30. aprill 2010

Şimdi Türkiye'ye tatlar getirmek için gidiyorum *

Güneş ve Estonya'da sıcak sesi. *


* Lähen Türki maitseaineid tooma. Toon päikese ja sooja ka Eestisse (t.k.)
-----------------------------

Pretensioonid tõlke osas palun suunata otse Google Translatorile.

Kohtumiseni veidi rohkem kui nädala pärast.

Karamellise küüslauguga kitsejuustu pirukas

Idee ja inspiratsioon selle piruka osas minu uuest lemmikust Yotam Ottolenghi "Plenty" raamatust, mille ametlik ilmumisaeg on 5. mai 2010. Nii et peaaegu et link tulevikku.
Täna, peamiselt väikesest igavusest tingituna ja kuna kõik vajalikud ained olid kodus olemas, otsustasin proovida. Ja ei kahetse. Kaugel sellest :) Magusa nüansiga rikkalik küüslauk, kitsejuust ja maitseürdid joonistavad välja vägagi muljetavaldava koosluse. Suurepärane vaheldus tavapärastele köögivili-juust-muna-koor-(liha) pirukatele, mis ka ju hääd, aga valdavalt jääb vauuu! efekt olemata-tulemata.

Veidike muudatusi viisin sisse - lehttaina asendasin maalähedasema ja tervislikuma graham jahust põhjaga ning kahe erineva kitsejuustu asemel kasutasin kitsejuustu ja fetajuustu.
Vaja läheb põhja jaoks:
3 dl jahu (mina panin pooleks nisu- ja grahamjahu)
100 gr toasooja võid
1 tl soola
1 tl küpsetuspulbrit
veidi vett taina konsistentsi parajaks timmimiseks
Täidis:
3 pead küüslauguküüsi, kooritud
oliiviõli
1 spl (pruuni) suhkrut
100 grammi fetajuustu
200 grammi kitsejuustu
1 tl hakitud värsket tüümiani
1 tl hakitud värsket rosmariini
2 muna
200 ml vahu- või kohvikoort
200 ml vett
balsamiäädikat
soola ja pipart.
Esmalt sega tainaained ning vormi pall. Lase veidi aega külmas taheneda ja vajuta siis tainas küpsetusvormi põhja ja külgedele. Küpseta ca 200 kraadises ahjus kümmekond minutit, et tainas oleks kergelt läbi küpsenud. Minul on selliste küpsetamiste jaoks oma nipp - fooliumile asetatud herneste vm vajutuse asemel panen raskuseks hoopis lameda põhjaga metallkausi, mis suuruselt sobib hästi küpsetusvormile. Põhja küpsemise ajal valmista ette karamellised küüslaugud.


Pane kooritud küüslauguküüned pannile või potti ning kalla peale vesi nii, et küüslaugud oleksid kaetud. Keeda umbes 5 minutit, siis kalla vesi ära.
Pane küüslaugud tagasi pannile ning lisa tubli supilusikatäis oliiviõli. Friteeri küüslaukusid paar minutit. Lisa 1 spl balsamiäädikat ja ca 200 ml vett ning lase podiseda umbes 10 minutit. Siis lisa rosmariin ja tüümian, suhkur ja ca 1/2 tl soola. Hauta veel kümmekond minutit, kuni vedelik on suuremalt jaolt aurustunud ning moodustunud on paks karamelline siirup.
Riivi või murenda mõlemad juustud.
Klopi munad lahti, lisa koor ja maitsesta segu soola-pipraga.
Võta eelküpsetatud tainas, aseta sinna peale kitse- ja fetajuustud. Sinna peale laota karamelliseeritud küüslaugud ning kõige peale kalla muna-koore segu. Küpseta 160 kraadi juures, kuni pirukas on kergelt pealt pruunistunud.
Söö soojalt koos värske salatiga. Super!

29. aprill 2010

Õrnsoolalõhe

Kõikidele kalasõpradele hästi sobiv et mitte öelda kohustuslik toit. Tuntud ka graavilõhe nime all, kuid keeleasjatundjad on soovitanud eestipärast varianti kasutada :)

Meil küpseb väikeste vaheaegadega ikka külmkapis mõni ports mõnusat värske maitsega lõhefileed. Hea vahel salatisse panna, röstsaiale sättida, ürdiõliga soojaks lasta, niisama külmkapist mööda minnes ampsata, pidulauale suupisteid nokitseda jne.
Arvestades seda, kuivõrd lihtsa vaevaga valmib, siis tasub ette võtta küll.
Vaja läheb:
0,5 kg lõhefileed (seda tasub teha ainult väga värskest kalast)
1 - 1,5 spl helbelist meresoola (kasuta kindlasti kvaliteetset soola, nt Maldon, Fleur de Sel vms)
1 tl suhkrut (võib olla ka Demerara vm pruun suhkur, karamelline maitsenüanss on täitsa mõnus)
purustatud valget pipart
ohtralt tilli
soovi korral ka tibake konjakit või brändit
Puhasta filee luudest, sega omavahel maitseained v.a. till ja jaota ühtlaselt fileele laiali. Võid liha peale tilgutada ka veidi konjakit või brändit.Kõige peale pane ohtralt hakitud tilli. Lõika filee keskelt pooleks ning aseta kaks poolt vastamisi. Keera filee paberisse, siis toidukile sisse ja pane kerge vajutuse alla külmkappi.

Nii näeb välja kaks päeva "küpsenud" õrnsoola kala värskelt lahtipakituna

Külmkapis 2 päevaga on kala valmis. Siis pole muud, kui kala fileerimisnoaga õhukesteks viiludeks poolviltu lõigata.
Edasine on juba igaühe fantaasia vili. Maitseb ülimõnusalt erinevates kooslustes. Väike sidruni- või laimimahla törts teeb ka ainult head.

28. aprill 2010

Salatihooaeg

Ühe korraliku suvise grillimise juurde käib kindlasti salat.

Salatiained hetkel kõik otsapidi mullas jõudu ja rammu kogumas. Varsti piisab sellest, et korviga kasvuhoones või peenarde vahel (või ka turul) jalutamas käia ja vitamiinidest pakatavad koostisosad salatisse ongi olemas. Kasuta ainult oma fantaasiat nende kombineerimisel.
Seetõttu ei hakkagi iga veidi erineva koostisega salatit siia kohe üles riputama, vaid panen kirja hoopis ühe lihtsa, kuid äärmiselt lollikindla salatikastme. Maitsev lõpptulemus on garanteeritud.
Salatikaste valem on järgmine:
1 osa (valge veini) äädikat (võid asendada ka sidrunimahlaga)
3 osa oliiviõli
1 tl Dijoni sinepit (see teraline sinep siis)
1 hästi peeneks hakitud šalottsibul
soola
pipart
Lisaks võid veel juurde panna mett (annab väga mõnusa magusa nüansi lisaks). Kui tahad küüslaugust maitset, siis purusta üks küüslauguküüs salatikase sisse või pane mõneks tunniks pooleks lõigatud küüslauguküüs kastesse ja tõsta enne salatile valamist välja. Viimati kirjeldatud meetod annab õrnema delikaatse küüslauguse maitse.
Tegevuskäik: pane sool, pipar, sinep ja sibul kaussi. Sega äädikaga läbi ja nirista vähehaaval juurde oliiviõli.
Nii lihtne see ongi.
Pildil olevas salatis on beebispinati- ja salatilehed, kirsstomatid, värkse kurk ja redis ning noored koorega keedetud kartulid.

25. aprill 2010

Shish kabob. Või siis šašlõkk.

Ei leidu vist ühtegi eestlast, kes poleks suve saabudes takerdunud šašlõkivarrastesse. Shish kabob on varda otsas küpsetatud liha nimetus tema päritolumaal ehk Türgis. Esimesed viited sel moel küpsetatud lihale pärinevad muide juba Ottomani impeeriumi aegsetest pärsiakeelsetest tekstidest.
Lisaks erinevatele lihadele pannakse varda otsa ka erinevaid juur- ja aedvilju.
Mina olen juba ammu loobunud liha äädikas leotamisest (äädikal see paha omadus, et tõmbab liha kuivaks). Lihtsalt ja kiiresti on võimalik valmistada oluliselt paremaid marinaade liha grillimise jaoks. Üks neist, hästi mahe ja mõnus, on toodud siin.

Retsept pärineb Bevely le Blanci "Mezze" raamatust. Lihaks oli tallekael (vabandust kõikide hellahingeliste ees), varrastele sai lisatud veel kollast paprikat, kirsstomateid ja sibulasektoreid.
Marinaadi jaoks läks vaja järgmiseid aineid:
2 spl piima
2 spl oliiviõli
2 spl tomatipastat
1 sibul peeneks hakitud
1/2 tl jahvatatud vürtsköömneid
soola ja pipart maitse järgi (need lisan vahetult enne grillimist)
sidrunit valmis lihale pealepiserdamiseks.
Toodud kogusest jätkub ca 500-700 gr liha marineerimiseks ja kasutada võib erinevaid lihasid.
Segasin kõik marinaadi ained (tegin seekord purustajas). Liha lõikasin väikesteks tükkideks, asetasin marinaadi, segasin ja pigistasin marinaadi kätega liha sisse (annab kõige parema tulemuse, kui korra kättpidi liha sees ära käia). Nüüd tuleks lasta paar tundi lihal marinaadis seista. Samasse marinaadi pane ka meelepärased juurikad vm.
Torka liha koos aedviljadega varraste otsa. Määri grillrest õliga. Grilli vardaid neid pidevalt keerates ca kümmekond minutit (võid küpsusastet kontrollida, lõigates mõne tüki lahti, et veenduda läbiküpsemises).
Kerge hapuka nüansi lisamiseks pigista valmis lihale sidrunimahla peale.
Juurde serveeri pitaleiba või lavašši (ka need võid grilli peal soojaks lasta), tzatziki kastet, värsket salatit jm meelepärast.
Olen üsna kindel, et sellisel moel marineeritud liha teeb pika puuga äädikasele marinaadile ära.

24. aprill 2010

Rabarberi-ingveri toorjuustu kook hapukoorekattega

Tegin täna oma lemmikut rabarberi-ingveri-toorjuustu kooki.


Asssa, kui hea see ikka on!

Koogi jaoks läheb vaja:
Põhi:
150 grammi Digestive küpsiseid
50 grammi sulatatud võid
1 tl jahvatatud ingverit (soovituslik)
Täidis:
0,5 kg rabarberit
2 dl suhkrut
Pöidlasuurune jupp riivitud ingverit
450 grammi toorjuustu
400 grammi magusat kohupiimapastat
4 muna
2 spl tärklist
Kate:
100 grammi hapukoort
paar lusikatäit hapukoort + pool teelusikatäit vaniljesuhkrut

Põhja jaoks purusta küpsised köögikombainis ning sega sulavõi ja ingveriga. Kata lahtikäiva vormi põhi küpsetuspaberiga ja suru küpsisepuru vormi põhjale.
Täidise jaoks lõika rabarber tükkideks, koori ja riivi ingver ning keeda koos suhkruga ca 15 minutit. Jahuta segu.
Vahusta toorjuust koos kohupiimaga, lisa ükshaaval munad, rabarberi-ingveri moos ning sõelu hulka tärklis (jälgi, et tärklis tükki ei jääks). Vala põhjale ning küpseta ahjus 175 kraadi juures vähemalt tund kuni 1 tund ja 20 minutit. Kui kook hakkab pealt liialt pruunistuma, alanda kuumust, kuid ära võta liiga vara kooki välja.
Katte jaoks sega hapukoor suhkru ja vaniljesuhkruga ning kalla/määri see koogile. Pane veel 5-7 minutiks ahju, et kate taheneks. Lase koogil jahtuda ja kaunista maasikatega.

Tänud minu armsale naabrinaisele Edithile, kes mind kepsakate värskete rabarberitega varustas. Näevad teised mõnusalt teismelised välja - mahlased, vurtsused, energiast paukuvad.


Oi ma armastan rabarberit! Ära jõudsin oodata selle hooaja!

Retsept ilmus 2010 juunikuises Oma Maitse ajakirjas

23. aprill 2010

Ahvenamari ehk reedene rõõm

Tundub, et reede on kalateemaliste imede päev.

Alles kirjeldas Liina, oma blogis, kuidas ta Solarises kalmaari-ilmutist nägi ja endast veidi sellise imeasja peale väljus. Ja Kristel oma kommentaarides viitas taramale, mis ka kalamarjaline.
Täna oli siis minu ime kord. Käisin oma nädalalõpusel poetuuril (minu ostukoha valik on otses sõltuvuses ilmast, ilusa ilmaga eelkõige turg, näru ilmaga pigem Stockmann). Täna oli siis Stockmann päevakorral, kuna mööda Tartu maanteed kesklinnas NATO tippkohtumise auks üles seatud barrikaadide vahel ekseldes tuli taevast jääkülma vihma, mida ilmestas läbilõikavalt hammustav põhjatuul. Brrrr. Tuppa poodi ja turg jääb ilusamat ilma ootama!
Stockmanni kalaletist värkset lõhefileed valides jäi mu pilk ühele ootamatule vaagnale pidama. Kontrolliv pilk sildile - ahvenamari. Vauu! Kohe meenus lapsepõlv ja vanaema maakodu. Mu onu oli kirglik kalamees ja pea alati oli vanaema juures värskelt praetud kala (mida pererahvas vaatas ääretult tülpinud näol, aga mina ja mu ema sööstsime alati just esmalt kalataldriku kallale). Lisaks kalale praeti ka ära mari ja värske praetud ahvenamari oli üks äraütlemata mõnus suutäis. Viimati sain seda väga-väga palju aastaid tagasi, sest paraku ei ole enam meie hulgas ei onu ega vanaema.
Lühidalt, seal siis oli ahvenamari ja loomulikult tõin ma ühe karbitäie seda ka koju. Kusjuures pean siinkohal mainima, et selle tooraine kilohind oli täpselt 25.- (ei, ma ei unustanud ühegi nulli ära). See lõhnas täpselt selle järgi, et algul plaaniti see ära visata, aga siis kellelgi kargas pähe idee stiilis: "Äkki mõni hull on nõus seda ostma". Kalamees sai arvatavasti umbes 5 krooni kilost kätte, arvestades kõiki lisanduvaid tasusid.


Ahvenamarjaga toimisin nii:
- eemaldasin esmalt ahvenamarja kiled
- praadisin võis keskmisel kuumusel ühe sibula parajalt klaasjaks
- lisasin veidi ka rohelist sibulat
- kallasin peale marja ja aeg-ajalt segades praadisin selle läbi
- maitsestasin soola-pipraga
- lisasin lõpus sulatatud juustu (selle võib ka hapukoorega asendada).
Röstisin leiva ja määrisin segu (ohtralt) sinna peale.
Valmis see roog oligi. Ja maitses väga luksuslikult. Reedesele kohaselt ja hinnale vaatamata :)

Spetsialisti soovitus veel lisaks

Vladislav Koržetsi soovituste järgi võib teha veel ahvenamarjast kotlette nii:
200-300g ahvenamarja
3-4 sibulat
4-5 muna
pool saia,piima,hapukoort
soola,pipart,võid ja praadimisõli
paneerimiseks jahu või riivsaia
Eraldame marja kilest. Praeme 1-2 keskmist sibulat õli ja võiga kuldseks, lisame ahvenamarja ja praeme koos sibulaga kergelt läbi. Lisame hapukoort, kuumutame kõik koos läbi. Saame marjamassi.
Võtame saia, leotame seda piimaga ja teeme pudedaks. Lisame saiale munad ning 1-2 hakitud sibulat, segame läbi. Segame marja- ja saiamassi kokku, lisame soola ja pipart. Paneme kotletisegu mõneks ajaks külma.
Enne praadimist vormime käte vahel meeldiva suurusega kotletid, paneerime neid jahu või riivsaiaga. praeme parajas kuumuses.

21. aprill 2010

Hummus

Grillihooaja saabumisega seoses on igasugu võided-määrded jälle päevakorras. Hea suupistelauale pista ja grilliroogade kõrvale ampsata. Hummus on üks neist, mis suvisele lauale hästi sobib.

Hummuse nimi pärineb araabia keelest ning roog on pärit Kesk-Aasiast.
See on üks äraütlemata mõnus toit, mis kuulub kindlasti mezze (suupistelaud) roogade nimekirja erinevates Kesk-Aasia ja Ida-Vahemere riikides. Retsepte on seetõttu ringlemas päris hulganiselt ja umbes pooled neist väidavad, et täpselt see on õige ja autentne :)
Hummuse tuuma joonistavad välja kikerherned ja tahini ehk seesamiseemne pasta, lisatakse veel sidrunimahla, küüslauku, oliivõli ja erinevaid maitseaineid.
Minu hummuse retsept on selline:
400 grammine purk kikerherneid
2 küüslauguküünt purustatuna
3 spl tahinit (Piprapoes täitsa olemas)
3-4 spl sidrunimahla
1/4 tl jahvatatud vürtsköömneid (cround cumin)
oliiviõli
soola, pipart
Kurna kikerherned ja püreesta koos küüslauguga. Lisa tahini ja sega kikerherne pasta hulka. Siis lisa sidrunimahl, vürtsköömned, sool ja pipar. Võid lisada ka oliiviõli, kui tahad kreemjamat tulemust. Timmi maitse endale parajaks lisades soovi korral kõiki maitseid juurde. Hummuse peale puista värskelt hakitud koriandrit või peterselli. Kalla peale ka korralik sorts oliiviõli.


Serveeri ja söö koos soojendatud pita leivaga.

18. aprill 2010

Bolani ehk kartuli-koriandri täidisega leib

Bolani e kachaloo on päris taaskord Afgaani köögist (nagu ka minu viimase aja üks vahvamaid avastusi ehk koriandri-mündi tšatni) ja tegemist on ülimõnusa tõhusa ampsuga, kus figureerib ka eesti köögi alustala ja peategelane kartul. Bolani on siis kartuli, koriandri ja rohelise sibulaga täidetud leib (i.k. bread, meie mõistes küll pigem sai või pirukas).

Tegemine liiga kaelamurdev katsumus ei ole :)
Vaja läheb taina jaoks:
6-7 dl jahu
2 dl toatemperatuuril vett
1 tl soola
1 spl oliiviõli
Selle etapi võib ka vahele jätta ja kasutada valmis tortillasid.
Täidise jaoks:
2 keskmise suurusega keedetud kartulit
1 dl hakitud värsket koriandrit
1 dl hakitud värsket rohelist sibulat (sh valged osad)
2 spl oliiviõli
1 tl soola
1 tl värskelt jahvatatud musta pipart
Praadimiseks õli.
Tainas tee nii, et sega jahu soolaga ja lisa vähehaaval vesi ning õli. Sõtku seni, kuni formeerub korralik tainapall (jahu ja vee kogus võib veidi varieeruda, kuna jahud on erinevad. Välja peab tulema tugeva struktuuriga tihke tainas, mida saab samas sõrmedega vajutada ehk siis mitte ka liiga kuiv-kõva). Sõtku saadud tainast 10 minutit (minul aitas sellest etapist üle saada tubli köögiabiline, kes vihaselt urisedes tainapalli nõutud aja mudis), pane siis kaussi räti alla umbes tunniks "kosuma". Tainas peaks tulema üsna tihke olemisega.
Täidise jaoks keeda kartulid, lase veidi jahtuda, koori ja suru kahvliga puruks. Sega juurde hakitud koriander ja roheline sibul, õli. Maitsesta soola ja pipraga.
Vormi tainast jahusel tööpinnal keskmise õuna suurused pallid ning rulli need õhukeseks ja umbes tortilla suuruseks. Aseta ühele poolele täidis ning keera tainas poolkuu kujuliselt kokku. Suru ääred kahvliga kokku.

Kuumuta pannil hea sorts õli ning prae bolanisid mõlemalt poolt, kuni kuldpruuni krõbeda kooriku tekkimiseni.
Süüa võib neid nii soojalt kui külmalt. Juurde sobib hästi jogurtikaste (nt tzatziki tüüpi kaste).
Ja peale bolaniga maiustamist jääb mul üle vaid küsida, miks meie kodune köök kartulisse nii vaimuvaeselt suhtunud on?!

17. aprill 2010

Grillihooaeg alaku! Kreekapärased grillvardad pitaleiva ja tzatzikiga ning ürdimarinaadis kanavardad

Tegelikult vedasime grilli juba eelmisel nädalavahetusel välja, aga väga märkimisväärseid grilliroogasid tookord ei teinud.
Seekord sai ekstra ette valmistatud ja kogu pere toitlustamise raskuspunkt grillimisele lükatud. Ja Eesti kliimale kohaselt läks ilm keskpäevast alates pilve ja tekkis mingi vastik külm tuul, nii et õues müttamine oli kõike muud kui meeldiv. Nojah, eks tulevad taaskord meelde tuletada meie suve eripärad.
Aga grillisime sellegipoolest ja tegemisele läksid kreekapärased sealiha vardad (souvlaki stiilis), ürdimarineeritud kanafilee ning ürdiõli marinaadis aedvili-seened. Muidu teeksin igal kümnel juhul grillimise jaoks lammast, aga kuna mu kaks vanemat last siiani keelduvad lammast söömast, siis sai kompromissile mindud ning siga-kana grillile pandud.
Lisaks siis grillitud sea juurde tzatziki kaste ning otsustasin viimase OM külaskäigu loo valguses ka isetehtud pitaleibadega kätt proovida.


Alusta esmalt sellest, et pane bambusvardad paariks tunniks vette likku.
Kreekapäraste sealiha varraste jaoks läks vaja:
ca 0,5 kilo seafileed või kaelaliha (lõigatud 3x3 tükkideks)
1 tl münti (kas kuivatatud või värsket)
1 tl oreganot (kas kuivatatud või värsket)
2 küüslauguküünt purustatuna
1 sidruni mahl
hea sorts oliiviõli
1 spl veiniäädikat
soola, pipart maitse järgi
Sega marinaadi koostisosad ning pane liha marinaadi vähemalt tunniks. Võib ka üleöö marineerida. Enne grillimist lükka liha varraste otsa (ära suru üksteise otsa, vaid pigem jäta lihatükkide vahele väike vahe) ja grilli umbes 10 minutit. Ära üle küpseta, liha muutub siis kuivaks ja tuimaks.


Tzatziki kastme jaoks läheb vaja:
200 gr maitsestamata jogurit
1 tl hakitud värsket või kuivatatud münti
pool pikka kurki
paar küüslauguküünt purustatuna
soola, pipart, törts oliiviõli, veidi sidrunimahla
Sega purustatud küüslauk soolaga ja lase veidi tõmmata. Samal ajal riivi jämeda riiviga kurk. Kui serveerid kastme kohe, võid kurgi otse kastmesse lisada. Kui tahad pikemalt hoida, siis puista peale veidi soola, lase seista ning kalla siis tekkinud vesi ära. Nii ei lähe kaste liialt vedelaks. Lisa küüslaugule kurk, münt, jogurt, oliiviõli, sidrunimahl, vajadusel sool ja pipar. Timmi maitse parajaks ja pane mõneks ajaks külmkappi "tõmbama". Enne serveerimist raputa peale veidi jahvatatud tšillipipart.


Pitaleibade valmistamise idee sain viimasest (aprilli) OM-ist. Valmistuskäik tundus lihtne. Tegin poole toodud kogusest ehk siis vaja läks:
ca 250-300 grammi jahu
1 pk kuivpärmi
200 ml käesooja vett
1 tl suhkrut
0,5 tl soola
sorts oliiviõli
Käesooja vee hulka lisasin jahuga segatud pärmi. Juurde lisasin soola, suhkru ja oliiviõli ning segasin ühtlase taina. Tuli üsna vedela olemisega mass. Panin selle ahju kõige madalama temperatuuri juurde kerkima. Kerkis üsna jõudsalt, pärast oli ahi väljatilkunud tainast täis :) Taina mass kerkis minul tublisti üle poole. Kuna tainas oli väga vedel, siis esimese portsu tegin nii, et võtsin kerkinud tainast suure lusikaga parajad portsud ja panin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Tulid küll veidi lopergused, aga max kuumusega ahju pistsin nad sellegipoolest. Minul küpsesid umbes 10 minutit (algses retseptis oli 5 minutit, aga olen ka enne täheldanud, et mul tuim ahi). Teise portsu sisse segasin veel jahu ja proovisin pätsid veeretada nagu retpseptis ette nähtud. Välja tulid nii lusika- kui käega tehtud pätsid, "pitaleivamad" olid minul just need lusikaga vedelast tainast tehtud pitad. Olid täpselt parajalt õhukesed, et pooleks lõigata, sinna sisse liha ja värsket kraami koos tzatziki kastmega lisada ning siis mõnuga süüa. Pildil on näha, kohevamad ja kuklikese stiilis pitad on paksemaks jahust (eespool) ja lamedad leivad on lusikaga tõstetud vedelast tainast.
Kui kasutad valmis pitaleibasid, siis lase need lihtsalt vahetult enne söömist grillil soojaks.
Pere mõmises rahulolust ja vaatamata sooje kindaid nõudvale grilliilmale, olime oma grilliroaga väga rahul. Süües tuleks pitaleib poolitada, sinna taskusse pista liha, värsket materjali (kurk, sibul, tomat jms) ja kõik see kraam üle kallata tzatziki kastmega. Njämm!


Lisaks tegin veel ürdimarinaadis kanafileed ja aedviljavardaid.
Ürdimarinaadi jaoks on vaja ürte (sobivad pea kõik rohelised ürdid, võta täpselt neid, mis kodus olemas on). Minul oli täna selline koostis:
hakitud tilli
hakitud peterselli
hakitud basiilikut
1 väike hakitud tšillipipar
1 spl mett
2 spl oliiviõli
1 sidruni mahl
soola, pipart
Lõika kanafileest pikuti viilud ja asetea need marinaadi. Jäta vähemalt tunniks marineeruma. Lükka kanaribad S-tähe kujuliselt varda otsa. Grilli 5-8 minutit.
Sama marinaadiga võid teha ka aedvilju. Minul olid pruunid šampinjonid, suvikõrvits, šalottsibul ja punane paprika.
Kõik see kokku maitses imeliselt hästi. Ju mängis oma rolli grillihooaja algus ja see kergelt suitsune nüanss kõikide toitude maitsetes tundus eriti hõrk.
Jääme igal juhul ootama soojemaid õhtupoolikuid ja loeme grillihooaja avatuks :)

Kohupiimakook sidruni ja rosinatega

See on kook, mille retsept on ema poolt käsitsi kirjutatuna veidi kolletunud rebitud servadega paberilehel minuga aastaid kaasas käinud. Kook, mis võluv oma lihtsuses ja maitsev igas olukorras. Vajaminevate ainete järgi üsna traditsiooniline nõuka aja kook: kasin oma koostisainetelt. Kook sisaldab ka sidrunit, selle jaoks oli emal külmkapis väike purk, kus õhukesed sidruniviilud suhkru sees. See purgike aitas hädast välja, kui parasjagu poest jälle sidrunid olid otsa saanud.

Retsept ise järgmine (kui tahad teha suure ahjuplaadi koogina, võta topelt kogus):
Põhja jaoks on vaja 120 grammi võid, 2,5 dl jahu, 1 tl soola, 0,5 dl suhkrut, 1 muna.
Sega kõik koostisained (või peaks olema toasoe), veereta tainapall ja pane külmkapp vähemalt pooleks tunniks seisma. Siis võta välja ja laota küpsetuspaberiga kaetud vormi põhjale ühtlase kihina.
Täidis:
1/2 kilo vanillikohupiima (algselt oli ikka teraline kohupiim, mina tegin kohupiimapastaga, lastel mingi tõrge selle teralise kohupiima vastu)
250 grammi hapukoort
3 suurt või 4 väiksemat muna
2 dl suhkrut
1 sidruni mahl ja riivitud koor
3 spl tärklist või jahu.
100 gr rosinaid
Võid teha tihedama koogi ilma munasid vahustamata. Siis sega munad suhkruga, lisa kohupiima, suhkur, hapukoor, sidrun, rosinad ja tärklis lihtsalt segamini ja vala vormi põhja küpsetuspaberile laotatud põhja peale.


Kui tahad kohevamat kooki (minu pildil on ka see vahustatud variant), siis sega kõik täidise koostisained v.a. munad, mis klopi eraldi vahule ja lisa ettevaatlikult kõige lõpus täidisele.
Küpseta 200 kraadi juures ca 35-45 minutit (aeg sõltub vormi suurusest, kui on väikesm vorm ja paksem kook, kulub rohkem aega ja võid veidi temperatuuri alandada, et olla kindel, kas kook ikka keskelt läbi küpseb).
Juurde tuleks pakkuda naabritädi juurest toodud värsket kaevukülma piima (vähemalt minu nostalgiliste mälestuste järgi)

16. aprill 2010

Suvikõrvitsa-kana penned

See pasta on meil menüüs ka juba aastaid ja pärit on ta "Pastaraamatust". Midagi eriliselt mõnusat on selles suitsukana-suvikõrvits pluss basiilik ja tomat koosluses. Kes vähegi pastasõber, siis soovitan kindlasti järele proovida. Leidsin poest veel mõnusad väikesed suvikõrvitsad, mis jäävad selles roas palju ilusamad, kui jämeda suvikõrvitsa latakad.


Pasta jaoks läheb vaja:
ca 300 gr pennesid
300 gr suvikõrvitsat
200 gr suitsukana tükke (mina kasutasin Rannamõisa suitsutatud fileed)
200 gr kirsstomateid
1 dl valget veini
200 ml vahukoort
1 sibul
paar küüslauguküünt
tüümiani, basiilikut, parmesani, soola, pipart, õli.
Alusta pastakastme tegemist sellest, et kuumuta pannil õlis läbi tükeldatud suvikõrvits. Lisa sinna juurde suitsukana ja tüümian. Kuumuta kõik koos läbi ja aseta kõrvale.
Pane pannile tiba õli ja kuumuta keskmisel kuumusel sibul klaasjaks, lisa juurde hakitud küüslauk ja hauta veidi. Siis pane pannile vein, kuumuta mõned minutid. Lisa koor ja keeda kõik koos läbi. Lisa eelnevalt kuumutatud suvikõrvits-kana ja sega kõik läbi. Lisa poolitatud kirsstomat ja värske basiiliku lehed. Maitsesta soola ja pipraga.
Kastme valmistamise ajal pane keema pastakeeduvesi (vahemere soolasusega ehk üsna soolane) ja keeda pennesid vastavalt pakil kirjas olevale juhisele. Kui tahad al dente pastat, siis minut vähem kui pakile märgitud.
Kui pasta on keenud, kurna see ja sega pastakastmega. Aseta taldrikule ja peale saputa värskelt riivitud parmesani ja mõned lehed värsket basiilikut.

Kukeseenepasta

Aeg küll kevadine, aga sügavkülmas karbis kasutusvalmiks praetud kukeseened peavad ruumi tegema uue hooaja saadustele. Vahelduseks kukeseenekaste-kartuli-tilli kooslusele tegime täna mõnusat kukeseenepastat värske muna-tagliatellega. See üks lemmikuid ja eriti hästi maitseb siis, kui pole ammu kukeseeni söönud (nagu näiteks täna).


Vaja läheb:
250 gr pakk värsket tagliatellet
ca 1 l kukeseeni
200 gr vahu- või kohvikoort
1 sibul
1-2 küünt küüslauku
ca pool tassi valget kuiva veini
parmesani, tilli, tüümiani, soola, pipart
Kukeseene pastakaste valmistan nii, et hautan oliiviõli-või segus keskmisel kuumusel 1 hakitud sibula klaasjaks, lisan paar küünt küüslauku ja mõned varred värsket tüümiani (varre küljest tõmban lehed lahti). Lisan ka sügavkülmast võetud (ja eelnevalt läbikuumutatud) kukeseened. Kui teed värsketest kukeseentest, siis pane esimesena kuumale pannile kukeseened, lase vedelik välja haududa, siis lisa või ja sibul-küüslauk ning hauta kõik koos läbi.
Lisa vein ja kuumuta paar minutit, siis lisa koor ning hauta veel mõned minutid, et kaste muutuks paksemaks. Maitsesta soola-pipraga.
Kastme valmistamise ajal pane keema pasta jaoks soolaga maitsestatud vesi (peaks olema vahemere soolasusega ehk üsna soolane) ning keeda pastat tiba vähem, kui pakile märgitud, et oleks al dente.
Sega pasta kastmega ning saputa peale värsket tilli ja riivitud parmesani.

13. aprill 2010

Lemon curd ja vanilla custard - ühed maitsvad mõlemad

Kes vähegi kokku puutunud Briti päritolu kokaraamatutega, see teab, et varem või hiljem hakkavad korduma sõnad lemon curd ja custard. Olemata küll liiga suur Briti kokakunsti fänn, siis need magusad road on olnud täiesti arvestatav panus magustoidu maailma. Mõneti sarnase valmistuskäiguga, kuid maitselt erinevad toidud väärivad eraldi neil peatumist (ka seepärast, et sageli on nende ülesanne magustoite täiendada ning kasutusvõimalusi on rohkelt).


Kollane on siis pildil lemon curd sidrunikreem ja valge vanilla custard ehk vaniljekaste.
Mõlema toidu valmistamise puhul on peamine paksendaja kuumutamisel kalgenduv muna(kollane), mis nõuab roa valmistamise juures mõneks hetkeks pühendumist, kuna on oht saada tükiline omlett siidise kastme asemel. Siin paar nippi, mis kehtivad mõlema magusroa puhul:
- ettevaatuse võttes võid kogu kuumendamise protsessi teostada kuumaveevannis. Kulub küll veidi rohkem aega, aga klimpitõmbamise oht on väiksem
- kui näed ikkagi kalgendnud munatükke, siis pane nõu kiiresti külma vette, et peatada protsess ning võid hiljem kreemi läbi sõela kurnata.
- väga sageli soovitatakse kasutada segamisel kas spaatlit või puulusikat. Seletust kahjuks ei tea. Olen ise teinud ka metallist vispliga segades ja välja on tulnud ka nii.
- kastme ja kreemi paksust saab reguleerida munade hulgaga. Toon siin välja põhiretsetpid, kui tahad kas paksemat või vedelamat, siis tuleks lihtsalt munade hulka reguleerida. Paksendada on võimalik ka tärklisega (kuigi see muudab veidi toitude struktuuri veidi teisemaks). Lõpptulemuse paksus sõltub ka kasutatavate munade suurusest.

Lemon curd ehk sidrunikreem.
Tegelikult on fruit curd veidi laiem mõiste ning seda võib valmistada erinevatest puuviljadest (peamiselt sidrun, apelsid, vaarikad) kreemi. Kasutama hakati seda 19. sajandi lõpul Inglismaal ning see oli alternatiiv moosidele kella-viie-tee juurde söödavate saiakeste juurde.
Lemon curd on väga levinud igasuguste kookide ja saiade täidisena. Sageli on inglisekeelsetes retseptides mainitud, et võta 200 grammi lemon curd'i ehk siis järelikult on paljudel purgis nimetet ollus juba valmiskujul olemas. Eestis ei ole valmis lemon curdi kohanud, seega tuleb see endal valmistada.


Mina olen kasutanud brittide toiduajakirjast Olive pärit imelihtsat põhiretsepti:
4 sidruni mahl ja riivitud koor
4 muna
100 grammi võid
4 dl suhkrut
(soovi korral lisa 2 munakollast)
Pane kaussi sidrunimahl ja koor, klopi hoolikalt lahti munad, lisa pehme või ja suhkur ning sega kõik läbi. Aseta kauss kuumaveevanni ning puulusikaga segades kuumuta segu, kuni see pakseneb ja muutub läikivaks (lööb lusika küljest lahti). Kasuta kas kohe või pane kreem purki ning säilita külmkapis.
Kasuta kookide täidisena, saia peal, jäätise sisse segamiseks jne. Väga mõnusa ja intensiivselt hapu kreemi kasutusvõimalusi leiab mitmeid.
Mina tegin muretainast väikesed vormid, panin sinna peale sulatatud tumeda šokolaadi ja siis lemon curd kõige peale.

Vanilla custard ehk vaniljekaste - tegemist on pudingilaadse toiduga, mis koosneb piimast/koorest, munadest, suhkrust ja maitseainetest. Paksem (rohkemate munadega) custard on tuntud ka kookide-saiade täidisena. Custard on väga pika ajalooga toit, väidetavalt on seda nimetatud juba 14. sajandil ning päritolumaa on ikka Inglismaa.
Custard'it võib tavaliselt ka külmutada ehk siis on tegemist kodutehtud jäätise algretseptiga. Kõige sagedasem maitselisand on vanilje (soovitavalt naturaalne ehk siis parim on kasutada vaniljekauna). Vedel vaniljekaste on tuntud ka crème anglais nime all ja seda kasutatakse väga sageli puuviljatoitude ja -kookide juurde. Rabarberi ja õunaga kooslus on jumalik ja praegu on just paras kätt harjutada, enne kui rabarberid valmis saavad :)

Baasretsept on selline:
500 ml piima
500 ml vahukoort
6 spl (tuhk)suhkrut
1 vaniljekaun (pikuti pooleks lõigatud ja seemned eraldatud)
8 suuremat sorti munakollast.
Sega koor ja piim, 4 spl suhkrut ja vaniljekaun (pane sisse nii seemned kui valmistamise ajaks ka vaniljekaun). Kuumuta keemiseni ning tõsta siis tulelt ja lase mõned minutid jahtuda.
Pane munakollased kaussi, lisa ülejäänud 2 spl suhkrut ning vispelda helekollaseks vahuks. Võta vaniljekaun piima/koore segu seest välja ning kalla üks sorts piima munakollase sekka samal ajal hoolega segades. Tee nii paar korda järjest (nii väldid muna tükkitõmbumist). Kalla lõpuks kogu piimasegu munakollaste sisse ja sega kõik läbi. Kuumuta massi kas keevaveevannis või ka ettevaatlikult otse tulel. Segu peaks hakkama ühtlaselt paksenema ilma, et tükke tekiks. Kui segu on paksenenud, tõsta pott tulelt või kuumaveevannilt ning lase veidi jahtuda.
Söö kastmena kas soojalt või külmalt. Võid panna saadud segu ka sügavkülma - tulemuseks on väga puhta maitsega vaniljejäätis.

Mina tegin nii, et muretaina põhjale laotasin veidi sulašokolaadi. Sinna peale tükeldasin värskeid maasikad koos mündilehtedega ja magusroale peale kallasin värskelt valmistatud custardi.

Martsipanisaiad

Väga mõnusad saiad, minu laste ühed lemmikud, mida seetõttu ikka aeg-ajalt teen.


Pean paraku tunnistama, et pärmitaina tegu ei kuulu minu lemmiktegevuste hulka. Eelkõige siis see osa, mil kleepuvast ebamäärasest massist tuleb sõtkuda valmis ollus, mis: "on läikiv-elastne ja käte ning kausi küljest lahti lööb". Enne seda faasi tundub mulle alati, et olen üleni koos veniv-kleepuva massiga ja köögis ei ole enam ühtegi kohta, mis poleks jahuga kaetud. Lühidalt, enne ja pärast on suhteliselt ok, aga see mäkerdamine ei ole minu rida. Aga värske saialõhna nimel - teen ikka :)


Kasutan magusa pärmitaina põhiretsepti (tõsta kõik koostisained varem külmkapist välja, et oleksid toasoojad):
2,5 dl sooja piima
1 pakk kuivpärmi või 25 grammi presspärmi
1 muna
1 tl soola
1 dl suhkrut
7-8 dl jahu
100 grammi võid
Hõõru presspärm vähese suhkruga vedelaks ja lisa käesooja piima ja 1 dl jahu sisse. Kuivpärmi puhul sega see ca 1 dl jahuga ning lisa soojendatud piimale. Lisa muna, sool, suhkur. Sõelu juurde 3-4 dl jahu ja sõtku veidi. Lisa ülejäänud jahu järk-järgult (jälgi taina paksust ja reguleeri jahu kogust selle järgi). Pane juurde toasoe või ja sõtku tainas ühtlaseks lisades vähehaaval järelejäänud jahukoguse. Sõtku, kuni tainas muutub ühtlaseks ja lööb käte küljest lahti.
Kata kauss rätikuga ja pane kerkima. Aega peaks selleks olema vähemalt 1 tund. Minul oli tunni pärast tulemus veel veigi nigel, kahe tunni pärast oli tainas parasjagu kohevaks ennast ajanud.


Peale kerkimist saputa lauale jahu ja rulli tainas lahti.
Mina tegin klassikalist rulli, ehk siis riivisin ca 150 grammi mandlimartsipani taina pinnale ja keerasin taina siis rulli. Lõika terva noaga poolviltu paraja suurusega pätsid. Pane ahjuplaadile sooja kohta kerkima (soovitan ka see protseduur üsna pikaldaseks jätta, minul kerkis seekord tund aega ja väga kohevad ilusad pätsid said). Kui rullid on kerkinud vähemalt kahekordseks, siis pintselda üle munaga, raputa peale mandlilaaste ja pane 230 kraadi juurde (pöördõhuga) küpsema ca 10-12 minutiks. Välja võttes saputa peale tuhksuhkrut.
Naudi koos tee või kohviga. Mõnus!

12. aprill 2010

Kõrvitsa toorjuustu kook hapukoorekattega

Vürtsikas ja imeliselt hõrgult maitsev kõrvitsakook on kui viimane kummardus pikale ja kauaks meeldejäävale talvele enne varsti saabuvat rabarberihooaega.
Selle kõrvitsakoogi tegemise osas tundsin moraalset kohustust. Nimelt kavatsesin mõni aeg tagasi seda kooki teha ning sellel hetkel olid Tallinnast kõrvitsad müügilt kadunud ning kõrvitsakoogi idee vormus hoopis virsikukoogiks. Samas kuuldi minu kõrvitsamuret ning mõne aja pärast tõi Tiina mulle ahjus küpsetatud, püreestatud ja sügavkülmutatud kõrvitsa püreed, kõrvits jälle suureks kasvatatud Katrini ema poolt. Seega peaks selle imeliselt maitsvana väljakukkunud koogi saamisloos tänud teele saatma nii Katrini emale ja ka Tiinale. Tänud!


Koogi retsept mõlkus meeles juba ammu ning pärit on see algselt SIIT.
Mõned muudatused sai töö käigus tehtud ja minu versioon sai selline:
Põhi
150 grammi purustatud Digestive küpsiseid
50 grammi võid
0,5 dl demerara suhkrut
1 tl jahvatatud ingverit
Purusta küpsised, sega sulavõiga, suhkruga ja ingveriga ning suru küpsetuspaberiga kaetud lahtikäiva koogivormi põhjale. Küpseta umbes 8 minutit 180 kraadi juures.
Täidis
3 dl ahjus küpsetatud ja püreeritud kõrvitsat
3 dl suhkrut (mina panin demerarat ja tavalist pooleks)
300 grammi toorjuustu (2 pk Farmi toorjuustu sobib hästi)
3 muna
2 dl vahukoort
1 tl kaneeli
0,5 tl jahvatatud kardemoni (võib ka jahvatatud muskaadiga asendada)
3 spl tärklist
1 väike pudel Ruf'i mõrumandliessentsi (võib ka ära jätta)
Vahusta toorjuust suhkruga, lisa ükshaaval munad, kõrvitsapüree, kaneel ja kardemon ning tärklis. Vahusta vahukoor tugevaks vahuks ning sega ettevaatlikult kõrvitsasegu hulka. Kalla eelküpsetatud põhjale ja pane ahju 180 kraadi juurde küpsema. Küpsemisaeg peaks olema vähemalt 45 minutit, minul kulus tund ära. Kui kook hakkab liiga kiiresti pruunistuma, alanda kuumust. Liiga vara ahjus välja võetud kook võib olla seest liiga vedel.
Kate
200 gr hapukoort
0,5 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
Sega katteained, lisa küpsetatud koogile ning pane kook veel umbes viieks minutiks ahju.
Lase koogil enne lahtilõikamist veidi jahtuda.
Kõik testgrupis osalenud lasid kuuldavale tunnustus- ja vaimustushüüdeid, nii et tasub proovida, et kõrvitsa kasutusvõimalusi jälle avardada.

10. aprill 2010

Lammas kaalikaga nagu Indias

See kaalikaga lammas Camellia Panjabi India karride raamatust mõlkus juba ammu meeles. Eelkõige just seepärast, et kooslus kaalikas ja lammas on siinkandis väga levinud, kuid selles India päritolu retseptis olid küll tuttavad kaalikas ja lammas olemas, kõik muu sinna lisanduv aga väga intrigeerivalt teistmoodi.


See retsept on pärit Kašmiirist ning tegemist on talvise roaga (kaalikaid säilitatakse seal lumme kaevatud aukudes). Kogu pada ise oligi oma iseloomult.... väga soe. Sobis igati talvehooaja lõpetamiseks. Maitse ei olnud vaatamata paljudele erinevatele vürtsidele liialt terav, vaid pigem nüansirikas ja väga-väga maitsev. Kindlasti läheb kordamisele. Sobib ka neile, kes liiga puhast lambamaitset pelgavad, kuna erinevate vürtside rohkus andis väga palju lisamaitseid ning "jõrm lammas" jäi tahaplaanile.
Ise oskan soovitada, et samamoodi võiks teha ka pada kartuliga (mida ka raamatus soovitatakse) ning vabalt võib teha ka ainult liha (ilma juurikateta).
Paja valmistamise jaoks on vaja:
300 gr kaalikaid
ca 1 kg lambakaela (sealt läheb siis liha pajaroa sisse ja kondid puljongi valmistamiseks)
400 gr sibulaid
2 küüslauguküünt
pöidlasuurune tükk ingverit
250 gr tomatikastet või purustatud tomateid
1,5 tl punase paprika pulbrit
1 tl jahvatatud tšillit
1 tl jahvatatud koriandrit
1 tl jahvatatud kurkumit
1 tl jahvatatud fenkolit ehk apteegitilli
4 tervet rohelist kardemoni + 2 musta kardemoni (neid musti mul paraku ei olnud)
loorberilehte, õli, soola, kaneelikoort.
Vürtsid ostsin Piprapoest, sealt on kõiki vajaminevaid aineid võimalik leida.
Alusta sellest, et lõika liha parajateks tükkideks. Kontidest keeda puljong koos loorberilehe ja küüslauguküünega (ca 45 minutit keeta pooles liitris vees ja siis kurnata)
Koori ja tükelda kaalikas (raamatu autor soovitab kaalikatükke torkida hambatikuga ning hõõruda siis soolaga sisse ja lasta vähemalt tund seista, nii võtab mõru maitse ära).
Pane pannile õli ning prae kaalikatükke keskmises kuumuses kokku ca 20 minutit, kuni kaalikad on krõbedad ja pruunid. Tõsta majapidamispaberile nõrguma. Minul oli see esimene kord elus kaalikat praadida :)


Pane poti põhja kaalikate pruunistamisest järele jäänud õli + lisaks veel sorts õli ning prae seal keskmiselt madalal kuumusel tükeldatud sibulat ca 20 minutit. Lisa tükeldatud ingver ja küüslauk ning prae veel 5 minutit.
Lisa vürtsid, 2 spl vett ja 1 spl õli, lambaliha tükid ning sega kõik korralikult läbi. Pruunista liha paar minutit nii, et liha oleks vürtsidega ühtlaselt kaetud. Kata pott kaanega ja lase haududa ca 10 minutit, et lihamahlad eralduksid ja siis koos vürtsidega jälle lihasse tõmbuksid.
Võta pajalt kaas pealt, sega ja keera liha potis veel mõned minutid. Autori sõnul: pideval segamisel puutub vürtsisegu kokku kuumusega poti põhjas ja nii omandab toit erilise maitse. Seda protsessi nimetatakse bhuna'ks.


Lisa soola maitse järgi. Kalla juurde tomatipüree ja puljong. Kata pott kaanega ja lase haududa veel vähemalt 30 minutit (minul haudus ligi tund). Kaalikad lisa 5-10 minutit enne roa lõplikku valmimist.
Juurde sai serveeritud aurutatud basmati riisi. Hästi sobib see roog kindlasti ka kartuliga või kartulipüreega.
Samamoodi võib valmistada ka parti ja nagu eelpool ka mainisin, siis kaalika võib asendada ka kartuliga.
Tasub kindlasti proovimist ja kui mõnd vürtsidest ei õnnestu saada, siis arvan, et tasub ikkagi katsetada, sest maitseid on seal tõesti väga palju erinevaid.

9. aprill 2010

Päevalilleseemnete ja jõhvikatega leib

Leivategu on nüüd mõnda aega iganädalaseks meeldivaks rutiiniks olnud. Lapsed eelistavad alati koduleiba muudele leivalistele ning see leivaküpsetamise lõhn on kirjeldamatult mõnus.


Eriti palju ei olegi hetkel erinevaid lisandeid katsetanud - puhas rukki-linnaseleib kerge koriandrimaitsega on lihtsalt niiiii hea. Ühe lemmiku oleme siiski avastanud - nimelt leib kuivatatud jõhvikate ja päevalilleseemnetega. Hapukasmagus jõhvikas annab mõnusa mahlasuse ning päevalilleseeme jälle tummisemat olekut tasakaaluks. Väga maitsev kooslus igal juhul.
Üks vahva seik ka - panen iga kord paar teelusikatäit koriandrit taignale lisaks. Ükskord avastasin leivateo käigus, et Meira koriander oli otsa saanud ja võtsin siis kapist sõbranna kingitud ja otse Türgist toodud jahvatatud koriandrit. Väga vürtsikas ja aasiapärase nüansiga leib sai :) Poleks uskunud, et maitseainetel nii oluline vahe võib olla! Seda oleks tulnud tõenäoliselt umbes veerand tavakogusest panna.

Veidi rummised sidrunimuffinid moonikattega

Maitsetrio sidrun-rumm-moon õigustas ennast igati SELLES kohupiimakoogis. Seetõttu tekkis mõte katsetada sama kooslust ka keeksilise olemisega tainas. Tegin seekord muffineid, kuid sama retsepti järgi võib ka keeksivormis suurema keeksi valmis teha.


Maitse on nauditavalt sidrunine, millele annab oma lisaaktsendi rummiessents. Hapukas-moonine kate on kui kirss tordil!
Taina jaoks läheb vaja:
100 grammi pehmet võid
3 dl suhkrut
1 sidruni riivitud koor ja pressitud mahl
1 väike pudel Ruf-i rummiessentsi
100 grammi hapukoort
3,5 dl jahu
3 muna
2 tl küpsetuspulbrit
Katte jaoks:
Paar spl sidrunimahla
3-4 spl tuhksuhkrut
veidi mooniseemneid


Vahusta toasoe või suhkruga, lisa ükshaaval munad, riivitud sidrunikoor- ja pressitud mahl (jäta veidi mahla ja koort katte jaoks), rummiessents ja hapukoor. Sega kõik ühtlaseks ning lisa jahuga segatud küpsetuspulber. Kalla tainas kas keeksivormi või muffinivormidesse ning küpseta 190 kraadi juures ca 30-40 minutit (võid kasutada pöördõhku, tainas kerkib paremini). Küpsust hinda tikuga kontrollides, kui tiku külge enam tainast ei jää, siis on ka seest küps. Kui kipub pealt liialt pruunistuma ja tikk jääb veel tainaseks, alanda kuumust ja võid muffinid/keeksi katta pealt fooliumiga. Küpsemisaeg on alati hinnanguline, kuna ahjud on erinevad.
Võta küpsed muffinid/keeks välja.
Katte jaoks seda sidrunimahl tuhksuhruga ning lisa mooniseemned. Pane lusikaga glasuur muffinite või keeksi peale, lisa näpuotsaga riivitud sidrunikoort ning lase kõigel sellel veidi jahtuda.

7. aprill 2010

Limoncello jäätis

Mõnus hapukas-kreemjas jäätis, mida lastele ei pakuta :)


Valmistamine on ülimalt lihtne - vahusta 400 ml vahukoort ca 1 dl suhkruga. Mina kasutasin oma uut lemmikut Nopri vahukoort, mida oli 360 ml. Korralikule tugevale vahule lisa 100-150 ml limoncello likööri. Sega kõik korralikult läbi ja pane sügavkülma. Vahepeal (öösel) limpsimas käimine on lubatud, sest retsept pärineb Nigella varamust ;)
Võib kasutada ka muid hapuka tsitruse alatooniga likööre, kui limoncellot käepärast ei ole.
Lisainfoks niipalju, et limoncello on algselt Lõuna-Itaaliast pärit sidruniliköör, mille valmistamiseks kasutatakse kanget alkoholi (ka grappat), sidrunikoori ja suhkrut. See on mõnus mõrkjas-hapukas jook, eriti kui seda serveerida jääkülmalt - meil seisab Itaaliast kaasa toodud Limoncello alati sügavkülmas, kust on hea seda otse klaasi kallata.
Limoncello jäätise retsept pärit Nigella Lawsoni raamatust.

6. aprill 2010

Roheline tšatni 2

Kipub ikka olema nii, et leides midagi vaimustumisväärset, sunnib see pöörduma ikka samale rajale tagasi.

Sinna kategooriasse paigutub hetkel ka minu järjekordne katsetus ürdise tšatni valdkonnast. Mõned päevad tagasi sattusin vaimustusse afgaanipärasest koriandri-mündi tšatnist. Nüüd leidsin paljukiidetud Camellia Panjabi India karride raamatust sarnase tšatni retsepti, millele lisatud veidi vähem hapet ning samas toodud lisaks veel tšilli terav maitse. Ei suutnud vastu panna kiusatusele see ära proovida. Ja kuigi pilti vaadates võib tunduda, et tegemist on püreeritud muruga, siis minu sõna selle peale, et tegemist on erakordselt mõnusa kastmega, mis sobib ideaalselt tugevamate lihadega (grillihooaeg ju kohe käes)
Tšatni ehk inglispäraselt chutney tähendab muide india algupäras lakkuma "chat-na", mis viitab toidu maitsvusele (taldriku lakkumine). Tšatnile on iseloomulik hapukas maitse. Külmkapis säilib ta paar päeva.
Rohelise tšatni jaoks läheb vaja:
1 klaas mündilehti
1 klaas koriandrilehti
1 või 2 rohelist tšillit (mina asendasin punasega, kuna rohelist ei olnud saada)
pool väikest sibulat
1/4 tl vürtsköömnepulbrit
1/2 tl soola
1 tl suhkrut
2 spl laimi- või sidrunimahla
Püreesta kõik koostisained v.a. sidruni- või laimimahl, mis lisa alles valmis püreele.

Tursamaksa-muna salat

Üks võimalus kuidas ära kasutada lihavõttest järele jäänud munad, on valmistada tursamaksa-muna salatit.
See on üks nostalgiline toit, mille puhul kehtib armastab-vihkab suhtumine. Kes armastab, siis jäägitult ja kui ikka ei meeldi, siis kohe üldse ei meeldi.

Minule meeldib juba lapsest saati, kui mu ema tegi aeg-ajalt tursamaksast muna ja sibulaga salatit. Nii mõnus suutäis! Mäletan, et teismelisena tüdrukuna ei julgenud kõva häälega omasuguste seltskonnas välja öelda, et mulle maitseb tursamaks (see on see nõme aeg, kui enesekindluse tase on miinusmärgiga). Selles seltskonnas oli tõeline fopaa tunnistada oma kiindumust igasugustesse kalalistesse. Fuih-fuih! :)
Õnneks on need ajad ammu möödas ja ma juba aastaid oma tursamaksa-teemalise ülestunnistusega kapist väljas.
Selle mõnusa ja ülimalt kasuliku (kõik ju teavad, et kalamaksaõli on laste kasvamise juures asendamatu ja tursamaksas seda jagub) võide jaoks on vaja:
1 karp tursamaksa konservi
1 keskmine sibul hakitud võimalikult peeneks
3 keedetud muna (võib ka rohkem)
tilli, sidrunit (või sidrunipipart), pipart.
Purusta tursamaks kahvliga, lisa hakitud sibul ja muna, sega kõik kokku, maitsesta ja söö röstitud saial.
Lisainfoks veel niipalju, et tursamaks on asendamatu B2 vitamiini allikas. Kasulik nii väsimuse, tuhmi naha, murduvate küünte jne puhul. Ja olen lugenud katsest, kus testiti koolis laste tulemusi nii kalamaksaõli tarbivate kui mittetarbivate õpilaste puhul. Ja arvake ära, kas kalamaksaõli tarbivad lapsed sooritasid kõiki katseid oluliselt paremini kui ülejäänud :)

Vitamiinisalat pardifileega

Üks mõnus kerge vitamiinidest pungil salat, mis sobib hästi kevadväsimusega võitlemiseks. Lisaks sellele maitseb võrratult!
Pardifilee võib asendada ka muu maitsva lihaga (erinevad (toor)suitsu linnuliha fileed sobivad kindlasti hästi).


Salati jaoks kasutasin tammelehe salati ja rucola segu salatipõhjaks, sinna peale viilutasin õhukesed fenkoli ehk apteegitilli viilud. Siis lisasin puhastatud punase greibi, hästi peeneks hakitud punase sibula. Pardifilee valmistasin SELLISELT. Salati jaoks lõikasin jahtunud pardifileest õhukesed viilud. Kõige peale pudistasin granaatõuna seemneid.
Salatikaste sai tehtud sidrunimahlast, oliiviõlist, lusikatäiest Dijoni sinepist, lusikatäiest meest ning maitsestatud soola-pipraga. Sega salati koostisained kokku ja kalla salatikaste vahetult enne serveerimist salatile.

Värvilised võided

Kevadpühade ajal sai pidulauda kaetud ja pidulauale leivamäärdeks üht-teist valmistatud. Tegemisele tulid mitmes blogist läib käinud peediga võie (meelde jäi peet, ülejäänud koostisosad komponeerisin oma peas ja kodustest vahenditest, seega kõik kokkulangevused on juhuslikud) ja basiilikuga toorjuustukreem (selle idee sain Helina juures külas käies).
Lihtsad määrded mõlemad ja eriti mõnusa värvikombinatsiooni annavad kahekesi koos.


Peedimäärde sisse läks tüümiani ja oliiviõliga ahjus küpsetatud peet (võib olla ka tavaline keedupeet), sinihallitusjuust ja kreeka pähkel. Kõik need koostisosad lasin purustajas peeneks. Sinihallitus annab piisavalt soolasust, seega soola lisada ei ole vaja. Üsna tugeva iseloomuga leivamääre sai sellest.
Roheline määrde jaoks kulus üks pakk Farmi toorjuustu. Lasin purustajas basiiliku peeneks, lisasin eelnevalt pehmemaks hõõrutud toorjuustu ning lõpuks segasin hulka ka veidi soolahelbeid. Selle määrde võib panna veidikeseks ka sõelale nõrguma, et liigne vedelik välja tuleks.
Peedimäärdega võrreldes oli see oluliselt..."rohelisema" olemisega määre.
Mõnusad mõlemad :)

5. aprill 2010

Šokolaadi-mandlikook peidetud pirniga

Selle koogi idee sain ühest Jamie retseptist. Pirni-šokolaadi kooslus tundus põnev. Kui retsepti süvenesin, siis hakkas häirima koogi hirmuäratav kaloraaž - lisaks muretaina põhjale tuli ka täidisesse ligi pakk võid, hunnik šokolaadi ja pähkleid. Mis liig, see liig.
Tegin siis koogi veidi ümber kodus olemasolevatest ainetest ja olen tulemusega igati rahul (kaalujälgijad muidugi oigaksid ka selle peale, aga mina oigan vastu nende suhkruasendaja ja rasvata piimaga magustoitude peale).
Šokolaadi-mandlitäidise magusus saab ilusti tasakaalustatud täidise sisse uputatud pirnidega.


Koogi jaoks läheb vaja:
magusat muretainast ca 250 grammi (minul kulus pool pakki Hagari muretainast)
200 ml vahukoort
2 muna
150 grammi tumedat šokolaadi
100 grammi mandleid
ca 0,75-1 dl suhkrut
2 spl tärklist
4 pirni
Tee nii: suru tainas vormi põhja ja külgedele nii õhukeselt kui saad. Jälgi samas, et auke sisse ei pressi. Pane vorm koos tainaga külma.
Peenesta mandlid. Vahusta vahukoor ja teises kausid munad suhkruga. Sulata šokolaad vesivannis ning nirista see pidevalt segades vahukoore hulka. Lisa peenestatud mandlid, tärklis ja sega läbi. Kõige viimasena lisa kergelt vahustatud munad ning sega kogu mass ühtlaseks.
Koori ja puhasta pirnid ning lõika pooleks.
Võta vorm külmast ning pane eelsoojendatud ahju 200 kraadi juurde 5-10 minutiks (taina pind peab kuivaks tõmbama). Võta vorm ahjust ning kalla peale šokolaadi-mandli täidis. Vajuta pirnipoolikud täidise sisse ühtlaste vahedega.
Alanda kuumust (175 kraadi) ja küpseta kooki veel ca 45 minutit. Võid tikuga kontrollida, et täidis enam tiku külge ei kleepuks.


Jahuta kook ning saputa siis peale tuhksuhkrut. Koogi nautimiseks kutsu kokku tõelised magusasõbrad :)

Osso buco ehk pajaroog vasikakoodist

Osso buco või ka Osso bucco jäljed viivad Itaaliasse, Lombardia maakonda ning tegemist on vasikakoodist valmistet pajaroaga. Tõlkes tähendab osso buco õõnsat luud, mis viitab siis sellele, et vasikakoodi liha läheb pajarooga koos õõnesluuga (ja seal sisalduva üdiga mis on eriti hõrk pala!).

Osso buco valmistusviise võib leida mitmeid. Võimalike koostisainete skaala on lai - kindlasti peaksid olema roas porgand, sellerivars, loorber, rosmariin, tomatikaste, vein ja/või puljong. Mitmeid retsepte kõrvutades leiab veel viiteid kadakamarjadele, gremolatale (maitsesegu sidrunikoorest, petersellist ja küüslaugust), porrule, salveile jne. Seega tegelikult tuleb lasta enda fantaasial lennata ja vastavalt oma maitseelistustele ja kapi sisule pada komplekteerida. Ka minu blogis on üks väga mõnus osso buco retsept, kuhu erandlikult veini ei panda.
Seekord tegin Giala de Laurentiisi "Everyday Italian" raamatust pärit retsepti järgi seda mõnusat hautist.

Esmalt alustasin sellest, et sidusin valmis ürdiviha ehk bouqet garni, kuhu läks majapidamisnööriga kokku köidetult paar oksa värsket rosmariini ja tüümiani ning parmesani juustu kõva koorik. Seda viimast kasutatakse pajaroogade paksendaja ja maitseandjana. Ükski itaalia perenaine ei pidavat viskama juustu koorikut ära, vaid see kulub padade sisse. Lisaks olen avastanud,et Itaalias on müügil eraldi parmesan koorik ilma juustuta :)
Osso buco valmistamise jaoks läheb vaja:
ca 1,5 kg vasikakoote koos õõnesluuga
üks keskmine sibul
üks porgant
paar sellerivart
paar lusikatäit tomatikastet
1 tassitäis valget kuiva veini
4 tassitäit veise- või kanapuljongit
paar oksa värsket rosmariini ja tüümiani
paar loorberilehte ja nelki
jahu, soola, pipart, õli, hakitud peterselli ja riivitud sidrunikoort
(mina lisasin veel paar koorimata küüslauguküünt)

Alusta pajaroa tegemist sellest, et patsuta esmalt liha majapidamispaberiga kuivaks. Maitsesta soola ja pipraga, veereta jahus (raputa üleliigne jahu ära) ning prae pannil või pajas oliiviõlis keskmisel kuumusel liha mõlemalt poolt ca 6-8 minutit. Tõsta liha kõrvale.
Haki porgand, sibul ja seller peeneks ning pruunista paar minutit samal pannil, lisa veidi soola ja pipart. Siis lisa tomatikaste, hauta minut-paar, siis vein ja hauta seni, kuni vedelik on veidi aurustunud (paar minutit). Lõpuks lisa puljong ning maitseained ning ürdiviht. Samale pannile aseta ka lihatükid. Kui küpsetada pajarooga samal pannil, siis kata pann kas fooliumi või kuumuskindla kaanega ja aseta eelsoendatud ahju 180-200 kraadi juurde. Mina kolisin oma roa savipotti ümber ja panin sellega ahju. Lase küpseda vähemalt 1,5 tundi, mõned korrad keera lihasid pajas ümber, et liha kuivale ei jääks.
Võta pada välja, puista peale hakitud peterselli ja riivitud sidrunikoort. Kindlasti lisa serveerimisel lihale juurde ka pajaroa vedelikku, mis on hästi meeldiva intensiivse maitsega.
Kõrvale sobib pakkuda kas risottot (risotto on ,muide, Itaalias alati eraldi roog ning ainuke erand ongi osso buco, millele risottot kõrvale pakutakse) või riisi. Sobib hästi ka kartulipüreega.

4. aprill 2010

Lihavõtted 2010

Sel aastal siis sedamoodi.


Olles aastate jooksul ära proovinud nii termokahanevad munarosetid, munalakid ja munavärvid, oleme tagasi pöördunud vana hea klassika ehk sibulakoortega värvitud munade juurde. Nendega võrdset tulemust ei saavuta mingil muul moel.
Ja sel aastal avastasin, et sibulakoori ei peagi jõuludest alates koguma või poes sibulakorvist kraapima, vaid keskturul on tuldud tarbijate nõuetele vastu ning võib üsna sõbraliku hinna eest osta kotitäie sibulakoori. Mida ma ka loomulikult tegin.


Pashata ka ei saa. Retseptipõhi tuli Nami-namist, tegin munaga variandi ja sisse läksid jõhvikad, kuivatatud aprikoos (see traditsioon pärineb minu lapsepõlvest, kui Usbekist pärit suvitajad saatsid meile pakiga kuivatatud aprikoose, mida ema hoidis alati pasha jaoks), tükeldatud mandlid ja tükeldatud konservananass. Väga maitsev ja mõnus pasha sai.