22. mai 2010

Metsamoori teooria gastronoomiline variant

Mõned aastad tagasi käisime lastega Lõuna-Eestis Metsamoori juures.
Väga vahva koht, elamus on garanteeritud nii suurtele kui väikestele.
Meelde jäi Metsamoori jutt selle kohta, et elades ühe koha peal ja austades ümbritsevat keskkonda, muutud ise osaks loodusest. Näitena tõi ta selle, et ühel hetkel hakkas tema maja ümber ootamatult vohama üks ravimtaim ning mõne aja pärast haigestus ta tütar haigusesse, mille raviks oli vaja sedasama ravimtaime. Et loodus ulatas juba ette abikäe. Armas teooria ju!
Gastronoomiline variant sellest kõlab nii: ürdipeenar reageerib sinu eelseisvat hooaega mõjutama hakkavatele maitselemmikutele ja vastavalt sellele reastuvad ürdid ümber ning vohama pääsevad hetke favoriidid.
Tõestus:
2008 suvel olin rucola võrgus. Toppisin seda igale poole ja ei olnud toitu, kuhu poleks proovinud seda sobitada. Samal ajal hakkas minu ürdipeenral kontrollimatult vohama rucola. Paljunes ise ja kohati moodustus rucolamuru. Alguse sai see ühest potitäiest rucolast, mille otsapidi ürdipeenrasse pistsin.
2009 suvel katsetasin toitudes salveid ning samal ajal hakkas juurika pealt ületalve elanud salvei moodustama lausa puitunud põõsast. Oli selline puitunud jurakas ja paljunes nii kõrgusesse kui laiusesse. Ükskõik, kui palju salveid sisaldavaid toite ma ka ei teinud, puudu ei tulnud mul sellest ürdist kordagi. Paar karbitäit jagus veel sügavkülma pistmiseks. Viimast külma talve salvei kahjuks üle enam ei elanud.
2010 kevadel on aga kontrollimatult paljunenud hoopis need taimed, mille võrku olen sellel hooajal takerdunud - koriandrit ja münti pressib igast peenra otsast välja ja nende ürtide kogus teeb sel hooajal kõigile teistele pika puuga ära. Kusjuures see ei ole ei istutatud ega külvatud, vaid jällegi isetekkelise paljunemisega. Super!
Hakka või uskuma, et oma taimekesi silitades annan ma edasi oma hooaja maitseelistusi ja vastavalt sellele järjestuvad minu ürdipeenral taimed ja jagavad omavahel kohad. Armas neist!

Ja muuseas, praegu on õues imeline aeg.

Aed on õitemeres.


Rooma salatit olen juba esimese salatiportsu kasvuhoonest ära toonud.


Tomat õitseb.


Baklažaan kogub jõudu.


Basiilik on ka reipa rühmana ennast peenral ritta sättinud.


Imeline, kas pole :)

6 kommentaari:

Mari-Liis ütles ...

Imeline muidugi!
Ma ise olen natuke kurb alati kevadeti, et saan oma taimelastega ainult nädalavahetusel kohtuda. Paar nädalat veel lastel kooli ja siis lähme maale ära.
Aga koriandrit ja münti ei saa kunagi liiga palju olla, eksole;)
Mul on praegu ülearu murulauku,panin juba talvevarudki sügavkülma ja peenar on ikka veel täis...Ei teagi, kellele seda veel sokutada.

Tuuli ütles ...

Mari-Liis - kui seda murulauku sul ikka üldse kohe kusagile pole anda, siis veidi hävitamisabi võin pakkuda küll. Millegipärast mul murulauk on jäänud ürtide nimistust välja. Tõenäoliselt võin suve arenedes vastu pakkuda koriandrit ja münti ;)

Mari-Liis ütles ...

väga hea, Tuuli! Toon nädalalõpus ära, helistan siis, et kus ja mis.

Liina ütles ...

Täitsa tõsi, ma olen ka täheldanud, et mojito-suvel oli mu münt eriti metsik ja eelmisel aastal, kui salveiga sõpradest armunuteks saime :-)), hakkas ka too vohama ja mühama.
No aga see ju vana tõde, et räägi taimega ja ta vastab.

Aet ütles ...

Väga uhke kasvatus Sul!
Mul siiani oludest tingitult vaid aknalaua-potipõllundus, kuid aina rohkem mõtlen sellele, et kunagi hakkan ka ise mullas siblima.

Tuuli ütles ...

Mari-Liis - nii armas sinust, et viitsid murulaugujändamise ette võtta. Eks siis tulen esimese vile peale kohale ja tarin saadetise koju :)
Liina - on ju vahva, et loodus meie kirgede (nimetagem oma nõrkuseid siis nii) peale sedavõrd vastutulelikult ja ilma igasuguse kriitikata reageerib. Soovid seda: aga palun! Kuigi, kui nüüd järele mõelda, siis seni pole minu armastus hea veini vastu koduõues veel viinamarju suutnud vohama panna. Ju siis ei ole ikka piisavalt suur see armastus :)