2. november 2010

Vana hea vaarak. Või ka sotšnik

/prindi retsept/
Kui juba nostalgiaradadele sai lonkima mindud...
Kes ei teaks ja vaarakuid alias sotšnikuid.Vana hea klassika, nagu ka moskva sai, võiroos, rosinakukkel jne.Teeninduskoolis küpsetamise tunnis õnnestus meil neid ise valmistada. Ja vaatamata sellele, et nii koolis valmistatud kui ka kodus tehtud vaarakute välimus ei ole kõige kaubanduslikum, maitsevad nad ootamatult hästi. Eriti värskena. Ja kohupiimaga mina ei koonerdanud, vaid lisasin algretseptile täidist lisaks, et ikka valguks mõnusalt tainakihi vahelt välja. Maitses hästi igas vanuserühmas pereliikmetele. Plaaditäis kadus kosmilise kiirusega.


Retsept (vabandust, tehnoloogiline kaart) on pärit siis Tallinna Teeninduskoolist. Tegin ka väikesed muudatused, et mitte kirja panna 0,035 kg muna või siis 0,007 kg soodat. Täidise kogus ka veidi suurem kui algselt ette nähtud.
Vaja läheb taina jaoks:
570 gr jahu
100 gr võid
200 gr suhkrut (algretseptis 300 gr, minu jaoks veidi liiga magus)
1 muna
1,5 tl soodat või küpsetuspulbrit (kaalusin igaks juhuks ära. 2 tl on 10 gr ehk tehnoloogilisel kaardil mainitud 0,007 kg peaks olema üks kuhjaga ehk 1,5 tl)
200 gr hapukoort
Sõelu jahu lauale, sega sooda või küpsetuspulbriga. Moodusta jahu keskele süvend ning sega seal pehme rasvaine, muna, hapukoor ja suhkur. Mulju kuni ühtlase taina moodustumiseni. Liiga palju mudimist see tainas ei armasta.
Aseta tainas külma vähemalt pooleks tunniks.


Rulli rohke jahuga kaetud tööpinnal (tainas on üsna kleepuv) tainas lahti umbes 0,5 cm paksuseks ning vormi ümmargused rattad. Aseta ühele poolele kohupiimatäidis.
Täidise jaoks läheb vaja:
400 gr kohupiima
4 spl jahu
70 gr sulatatud võid
80 gr suhkrut
1 muna
(mulle meeldib ka sidrunimahla ja/või -koort lisada)
Sega sulatatud ja jahutatud või kohupiimaga, lisa muna ja suhkur. Hõõru ühtlaseks.
Keera täidisega tainaratas kahekorra, aseta ahjuplaadile, määri pealt lahtiklopitud munaga ning küpseta 190-200 kraadi juures kuni vaarakud on pealt mõnusalt kuldkollased.
Vana hea kombe kohaselt sobiks juurde tulimagus must tseiloni tee. Tegime siinkohal väikese möönduse ja ühiseks saiasöömiseks sobis väga hästi ka kaneeline õunatee kõrvale rüübata.

12 kommentaari:

Ragne ütles ...

Mul jääb ainult nuriseda selle üle, miks arvuti nende kuldkollaste vaarakute lõhna ei edasta:)

Räägi natuke koolist ka, kas võtsid seal miski konkreetse kursuse?

Elis ütles ...

Sotšnikud on mu nõrkus, eriti tassikese teega. Ja mina küll ei julgeks ühtegi halba sõna nende välimuse kohta sul öelda, vägagi viksid ja viisakad teised ju! :)

Tuuli ütles ...

Ragne - ma alustasin koka algõppega. Hetkel jääb vist küll pooleli, kuna sommeljeekooli tõttu jäävad liiga paljud laborid ehk siis praktilised tunnid vahele. Järgmise tsükliga võtan puuduolevad asjad kokaõppe teemal lisaks. Aga selline kokkamise vundamendi läbimine korrastatud moel on päris lahe kogemus.
Elis - tänud lohutamast natuke kareda pealispinnaga sotšnikuid. Sisemus on neil ilus ja mis põhiline - rikkalik :)

Mari-Liis ütles ...

Oh kuidas see su nostalgialainetel purjetamine mulle meeldib:)
Meie peres olen mina paraku ainuke sotšnikusõltlane, seega puudub suurem mõte neid ise küpsetada (vahest siiski ei pea vastu), aga ostan endale tee kõrvale maiustamiseks küll ja mitte harva:) Esimesed sotšnikumeenutused pärinevad Pärnust, kus alati rannast tulles osteti mulle Supeluse tn kohvikust "Kaseke" sotšnik. Midagi selles oodamaitselises hapukooretainas on, mis ta nii vastupandamatuks mu jaoks teeb. Nad näevad sul ju väga kabedad välja ja mõnusalt pontsakad. Mu omad on siin: http://www.flickr.com/photos/40878536@N08/4051859835/

Pille ütles ...

Oi, mulle ka sotšnikud meeldivad. Ma pidin kunagi asjaolude sunnil külastama pidevalt ja regulaarselt Tallinna silmakliinikut. Liivalaia tänaval oli mingi "püstijalabaar", kus siis näljane koolilaps arsti juurde minnes võttis hapukapsa viineriga ja sotšniku.
Minu retsept on selline: http://www.nami-nami.ee/recipe.php?q=detail&pID=2662, pärit Tšeljabinskist pärit sõbranna Galina käest. Imehea ja üsna regulaarselt menüüs. Kahtlustan, et taas juba lähipäevil :)

Tuuli ütles ...

Oi kui lahe, et sotšnikuklubi nii arvukaks osutub. Tuleb välja, et igaühel oma sotšnik käepärast. Minu mälestused olid Pärnu Kungla kohvikust, kust teadjamaid (nagu mina, kes elasin kohe ümber nurga) said eriti värskeid saiu. Loomulikult lisandus ka kasvava lapse peale kooli hirmus tühi kõht, aga oli ikka maitsev küll!
Pillelt pärit Galina variant tundub ka väga ahvatlev ning Mari-Liisi ahvatlevad sotšnikupildid tekitavad vägisi mõtte uus plaaditäis valmistada.

Anonüümne ütles ...

Issand kui armsad ja kui hea ja konkreetne retsept.Tundub, et oleks nagu hästi lihtne teha , aga ma arvan, et see asi nii lihtne ei ole. Eriti taigna rullimine. Siiski proovin kindlasti teha. Aga kuidas on võimalik nii ilusaid sakilisi servi saada? Millega võiks lõigata ? Tänud vastuse eest.

Tuuli ütles ...

Anonüümne - tegelikult ei ole keeruline, lase tainal korralikult maha jahtuda ja kasuta rullimisel piisavalt jahu (puista nii taina alla kui peale). Tainas on veidi pehmem kui näiteks muretainas ja seetõttu veidi õrnema "ihuga". Tugevama taina puhul olekski tulemuseks ka kohupiimaga küpsis, mitte koheva soodatainaga vaarak :)
Need sakilised servad sain tegelikult väikest koogivormi (tartalette'i vorm) tagurpidi kasutades. Kui õieti mäletan, siis sain need Novaluxist.
Kindlasti tasub proovida, suurim risk on see, et tainas küpseb pealt karvaseks (nagu meil koolis juhtus, kui tainas liiga soojas toas pikapeale rabedaks muutus), aga maitse oli super sellegipoolest.

Anonüümne ütles ...

Tänud Tuuli! Meie majas on sotsnikusõltlane hoopis mees, kes hea meelega ostaks turul käies igast putkast tüki või paar, kui mina väga viltuse näoga kõrvalt ei vaataks. Olen korra enne ka püüdnud mehele rõõmu teha ja kodus neid küpsetanud, aga tulemus ei polnud üldse see. Sinu eilne postitus andis aga julgust uuesti proovida ja tulemus oli.. ütlen nüüd mehe sõnadega: sotsnik mis sotsnik ja natuke paremgi veel. Väärt kraam! :) Liina

Tuuli ütles ...

Liina - mul on tõeliselt hea meel, et sotšnikusõltlane kiitvaid sõnu jagas. Eks alati jääb mulle endale hinge väike kripeldus, et kas retsept ikka peab vett ja ega kellegi pirukategu ometi õnnestu mul ära rikkuda. See retsept peaks olema muidugi ka hüper-super lollikindel, kui selle järgi koolis kokkasid õpetatakse :)

Anonüümne ütles ...

Mina isiklikult sotšnikke ei armasta ja ei osta ka, kuna need ju mulle ei meeldi. Tänu ämmale mu lapsed siiski teavad, mida see naljaks sõna tähendab.
Aga ma ei tea, mis meeltesegadushoog nüüd siis peale tuli... lugesin loo lõpuni ära ja printisin retsepti välja. Mitte, et ma neid sotšnikke oleks tahtnud tegema hakata!
Kuid see meeltesegadus ei lahtunudki ja pühapäeva pealelõunal ka esimese laari koos tütrega valmis küpsetasin. Korralikult retseptis näpuga järge ajades :)))
Ja küll need olid head!!!
Uskumatult head. Kui minusugune tõsimeelne sotšnikupõlgur nii ütleb, siis võite uskuda.
ps. Poest ostma ma neid ikkagi ei hakka!

Tuuli ütles ...

Et poest ostetud ja isetehtud variandil suur vahe on, seda teadsin niikuinii. Aga see on küll superuudis, et kodutehtud sotšnikud isegi sotšnikupõlgurite puhul toimima hakkavad. Puhas rõõm! :)))