gr võid
100 ml piima
250 ml jahu
Vahusta munakollased suhkruga, lisa vahustatud munakollastele piim ja sulatatud (ning veidi maha jahutatud) või. Sega läbi. Lisa jahule küpsetuspulber ja vaniljesuhkur ning sega kuivained muna-piima-või segu sisse.
Laota tainas ühtasel kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadi peale.
Beseekihi jaoks on vaja:
3 munavalget
150 ml suhkrut
0,5 tl soola
mandlilaaste
Vahusta munavalgeid koos soolaga kerge vahu tekkimiseni, lisa suhkur ja vahusta edasi kuni tiheda paksu vahu tekkimiseni.
Laota beseekiht eelnevalt ahjuplaadile laotatud tainakihi peale. Poolele plaaditäilele saputa peale ka mandlilaaste, sellest moodustub hiljem koogi ülemine kiht.
Küpseta 180 kraadi juures ca 15-20 minutit.
Võta ahjust ja lase veidi jahtuda.
Siis lõika plaadikook keskelt pooleks nii:


Valmista kreem, mille jaoks läheb vaja:
2 dl rabarberimoosi (ca 0,5 kg rabarbereid + vähemalt 2 dl suhkrut. magusasõbrad võivad ka rohkem panna, kuna rabarberi hapusus "sööb" magusa maitse ära) *
2 dl vahukoort
2 dl kohupiimakreemi vanilliga
0,5 tl jahvatatud ingverit (võid ka ära jätta)
Vahusta vahukoor, sega hulka kohupiim ja rabarberimoos ning ingver.
Määri rabarberikreem poolele ahjuplaaditäiele küpsetatud põhjale (ilma mandliteta poolele) ja tõsta teine pool koogipõhjast sinna peale nii:


Jäta veidikeseks kook tahenema, et kreem imenduks.
Mina pakkusin juurde maasika, mündi, vanillisuhkru, laimimahla ja tibakese vahtrasiirupiga tehtud salsat.

* kuna rabarberimoos kipub olema liialt vedel, mis muudab kogu vahekreemi liiga pehmeks, tuleks kasutada üht järgnevatest võimalustest:
- kurna rabarberimoosi enne vahukoore ja kohupiima sisse segamist umbes veerand tundi sõelal, et liigne vedelik eralduks
- keeda rabarberimoosi sisse keetmise lõpul 1 spl veega segatud tärklist, et moodustuks kissell ja sega siis kissell kohupiima-vahukoorega
- sega kreemi sisse ca 1,5 spl želatiini (eelnevalt väheses külmas vees paisutatud ja siis ettevaatlikult madalal kuumusel lahustatud). Viimasel juhul peaks kreem olema enne põhjale määrimist vähemalt tund aega külmkapis, et ta hakkaks veidi tahenema. Enne põhjale määrimist sega kreem hoolega läbi, et vältida tükkide tekkimist.

22. mai 2010

Metsamoori teooria gastronoomiline variant

Mõned aastad tagasi käisime lastega Lõuna-Eestis Metsamoori juures.
Väga vahva koht, elamus on garanteeritud nii suurtele kui väikestele.
Meelde jäi Metsamoori jutt selle kohta, et elades ühe koha peal ja austades ümbritsevat keskkonda, muutud ise osaks loodusest. Näitena tõi ta selle, et ühel hetkel hakkas tema maja ümber ootamatult vohama üks ravimtaim ning mõne aja pärast haigestus ta tütar haigusesse, mille raviks oli vaja sedasama ravimtaime. Et loodus ulatas juba ette abikäe. Armas teooria ju!
Gastronoomiline variant sellest kõlab nii: ürdipeenar reageerib sinu eelseisvat hooaega mõjutama hakkavatele maitselemmikutele ja vastavalt sellele reastuvad ürdid ümber ning vohama pääsevad hetke favoriidid.
Tõestus:
2008 suvel olin rucola võrgus. Toppisin seda igale poole ja ei olnud toitu, kuhu poleks proovinud seda sobitada. Samal ajal hakkas minu ürdipeenral kontrollimatult vohama rucola. Paljunes ise ja kohati moodustus rucolamuru. Alguse sai see ühest potitäiest rucolast, mille otsapidi ürdipeenrasse pistsin.
2009 suvel katsetasin toitudes salveid ning samal ajal hakkas juurika pealt ületalve elanud salvei moodustama lausa puitunud põõsast. Oli selline puitunud jurakas ja paljunes nii kõrgusesse kui laiusesse. Ükskõik, kui palju salveid sisaldavaid toite ma ka ei teinud, puudu ei tulnud mul sellest ürdist kordagi. Paar karbitäit jagus veel sügavkülma pistmiseks. Viimast külma talve salvei kahjuks üle enam ei elanud.
2010 kevadel on aga kontrollimatult paljunenud hoopis need taimed, mille võrku olen sellel hooajal takerdunud - koriandrit ja münti pressib igast peenra otsast välja ja nende ürtide kogus teeb sel hooajal kõigile teistele pika puuga ära. Kusjuures see ei ole ei istutatud ega külvatud, vaid jällegi isetekkelise paljunemisega. Super!
Hakka või uskuma, et oma taimekesi silitades annan ma edasi oma hooaja maitseelistusi ja vastavalt sellele järjestuvad minu ürdipeenral taimed ja jagavad omavahel kohad. Armas neist!

Ja muuseas, praegu on õues imeline aeg.

Aed on õitemeres.


Rooma salatit olen juba esimese salatiportsu kasvuhoonest ära toonud.


Tomat õitseb.


Baklažaan kogub jõudu.


Basiilik on ka reipa rühmana ennast peenral ritta sättinud.


Imeline, kas pole :)

20. mai 2010

Nõgese-kartuli kotlet

Hetkel on mõnus aeg - käisin lapsega jalutamas, õnneks oli kärukotis ka paar kilekotti ja nii muuseas kaksasin tee äärest kaasa ilusaid väikeseid nõgeseid.
Nõges on üks tänuväärne taim, rauavaeguse puhul asendamatu. Kevadel üks esimesi kodumaiseid energiaallikaid.
Seekord tegin õhtustele kojutulijatele nõgese ja kartuli pannkooke. Või siis kotlette. Väga maitsev ja lihtne toit. Kasulik niikuinii. Valmistuskäik ka lihtne.
Aive Luigela sõnul: ... nõges võtab väsimuse, kõhuvalu ja veepaistetuse, vähendab ja peatab verejooksu, taandab suhkruhaiguse nähte. Nõgese lehtedes on pea kõik vitamiini, palju mikroelemente, orgaanilisi happeid, fütontsiide ja tanniine. C-vitamiini on nõgese kasvudes 2,5 korda rohkem kui sidrunis.
Tegevuskäik järgmine:
kalla noored nõgesevarred (kümmekond vart) üle keeva veega ja lase veidi aega vees seista. Kurna ja pigista liigne vesi välja. Haki nõges peeneks.
Suru paar keedetud kartulit peeneks, sega juurde üks muna, umbes 1 dl jahu, hakitud nõges, soola ja pipart maitse järgi. Mina lisasin ka hea peotäie hakitud rohelist sibulat, andis väga mõnusa mahlase õrna sibulamaitse lisaks.
Pane lusikaga parajad portsud õli või ka õli ja või segusse praadima. Prae mõlemalt poolt kuni kuldkollase värvi tekkimiseni.
Söö soojalt ja koos hapukoore või hapukoore-kodujuustu kastmega.

18. mai 2010

Oblikasupp uputatud munaga

Selle supini viis mind mitu kokkusattumust:
- naabrinaise Edithi (kes on maailma kõige rohelisemate kätega naine) põllul tema kutsel rüüsteretke sooritades avastasin sealt ilusti peenral kasvavad oblikad ja korjasin sealt ühe korraliku kotitäie;
- eelpool kirjeldatu viis ühtlasi minu mõtted lapsepõlve, kus teadsin täpselt, milliselt aasalt oblikaid otsida ja korjata. Hea niisama süüa ja vahel viitsisin ka koju emale supi jaoks viia (tegelikult, olge ausad, emale korjasin ikka pigem käsu peale);
- hiljuti soetatud "Vene köök" raamatus oli see supermõnus hapukas supp samuti olemas ja tekitas väikese nostalgilise tuksatuse. Seal oli see supp küll kanasupina s.t. esmalt tuli kana ära keeta. Aga oblikas ikka sees ja puha.

No on ju selge vihje, et on aeg teha ka endal üks oblikasupp.
Minu ema ei pannud supi sisse peale oblika ja hakitud muna midagi.
Mina lisasin kartulit ja muna otsustasin teha pošeerituna ehk uputatuna. Kõik kokku maitses vähemalt sama hästi kui lapsepõlves.
Supp ise lihtsamast lihtsam. Vaja läheb:
paar küüslauguküünt
peeneks hakitud šalottsibulat või porru valget osa väike jupp
1-2 kartulit
umbes 200 gr oblikaid
muna
köögivilja või kanapuljongit
veidi õli ja võid
maitsestamiseks soola-pipart

Tee nii:
haki sibul ja küüslauk peeneks ning hauta keskmisel kuumusel õli ja või segu sees klaasjaks (paar minutit). Kalla peale puljong, lase keema tõusta ja lisa tükeldatud kartul. Keeda, kuni kartul on pehme. Lisa hakitud oblikas. Maitsesta sooja ja pipraga.
Serveeri koos uputatud munaga või ka lihtsalt hakitud keedumunaga.

Uputatud muna tee nii:
Pane keema piisav kogus vett, lisa vette veidi haput ainet. Sageli soovitatakse äädikaga, aga mina eelistan valge veini äädikat, mis jääb oluliselt mahedam. Valge veini äädikat kulub ca 1 sl. Kui vesi on keema hakanud, alanda veidi kuumust (vesi ei tohiks suurte mullidega mulinal keeda, siis peksavad mullid kogu muna laiali). Löö muna katki ja pane kas tassi või suurele lusikale. Minul on selleks puhuks kasutusel suur serveerimislusikas, kuhu mahub hästi ka L suurus muna.



Tõmba keev vesi ringjate segamisliigutustega keerlema ja pane muna ettevaatlikult kiiresti keerise keskele tekkivasse tsentrifuugi (see väldib ka seda, et muna lihtsalt laguneb helbeliseks hõljuvaks massiks). Keemise ajal võid veidi muna veel "kokku lappida". Keeda 3-4 minutit, siis jääb tulemus seest veel kergelt pehme.
Valmis muna näeb välja umbes selline mittemidagiütlev moodustis.

Valmis muna aseta supile ja saputa peale veel veidi soola ja värskelt jahvatatud pipart.

Rucola-kitsejuustu pesto

Vahelduseks tavapärasele basiilikupestole, võib proovida teha pestosid erinevate ürtidega. Ja ka parmesani võib välja vahetada. Tegelikult on kogu pestondus puhas looming - kombineeri erinevaid ürte-juuste-pähkleid-õlisid ja võid iga kord üllatuda, kui mõnusa maitsekoosluse oled valmis vuristanud.

Kuna mu kasvuhoones on parasjagu saanud valmis esimesed rucolapuhmad, siis otsustasin teha seekord pesto rucolaga. Ja et peenralt korjatud kogus jäi tiba kasinaks, siis lisasin rucolale ka peotäie võilillelehti. Tulemus oli mõnusalt kreemine (kitsejuustu struktuur on hoopis teine, kui soolahelbelisel kõval parmesanil) ja samas pikantselt mõrkjas.

Vaja läheb selle pesto jaoks:
paar suuremat peotäit rucolat
peotäis röstitud piiniaseemneid
ca 1 dl oliiviõli
100 gr kitsejuustu
2-3 küüslauguküünt
soola-pipart maitsestamiseks
Pane juust, piiniaseemned, küüslauk ja rucola blenderisse ning püreesta. Kalla peale oliiviõli ja püreesta edasi kuni sobiva konsistentsi saamiseni. Maitsesta soola ja pipraga vastavalt oma maitsele.
Kasuta kas võileivamäärdena, salati-liha-köögivilja jm juurde. Lühidalt, kasutusvõimalusi üsna piiramatult.
Ja veel, kui sa ei soovi pestot kohe ära süüa, vaid soovid veidi aega säilitada, siis pane ta õhukindlalt suletavasse anumasse ja kalla peale oliiviõli nii, et pesto pealispind oleks õliga kaetud. Õhuga kokkupuutes kipub pesto muidu hallitama minema, kuid õlikiht kaitseb selle eest.

Krõbeda martsipanikattega rabarberikook

Nagu SELLES crumble'i postituses mainisin, siis kavatsen sel hooajal veidi katsetada rabarber-martsipan kooslustega.

Seekord sai siis proovitud krõbeda, veidi tosca-katet meenutava martsipani purukattega, mis imehästi sobib mahlase hapuka rabarberitäidisega. Kokku kõlas kõik väga suurepäraselt ja maitses kogu 7-liikmelisele testgrupile väga hästi. Vanem poja teatas isegi, et see on nüüdsest ta lemmikkook (seni oli tema teadliku elu ainus suur koogikiindumus SEE sidrunikook)

Koogitegu nägi välja nii: põhja jaoks vajutasin küpsetusvormi põhja ja äärtele ca 300 grammi tavalist muretainast, mille eelnevalt kergelt eelküpsetasin (nii et tainas tõmbub kuivemaks, aga ei pruunistu). Igaks juhuks abiks veel muretaina kuldretsept, mida ise kasutan ehk 3 osa jahu (300 gr või 150 gr), 2 osa võid (200 gr või 100 gr) ja 1 osa suhkrut (100 gr või 50 gr) + 1 munakollane. Haki külm või jahu ja suhkru hulka, lisa munakollane ning vajuta kõik kokku palliks. Tainapall aseta külma umbes pooleks tunniks ning laota siis küpsetuspaberiga kaetud vormi põhjale ja äärtele

Täidise jaoks läheb vaja:
4-5 rabarberivart
1 spl sidrunimahla
1,5-2 dl suhkrut
1 spl tärklist või jahu (et kuivaine tõmbaks veidi enda sisse rabarberist eralduvat mahla). Võid omal riskil ka kuivaine lisamata jätta, täidis jääb siis oluliselt vedelam, mis ei ole üldse halb, aga ilusaid tükke on veidi keerulisem kätte saada.
Koori rabarberid ja tükelda. Sega rabarberitükkide hulka kõik täidise koostisained ja kalla täidis eelküpsetatud põhjale.

Krõbeda katte jaoks läheb vaja:
100 gr mandlimartsipani
100 gr võid
1 dl jahu
1 dl suhkrut
1 tl soola
1 tl vaniljesuhkrut
Sega kausis jahu, vaniljesuhkur, sool ja suhkur. Lisa tükeldatud või ja tükeldatud martsipan ning sega kõik kas köögikombainis kokku ühtlase puru moodustumiseni või vajuta näppude vahel puru valmis.
Puista puru täidisele ja pane kook ahju küpsema.

Küpseta 180-200 kraadi juures vähemalt 30 minutit. Kui kate hakab liialt kiirelt pruunistama, alanda veidi kuumust.
Tõsta ahjust välja ja lase veidi jahtuda.


Seda kooki olen nüüd mitmel korral teinud ja pälvib ta ainult kiidusõnu. Suurema seltskonna jaoks tegin ka ahjuplaadil ja topeltkogusega. Kadus laualt üsna kiiresti :)

17. mai 2010

Marokopärane grillitud maks ehk Boulfaf

Grillmaksa võlu avastasime eelmisel hooajal. Asi sai alguse sellest, et sõprade juures pakuti imeliselt maitsvat vahtrasiirupiga marineeritud grillitud maksa ja sibulat. Ja siis sai kodus ka erinevaid variante katsetatud. Üks nendest on ka SIIN blogipostitutes kirjeldatud.

Tuleb tunnistada, et grillitud kujul on maks nii mõnegi inimese maksafoobiast aidanud jagu saada, sest see on lihtsalt väga maitsev. Ja kui ainuke/viimane mälestus maksast on pärit koolisöökla kummiks hautatud maksakastest, siis oleks viimane aeg (eel)arvamus maksast positiivsesse võtmesse keerata. Maksa vältimatuteks kaaslasteks minu jaoks on magushapu maitse ja sibulad. Seetõttu tegin grillmaksale lisandiks granaatõuna kontsentraadis Naršarabis marineeritud punast sibulat.
Eelmisel nädala Toiduakadeemia grillkoolitusel käies figureeris samuti grillitud maks ja see oli väga maitsev.

Seetõttu siis ka üks grillmaksa postitus minu poolt. Seekord marokopäraste vürtsidega. Lõpptulemus jääb meeldivalt magus-vürtsine.

Vaja läheb:
500 grammi loomamaksa (või ka lambamaksa. Seamaks on kibeda maitsega)
2 tl jahvatatud magusat paprikapulbrit
2 tl jahvatatud vürtsköömneid
1, 5 tl soola
1/4 tl jahvatatud tšillipipart kui soovid veidi teravust lisada
Pese maks, kuivata köögipaberiga, eemalda kelmed ja lõika ca 3x3 kuubikuteks.
Sega maitseained v.a. sool ja sega hoolega maksatükkidega läbi, et kõik tükid puutuksid maitseainetega kokku. Lase seista vähemalt tund. Vahetult enne grillimist lisa sool ja sega hoolikalt.
Lükka maks grillvarraste otsa ning grilli üsna kiirelt igast küljest. Maks küpseb väga kiiresti ja seda ei tasu üle küpsetada, muutub tuimaks ja kummiseks. Võid igaks juhuks ühe maksatüki varda küljest võtta prooviks, kui tahad veenduda maksa küpsuses. Õige on pehme ja vetruv sisu, mitte tuimalt läbiküpsenud kõva tükk.

Koori ja haki hästi peenelt poolratasteks paar punast sibulat. Kalla peale granaatõuna siirup, tiba oliiviõli. Sega ja lase marineeruda vähemalt tund. Söö maksa kõrvale.

16. mai 2010

Grillitud lavaš juustutäidisega

Grillitud lavaš on meil menüüs juba mitmendat suve. Hea lihtne teha ja maitsev lõpptulemus on garanteeritud. Ahjulavaši idee pärineb Anni Arrolt (kes tahab proovida, peab külastama tema Haapsalu kohvikut) ja see on tõesti väga mõnus suutäis. Minu lemmik on kiluga lavaš. Ainukene probleem on see, et suur lahtilaotatud lavaš vajab suurt-laia toetuspinda ja kui rahvast rohkem ning lauapinda vähe, siis vahel ei ole neid suuri vaagnaid kusagile toetada.
Sai veidi idee kallal nokitsetud ja meie juustu-pesto lavaš on koheselt näpu vahele haaratav, kuna kogu kupatus saab lihtsalt kokku lapitud (taldrikule jäänud paar viimast tükki õnnestus laste käest pildistamise tarbeks päästa).

Vaja läheb:
1 õhuke lavaš
pestot - kas isetehtut või siis poest ostetut või ka ürdivõid või ürdiõli (need kõik loetletud asjad võid asendada ka lihtsalt korraliku peotäie hakitud värskete ürtidega)
juustu - vastavalt oma maitsele: sinihallitus, brie, suitsujuust, maheda maitse armastajatele mozzarella, tavaline võileiva juust jne.
Tee nii:
lapi lavaš lahti ja määra lavaši keskmisele kolmandikule pestot. Sinna peale puista ka meelepärast juustu. Lapi lavaš kokku nii:


Ja siis nii:

Grilli kiiresti mõlemalt poolt nii, et juust sulaks. Lõika parajateks suutäiteks (meie kasutame selleks köögikääre). Peale grillimist lõikame lahti seepärast, et tükkidena grillides sulab palju juustu välja, grillitna lahti lõigates jääb see juust aga ilusti taldrikule.
Maitseb hästi nii eelroaks kui ka grillitud liha juurde. Ja maitseb hästi!

14. mai 2010

Rabarberi-martsipani-maasika crumble

Minu tagasihoidliku arvamuse järgi kõlavad rabarber ja martsipan sama suurepäraselt kokku nagu rabarber ja ingver. Või siis ka maasikas ja vahukoor. Tomat ja basiilik. Kitsejuust ja tüümian. Loetelu võiks lõputult jätkata.
Rabarberi-martsipani kooslusele kavatsen veel keskenduda, nii et püsige lainel :)

See krõbedik või siis crumble (ma ei oska öelda, kas e.k. on pädevat vastet brittide crumble´ile või ameerikapäraselt cobblerile, seega räägime seni siis crumble'ist).

Mulle väga meeldib crumble-cobbler filosoofia - marju-puuvilju on palju, tulemus on mahlane, untsuminekut kartma ei pea (ei mingit kerkimist jms), tainast on vähe (NB! rannahooaeg) ja tulemus õndsalt ohkama panev.
Selle konkreetse matsipani crumble'i täidise jaoks läheb vaja:

ca 700 gr rabarberit (kooritud-tükeldatud)
2 dl suhkrut
200 gr maasikaid
1 sidruni riivitud koor
Tükelda rabarber ja maasikad, sega suhkru ning riivitud sidrunikoorega.
Pane ahju ca 10 minutiks, kuna rabarber on hakanud kergelt pehmenema ja mahla välja andma.


Kate
3 dl jahu + kaerahelbeid (võid ise koguseid reguleerida vastavalt soovile: kui tahad, tee ainult jahust, kui tahad kaerahelbesemat, siis 2 osa kaerahelvest + 1 osa jahu. Kasuta võimalusel jämedat kaerahelvest)
1,5 dl suhkrut
100 grammi martsipani
pool pakki võid
1 tl vaniljesuhkrut
1/2 tl soola
Haki või ja martsipan. Näpi katteained kõik segi, kuni tekib ühtlane puru. Laota puru ahjust võetud rabarberimassi peale, raputa veidi vormi, et puru valguks ühtlaselt laiali.
Küpseta ca 180-200 kraadi juures vähemalt pool tundi.


Tõsta taldrikule (veidi vedel aluskiht käib asja juurde, sulanud martsipan segunenuna rabarberimahlaga moodustab imelise kastme vastukaaluks krõbedale pealispinnale), lisa veidi vaniljejäätist või vaniljekastet ning maiusta.
Maitseb kõige paremini soojana ning martsipan annab magustoidule mõnusalt tosca-koogiliku mandlise maitse.

13. mai 2010

Baba ganoush

... ehk seesamiseemnepasta (tahhiiniga) maitsestatud pommu.
NB! Ettevaatust, umbes sama sõltuvusttekitavate omadustega kui hummus!
Tegelikult ongi asi selles, et mu hummuse kummardamine hakkas endale ka veidi juba närvidele käima ja siis tegin väikekese vangerduse ja lülitusin baba ganoushile. Tegelikult ka üsna hummuseline, aga kikerherneste asemel on peamiseks massiandvaks koostiseks sellel roal röstitud baklažaan ehk uuemal ajal tuntud kui pommu.

Päritolult sama kant ehk Vahemereäärsed maad. Kasutatakse seda toitu määrdena ja dipina.
Valmistamiseks läheb vaja:
1 suurem pommu (500-700 grammi)
2 spl tahhiinipastat (Stockmann, Piprapood)
2-3 spl sidrunimahla
2 puruks pressitud küüslauguküünt
oliiviõli
soola ja pipart
1 tl jahvatatud vürtsköömneid (algses retseptis ei sisaldu, mina pidasin vältimatuks, maitse läks koha paika)
Esmalt alusta pommu grillimisest. Eesmärk on pommu korralikult ja täielikult ära kõrvetada. Tee esmalt pommu naha sisse väikesed täkked, muidu saad kuumutades lillakasläikiva pommi pommu asemel. Ja nüüd vali vastavalt võimalustele:
- pane pommu grillile vihasele tulele ja grilli kümmekond minutit igast küljes, et pommu oleks seest läbi küpsenud (läbiküpsenud pommu vajub peale ahjust/grillilt kokku nagu tühi kott)
- aseta ahju kuuma grillelemendi alla ja toimi samamoodi nagu eelmises punktis mainitud ja keera pommut aeg-ajalt
- ekstreemsportlastele - kuumuta pannil õli, lülita välja tuletõrjealarm ja kõrveta kuumas õlis pommut pannil ka kümmekond minutit igast küljest
- pane ahi maksimumkuumuse peale ja viska pommu ahju umbes üheks tunniks või ka veidi kauemaks.
Eelpool kirjeldet vahenditega peaksime pommust jagu saama. Lase peaosalisel veidi jahtuda, viska ta kilekotti ja lase tal seal olla ca 15 minutit. Võta kotist välja ja eemalda koor, ise imestades, kui kergelt see eemaldub. Keskendu pehmele sisule (mis ei ole kõige esteetilisema välimusega, kuid sellest me ei lase end heidutada).
Nüüd on lihtne. Lisa kõik koostisained ja alistatud pommu, sega kõik blenderis või purustajas kokku, timmi maitse endale parajaks (tahad hapumat, lisa sidrunit, tahad soolasemat, lisa soola jne)
Mikserda seni, kuni tekib ühtlane mass. See mass kalla taldrikule või kaussi ning aseta peale midagi alljärgnevast valikust:
- hakitud koriander
- hakitud petersell
- jahvatatud magus paprika
- oliivid
- oliiviõli
- jahvatatud tšillipipar
jne.
Söö pitaga, lavašiga ja millega iganes. Jäta teistele ka (seda viimast pean endale alati meelde tuletama).
Maitse muutub mõne päeva jooksul ainult paremaks.

Naršarab ehk granaatõunakaste

Missioonitundest kannustatuna ja ilma igasuguse omakasuta tahaksin jagada üht oma viimase aja lemmikut.
Selleks on siis Kaukaasia köögist pärit Naršarab ehk granaatõuna kontsentraat. Väga maitsev, intensiivne hapukas-magus (minu jaoks meenutab veidi oma olemuselt balsamikreemi) ja tõenäoliselt ka ebanormaalselt kasulik.

Paraku ei ole seda liiga laialdaselt saada. Ise ostsin Keskturult (turuhoonesse sisenedes vasakut kätt kuivatatud puuvilju pakkuvast letist). Müügil olen näinud ka Stockmannis, paraku allahinnatuna, kuna aegumistähtaeg oli lähenemas, mis loodetavasti ei tähenda seda, et ostjaskonda pole ning toode korjatakse valikust ära. Maximas peaks ka müüdama (vähemalt aasta alguses silmasin korra üht sooduskampaaniat sellele tootele).
Olen proovinud sellega liha marineerida - võrratu! Salatikastmesse - super! Laps limpsib niisama vahel lusikatäie - haigused eemal hoitud! Värsketele marjadele saabuval suvel võiks suurepäraselt hapukas-magusaks kastmeks sobida, kookidele krehvtise kastme jaoks - kasutusvõimalusi peaks olema lõputult.
Lühidalt - olles mures selle toote tuleviku pärast, teen kõik endast sõltuva, et kriitiline tarbijaskond siiski säiliks ja toodet ikka saada oleks. Seega, seltsimehed toidunautlejad, nõudke hästivarustatud kauplustest Naršarabi!
Maale peaks seda tooma Haljas.

12. mai 2010

Lambalihaga täidetud paprikad

...ehk biber dolmasi.
No ei saa ma millestki muust oma toidupostitusi alustada, kui ühes korralikust ja imeliselt maitsvast türgi roast. Ja mis on veel rohkem türgipärane, kui lambaliha ning täidetud aedvili. Siin on mõlemad tingimused korraga täidetud :)


Kes vähegi sellelaadsete toitude sõber, siis soovitan väga see kooslus järele proovida. Seda sobib süüa nii kuumana kui ka külmana (külmalt on muide ka väga mõnus, sest kogu kaste tõmbub paprikatesse ja tulemus on eriti mahlane). Selle toidu puhul meeldib mulle eriti viinamarjalehtedel küpsetamine - kaste omandab seetõttu hästi nauditava kergelt hapuka maitse. Samas ei juhtu midagi, kui viinamarjalehed ära jätta.
Vaja läheb:
ca 300 grammi lamba hakkliha (mina tegin hakkliha ise)
1 sibul
paar küüslauguküünt
1 tl sumakki (hapukas maitseaine, leiab Piprapoest ja ei juhtu midagi, kui seda ei pane. Sel juhul võib segule veidi sidrunimahla lisada)
1/2 tl kaneelipulbrit
umbes kolmveerand klaasi basmati riisi
1 tl liha üldmaitseainet
1 tl tšillipipart
2 suuremat tomatit koorituna
3-4 erivärvilist ühesuurust paprikat
viinamarjalehti (Prismas on konserviriiulis olemas purgiga)
värsket münti
värsket peterselli
soola, pipart
soovi korral rosinaid ja röstitud mandleid (hakituna)
tomatikastet
oliiviõli
Esmalt pese riis ja pane 30 minutiks vette likku.
Aseta tomatid korraks keevasse vette, lase veidi jahtuda, koori ja haki peeneks.
HAki sibul hästi peeneks ja kuumuta koos sumakkiga paar minutit keskmisel kuumusel õli sees, lisa küüslauk ja hauta veel paar minutit.
Lisa lambaliha ning prae läbi kuni liha on küps.
Sega juurde maitseained. Soola ja pipart maitse järgi. Hauta veel paar minutit.
Lisa hakitud tomatid koos tomatimahlaga ning riis, hauta seni, kuni segu kuivemaks tõmbub s.t. tomatimahl on veidi aurustunud. Sega juurde veel värsked hakitud ürdid ja soovi korral rosinad/mandlid (mina jätsin need ära, kuna mulle ei maitse rosinad soolastes toitudes ja mandlid olid lihtsalt otsa saanud).
Poolita paprikad ning topi segu paprikate sisse.

Laota viinamarjalehed ahjuvormi põhjale. Aseta sinna peale täidetud paprikad.
Seda paar lusikatäit tomatikastet umbes poole klaasi kuuma veega, lisa törts oliiviõli ja veidi soola/pipart. Kasta iga paprikat veel lusikatäie tomatikastmega, ülejäänud kaste vala vormi põhjale. Kata vorm hoolikalt fooliumiga (võid ka kahekordse kihi igaks juhuks panna).
Küpseta ahjus 180 kraadi juures umbes tund aega. Vahepeal võid paprikaid kasta veel tomatikastmega, et tulemus eriti mahlane tuleks.

10. mai 2010

Merhaba!

Merhaba! Türgist tagasi.
Puhanud, õnnelik, päikesest ja soolasest mereveest läbiimbunud. Elu on lill ja eriti praegu, kus Türgis kõik õitseb ja ilu on rohkem kui silmadega mälusoppi ahmida jõuab!









See oli minu esimene käik Türki ja kui kristalselt aus olla, siis moel, mille üle ma tavaliselt üsna häbitult ironiseerin. Otsast lõpuni reisibüroo poolt ette organiseeritud puhkus, kus sind veetakse konditsioneeritud bussidega lennujaama eest hotelli ette, iga kord kui bussist välja astud, loetakse sõnad peale ja elukoht on üks mittemidagiütlevatest viietärnihotellidest kümnete ja kümnete omasuguste seas, kus kolm korda päevas pakutakse kümnete meetrite pikkuselt kaetud laudadelt süüa (mida on ilmselgelt liiga palju ka kolme sellise hotellitäie inimeste jaoks) ja söögikordade vahel ellujäämiseks jagab keegi kogu aeg kuskil kas suupisteid või pirukaid. Ma pean tunnistama, et kirjeldatud olukorras tärkab minus roheline maailmavaade ja ühel hetkel käib kogu see toit mul veidi suus ringi ning mõte liigub nende väikeste vaeste laste peale, kes peavad kusagil tühja kõhtu kannatama. Sellise valiku ainus, kuid ma loodan, et piisav, vabandus on see, et seekord reisisime kahe naisega ja kolme eelkooliealise lapsega, kellest noorim mu enda veidi üle aasta vanune. Ja sellises olukorras tundub turvalisus ja etteaimatavus õigustatud valik. Rääkimata hotelli õuel olevatest basseinidest igas vanuses lastele ja aiaga piiratud mänguväljakutest koos lapsehoidjaga, mis võimaldasid vahel korraks ka ennast päikese käes päevitustoolile visata ja lihtsalt sooja käes nurru lüüa.




Ja vaatamata (või siis äkki natsa ka tänu) kõigele eelpool öeldule oli väga mõnus.
Türgi köögiga pidime paraku tutvuma vaid hotellis, kuna meie reisiseltskonna koosseisu arvestades ei oleks olnud väga nutikas mõnd kohalike söögikohta rünnata (neid sealkandis, kusjuures, oli üsna napilt ning reeglina istus seal vähemalt neli lauatäit türgi mehi doominod või kaarte mängides ja piidles sind väga umbuskliku pilguga juba enne sisseastumiskatsetki). Lasteta olekus oleks see vaid asjale vürtsi lisanud ja kohe kindlasti oleksime sinna kontvõõraks trüginud, seekord jäid need kogemused järgmist käiku ootama.
Samas oli suur osa hotelli köögist tulnud roogadest ka vägagi türgipärane ja sellest tulenevalt ka erakordselt ahvatlev. Lauad ja liuad olid lookas vahemerelistest toitudest, erinevaid aed-, juur-, kaun- jne vilju oli tuntud ja tundmatul moel. Näiteks oliive oli hommmikusöögilauas kümnel erineval moel valmistatuna ja ma arvan siiamaani, et see on tegelikult hullumeelne.
Türgi köök on tegelikult erakordselt sümpaatne ja tervislik. Väga palju värsket, maitsestamiseks kasutatakse ürte sh ka meile hästi tuntud münti, mida saab salatile lisaks lausa tervete värskete vartena juurde haarata. Paljude (liha)toitude maitsestamiseks kasutatakse kuivatatud münti, mis on ka minu viimase aja lemmikuks osutunud.
Baklažaani ehk pommu valmistusvõimalusi on lõputult, seda grillitakse, marineeritakse, küpsetatakse koos ja ilma lihata, tomatikastmes või küüslauguga - lühidalt, kõik on väga maitsev, mis neil pommust õnnestub valmistada.
Tahhiini ehk seesamiseemne pasta on ka väga mõnusa maitsega pasta, mida suure pudeli ka kaasa haarasin. Eriti maitsev oli tahhini-jogurti-meekastmega pannkook. Roosimoos jääb pigem sinna kategooriasse, et "taaskord proovisin ära, aitäh, rohkem ei soovi", kuna maitseline sarnasus veneaegsete vängete "tipa rozovõi" parfüümide aroomiga on liialt häiriv.
Magusalaud jättis mind üsna külmaks, kuna sealkandis on veendumus, et kui magus, siis nii, et hambad lahti. Suurima hea meelega rahuldasin oma süsivesikute vajadust melonite-maasikate-apelsinidega, mis seal ikka kordades magusamad kui meil saadaolevatest parimad eksemplarid.
Igal õhtul pakuti ka erinevaid grillitud toite (grillimine loomulikult toimus sealsamas sinu silmade all) ja suurimad üllatajad sealt letist olid grillitud maks ja neerud. Valmistati neid mitmel erineval moel ja tulemus oli vägagi maitsev. Sellele grillitud maksa teemale on mul plaanis ka edaspidi mõned postitused pühendada.
Loomulikult ei saa üle ega ümber riisi-lambaliha täidisega aedviljadest, mille üldnimetus on dolma (mina, rumal, arvasin seni, et dolma on vaid viinamarjalehe sees täidis ja oma üllatuseks avastasin, et ka paprika/pommu/tomat jm on koos täidisega dolma). Kindlasti plaanin seda lähiajal ka kodus teha, enne tuleb ainult lambaliha hankimise retkel käia.
Pakutavad kalad olid kõik vahemereäärsetele maadele kohaselt värsked ja üsna lihtsalt tehtud. Pakuti nii aurutatud kui praetud kujul erinevaid valge lihaga merekalasid, lisandiks siis vaid sidrun.
Väga palju kasutatakse granaatõunast tehtud kontsentraati. Oma olemuselt on see veidi sugulane balsamicoga, selline magus, veniv ja hapukas kaste. Sobib imeliselt salatitesse ning ka lihale kastmeks. Võrreldes meil levinud Gruusia päritolu granaatõunakastme Naršarabiga on türklaste kaste vähem magus, aga muidu üsna sarnane.
Minu hummuse sõltuvus sai Türgis ainult hagu juurde - hummus sobib imehästi kõige maitsestamiseks alates siis grillitud juurikatest, salatist kuni lihtsa saialiseni välja. Tegelikult hakkab mulle hummusesõltuvus juba veidi muret valmistama - koju jõudes oli üks esimesi tegevusi köögis ühe hummuse kokkumikserdamine (kel huvi, siis retsept on SIIN ). See on umbes sama arulage käitumine, kui eelmisel suvel Itaaliast tulles (kus olles ma täiesti piinlikus koguses buffalo mozzarellat koos magusate küpsete itaalia tomatitega hävitasin) oli mu esimene käik linna peale buffalo mozzarellat otsima. Naine, nõrkus on sinu nimi!
Paraku viib selline küllusesalves päevade viisi suplemine selleni, et juba paar päeva enne ärasõitu suutsin täieliku isutusega põrnitseda maasikavaagnat (siinkohal ääremärkusena, et maasikas on mu üks suuremaid kirgi) ja ühel hetkel avastad end taldrikutäie komplekteerimisel kogu toiduletile kolmandat ringi peale tegemas ning tõdemas, et ei tahagi nagu midagi, sest viimaste päevade jooksul on lihtsalt ära ununenud, mis tunne on tühjal kõhul. Tegelikult on ju äärmiselt nauditav ka selline reis, kus trambid, Lonely Planet seljakotis, päevad läbi ringi, topid oma nina kõikvõimalikesse põnevatesse urgastesse ning lõpuks maandud õhtul kohalikku söögikohta, rampväsinuna, näljasena, muljetest üleküllastununa ning esitad oma soovid peamiselt viipekeeles, sest söögikohal puudub menüü ja ühtegi meile mõistetavat keelt pererahvas ka ei mõista. Nendest hetkedest on pärit minu kõige suurepärasemad reisilt kaasasaadud maitseelamused.
Kuid tagasi Türgi lainele. Türklased ise on üliarmsad ja väga sõbralikud. Minu aastane poja oli nädal aega staaristaatuses, sest iga türklane pidas vajalikuks last nunnutada, talle midagi kinkida, sülle võtta, musitada (kusjuures enne küsiti minu käest luba, kas tohib lapsele põsemusi anda) või niisama mudida. Kõlab veidi tüütult, eksole, aga kutt ise nautis väga oma ootamatult süllekukkunud staaristaatust. Eriti vahva oli jälgida seda, kuidas noored türgi poisid, restorani teenindajad, oskavad lapsega tegeleda. Meil olid seal täiesti oma lemmikud ja minu vahel memmekaks kippuv poja oli nõus neile pikemalt mõtlemata sülle minema.






Ainuke mure oligi see, et lapsele on külmale kodumaale saabumine paras ego-laks - ühest hetkest alates ei tunne su isiku vastu enam keegi huvi. Algus sai tehtud juba lennukile minnes, kui üks rahvuskaaslastest, tuvastades eelnevalt silmanurgast, et minust koos suure koti ja puusa peal kõõluva titega ei ole väärilist vastast, astus kiirel sammul lennuki trapi peal ristsammu mulle ette, et saada lennukisse enne mind.

Soovituseks sinnakanti reisijatele niipalju, et tasub enne uurida, millistest riikidest inimesi teie hotellis ja piirkonnas peamiselt puhkab. Suur oht on sattuda kokku suure hulga idanaabritega ning (muidugi maitse asi) minu puhkamise intensiivsus on kordades vaiksem kui slaavi päritolu inimestel. Samuti kipub neid teenindavates hotellides muusika (loe:nüri tümaka) valjusus olema meie mõistes mittetalutavas astmes. Nii sattusingi osade kaaspuhkajate pahameele alla, kui käisin nõudmas basseini ääres röökiva tümpsu vaikseks keeramist. Õnneks sattusime puhkama tibakene enne tõelise hooaja algust, mistõttu vaid paar viimast päeva saime aimu, milliseks võiks tipphooajal slaavi verd puhkajatega koos elamise intensiivsus kujuneda. Seetõttu oli teatav kergendus lahkuda ja vaguralt taas külma kodumaale naaseda. See lärmakas kaasseltskond oli ka ainuke miinus kogu mõnusa puhkuse jooksul. Teinekord teab siis targem olla ja ka sellele nüansile tähelepanu pöörama.