15. veebruar 2010

Hernesupp

Vastlapäeva puhul tuleb teha hernesuppi. Aamen.
Nii siis kraamisingi välja ühe oma reliikviatest ehk siis 1926. aastal välja antud raamatu "Keedu- ja majapidamisjuht", kus soliidne proua Adeline Tannenbaum jagab õpetussõnu.
Mõtlesin, et vaatan, kuidas meie vanaemad seda suppi tegid.


Tegid üsna samamoodi :)
Üllatus tabas mind siis, kui supitegemine lõppes supi sõelast läbiajamisega ning soovitusega, et: "supi juure süüakse praetud saiakuupe". No kas ei kõla püreesupina millele krutoonid peale saputatud! See hästi unustatud vana siis taaskord.
Lühidalt, tutvusin küll selle valmistuskäiguga, aga eirasin auväärse proua õpetussõnu alates sõelast läbiajamisest. Vastlapäeva supis peavad ikka herned sees olema. Olgu see siis kasvõi nõukaajast pärit kombetus :)
Minu töötlus hernesupist sisaldas ca 4 dl Veski Mati rohelisi herneid (tundusid olevat ahvatlevamad kui kollased herned), ca 500 grammi suitsuribi, 2 sibulat, 1 suur porgand, soola, pipart, maitserohelist. Kruupe selle supi sisse ei käi.
Ja tegevuskäik oli järgmine: leotasin herneid umbes 8 tundi vees. Panin suitsuliha külma veega kaetult keema, lisasin mõne aja pärast leotatud herned. Lasin vaiksel tulel podiseda. Samal ajal hautasin võis tükeldatud sibula ja riivitud porgandi. Lisasin supile ka need. Veidi soola ka lisaks (sellega tuleb olla ettevaatlik, kuna suitsuliha on üsna soolane). Kokku podises supipott madalal kuumusel üle 2 tunni. Siis õngitsesin liha välja, lõikasin tükkideks ja eemaldasin kondid. Supi timmisim paraja paksusega supiks, vedelik oli üsna väheseks keenud.
Ja siis pole muud, kui supp taldrikusse, peale tükeldatud liha ja maitseroheline ning vastlad võivadki tulla.
Pikka liugu!

8 kommentaari:

lovetolife ütles ...

juba jupimat aega ootan, et saaks eestis taas ahjus hernesuppi teha.

pikka liugu!

maarja olin

Olen Tuuli.Toidunautleja. ütles ...

Mmmm...ahjus tehtud hernesupp kõlab küll väga ahvatlevalt. Ja vat sinna tuleks küll kruupe ka panna! Selline paks ja tummine supp, mis rohkem nagu puder. Njämmm.

Angelika ütles ...

piilusin ka eile just hernesupi retsepti aga jääb ootele veel :P

Eva P. ütles ...

Kõlab tõesti meie mõistes püreesupina, millel krutoonid peal. Vanasti mõisates tehti ikka väga peeneid sööke, asusin eile "Virtina kokaraamatut" lugema...

Olen Tuuli.Toidunautleja. ütles ...

See eelmise sajandi alguse kokaraamat on täiesti üllatav, seal olemas nii kreembrüleed, oxtail supid ja muud peened road. Kavatsen sealt edapidigi katsetada ja katsetustest kirjutada :)

Anonüümne ütles ...

Tegin täna esimest korda elus hernesuppi ja esimest korda kohupiimakorpe - mõlemaid Sinu retseptide järele! Ja väga head said! Aitähh! Korpidega olen kohe eriti rahul - nii lihtne ja nii mõnus!
Küsimus aga ka - hernesupp tõmbus jahtudes kangesti paksuks - kas homme selle vedelamaks tegemiseks valan lihtsalt vett peale? aga kas nõnda väga lahjaks ei lähe...?

Tuuli ütles ...

Anonüümne - hästi vahva, et sellised köögiklassikud, nagu korbid ja hernesupp, õnnestusid. Hernesupil on see viga küll, et tahenedes muutub ta hernepudruks. Ega seal midagi muud olegi, kui et tortsuke vett peale ja kuumutades läheb ta niikuinii veidi vedelamaks. Maitse, kusjuures, muutub aina paremaks ja tihedamaks seistes.

Pille ütles ...

Mina panen hernesupi sisse kruupe ka (tänavu speltakruubid) - sain aru, et see on Lõuna-Eesti tava ja seda siis oma tudengiaastate mälestuseks :)
Ja sel korral panin kollaseid poolikuid ja rohelisi terveid herneid pooleks likku. Eks siis homme paistab, kuidas need kaks supis läbi saavad ja kes peale jääb.