30. juuni 2016

Köögivilja-piimasupp uue aja moel ehk kookospiimaga

Köögivilja-piimasupp on paljude jaoks jäänud lapsepõlve õudusunenäoks. Kardetavasti tekitasid selle trauma ülekeedetud köögiviljad ja supile tekkinud piimanahk. Ehk ongi siis paras aeg sellele supile uus võimalus anda ning kergemaks üleminekuks võib supi valmistada hoopis kookospiimaga.


Kookospiima kreemine maitse teeb köögiviljadega imet ja õrnemat ning keelel leebemat köögiviljarooga on keeruline välja mõelda. Suurepärane kooslus! Eriti maitsev on see supp just nüüd, suvisel ajal, kui köögiviljad on noored, õrnad ja mahlased. Kuigi minul puudub ebameeldiv mälestus piima-köögiviljasupist, olen ikkagi kookospiimasest variandist igati vaimustuses ja tundub, et sel hooajal peab vana hea klassikaline variant veidi epakamale supile oma koha loovutama.
4-le
Valmistamisaeg: 20 minutit
4 noort kartulit
3 porgandit
1 väike värske kapsa pea (ca 400 g)
Paar peotäit suhkruherneid
200 g rohelisi herneid
50 g võid
4 dl kookospiima
2 dl vett
Soola ja pipart
Värsket tilli või koriandrit
Näpuotsaga suhkrut


Pese hoolikalt kartulid ja porgandid. Vajadusel koori. Tükelda. Pudista herned kaunade seest välja. Lõika soovi korral suhkruherne kaunad pooleks. Haki kapsas peenteks ribadeks. Sulata keskmisel kuumusel poti põhjas või ning hauta  kapsas ja porgand või sees läbi. Lisa vesi, lase keema tõusta ning lisa ka kartul. Keeda vaiksel tulel mõned minutid, lisa siis kookospiim ning suhkruherne kaunad ning rohelised herned. Keeda veel, kuni kuni kartul on pehme. Maitsesta soola, pipra ja suhkruga. Serveerimisel lisa värsket hakitud tilli või koriandrit.

Retsept ilmus 2016.aasta juulikuises ajakirjas Oma Maitse.

27. juuni 2016

Lihtne rabarberikook jogurtikattega linasel linikul

Ehh, ongi ootamatult saabunud suur suvi. Rabarberihooaeg on kohe-kohe oma etteastet lõpetamas ning suveviljade etenduses loovutamas oma kohta äsja alanud maasikahooajale ning peatselt valmivatele suvemarjadele. Veel viimane rabarberikook sel hooajal ja siis plaanin lülituda kirssidele, vaarikatele ja sõstardele. Kõik kohe aias küpseks saamas.




See rabarberikook on mul sageli tegemisel just tänu sellele, et see on sümpaatselt lihtne. Pildile pole seda seni püüdnud just seepärast, et tavaliselt teen seda oma maakodus ja enne külaliste tulekut. Kes see siis ikka jõuab vahepeal veel pilti teha. Seekord sai aga meie maakodu koogile lisandiks sätitud üks viimase aja lemmikuid leide ehk siis puhtast pleegitamata linasest linik, millel imeõrn pilutatud muster. See on tõeline maakodu ja suve sümboliseeriv linik, mis pärit Ülemiste Keskuses asuvast Kulp (endine Home Decor) poest. Need imearmsad linikud ja köögirätid on omakorda pärit Portugalist ja valikus leiab mitmeid armsaid ja koemustrilisi linikuid-rätte. Üks armsam kui teine, Nüüd, kui teinekord jälle kingitust vaja, siis tean, kuhu kingiotsingule lähen. Kusjuures lisaks ilule on linane köögirätik ka asendamatu abimees klaaside poleerimisel, mis erinevalt puuvillasest rätikust ei jäta klaasile mingeid ebemeid.

Õrn pilutatud äär ja toon-toonis naturaalvärvides mustrid. Maitsekas ja ilus!

See on üks minu kindel lemmik. Siin köögirätikul on terve koogitegemise lugu sisse kootud.

Pilutatud muster oleks kui vanaema nobedate näppude vahelt tulnud. Parim kingitus kõigile, kel maakodu
Kui aga nüüd linikute juurest koogi juurde tagasi tulla, siis ajapikku on sellel linasele linikule sätitud koogile lisandunud väikesed täiendused ja minu versioon saab tavaliselt selline:
120 g võid, toasoojana
0,5 dl suhkrut
1 muna
2 dl jahu
1 dl kiirkaerahelbeid või kaerakliisid (võid kasutada ka ainult jahu, mida arvesta siis kokku 3 dl)
0,5 tl küpsetuspublrit
Täidis:
2-3 rammusat rabarberivart, tükeldatuna
370-400 g maitsestamata paksemat jogurtit (kasutasin Alma Kreeka jogurtit, siit ka see kummaline mõõt ehk siis 1 suurem tops)
2-3 muna
1 dl suhkrut (kui oled suurem magusasõber, siis võid suhkrut rohkem lisada)
vanillisuhkut
Vispelda koogipõhja jaoks toasoe või suhkruga ja lisa siis muna. Sega omavahel jahu, kaerakliid ja küpsetuspulber ning lisa muna-või segule. Sega tainas ühtlaseks ja vajuta siis väiksema ehk ca 24 cm läbimõõduga koogivormi põhjale ja külgedele. Laota sinna peale tükeldatud rabarberid ning puista neile veidi suhkrut. Klopi muna ülejäänud suhkruga kohevaks. Sega juurde jogurt ja vanillisuhkur ning kalla siis segu rabarberitele. Küpseta 180-200 kraadi juures umbes kolmveerand tundi, kuni kook on parajalt kuldne ja pealiskiht tarretunud.

17. juuni 2016

Värsked austrid jäises embuses prosecco granitaga

Austrite puhul tundub maailm jaotuvat kaheks. Õigemini kolmeks. Esmalt, need kes on austreid proovinud ja need kes ei ole. Ja siis see grupp, kes on proovinud, jaguneb omakorda kaheks ehk siis üks osa neist on kaotanud jäägitult oma südame austritele ja teised suhtuvad peale äraproovimist austritesse varjamatu põlastusega. Ei pea vist täpsustama, et mina olen austreid proovinud ja peale esimest kogemust olen kui ära tehtud ehk siis austrid on haaranud mind oma jahedasse ja merehõngulisse lõksu. Nüüd olen alati, kui kusagil reisidel mereandide lähedusse satun, sellekandi austrid ka ära proovinud. Olgu see siis California Monterey sadamalinnakese mereannirestoran, Barcelonas sügisesel lõikuspeoleriti väärikate cava`de kõrvaseks pakutud värsked-värsked austrid, Tai rannalt püütud sama hommiku väärtuslikud mereannid erinevate taipäraste särtsakate kastmetega või siis Pariisi Museum de Pompadou muuseumi kõrval laotunud turul pakutud spontaanselt ostetud värsked austrid au naturel stiilis ehk siis lihtsalt ilma igasuguse lisandita. Iga kogemus on olnud meeldejääv oma erilisuse poolest, sest ükski austrite maailm on uskumatult kirev.




Loomulikult ei malda ma oodata reisist reisini ning vahel tabab vastupandamatu austri-isu mind ka kodumail olles. Austrite puhul on värskus täiesti kindlalt kõige olulisem komponent ehk siis austrid peavad olema sellised, mis lõhnavad mere või adru järele. See ongi austrite võlu võti - ülim värskus ja joovastavalt puhas mere maitse. Prantsuse poeet Léon-Paul Fargue on öelnud, et austri söömine on nagu mere huultele suudlemine! Igasugune kalane aroom on juba kahtlane. Seni usaldasin austreid osta vaid mereandide hulgimüügiga tegelevatest firmadest, et olla kindel tarneahela kvaliteedis aga nüüd olen mõned korrad austreid ostnud Kalamajaka poest Pärnust ja Gurmeegaraažist Tabasalus ning julgen kinnitada, et austrid on ausad ja värskus esmaklassiline. Ka pildil olevad austrid on pärit Kalamajaka poest ja olid väga suurepärased!
Austreid olen ma valmis sööma ka lihtsalt niisama ehk siis ei sidrun, rääkimata tabasco kastmest (mida meile Ameerikas austrite juurde pakuti) ei tohiks seda hõrku puhast maitset segada. Samas õrnad ja delikaatsed lisandid võivad vahel austrite maitset ka vääristada ning sinna liigitub ka prosecco granita, mis annab austrisuutäiele lisaks jäise ja maitseküllase raamistuse.




Austrite juurde sobivad hästi kõik elegantsed vahused joogid. Siia alla jäävad nii šampanja, cava kui ka prosecco. Sellest inspireerituna kombineerisin austrite juurde granita, kus pearollis Zonin prosecco, millele veidi maitselisa andmas sool, suhkur, šalottsibul ja laimimahl. Kel soovi teravama elamuse järgi, võib lisada ka näpuotsaga tšillihelbeid. Granita jäine lisand võimendab austri puhast meremaitset väga elegantsel moel ja keelel hakkavad mängima erinevad maitsed alates soolakast kuni hapuka ja magusani välja.
Zonin Prosecco (nagu kõik proseccod) on aga jook, mis tehtud Glera viinamarjadest ja pärit Veneto piirkonnast Itaaliast. Zonin prosecco on värske ja puuviljane erksa iseloomuga jook, milles on jälgitud Itaaliale omast prosecco stiili. Tegemist on tõeliselt mõnusa suvise joogiga, mis sobib nii tervitusjoogiks suupistete kõrvale, kuid muuhulgas on see prosecco ka igati toidusõbralik jook, sobitudes paljude erinevate roogadega. Ka austrite juurde sobib prosecco ideaalselt, seega võib selle retsepti puhul pakkuda austrite juurde nii prosecco granitat kui ka sinna kõrvale joomiseks proseccot ehk siis topelt-prosecco austrid.


Austrid prosecco granitaga
2-le
6 austrit
2 dl Zonin proseccot
1-2 sl laimimahla
1 väiksem või pool keskmist šalottsibulat, hästi peeneks hakituna
0,5 tl soola
0,5 sl suhkrut
näpuotsaga tšillihelbeid, soovi korral
serveerimiseks jääd
Sega potis omavahel prosecco, laimimahl, šalottsibul, sool ja suhkur ning lase keskmisel kuumusel keema tõusta. Sega, kuni sool ja suhkur on lahustunud. Kalal saadud segu plastkarpi ja tõsta sügavkülma. Umbes tunni pärast tõsta välja ja töötle tekkinud kristallid ühtlaseks. Korda sama veel kord-paar. Tulemuseks peaks olema peenetükiline jäine mass.
Ava austrid ning serveeri neid jää pealt. Sinna juurde asuta kausikene prosecco granita nii, et igaüks saab endale austrile meelepärase koguse granitat tõsta. Austrid koos prosecco granitaga tekitavad tõelise maitsete vikerkaare sinu keelel ja suus.
Ja loomulikult serveeri sinna juurde külma proseccot. Ohtralt!

Miks aga tasuks süüa austreid?
Austrid on lisaks suurepärasele maitsele ka tõeliselt väärtuslik toit. Esmalt on vist üldtuntud fakt, et austrid on afrodisiaakumid ja austrisööjate armuelu peaks olema igati heas korras ja parajalt aktiivne. Casanova oli igal hommikul päeva alustuseks söönud ära 50 austrit. Kui aga asjalikumat juttu rääkida, siis austrid filtreerivad oma elutegevuse käigus merevett läbi oma karbi ja koguvad sel moel oma kehasse rohkelt mineraalaineid. Selle tulemusena on austrid tõelised mineraalainete- ja vitamiinide pommid, kelle liha sisaldab nii A-, B- ja D-vitamiini ning mineraalainetest rauda, tsinki, vaske, joodi, magneesiumi, kaltsiumi ja mangaani. Austrite maitse sõltub nende kasvukohast ja -keskkonnast, vee temperatuurist ja veel mitmest faktorist. Austrid saavutavad sobiva suuruse kolme-nelja aastaga ja soovi korral võib karbi ringide järgi kindlaks teha austri vanuse sarnaselt puuringidega.
Söögiks kõlbulik austri karp peab olema suletud ja suhteliselt raske. Kui karp on paokil, tasub korraks koputada ja kui karp sulgub, siis on kõik veel korras. Kui karp ei sulgu, siis on kardetavasti auster karbis juba surnud. Austri lõhn peab olema värske, mereline ja igasuguste tugevamate aroomidega. Kui austril on juures juba kalalõhn, siis tasuks olla ettevaatlik ja pigem jätta söömata.
Austrite avamine on omaette kunst. Kõigil, kes soovivad kiiret austriavamise koolitust, soovitan vaadata allpool olevat videot. Tegemist on paljuski strateegilise lähenemisega, kus karpi kinni hoidva austri vastupanu tuleb väikese kavala nipi abil murda.


Hea oleks omada austrinuga (saadaval Kalamajaka poodides, aga ka näiteks SIIN Dietas, SIIN Gastrolinkis, Gemossis, Farwellis jm suuremates HoReCa sektori varustamisega tegelevates poodides), aga näiteks minu pildil olevad austrid said olude sunnil ehk tööriistade puudumisel avatud ka kruvikeerajaga. Aitab hädast välja küll.
Austinuga ise peaks olema aga umbes sellise kujuga tugev nuga:


Igal juhul on austrid elamus, mida tasub kõigil toiduarmastajatel proovida. Oma värskuses ja puhtuses on see omaette kogemus, millele on raske midagi võrdväärset kõrvale panna.

15. juuni 2016

Ahjupoti ühepajatoit suvemagusatest köögiviljadest

Mahlaste ja suvemagusate köögiviljade aeg on käes ja taas suudan turule minnes ALATI vabaneda kogu sularahast ja kuhjata kõik korvid ja kotid täis suviseid vilju. Mitte ühelgi muul ajahetkel ei maitse ei kapsas, kartul, porgand, till ega suvikõrvits nii hõrgult ja mahlaselt kui suvisel õndsal ajal. Lihatoidud võiks minu jaoks hetkel olemata olla.


Juba eelmisel suvel kirjutasin ühest kavalast Emile Henry savipotist, mis müügil kartulipoti nime all ja milles noori õrnu vilju mõnus valmistada. Seda postitust saab lugeda SIIT ja potis valmistatud noored peedid olid minu jaoks (väikeste kunstiliste liialdustega) elumuutev ja silmiavav kogemus. Nii mahlased ja maitsvad! Sama hõrgu tulemuse saab ka savipotis ühepajatoitu valmistades.
Savipotis valmivad toidud on midagi ahjus valmistatud ja keedetud viljade vahepealset ehk siis poti põhja tuleb veidi vett või puljongit panna, et potis viljad auru sees küpseksid. Tulemus jääb tunduvalt tummisem ja tihedam kui keetes ning samas mahlasem ja õrnem, kui ahjus valmistades. Selle poti puhul on vahva ka see, et samast potist sobib toitu ka serveerida ehk siis pott näeb iga viks ja viisakas välja ka laua peale tõstmiseks.



Köögiviljade valmistamine savipotis on aga lihtsamast lihtsam.
1 dl puljongit
paar tillivart
üks väike noore kapsa pea, sektoritena
4-5 noort porgandit, tükeldatuna
4-5 noort kartulit, tükeldatuna
soola ja pipart
võid
värsket tilli
Kalla potipõhja puljong koos tillivartega. Tõsta pott ahju 200 kraadi juurde ja kuumuta pott koos puljongiga kuumaks. See väike ettevalmistus on vajalik seepärast, et köögiviljad hakkaksid kohe potti pistes küpsema. Nii jääb alles rohkem toitaineid ja vitamiine. Kuuma puljongi sisse tõsta kapsasektorid ja tükeldatud porgand ja kapsas. Laota peale võitükke, maitsesta soola ja pipraga ning aseta kaas peale. Tõsta ahju tagasi ja küpseta umbes 30-40 minutit, kuni kartul on pehme. Sega vahepeal potitäit, et ta ühtlaselt küpseks. Serveerides lisa värsket hakitud tilli.


14. juuni 2016

Tex-mex mõjutustega kanawrap. Piknikule, randa või jaanitulele

Wrapid on tõeliselt mõnus mugavustoit. Meil kodus on perepojad alati rõõmsad, kui ma midagi jälle pehme tortilla sisse keeran. Lisaks mõnusale maitsele, annab wrap ka hea võimaluse üsna piiramatu fantaasiaga erinevaid kooslusi sobitada. Kellele tugevamad ja teravamad maitsed, kellele mahedamad ja mahlasemad kooslused. Hea kaasa võtta või hilistele tulijatele valmis panna. Kes soovib, võib wrapi alati ka üle grillida. Nii jääb näiteks juustune täidis eriti mõnus.
Suviseks särtsakaks olemiseks sobivad aga hästi tex-mex stiilis kanawrapid, kus täidiseks läheb tex-mex kastmes marineeritud ja siis pannil küpsetatud kanafilee, avokaado, paprika, läätsed, roheline salat ja tex-mex kaste. Kokku moodustub ühtaegu nii terav, mahlane, toitev ja maitseküllane kooslus. Sobib hästi ka randa või piknikule kaasa haaramiseks või miks mitte ka jaanitulele lõkke ääres nautimiseks.





Jagub neljale.
Esmalt valmista kanafilee. 
2 broilerifileed
2 sl Maggi Texicana Salsa kastet (võid valida vastavalt soovile ka teravama või veidi leebema variandi)
2 küüslauguküünt, peeneks hakituna
veidi laimimahla
soola ja pipart
õli praadimiseks
Sega salsakaste hakitud küüslaugu, laimimahla ja soola-pipraga. Aseta kanafilee marinaadi sisse ja jäta paariks tunniks marineerima. Võta siis kanafilee marinaadist välja ja patsuta veidi kuivemaks. Kuumuta pannil õli ning prae keskmisel kuumusel kanafileed mõlemalt poolt 5-7 minutit, kuni filee on läbi küpsenud. Jäta umbes 10 minutiks seisma, enne kui lahti lõikad. Lõika kanafilee paksemateks viiludeks.




Wrapid:
4 maisitortillat (võid kasutada ka nisu- või täisteratortillat)
salatilehti
2 kanafileed (eelneva juhise järgi marineeritud ja küpsetatud)
4 sl majoneesi
2 dl läätsi, keedetud vastavalt pakendi juhisele
2 avokaadot, poolitatuna ja viilutatuna
1 punane paprika, ribadena
serveerimiseks Maggi Texicana Salsa kastet
soola ja pipart


Laota igale tortillale 1 supilusikatäis majoneesi. Sinna säti salatileht. millele tõsta läätsed. Lisa paprika, avokaado ja kanafilee. Kõige peale aseta lusikatäis Texicana Salsa kastet.


Rulli tortilla tihedalt kokku. Kui soovid wrapi kaasa haarata, mässi ta paberi sisse. Serveerides võid veel juurde pakkuda kas mahedamat või tulist salsa kastet. Soovi korral võid wrapi ka grillile asetada ja mõlemalt poolt kiirelt kuumuse läbi lasta.

Postitus sündis koostöös Maggiga. 

13. juuni 2016

Mõned lihtsad asjad on mugavamad kui teised. Lock&Lock karbid

Nonii. Poleks muidugi eales arvanud, et hakkan säilituskarpidest postitust kirjutama aga siin ma nüüd olen. Põhjuseks see, et tulenevalt oma loomuomasest uudishimust lubasin endale katsetamiseks saata Lock&Lock karpe. Hoiatades kohe lahkeid pakkujaid ka ette, et kirjutan vaid siis, kui on mida kirjutada ning olles üle keskmise skeptiline selles osas, et mis vahe võib olla säilituskarbil ja säilituskarbil. Kuju, suurus ja värvus? Pole vist liialt märkimisväärne. Nüüdseks on katsetamiseks saadetud tooted siiski minu koduses majapidamises saavutanud märkimisväärse positsiooni ja nii mõnegi endise käibelemmiku olen uute tulijate valguses vaikselt kapisügavusse väljateenitud puhkusele nüginud.
Et veidi lahti seletada seda, miks endale olen uued lemmikud leidnud, annan veidi seletusi, miks üks või teine karp on minu poolehoiu võitnud.




Esmalt SEE salati ja ürtide hoidmiseks mõeldud topeltpõhjaga karp. Tõenäoliselt oleme me kõik olnud hädas karpides müüdavate värskete salatitega, mis peale pakendi avamist külmakapis närtsima kipuvad, sest pakend ei ole taassuletav. Niisutatud salvrätile asetatud salat kipub aga vahel altpoolt komposteeruma hakkama ja alumised kihid on sageli juba ebameeldivalt mädanenud. Nüüd on mu külmkapis aga alalise koha saanud topeltpõhjaga karp, millele saab esmalt niiske salvräti põhjale panna ja sinna peale asetatavale restile siis värske salati või ürdid. Sel moel ei puutu roheline kraam otseselt salvrätiga kokku ning ei kipu ka enam nii kergelt mädanema minema. Resti all olev niiske salvrätik aitab hoida karbis aga krõmpsuva salati jaoks vajalikku niiskust. Selline lahendus sobib ka erinevate värskete köögi- ja puuviljade säilitamiseks.
Järgmiseks mõnusaks abiliseks on saanud SEE klaasist kausiga karp, mis sobib hästi näiteks selleks puhuks, kui tahad külla minnes näiteks hummust külakostiks kaasa võtta. Nagu juhtus viimati minuga.




Palju mõnusam kaasa haarata, kui kile alla peidetud kauss ehk siis hästi sobiv ja tihedalt sulguv kaas muudab transportimise mugavaks ja samas on klaasist kauss täpselt nii viisakas, et ilma igasuguse põdemiseta võib selle ka pidulauale sättida. Sama mugavus kehtib ka koduse pidulaua puhul, millele tavaliselt järgneb pidutoitude säilituskarpidesse ümbertõstmine. Selle lahenduse puhul saab ülejäänud toidule lihtsalt kaane peale tõsta ja koos sellega siis juba külmikusse pista.
Omamoodi mõnus on ka SEE keeratava kaanega ümar säilituspurk ehk siis klaaspurgi analoog, aga kergem ja täiesti purunemiskindel.



Sobib hästi suvisele piknikule või niisama koduseks kasutamiseks. Mina näiteks tegin kiirmarineeritud viilukurgid justnimelt sellesse purki. Keerad kaane lauale tõstes pealt ja külmikusse tõstes jälle tagasi.
Kui aga olete vahel hädas olnud suurte hiigellaiade kiloste juustupakenditega, mis ei mahu korralikult külmkappi ja milles pealmised juustuviilud kipub juba kord avades kuivama, siis SELLINE kandiline kõrge karp lahendab ka kuivanud juustu mure.


Kusjuures täiesti läbiproovitud, et sinna mahub korraga ka ära kilone pakk viilutatud juustu. Karbi kaas hoiab juustu viimaste viiludeni aga täiesti mahlasena ehk siis kuivamise ohtu enam ei ole.

Minu külmkapis leidub alati väikevorme. Poolik tomat, poolik avokaado, kurgijupp ning väike võileivajupp, mida laps lubab pärast edasi süüa.



Selliseks puhuks on mõnusad abilised NEED jaotajaga väiksemad või suuremad karbid. Jagaja võib siis soovi korral ka välja võtta, aga kui õhtusöögist on järele jäänud väike kogus üht ja teist, mida ära visata ei raatsi, siis selline vaheseintega karbike on igati mõnus abiline. Või siis hoopis selleks tarbeks, kui on soov kellelegi kaasa panna väike valik näksimist. Natuke ühele poole ja natuke teisele poole. Elu jälle veidi lihtsam.

Kokkuvõtvalt - väikesed olmemugavused on need, ilma milleta saab küll hakkama, aga mis muudavad mõned lahendused nauditavalt lihtsaks ja käepäraseks. Täpselt nii, nagu minu jaoks Lock&Lock erinevad karbid saanud mugavaks lisandväärtuseks köögis toimetamisel.

9. juuni 2016

Praetud okra ja bataadi roog India moel

Okra on eestlaste jaoks vist tähekombinatsioon, mida paljud ei oskagi kuhugi kategooriasse paigutada. Vähemalt joonib automaatne õigekirjakontroll iga kord püüdlikult okra alla kui vigase sõna. Tegelikult on jutt ühest köögiviljast, mida oma reisidel nii Aasiasse kui ka lõunapoolsetesse riikidesse olen päris sageli kohanud. Ka Vahemere ja Lähis-Ida kandi köök sööb okrat meeleldi ja see on paljude mõnusate toitude üheks koostisosaks. Okrat poest otsida on Eestis olnud üsna tulutu ettevõtmine. Õnneks on mitmete eksootiliste viljade maaletoomise tänuväärse töö enda õlgadele võtnud Fruitxpress, kust on pärit ka minu okra. Lisaks suurepärasele valikule on Fruitxpressist puu- ja köögiviljade ning salatite-ürtide tellimine olnud sümpaatselt mugav - hommikul olen tellimuse sisse andnud ja lõunaks on auto kastitäie värske kraamiga juba ukse taga.




Okra, mida tuntakse ka daami sõrmede nime all, on pärit Aafrikas, kuid levinud nüüd päris laialdaselt neisse maadesse, kus troopiline kliima ehk okra kasvukeskkond sobilik. Okrat süüakse koos tema sees olevate seemnetega, mis eraldavad vedelikku paksendavat ainet. Seetõttu kasutatakse okrat sageli ka roogade paksendamiseks. Okrat süüakse ka tervena erinevate kastmete ja marinaadide sees. Okra maitse on suhteliselt neutraalne, mistõttu sobib ta hästi vürtsikatesse toitudesse.
Okra on muuhulgas ka vili, mis on madala kalorsusega, suure kiudainesisaldusega ning pungil mineraalainetest ja vitamiinidest. Seega igati tervisesõbralik valik, lisaks põnevale ja uudsele maitseelamusele, mida okraroad pakuvad.
Mina otsustasin okrast teha roa nimega Aloo Bhindi ehk praetud okra. See on India päritolu lihtne vegetaarroog, kus pearollis ongi okra. Algne variant oli tavalise kartuliga, mille asendasin bataadiga.
300 g okrat
1 bataat ehk maguskartul
1 sibul
1 küüslauk
1 tšillipipar
õli
1 tl vürtsköömneid
1/2 tl jahvatatud koriandriseemneid
1/2 tl jahvatatud kurkumit
näpuotsaga musti seesamiseemneid
õli
soola ja pipart
Värsket koriandrit




Tükelda okra. Koori ja tükelda bataat. Haki sibul, küüslauk ja tšillipipar. Kuumuta pannil õli ning prae vürtsköömneid, kuni need hakkavad pannil hüplema. Lisa hakitud tšilli, seesamiseemned, küüslauk ja sibul ning hauta mõned minutid. Lisa tükeldatud bataat ja prae keskmisel kuumusel umbes 4 minutit. Lisa pannile tükeldatud okra ja prae teist samakaua. Lisa jahvatatud koriander, kurkum ja sega kõik läbi. Lase pannil küpseda, kuni köögiviljad on pehmed. Selleks peaks kuluma ca 6-8 minutit. Okra ja bataat võiksid pannil veidi pruunistuda, see lisab mõnusa maitse. Lisa sool ja pipar ning küpseta veel mõned minutit. Enne serveerimist lase mõned minutid kaane all tõmmata, et maitsed seguneksid ning serveeri siis suuremal taldrikul. Serveerides lisa hakitud värsket koriandrit. Võid pakkuda kõrvale ka maitsestamata jogurtit. Juurde paku lamelaiba või lavašši.


7. juuni 2016

Kihiline vormiroog lambahakklihast, kartulist ja tomatist

Nende jahutavate suvetoitudega on nüüd jälle nii nagu on. Hommikult välja minnes kipuvad varbad külmetama ja õhtul end liiga kauaks välja ka ei unusta. Kui just suusajope peale ei ole visatud. Vähemalt oli meil imeline maikuu ja nüüd on jälle igati kohane jaanieelne ilm. See mõnus vormiroog meenus aga mulle just seepärast, et tubased toidud on jaheda ilmaga jälle hinnas, kuid vahepeal on valmis on saanud nii münt kui ka värsket peterselli annab juba peenralt näpistada. Ja turult saab juba täitsa tomati maitsega vilju. See on ühest küljest lihtne ja teisest küljest jälle natuke teistmoodi vormiroog, kus kihid moodustuvad esmalt ürdisest lambalihast, siis tomatitest, sibulatest ja kartulitest.


4-le
Valmistamisaeg: 1 tund ja 15 minutit
500 g lambahakkliha
1 suurem sibul, hakituna + 400 g sibulaid 1 cm ratastena
2 sl tomatipastat
Peotäis värsket hakitud peterselli
Peotäis värsket münti
1,5 tl jahvatatud vürtsköömneid
600 g tomateid, 1 cm viiludena
600 g kartuleid, koorituna ja 1 cm viiludena
Õli
Soola ja pipart



Töötle 1 sibul, petersell ja münt kas kööginoaga hakkides või purustajas ühtlaseks pastataoliseks massiks. Sega pasta hakklihaga, lisa soola ja pipart ning vürtsköömned. Sega kätega korralikult läbi. Määri õliga ca 30-35 cm läbimõõduga ahjuvorm. Laota liha ahjuvormi põhjale ühtlase kihina. Kata liha tomativiiludega, maitsesta tomativiilud soola ja pipraga. Järgmiseks laota sibulaviilude kiht ja maitsesta see ka soola ja pipraga. Viimasena laota peale kartuliviilud ja maitsesta ka need soolaga. Sega tomatipasta ca 5-6 supilusikatäie veega, sega läbi ja kalla vormile ühtlaselt peale. Kata vorm fooliumi või kaanega ning küpseta 200 kraadi juures umbes 45 minutit. Umbes poole küpsemise pealt kasta vormi väljaküpsenud mahladega, et tulemus mahlakam jääks. Viimasena pruunista vorm pealt. Selleks eemalda foolium ning kuumuta ahju grillelement maksimumkuumuseni. Aseta vorm grillelemendi alla ning pruunista mõne minuti jooksul kuni kartulid on kuldsed ja krõbedad. Serveeri kuumana ja serveerides võid lisada värsket hakitud peterselli.

Retsept ilmus 2015. aasta detsembrikuises ajakirjas Oma Maitse.

3. juuni 2016

Vaesed Rüütlid ja lapsed merel punasel laeval

Selle veidi omalaadse pealkirja on tinginud see, et Viking Line´i Soome ja Rootsi vahel sõitvatel laevadel on suvisel ajal põnev lastemenüü. Lastemenüü on retseptivõistluse tulemusena kolme riigi - Soome, Rootsi ja Eesti - laste endi poolt koostatud. Kogu menüüs on üks roog Eesti poiss Amari lemmikretseptide seast ja selleks on vana hea klassika nimega Vaesed Rüütlid.
Meie kodus on ka Vaesed Rüütlid igati aukohal ja seega on see hea põhjus ka blogisse märk maha jätta.



Esmalt aga retseptivõistlusest. Viking Line otsustas seekord teha lastemenüü hoopis teistmoodi ja kaasata menüü väljatöötamisse parimad asjatundjad lastemenüü alal ehk lapsed ise. Nii et seekord on lastemenüü sõna otseses mõttes lastelt lastele ja vale oleks arvata, et menüüs figureeriksid vaid vinkud ja friikad.
Loo algus oli selline, et jõulupühade ajal kuulutas Viking Line välja laste retseptivõistluse. Kuue nädala jooksul laekus üle 500 lemmikretsepti Soomest, Rootsist, Ahvenamaalt ja Eestist.
Võistluse lõppedes seisis Mariella ja Gabriella peakokkadel ees pingeline aeg. Koos Ahvenamaa tippkoka Michael ”Micke” Björklundiga vaadati hoolega läbi saabunud retseptid ning mõeldi, millised sobiksid laevamenüüsse kõige paremini, et juba sel suvel pakkuda ka meie väikestele reisijatele esmaklassilisi maitseelamusi.
Saabunud retseptide hulgast jäi lõpuks sõelale 10, mille põhjal koostati ka lastemenüü Viking Line laevadele. Menüüs on nii eel-, pea- kui järelroad ning seda pakutakse suvehooajal kõigi punaste laevade à la carte ja buffet restoranidedes.
Seega, kes plaanib suvel perega reisi Soome või Rootsi ette võtta, sellel tasub kindlasti maitsta ka lastemenüüd, mis tegelikult pakub maitseelamusi ja -üllatusi ka täiskasvanutele. Täpsemalt saab laevadel pakutava menüüga tutvuda SIIN.

Amar laeva köögis Vaeseid Rüütleid valmistamas

Suured ja väikesed kokad ehk Michael Björklund ja Amar

Rääkides aga Eesti esindajast, kelle lemmikretsept pääses ka lastemenüüsse, siis kokkamishuviline Amar räägib endast nii;
Minu nimi on Amar. Olen 10 aastane ja elan Eestis. Käin 4b klassis. Mulle meeldib jalgpall.
Mulle meeldib üks söök, mille nimi on Vaesed Rüütlid. Selle tegemiseks on vaja saia, piima, muna, suhkrut ja kaneeli. Tehakse seda nii, et kaussi segatakse piim ja lahtiklopitud muna. Saiaviilud kastetakse selle sisse ja pannakse pannile või sisse praadima. Kui saiad on mõlemalt poolt pruunikad siis pannakse taldriku peale ja raputatakse peale suhkrut ja kaneeli. Süüa võib kohe. Mulle väga meeldiks seda ka laeva peal süüa ja arvan, et teistele lastele ka.



Vaesed Rüütlid on selline roog, mis satub ka meie pere toidulauale päris sageli. Hea võimalus näiteks seismajäänud ja veidi tahkele saiale uus elu anda. Ega Amari kirjeldatud tegevuskäigule polegi mul omalt poolt midagi lisada. Või kui, siis seda, et meile meeldib Vaeseid Rüütleid süüa hapuka moosiga ja eriti hea jääb maitse, kui praadimiseks kasutada võid või siis või ja õli segu. Parimad soojalt, aga sobib ka külmalt. Tavaliselt saavad enne otsa, kui ära jahtuda jõuavad. Saiades sobivad hästi õhulised röstsaiad või siis vana kooli batoonsaia viilud. Muna ja piima vahekord on selline, et ühele munale lisa selline paras sorts piima. Kui teed korraga terve saia, siis arvesta vähemalt kahe munaga.

Seega, kui vahel sai on jälle kapis veidi kauaks seisma jäänud, siis võtke Vaeste Rüütlite valmistamine ette ja kui punastele laevadele suvel sõitma satute, siis proovige kindlasti järele lastemenüü ja magusroaks Amari Vaesed Rüütlid.

Postitus sündis koostöös Viking Line´iga.

2. juuni 2016

FAO27 ehk kohustlik kalakohvik kõigile kalasõpradele. Kammkarbid rabarberikastmega

Kui lausuda müstiline tähtede ja numbrite kombinatsioon FAO27, siis laiemas plaanis tähendab see Atlandi ja Põhja mere kalapüügipiirkonda, mis just sellise märgistuse all on kaardile kantud. Kui aga rääkida Eesti kontekstist, siis on tegemist ühe väga ägeda kalakohvikuga, mis peaks olema kõigi kalasõprade jaoks väärt väikest palverännakut värske, hea ja oskuslikult valmistatud merelise kraami pühamusse. Kui veel taustast rääkida, siis asub FAO27 kalakohvik Tabasalus ja kuulub kalast lugu pidavate inimeste seas pea kultuslikku staatusesse jõudnud Kalamajaka juurde. Kalamajakas ise tegutseb kohe sealsamas kohviku kõrval ja poe nimeks on Gurmee Garaaž. Kogu see keeruline skeem viib veel Pärnusse ja Kalamajaka kohviku jälgedele.Siis peaks ring enam-vähem täis olema ehk siis päris kaheksajalalikku haaret veel kalamajakas ei oma, aga küll neid haarmeid veel lisandub ka teisele poole linna otsa. Vähemalt mina ootan seda küll juba pikisilmi, sest Tabasalu ei jää mulle mingil moel ühegi tee peale. Mis ei tähenda seda, et vahel tasuks Tabasallu ainuüksi kalaelamuse järele minna.







Tunnistan kohe ausalt, et vaatamata juba mõnda aega tegutsenud FAO27 kalakohvikule, ei olnud mina seni sinna jõudnud. Just selsamal põhjusel, et väga sageli just sinnakanti ei satu. Hoogu olin võtnud juba mõnda aega. Kui aga laekus kutse menüü üle vaadata ja läbi mekkida, siis haarasin küll suurima heameelega härjal sarvist. Sest tegelikult ei asu Tabasalu ka ükskõik millist Tallinna linnaosa arvestades ikkagi liiga kaugel. Kõik pigem ikka rohkem suhtumises kinni.





Peakokk isiklikult

Köögi meeskond oskab kalaga ümber käia

Nii jõudsingi ühel kaunil maikuisel pealõunal FAO27 kohvikusse. Vaatamata oma teeäärsele asukohale, lummab mõnusa disainiga koht kohe - palju põletatud puitu, rahustavad jaheda mere karva hallikassinised toonid koos päikesekollaste värvilaikudega. Koht tekitab kohe hoopis teistlaadsesse meeleolu. Kohviku kõrvalt läbi kulgev tiheda liiklusega tee ei häiri kohe üldse mitte, sest siin kohvikus kulgeb aeg toidunautlemise rütmis.
Kohviku menüü eest vastutab juba eelnevalt Pärnu Kalamajaka kohviku komeedina Eesti parimate restoranide nimistusse lennutanud Jaanus Krass, kes peakoka ametis sai käe valgeks just Pärnus turu kõrval asuvat kalakohvikut sisse töötades. Olen seal käinud minagi ja jagan ainult kiidusõnu. Samal lainel võib jätkata ka FAO27-st rääkides, sest kala osatakse siin majas hinnata.
Jaanus annabki meile ülevaate kohviku menüüst ja pakub maitsmiseks popurriid parimatest paladest.
Loomulikult on sissejuhatuseks austrid. Need värske tooraine mõõdupuud, mille puhul värskuse kriteeriumi eiramine võib kliendi viia raskemat sorti kõhuhädadeni ja toidu pakkujale kardetavasti hiljem palju pahandust tekitada. Samas on raske midagi hõrgumat välja mõelda, kui värske auster. Justnimelt seda meile ka pakuti ja oma puhta meremaitse ning laitmatu värskusega läbisid pakutud austrid kõik värskustestid. Jaanus valmistas meile austreid kahel klassikalisel moel - toorelt ja sidruni ning punase sibula äädika lisandiga (mida igaüks sai ise doseerida) ning klassikalise gratineeritud variandina, kus auster kiirelt ahjus küpsenud peekoni, ürtide, või ja panko paneeringu teki all. Mõlemad variandid olid nauditavad ja kumbki omal võluval moel. Kui toorete austrite puhul olen ma pigem neitsiliku maitse pooldaja ja sageli loobun isegi sidrunist, siis gratineeritud austrite puhul aitasid just erinevad lisandid nii maitseid kui tekstruure lisada. Minu kirg austrite järele sai taas tõestust. No on ikka hea kraam!

Värsked austrid. Something to die for!

Gratineeritud austrid. Välimuselt tagasihoidlikud, sisult külluslikud
Olles austritega veidi aega hullanud, jätkus menüü testimine sama meeleolukas võtmes. Nimelt pakkus Jaanus meile rooga, mis tulemas kohviku suvisesse menüüsse ja kus pearollis grillitud tuunikala ja arbuus. Ilusad roosad road mõlemad. Kusjuures köögis ringi luusides pidasingi eemalt arbuusist lõigatud steike ilusaks roosaks tuunikalaks. Nii et nii visuaalne kui ka (nagu hiljem selgus) maitsete kooskõla on nende kahe algaine vahel igati olemas. Kaks roosat grillitud steiki - üks tuunikalast, teine arbuusist - ühendas kokku Kreeka jogurt, kuhu lisatud nii klassikalist münti kui ka merelist wakame vetikat. See oli less is more ideoloogiast lähtuv ilus taldrikutäis, mille puhul õigete maitsete võimas akord ja hoolikalt valitud tooraine tegid ära kogu töö. Tulemus oli suurepärane!

Korralik mahlane tuunikala steik. Maitseks veidi balsamicot ja kergelt grillituna - on ikka maitsev küll!


Peale tuunikalaga maiustamist saabus lauda mereandide popurrii, kus olid ühes kausis ja mõnusalt soolakas leemes kokku saanud kõik peamised FAO27-s pakutava mereannid. Maitset lisasid leemele veel seller, küüslauk ja tibake tšillit. Kõik õiged ja ilusad kooslused, mis erinevad karbilised ja krevetid kaunisse maitseraamistusse asetasid.

Kõik need mereannid on FAO27 menüüs erinevates roogades esinema


Viimaseks roaks pakuti meie vetest hästi tuntud latikat, mis oli suitsuahjust läbi käinud. Klassikalisest suitsukalast eristas seda varianti aga maitsestus ehk siis suitsutatud kala oli maitset saanud nii tumedast õllest, võist, meest ja ingverist. Ja selline kombinatsioon tegi ühe suitsukalaga imet! Väga võimas maitsekombinatsioon, mis suitsutatud kalale hoopis teise meki andis. Lisandiks oli juurde sätitud värske soolakurk, krõbedad friikartulid ja tšillimajonees. Tõsine taldrikutäis, kus jagub nii maitset kui kõhutäidet. Ilus meeldejääv lõpetus ka kogu kalamenüü degustatsioonile.Oli maitsev ja tuleme kindlasti tagasi!




Kel aga selle posituse peale kalaisu väljakannatamatuks muutunud, see võib kombineerida nii FAO27 kalakohviku külastust või siis ka ise proovida midagi samaväärset valmistada. Selleks on kõik eeldused loonud Gurmee Garaaži nime all tegutsev kalapood, kus peaks sobilikke kalaroogasid leiduma igale kalasõbrale. Mõned pildilised näited on lisatud allpool






Kalakohvikust minnes anti kaasa igale toidublogijale ka üllatuskotike, milles olevast toorainest sai siis igaüks ise midagi meisterdada. Minu kotti olid end peitnud karbike kammkarpidega ja sellest inspireerituna valmistasin kammkarpe, kuhu lisandiks sättisin rabarberikastme. See esmapilgul ehk mitte kõige tavapärasem kooslus toimis väga suurepäraselt ja võis praetud kammkarbid said mõnusa magushapuka maitselisandi rabarberikastmelt.





Kammkarbid rabarberikastmega
4-le
12 kammkarpi
võid ja õli praadimiseks
Soola ja värskelt jahvatatud musta pipart
Rabarberikaste:
2 keskmise suurusega vart rabarberit, tükeldatuna ja vanemate rabarberite puhul koorituna
2 sl veiniäädikat
3-4 sl suhkrut
4 tera nelki
veidi ingverit, peeneks hakituna
veidi soola ja musta pipart
Patsuta kammkarbid enne küpsetamist majapidamispaberiga kuivemaks. Kuumuta pannil õli ja või segu. Prae kammkarpe sõltuvalt suurusest umbes minutijagu mõlemalt poolt. Maitsesta soola ja pipraga.
Rabarberikastme valmistamiseks tõsta kõik koostisained potti. Lase keema tõusta ja keeda vaiksel kuumusel siis umbes veerand tundi. Kontrolli maitseid. Vajadusel lisa kas suhkrut, soola või äädikat. Kaste peaks jääma parajalt hapukasmagus ja õrnalt soolakas. Teravust peaks lisama ingver. Jahuta kaste, eemalda nelgiterad ja paku kastet koos pannil praetud kammkarpidega. Juurde võid pakkuda võis praetud sparglit. Kui soovid luksuslikumat tulemust, võid kastme läbi sõela ajada.

FAO27 tegemistel saad silma peal hoida SIIN.