24. oktoober 2010

Siga ninast sabani. Kolmas päev. Sea selgroog saab murtud.

Esimesest ja teistest sealihasöömisele pühendatud päevast eraldas meid nädalavahetus. Veidi taastumist, naiskonna omavahelist muljetamist, kuidas keegi paastus (eriti hinda tõusid peet ja erinevad värsked mahlad. Veega lahjendatuna). Raport kehakaalu kohta näitas pigem seda, et kummiga pükse esialgu veel soeatama ei pea. Imelikul moel ei tekitanud kaalunumber kelleski ahastust, kuigi neil päevadel ära söödud sealihakogus oli paljude jaoks vähemalt poole aasta sealihanorm. Ju siis peab Atkinsoni dieedis mingi tõetera olema - söö liha seni kuni süda läigib ja pelgalt mõte lihale tekitab judinaid, ja kaal muudkui langeb. Millise meetodiga lihasööjad mehed endale õllekõhtusid ette söövad...? Või oli probleem liiga väheses õlles, mida sealiha juurde tarbisime? Aga asja juurde.

Esmalt tahaks veelkord meelde tuletada, et kõiki neid toite kõikides kirjeldatud kohtades on võimalik huvilistel-soovijatel novembrikuus ka ise mekkimas käia. November on meil sealihakuu, vähemalt aastal 2010 ja Eesti Maitsete tänuväärse ettevõtmise tulemusel. Tõstame eesti sead au sisse :)

Täis tahtmist ja tegutsemisvalmidust seadis meie sealihamaias naiskond kolmandal päeval ennast esmalt Platzis sisse. Platziga seovad helged mälestused suve alguses toimunud Platzi õhtusöögilt sadadele inimestele ja välitingimustes.
Seekord siis veidi intiimsemas keskkonnas ja sealiha teemal. Kuid tuleb tunnistada, et sugugi mitte kehvemini.

Platzis oli esimeseks roaks suitsune seakeel kõrvitsaseemneõlis valmistatud kõrvitsaga ja põldmarjakastmega.

Foto: Lauri Laan
Iseenesest suhteliselt lihtsatest koostisainetest komponeeritud eelroog, kuid vaatamata sellele või ka just tänu sellele oli maitsed puhtad, lihtsad, arusaadavad ja ka kokkuhaakuvad. Keel oli hästi pehme, kergelt suitsune, igati meeldivalt valmistatud. Kõrvits oli kõige suurem üllataja, kergelt krõmpsuv ja suitsune mõrkjas kõrvitsaseemneõlis valmistatud kollane vili sobis suurepäraselt keelele kaaslaseks. Magusa nüansi andis omalt poolt veel põldmari juurde ja oligi täiesti korralik ja toimiv kooslus loodud.

Pearoana serveeriti searibi hapukapsa, tangu-kartulipudru ja Põltsamaa sinepist valmistatud kastmega.

Foto: Lauri Laan

Nagu roa nimetusestki lähtub, siis tegemist jällegi tuttava ja turvalise kooslusega. Kõik koostisosad ju meie klassikaliste roogade loetelus olemas. Aga taaskord jõuan selleni, et kui lihtne asi on väga hästi tehtud, siis on selles palju rohkem, kui keskpäraselt teostatud segastes ideedes. Searibi oli hästi pehme ja magus-vürtsise maitsega, kahvliga vajutades lagunes laiali, olles samas mahlane. Sea valmistamine eeldas esmalt 12 tundi marinaadis hoidmist ja siis 6 tundi küpsetamist.  Kapsas oli valmistatud köömnete ja rosinatega ning kindlasti üks väga hea hapukapsas. Kastmes kasutatud Põltsamaa sinep andis kooslusele täpselt vajaliku aktsendi juurde. Kartuli-kruubipuder oli ka täpselt selline, et ükski mulk ei viriseks. Aus ja korralik jõulupraad.

Järgmises kohas lisandus nüüd pubide kategooria. Selle liigituse alla jäävate söögikohtade avalöök tuli Scotland Yardilt.

Võõrustada plaaniti meid kahe erineva roaga. Alustuseks tuli serveerimisele roog nimega Igavene Seapesa topelt frititud seakõrva, BBQ seasaba ja krõbeda kamaraga. Lisandiks veel dipikastmed.

Foto: Lauri Laan
Mnjah. Idee võis olla täitsa tore, aga teostuse kohta ütleks niipalju, et eeldaks siiski toidult sellist konsistentsi, mis muudaks võimalikuks toidu söömise. Antud juhul oli tegu nii frititud seakõrvaga - ühest otsast näppudega kinni hoides ja hammastega meeleheitlikult sikutades ei suutnud ikkagi tükke eraldada - kui ka barbeque ahjus valmistatud seasabaga - hästi kleepuva marinaadiga mopitud seasaba oli piisavalt vintske ja peale paari üritust tükke sabast kätte saada olid meie käed ja näod kleepuva mopiga ühtlaselt kaetud, kinni haarata ei olnud millestki kui et tuli sabajupp näppude vahale suruda ja hammastega sikutada. Ärilõunaks ei soovita (kui just ei ole eesmärgiks äripartnerit võimalikult piinlikkusse olukorda panna). Sobilik pigem siis, kui on vaja õhtut sisustada - selle vaagnatäie hävitamine on tõenäoliselt kogupäevaüritus. Viriseks veidi ka maitsete kallal - ilmselgelt äratuntavad valmis maitseainesegud (kus tunda ka maitsetugevdajat) ei peaks olema siiski liiga ahvatlev valik kokale. Ka ilma naatruimglutamaadita on võimalik väga maitsvalt siga valmistada ning ürte ja vürtse peaks ikka ise kombineerima.

Teise roana toodi meile roog nimega isepäise seamaksa ahjupasteet marineeritud kurgi tartari ja röstitud saiapudiga.


Foto: Lauri Laan
Mnjah. Ka siinkohal tegi see taldrikutäis üsna nõutuks. Pasteet oli koka sõnul valmistatud kreembrülee meetodil. Tahaks küll öelda vastupidist, kuid tundub, et koka pingutused olid pöördvõrdelised tulemusega. Saiapudi ja kurgikastme alt välja urgitsetav pasteet oli lihtsalt üks pasteet. Ja vähemalt minul oli küll raskusi lusikaga kausist palja, suhteliselt keskpärase maitsega pasteedi söömisel. Saiapudi kõige kroonina oli ka veidike arusaamatu. Pigem soovitaks siis juba korralikku röstsaia või -leivaviilu taldrikule lisada. Mõjuks kuidagi arusaadavamana.

Pubist seadsime sammud Fahle restorani, mis oli meie kolmanda, veidi kergema päeva (siis me veel ei aimanud, mis meid neljandal päeval ees ootamas on) viimane inspekteeritav sealiha pakkuv söögikoht.

Eeloana pakuti mahlast seakamararulaadi, mida oli täidetud muna ja porgandiga.


Foto: Lauri Laan
Rulaadi puhul oli tegemist hästi tuttavliku lähenemisega - hetkega tulid meelde pikad lauad, süldid, rulaadid ja morsiklaasid. Ehk siis üks õige ja aus vana kooli rulaad. Maitsestatud üsna klassikalisel moel, pigem leebe ja mahe. Maitsed paigas. Väike särts rulaadile lisandus peterselliõliga. Üldmulje igati korralik. Sünnipäevalaual isegi haaraks mõned viilud.

Pearoana maitsesime suitsuseakooti krõbeda crudo singi, õlles hautatud hapukapsa ja õhkõrna pastinaagi vahuga.


Foto: Lauri Laan

Kipun väljendites ennast kordama, kuid ka selle toidu puhul tahaks kasutada sõna aus toit. Toitev, külluslik, rikkalik. Seakoot on väiksema söömaga inimesele paras katsumus. Crudo singi krõmpsud ribad annavad veel külluslikkust juurde. Õlles hautatud hapukapsas on maitsev kuid ka suhteliselt tummine. Tegelikult oleks oodanud nii tugeva-tummise taldrikutäie juurde mingeid veidi kergemaid maitseid ja lisandeid. Pastinaagivaht jäi ilmselgelt liiga õrnaks ja nõrgaks nii tugevate maitsetega kaaslate kõrval. Teine nüanss on ka see, et ikka üsna rasvase olemisega seakoot oleks eeldanud kusagile taldrikuservale ka mingit rasvasust neutraliseerivat lisandit. Kui oleksin pidanud selle toidu üksi ja tervenisti ära sööma, siis oleks ilmselgelt jõud enne otsa saanud, kui taldrik tühjaks söödud.

Siinkohal jooksin mina lastevanemate koosolekule ning boonusena pakutud kirsiõlle sorbee jäi minul maitsmata. Nagu karta oligi, siis järgmisel päeval ei tahtnud toitu nähagi ja lemmikuks kujunes ingveritee sidruniga, mis veidi olemist kergendas.
Ees terendas veel tugeva pubikallakuga neljas päev sea ja suurepärase seltskonnaga.

Kommentaare ei ole: