13. detsember 2010

Keeletarrend hernestega ehk poolel teel süldi poole

/prindi retsept/
Mul ei ole süldi vastu midagi. Vastupidi, head sülti söön alati meeleldi.
Minu ema keetis väga head sülti. Väga suurtes kogustes ja üsna sageli. Kui süldimaterjal keedetud sai, siis käsutati lapstööjõud süldimaterjali lõikuma. Seda oli tavaliselt terve kuhi. Kleepuvat seakõrva-jalga tükeldades möödusid minu lapsepõlves liigagi paljud tunnid. Protseduuri lõppedes tundus kogu maaim olevat kleepuvaks muutunud ja seakõrva lõikamise krõmpsatus kostis kõrvades veel magama jäädeski.
Järgneval paaril nädalal sõime sülti hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks. Äädikaga, sinepiga, kartuliga, leivaga, mädarõikaga jne. Ajapikku sigines majapidamisse jälle mõni süldivaba kauss ja umbes poole kuu pärast sai jälle hommikueineks putru, võileiba või omletti.
Emme kallis, palun anna andeks, aga seda kõike oli vist ühel hetkel liiga palju. Ma ei ole senini tahtnud ise ühtegi sülditegemisele sarnanevat liigutust teha. Paar korda oleme ostnud valmissülti, kui külas pakutakse sülti, söön meeleldi, aga ise tegemine oli seni veel psühholoogilise barjääri taga.


Mul oli ka väike räpane saladus. Minu ema tegi alati sülti sealihast, aga vastasmajas olevas kulinaarias müüdi seakeelt tarrendis. Hernestega ja puha. Vahel, kui tulin koolist, korjasin oma viimased kopikad kokku ja hiilisin üle tee, et tuua endale kallerdatud keelt hernestega. Herned - kes mäletab - olid nõuka ajal defka värk. Globuse konservherneid sai ikka tuttava kaubandustöötaja käest, mitte poest vabamüügist. Mitte kunagi hiljem pole konserveeritud herned nii magusad tundunud. Ning see tarrendis keel, mis maksis lapse taskuraha arvestades arvestatava summa, maitses kuidagi eriliselt hästi ja natuke ka patuselt. Eriti teades, et sahvris on veel umbes kümne päeva varu ema keedetud sülti.
Mu sisetunne ütleb, et nüüd olen peaaegu valmis ka ise sülditegu ette võtma. Ema retseptid on ilusti tema raamatute vahel ootamas. Aga esialgu andsin järgi lapsepõlve ihalustele ning meisterdasin valmis keeletarrendi. Hernestega ja puha. Maitses peaaegu sama hästi nagu lapsepõlves.

Retseptis toodud kogus ei ole väga suur, andis välja täpselt niipalju kausitäisi kui pildil näha. Suure koguse vastu on ka esialgu veel tõrge. Kellel lapsepõlve traumasid ei ole, võib vabalt võtta ka topeltkoguse.
Vaja läheb:
2 seakeelt
vett (nii et keeled oleksid kaetud)
1 sibul
mõned terad pipart või vürtsi
paar loorberilehte
jupp porgandit
jupp sellerit või siis petersellivarsi (minul lähevad kõik maitseürtide varred taaskasutusse puljongite ja kastmete keetmiseks)
soola ja pipart
2 spl želatiini
konservherneid
hakitud peterselli



Pese seakeeled külma veega ning pane potti. Kalla peale külma vett niipalju, et keeled oleksid kaetud ning lisa potti ka sibul (koos koorega, poolekslõigatud), pipra-või vürtsiterad, porgandijupp, seller või petersell ning soola. Keeda vaiksel tulel ca 2 tundi, kui vett jääb väheks, siis lisa veidi keeva vett.
Tõsta pott tulelt ning kurna vedelik läbi sõela.
Lase keelel veidi jahtuda ning puhasta (koori) krobeline koor. Lõika keel viiludeks.
Paisuta želatiin esmalt külmas vees ning lahusta siis ettevaatlikult kuumutades. Lisa puljongile.
Võta kausid ning tee seest külma veega märjaks (siis on võimalik tarrendit pärast kummulikeerates kätte saada).
Jaota igasse kaussi konservherneid, keelelõike, porgandirattaid, hakitud peterselli. Kalla peale puljong.
Aseta külma tahenema.
Kui soovid vormist tarrendit kätte saada siis tõmba noaga küljed kausi seina küljest lahti ning aseta kummuli taldrikule. Järsu liigutusega raputades saad nüüd süldi kätte. Võid kasutada ka kiirelt kuuma vette kausi kastmist, siis lööb ka tarrend lahti.

Ravi on tulemuslikult alanud. Liigume süldi suunas :)

Paleoretsepti puhul jäta herned lisamata. 

1 kommentaar:

LiisK ütles ...

Mu meelest annavad herned lihale imeliku maitse, ma teen seda kasutades porgandit.