11. juuni 2010

Kuidas me Riia linnas magamas käisime

Ei jätnud ma nädalakeseks oma blogi maha. Ei ole paraku ka Hispaania muljed need, millest pajatama hakkan. Ei ole ka esimeseks toidupostituseks gazpacho ega paella ega muu hispaaniapärane roog.
Meie kauaoodatud reisikene Barcelonasse jäi seekord tegemata. Lastega reisimisel on alati ettearvamatuse koefitsent suurem, kui muidu. Meie noorimal võsukesel tekkis lihtsalt lennuki väljumise eelõhtul täiesti korralik palavik, mis ei näidanud raugemise märke ka järgmisel hommikul, kui oleksime pidanud lennukile istuma.
Ja kuna elus ei ole võimalik paar lehekülge edasi lapata, et lugeda, mis siis täpsemalt ikkagi juhtuma hakkab, pidas perekonsiilium veidi nõu ning otsustas hetkeolukorda arvestades riskile mitte minna. Puhkus haige lapsega ei ole puhkus. Kui juhtub hullemaks minema, siis on piisavalt närvesööv otsida võõras keskkonnas abi, südamevalu lapse tervise pärast niikuiii.
Loomulikult oli koju jõudes fantoompalavik läinud, laps rõõsa ja rõõmus ning meie lennuk oma teliku juba Barcelona lennujaama maandumisrajale toetanud. Paraku ilma meieta.
Võtsime siis lastega ette ja arutasime, mida head antud olukorras võiks välja tuua. Sai päris pikk loetelu:
- kõik pereliikmed on terved
- me saame minna nädalavahetusel pulma, millest me reisi tõttu pidime loobuma
- ilmaennustus vähemalt neljaks esimeseks päevaks oli Hispaanias veel hullem kui Eestis
- meil on olemas reisikindlustus
- me saame seda reisi hakata uuesti planeerima ja siis läheme kauemaks kui 1 nädal
- ootusärevus, mis nädala pärast oleks asendunud muljetetulvaga, kandub nüüd edasi. Ja ootusärevust on üks mõnus tunne :)
- me saime teada, et Radisson Blue hotellis (endine Reval Latvija) on olemas väga vahva peretuba väikeste hommikumantlite, lego-klotside, laste naridega jms.
- keskmine poja sai jääda vanavanemate juurde Pärnusse, et käia purjetamistrennis.

Tagasi sõites tundus juba absurdimaiguliselt naljakas see meie retk ööseks Riiga magama, pagasiruumis loksumas juba Tallinnas ettenägelikult kilesse mässitud titekäru.

Selle reisi koondnimetuseks on meie peres nüüd: "Kuidas me Riias magamas käisime" :)

5 kommentaari:

Mari-Liis ütles ...

Pidades end muidu ratsionaalseks inimeseks, tundub seda lugedes küll, et pisipõnnil on üleloomulikud ettenägemisvõimed-sellisel hetkel endale palavik tekitada, kes teab, millest ta teid nüüd päästis? :)

Tuuli ütles ...

Uudiseid kuulasime igal juhul tähelepanelikult ja lennukitega sel päeval midagi ei juhtunud. Aga no eks me ise viljeleme ka seda usku, et midagi ei juhtu niisama. Kes seda teab, milleks need asjad seekord just nii järjestusid. Ahjaa, lisan kohe ühe positiivse punkti - ilm oli sel ajal Hispaanias veel hullem kui Eestis :)

vernanda ütles ...

ma tean, mida te tunnete. meil jäi nii itaaliasse paar aastat tagasi minemata. aga seal oli siis jumala abiga +5 ja üleujutused;)

Piret ütles ...

Vot, kus lugu! Tegelikult tean mina ka väga hästi mida tunnete. Minu sarnane kogemus sundis juba Pärnust tagasi keerama, selle asemel, et Alpides plaani järgi liuelda.
Kõige tähtsam, et pisipõnn terve ja positiivsete asjade loetelu pikk. Ootusärevuse pikendamine ka mõnus tegevus:)

Liina ütles ...

Ma ei ole ka mingi müstik, aga väike ebausk mul ikka on - asjad juhtuvad mingitel põhjustel. Ju siis lükkus reis edasi, et midagi veel mõnusamat oodata oleks :-)
PS. uus template on väga ilus!