28. veebruar 2010

Lõhecarpaccio ürdiõliga

Kategooria: "Lihtne kodune gurmee". Õige nimetus peaks tegelikult olema: "Soe lõhecarpaccio ürdiõliga". Maitseb hästi kõigile, kes vähegi kala söövad. Toidu peamine eeldus on koostisainete värskus. Muu on kättevõtmise küsimus. Ses mõttes pühapäevaroog, et lõhe vajab veidi eelnevat seismist ehk siis tööpäeva õhtul otsast tegema hakates jääb söömaaeg tiba liiga hiljaks.


Lõhecarpaccio tegemise jaoks on vaja värsket lõhefileed, minul oli 500 grammine tükk, sellest jagub ikka suure seltskonna jaoks. Sega 2 spl Maldon soolahelbeid vm kvaliteetset soola, 1 spl suhkrut, 1 tl valget pipart ning määri lõhefileele maitseained ühtlase kihina. Pane filee küpsetuspaberi sisse, keera kilesse ja jäta vähemalt 2 tunniks külmkappi maitsestuma.
Kui filee on maitsestunud, lõika terava noaga õhukesed fileelõigud, aseta need taldrikule ja piserda peale sidrunimahla ning oliiviõli.
Pane ahju grillielemendi alla ca 1 minutiks.
Võta välja ja piserda peale ürdiõli.
Mina tegin ürdiõli nii, et võtsin tubli sortsu oliiviõli, lisasin neid ürte, mida külmkapist leida oli (seekord tüümian, till, rucola), hakkisin juurde ka veidi tšillipipart. Lisasin veidi kalakastet, sidrunimahla ja törts mett. Lasin kõik purustajas segamini.
Ja valmis see roog oligi.

27. veebruar 2010

Tikri clafoutis

Vahel on hea midagi unustada ja siis taaskord leida. Mul oli täiesti meelest läinud, et olin sügavkülma visanud paar karbitäit tikreid. Selliseid viimase piiri peal valmis tikreid, mida käisin korjamas ühes mahajäetud aias, kui minu korilasehing hakkas muret tundma, et tikrid riknevad põõsa otsa ära (mis ka tegelikult juhtuski, umbes pool jõudsin ära korjata ja paari päeva pärast olid kõik tikrid põõsa otsas lõhkenud). Tikker, muide, on minu üks lemmikmari :)


Lühidalt, leidsin sügavkülmast tikrid ja tahtsin teha midagi head. Tavapärane lemmik on meil tikri-kohupiimakook. Seekord mõtlesin teha claufotis'd, mis on traditsiooniline Prantsuse köögi magustoit, algupäraselt tehtud kirssidega ja küpsetatud ahjude järelkuumuses peale liharoogade valmistamist. Olemuselt pudingiline, tainas kalgendub eelkõige muna mõjul, jahu läheb sinna üsna vähe. Seda siis oleks hea teada, et mitte päris kooki ahjust välja võttes oodata :) Maitsekooslus selline, mis soosib hapukasmagusate marjade/puuviljade lisamist. Tikrid tundusid olevat kui loodud selle jaoks.
Claufotis' jaoks on vaja: 3 dl piima, 50 grammi võid, 0,5-1 dl suhkrut (sõltuvalt marjade magususest-hapususest), 1 dl jahu, sidrunimahla, veidi brändit, 3 muna, lusikaotsaga soola, tiba vaniljesuhkrut. Marju või puuvilju ca pool kilo.
Tegevuskäik järgmine: määri vormi põhi võiga. Klopi munad suhkru, vaniljesuhkru ja soolaga korralikult lahti, lisa pehme või, jahu puista peale läbi sõela. Lisa esmalt piim ja siis brändi. Tainas peaks jääma hapukoore või siis pannkoogitaina konsistentsiga. Suhteliselt vedel siis.
Pane marjad vormi põhja, piserda sidrunimahlaga. Kalla ettevaatlikult peale tainas. Pane ahju ca 180-200 kraadi juurde 30-45 minutiks küpsema. Võta ahjust välja, lase jahtuda ning puista üle tuhksuhruga. Söö kas vaniljekreemiga, jäätisega või au naturel. Maitses väga suviselt :)

26. veebruar 2010

Küülik punaveinis ehk Hiiumaa ja Casqogne'i sõpruskohtumine

NB! Hoiatus. Selle postituse visuaalne pool on pöördvõrdelises seoses roa häädusega. Ausalt!


Kogu loo alguses pean tänusõnad suunama Heimarile, kes pakkus värskeid küülikuid. No selliseid jänkusid, kes olid Hiiumaalt toodud ja alles eile t...., olgu, sõnastagem ka nõrganärvilistele vastuvõetavalt - need jänkud, kes eelmise päeva hommikul veel rõõmsalt oma jänkuelu elasid.
Pakkumine oli ahvatlev ja nii need mõned jänkud veidi vagasemas olekus eelmise päevaga võrreldes meie juurde jõudsidki.

Kuna küülikuga kogemused on mul täpselt nii õhukesed, et mingile tugevale teadmisele väga tugineda ei ole, siis lappasin esmalt läbi oma kodusolevad erinevad kokaraamatud. Variante oli mitmeid. Juba mõnda aega kuklas tiksunud idee teha küülikut siidris, jätsin hetkel kõrvale. Itaalia raamatus oli vaid kaks peamist soovitust - rosmariin ja oliiviõli. Hmmm... Mõnikord, kui end tugevamalt tunnen ehk proovin ära. Lõpuks leidsin oma viimati soetatud Rick Steini "French Odyssey" raamatust retsepti, mis mu tähelepanu köitis.

Pärit on retsept Prantsusmaalt Cascqogne maakonnast ja koostisainete järgi tundus usaldusväärne. Traditsiooniline roog sealkandis. Küülikutegu alaku!
Küüliku pajaroa jaoks on vaja esmalt malmpotti. See on kohustuslik. Muudest komponentidest: 1 noor küülik jagatud 8 tükiks, 3 supilusikatäit pardi- või hanerasva (hurraaa! täpselt selline kogus oligi mul parditeost kapis olemas), 50 gr kamarata läbikasvanud peekonit, 6 šalottsibulat, 2 spl jahu, 4 porgandit, 2 paksemat sellerivart, korralik punt bouqet garni't ehk siis tüümian, rosmariin ja loorber, 18 kuivatatud ploomi (originaalis Agen prune aga no mine sa meie kaubandusse neid nõutama, olid California omad ikka), pudel punaveini (soovitavalt Cotes de Casqogne - seda paraku ei olnud ja nii ohverdasin veinikapist ühe Cotes de Rhone'i), soola ja pipart.
Tegevuskäik järgmine: maitsesta küülik soola ja pipraga. Pane suur ja sügav pann tulele keskmisele kuumusele. Pane pannile pardirasv, lisa peekoniviilud ja lase pruunistuda. Lisa sektoriteks lõigatud sibul ja kuumuta, kuni kõik on kuldpruun. Tõsta kõik pannilt taldrikule ja pane kõrvale. Samas rasvas kuumuta küülikutükid mõlemalt poolt, saputa peale jahu ja kuumuta veelkord mõlemalt poolt. Lisa porgand ja seller ning siis eelnevalt kõrvale asetatud peekon-sibul. Siis lisa potti veel bouquet garni ja pooled ploomidest. Kalla peale punavein (minul kulus ära terve pudel või no veidi jäi siiski kokale ka ;) ) nii, et küülik oleks kaetud. Vajadusel lisa tiba vett, peaasi, et potitäis liha vedeliku sees nüüd oleks. Lase podiseda vähemalt 1 tund.
Kui küülik valmis, tõsta lihatükid koos juurikatega potist välja. Ploomid jäta potti. Kata liha ja juurikad ning hoia soojas. Võta bouquet garni välja ning litsu kaste sees olevad ploomid katki. Mina surusin selles faasis kogu kastme ka korra sõelast läbi. Lisa teine pool ploomidest ja lase kastmel veidi podiseda, et ta kokku keeks ja ploomid kastmes mõnusalt paisuksid. Siis kalla kogu veinileem küüliku ja aedviljatükkidele või ka vastupidi. Valmis ta ongi!

Juurde sai pakutud võis hautatud sibulaga ja sinepiga kartulipüreed. Originaalis peaks lisaks olema polenta. Meie väga suured polenta austajad ei ole, seepärast tundus mulle, et on paras hetk süüa üle pika aja üht head kartuliputru :)
Vaatamata oma täiesti ebaisuäratavale välimusele (punases veinis hautatud hele liha ei saagi vist liiga apetiitne välja näha) oli küülik tõesti väga maitsev ja mahlane. Parasjagu pehmeks haudunud, maitsed kõik ilusti olemas. Must ploom andis kastele mõnusa magus-suitsuse maitsenüansi. Sai kohe mõnuga söödud. Näpud ka puhtaks limpsitud ja kondid puhtaks lutsutud (viimane koera kurvastuseks, kes lootusrikkalt kogu pidusöömingut jälgis ning kelle silmi sugenes aja möödudes ilmselge ahastus) :)
Veelkord tänud Heimarile ja varsti proovin ära ka siidris küüliku!

25. veebruar 2010

Veel üks martsipanikattega tort

Tahtsin lihtsalt oma blogisse jäädvustada veel ühe martsipanitordi. Tort ise tehtud samamoodi kui eelmine samalaadne, mille retsepti ja valmistamiskäigu leiad SIIT.


Tuleb tunnistada, et see tegevus hakkab mulle järjest rohkem meeldima :)

Mõned suupisted pidulauale

Üldiselt mulle toiduga väga mängida ei meeldi. Pigem viljeleme seda kultuuri (või kui tahate, siis nimetage seda kultuurituseks), et külalistega laua taga istudes panem keset lauda otse ahjust tulnud suure haudepoti lihaga ning kõige sinna juurde kuuluvaga ja siis igaühel on vaba voli endale meelepäraseid portsjone komplekteerida ja ennast mõnusalt ning vabalt tunda. Igaks juhuks lisan, et sööme ikka metallist noa ja kahvliga ning veini joome ka õigetest klaasidest, mitte plasttopsist :)
Lühidalt: hakkas mulle tunduma, et EV sünnipäeva puhul võiks korra võtta ette selline vanaemade stiilis laud ja kehastusin mõneks ajaks Bree van de Kamp'iks (või tema haledaks varjuks). Igal juhul püüdsime teha laua selles stiilis, et vanaema ei peaks minu pärast häbenedes silmi maha lööma.

Menüüs olid muude roogade kõrval kilu-koduustu suupisted munaga, täidetud munad 1926. aasta moel ja õrnsoolalõhe-toorjuustukreemiga ampsud.

Kilu-kodujuustu tarrend munaga


Kilu-kodujuustu suupisted tegin nii, et vooderdasin muffinivormid kilega ja põhja panin kergelt röstitud leiva (Hagari väikesed koorikleivad poolekslõigatuna sobisid suuruselt hästi). Võid lõigata ka musta leiva viilust klaasiga vm ümmarguse vormiga paraja suurusega ringid. Täidiseks läks 200 gr kodujuustu, 3 hakitud keedetud muna, 5-6 kilufileed hakituna, sidrunimahl, 200 gr vahustatud 35%-list koort (võid asendada ka sama koguse hapukoorega), maitseained (pipar, sool jm meelepärane) kõik segatuna ja siis 2 tl eelnevalt 10 minutit vees paisutatud ja pliidil vaiksel tulel sulatatud (nii, et tükke enam ei oleks) želatiiniga tarretatuna. Segu valasin muffinivormi ja lasin külmas tarretuda. Kaunistasin kalamarja ja munaga. Hästi mõnus soolane suutäis oli. Eriti hästi maitses peale torti :)

Täidetud munad vanaemade moodi


Täidetud munad, need kohustuslikud vanaema pidulaua road, tegin hästi täpselt 1926. aastal Adeliine Tannenbaumi poolt kirja pandud õpetussõnade järgi. Kaunistasin anšoovise ja kappariga. Munakollase sisse panin parimat kodus olevat oliiviõli. Oli hää küll!
Annan korraks sõna pr. Tannenbaumile:
Arve: 6 muna, lusikatäis võid ehk 1/4 tassi söögiõli, sidrunimahla, sinepit, 1/4 teelusikatäit suhkrut ja soola, 2 kilu. 6 muna keedetakse kõvaks, kooritakse ja lõigatakse pikuti lõhki. Rebu võetakse välja ja hõõrutakse lusikatäie võiga ehk 1/4 tassi söögiõliga, juure t i l g u t a d e s, kuni segu täitsa siledaks läheb. Juure lisatakse sidrunhapet ehk mahla, sinepit, väheke suhkrut ja soola. Segatud munarebu määritakse siledalt munavalge ümbruse sisse ja ilustatakse päält väikese tüki kiluga.

Õrnsoola lõhefilee ja toorjuustu suupisted


Õrnsoola lõhefilee suupistete jaoks panin 2 päeva varem lõhefilee maitsestuma.
Suupiste jaoks röstisin täistera saia, lõikasin neljaks, alla läks törts toojuustu-tilli võiet (maitsestatud sidrunimahla ja tiba pipraga) mida pehmendasin tiba hapukoorega. Selle peale rullikeeratuna värske kergsoola lõhe.
Lõhe valmistasin nii:
0,5 kg lõhefilee (seda tasub teha ainult väga värskest kalast) jaoks läks vaja 1 spl meresoola (kasuta kindlasti kvaliteetset soola, nt Maldon, Fleur de Sel vms), 1 tl suhkrut, purustatud valget pipart, ohtralt tilli. Puhasta filee luudest, sega omavahel maitseained v.a. till ja jaota ühtlaselt fileele laiali. Kõige peale pane ohtralt hakitud tilli. Keera filee paberisse, siis toidukile sisse ja pane kerge vajutuse all. 1-2 päevaga on valmis, siis tuleb kala õhukesteks viiludeks terava noaga lõigata.

Magusa suutäie rollis oli loomulikult üks korralikult kamane Kamatort.

24. veebruar 2010

Kamatort ehk Head Vabariigi Aastapäeva


Kama on ilmselgelt alahinnatud ja -kasutatud toiduaine. Ta võib muu maailma jaoks olla küll täiesti arusaamatu kooslus, aga kui ikka oled korralik geneetiline eestlane, siis üht head kama ei asenda miski (millega mulle alati meenub mu ema väike fopaa, kui ta õhinal tutvustas Usbekist saabunud külalistele Eesti rahvustoite, need viisakate inimestena sõid vaikselt kannatades kama ära ja järgmisel päeval olid tubased kõhuprobleemide tõttu. Aga see selleks :)).


24. veebruar on väga õige hetk kamapakk jälle välja kraamida ja oma ürgeestlaslikkust taas tõestada (ei meie sellest kamast seedehäireid saa!).
Kamatordi idee sain leidsin Toidutegu blogist. Tundus väga põnev ja ahvatlev tort olema. Väikesed mugandused tegin töö käigus ja nii sai minu kamatort selline:
Põhi: 3 muna, 3 spl kamajahu, 1 dl purustatud mandleid (sarapuupähkleid ei olnud paraku kodus), 1 dl (tumedat) suhkrut (oletasin, et tume suhkur annab mõnusat karamellimaitset pähklimaitsele lisaks). Vahustasin munad ja poole vahustamise peale lisasin suhkru. Vahustamise lõpus lisasin pähklid ja kamajahu. Siis kogu mass võiga määritud ja lahtikäivasse vormi ning ahju ca 15 minutiks 200 kraadi juurde.
Täidis: 400 grammi kohupiimapastat, 1 pk vahukoort, 1,5 dl mustsõstra toormoosi, 1 sidruni mahl, 2 spl želatiini, 1 dl suhkrut, 4 spl kamajahu.
Esmalt pane želatiin külma veega kaetult paisuma.
Vahustasin vahukoore suhkruga, lisasin kohupiima, (toor)moosi, kamajahu ja segasin kõik ühtlaseks.
Kuumutasin madalal kuumusel želatiini kuni see oli täielikult lahustunud ning lisasin želatiin hulka sidrunimahla. Siis sega paar lusikatäit täidise veel želatiinisegu sisse ning alles siis kalla želatiin vahukoore-kohupiimasegu sisse.
Kalla täidis vormi põhjale peale ja jäta tarretuma mõneks tunniks kuni üleöö.
Kui kook on tarretunud, eemalda vormi ääred. Libista tort alusele ja kaunista riivitud kamašokolaadiga.

23. veebruar 2010

Salveivõi

Selle suurepärase maitsega või idee pärineb Anni Arrolt. Salvei ja või on väga hästi sobiv paar. Nüüdseks olen päris palju ka ise seda võiretsepti edasi andnud. Õnneks taipasin sügisel portsu salveid sügavkülma torgata, nüüd on hea võtta kui taas kord seda määret tegema hakkan.


Kasutamisvaldkond on piisavalt lai - kas leivale, lihale, kalale, pastale jne. Viska aga kuumale alusroale törts maitseks peale, lase ära sulada ja ongi suutäis õndsust jälle valmistet.
Või valmistamiseks pista esmalt ahju või grillile 1 küüslaugupea ja lase veidi küpseda. Täpselt niipalju, et küüned seest pehmeks muutuvad. Võta küüslauk ja pigista küünte sisu välja ning vajadusel peenesta see kahvliga. Pane pannile törts võid, lase kuumaks ja friteeri selle sees ära 5-6-7 salveilehte. Sega sulanud või ning krõbedad salveilehed ka küüslaugu juurde. Salveilehed muutuvad või sees küpsedes krõbedaks ning seetõttu polegi neid hakkida vaja. Pudisevad ise parajateks tükkideks. Siis lisa soovitud kogus toasooja võid (nt pool pakki) ja veidi ka kvaliteetset helbesoola (Fleur de Sel vms). Sega kõik kokku, keera kas vorstiks või pane kausikesse ja mõneks ajaks külma.
Maitseb sooja karaskiga taevalikult!

Karask

Karaskiga seondub mulle umbes 15 aasta tagune aeg, kui mingil helgel hetkel avastasin enda jaoks selle toreda leivalise. Mind võlus selle küpsetise arhailine olek ja tegemise lihtsus. Sel ajal sai karaskeid küpsetatud ja söödud pea pidevalt, ühtlasi proovisin ka erinevaid retsepte.

See siintoodud retsept on jäänud üheks lemmikuks. Huvitaval kombel mulle köömned muidu toitudes ei maitse, kuid karaski sees on need kohustuslikud.
Karaskitaina jaoks läheb vaja: 500 ml keefiri või petti, ca 800 grammi odrajahu (võid võtta ka nt ca 600 gr odrajahu ja 200 grammi nisujahu ning jahu kogus on umbkaudne, lähtu taina paksusest), 1 muna, 50 gr võid, 1 spl suhkrut, 1 tl soola ja 1 spl köömneid, 1 tl soodat.
Klopi lahti muna, lisa keefir ja sulavõi. Siis kuivained (sooda sega jahu sisse) ning sega kõik ühtlaseks tainaks. Tainas peab tulema üsna paks, selline, mida tuleb pannile ise laiali määrida, samas peaks jääma siiski määritavaks :) Pane võitatud vormi.
Küpseta 170 kraadi juures ca 45 minutit.
Võta ahjust välja ja lase räti all jahtuda. Võid pealispinna kohe võiga üle tõmmata. Lõika korralik käär ja peale määri päris võid :)

22. veebruar 2010

Veinist, mõõtühikutest ja Robert Parkerist

Sattusin eelmise nädala lõpul Stockas käies (ja jälle kui kogemata alkoholiosakonda sattudes, et veinid üle tudeerida) peale päris huvitavale seigale. Nimelt olin just kassas kohmerdamas, et oma ostu eest tasuda, kui osakonda sisenes hõlmade lehvides ja parfüümipilves uljas noormees. Ilmselgelt Esimese Eesti liigasse kuuluv. Edukas ja enesekindel.
Astus tema siis kassas konutavate müüjate pundi juurde ning esitas selgelt oma soovi: "Milline on teil siin kõige vanem vein?".
Ma arvan, et isegi seljatagant oli täheldatav minu kulmukaare tõus. Nonii, uued veiniostmise mõõtühikud on siis leitud! Ja raamatupoes lähen ja küsin: "Milline raamat teil siin kõige rohkem kaalub?". Einoh, tegelikult miks mitte.
Kassa juurest sööstis muidugi hetkega välja ebaeestlaslikult abivalmiks muutunud müüjatädi ning talutas noore Eduka Eesti esindaja külmkappide poole.
Kahjuks ei saanud ma jälgima jääda, mida siis abivalmis personal ostjale soovitas. Tõenäoliselt sooritati päeva- kui mitte nädala ost.
Ja no teisest küljest ei ole äkki Stockas sellise palve esitamine vast väga ohtlik - ma julgen eeldada, et seal ikka päris saasta ei hoita (pean vabandust paluma, vaatama oma vanusele usun ikka vahel selliseid asju ja lilli ja liblikaid ja inimeste headust). Igal juhul soovin noormehele elamuslikke veinihetki ning arvata võib, et kui kriteeriumid on nii rutiinivabad, siis ei ole ka veinimaitse liialt rafineeritud. Proosit!
Selle peale tuli lihtsalt meelde, et eestlaste õhukest veinikultuuri arvestades (see oli nüüd väga viisakalt öeldud), on väga levinud mingi veider arusaam, et vana vein = hea vein. No kindlasti on keegi kusagil kuulnud jutustusi sellest, kui käidi Pr/It/Port/Hisp jne veinimõisas ja siis peremees pakkus niiiii vana veini. Olgu, see peremees teab, mida pakub ja kuidas veini kogu tema auväärse aja jooksul koheldud on. See, mida meil siin pakutakse, on tiba teine asi.
Teisalt olen korduvalt jahutanud oma elukaaslase entusiasmi, kes avastas Venemaa avarusi väisates aeg-ajalt igasuguseid hämmastavaid veinilisi - näiteks 1964. aastast pärit tundmatu päritoluga hispaanlase. Lõpuks printisin välja talle Robert Parkeri koostatud veinide eluea tabeli, et vaigistada puitunud ja ammu oma väärtuse kaotanud veinide ostmise kirge. No kui ei ole potentsiaali või kui ei tea, kuidas veini koheldud on, siis võid teda hoida kui kaua iganes soovid, kvaliteeti ei lisandu!
Ja pange tähele, kevade tulles ilmuvad meie poodidesse ülihead pakkumised valgetele ja rosé'dele, millel sünniaastaks nt 2006. Kui puit maitseb, siis palun! (Chardonnay ja mõned veel teevad siin erandi). Aga tarbija teadmatust ära kasutada on ju tore ja küll ära ostetakse.
Ise ostsin sel päeval 2009. aasta Sauvingnon Blanci. Konverteerides Esimese Eesti esindaja mõõtühikutesse, siis oleks minu soov võinud kõlada: "Milline on teil siin kõige noorem vein?". Siiamaani olen veendunud, et tegin hea ostu :)

21. veebruar 2010

Pardi rinnafilee valmistamine

Oeh, ma ei hakka siinkohal kiidulaulu laulma pardifileele. Ütlen lühidalt: maitseb sõltuvusttekitavalt hõrgult.
Kuna olen sel hooajal mainitud lihatükki valmistanud pehmelt öeldes rohkem kui ühe, siis mõtlesin talletada tegevuskäigu (seda ka omakasupüüdlikel kaalutlustel, et saaksin järjekordse pardifilee valmistamise etappide kirjeldamise asemel anda viite oma blogile).

Nii, esmalt võta pardifilee (mina ostan teda sügavkülmutatuna ja leida võib seda nt Solarisest, Stockast või ka Tüdrukute poest) ning joonista rasvase nahapoole sisse terava noaga peened ruudud. Ära liha sisse samas lõika, muidu jookseb mahl välja ja part jääb kuivaks.
Pane part NB! külmale pannile nahapool allapoole ja lase kolmveerandkuumusel rasval välja sulada.


Pildil on näha, kuidas kuivale pannile pandud fileest sulab rasva välja (võid rasva vahepeal ära kallata, kasuta seda näiteks ahjujuurikate tegemisel).
Kui nahaga pool on piisavalt pruunistatud ja krõbe, lisa veidi kuumust ja keera filee teistpidi ning pruunista. Samamoodi pruunista ka filee küljed (see kinnikõrvetamine on oluline seepärast, et mahlad ilusti sees püsiksid ja küpsemise ajal välja ei voolaks).


Mina maitsestan veidi soola ja pipart küpsemise ajal veskist peale keerates.
Nahapind peaks jääma umbes selline nagu pildilt näha.


Kui filee on igast küljest pruunistatud, pane liha ahju 200 kraadi juurde umbes 10 minutiks (mulle meeldib selline korralik medium rare aste, siis piisab isegi 5 minutist).
Võta ahjust välja, keera fooliumi sisse ja lase vähemalt 10 minutit rahuneda.


Siis lõika terava noaga viilud ja serveeri meelepärase kastmega.


Punase veini kaste on klassika, meie oleme sel hooajal takerdunud taipärasesse varianti, mille retsepti leiad SIIT.

Mango toorjuustu tort

Selle suurepärase koogini jõudmine oli üsna möödapääsmatu, kuna erinevait toidublogisid ja -foorumeid mööda kolades hakkas mantrana korduma East Endi mangopüree nimetus. Eelpool mainitud algaine kohta käiv kiidulaul sedavõrd muljetavaldav, et uudishimu sai minust võitu ja üsna pea tassisin Piprapoest võidukalt koju paar purgitäit East Endi mangopüreed.


Torti tehes otsustasin kasutada toorjuustu (tegelikult hakkab mulle tunduma, et olen toorjuustust sõltuvusse sattunud, kõik koogid ja tordid kipuvad viimasel ajal nimetet ainet sisaldama, aga see selleks). Päris näpuga üheski retseptis järge ei ajanud, seega täpset viidet idee allikale ei oskagi anda. Pigem summeerisin nähtud retseptid oma peas ja tulemuseks sai selliste koostisainetega kook:
Põhi: 200 gr Digestive küpsiseid + 50 grammi sulavõid
Täidis: 1 purk East Endi mangopüreed, 300 grammi toorjuustu (Farmi), 2 laimi mahl, 100 ml suhkrut, 2 spl želatiini, 200 gr vahukoort.
Tegevuskäik: purusta küpsised köögikombainis, sega 50 gr sulavõiga. Pane lahtikäiv koogivormi põhjale küpsetuspaber ning vajuta segu põhjale.
Täidise jaoks vahusta vahukoor suhkruga vahule. Želatiin pane 10-ks minutiks veega paisuma ja sulata siis nõrgal kuumusel, kuni kõik tükid on lahustunud. Sega toorjuust vahukoore sisse, lisa mangopüree ja laimimahl. Võta paar lusikatäit täidist ja sega sulanud želatiini sisse ning kalla siis see täidise sisse. Sega hästi hoolega kõik läbi ja kalla põhjale. Lase üleöö seista.
Enne lauale andmist tõmba noaga ääred lahti, eemalda vormi küljed ja libista kook ettevaatlikult koogialusele.
Järgmisel korral proovin põhja ja täidise vahele panna veel kihi tumedat šokolaadi :)

Igaks juhuks lisan ka pildi sellest, milline peaks välja nägema õige mangopüree.

Ahjupeedi-kitsejuustu salat

Järjekordselt pean tunnistama, et tegemist on ühe lemmiktoiduga. Salatis olevad maitsed sobivad suurepäraselt kokku ja lisaks näeb kogu kausitäis värviline ja isuäratav välja.


Salati teen suurde kaussi kihiti, kogused on kõik umbkaudsed ning igal juhul on õnnestumine garanteeritud..
Esimese asjana pane marineerima punane sibul. Viiluta ära 2-3 punast või šalottsibulat ja kalla peale oliiviõli ca 3 osa, balsamicot ca 1 osa, teelusikatäis vedelat mett + sool ja pipar. Jäta seisma.
Salatipõhi rebi kokku tavalisest rohelisest salatist, jääsalatist või ka rucola, tammelehe vms roheline kraamist nii, et kogu kausi põhi oleks rikkalikult kaetud. Pildil olevasse salatisse läks rooma salati, rucola ja lollo-rosso segu.
Sinna peale pane ahjupeet. Ahjupeedi tegemise õpetuse leiad SIIT peedipiruka valmistamisõpetuse juurest. Ühe korraliku kausitäie salati jaoks pane ahju 3-4 peeti.


Peedi peale laota eelnevalt marineeritud sibul. Kalla sibula marinaad kastmeks.
Siis tuleb kitsejuust või ka fetajuust. Igal juhul annab parima tulemuse tugevamaitseline juust, kuna muud komponendid on leebed. Olen kasutanud ka suluguni juustu ja oli täitsa ok.

Ja kõige peale riputa röstitud kõrvitsaseemneid (valmis kujul on neid Tln kaubamaja pähklite kaaluosakonnas, röstimata kujul leiab vist suurematest poodidest)
Kihtide vahele võib tegemise käigus veidi soola-pipart ka panna, aga üldiselt peaks marinaad-kaste maitset piisavalt andma.
Viimistlesin salatit veel oliiviõliga ja balsamikreemiga piserdades.
Väga maitsev oli ;)

20. veebruar 2010

Peedi mozzarella pirukas

Peedipirukas on ütlemata mõnus pirukas. Seni olen seda peamiselt feta- või kitsejuustuga teinud. Ühel hommikul hakkas Terevisiooni toidunurgast kõrva üks veidi teistmoodi peediga pirukategu. Hommikuselt ringi sahmides ei jõudnud väga süveneda, aga meelde jäid mozzarella, ricotta ja munavabadus.


Proovisin siis oma mõistusega nende kooslustega ühe piruka valmis teha.
Põhjaks kasutasin lehttainast, seda kulus 500 grammi.
Muid ained: 3 keskmist toorest peeti, 3 punast või šalottsibulat, 200 grammi ricottat, 200 grammi mozzarellat, tiba hapukoort, balsamikreemi ja/või balsamiäädikat, tüümiani, mett, soola, pipart, pestot.
Peedi tegin ahjus, kuna nii tehes jääb peedi maitse palju intensiivsem ja hamba alla on ka palju tummisem versus siis lirtsuv keedetud peet. Ahjupeedi tegin nii, et koorisin toore peedi, lõikasin üsna õhukesteks sektoriteks. Ahjuvormi põhja üks tubli sorts oliiviõli, peeditükid sinna peale, siis balsamicot, värsket tüümiani ja natuke soola ka. siis kõik see ahju ca 200 kraadi juurde ca 45 minutit kuni tund, vahepeal sega ka, et peeditükid kõik kastme sees ilusti saaksid küpseda.

Sibula lõikasin õhukesteks poolringideks, panin potti või ja oliiviõli, kuuma rasvaine sisse sibul, törts balsamikreemi ja hautasin ca pool tundi. Kui sibul mõnusalt haudunud ja vedeliku sisse tõmmanud, siis lisasin veel veidi mett.
Ricotta (kasutain Nigula meierei oma) segasin veidi hapukoorega, et mass jääks pehmem.
Siis liitsin kõik need asjasd kokku. Vormi põhja küpsetuspaber, sinna peale lahtirullitud lehttaigen, siis ricotta laiali määrida, peeditükid peale, sibulamoos peetide peale ja kõige krooniks viiludeks lõigatud mozzarella, kuhu peale tuleks tilgutada veel lahke käega pestot.
Siis kõik ahju ca 200 kraadi juurde ja küpseb see kõik umbes pool tundi (kui tainas on küps ja mozzarella sulanud, siis võta välja.
Maitsekooslus on väga mõnus, tekstuurid kõik üsna erinevad, kuid sobivad hästi kokku.
Meie tegime piruka külaliste ootuses, seega jäi ta pildile juba veidi jahtununa ja peet oli ka juba erinevaid kihte värvinud. Algselt nägi kogu kupatus oluliselt isuäratavam välja - mozzarella oli veel valge ja sulanud olekus. Kui järgmine kord tegemisele läheb, siis teen uue pildi :)

19. veebruar 2010

Martsipanikattega toorjuustutort ehk kuidas ma ennast ületasin

Poja aastaseks sünnipäevaks tuli teha tort, mis on elu esimese sünnipäeva vääriline :)


Vaadates Nami-nami foorumist, milliseid šedöövreid Eesti usinad emad oma koduköökides lastele sünnipäevaks valmistavad, oli mu esimene reaktsioon, et mul ei jää muud üle, kui leida osav ja hea käega kondiiter ning temalt üks tort tellida.
Siis harjusin veidi mõttega ja kusagil kuklas hakkas tekkima idee see väljakutse ikkagi ise vastu võtta. Ikkagi kolmanda poja esimene päris sünnipäev!
Tea, kas keegi kuskil kuulis mu muremõtteid, aga ühel õhtul sattusin Maitseelamused blogisse, kus oli olemas selline absoluutselt geniaalne ja suurepärane step-by-step õpetus.
Ma olen pisarateni tänulik selle blogi perenaisele. Mitu lollust jäi seetõttu arvatavasti tegemata, et mul oli abiks "puust-ette-punaseks" õpetus.
Vedas veel sellega, et sain kasutada martsipani värve, mis on 100% looduslikud ja väga ilusate värvitoonidega.
Lühidalt, ettevalmistused võisid alata.

Tordi põhjaks tegin küpsetatud toorjuustu-laimi koogi. Kuna sõbrapäeva küpsetamata toorjuustu tordil kippus mõne aja möödudes martsipan vesiseks minema, siis valisin kuivema pinnaga koogi ja otsustasin küpsetatud toorjuustuga koogi kasuks.
Koogi põhja läks ca 200 grammi purustatud Digestive küpseid segatuna 50 gr sulavõiga. See segu tuleks siis paberiga voodertatud lahtikäiva 28 cm läbimõõduga tordivormi sisse suruda.
Katteks läks vaja 400 grammi toorjuustu, 400 grammi kohupiimapastat (Alma kohupiimatoru vaniljega oli minul), 4 muna, 1 spl tärklist, 1 dl suhkrut, 2 laimi mahl ja riivitud koor. Kuna mul oli kodus just üks hästi mõnusalt küpseks saanud mango, siis tükeldasin ka selle ära ja tegin püreeks ning lisasin täidisesse.
Sega toorjuust, suhkur ja kohupiim. Lisa ükshaaval munad ja sega. Siis laimimahl ja -koor, tärklis. Lõpus lisasin veel mangopüree ka.
Kalla täidis vormi ja küpseta 180 kraadi juures umbes 1 tund ja 20 minutit.
Kui kook küps, pane ta külma. Soovitavalt üleöö, siis tõmbab ta oluliselt tahkemaks.
Seest nägi see kook välja selline:



Martsipanikatte valmistamine.
Martsipan tuleb rullida ümmarguseks (minul kulus 200 grammi Kalevi mandlimartsipani, rullisin seda küpsetuspaberil kuhu oli saputatud alla tuhksuhrut. Pildi, mille soovisin tordile teha, olin eelnevalt joonistanud küpsetuspaberile, selle paberi panin lahtirullitud martsipanile peale ja vajutasin õrnalt kontuurid pintslivarrega läbi paberi martsipanile.


Paber tuli ära võtta ja siis algas maalimistöö.
Tegelikult oli mõnus! Töö käigus hakkas mulle see tegevus vägagi meeldima :)
Tuleb tunnistada, et martsipan on väga mõnus materjal, millele joonistada. Marmorjas pind annab värvile mõnusaid varjundeid ja on hästi soe materjal.


Kui olin oma keeleots-suunurgast-väljas nikeramise lõpetanud, libistasin martsipanikatte ettevaatlikult suurele tardrikule ja viisin külma.

Järgmisel päeval ühendasin tordi ja katte, küljed kaunistasin vahukoorega.
Ei saa salata, et tundsin rahulolu, et torti siiski tellima ei läinud. Lisaks maitses tort väga hästi, kõik lapsed sõid oma tükid ka lõpuni (kes kunagi pidanud lapse sünnipäeva ja pärast olnud sunnitud kokku korjama suuremal arvul veidi näksitud torditükke ja neid prügikasti loopima, see teab, millest ma räägin)


Järgmisel korral teen mõned asjad teisiti - pildi joonistasin veidi liiga suure, seega läks osa joonistusest kaduma ja osa nimest kippus küljele jääma. Tordi proovin varem viimistleda - seekord kippus pidu enne algama ja seetõttu lõppviimistulesga tordist väga head pilti polegi (tegelikult oli süüdi tuisk, ei hakanud ise poodi minema ja olin sõltuv sellest, millal mulle poest vajalikud ained tuuakse).

18. veebruar 2010

Roheline kanakarri

Rohelise karriga kana retsepti leidsin sellisest toredast blogist ja kõnealune toit jäi kohe silma. Koostisosasid vaadates tundus, et lõpptulemus võib olla üsna paljulubav. Ja retsepti päritolu otse Taist lisas kõvasti usalduskrediiti.
Endalegi üllatuseks lasin peast läbi kodus olevad koostisained ning - dadaaa! - kõik vajalikud ained olidki olemas. Seega ei vaevanud enam oma pead, mida õhtuks külmkapis ootavast kanafileest teha, vaid köök sai üsna pea vürtsiste taipäraste aroomidega täidetud. Roheline karri on olnud üheks lemmikuks juba mõnda aega ja kes seni veel proovinud ei ole, siis soovitav katsetada. Väga mõnusa maitsebuketiga kooslus! Vaheapeal ei olnud seda Eestist üldse saada, nüüd on Santa Maria variant suuremates poodides olemas.


Vaja läheb selle toidu jaoks:
1 porru, eelistatult valge osa, roheline jääb puine
400 grammi kanafileed
1-3 spl rohelist karripastat (minul oli Santa Maria oma ning seda kulus veidi rohkem kui algses retseptis, panin kolm korralikku lusikatäit, et maiste välja tuleks)
400-500 ml kookospiima (algselt oli 400 + 100 ml vett, aga kuna mul oli kapis 500 ml kookospiim, siis panin selle kõik kastmesse ära ja vett ei lisanudki)
200 grammi värskeid (külmutatud) herneid
200 grammi värskeid (külmutatud) rohelisi ube
1 spl fariini- või palmisuhkrut
laimimahla
1 spl kalakastet
Kuumuta pannil õli, lisa sinna tükeldatud porru ja veidi aja pärast tükeldatud kanafilee. Pruunista kana.
Tõsta pannilt ära ning pane pannile 4-5 spl kookospiima ja sinna sisse lahusta roheline karri. Kuumuta mõned minutid. Lisa ülejäänud kookospiim, laimimahl, suhkur, kalakaste, (vesi) ning lase ca 5 minutit podiseda. Siis lisa eelnevalt läbi praetud kana ja porru, kuumuta 5 minutit. Lõpuks herned ja oad ja veel 5 minutit.
Meie sõime seda aurutatud basmati riisiga ja väga maitsev oli. Oleks kodus olnud värsket koriandrit, oleks seda ka peale saputanud.
Roheline karri on selline toiduaine, mis toidu välimust küll liialt ei kaunista (roheline plöga,teatavasti ei ole kõige apetiitsem kategooria), kuid, nagu sageli juhtub, on toidu välimus pöördvõrdeline tema maitsega.
Ja kindlasti teeme veel :)

16. veebruar 2010

Vastlakuklid

Ei saa vastlapäeval hakkama ilma kukliteta. Ja tegelikult on selles üks kord aastas korduvas rutiinis oma võlu.

Nii ka sel aastal sai saiategu ette võetud.
Kuklite retseptina olen kasutanud ühest vanast ema käest saadud kokaraamatust "Valik toiduretsepte" (1968. aastast) võetud baasretsepti.
Pärmitaigna valmistamise jaoks on vaja pool liitrit piima, 25-50 grammi pärmi (mina panin ühe kuivpärmi paki), 1 tl soola, 3 spl suhkrut, 1 lahtiklopitud muna, ca 800 grammi jahu ja 50-100 grammi sulatatud võid
Tainas tehakse eelkergitusega ehk siis soendatud piima sisse tuleb panna suhkur ja pärm ning lisada umbes pool jahukogusest, et oleks kooretaoline mass. Kergita soojas kohas umbes 1 tund (mina kasutan selleks kõige madalama kuumuse peale pandud ahju. Kauss tuleks kerkimise ajal rätikuga katta. Kerkinud tainale sedaga juurde sool, lahtiklopitud muna, maitseained, jahu ja või. Sõtkuda kuni tulemuseks on läikiv ja kausi/käte küljest lahtilööv tainas. Nüüd tainas pallik, rätikuga kaetult uuesti kerkima ca 1-2 tunniks. Siis võta tainas, vormi kuklid, lase küpsetusplaadil veel kerkida ja määri munaga. Ahju umbes 10 minutiks ja 200 kraadi juurde. Mina kasutan pöördõhku ka.


JA siis polegi muud, kui "mütsike" terava noaga pealt ära lõigata ja vahukoor vahele. Hästi sobib ka hapu moos vahukoore alla ära peita. Tuhksuhkruga väike viimistlus veel kirsiks tordil.

15. veebruar 2010

Hernesupp

Vastlapäeva puhul tuleb teha hernesuppi. Aamen.
Nii siis kraamisingi välja ühe oma reliikviatest ehk siis 1926. aastal välja antud raamatu "Keedu- ja majapidamisjuht", kus soliidne proua Adeline Tannenbaum jagab õpetussõnu.
Mõtlesin, et vaatan, kuidas meie vanaemad seda suppi tegid.


Tegid üsna samamoodi :)
Üllatus tabas mind siis, kui supitegemine lõppes supi sõelast läbiajamisega ning soovitusega, et: "supi juure süüakse praetud saiakuupe". No kas ei kõla püreesupina millele krutoonid peale saputatud! See hästi unustatud vana siis taaskord.
Lühidalt, tutvusin küll selle valmistuskäiguga, aga eirasin auväärse proua õpetussõnu alates sõelast läbiajamisest. Vastlapäeva supis peavad ikka herned sees olema. Olgu see siis kasvõi nõukaajast pärit kombetus :)
Minu töötlus hernesupist sisaldas ca 4 dl Veski Mati rohelisi herneid (tundusid olevat ahvatlevamad kui kollased herned), ca 500 grammi suitsuribi, 2 sibulat, 1 suur porgand, soola, pipart, maitserohelist. Kruupe selle supi sisse ei käi.
Ja tegevuskäik oli järgmine: leotasin herneid umbes 8 tundi vees. Panin suitsuliha külma veega kaetult keema, lisasin mõne aja pärast leotatud herned. Lasin vaiksel tulel podiseda. Samal ajal hautasin võis tükeldatud sibula ja riivitud porgandi. Lisasin supile ka need. Veidi soola ka lisaks (sellega tuleb olla ettevaatlik, kuna suitsuliha on üsna soolane). Kokku podises supipott madalal kuumusel üle 2 tunni. Siis õngitsesin liha välja, lõikasin tükkideks ja eemaldasin kondid. Supi timmisim paraja paksusega supiks, vedelik oli üsna väheseks keenud.
Ja siis pole muud, kui supp taldrikusse, peale tükeldatud liha ja maitseroheline ning vastlad võivadki tulla.
Pikka liugu!

14. veebruar 2010

Šokolaadimuffinid

Kuna oli käes 14. veebruar ja lapsed tahtsid oma sõpradele midagi sõbrapäeva puhul viia, siis tegime lastega koos šokolaadimuffineid Nigella retsepti järgi.


Šokolaaditükid segasin kõik tainasse sisse ja need olid mul NoMu omad, mis on hästi kvaliteetsed ja mõnusad. Sulatutud kujul läks muffinitainasse veel 100 grammi mõrušokolaadi, selle võrra siis vähendasin veidi piimakogust, et tainas liiga vedelaks ei läheks.


Kaunistamiseks vormisime martsipanist väikesed südamed ja värvisime need punaseks. Südamed sai muffini külge "kleepida" sulatatud šokolaadi abil.

Vahuveini toorjuustu kook


Leidsin selle retsepti Tordiraamatut lehitsedes ja vahuveiniga toorjuustu kooslus tundus intrigeeriv. Kuna tulemas oli sõbrapäev, siis sai just selle retsepti kasuks otsustatud (vahuvein kuulub ju ikka sõbrapäeva juurde), lisaks sai siis tähtpäevale vastavalt kook ka punaste südametega kaunistused. Ja kuna kaasasin koogi kaunistamise juurde ka lapsed, siis oli vaja loomulikult kaunistada ikka kogu südamest (ise oleks südametega piirdunud, nüüd said veel ristikheinalehed ka lisaks :) )


Tordipõhja tegemise jaoks läheb vaja 200 grammi Digestive küpsiseid, mis tuleks köögikombainis purustada ja segada 50 grammi sulatatud võiga. Põhja puru tuleks suruda siis lahtikäivasse vormi, millele põhjale pandud küpsetuspaber.
Täidise jaoks on vaja 3 muna, 1 dl vahuveini (seekord tegin Proseccoga), 300 grammi toorjuustu (algne retsept oli mascarpone juustuga), 1 dl suhkrut, vaniljesuhkrut, 5 grammi (ca 2 spl) želatiini.
Vahusta munakollased, suhkur ja vahuvein kuumaveevannis, kuni segu muutub kohevaks ja kreemjaks vahuks. Samal ajal pane želatiin külma vette likku ja 10 minuti pärast sulata nõrgal kuumusel kuni tükid on kadunud.
Sega toorjuust munasegu hulka, pane mõned lusikatäied täidist želatiini sisse, sega ja kalla siis saadud mass munasegu hulka ja sega kõik kokku.
Vala segu vormi ja lase tarretuda (minul seisis üleöö). Kui kook on tarretunud, tõmba noaga ääred vormi küljest lahti ning eemalda vormi küljed. Libista ettevaatlikult kook alusele.
Kaunistused tegime martsipanimassist, millest sai piparkoogivormidega lõigatud südamed ja ristikheina lehed.
Koogi juurde tegin maasikatest, kiivist ja mangost salsa s.t. hakkisin puuviljad peeneks ning segasin sidrunimahla, vaniljesuhkru ja vahtrasiirupiga.
Väga hõrgu maitsega kook sai!

13. veebruar 2010

Tomatikaste

Tomatikaste on köögis täiesti asendamatu. Keedan vahel kohe suurema laari valmis, siis on hea võtta ja erinevaid toite valmistada. Tegu ise on lihtne, tulemus täiesti universaalne ja väikest pingutust väärt. Ja kui palju imemaitsvaid toite siit tuleneb, alates pastakastmest kuni minu ühe lemmiku, Melanzane alla Parmigiana'ni välja.


Tomatikastme retsepti on taaskord pärit minu itaalia-teemalisest lemmikraamatust.
Vaja läheb järgmiseid aineid:
3 spl kvaliteetset oliiviõli
2 küüslauguküünt
1 suur purk või 2 väikest kooritud terveid või tükeldatud tomateid konservina (mina eelistan Annalisa või teisi Itaalia päritolu konserve. suvisel ajal kasuta hoopis värskeid hakitud tomateid ja võid need hiljem püreeks lasta, kui tomatitükid ei meeldi)
soola ja värskelt jahvatatud pipart
peotäis värskeid basiilikulehti
soovi korral ka 1 keskmine hakitud sibul
Kuumuta õli keskmisel kuumusel, lisa hakitud küüslauk ning hauta umbes 3 minutit (siin lisa mina ka veidi hakitud sibulat koos küüslauguga). Lisa tomatikonserv koos tomatite mahlaga (või hakitud värsked tomatid) ning maitsesta soola-pipraga. Tõsta veidi kuumust, lase kastmel keema tõusta ning keeda kogu tomatikaste kokku (umbes 5 minutit). Alanda kuumust ja lase kastmel podisega veel ca 30 minutit. Lisa basiilikulehed ja keeda veel veidi aega.
Originaalretsept ette ei näe, kuid mina lisan sageli ka veidi suhkrut ja siis lasen kogu kastme sauseguriga ühtlaseks (seda oma pirtsakast lapse pärast, kes tomatitükkide pärast on võimeline toitu mitte sööma).
Igal juhul on tulemuseks väga mõnusa maitsega ja ülimalt universaalne kaste, mis muudab toidutegemise oluliselt lihtsamaks (kui midagi muud teha ei viitsi, siis tuleb lihtsalt keeta pasta, lisada seesama tomatikaste, peale parmesani ja väga maitsev toit ongi valmis).

Osso Buco

Osso Buco on jällegi selline roog, mille erinevaid variatsioone leiab lõputult.
Olles katsetanud nii mõnegi erineva retseptiga, jäin truuks oma lemmikraamatust pärit variandile. Sellesse varianti ei lähe veini, mis on väga sageli Osso Buco puhul kohustuslik. Roog ise on päritolult Itaaliast Lombardia maakonnast pärit.


Oma lemmivariandi puhul läheb mul valmistamiseks vaja ca 1 kg kondiga vasikatükki (mina ostan Stockmannist, seal on olemas spetsiaalne Osso Buco nimeline lihatükk), 1 dl oliiviõli, 1 porru (ainult valge osa), 3 keskmise suurusega porgandit, 2 sellerivart, 2 oksa värsket rosmariini, 2 värske salvei lehte, 1 sidruni riivitud koor, 1 tassitäis tomatikastet (mitte seda maitsetut, vaid koos küüslaugu ja maitseaitega keedetut), 1 tassitäis loomaliha puljongit, soola, pipart, jahu.
Tegevuskäik on järgmine: soojenda ahi 180 kraadi peale. Kuumuta pliidil keskmisel kuumusel kaanega potis pool õlikogusest ning pane õli sisse hakitud seller, porgand, porru, rosmariin ning salvei ning prae neid õlis seni, kuni juurikad on kergelt pruunistunud ca 15 minutit. Riivi peale sidrunikoor, lisa tomatikaste ja puljong.
Vahepeal võta liha, maitsesta üsna rikkalikult soola ja pipraga, veereta jahus. Kuumuta pannil teine pool õlist, kuumuta see kesmisel või veidi kõrgemal kuumusel ning pruunista liha mõlemalt poolt (ca 5 minutit mõlemalt poolt). Pane liha ahjupotti, vala peale juurviljasegu, aseta kaas peale ning pane ahju ca 2 tunniks. Mina küpsetan ca 180-200 kraadises ahjus.
Lõpptulemus jääb mõnusalt pehmeks küpsenud liha, mis kukub kontidelt ning eriti hõrk on toruluu sees olev üdi :)
Serveerida soovitatakse seda risottoga.

Sidrunitort

Siin on mõnusalt hapuka ja väga hõrgu koogi retsept, mis meil aeg-ajalt jälle kordamisele läheb. Retsept ise on pärit ajakirjast Olive ja autoriks on Gordon Ramsay.
Koogi täidise jaoks läheb vaja 50 grammi tumedat šokolaadi, 6 muna (neist 2 tervet ja 4 munakollast lisaks), suhkrut 180 grammi, vahukoort 200 grammi, 2 suurema sidruni mahl, tuhksuhkrut pealepuistamiseks.
Koogi põhjaks on vaja 125 grammi võid, suhkrut 90 grammi, 1 muna ja 250 grammi jahu.
Koogi põhja jaoks pane või ja suhkur köögikombaini ning lase neil seguneda, lisa 1 muna, lase jälle segamini ja lõpuks lisa jahu. Kui taigen tundub liiga paks, lisa tibake vett. Veereta tainapall ning pane umbes pooleks tunniks külmkappi.
Vormi tainast paraja suurusega ring, aseta see koogivormi, suru põhjale ja külgedele. Tainale aseta küpsetuspaber, millele herned või oad raskuseks. Küpseta eelsoojendatud ahjus 190 kraadi juures 15 minutit, võta herned ära ja küpseta veel 5 minutit.
Laota põhjale sulatatud šokolaad ja lase kogu kupatusel jahtuda.
Vahusta 2 muna, 4 munakollast ja suhkur ja lisa siis vahukoor. Sega ja lisa veel sidrunimahl, see peaks selle massi paksemaks muutma. Soovi korral võid nüüd kogu massi läbi sõela ajada, siis on tulemus eriti perfektne.
Kalla saadud mass tainapõhjale ja küpseta madalal kuumusel (ca 110 kraadi) umbes tunda aega, kuni täidis on kergelt tarretunud. Liigutades peab täidis keskelt kergelt veel võbelema. Võta kook ahjust ja pane jahedasse mõneks ajaks.
Eriti mõnusa tulemuse saab siis, kui kooki hiljem kreembrülee moel kõrvetada ehk siis peale tuleks puistata ohtralt tuhkrukrut ning siis leeklambiga kõrvetada, kuni tekib karamellistunud krõbe pealiskiht (leeklampi saab Kiika Köökist, Stockmannist, Home&Gourmet kauplustest, kuid mina ostsin Kaare tee ehitusmaterjalidest ja maksin selle eest umbes kümme korda vähem)

Kodujuustu täidisega avokaado

Hetkel, veebruaris, on saabunud avokaadode hooaeg ning poest võib neid saada üsna söödavas küpsusastmes ja väga hea hinnaga.


Avokaadole kiidulaulu võibki laulma jääda. Igal juhul on tegemist ülimalt kasuliku toiduainega, mida Eestis tarbitakse häbematult vähe. Avokaado on küll suhteliselt energiarikas vili, kuid ta ei sisalda suhkruid ja rasvasus tuleb väga kergesti omistatavatest rasvhapetest, mida pigem soovitatakse tasakaalustatud dieedi puhul (teisisõnu sisaldab avokaado neid rasvu, mis aitavad halbadest rasvadest lahti saada). Seda vilja soovitatakse südame-vereringkonna tugevdamiseks ja loetelu kõikidest kasulikest ainetest, mida see vili sisaldab, läheks tüütult pikaks.
Avokaado on harva poest ostes päris õiges küpsusastmes. Katsudes peaks olema koor kergelt vetruv, kindlasti mitte kivikõva. Kui küpseid avokaadosid ei ole võimalik saada, võib proovida ise järelküpsetamist teha. Kõige paremini saab seda teha paberist kotis, külmkapis ja eriti hea efekti pidi andma see, kui "küpsetuskotti" lisada veel üks banaan.


Ja kui avokaado on küps, võib teha nii: poolita avokaado ja eemalda kivi. Hõõru lõikepind sidruniga, siis ei tõmbu see pruuniks. Võid kivist jäävat avaust ka veidi suuremaks uuristada, sest sinna sisse tuleb täidis. Kuna nii täidis kui ka avokaado ise on üsna neutraalse maitsega, võid kivist jäänud auku panna veidi kas pestot või Ceasari salati kastet (väga hea maitsega Ceasari kastet saab Stockast salatiletist) Täidise jaoks võta head mahlast kodujuustu, majoneesi,värsket hakitud tilli ja krevette/makrat. Sega täidiseained ja täida avokaado kodujuustutäidisega. Peale raputa veidi tilli ja pane kaunistuseks paar krevetti või vähisaba. Süüa tuleks seda lusikaga uuristades nii, et võtad veidi avokaadot ja veidi täidist.

Raamatutest

Tahan veidi jagada üht oma ammust lemmikut. Tegemist on kokaraamatuga "Authentic Italian". Leidsin selle raamatu täiesti üllatuslikult siitsamast Tallinnast Allecto poest, kuigi raamatu sisu vaadates peaks ta olema Itaalia reisilt kaasa toodud :)


Alates hetkest, kui sellesse raamautsse pilgu heitsin, sai alguse meievaheline kirglik suhe. Sellesse raamatusse on talletatud lisaks autentsetele itaalia retseptidele (seni parim Osso buco retsept pärineb sealt) aukartust äratav kogus ehedat emotsiooni ja meeleolu, et vahel vaatan raamatus olevaid pilte lihtsalt selleks, et tuju paremaks muuta.


Pildid on tehtud ülimalt loomulikus keskkonnas, püüdes kaadrisse päris Itaalia inimesed nendele omases ümbruses. Iga retsept pärineb mingi konkreetse isiku paremikust ning sageli on see tädi või onu siis ka pildile sattunud, kelle kuldvaramust roog pärit on.
Näiteks võib pizzaretseptide juures olevaid fotosid vaadates tunda oma ninas üle terve Napoli linna laotuva küpseva pizza, sulava mozzarella ja aromaatse basiiliku lõhna.


Nii, nagu piltidelt näha on - ei mingit stilistikat ega lavastust, kõik täpselt nii ehe ja aus, nagu ta päris elus ongi.
Selle kõige pärast armastangi seda raamatut jäägitult, kuigi köide on juba lagunenud ja lemmikroogade retseptide lehtedele on tekkinud toiduplekid. Samas tean, et mu sõber ei pahanda sellepärst, vaid oleks solvunud siis, kui oleksin ta ostnud ja siis riiulile unustanudki :)

Part taipärase ingverikastmega

Üks meie pere ja külaliste lemmikuid talvisel hooajal 2009/2010. Ei hakka kokku arvutama, millises koguses pardifileed oleme suutnud sel moel koos sõpradega ära süüa. Hõrgule pardilihale ja puhta maitsega basmati riisile assisteerib tugevate maitsetega kaste. Kõik see kokku - lihtsalt super!


Pardi jaoks on vaja 2 rinnafileed (sellest jätkub neljale keskmise isuga sööjale). Tee pardi naha sisse terava noaga ühte ja teistpidi lõiked, nii et tekiks peeneruuduline muster. Proovi lihasse mitte sisse lõigata, muidu voolab sealtkaudu hulk mahla välja.
Pane pardifilee nahapool allapoole külmale pannile ja kuumuta, kuni hakkab rasva välja sulama. Vahepeal võib väljasulanud rasva pannilt ära kallata.
Kui pardi nahapool on parajalt krõbe, pruunista part ka kõikide teiste külgede pealt, et mahlad kinni kõrvetada. Siis ahju ca 5-10 minutiks (sõltub, kui küpset tulemust soovid, mina eelistan pigem 5 minuti variant). Ahjust väljavõttes keera filee fooliumi sisse ja lase mahladel tõmmata 10 minutit, enne kui lahti lõikad.
Pardikaste tuleks teha nii, et pannile õli sisse pane pöidlasuurune jupp peeneks hakitud ingverit, paar hakitud küüslauguküünt ja üks peeneks hakitud tšillipipar. Kuumuta läbi ja lisa ca pool klaasi kanapuljongit (mina eelistan kanafondist tehtud või siis isekeedetut). Sega juurde 3-4 spt sojakastet, 2 spl kalakastet, võid panna ka paar spl tumedat sojakastet, paar lusikatäit ketšupit (sic! aga see teeb tõesti maitse heaks), paar lusikatäit suhkrut ja musta pipart. Lase veidi kokku keeda. Võid paksendada ka maisitärklisega, aga ei pruugi. Ja kui tahad eriti luksuslikku lõpptulemust, võid kogu kastet viimistleda veel sortsu kange alkoholiga.
Kalla kaste lahtilõigatud pardifileele, saputa peale maitserohelist ja serveeri koos aurutatud basmati riisiga.

Paleoretspti valmistamiseks kasuta sojakastme asemel samas koguses kalakastet, suhkur asenda meega, maisitärklis kartulitärklisega ning või asemel selitatud võid. Riisi asemel serveeri parti meelepäraste köögiviljadega või lillkapsariisiga.