1. november 2010

Kooreklops ja böfstrooganov - veidi unustusehõlmas kuid endiselt head

Ei tea, kas hilissügisene veidi nukker aeg soodustab tagasivaatelisi nostalgilisi hetki või oleme lihtsalt oma uue vaimustuses piisavalt pikalt ühes suunas liikunud, et aeg on saanud küpseks üle õla vaadata, mida head meist maha on jäänud. Või on kõiges süüdi ENSV seriaal. Igal juhul olen täheldanud, et lapsepõlve maitsed ja mälestused on muutunud päevakajalisemaks kui varem. Sellised tuttavad-turvalised toidud sealhulgas. Nii mitmedki toidublogijad on samal lainel. Esimestena meenuvad Liina, Mari-Liis ja Nami-namigi FB toidupostitused on olnud hiljuti nostalgiatoitude lainel.
Algas kõik sellest, et läbisime Teeninduskoolis (jah, otsustasin toiduvalmistamises veidi süsteemsema teadmise omandada) liha teemat. Ja kõik need biifseegid, koore- ja sibulaklopsid, böfstrooganovid ja strooganovid, roastbiifid, azuud ja guljaššid tekitasid ootamatult valuliku igatuses nõuka ajal laialt levinud lihatoitude järgi. Ju siis olen vahepeal piisavalt osso bucosid, koftasid, carpacciosid jne söönud-valmistanud.


Tänud hambutule krahvile, kes on maailmale kinkinud mõnusalt pehme läbihaudunud lihaga böfstroogonovi

Turul käies pakkus üks tore lihamüüja nagu tellitult mulle hästi pehmet noorlooma liha. Mis seal siis enam pikalt. Lihahaamer välja ja nostalgialainetele hulpima.

Pehmed lihatükid kooreses kastmes - lihtne ja täiuslik. Praetud sibulaid sobivad siia imehästi kõrvale 

Valmistasin kooreklopsi ja böfstrooganovi.
NB! Vaid veiselihast tehtud kaste on böfstrooganov, ülejäänud lihad (sh maks, süda aga miks ka mitte seened) sobivad ka hästi, kuid siis on kastmel nimeks strooganov.

Mõlemad toidud baseeruvad veiselihal ja esimene asi on lõigata lihast ristikiudu umbes 1cm paksused viilud. Seda on tark paluda teha lihamüüjal, kes saab suure tüki küljest vajaliku koguse soovitud suurusega viile lõigata.
Siis tuleks lihalõigud läbi vasardada. Mitte liiga tugevalt, aga parasjagu, et lõpptulemus mõnusalt mure liha jääks.
Siinkohal hakkab tegevuskäik kahel roal hargnema.

Böfstrooganovi valmistamiseks lõika läbivasaradud lihast ca 0,5-0,7 cm jämedused ribad, mille pikkus võiks olla 5-7 cm.


Kastme jaoks läheb vaja:
ca 500 gr pehmet kondita veiseliha eelnevalt läbivasardatud
praadimiseks õli
2 sibulat
1 spl jahu
2 spl tomatipüreed
200 gr hapukoort
soola ja pipart
vett või puljongit
Pruunista liharibad kiirelt pannil kuumas õlis, maitsesta soola ja pipraga. Samas pruunista ka sibul. Puista peale jahu, kuumuta koos liha ja sibulaga läbi. Järgmisena sega juurde tomatipüree ja kuumuta ka see läbi. Kalla peale kuum vesi või ka kuum puljong ja hauta, kuni liha on hästi pehme. Lisa hapukoor, kuumuta koos hapukoorega läbi ja maitsesta lõplikult.



Serveeri koos kartuliga ja juurde sobivad hästi (ise) marineeritud kurgid.

Kooreklops oli mul lapsepõlves üks lemmikuid lihatoite. Ema seda kahjuks ei teinud, aga sellevõrra paremini maitses see alati siis,kui näiteks kooliaasta alguse puhul nooblis restoranis "Pärnu" söömas käisime. Sibulaklops maitses ka hirmus hästi.
Igal juhul on ka selle toidu aluseks hea kondita pehme veiseliha.

Kooreklopsi liha võib üsna armutult haamriga läbi töödelda, seda pehmem saab lõpptulemus olema

Vaja läheb:
ca 500 gr pehmet kondita veiseliha
soola, pipart
sidrunimahla
2 spl jahu
praadimiseks õli
4 dl (veise)puljongit või vett
200 gr hapukoort
Vasardatud lihale piserda sidrunimahla ja lase ca pool tundi seista.
Puista lihaviilud üle soola ja pipraga, veerata jahus ning prae kuumal pannil kuumas rasvas mõlemalt poolt. Aseta lihatükid hautamispotti, kalla peale puljong või vesi. Osa vedelikust kalla tagasi pannile ning kuumuta praadimisrasv panni pinnalt lahti. Lisa ka see hautamispotti. Lase vaiksel tulel haududa, kuni liha on hästi pehme (minul oli kokku vist ligi tund aega). Kõige lõpus lisa hapukoor. Maitsesta kaste veel soola pipraga.
Sobib hästi kartuliga.


Mina praadisin veel pannitäie sibulat, mida hautasin veidi granaatõunakontsentraadis ehk naršarabis. Need magusad sibulad sobisid hästi lihale pealetõstmiseks. Nii oligi meil üks maitsev ja mõnus nostalgiahõnguline koore (ja sibula) klops.

Toite valmistades piilusin veidi raamatutesse "Kulinaaria" ja S.Masso ning O. Relve aegumatusse "Liharaamatusse"

2 kommentaari:

Aet ütles ...

Tore, et need vanad head toidud "elustasid".
Mina olen ka sel sügisel täiesti "vana ja hea" taasavastamise lainel. Oma vanuse tõttu siis pigem selles faasis, kus mina neid toite küll (ammu-ammu) maitsnud olen, kuid ise teen alles esimest korda. Kuidagi hästi Eestis olen sel sügisel - ei teagi, kust need mõjutused - osalt kindlasti seasöömisest, osalt koolist, osalt on see lihtsalt üks loogiline etapp selles lõputus toiduga seonduvas maailmas.

Tuuli ütles ...

Aet - ma arvan, et see vana (taas)avastamine on üks tore laine, millel seilata :) Olen ennast mitmel korral tabanud heldinult lehitsemas emalt pärit kokaraamatuid - kuivad, piltideta, asjalikud ja samas ääretult usaldatavad ja autoriteetsed. Eks siin olegi vist koos nii kooli mõjutused, nostalgilise laine üldine esiletõus, isiklikud mälestused jne.
Aga vot sardell ei ole senini armsaks saanud, kuigi lihatööstuse müüginumbreid vaadates on see endiselt üks müüduimaid lihatooteid.