13. juuli 2010

Maailma Kõige Parem Magustoit

Minu lapsepõlve suved möödusid kõik maal vanaema juures, kus olid olemas nii lehmad, lambad, sead, kanad, koerad, kassid ning kus suur osa vajaminevast toidust tuli oma aiast ja laudast. Mul on siiani keeruline ennast liigitada - kui suurema osa aastast saan linnaeluga päris hästi hakkama, siis kindlasti ei kehti see suve kohta. Suvi linnas ja korteris on minu jaoks ahastamapanev. Suveti tahan käia paljajalu, korjata marju, uidata metsas ja aasadel...


Ma ei oska ja ei tegelikult ei taha ka elada nii, et ma ei tea, kas toomingas on juba õitsenud või mitte või kas metsmaasikad on juba valmis või mitte.
Õnneks on mul võimalus elada Tallinna kesklinnast 10-minutilise autosõidu kaugusel ja nii, et kõik eelpool nimetatud tingimused on täidetud. Suvel korjan kodu ümbrusest nii maasikaid, vaarikaid, seeni, põldmarju, mustikaid ja loomadest olen kohanud rebast, jänest, põtra, metssiga ning igasugu väiksemaid tegelasi ka. Ja talvel, kui viitsin koeraga kondama minna, saan teha esimesed jäljed värskelt sadanud lumele. Peaaegu nagu päris!

Minu lapsepõlve parimad suvetoidud olid:
- põhiroana vanaema tehtud sepik koduvõi ja kasvuhoonest toodud tomatiga (soola tuleb ka peale pudistada)
- desserdina metsmaasikad (siis käisin neid korjamas Pärnu lähedal asuva Lepplaane kraavi kallastelt) suhkru ja piimaga.


Mõni aeg tagasi kirjutas Juc oma blogis metsmaasikatest.
Peale seda vudisin kruus näppus oma maasikakohti inspekteerima. Põhjaranniku tulemus oli olematu, maasikad ei olnud veel isegi roosad. Vahepeal nädalake Pärnus ja uus retk ning tulemus oli meeldivalt punasetäpiline. Sel aastal tundub metsmaasikaid päris ohtralt olevat. Korjasin oma kruusitäie vaid ühe platsi pealt täis ja tagumistesse maasikakohtadesse ei jõudnudki.
Naasesin metsast maasikalõhnalisena, sääse- ja parmupuretuna aga õnnelikuna.
Metsmaasikad tuleb suhkruga puruks hõõruda ja piim peale kallata. Kogused sõltuvad igaühe enda maitsest ja lapsepõlve kogemusest. Parima tulemuse annavad isekorjatud maasikad, häda korral saab hakkama ka turukaubaga.
Maitseb kõige paremini palaval suvepäeval ja heas seltskonnas (armsad omad inimesed on siinkohal parim valik).


Hoiatus! Toidul on omadus võimendada õnne- ja rahulolutunnet, seega on võimalus, et totakalt õnnelik näoilme säilib veel mõnda aega peale desserdi tarbimist.
Ja tuleb tunnistada, et kuigi pean väga lugu hästi tehtud kreembrüleest, tiramisust ja paljudest teistest toredatest magusroogadest, siis selle Maailma Kõige Parema Magustoidu koht minu südames on kindlalt kõigutamatu.

7 kommentaari:

Liina ütles ...

Mu meelest on maailma kõige lahedamad inimesed just need totakalt õnneliku näoga :-D

Eva ütles ...

Ma olen jätkuvalt skeptiline igasugu "maailma parim" jms nimetustega, aga selle magustoidu osas jagan ka ainult kiidusõnu :)

Pille ütles ...

Mul oli ka see eilne vahepala :) Sel korral küll turumaasikatega, sest "oma" metsmaasikaid saame alles nädalavahetusel mekkida jälle..

Liina ütles ...

See on ka mul üks lapsepõlve lemmik. Mäletan, et vanaema juures sai pidevalt niimodi maiustatud. Maasikate, vaarikate, sõstarde jt marjadega!

vernanda ütles ...

maailma parim on suhteline mõiste ja ühel kindlal momendil on maailma parim lihtsalt maailma parim. seekord isegi ei nori tüli. aga metsmaasikate vastu ei saa jah miski, sest juba see vaev nende kättesaamiseks on juba see, mis paneb ennast kangelasena tundma.

Juc ütles ...

Jumala nõus, ongi maaila parim magustoit! Lapsepõlv kuubis :)

annika ütles ...

nõustun et maailma parim magustoit, aga meil oli see sama hapukoorega piima asemel. tõsiselt hea! :)