26. veebruar 2010

Küülik punaveinis ehk Hiiumaa ja Casqogne'i sõpruskohtumine

NB! Hoiatus. Selle postituse visuaalne pool on pöördvõrdelises seoses roa häädusega. Ausalt!


Kogu loo alguses pean tänusõnad suunama Heimarile, kes pakkus värskeid küülikuid. No selliseid jänkusid, kes olid Hiiumaalt toodud ja alles eile t...., olgu, sõnastagem ka nõrganärvilistele vastuvõetavalt - need jänkud, kes eelmise päeva hommikul veel rõõmsalt oma jänkuelu elasid.
Pakkumine oli ahvatlev ja nii need mõned jänkud veidi vagasemas olekus eelmise päevaga võrreldes meie juurde jõudsidki.

Kuna küülikuga kogemused on mul täpselt nii õhukesed, et mingile tugevale teadmisele väga tugineda ei ole, siis lappasin esmalt läbi oma kodusolevad erinevad kokaraamatud. Variante oli mitmeid. Juba mõnda aega kuklas tiksunud idee teha küülikut siidris, jätsin hetkel kõrvale. Itaalia raamatus oli vaid kaks peamist soovitust - rosmariin ja oliiviõli. Hmmm... Mõnikord, kui end tugevamalt tunnen ehk proovin ära. Lõpuks leidsin oma viimati soetatud Rick Steini "French Odyssey" raamatust retsepti, mis mu tähelepanu köitis.

Pärit on retsept Prantsusmaalt Cascqogne maakonnast ja koostisainete järgi tundus usaldusväärne. Traditsiooniline roog sealkandis. Küülikutegu alaku!
Küüliku pajaroa jaoks on vaja esmalt malmpotti. See on kohustuslik. Muudest komponentidest: 1 noor küülik jagatud 8 tükiks, 3 supilusikatäit pardi- või hanerasva (hurraaa! täpselt selline kogus oligi mul parditeost kapis olemas), 50 gr kamarata läbikasvanud peekonit, 6 šalottsibulat, 2 spl jahu, 4 porgandit, 2 paksemat sellerivart, korralik punt bouqet garni't ehk siis tüümian, rosmariin ja loorber, 18 kuivatatud ploomi (originaalis Agen prune aga no mine sa meie kaubandusse neid nõutama, olid California omad ikka), pudel punaveini (soovitavalt Cotes de Casqogne - seda paraku ei olnud ja nii ohverdasin veinikapist ühe Cotes de Rhone'i), soola ja pipart.
Tegevuskäik järgmine: maitsesta küülik soola ja pipraga. Pane suur ja sügav pann tulele keskmisele kuumusele. Pane pannile pardirasv, lisa peekoniviilud ja lase pruunistuda. Lisa sektoriteks lõigatud sibul ja kuumuta, kuni kõik on kuldpruun. Tõsta kõik pannilt taldrikule ja pane kõrvale. Samas rasvas kuumuta küülikutükid mõlemalt poolt, saputa peale jahu ja kuumuta veelkord mõlemalt poolt. Lisa porgand ja seller ning siis eelnevalt kõrvale asetatud peekon-sibul. Siis lisa potti veel bouquet garni ja pooled ploomidest. Kalla peale punavein (minul kulus ära terve pudel või no veidi jäi siiski kokale ka ;) ) nii, et küülik oleks kaetud. Vajadusel lisa tiba vett, peaasi, et potitäis liha vedeliku sees nüüd oleks. Lase podiseda vähemalt 1 tund.
Kui küülik valmis, tõsta lihatükid koos juurikatega potist välja. Ploomid jäta potti. Kata liha ja juurikad ning hoia soojas. Võta bouquet garni välja ning litsu kaste sees olevad ploomid katki. Mina surusin selles faasis kogu kastme ka korra sõelast läbi. Lisa teine pool ploomidest ja lase kastmel veidi podiseda, et ta kokku keeks ja ploomid kastmes mõnusalt paisuksid. Siis kalla kogu veinileem küüliku ja aedviljatükkidele või ka vastupidi. Valmis ta ongi!

Juurde sai pakutud võis hautatud sibulaga ja sinepiga kartulipüreed. Originaalis peaks lisaks olema polenta. Meie väga suured polenta austajad ei ole, seepärast tundus mulle, et on paras hetk süüa üle pika aja üht head kartuliputru :)
Vaatamata oma täiesti ebaisuäratavale välimusele (punases veinis hautatud hele liha ei saagi vist liiga apetiitne välja näha) oli küülik tõesti väga maitsev ja mahlane. Parasjagu pehmeks haudunud, maitsed kõik ilusti olemas. Must ploom andis kastele mõnusa magus-suitsuse maitsenüansi. Sai kohe mõnuga söödud. Näpud ka puhtaks limpsitud ja kondid puhtaks lutsutud (viimane koera kurvastuseks, kes lootusrikkalt kogu pidusöömingut jälgis ning kelle silmi sugenes aja möödudes ilmselge ahastus) :)
Veelkord tänud Heimarile ja varsti proovin ära ka siidris küüliku!

7 kommentaari:

vernanda ütles ...

jaa, ma arvan, et see on ilmselge, et see oli ülihea. malmpott ja jänes lihtsalt käivad kokku! j muu blogi on ka väga ilus ja sisukas!jõudu!

Mari-Liis ütles ...

malmpoti-jänku on tõesti sõrmi limpsima panev roog. parim jänes, mis ma teinud olen, on vürtsidega porteris hautatud, Liina Aglio e Olio blogist. oeh, praegu ajab vesistama ainult sellele mõtleminegi...:)

Piret ütles ...

Oi, suu jookseb vett.... ise olen proovinud veel valge veini ja oliividega. Oli ka tore kooslus.

Tuuli ütles ...

Tuleb välja, et neid vedelikke, kuhu jänkut toppida, on päris palju. Ma ise tahaksin siidriga variandi ära proovida, porter oleks kindlasti huvitav, Heimar soovitas õunamahlaga teha, valge vein võib ka mõnus olla.... Tuleb see jänkuteema lähiajal tähelepanu alla vist võtta :)

Maarja ütles ...

Kui jänes ära kuivatet pole, siis on ta pea igas asendis hää mu meelest (erinevalt mu mehest, kes peab jäneseliha mõtetumaks asjaks siin ilmas, a äkki oleks endal ka see tunne, kui sul kodus viimased 30 aastat jänesed olnud ja neid vitsutad muudkui).

Mul on kohe kahju, et meil enam kodus jäneseid pole, õndsad olid need päevad kui kuue kaupa sai nad maha löödud, siis kenasti rippusid keldris, ja jänesse maks, ehhh...

Tuuli ütles ...

Maarja, no 30 aastaga sööb iga looma endale vastikuks :))) Tegelikult ju üks ütlemata mõnus liha ju! No ja vat see jänku maks oli küll Hiiumaale maha unustatud. See oli ka retseptis mainitud, et roa podisemise ajal tuleb maks vahepeal välja õngitseda ja kokk siis sööb selle pajatäit liha oodates ära, tarbides sinna juurde loomulikult ka veini ;)

Liina ütles ...

kusjuures jah, ma olen ka vaadanud, et iga vähegi ausam küülikupaja retsept nõuab maksa pudendamist sinna pajaroa sisse. proovisin korra ja töötas. mis omakorda meenutab mulle põhja-portugalis üht kanapada riisiga, kuhu kastmepaksendajaks oli lisatud ohtralt kanaverd. ja kah töötas. ohtra punase vinho verdega muidugi :-)