26. märts 2010

Pizza

Pizza on üks väga suurepärane toit. Ei pea vist mainima, et tõenäoliselt suurema osa laste üks lemmikuid. Ja mitte ainult laste. Samas tuleb tunnistada, et pizzal ja pizzal võib olla uskumatult suur vahe.
Meil on olnud õnn nautida tõenäoliselt üleüldse parimat saadaolevat pizzat. See õnnestus meil sellesuvisel Itaalia reisil Napolis, kui enne reisi veidi kodutööd tehes jooksis kolmest kohast kokku soovitus Da Michele pizzeria kohta, kus tegutsemas pizzameistid alates 1870. aastast. Ja kuna pizza sünnikohaks peetakse Napolit ning see pizzakoht on Napoli parim, siis järeldub sellest, et tegu on universumi parimat pizzat pakkuva toidukohaga. Pakutu kirjeldamiseks jääb sõnu väheks, värske oliiviõli, buffalo mozzarella, aromaatse basiiliku ja päikeseküpsete tomatitega lihtne pizza oli nii täiuslik, et ainuke soov oli sel hetkel litsuda oma mälusoppidesse ja maitsenäsadesse nii palju seda õndsust, kui vähegi võimalik. Kusjuures pakutakse seal vaid kahte sorti pizzat - margherita ja marinara. Tsiteerides meistreid endid: "and no "junk" should be used on making the pizza that could alter its world famous genuineness and taste". Kõige rikkalikumaks ja paremaks peetakse seal topelt mozzarellaga margheritat. Väikese lisamärkusena veel see, et suur topelt buffalo mozzarellaga pizza maksab 3.50 EURi. Ei ole just liiga palju küsitud elu täiuslikuma pizzaelamuse eest!

Da Michele pizzameistrid tööhoos oma iidses pizzerias.

Aga paraku tuleb järgmise Napoli reisini veidi kitsamates oludes hakkama saada ning kuna koolivaheaeg on täies hoos, siis lastele mõtestatud tegevuse otsimise käigus tuli meil jälle üks kodune pizzategu ette võtta.
Minu suurimaks üllatuseks sai taina tegemisega seekord minu 11-aastane poja väga hästi täiesti ise hakkama. Pistsin talle pihku pizzataina retsepti, mida ise kasutan, paki kuivpärmi ning läksin ise noorimat võsukest magama panema. Kui kööki naasesin, oli pojal tainas sõtkutud ning see tuli lihtsalt kerkima panna.
Kasutan "Itaalia köök" raamatust pärit retsepti, mille järgi on taina jaoks vaja:
1 pakk kuivpärmi
1 tass käesooja vett
näpuotsaga suhkrut
1 tl soola
3-3,5 tassi jahu.
Soojenda esmalt tainakauss (kalla sinna kuuma vett ja kalla siis see kausist välja). Kalla kaussi käesoe vesi. Sega 2/3 jahu sisse kuivpärm ning suhkur-sool ning lisa vedelikule. Sega korralikult läbi, kuni tainas hakkab kausi küljest lahti lööma. Seejärel pane tainas jahuga kaetud tööpinnale ja sega juurde viimane kolmandik jahu. Sõtku 8-10 minutit. Vormi tainast pall ja pane see kaussi. Kata rätikuga ning lase kerkida soojas kohas ca 1 tund. Peale kerkimist sõtku korraks läbi ja jaga siis nii mitmeks tükiks, mitut pizzat soovid. Meie tegime sellest kogusest 2 suur pizzat. Vormi laual pizzapõhjad ning aseta paberiga kaetud plaadile.

Korraks tekkis pizzameistril väike häire, kui tainas käte küljest lahti ei tahtnud enam tulla. Natuke abi lisatud jahu näol ja mure sai lahendatud ning pizzategu jätkus.

Pizzameister jagab siin mozzarella täidist oma teosele. Lisaks tomatikastmele ja mozzarellale sai pizzale lisatud veel salaamit, parmesani juustu ja basiilikut.

Täidisest või kattest.
Unustage ära igasugused peeneks hakitud pudid. Samuti ei pane ükski itaallane pizza peale ei ananassi ega konservmaisi ega muid veidraid lisandeid, mida paljudes meie pizzakohtades pakutakse.
Kõige klassikalisem on katta pizzatainas hea tomatikastmega (minul olid seekord Itaalia päritolu purustatud tomatid basiilikuga), visata sinna peale üsna korrapäratult soovitud täidis - kas siis singi (prociutto) viilud, suured tükid mozzarellat, seeni, sibularattaid, anšoovist, oliive jne. Valdavalt naturaalsed rustikaalsed täidised. Hakkida pole vaja!
Lapsed koostasid oma pizzad ise. Mozzarellast olid kodus paraku ainult väikesed pallid, muidu sobiks ikka korralikud suured mozzarellarattad.

Vanema poisi isekoostatud pizza nägi enne ahju välja selline (tomatikaste, mozzarella, singiviilud, veidi kuivatatud basiilikut -kahjuks oli värske kodust otsa saanud - riivitud parmesan on veel panemata). Sümpaatselt lopergune, kas pole :)

Siis tuleb pizza kuuma (250 kraadi) ahju lükata (puuküttega kiviahi on muidugi parim, aga kust seda kodustes tingimustes ikka võtta) ja veidi oodata. Aega ei oskagi öelda, kõige kindlam on vana hea vaatlusmeetod ja parajalt küpse pizza tunneb igaüks ära.

Ootamine on see kõige raskem tegevus :) p.s. taamal oleval ketšupipudelil ja pizzal puudub igasugune ühisosa ;)

Ja siis... tadaaaa!



Siia pizzale sai lisaks veel veidi rucolat peale pudistatud ja keegi ei keela ka lisaks oliivõli peale piserdada. Annab väga mõnusa mahlase tulemuse ja oliiviõli lisab alati toidule suurepärast maitset (mina kipun vahel isegi tavalisele võileivale oliivõli peale piserdama)

Ja see on pizzameistri enda pizza. Ise segatud, sõtkutud ja komponeeritud.

5 kommentaari:

vernanda ütles ...

nii tublid lapsed ja kenad pitsad!

Piret ütles ...

Tublid lapsed tõepoolest ja nutikas ema kes leiab õigel ajal mõtestatud tegevused:) See ootamise pilt on üliarmas:)

Mari-Liis ütles ...

Tublid lapsed! Ja HT ka nii asjalikult teistega pundis seal ahju jures piilumas:) Nii isuäratavad pitsad.
Ma selle retsepti osas kommentaariksin, et pitsameister oleks tainaga veel lihtsamalt hakkama saanud, kui kuivpärmi lihtsalt jahu ja teiste kuivainetega oleks seganud. Soe vesi hulka, sõtkuda ja korras!
Meil müüdav kuivpärm (ingliskeelse maailma mõttes "instant yeast") ei vaja seda 5 min soojas vees hoidmist, nagu ingliskeelsetes retseptides "dry yeast ".
Ega soojas vees hoidmine muidugi midagi halba ka ei tee, lihtsalt meie kuivpärmiga saab vähe lihtsamalt ja kiiremini:)

Angelika ütles ...

Mulle sattus käeulatusse raamat itaalia kulinaarsed luureretked, seal ka pizza margarita tegemise õpetus. tekitasid soovi see nüüd järgi proovida ;)

Tuuli ütles ...

Mari-Liis - tänud vihje eest :) Annan pizzameistrile edasi, et edaspidi veelgi lihtsam see pizzategu. Ei mingit eelkergitust ega midagi.
Ise kasutan valdavalt presspärmi, mulle kohe meeldib see suhkruga vedeldatud korralik õige pärmivedelik. Ju vist otsene seos esimeste katsetustega pärmivallast, kus keegi polnud kuulnudki kuivpärmist :)
Angelika - proovi kindlasti see õige puhas Margaretha pizza ära. Ma mingi ajani arvasin, et milleks nii igavat pizzat teha - tomat ja juust. Aga kui tomatikaste on õige ja juust (pühvli) mozzarella ning lisaks veel roheline aromaatne basiilik... Siis nüüd on mul pigem küsimus, et miks sinna pizza peale üldse midagi muud toppida, kui täius peitubki neis eelmainitud komponentides :)