31. märts 2010

Sidrunikook. Meie pere lemmik.

Pean alustama sellest, et tegelikult oli mul sidruni- või ka pisarakoogi retsept kõikide nende retseptide hulgas juba olemas, mida ühe portsuna kokku tõstsin oma blogiga avalikuse ette tulles. Kuna pilt oli kehvakene, siis pildistasime auväärse koogi ümber ja selle värske postitusega parandan tema positsiooni teiste kookide reas.


Siinkohal peangi märkima, et tegu ei ole mingi tavalise koogiga. See on meie pere koogikuningas juba viimased 10 aastat. Lapsed on tellinud korduvalt seda kooki oma sünnipäevalauale nii nagu ka sõbrad on tellinud korduvalt just seda kooki, kui küsin, mida kaasa võtta või mida pakkuda. Pildile jäädvustatud kook söödi ära pea samal õhtul.

Aimu sain sellest suurepärasest küpsetisest oma armsa tädi Aino juures, kui Tartus koolis käies tema juures ööbisin. Sealt jäi meelde see kooslus, retsepti ei taibanud samas küsida. Kodus leidsin Kaarina Roinineni raamatust tuttava koogi pildi, millel nimeks Ameerika sidrunikook. Kusjuures kook on tõesti üle maailma kuulus - mu elukaaslane viis kord seda kooki oma sünnipäeval töö juurde, kus ühe Austraalia päritolu töökaaslase silm oli särama löönud, kuna tema Mum olevat kodus sama kooki teinud :)

Siin pildil on tähelepanelikul vaatamisel näha, miks selle koogi teine nimi on pisarakook.

Panen siia selle retsepti, mille leidsin Kaarina Roinineni raamatust "Parimad kodused küpsetised", kuid tegelikult teen seda ise sageli valmis muretaina põhjale ehk siis põhja tegemine jääb ära (Hagari 500 grammine sobib selleks koguseks parasjagu).
Kui teed valmis muretainast, siis mulju lihtsalt valmis muretainas kas koogivormi põhja ja seintele. Võid teha ka plaadikoogina, kusjuures täidis on parasjagu nii paks, et ei valgu kuskile s.t. võib suure plaadi keskele teha väiksema koogi. Vaatamata sellele, et kolmekihiline kook näeb välja selline, nagu oleks hullult keeruline, tegelikult teeb selle valmis üsna lihtsa vaevaga.
NB! Lõika kooki märja noaga (tee uuesti märjaks peale iga lõikamist), muidu räbustab pealmise kihi inetult ära
Retsept ise on järgmine:
Põhi
100 g võid, 2½ dl nisujahu, 2 spl suhkrut, ½ tl küpsetuspulbrit, 2 spl vett
Täidis
1½ dl vett, 1½ dl suhkrut, 2 spl nisujahu, 25 g margariini või võid, 1 sidruni mahl ja riivitud koor, 4 munakollast
Besee
4 munavalget, 1½ dl suhkrut

Põhja jaoks sega pehme rasvaine käsitsi ülejäänud ainetega.
Lisa vesi ja sega taigen ühtlaseks.
Vooderda 24-26 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhi ja küljed 2-3 cm kõrguselt taignaga. Pane koogipõhi umbes 15 minutiks külma tahenema.
Torka taigen kahvli või tikuga läbi ja küpseta põhja umbes 15 minutit 200 kraadi juures ahju allosas.
Täidise jaoks mõõda ained kastrulisse ja kuumuta pidevalt segades, kuni segu pakseneb ja hakkab kergelt mullitama.


Segu peaks olema umbes sellise paksuse ja konsistentsiga

Võta koogipõhi ahjust välja ja vala kissell süvendisse.
Vahusta munavalged tugevaks vahuks.
NB! Suhkur lisa alles siis, kui muna on vahus, mitte vahustamise alguses. Lisa edasi vahustades vähehaaval suhkur.
Määri või pritsi besee kisselli peale. Minule meeldib lusikaga tõmmata beseele väikesed tipud, siis näeb kook kelmikam välja.
Küpseta kooki veel umbes 10 minutit ahju alumisel siinil, kuni besee on kaunilt helepruun.
Kook maitseb kõige paremini kohe peale jahtumist.

Teriyaki kanavardad

Väljas grillimiseks ilm veel tiba külm. Samas tahaks pajaroogadele vahelduseks midagi muud.
Seni, kuni grill ootab välitingimustesse viimist, tuleb paraku leppida koduse ahju grillelemendiga.
Raskel ajal abiks ikka :)
Ja kui grill töövalmis saab sätitud, siis tuleb neid kanavardaid kindlasti grillil teha.

Aasiapäraste kanavarrase valmistamine on iseenesest lihtsamast lihtsam.
Vaja läheb:
kanafileed
teriyaki kastet
seesamiseemneid
puutikke
soovi korral küüslauku, tüümiani, tšillipipart, mett vms.
Tükelda kanafilee parajateks tükkideks, pane kaussi ja kalla peale Teriyaki kaste. Soovi korral lisa hakitud küüslauku, tšillipipart, ürte vm meelepärast. Kui soovid magusamat lõpptulemust, võid panna paar lusikatäit mett. Lase kanatükkidel marineeruda paar tundi.
Leota puutikke vees paar tundi enne kasutamist, siis ei lähe need kõrbema.
Lüki kanatükid vardasse ja aseta maksimumkuumusel ahju grillelemendi alla ahjurestile ja alla aseta ahjuplaat (et tilkuma hakkavad mahlad hiljem ilma ahju pesemata kätte saada). Grilli ca 15 minutit (siin jälgi eelkõige liha välimust, mitte kellaaega).
Võta ahjust, puista peale seesamiseemneid. Serveerimisel paku kõrvale Sweet Chilli kastet. Kõrvale paku kas värsket salatit, riisi vm meelepärast.

30. märts 2010

Sidrunivaht

Hästi lihtne ja teisalt krepsakalt hapukas vahune magustoit. Mäletamist mööda sain selle lihtsa idee Olive ajakirjast. Maitseb hästi nii lastele kui täiskasvanutele.

Vaja läheb:
ca 200 ml vahukoort
2 munavalget
1 sidruni koor ja mahl
1 dl suhkrut
Vahusta vahukoor suhkru ja riivitus sidrunikoorega. Kui on tekkinud paks korralik vaht (NB! ole ettevaatlik, et vahukoor võiks ei läheks), sega sisse veel sidrunimahl ja sega mass läbi.
Teises kausis vahusta 2 munavalget paksuks vahuks (kontrolli sellega, et munavahu tipud jääksid ilusti püsti, mitte ei vajuks ära).
Ühenda munavalgevaht ja vahukoor, sega kõik ettevaatlikult läbi ja kalla kaussi. Sellest kogusest saab ca 4 portsu. Vii mõneks tunniks külma ja serveerides riivi peale veel veidi sidrunikoort.

28. märts 2010

Fenkoli ja apelsini salat

Viimastel päevadel olen avastanud, et poodidesse on jõudnud väga kepsaka olemisega fenkolimugulad ehk eesti keeles siis ka apteegitill. Selline värske, mahlane, ahvatlev.
Kusagil on vist need viljad valmis saanud. Need, kes kunagi kokku puutunud rinnaga toitmise teemaga, teavad liigagi hästi, et fennel/fenkol/apteegitill kuulub iga imetava ema igapäevaellu ehk siis seda teed olen joonud ka mina oma kolme lapse titeaja jooksul piimaga ja kümneid liitreid.
Tegelikult on fenkol on meil häbiväärselt vähe kasutamist leidnud kuigi tegemist on väga mõnusa maitsega ja samas ka erakordselt kasuliku taimega.

Fenkol on hästi levinud Vahemeremaades nii eraldi toinuna kui ka kõrvalroana, toorena kui ka küpsetatana. Erinevatel keeltes võib fenkoli nimi olla kas fennel (inglise keeles), venkoli või saksakumina (soome keeles), fenchel (saksa keeles), finocchio (itaalia keeles). Eesti keeles kasutatakse nii fenkoli kui apteegitilli nimetust.
Tegemist on taimega, mille maitse meenutab aniisi ning millest kasutatakse nii juurikaid kui seemneid. Eristada võib:
- salatfenkolit ehk seda osa, millest ka mina oma salati tegin (mugulakujuline köögivili, valge ja tavaliselt on mugula tipus tillilaadsed oksad). Itaalia köögis üsna laialdaselt kasutatav ja kalaroogadega väga hästi sobiv mugul.
- fenkoliseemned, mida kasutatakse nii tervelt kui jahvatatuna. Sobivad nii likööride maitsestamiseks kui ka kanaroogade, sealiha, kala, ubade, munade, juustu jpm toitude maitsestamiseks.
- meditsiinis kasutatakse apteegitilli teed gaasivaevuste ja soolespasmide leevendamiseks. Mõnede arvamuste kohaselt sobib apteegitill ka köha ja hindamisteede haiguste raviks.

Igal juhul on fenkol maitsev vili ja igati väärt seda, et see meie toidulauale tuua.

Mina valmistasin lihtsa vitamiine pungil maitsva salati. Sobib väga hästi kevadväsimusega võitlemiseks ning lisaks sellele on see üks tõeliselt mõnus suutäis.
Salati jaoks läheb vaja (jagub kahele-kolmele):
1 väiksem fenkol (ca 300 grammi) riivituna viilutajaga või siis hästi õhukesteks liistakuteks lõigatuna
2 apelsini
rucolat või muud värsket salatit
1 punane sibul
50 gr kreeka pähkleid purustatuna
Salatikaste
2 spl oliiviõli
2 spl valge veini äädikat ja/või sidrunimahla
1 spl teralist sinepit (Dijon)
Aseta salati koostisosad taldrikule - kõige alla salatipadi rohelisest salatist, sinna peale õhukesed fenkoliviilud, siis kooritud ja tükeldatud apelsin, õhukeseks viilutatud punane sibul. Kõige peale pudista peeneks hakitud kreeka pähkel. Soovi korral võid lisada ka toorsuitsu singi lõike, sini- või valgehallitusjuustu vm meelepärast. Sel juhul saad toitvama salati, mis sobib kergeks eineks.
Salatikaste ained sega omavahel ja kalla kaste lihtsalt salatile. Soovi korral maitsesta soola ja pipraga.

Kalasupp tomati ja tüümianiga

Selle supi kohta oskan sissejuhatuseks öelda niipalju, et tegemist on hästi mõnusa maitsekooslusega - tomati hapukas kergus ja suitsukala intensiivne tummine maitse koos tüümianiga, lisaks tabascost tulenev tibake särtsukust... Toimib!
Lisaks on supp kindlasti kergelt-kiirelt valmivate roogade kategooriast.


Algselt tegin seda suppi suitsuangerjaga, nüüd olen proovinud ka teisi (suitsu)kalasid ja toimib alati.
Seekord läksin ostma angerjat, kuid Stockmanni oli just toodud värskeid Saaremaa suitsulatikaid ja loomulikult eelistasin värskelt suitsutatud kala "ei-tea-millal-suitsu-saanud" angerjatele.
Supi jaoks läheb vaja:
ca 400-500 grammi angerjat või muud suitsukala (puhastamata kaal)
1 sibul
2 küüslauku
400-grammine purk purustatud tomatit
peotäis värsket tüümiani
soovi korral värsket basiilikut
1-2 tl Tabasco kastet (sõltuvalt, kui särtsakat lõpptulemust tahad)
ca 500 ml kalapuljongit
1 spl suhkrut
soola ja pipart vastavalt vajadusele
õli
Supi tegemist alusta sellega, et puhasta kala. Olen hakanud kalaga seotud protseduuride puhul kasutama õhukesi lateks-kindaid (müüakse suuremates poodides, 5 paari pakis). Enne häiris mind suitsukala lõhn, mis kätele külge jäi vaatamata pesule ja sidrunile. Nüüd see probleem lahendatud :)
Tõsta puhastatud kalatükid kõrvale ning kalaluudele/nahale kalla peale külm vesi ning lase korraks keema ja keeda ca 5 minutit. Kurna läbi sõela. Sealt saad kalapuljongi supi jaoks.
Haki sibul ja küüslauk ning hauta neid mõni minut õli sees keskmisel kuumusel. Lisa purustatud tomatid ja kalapuljong. Kuumuta keemiseni. Lisa tabasco ja suhkur. Timmi maitse parajaks ja püreesta supp saumikseriga.
Lisa tüümian, puhastatud kalatükid. Võid ka hakitud värsket basiilikut lisada. Keeda umbes 5 minutit veel - lisatud kala muudab supi konsistentsi meeldivalt kreemjaks.
Serveeri koos värske ciabattaga või sepikuviiluga.

26. märts 2010

Pizza

Pizza on üks väga suurepärane toit. Ei pea vist mainima, et tõenäoliselt suurema osa laste üks lemmikuid. Ja mitte ainult laste. Samas tuleb tunnistada, et pizzal ja pizzal võib olla uskumatult suur vahe.
Meil on olnud õnn nautida tõenäoliselt üleüldse parimat saadaolevat pizzat. See õnnestus meil sellesuvisel Itaalia reisil Napolis, kui enne reisi veidi kodutööd tehes jooksis kolmest kohast kokku soovitus Da Michele pizzeria kohta, kus tegutsemas pizzameistid alates 1870. aastast. Ja kuna pizza sünnikohaks peetakse Napolit ning see pizzakoht on Napoli parim, siis järeldub sellest, et tegu on universumi parimat pizzat pakkuva toidukohaga. Pakutu kirjeldamiseks jääb sõnu väheks, värske oliiviõli, buffalo mozzarella, aromaatse basiiliku ja päikeseküpsete tomatitega lihtne pizza oli nii täiuslik, et ainuke soov oli sel hetkel litsuda oma mälusoppidesse ja maitsenäsadesse nii palju seda õndsust, kui vähegi võimalik. Kusjuures pakutakse seal vaid kahte sorti pizzat - margherita ja marinara. Tsiteerides meistreid endid: "and no "junk" should be used on making the pizza that could alter its world famous genuineness and taste". Kõige rikkalikumaks ja paremaks peetakse seal topelt mozzarellaga margheritat. Väikese lisamärkusena veel see, et suur topelt buffalo mozzarellaga pizza maksab 3.50 EURi. Ei ole just liiga palju küsitud elu täiuslikuma pizzaelamuse eest!

Da Michele pizzameistrid tööhoos oma iidses pizzerias.

Aga paraku tuleb järgmise Napoli reisini veidi kitsamates oludes hakkama saada ning kuna koolivaheaeg on täies hoos, siis lastele mõtestatud tegevuse otsimise käigus tuli meil jälle üks kodune pizzategu ette võtta.
Minu suurimaks üllatuseks sai taina tegemisega seekord minu 11-aastane poja väga hästi täiesti ise hakkama. Pistsin talle pihku pizzataina retsepti, mida ise kasutan, paki kuivpärmi ning läksin ise noorimat võsukest magama panema. Kui kööki naasesin, oli pojal tainas sõtkutud ning see tuli lihtsalt kerkima panna.
Kasutan "Itaalia köök" raamatust pärit retsepti, mille järgi on taina jaoks vaja:
1 pakk kuivpärmi
1 tass käesooja vett
näpuotsaga suhkrut
1 tl soola
3-3,5 tassi jahu.
Soojenda esmalt tainakauss (kalla sinna kuuma vett ja kalla siis see kausist välja). Kalla kaussi käesoe vesi. Sega 2/3 jahu sisse kuivpärm ning suhkur-sool ning lisa vedelikule. Sega korralikult läbi, kuni tainas hakkab kausi küljest lahti lööma. Seejärel pane tainas jahuga kaetud tööpinnale ja sega juurde viimane kolmandik jahu. Sõtku 8-10 minutit. Vormi tainast pall ja pane see kaussi. Kata rätikuga ning lase kerkida soojas kohas ca 1 tund. Peale kerkimist sõtku korraks läbi ja jaga siis nii mitmeks tükiks, mitut pizzat soovid. Meie tegime sellest kogusest 2 suur pizzat. Vormi laual pizzapõhjad ning aseta paberiga kaetud plaadile.

Korraks tekkis pizzameistril väike häire, kui tainas käte küljest lahti ei tahtnud enam tulla. Natuke abi lisatud jahu näol ja mure sai lahendatud ning pizzategu jätkus.

Pizzameister jagab siin mozzarella täidist oma teosele. Lisaks tomatikastmele ja mozzarellale sai pizzale lisatud veel salaamit, parmesani juustu ja basiilikut.

Täidisest või kattest.
Unustage ära igasugused peeneks hakitud pudid. Samuti ei pane ükski itaallane pizza peale ei ananassi ega konservmaisi ega muid veidraid lisandeid, mida paljudes meie pizzakohtades pakutakse.
Kõige klassikalisem on katta pizzatainas hea tomatikastmega (minul olid seekord Itaalia päritolu purustatud tomatid basiilikuga), visata sinna peale üsna korrapäratult soovitud täidis - kas siis singi (prociutto) viilud, suured tükid mozzarellat, seeni, sibularattaid, anšoovist, oliive jne. Valdavalt naturaalsed rustikaalsed täidised. Hakkida pole vaja!
Lapsed koostasid oma pizzad ise. Mozzarellast olid kodus paraku ainult väikesed pallid, muidu sobiks ikka korralikud suured mozzarellarattad.

Vanema poisi isekoostatud pizza nägi enne ahju välja selline (tomatikaste, mozzarella, singiviilud, veidi kuivatatud basiilikut -kahjuks oli värske kodust otsa saanud - riivitud parmesan on veel panemata). Sümpaatselt lopergune, kas pole :)

Siis tuleb pizza kuuma (250 kraadi) ahju lükata (puuküttega kiviahi on muidugi parim, aga kust seda kodustes tingimustes ikka võtta) ja veidi oodata. Aega ei oskagi öelda, kõige kindlam on vana hea vaatlusmeetod ja parajalt küpse pizza tunneb igaüks ära.

Ootamine on see kõige raskem tegevus :) p.s. taamal oleval ketšupipudelil ja pizzal puudub igasugune ühisosa ;)

Ja siis... tadaaaa!



Siia pizzale sai lisaks veel veidi rucolat peale pudistatud ja keegi ei keela ka lisaks oliivõli peale piserdada. Annab väga mõnusa mahlase tulemuse ja oliiviõli lisab alati toidule suurepärast maitset (mina kipun vahel isegi tavalisele võileivale oliivõli peale piserdama)

Ja see on pizzameistri enda pizza. Ise segatud, sõtkutud ja komponeeritud.

Krõbedad vahvlid

Koolivaheaeg kestab. Lastele on vaja leida mingit mõtestatud tegevust. Seetõttu on meil välja kujunenud nii, et koolivaheaeg on see aeg, kus teeme koos suuremate lastega vahvleid ja pizzat ja isetehtud pastat ja.... lühidalt kõike, mida meeldib lastele ise teha ja mida nad ka lõpuks hea meelega ära söövad.

Vahvlite küpsetamine on üks neist tegevustest, mis puhtalt laste vastutusalas. Kusjuures pean iga kord valvama, et mõni päris vahvel ka alles jääks - suurem osa süüakse ära küpsetamise käigus pooltoorena (nii, et lased korra vahvliraua kinni ja siis võtad sellise kaltsutaolise pannkoogilise välja. Tegelikult mulle lapsena ka meeldisid vahvlid kõige rohkem just nii. Järelikult geneetiline värk).
Mõned vahvlid õnnestus siiski valmis kujul ka saada ja sinna sisse sobib loomulikult kõige paremini isetehtud sõstrajäätis šokolaaditükkidega (retsepti leiad SIIT).
Vahvlitaina jaoks on vaja:
ca 100 grammi pehmet toasooja võid
1 dl suhkrut
2 muna
2,5 dl jahu
ca 1 dl leiget vett
(võid lisada ka kas riivitud sidrunikoort, kookoshelbeid, šokolaadihelbeid, kaneeli jne).
Tegevuskäik: vahusta või suhkruga, lisa munad. Sõelu muna-võisegu sisse vaheldumisi jahu ja kalla vesi. Jälgi, et jahuklompe ei teki. Sega tainas ühtlaseks, soovi korral lisa siis erinevaid lisandeid.
Küpseta vahvliküpsetajas vahvlid ja keera need kiirelt peale vahvliraudade vahelt väljavõtmist rulli. Kuna tegemist on krõbedate vahvlitega, siis tõmbab tainas üsna kiiresti kõvaks ja keeramisel läheb katki.
Maiusta niisama või jäätisega :)

Sõstrajäätis šokolaaditükkidega

Seni on minu jäätised valminud tubli abilise jäätisemasina toel. Samas annan aru, et jäätisemasin sattus minu koju üsna juhuslikult (tuli mõte kodus jäätist teha ja kohe leidsin meie kaubandusest ka ühe masina. Viimane fakt on päris suur vedamine, muide). Üldiselt on see masin tavaelus umbes samast kategooriast nagu banaaninagi ja munakeetja (ütleme nii, et ei kuulu eluks kõige hädavajalikemate tarvete hulka).

Eelnevat arvesse võttes ja saades innustust Ragne blogi jäätiseteemadest ning tema korduvatest õnnestunud masinata jäätisetegemise katsetustest, otsustasin seekord minna ka kergemat teed ja katsetada väga lihtsal moel valmivat kodutehtud jäätist.

Jäätise jaoks oli vaja:
1 purk ehk 360 grammi Nopri vahukoort (35%)
1 purk SUHKRUTA kondenspiima
1 dl suhkrut
3 dl sõstapüreed viljalihaga (Panin pooleks punase- ja mustasõstra püreed. Marjamaa talu tooted on super head, ise käin neid ostmas Rocca aatriumis olevast müügiletist, ökopoodides on ka saadaval.
korralik peotäis NoMu Hot Chocolate šokolaadihelbeid (minu üks lemmiktoode, sobib väga hästi igasugu küpsetistesse ja magustoitudesse)

Tegevuskäik: vahustasin vahukoore suhkruga, segasin ettevaatlikult sisse kondenspiima ning sõstrapüree, lisasin šokolaadihelbed ning valasin koheva segu plastnõusse. Ja siis sügavkülma. Suutsin isegi kontrolli all hoida oma kirge kogu massi igaks juhuks segamas käia.
Välja tuli väga mõnus kreemjas hapuka alatooniga jäätis, millele lisaväärtust andmas šokolaadikillud. Eriliselt sooja vastuvõtu sai jäätis laste poolt, kes olid päeval just vahvleid küpsetanud ning sinna vahvlitorbikusse sobis jäätis eriti hästi.

Järgmisel päeval oli jäätis kohe välja võttes veidi liiga külmunud olekus (raske oli algul karbist kätte saada). Sel juhul aitas hästi see, et veidi enne portsude valmissättimist tuli jäätist veidi aega toasoojas hoida.

Need Marjamaa talu tooted on meil kapis alati valmis - sobivad nii toorjuustu kookidesse, smuutide/jäätiste jms maitsestamiseks. Vitamiinilaks on kauba peale!

23. märts 2010

Virsiku-toorjuustu kook hapukoorekattega

Kõik algas sellest, et juba paar nädalat oli mul plaanis teha üht kõrvitsa-toorjuustu kooki. Ootamatult olid müügist ära kadunud kõrvitsad. Kodused kõrvitsavarud ka juba ammuilma ära söödud. Andsin alla, tegin veidi plaanid ümber ja selle tulemusena sündis vahuse täidisega mõnusalt mahlane virsikukook.
Tegemise käigus muutsin algset retsepti sedavõrd, et viidata ei olegi nagu mõtet.
Hapukoorekatet sellisel kujul proovisin esimest korda ning see on mõnus ning lihtne võimalus koogile väikest lisaväärtust anda. Ilus näeb välja ka valge pealiskiht vanilli mustade täpikestega :)
Samuti katsetasin esimest korda koogi põhjas kasutada Kalevi õuna-klii küpsiseid ja need jäävad väga maitsvad on hapuka lisanüansiga. Täiesti arvestatav vaheldus Digestive küpsiste põhjale.


Koogi põhi:
1 pk Kalevi õuna-klii küpsiseid
50 grammi sulavõid

Täidis:
1 suur purk virsikukompotti
3 pk ehk 450 grammi (Farmi) toorjuustu
3 muna
3 spl tärklist
1 sidruni mahl
1 dl pruuni suhkrut
1 tl kaneeli
0,5 tl riivitud muskaati

Kate:
250 grammi hapukoort
0,5 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut


Purusta kliiküpsised köögikombainis ja sega sulavõiga. Suru lahtikäiva vormi põhjale.
Täidise jaoks võta virsikukompotist välja virsikud ja püreesta need saumikseriga (vedelikku ära pane, muidu läheb liiga vedelaks). Vahusta teises kausis toorjuust suhkruga, lisa ükshaaval munad ja sidrunimahl. Sega tärklis kaneeli ja muskaadiga ning lisa muna-toorjuustu segule.
Kalla täidis põhjale ja küpseta 175 kraadises ahjus ca 1 tund.
Küpsemise ajal valmista kate ehk sega hapukoor suhkru ja vanillisuhkruga.
Võta kook ahjust ning kalla peale hapukoorekate. Pane ahju tagasi ja küpseta veel 5-10 minutit.
Peale ahjust väljavõtmist pane vähemalt 3 tunniks kuni üleöö külma.

Päikeseline porgandi-apelsini supp

Hing ihkab päikest ja sooja! Kollased-oranžid värvid on eriti südamelähedased just sel hooajal. Olgu siis vähemalt sisemus soe ja päikseline seniks, kuni kevad siiakanti suvatseb sattuda.
Päikeseline erkkollane supp sobib seetõttu väga hästi menüüsse.
Tegemist mõnusa hapukasmagusa supiga, millele ingver annab veidi särtsu veel lisaks.
Supi jaoks on vaja:
3-4 korralikku porgandit (nii umbes poole kilo jagu)
3 sibulat
1-2 apelsini (sõltuvalt suurusest, vahel on väga pirakad isendid, siis piisab täitsa ühest)
0,5 liitrit kanapuljongit
pöidlasuurune jupp ingverit
võid
kreeka pähkleid
soovi korral maitserohelist ning riivitud muskaatpähklit, viimane annab mõnusa lisanüansi supile.
Võid lisada ka toorjuustu või koort, kui soovid kreemisemat tulemust

Valmistuskäik: Haki ingver ja sibul peeneks, riivi porgandid jämeda riiviga. Sulata või ning hauta sibula-porgandi-ingveri segu ca 15 minutit. Seejärel pigista hautatud juurviljasegule apelsini(de) mahl. Tõsta segu pannilt potti keeva puljongi juurde ja hauta ca 45 minutit. Püreeri saumikseriga kogu supp ühtlaseks. Kui tahad kreemisemat lõpptulemust, lisa supile veel kas toorjuustu või koort. Maitsesta vajadusel soola ja pipraga.
Serveerimisel saputa peale hakitud kreeka pähkleid ja/või maitserohelit (petersell).

22. märts 2010

Kana kookospiima ja rohelise karriga

Selle roa retsepti leidsin juba mõnda aega tagasi ühelt inglisekeelselt leheküljelt, kus selle nimetus oli "India roheline kanakarri". Ei oska kommenteerida India päritolu, maitseb igal juhul väga hästi, maitsekoosluse põhjal oleks ise roa pigem Tai toidu alla liigitanud.
Aja jooksul olen mõned väikesed täiendused-parandused retsepti sisse viinud. Kõiki selle toidu jaoks vajalikke aineid peaks olema võimalik suurematest poodidest leida - rohelise karri pastat olen näinud nii Prismades, Selverites ja Rimides. Kalakaste ja tume soja on ka poeriiulitel olemas.


Vaja läheb:
400-500 grammi kanafileed
tumedat sojakastet (Dark Soy Sauce)
2-3 spl rohelise karri pastat (Green Curry)
mõned varred rohelist sibulat
500 ml kookospiima
1 spl (soovitavalt tumedat või palmi-) suhkrut
3 küüslauguküünt
pöidlasuurune jupp ingverit
1 spl kalakastet (Fish Sauce nt Thai Choice vm)
veidi jahu ja õli


Igaks juhuks lisan ka pildi koostisainetest. On äkki lihtsam leida :) Kookospiim ja riis on ainult Prismas müüdava Rainbow sarja omad, need võib vabalt teiste samalaadsete toodetega asendada.
Tegevuskäik:
1. Lõika kanafilee ca 1x2 cm kuubikuteks, veereta kanatükke tumedas sojas ja siis jahus.
2. Kuumuta pannil õli ja prae keskmiselt kuumal pannil kanatükke õlis ca 5 minutit (vahpeal keera tükke ümber, et küpseksid igalt poolt). Võta kana pannilt ära ja tõsta kõrvale
3. Alanda veidi kuumust ja prae pannil 2 spl karripastat ca 1 minut
4. Lisa hakitud roheline sibul, küüslauk ja ingver (kõik hakituna). Hauta paar minutit.
5. Lisa pannile kana, sega ja kalla peale kookospiim. Lisa veel kalakaste ja 1-2 spl tumedat soja ja tiba suhkrut. Kogused on kõik umbkaudsed, timmi nende lisatavate ainetega maitse parajaks - soola ei ole vaja lisada, nii kalakaste kui soja on ise piisavalt soolased.
6. Hauta ca 20 minutit.
7. Serveeri aurutatud (basmati) riisiga ja peale puista ohtralt koriandrit.
Väga mõnusa maitsekooslusega kaste neile, kes vähegi aasiapäraseid maitsetihedaid toite armastavad.

20. märts 2010

Kiluvõi

Kui su geenides voolab ikka ühe õige eestlase veri, siis kilust ei saa üle ega ümber.
"Parem suutäis soolast kui maotäis magedat" elufilosoofia austajatele ehk kas oled tundnud, kuivõrd täiuslikult maitseb kilu peale vahukooretorti!


Mis seal pikalt. Lihtne võie, kus maitset andmas kilu ja till. Kui alusmaterjaliks veel must leib, siis täiuslik võileib ongi olemas.
Kiluvõi jaoks on vaja:
100 grammi võid
6 kilufileed
peotäis hakitud tilli
Hõõru toasoe või tilli ja hakitud kiluga ühtlaseks ja määri leivale.
Nii lihtne see ongi.
Kui on käepärast veel keedetud mune, siis lisa võidega leivale paar ratast või sega hakitud keedetud muna otse kiluvõi sisse.

Ameerika juustukook

Juustukoogid on klass omaette. Kergelt soolaka alatooniga rikkalik toorjuust muudab koogid nii hõrguks ning teisalt lausa nõuab üks korralik juustukook endale seltsiliseks head marjast värsket lisandit. Kooslus on taevalik!


Retsepti idee pärineb Nami-nami retseptikogust ja silma jäi esmalt oma lihtsuse ning teisalt seetõttu, et koogi põhja juurest kasutatud ingver tundus põnev lisanüanss, et ära proovida.
Hästi lihtne valmistuskäik, tulemus samas jälle selline, et esimese suutäie peale kostusid koheselt sööjatelt kiidusõnad.
Väikeste mugandustega sai retsept selline:
200 gr Digestive küpsiseid
1 tl ingveripulbrit
50 gr sulavõid
Täidis:
4 pk ehk 600 grammi Farmi toorjuustu
2 dl suhkrut
1 tlvanillisuhkrut
1 sidrun
4 muna
Purusta küpsised köögikombainis, maitsesta ingveriga. Lisa sulatatud või.
Suru küpsisesegu Ø 24 cm lahtikäiva koogivormi põhjale.
Toorjuustule lisa suhkur, vanillisuhkus ja sidrunimahl ning -koor. Lisa ükshaaval ka munad ja sega mass läbi.
Kalla täidis küpsisepõhjale ja küpseta 180 kraadi juures ca 45 minutit - 1 tund. Jahuta kook enne serveerimist.
Serveerides lisa vaarikaid (minul oli sügavkülmast võetud vaarika toormoos) või muid marju ning melissi.

17. märts 2010

Kreemine singipasta

Jätkuvalt pastalainel :)
Singipastale sissejuhatuseks niipalju, et tegemist on minu vanima poja absoluutse lemmiktoiduga ja seetõttu suudan seda pastat kasvõi kinnisilmi valmistada. Pasta on ülimalt lihtne ja ajapikku üsna eestipäraseks mugandatud - ju vist seepärast eelistab minu Eesti verd teismeline seda igal kümnel juhul klassikalisele carbonarale, mida tiba keerulisem valmistada. Mulmuidugi sellevõrra lihtsam :)

Pastakastme jaoks on vaja:
2-3 küünt küüslauku
100 grammi peekonit (eelistan läbikasvanud suhteliselt taist peekonit, Rakvere peekoniviilud sobivad väga hästi ja tavaliselt leiab sealt taisemaid vairante, kui veidi sobrada)
200 grammi vahukoort (Nopri vahukoorega jääb eriti hea, seda koorest maitset muudega nii hästi kätte ei ole saanud)
1 tops sulatatud juustu (Merevaik)
riivitud parmesani
soola, pipart
kuivatud või värsket basiilikut
500 grammi tagliatellet (kui võimalik, eelista värsket pastat)
Kuumuta pann keskmisel kuumusel, pane pannile sorts (oliivi)õli ja kuumuta hakitud küüslauku veidi aega. Jälgi kindlasti, et kõrbema ei läheks, siis muutub küüslauk mõruks. Lisa tükeldatud peekon ja lase rasval välja sulada, kalla peale koor ja lase veidi podiseda. Lisa sulatatud juust, basiilik, maitsesta soola ja pipraga ning kuumuta veel mõned minutid.
Kastme valmistamise ajal pane soolaga maitsestatud vette keema pasta ja keeda ca 1 minut vähem, kui pakil märgitud. Kui pasta on keenud, kurna (jäta igaks juhuks veidi pastakeeduvett potti, kui lõpptulemus peaks liiga kuiv olema, selle veega saab kastme paksust parajaks timmida) ja sega pasta kastmega.
Pane taldrikule, lisa ohtralt riivitud parmesani ja söö kohe.

16. märts 2010

Leidmisrõõmust

Mõned postitused tagasi, rääkides oma armsatest raamatutest, hõikasin küll välja, et ei ole asjade maailmal liialt ennast segada lasknud.
Paraku pean tunnistama, et mõned asjad on ikka armsad küll ja mingil moel minu jaoks olulised. Ma ei oskagi arvata, kas tegemist on mingi energiaga, mis asjadega kaasa tuleb või on see lihtsalt minu emotsioon, mis asjadele aura juurde loob. Tuleb nentida, et mõne, tegelikult ju elutu tükiga, seob sind ühel hetkel midagi rohkemat kui lihtsalt kasutusmugavus või vajalikkus.


Olen juba mitu aastat käinud Kunstiülikooli poolt korraldataval sõbrapäeva kruusimüügil, kus müüakse EKA tudengite ja vilistlaste tehtud imearmsaid tasse. Tekkinud on juba väike kollektsioon. Nii kas sel aastal seadsin sammud sinnapoole, kus kruuse pakutakse. Näppisin üht ja vaatasin teist, valikut teha oli tõeliselt raske. Olin juba kaks tassi välja valinud ja nende eest äragi maksnud, kui võeti ette uus kastitäis tassidega, mida hakati paberist välja pakkima. Ja siis ma kiunatasin äratundmisrõõmust - seal oli tass Ganeshiga!
Selgituseks niipalju, et Ganesh on üks hindude jumalatest, Shiva ja Parvati poja, muhe londiga tegelane, kes kannab hoolt tarkuse ja intelligentsuse eest ning ei salli isekust.
Selgituseks veel, et käies Indias, tekkis mul kinnisidee tuua endale koju üks korralik puust või luust Ganeshi kuju (ma ei oskagi seletada, miks just see londiga muhe jumalus mu hinge puges). Esimestel päevadel nägin igal pool Ganeshi kujusid, üks lahedam kui teine. Kuna olime seljakotimatkal üsna korraliku kilometraazhiga ja kujunemisjärgus transpordi-ööbimisega, siis ei tundunud liiga nutikas mõte osta kohe reisi algul umbes kümme kilo kaaluv ebastandardse mõõduga jurakas. Nii jätsin selle ostu viimasteks päevadeks Delhis. Ja nagu ikka, ei suutnud ma ei uue ega vana Delhi turgudelt leida enam ühtegi sobivat Ganeshi, kuigi traavisin oma meeleheites läbi lugematul hulgal müügikohti.
Et siis seletus sellele, miks ma Ganeshiga kruusi nähes niutsatasin äratundmisrõõmust, lasin kohe ühe valitud kruusi välja vahetada ja võidukalt oma kruusi-Ganeshi koju tassisin.



Selline armas tegelane on siis minu kruusi-Ganesh.

--------------

Üks üsna uus lemmik-leid on mul hetkel teekann. Olin juba ammu endale tahtnud malmist teekannu. Käisin neid aeg-ajalt poes ikka piilumas. Hind oli just täpselt selline, et liiga spontaanset otsustamist ei soodustanud. Mõtlesin, et lasen endale kinkida kui mõni tähtpäev tulemas. Vana Bodumi kann ju ka täitsa töökorras.
Ühel päeval Rocca keskuses jalutades astusin sisse Home&Gourmet kauplusest ja silm jäi pidama värvilistele malmist kannudele. Seni olin näinud vaid üleni musti kanne, nüüd seisid kõrvuti nii must, roheline kui ka .... minu sinine! Ma tundsin oma kannu kohe ära, ta oli niiiii ilus seal teiste kõrval. Eriline rõõm valdas mind veel siis, kui vaatasin kannu hinda - see oli kolmandik sellest, millega teises poes malmkanne müüdi. Ja kui siis müüja juurde astus ja ütles, et täna on kõik kaup miinus 20%.... Te saate ju isegi aru, et mul ei tulnud enam pähegi mõtet ilma kannuta sealt poest välja astuda.


See ongi siin minu sinine! Iga päev kasutuses ja minu jaoks on nüüd õhtusel teel kuidagi eriliselt hea maitse.

-------------

Juba mõnda aega vaatasin igatsevalt vintage stiilis nõusid. On see nüüd mingi ealine iseärasus - mine sa võta kinni. Igal juhul olen avastanud klassikas peituva võlu. Mõned aegumatud vormid on lihtsalt vastupandamatud ja klassika loob sellise mõnusalt turvalise "vanaema-juures" meeleolu. Esiemadega seob mind mu praeguses kodus palju, alates kasvõi puhvetkapist, mis mu vanavanaemale tegi tema isa kaasavaraks kuni vanaema pulmaserviisini välja (ikka Langebraun, mis muud).
Käisin näppimas vintage stiilis lahedaid nõusid nii mõneski poes - Muster on üks mu lemmikutest. Paraku on need kõige lahedamad nõud just nii ilusa hinnaga, et esimene vauuu-emotsioon saab hinnalipikut nähes sageli külma kausitäie vett kaela.
Aga ühel päeval....
Sattusin keskturule ja turult välja lipsates jäi pilk peale, et on avatud mingi uus pood (enne oli seal vist Hinnapomm ehk mõttetu odava träni pood). Astusin sinna sisse ja jäin sinna päris pikaks ajaks. Ära tulin suure kotitäiega. Leidsin terve hulga selliseid asju, mida olin veidi aega tagasi just Mustris näppinud.
Näiteks jäid mulle näppu sellised nõud:


Kõik pildil olevad detailid on pärit sealtsamast sh ka laudlina. Kahvel on eriti lahe, raske-suur-arhailine. Metallvaagnal kiri 1941. aastast.

Või siis sellised (söögiriistade komplektis on olemas isegi võinuga ja koogikahvel)


Minu meelest täiesti suurepärane!

Ja kogu see mind vaimustunud kotitäis vintage-teemalist varandust (piltidele ei mahtunud kogu saak) läks mulle maksma veidi üle 200 krooni.
Ma olen tagasihoidlikult väljendudes väga rahul :)

15. märts 2010

Spagetid viina ja lõhemarjaga

...ehk Spaghettini con vodka e caviale. Väike elegantne, veidi dekadentlik vahepala kartulivabariigi kodanikele. See kõnealune pasta on pärit Roomast ja süüakse seda väidetavalt peale teatrit.
Retsept pärit Carla Capalbo "Itaalia köök" raamatust, mille leidsin ükskord raamatupoest läbi joostes (oli veel erakordselt soodsa hinnaga) ja mis on üks uskumatult hea ja asjalik raamat. Kasutuses pea kogu aeg - kogu Itaalia köögi vundament seal välja joonistatud.


Vaatamata tõsiasjale, et meil jäi kooslusest puudu paar väikest väheolulist detaili (Rooma ja teater), maitses pasta imeliselt hästi nagu alati. Roheline sibul annab roale mõnusa värskuse.
Pasta valmistamine on tegelikult lihtsamast lihtsam.
Vaja on järgmiseid ained:
4 spl oliiviõli
3 vart viilutatud rohelist sibulat
2 hakitud küüslauguküünt
1/2 tassi valget viina
3/4 tassi vahukoort (tegin Nopri omaga ja see oli uskumatult hea puhta koorese maitsega)
100-150 grammi kalamarja (minul oli lahtiselt müüdav lõhemari), kui rahakott lubab, võib ka alati rohkem ;)
soola, pipart, spagette ca 400-500 grammi.
Kuumuta pannil õli, lisa tükeldatud sibulad ja hauta keskmisel kuumusel ca 5 minutit.
Lisa viin ja koor ning keeda vaiksel kuumusel veel 7-8 minutit. Võta pliidilt, pane sisse kalamari (jäta veidi kalamarja alles ka pasta peale kaunistamiseks). Vajadusel maitsesta soola ja värkskelt jahvatatud pipraga. Parmesani siia pastale ära lisa. Liiga õrn ja delikaatne on kogu kaste tugeva maitsega juustulisandi jaoks.


Kastme tegemise ajal aja vesi keema ja keeda pastga. Kui pasta on keenud al dente (tavaliselt 1 minut vähem, kui pakil märgitud), kurna pasta ja sega kastmega.
Muide, vahemärkuseks kui jutt juba kalamarjaseks läks, siis Stocka kalalett pidi olema päris hea mõõdik rahva majandusliku olukorra mõõtmiseks - kalamarja läbimüük kasvab märgatavalt headel aegadel ja masu ajal jäetakse kalamari ostmata. Nii et caviale-metro täitsa toimib. Mina vahel ikka endale luban, ju siis väga hull veel olukord ei ole selle mõõdiku järgi :)
Pildil tundub pastakaste üsna vedel, samas oli tegemist värske pastaga ja lauale jõudes oli osa kastet juba ilusti pasta sisse tõmmanud. Eks fotograaf ka kiirustas - pastat peab, teatavasti, sööma kohe ja kuumalt!

14. märts 2010

Nüüd siis see juhtus!

Viimane leiba mitteküpsetav eestlane hakkas ka nüüd leiba küpsetama. Seni hoidsin vaistlikult eemale, teades, et see on üks äraütlemata sõltuvust tekitav tegevus. Aga andsin alla minagi.

Ja küpseva leiva lõhn on tegelikult imeline :)


Ragne
ja Aet on oma blogides väga tänuväärse töö ära teinud ja ülimalt põhjalikke nõunandeid leivateo kohta jaganud. Nendest juhendudes on täiesti võimalik väga maitsva leivaga hakkama saada. Aitäh!
Tänud ka Helenile, kes leivajuuretise mulle koju kätte tõi.

Väga lihtne hapukoorekook

Kui mõni aeg tagasi sai blogisse lisatud SELLE lihtsa hapukoorekoogi retsept, siis see siintoodud on veel lihtsam. Enam lihtsam vist ei annagi eriti olla.

Tegelikult on üllatav, kuivõrd igapäevastest ainetest ja kerge vaevaga on võimalik väga mõnus kook kokku seada. Koogi retsept on pärit jällegi minu lapsepõlvest.
Koogi jaoks on vaja:
1 pakk tavalisi šokolaadiküpsiseid (minul olid trühvlimaitselised)
pool pakki võid
hapukat moosi (kasutasin jõhvika toormoosi, aga sobivad väga hästi ka muud)
750 grammi hapukoort
3 muna
1,5 - 2 dl suhrut
1 tl vanillisuhkrut
2 korralikku spl tärklist
soovi korral 1 sidruni mahl
Purusta küpsised köögikombainis ja sega sulavõiga. Vooderda lahtikäiva vormi (minul oli selle koguse peale 24 cm läbimõõduga vorm) põhi küpsetuspaberiga ning suru küpsise-või segu põhjale. Peale laota moos.
Sega munad suhkruga lahti, kuid ära vahusta. Lisa hapukoor, vanillisuhkur, tärklis ja kui soovid, siis ka sidrunimahla. Sega kõik ühtlaseks ja kalla ettevaatlikult vormi (võid kasutada valamisel lusikat, siis ei lükka täidis põhjale laotatud moosi ära).
Küpseta ahjus 175 kraadi juurde ca 45 minutit (koogi küpsemist saad jälgida nii, et täidis muutub küpsedes matimaks. Kui täidis keskelt enam ei läigi, siis peaks olema lõpuni läbi küpsenud). Kui kook kipub pealt liialt pruunistuma, siis võid katta vormi fooliumiga ja kuumust veidi alandada. Liiga kiirel küpsemisel on oht, et sisu jääb vedel.


Võta kook ahjust välja ja jahuta.
Nagu pildilt näha, jäi täidis mõnusalt siidine. Kook ise on väga maitsev, mahlane ja keegi ei usu, millistest lihtsatest algainetest kõik kokku segatud sai :)

12. märts 2010

Õunakook väikese saladusega

Õunakoogid on võrratud! Ilma nendega oleks maailm märkimisväärselt vaesem. See, siintoodud retsept on väga lihtne ja mõnus õunakook, kus lisaks tavapärasele õun-kaneel kooslusele on koogi sisse peidetud veel martsipan, mis muudab koogi eriti nauditavaks ja hõrguks.


Koogi idee on algselt pärit Kaarina Roinineni raamatust "Parimad kodused küpsetised".
Koogi valmistamise jaoks on vaja:
100 grammi võid
3 dl jahu
2 spl suhkrut
0,5 tl küpsetuspulbrit
ca 0,75 dl koort või piima (kui on vaja tainast veidi vedeldada)
ca 100 grammi martsipanimassi
3-4 haput õuna
kaneeli, (demerara vm pruuni)suhkrut.


Sega pehme või suhkruga ja kuivainetega, lisa koor ja sega niipalju, et ained ühtlustuvad. Suru tainas 24-26 cm vormi. Rulli martsipanimass vormi põhja suuruseks ja aseta taina peale. Aseta tainas ja martsipan vahepeal külma.
Lõika õunadest viilud ja lao vormi. Puista peale suhkrut (mina sabistasin demerara suhkruga üle, annab mõnusa karamellise maitse) ja kaneeli.
Küpseta ahjus ca 30 minutit 200 kraadi juures.
Serveeri kohe kuumalt - sulanud martsipan on väga mõnus ja muudab koogi hästi mahlaseks. Minu koogi kõrvale sai lisatud ka astelpaju-valge šokolaadi jäätist.

Täiendatud augustis 2011. Martsipanikogust võib julgelt suurendada (150-200 grammi) ja lihtsam on martsipan esmalt külmkapis jahutada ning siis riivida.Väga-väga maitsev jääb sarnane valmistuskäik ka ploomidega ning koogile võib peale raputada ka pähklipuru.

Tuunikala pasta tibakese kaneeliga

Ühel päeval kargas mulle pähe, et pole ammu ise pastat söönud. Vanemale pojale olen tema lemmikuid head rammusat singipastat või vana head klassikut bologneset ikka tellimise peale kokku lappinud, aga ei kumbki nendest kuulu mu isiklike lemmikute hulka. Tundus, et on aeg teha pasta, mis endale ka hinge järele. Mulle meeldivad eelkõige tomatise vürtsise kastmega mereliste lisanditega pastad või siis lihased pikalt haudunud raguud. See konkreetne pasta on võitnud mu südame hästi mõnusa maitsekooslusega - kaneel on kui kirss tordil basiiliku värskuse, tuunikala lihasuse ja tšillipipra särtsakuse kõrval.


Pärit on retsept "Cook with Jamie" raamatust, mis on Jamie raamatutest minu lemmik. Kusjuures pasta on omakorda Jamie naise Jools'i lemmik ja seda valmistavat mees naisele laupäeva õhtuti (vähemalt nii raamatu autor ise väidab. Väidab ka seda, et naine on iga kord sillas sellest pastast).

Pasta valmistamise jaoks on vaja (see ports andis välja 2 pirakat portsu põhiroaks):
200-300 grammi penne pastat (eelista alati Itaalia päritolu pastat nt Barilla)
1 suurem sibul
1 purk head tuunikala (suuri tükke oliiviõlis. jällegi võiks eelistada Itaalia oma ja mitte kõige odavamat, veega variant ei ole ka kindlasti hea)
1 400-grammine purk tomateid omas mahlas (nt Annalisa vm Itaalia päritolu)
1 punane tšilli
0,5 tl kaneeli
korralik punt värsket basiilikut
(mere)soola, musta pipart, 1 sidruni mahl ja koor, parmesani, oliiviõli.
Kuumuta pannil oliiviõli, lisa sinna hakitud sibul, peeneks hakitud tšillipipar, kaneel ja basiilikutükid (osa basiilikust jäta alles, et lõpupoole lisada). Kuumuta keskmisel kuumusel mõned minutid et sibul klaasjaks muutuks ja maitsed ilusti õli sees intensiivistuksid (ca 5 minutit), keera kuumust juurde ja lisa tomatikonserv ja tuunikala. Maitsesta soolaga. Tomatikonservi suuremad tükid litsu kahvli või lusikaga väiksemaks.Kui kaste keema tõuseb, alanda kuumust ja lase podiseda ca 20 minutit. Maitsestamiseks lisa pipart ja vajadusel veel soola.
Kastme valmistamise ajal aja keema vesi, maitsesta soolaga (pasta keeduvesi peaks olema Vahemere soolasusega), pane sinna keema penned ja keeda ca 1 minut vähem, kui pakile märgitud. Kui kurnad pastat, siis jäta osa pastakeedu vett alles, sellega saad timmida kastme paksust vajadusel parajamaks (kui kaste on liialt kokku keenud).
Kalla pasta tomati-tuunikala kastme sisse, sega, lisa värskeid basiilikulehti, sidrunimahla ja riivitud sidrunikoort (kuna kaste on ise ka piisavalt happeline, võid sidrunimahla peale pigistamise ka igaühe enda teha jätta. muidu võib kogutulemus liiga hapuks minna).
Aseta taldrikule, riivi peale värsket parmesani.
Ja siis tuleb nautimise aeg! Soovitavalt hea veiniga, nagu meie seda tegime ;)
Veinivaliku puhul soovitaks vältida siia juurde väga tugevaid tammiseid punaseid, pigem sobib särtsakas ja värske valge või ka marjane kerge punane vein.

10. märts 2010

Kohupiima-mooni kook

On ikka hea kook küll see mooniseemnetega kohupiimakook! Mulle, kes ma olen kehv magusasõber, maitseb väga. Eriti mõnus on mooniseemnetega rummimaitseline vahekiht. Kui tavapärasest kohupiimakoogist väike tüdimus peale tuleb, võib proovida seda varianti. Kook jääb hästi siidine ja mõnusa olemisega. Suhteliselt vähe magus (mis mulle eriti meeldib). Kes on suurem magusasõber, võib suhkru kogust suurendada.

Koogi põhja jaoks on vaja:
100 grammi võid
1 dl suhkrut
1 muna
2,5 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit.
Sega rasv suhkruga kergelt vahule ning lisa muna ning küpsetuspulbriga segatud jahu. Suru taigen lahtikäiva ja küpsetuspaberiga kaetud põhjaga koogivormi põhjale ja külgedele ning pane taigen külma täidise valmistamise ajaks.

Moonikiht:
100 grammi mooniseemneid
150 grammi toorjuustu (Farmi toorjuust)
2 munakollast
1 väike pudel Ruf'i rummiessentsi
1 spl kartulitärklist
1 dl suhkrut
1 suure või 2 väiksema sidruni riivitud koor
Sega toorjuust munakollastega, mooniseemnete, suhkru, tärklise ja sidrunikoorega. Lisa rummiessents. Kalla segu põhjale.

Kohupiimakiht:
400 grammi magusat vaniljega kohupiimapastat
100 grammi hapukoort
150 grammi toorjuustu Farmi
4 muna
1 suure või 2 väiksema sidruni mahl
3 spl kartulitärklist
1 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 dl vahukoort


Sega kohupiim, toorjuust, hapukoor. Lisa munad ja sidrunimahl ning siis omavahel segatud kuivained. Kõige viimasena lisa vahustatud vahukoor.
Kalla ettevaatlikult mooniseemne kihi peale (võid abiks kasutada lusikat ehk siis kallata esmalt lusikale, kui otse peale kallata, võib moonikihi laiali lükata).
Küpseta 175 kraadi juures vähemalt tund aega. Minul küpses 1 tund ja 20 minutit. Kui pealt kipub kook liiga kiirelt pruuniks minema, pane foolium peale ja alanda veidi kuumust. Liiga kiirelt küpsedes on oht, et osa täidist jääb vedelaks.
Lase enne lahtilõikamist jahtuda.
Mina serveerisin mustsõstra toormoosiga. Hapumagus kaste sobis koogiga imeliselt.

8. märts 2010

Porru-kartuli püreesupp

Selle supi retsept on piinlikult lihtne. Porru-kartuli maitsekooslus samas kategooriast "match made in heaven" (üks neist lollikindlatest kooslustest nagu tomat-basiilik, kohvi-šokolaad, tüümian-kitsejuust jne). Seda nendin iga kord, kui olen jälle mõneks ajaks selle uskumatult lihtsa kuid ääretult maitsva supi ära unustanud. Tasub see ainult lauale panna, kui on ainult aja küsimus hinnang sööjatelt: "Väga hea supp on".


Supi tegemise jaoks on vaja:
1 korralik vars porrut (kui vähegi võimalik, siis eelista rohke valge osaga porrut)
2 suuremat või 3-4 väiksemat kartulit
1 keskmine sibul
juurvilja- või kanapuljongit (kas fondist või kuubikust)
4 dl kohvikoort või piima
pipart
ca 50 grammi võid
salaamit või toorsuitsu vorsti
peterselli vm rohelist.
Tegevuskäik on järgmine: lõika porru pikkupidi ribadeks, eemalda tumeroheline osa ja pese välja kihtide vahel olev muld. Seda saab hästi teha just nii, et porru on pikkupidi lahti lõigatud, siis pääseb kihtide vahele. Haki sibul.
Pane poti põhja või ja kuumuta selle sees sibul ja lisa mõne aja pärast porru. Kuumuta läbi.Kalla peale puljong ja lase keema. Lisa kuubikuteks lõigatud kartul. Juurikad peaksid olema vedelikuga kaetud. Keeda, kuni kartul on korralikult pehme.
Püreeri saumikseriga peeneks, lisa koor või piim (võid kasutada ka toorjuustu või kui tahad pikantsemat maitset, siis näiteks sinihallitusjuustu).
Tõsta taldrikule ja puista peale kas ahjus või pannil röstitud salaamiviile, krutoone, maitserohelist või mida iganes hing ihkab. Minu supile sai pudistatud Rannamõisa hispaania toorvorstikeste viile, mida eelnevalt pannil röstisin. Mõnus pikantne krõmps amps supile särtsu lisamiseks. Ja kuna petersell oli parasjagu otsa saanud, siis maitseroheliseks sai tüümian.

7. märts 2010

Saage tuttavaks - minu sõbrad

Ma ei ole (vähemalt enda meelest) liiga pealetükkival määral lasknud asjade maailmal oma muud väärtusmaailma segama hakata. Ainsa erandi on teinud siin raamatud. Või siis on raamatud lihtsalt liiga olulisel kohal minu väärtusmaailmas :)


Ma võin aeg-ajalt täiesti endast välja minna mõne hea raamatu pärast. Või ka sellepärast, et tahan mõnd raamatut niiiii väga saada. Eraldi nurgakese minu südames on reserveerinud kokaraamatud.
Kui palju emotsioone on võimalik nendest leida! Vahel, kui reisitusk jälle peale tuleb, lehitsen mõnd reisilt kaasa toodud armsat sõpra, vaatan pilte, ammutan ideid, lasen oma maitsemeeli ärritada ja, uskuge või mitte, pärast on palju parem tuju. Ning tihti ka lahe idee järgmiseks toidukorraks olemas.
Ja nii ongi saanud tavapäraseks vaatepilt, kus tassin reisilt tulles kaasa mõned korralikud telliskivi raskusega klotsid, mida kohvrist välja pakkides hellalt silitan ning siis proovime koos leida raamaturiiulil väärilise seltskonna minu uuele sõbrale.
Või siis ootan mõnd uut sõpra samasuguse ärevusega, nagu laps jõuluvana. Seda siis, kui olen leidnud kas amazonist või e-bay'st mõne vahva raamatu ning meie kohtumise vahele mahuvad seiklused postiinstitutsioonidega. Vahel painajalikult aeganõudvad. Seda suurem on rõõm postimajast koju tassida pruunikasse lainepappi pakitud uus sõber (tavaliselt kisun ta juba autos pakendist välja, et kiire ja kirglik pilk uue sõbra sisemusse heita).
Nad on kõik mulle armsad! Igaüks omal moel.

5. märts 2010

Härjasaba Guinnessi õlles

Veisesaba mõttele tulin Kätrini blogi lugedes. See sabanduse idee tundus väga lahe vaheldus lihatoitude valdkonda. Igal juhul äraproovimist väärt (hiljem muidugi avastasin, et staažikate toidublogijate armeest on härjasaba vaimustus juba mõni aeg tagasi üle käinud)


Enne, kui Stockmanni sabapäevale läksin (neljapäev siis), tegin veidi uurimustööd Oxtaili teemal. Esimese hooga võtsin kätte oma reliikvia ehk 1926. aasta "Keedu- ja majapidamisnõu" raamatu. Oxtaili supp ilusti olemas. Koostisainete- ja valmistuskäiguga tutvumine leevendas minu indu - sabade keetmine esimese asjana ja 3 vasikaaju lisamine viimase asjana...eee....mitte et ma mingi pirts oleksin ja arvatavasti prooviksin ära ka eelpool mainitud koosluse kellegi poolt valmis tehtuna, aga ettekujutus sellest kuidas ma kinnisideena linna pealt ajusid otsin ja kui need mingi ime läbi 6 tunni pärast õnnestub leida, siis neid potti topin, et hiljem järeldada, et keegi ei suutnud vastikustunnet maha suruda ja suutäitki saadust proovida...On vist produktiivsemaid asju, millele oma energia suunata :)

Igal juhul õnnestus mul leida oluliselt sõbralikumaid kooslusi ning erinevaid veisesaba valmistamise võimalusi uurides jäid silma korduma hakkavad elemendid, millest juhindusin:
- malmpott.
- valmistamine vedelikus. Põhiliselt punane vein või tume õlu.
- pikk valmimisaeg. Miinimum 2 tundi, võib ka rohkem.
- tüümian. pea igas retseptis kordus tüümian.
- porgand. vt eelmine punkt
Kõike eelnevat arvesse võttes kolasin veidi oma kappides, tõin poest tüümiani ja Guinnessi õlu ning minu veisesaba raguu sai selline:
1 kilo veisesaba
2 porgandit
2 vart sellerit
1 suurem sibul
3 küüslauguküünt
3 loorberilehte
2 spl tomatikastet, et veidi hapumat nüanssi lisada
1 pudel Guinnessi õlu
1 tassitäis loomaliha puljongit (fondist või puljongikuubikust)
peotäis tüümiani, kas kuivatatult või värskelt
1 punane tšillipipar, seemned välja ja hakitud peeneks
8 kadakamarja, soola, pipart, lusikatäis sinepit.


Malmpoti põhja panin korraliku sortsu õli, seal pruunistasin veisesabad igast küljest. Siis tõstsin sabad välja, alandasin kuumust ning samas õlis kuumutasin läbi hakitud sibula ja küüslaugu. Lisasin tükeldatud porgandi ja selleri, sabalõigud, kallasin peale pudeli Guinnessi, sinna sisse kõik maitseianed. Puljongit niipalju, et liha ja juurikad oleksid kaetud. Ja siis pott podisema vähemalt kaheks tunniks.
Maitse oli valminud toidul väga suurepärane! Intensiivne, liimjas, sügav, tummine. Selline lihahimusid igati rahuldav. Liha paraku saba küljes liiga palju ei ole, kuid tekkiv maitsekooslus kompenseerib selle igati.
Juurde pakkusin kaalika-porgandi-kartulipüreed. Peale pudistasin värsket tüümiani.
Soovitan soojalt sabaafäärile minna. Pettuma ei pea!

Mojito jäätis

Selle jäätise sünniloos on oluline roll mängida sel Mojito toorjuustu koogil. Mojito siirup oli nii mõnusa maitsega, et tahes-tahtamata tekkis mõte sama maitsekooslusega veel mõni magusroog teha. Jäätis tundus olevat hea mõte! Suvest saati sügavkülma kirstus olnud jäätisemasina kauss sai välja kraamitud, masin töökorda seatud ning mõte teoks tehtud.

Ja tulemus - Mojito jäätis on väga-väga hea! Eriti mõnusalt tõuseb külma jäätise seest esile piparmündi värskus. Toimib jälle mojito kolmainsus - demerara annab karamellist magusust, piparmünt külma värskust ja laim mõruhaput krehvtisust. Lapsed hindasid ka üheks parimaks senisöödudest (ja nad on saanud Itaalias gelatosid maitsta mitte vähe).
Jäätise jaoks on vaja:
0,5 l vahukoort
1 purk suhkruga kondenspiima
1 dl mojito siirupit.
Mojito siirupit saab teha nii, et pane ca 150 ml veega keema hea peotäis mündilehti, kahe-kolme laimi mahl ja riivitud koor ning 50 gr demerara suhkrut. Keeda vaiksel tulel umbes 30 minutit ilma kaaneta, et vedelik veidi kokku keeks. Kurna läbi sõela ja jahuta.
Tegelikult jäi minu jaoks see jäätis veidi liiga magusaks (lastele oli samas väga sobivalt magus).
Seega võiks proovida nii, et võtta ilma suhkruta kondenspiim ja siirupisse keeta nt 200-250 grammi demerarat.
Tegevuskäik: vahusta vahukoor, sega toasoojas olnud kondenspiim vahukoore sisse ja vahusta kergelt. Lisa mojito siirup ning vala saadud segu kas jäätisemasinasse või selle puudumisel madala(te)sse nõu(de)sse ning pane sügavkülma. Ilma jäätisemasinata tehes tuleks segu vähemalt kolm korda läbi segada, kusagilt on meelde jäänud, et umbes tunni aja pärast mikseriga ning siis 2 korda poole tunni tagant kahvliga kohevust andes. Ei oska kommenteerida, kuna minul keerutas jäätise masin valmis. Kui keegi oskab ise vahustatud jäätist kommenteerida, siis olen lisainfo eest tänulik :)
Vt allpool kommentaare, Ragne sõnul on võimalik ilma masinata ja igasuguse järgneva segamiseta ka suurepärase tulemuseni jõuda :)

Lihtne hapukoorekook killukese nostalgiaga

Selle koogiga meenuvad mulle alati minu lapsepõlve laupäevased vanniõhtud. Nimelt elasin esimesed 15 aastat oma elust ilma sooja veeta ja vannitoata korteris, mistõttu tehti igal laupäeval köögis vanni. Vanniskäik ei sarnanud mitte mingil moel lõõgastava kümblusega küünlavalgel, roosiõites ja aromaatsete vanniõlide sees. Vastupidi - tegemist oli tõeliselt väsitava higise stressirohke ettevõtmisega - kõigi majas leiduvate õõnsate anumatega soendati pliidil vett, vann oli plekist ja ilmselgelt liiga väike, et seal ennast mõnusalt tunda, iga väiksemagi liigutuse peale plärtsatas lappidega kaetud köögipõrandale vett jne. Ühesõnaga, selline nõukaaegne romantika. Kogu selle tüütu kuid vajaliku protseduuri preemia oli aga "tšudo petškas" (kas keegi äkki mäletab sellist veidrat küpsetusvormi, millele käis elektriga köetav kaas peale) ja selle ahvatlevat lõhna levitava preemia nimi oli hapukoorekook! Varem või hiljem jõudis kätte hetk, kui kõik pereliikmed puhtaks küüritud, köök kuivatatud, potid-kausid oma kohale asetatud ja laupäeva parem osa võiks alata. Koogiga :)



Tuhnisin läbi oma emast allesjäänud retseptid, paraku ei suutnud leida täpset retsepti, mille järgi tema seda tegi. Ju siis oli tegemist nii elementaarselt lihtsa küpsetisega, et tütarlaste tööõpetuse ja kodunduse õpetajal ei tulnud pähegi seda üles kirjutama hakata. Igal juhul mäletan seda, et kui ema oma sõbrannadele selle koogi valmimist kirjeldas, siis olid peamisteks komponentideks hapukoor ja muna.
Olen nüüd oma teadmiste ja oskustega aeg-ajalt sama kooki ikka teinud. Siin peitub võlu ülimas lihtsuses. Meelega ei ole hakanud lisama ei sidrunikoort ega marju vahekihile ega midagi muud. Vahel harva on ülimalt nauditav täpselt see mällu talletunud puhas ja õige maitse. Tuleb muidugi nentida, et tõenäoliselt on selle koogi tekkeloos olnud suur roll mängida nõukaaegsel defitsiidil - hapukoort, muna ja suhkrut ikka kätte sai. Aga vahel tuleb puudus kasuks ja see kooslus on küll väga hõrk.
Koogi valmistamise jaoks läheb vaja esmalt suurt-suurt kaussi :) 6 vahtulöödud muna koos kilo hapukoorega võtavad üllatavalt palju ruumi.


Küpsedes paisub kook päris korralikult, nii et küpsetusvorm peaks olema paraja varuga :)

Tainas on kõige tavalisem muretainas ehk siis:
ca 300 grammi jahu
1 pakk võid
1 dl suhkrut
veidi soola
1 muna
1 tl küpsetuspulbrit.
Pane jahu kaussi, sega juurde küpsetuspulber, jahu peale tükeldatud külm või, sool ja suhkur ning lahtilöödud muna. Haki algul noaga segamini, hiljem sõtku kätega ühtlaseks tainapalliks, mis tuleks ca 1 tunniks külma panna.
Loomulikult võid kasutada ka valmis muretainast ja siis piisab 500-grammisest pakist.
Võta tainas külmkapist siis kui täidis on valmis ja laota plaadipõhjale ühtlase kihina äärest ääreni.
Täidise jaoks läheb vaja:
6 muna (valged kollastest eraldatud)
1 kilo hapukoort
3-4 dl suhkrut (sõltuvalt sellest, kui suur magusaarmastaja oled)
1 tl vanillisuhkrut (mulle meeldib DanSukkeri naturaalse vanilliga variant, ilusad mustad täpid tuhksuhkrul sees)
3-4 spl kartulitärklist.
VAhusta munakollane suhkruga, lisa vaniljesuhkur, hapukoor ja ettevaatlikult ka tärklis (jälgi, et tükke ei jääks). Vahusta munavalged tugevaks vahuks ja kalla siis munavalgevaht ülejäänud täidise sisse. Sega hoolikalt läbi ja kalla põhjale.
Küpsetusvorm peaks olema üsna kõrgete äärtega, kuna küpsemise käigus kook paisub päris tublisti. Mina teen neljakandilises vormis plaadikoogina. 28 cm läbimõõduga koogivorm peaks ka sobima, aga eeldus on kõrged ääred.
Küpseta vähemalt 45 minutit 180-200 kraadises ahjus. Kui tundub, et koogi täidis hakkab liiga kiiresti pruunistuma, siis alanda veidi kuumust. Liiga kiirelt küpsedes on oht, et täidis jääb vedel.


Koogi juurde sobib väga hästi mingi hapuskasmagus kaste - näiteks punasesõstra toormoosiga on kook jumalik. Võid panna mingit hapumat moosi või marja ka põhja peale ja täidise alla. Mina eelistasin seekord kõige traditsioonilisemat vannipäeva kooki :)

2. märts 2010

Mojito toorjuustu kook

Üle pika aja üks vauuu-elamus kookide valdkonnast. Juustukookide raamatut lehitsedes jäi mitmel korral pilk peale just sellele koogile (no kes ei armastaks mündi värskuse, demerara kirbemagusa ja laimi mõnusa erkhapu maitse kooslust). Nüüd siis sai mõte teoks tehtud. Aitäh Liale ja Angeelikale mõnusa idee eest :)
Sobib väga hästi minusugusele, kes imal-magusate kookide suur sõber ei ole. Pigem meeldivad just sellised maitseüllatajad, kus rohkem tegelasi kui ainult suhkur :)
Mojito koogi täidises olid ilusti olemas kõik selle suurepärase kokteili komponentide maitseomadused. Toimiv kooslus igal juhul!


Tegin koogi valmistamise käigus väikesed mugandused ja minu Mojito kook sai selline:
Põhi
200 grammi Digestive küpsiseid
50 grammi võid.
Purusta küpsised, sega sulatatud võiga ja suru küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiva vormi põhja.
Täidis
450 gr ehk 3 pk Farmi maitsestamata toorjuustu
200 gr Demerara suhkrut (mul läks pooleks molassisuhkruga, kuna Demerara sai otsa, seepärast sai koogi täidis vist ka veidi tumedam, kui ainult Demeraraga)
1 väike pakk vahukoort
suur peotäis mündilehti
3-4 laimi
2-3 dl vett
3 spl želatiini.


Esmalt keeda siirup - selleks pane potti vesi, mündilehed (võib ka koos varrega, tuleb eriti tummine tulemus), Demerara suhkur ja 3 laimi riivitud koor. Lase keema tõusta ja pane siis vaiksele tulele ca 30 minutiks. Jahuta ja kurna läbi sõela. (Väga mõnusa maitsega siirup - seda tuleks juurde keeta ja siis erinevate toitude maitsestamiseks kasutada!)
Pane želatiin veega likku ca 10 minutiks ja kui on piisavalt paisunud, sulata madalal kuumusel seni, kuni tükid on lahustunud. Kalla želatiinile juurde 3 laimi mahl ja sega hoolega.
Vahusta vahukoor.
Lisa želatiini-laimimahle segule veel mõned lusikatäied siirupit ja sega želatiinisegu ja ülejäänud siirup siis toorjuustuga. Lisa lõpuks ettevaatlikult vahustatud vahukoor.
Vala põhjale ja pane külma tarretuma.