Poulet a l’estragon ehk kana estragonikastmes

Prantsuse köögi klassika veidi lihtsustatud võtmes. Praegusel ürtide istutamise ajal ka piisavalt mõjuv põhjendus, miks oma ürdiaeda üks estragonipuhmas istudada, sest kooslus on elegantselt võluv. Mõelge Jacqueline Kennedy peale. Stiil, väljapeetus ja klassika kombineeritud uudsuse elegentse võluga. See toit oli üheks tema lemmikuks. Pikemalt seletama vist ei pea.

Estragonikana on väga maitsev ja hästi lihtsalt valmiv. Peamiseks maitseüllatajaks ongi maitseürt estragon. Estragon, muide, on ka legendaarse rohejoogi Tarhuni üks põhikomponent ja mingi maitsenüanss selles toidus on täiesti sarnane ja äratuntav.  Koorene veinikaste, mis estragonist maitset saanud, sobib kana juurde võrratult. Kuigi tegemist on pigem lihtsa toiduga, sobib seda kindlasti ka pidulikel puhkudel serveerida.

4 kana rinnafileed

1 tl vedelamat mett

Õli

Soola ja musta pipart

75 ml valget veini

150 ml kanapuljongit

Paar oksa estragoni

150 ml 35%-list koort

Hakitud värsket estragoni

Kuumuta pannil õli ning prae kanafileed kuni kuldse kooriku tekkimiseni. Maitsesta soola ja pipraga ning nirista peale veidi mett. Aseta kanafileed eelkuumutatud ahju 200 kraadi juurde ning küpseta kanafileesid umbes 15-20 minutit. Tõsta kanaliha pannilt ning hoia soojas.

Tõsta sama pann pliidile ning kalla peale valge vein. Lase keema tõusta ja alanda siis kuumust. Kraabi kanaküpsemise mahlad panni küljest lahti, et nad vedelikuga seguneksid. Keeda, kuni vedelik on umbes poole võrra kokku keenud. Lisa kuum kanapuljong ning mõned estragonioksad, lase keema tõusta ning keeda taas umbes kolmandiku kuni poole võrra kokku. Sega juurde koor, lase keema tõusta ning veidi kokku keeda. Eemalda kastme seest estragonioksad, lisa värsket hakitud estragoni. Kui tahad eriti siidist ja ühtlast tulemust, võid kastme läbi sõela kallata.

Serveerimiseks tõsta vaagnale eelnevalt küpsetatud kanaliha ning kalla peale estragonikaste. Serveeri kartuli, riisi või muu meelepärase lisandiga.

Retsept ilmus 2013. aasta märtsi-aprillinumbri Toit ja Trend ajakirjas.

Üks mõnus kevadine pirukas spargli ja umbrohuga

Ei väsi ülistamast seda kevadist aega, kus esimene värske oma võimsa tulemisega meie toidulaua rohe-roheliseks ja tervislikkusest pakatavaks muudab. Spargel on kindla peale üks selline tulija, mida kevadel ei tohiks toidulauale sättimata jätta. Delikaatne, värske, tervislik ja elegantne nagu see roheline krõmpsuv mahlane vars just on.
Sparglivalmistamise lihtsatest moodustest kirjutasin SIIN posituses ning ka maikuine ajakirja Mari number keskendub sparglile.

Üks minu lemmikuid kevadisi pirukaid on olnud delikatessjuustudega (sobib hästi nii Camembert, Brie, pehme kitsejuust või tugevamate elamuste hindajatele ka sinihallitusjuust), ürtidega ja spargliga pirukas. Imelihtne valmistada ja samas kevadistest maitsetest pungil.

250 g pärmi lehttainast

Peotäis hakitud värskeid ürte (karulauku, petersell, võilillelehti vm)

200 g sparglit

300 ml kohvi-või vahukoort

200 g Brie-, Camembert-, kitse- vm juustu

2 muna

Rulli tainas õhukeseks ning tõsta ahjuvormi nii, et tainas kataks nii põhja kui küljed. Puista tainale hakitud ürte ning laota nende peale tükeldatud juust. Klopi munad lahti, sega koorega, maitsesta soola ja pipraga ning kalla tainale. Kõige peale aseta spargel, piserda sparglitele oliiviõli. Küpseta 200 kraadi juures ca 20-30 minutit, kuni tainas on kuldseks küpsenud ning piruka täidis kalgendunud

Raamatuloosi võitjad

Kolm-kaks-üks! Nüüd siis hõikan välja "Koduköögi kuldvara" raamatu võitjad. Fortuunadena rakendasin oma lapsi, kes taustainfot teadmata nimetasid kõigi vastanute seast kaks numbrit.
Juhuse tahtel saavad kommentaari jätnud blogikülastajatest raamatu endale Maarja (kommentaar jäetud 29.04 kell 0.35) ja Piret L (kommentaar jäetud 4.05 kell 23.41). Palju õnne võitjatele ning saatke palun aadressile tuulimathisen@hotmail.com oma aadress või viide, kuidas saaksid raamatu teieni toimetada. SmartPosti või Eesti Posti teel võib ka saata, siis oleks vaja telefoninumbrit ja kohta, kuhu raamatuga pakk suunata.
Mõned stiilinäited veel raamatust, mis kõiki neid, kellele seekord loosiõnn ei naeratanud, ootab raamatupoodides. Marju kaunid pildid räägivad enda eest!

Suur-suur tänu kõikidele vastanutele ja kommentaari jätnutele!
Hästi põnev oli lugeda teie kõigi koduköökide raudvaradest ja vahva oli see, et lemmikuid oli seinast seina. Mis seal salata, teiste köökidesse piilumine on mulle alati hiiglama põnev tundunud.
Hea meelega kingiksin teile kõigile oma raamatu, aga paraku jäävad käed ja raamatuvarud napiks. Samas luban, et oma blogi vahendusel jagan ka edaspidi häid mõtteid, retsepte ning uusi avastusi ja loodan jätkuvalt, et kokkamispisikust nakatumine epideemia mõõtmed võtab. Kui see raamat teile ideid ja inspiratsiooni annab, siis on minu missioon õnnestunud.
Isetegemine on ju niiii vahva!

Šokolaadised muffinid vaarikase vahuga emadepäevaks

Sel pühapäeval ees ootav emadepäev on selline päev, kus sobiks lauale panna midagi isevalmistatut. Eriti armas, kui meistri käed on olnud pisikesed, ümmargused, veidi kohmakad, aga tegemisrõõmust tegusad.
Olen ikka jõudumöödi oma lapsi proovinud kööki tegustema ahvatleda. Ilmselgelt tuleb välja, kes lastest ise ka kokkamispisikust veidi nakatunud on ja kes esimesel võimalusel jalga laseb. Ja tegelikult jääb ka leige huviga lapse puhul alati alles lootus, et kui ta kunagi saab köögis ise toimetada ilma ema pideva õpetamiseta, siis ehk tekib ka elavam huvi. Mina esindan ise, muide, just seda koolkonda, kes tahtis juba lapsena ise ja üksinda katsetada ja kööki ründasin tavaliselt siis, kui ema kodus ei olnud.

Igal juhul on meie pere noorim üsna entusiastlik köögiabiline. Sageli tuleb kööki ka ilma kutsumata, lohistab aga oma tooli jälle pliidi juurde ja siis tahab toimetada. Pastakeeduveele soola ja pastaroale Parmesani peab alati ise lisama ja igasugused nupulevajutused on ka tema pärusmaa. Hästi armas on tema tõsiasjalikke toimetusi jälgida.
Sama väikese entusiastliku abilisega koos ja emadepäeva eel sai tehtud mõnusaid šokolaadiseid muffineid. Muffinitele vaarikavahuse mütsikese tegemine oli täies mahus nelja-aastase abilise töö ja ta sai sellega suurepäraselt hakkama. Muus osas aitas ilusti kuivaineid segada ja mune suhkruga vahustada. Mul oli kohe tükk maad kergem :)

Muffinite jaoks on vaja:
2 muna
150 g suhkrut
150 g jahu
2 kuhjaga sl kakaopulbrit
2 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
1/2 tl vanillisuhkrut
150 ml piima
150 g võid
100 g  tumedat šokolaadi hakituna (hea oleks vähemalt 70%-lise kakaosisaldusega)
Katte jaoks:
200 ml vahukoort
100 g kohupiimapastat
maitse järgi suhkrut
kuivatatud vaarika pulbrit roosa värvi jaoks
Kuumuta ahi 180 kraadini. Vahusta munad suhkruga heledaks vahuks. Sega teises kausis kokku jahu, kakaopulber, sool ja küpsetuspulber. Sulata kastrulis või ja tükeldatud šokolaad. Sega omavahel kokku piim ja kuivainesegu ning lisa siis sulanud või-šokolaadisegu. Viimasena lisa vahustatud munad. Sega ettevaatlikult alt üles tõstes kuni ühtlase massi tekkimiseni. Jaota tainas muffinivormidesse (täida tainaga 2/3 vormist) ning küpseta ahjus 25-35 minutit. Küpsust kontrolli puidust tikuga. Küpsenud muffinid oleks hea asetada jahtuma jahutusrestile.
Katte jaoks vahusta vahukoor paari supilusikatäie suhkruga ning lisa siis kohupiimapasta ning vaarikapulber. Sega kõik ühtlaseks.
See muffinite viimistlemise protseduur on midagi sellist, mille võib täielikult lastele usaldada. Ise olen vahel pritskotti kasutanud, aga minu kogemus näitab, et väikestele inimestele on keeruline üheagselt kreemi täis torus massi ühtlaselt alla suruda ja samas mustreid joonistada. Iga-aastane piparkookide kaunistamine on üks paras jauramine pritskottidega, mille ülemisest servast hakkab glasuuri välja litsuma.

Sel korral oli meil tööriistaks kaval Lékué tordiprits Home Decorist, mille kasutusmugavus on just lastele jõukohane ja sobiv. Nagu ka piltidelt näha, sai nelja-aastane abiline hakkama nii tordipritsi täitmisega kui ka hiljem kreemi pritsimisega. Nüüd tuleb mul ainult pea iga päev pikki vaidlusi pidada, et iga toitu me selle pritsi sisse küll ei topi ja mõned söögid võib kohe taldrikule tõsta :)
Kui eelmises postituses oli hea uudis see, et selle blogi lugejatele on Home Decori veebipoes (homedecor.ee) kogu kaup märksõnaga "isetehtud" sisestamisel 15% soodsama hinnaga, siis nüüd on veelgi parem uudis see, et kõik Lékué silikoonist nõud ja tarvikud sh ka sama tordiprits  on emadepäevani veebipoest tellides 20% soodsama hinnaga. Selleks tuleb tellides voucheri koodiks sisestada "ema". Kaup peaks tellimuse eest internetipangas makstes kohale jõudma juba järgmisel päeval. Nii et kui emadepäevaks  kingiideid napib, siis sellised nutikad lahendused sobivad hästi kingimuret lahendama. Sama soodushind kehtib ka terriini- ja keeksivormile, millest kirjutasin lähemalt SIIN.

Nüüd jääb üle vaid loota, et emadepäevaks mõned nurmenukud leiab. Meil iga-aastane traditsioon, et lilled tuleb igal lapsel ise noppida ja tavaliselt käime nurmenukke korjamas. Selle aasta hiline kevad sunnib tradistioone rikkuma, aga eks otsime sel aastal hoopis sinililli :)

Umbrohu ja heade uudiste lainel. Pestot, pastat ja võileiba uputatud munaga ka

Lõpuks ometi on kevad võimust võtnud ja kuigi esialgu on lehekuu veel üsna kiilaka olemisega ning kodus maja juures varjulises kohas lumikellukesed veel täies ilus, on siiski võimalik juba üht-teist oma toidulauale maapinnalt kokku kraapida. Kevadisse värskesse tasub suhtuda täie tähelepanuga, talv läbi tärkamist ootavad taimed on väge ja vurtsu täis. Kevadised esimesed tulijad on sellised vihased tegijad, kes toidu sisse ka oma väge jagavad. Kust mujalt meil seda värsket jõudu ikka ammutada, kui selle maa pinnasest, kuhu oleme juhuse tahtel elama sattunud, ja seal kasvavast.

Värske umbrohi annab ilusti toidu sees ära kasutada kusjuures kohe kindlasti ei pea umbrohune ja tervislik toit olema vähem maitsev kui mis iganes teine toit. Selle tõestuseks tuli mul pildistatavatest toitudest noori mehepoegi jõuga eemal hoida. Nii kui korraks fotoaparaadi juurest eemaldusin, olid noored ja näljased taldrikule näppe taha ajamas. Ja nad mul muidu päris pirtsakad vahel ehk siis ei sobi alati mitte kõik toidud.
Umbrohuse aktsiooni alguspunkt on loomulikult ringkäik õues. Kaasa tasub kaksata naati, nõgest, võilillelehti, nurmenukulehti ja siis karulauku, murulauku ja muid laugulisi. Naadile ja nõgesele kallan mina korraks kuuma vee peale - nõgesele tema karuse loomu taltsutamiseks ja naadi maitse muutub kuumas vees veidi mahedamaks.
Umbrohupesto valmib üsna tavapärasel moel. Retsepti on keeruline anda, ise puistan kõiki ained tunde järgi. Umbkaudu sellistest vahekordadest võib lähtuda:
100 g karulauku ja muud umbrohtu
50 ml oliiviõli
näpuotsaga soola
50 gr Pecorino- või Parmesani juustu (selle rustikaalse muruse pesto puhul meeldib mulle rohkem teravamaitseline Pecorino)
2 küüslauguküünt
peotäis röstitud kõrvitsaseemneid (neid võid ise kiirelt kuival pannil röstida) või ka muid seemneid/pähkleid
maitse järgi soola ja soovi korral veidi sidrunimahla
Purusta kõik koostisained köögikombainis või purustajas. Umbrohupesto puhul peaks hoiatama, et tegemist on üsna korralikult vurtsu ja väge täis purgitäiega. Tavaline basiilikupesto on selle puraka kõrval leebe poisike, nii et toitudesse umbrohumääret doseerides tutvu esmalt pesto maitse tugevusega. Üks lihtne võimalus on segada pestot toorjuustuga - saab kreemise ja mõnusalt ürdise leivakatte.

 

 

Siinkohal tutvustaksin teile ka oma uut sõpra ja abilist, kes nüüd juba mitmed pestod on aidanud valmis suristada. Nimelt on Kitchen Aid köögimasinate hulka lisandunud KA chopper ehk hakkija. Seni oli mu heaks abimeheks saumikseriga komplektis olev umbes samalaadne seadeldis. Kuivõrd sageli konkreetset köögividinat tarvis läheb, selgub tavaliselt nõudepesumasina sisu tudeerides. Harva saan masina tööle panna nii, et see köögiabiline masinas ei oleks. Seega pea koguaeg käigus, olgu see siis pestode või hummuste valmistamine, sibula hakkimine, pähklite purustamine vms. Kithen Aidi puhul meeldib mulle eriti see, et anuma suurus on 3 cup'i ehk teisaldatuna 7,5 dl. Nüüd saab sellesama abilisega valmis teha näiteks küpsisepuru koogi põhjad või siis ka terve taina valmis teha. Eile näiteks tegin SELLE koogi taina just KA chopperis valmis. Koostisained kokku, nupulevajutus ja valmis ta oligi ning kogu tainas mahtus chopperisse ilusti ära. Teine oluline pluss on sel köögiabilisel väikese põhjas oleva augukesega kausikujuline õõnsus kaanes. Viktoriiniküsimus - milleks see hea võiks olla? Vastus: sel moel on majoneesi erakordselt lihtne teha. Majoneesi puhul tuleb oliiviõli järk-järgult munakollase ja sinepi sisse niristada. Kes kunagi ühe käega vispeldades ja teise käega oliiviõli lisades (pudel kael allapoole kaenla all) on proovinud majoneesi teha, mõistab, kuivõrd nutikas lahendus siinkirjeldatu on. Nii et kodune majoneesitegu on KA abil nüüd ka käkitegu.
Hea uudis on aga see, et Home Decori kauplus on endale ka veebiavarustes pesa teinud (www.homedecor.ee)  ning veel parem uudis on see, et siinse blogi lugejatele on veebipoes soodushind 15%. Selleks ei ole vaja muud teha, kui tellides voucheri koodiks kirjutada "isetehtud" ning automaatselt ongi soodushind sisse arvestatud.
Home Decor on üks tore pood ning asjalikke köögitarbeid on seal suurel hulgal. Olen ise juba mõnda aega nii Emile Henry keraamiliste toodete lõksus (köögikapipealsed on punaseid keraamilisi vorme täis),  Kitchen Aidi kannmikser on mul asendamatu abiline nii leivategemisel kui ka tujukate tainaste sõtkumisel või siis kohevate vahtude mikserdamisel. Hästi vahvad ja praktilised on erinevad Lékué silikoonist nõud, ühest nutikast vormist kirjutasin SIIN jäätisepostituses.
Asjalikke abimehi ja edevaid köögividinaid leiab Home Decori poest kindla peale. Ja kui keegi veel ütleb, et ilu ei sünni patta panna, siis vaidlen vastu ja väidan, et pada peab ka ikka ilus olema!Arvestades lähenevat emadepäeva, võib endale ehk mõne ammuse unistuse või edeva vidina lubada :)
Aga naaseks selle umbrohuse pesto juurde.

Kui pesto valmis suristatud, siis võib seda loomulikult niisama võileibadele või salatitele seltsiliseks sättida.
Samas on paar hästi lihtsat ideed, mida pestoga edasi teha.

Hommikune suutäis prociutto, uputatud muna ja umbrohupestoga
Mõnus hommikune ärataja neiks kordadeks, kui aega nautida nii hommikust kohvi kui ka veidi pikemat hommikusööki. Selleks on vaja head, soovitavalt kodust rukkileiba või siis kergelt oliiviõliga krõbedaks röstitud rustikaalsemat saia-sepikut, näiteks ciabattat.

Leivale määri või, õliga röstitud saiale võid enam lisada ei ole vaja. Leivale või saiale tuleks siis laotada lahke käega prociuttot või muud (toorsuitsu)sinki. Uputatud muna jaoks nõruta esmalt koorest välja löödud muna tihedal sõelal, et eralduks vedelam munavalgeosa, mis kipub pošeerimisel vee sees helvestena laiali keema. Aja potis keema paras kogus vett koos soola ja lusikatäie veiniäädikaga. Kui vesi keeb, alanda kuumust, et keemine jätkuks vaikselt mullitades. Tõmba lusikaga vee sisse ringja liigutusega keeris ning aseta lusikaga muna keerise sisse. Keeda 3-4 minutit ning tõsta muna siis välja. Aseta muna leivale tõstetud singile, maitsesta soola ja pipraga ning laota kõige peale ohtralt umbrohust pestot.

Inglijuuksed umbrohupestoga
Inglijuuksed ehk capellini on pastatüüp, mis on peenem kui tavapärased spagetid. Hästi mõnus pastaliik, muide. Pastaroa valmistamine on aga lihtsamast lihtsam. Keeda pastat soolaga maitsestatud vees vastavalt pakendi juhendile (soovitavalt ca 1 minut vähem, siis jääb tulemus al dente). Kurna pasta ning jäta veidi pastakeeduvett alles. Sega pasta pestoga, lisa vajadusel oliiviõli, soovi korral veidi sidrunimahla ja/või riivitud sidrunikoort ning üsna ohtralt Parmesani (või Valio Forte) või Pecorino juustu. Kui pasta jääb liiga kuiv, lisa pastakeeduvedelikku. Serveeri kohe.

Umbrohurikkaid toiduelamusi ning kevadist värskust kõigi toidulauale!

NB! Veel mõned päevad võid jätta oma koduköögi kuldvaraks oleva toidu kohta kommentaari SELLE postituse juurde. Nädala teisel poolel leiavad raamatud loosi tahtel juba uued omanikud.

Sparglist ühel ja teisel moel. Kevadiselt

Esmalt meeldetuletus, et jätkuvalt on veel välja loosimata kaks "Koduköögi kuldvara" raamatut ja kõik, kes loosimises osaleda soovivad, võivad jätta oma koduköögi kuldvara kohta märke SIIA postituse kommentaaridesse.
Vahepeal on aga ilmunud ajakirja Mari maikuu number. Kevadiselt roosa ja rõõmus. Selle numbri köögiossa olen koondanud ideid emadepäevakookide teemal, kepsakaid kevadisi kalaretsepte, luubi alla on võetud tervisesõbrad linaseemned koos paari retseptiga, kuidas linaseemneid kasutada. Suures plaanis on ajakirjas aga spargel. Kevadiselt roheline ja imeliselt maitsev.

 

 

Miks ja kuidas sparglit süüa ning kuidas sparglit valida - selle kohta on pikemalt kirjas värskes ajakirjanumbris ning kui ausalt üles tunnistada, siis peale teema läbikirjutamist on meil nüüd värske spargel kogu aeg menüüs. Nii maitsev ja samas niiii kasulik! Ideid spargli kasutamiseks leiab ka SIITSAMAST blogist.
Kaks lihtsamaimast lihtsamat spargliretsepti on aga üks munaga ja teine singiga.

Spargel uputatud muna ja Parmesani juustuga
Üks toimivamaid klassikalisi kooslusi on spargel ja muna. Kergelt grillilt läbi käinud mahlasele sparglile assisteerib pehme mahlase munakollasega muna, särtsakust lisab sidrunimahl ning täidlust lisab oliiviõli.
Ca 500 g värskeid spargleid (vajadusel puitunud osa kooritud)
2 muna (pošeeritud ehk kooreta vees keedetud)
Veidi riivitud parmesani
sidrunimahla
Oliiviõli
soola ja pipart
Piserda sparglitele oliiviõli, soola ja pipart ning grilli neid paari minutit. Võid kasutada ka ahju grillrežiimi, aseta siis sparglid otse kuuma grillelemendi alal. Nõruta munad tihedal sõelal, et eralduks vedel munavalge ja alles jääks tihedam mass. Keeda munad tilgakese äädikaga maitsestatud vees. Selleks aja kastrulis keema vesi. Puista sisse veidi soola ja teelusikatäis veiniäädikat. Löö muna lahti väikesse kaussi või anumasse. Vesi peab keema mitte suure mulliga (see peksab muna laiali) vaid kergelt mullitades. Lükka kastrulis vesi ringjalt liikuma nii, et keskossa tekib keeris. Sinna tsentrifugaaljõu toimel keerleva vee keskele libista kiirelt muna. Keerlev vesi peaks hõljuva munavalge nüüd ringjalt munakollase ümber "mässima". Keeda 2-4 minutit, et saada mõnusalt vedele munakollasega uputatud muna. Tõsta taldrikule sparglit, piserda üle sidrunimahlaga, aseta peale muna, veidi riivitud parmesani ning viimistle värkselt jahvatatud soola ja pipraga.

Spargli-toorsuitsusingi suupisted
Üks lihtsamaid variante, kuidas sparglit valmistada. Ettevalmistatud (vajadusel puitunud osa eemaldatud) oliivõliga piserdatud spargel grilli kiirelt kuumal grillil või ahjus grillelemendi all, sparglile piserdada peale soolahelbeid, värskelt jahvatatud musta pipart ning sidrunimahla. Grillitud spargel keera õhukese toosuitsusingi viilu sisse ning mõnus suupiste ongi valmis.

Retseptid ilmusid 2013. aasta maikuises ajakirjas Mari.

Uus raamat "Koduköögi kuldvara". Natuke loosimist ka

Üks uus raamat, kauatehtud ja õhinal oodatud, on nüüd trükipresside vahelt välja tulnud ja kenasti poeriiulitele jõudnud. Raamatu sisulise ja sõnalise poole eest vastutas siinkirjutaja, visuaalne pool on Marju (ikka seesama armas tassike.ee) nägemuse ja fotosilma järgi sätitud. Minu meelest on raamat imeilus. Olen kohe uhke ja rõõmus, et pildiline keel sel raamatul nii armas välja tuli. Suur-suur tänu Sulle, Marju! Oli väga mõnus ja innustav koos töötada. Tänud ka Tiinale, kelle toetuse ja idee najal see raamatu idee üldse arenema hakkas ning ka Janile, kes kaunid fotod aitas ühtseks tervikuks kujundada.

Kogu raamatu valmimise protsess oli minu jaoks tõeliselt nauditav, innustav ja hariv. Isetegemise teema on olnud juba ammu südamelähedane ja seetõttu oli koduköögi kuldvalemite läbitöötamine, väljavalimine ja kirjapanemine, hiljem ka pildistamise jaoks läbikokkamine, igati vahva ja avastamisrõõmu pakkuv kogemus.
Proovisin anda võimalikult palju nõuaneid ja soovitusi, et ka algaja kodukokk või siis esimest korda katsetaja saaks piisavalt toetust, et järjekordse roa alistamine õnnestuks. Koostisainete ning valmistamistingimuste põhjal on tegemist pigem lihtsa raamatuga - kodune jäätisetegu ei nõua jäätisemasinat, leivategu leivamasinat ning kommid valmivad ilma siinkandis vähelevinud maisisiirupita.

Raamatu sisu keskendub üsna laiale teemadevalikule ja nagu pealkirja laienduski  lubab, on kaante vahele koondunud retsepte leivast kuni jäätiseni. Nii tõepoolest ongi.
Raamat jaotub kümneks erinevaks alajaotuseks ning läbi saab võetud nii leibade-saiade, kookide-pirukate, piima ja piimatoodete, liha ja kala, kastmete, sinepite, majoneeside, pasteetide ja leivamäärete, hoidiste, õlide, äädikate, purkitehtud salatite, maitsesoolade ja -suhkrute ning maitsesegude, kommide, glasuuride ja jäätiste teema.
Raamatus toodud retseptid, kuldlõiked ja õpetused-soovitused võiksid olla iga koduköögi jaoks vundamendiks ja samas ka innustajaks. Alati võib erinevaid lisandeid ja täiendusi ise katsetada, et oma isikliku koduköögi kuldvara täpselt omanäolisena välja arendada. Raamatu loogika seisneb selle, et esmalt on toodud toimiv ja läbiproovitud valem (näiteks magus pärmitainas) ja siis mõned ideed, mida selle üsna universaalse tainaga edasi teha. Mõned valemid lihtsalt on üldkehtivad ja kuldlõikelised ja neid piiluvad aeg-ajalt ka kõige vilunumad meist. Siia raamatusse sai suur hulk kuldlõikeid kirja pandud. Sellest moodustub vundament, millele on hiljem lihtne täpselt endale sobivat pealisehitist tekitama hakata, et siis oma koduköögi kuldvara välja arendada.

Kindlasti on igaühel meist oma ajaproovile vastupidanud koduköögi kuldvara olemas ja talletatud. Mind on alati paelunud käsikirjalised ja kulunud äärtega retsetpilehed, mis kokaraamatute vahele peidetud. Või siis veidi kapsaks kulunud kokaraamatutest need retseptid, kuhu on aegade jooksul käsikirjalisi märkusi ja täiendusi lisatud. See annab tunnistust sellest, et nii nagu me ise oleme kõik erinevad, on ka igaühe koduköögi kuldvalemid erinevad. Ja see teebki kogu elu vaheldusrikkaks ja nauditavaks ja kõigi meie koduköögid unikaalseks ning omanäoliseks.
Et aga see raamatujutt aga liiga tüütuks ei läheks, siis plaaniksin kõigi blogikülastajate vahel välja loosida kaks "Koduköögi kuldvara" raamatut. Selleks ei pea muud tegema, kui siiasamasse selle postituse alla jätma väikese vihje selle kohta, mis on Sinu koduköögis aukohale tõusnud toit või retsept. Kui raatsid, võid ka retsepti jagada. Kõigi kommenteerijate vahel läheb loosi 2 raamatut ja võitjad hõikan välja emadepäeva eelsel nädalalõpul ehk siis veidi rohkem kui nädala pärast.
Ja kui raamatut sirvima satute, siis oleksin hästi tänulik ka igasuguse tagasiside eest. Enda tehtud asjade puhul on alati ärevus ja värin hinges. Soovid alati teha parimat ja panustad niipalju kui suudad ja oskad. Ja üsna kohe, kui töö üle antud, tead täpselt, mida järgmine kord veel paremini teeksid. Sama kehtib sageli ka toidu puhul :)

Loodan väga, et see raamat lugejaid innustab sel määral, et vähemalt mõnd toitu proovite ise oma koduköögis katsetada. Veel toredam oleks see, kui tänu raamatule avastaksite isevalmistamise kire, rõõmu ja naudingu. Poetoidul pole ju viga midagi, aga see emotsioon, mis kõrgeks kerkinud pärmitaina, külalisi ahhetama paneva koogi või isevalmistatud kreemja jäätisega kaasneb, jääb olemata. Toiduvalmistamisega kaasnev kirg, rõõm õnnestumisest ning maitseelamused on avastamist väärt!
Vahvat isetegemist kõigile!

Risi e bisi ehk maakeeli riis ja herned

Reipalt rohelisetäpiline Itaalia Veneto piirkonna klassikaline riisiroog risi e bisi  sobib hästi kevadisse aega. Värskeid herneid tuleb veel veidi oodata, aga sügavkülmutatud  herned maitsevad pea niisama hästi ning erkrohelised täpid mõnusa kreemise riisiroa sees tekitavad tõeliselt kevadise meeleolu. Erinevalt klassikalistest risotodest ei lisata siia veini, küll aga ohtralt kanapuljongit ning selle risoto konsistents võib olla vedelam kui tavaliselt harjutud.

400 g värskeid külmutatud herneid, sulatatuna

3 dl risotoriisi

1 sibul, hakituna

150 g toorsuitsupeekonit, tükeldatuna

5-6 dl kanapuljongit

4 sl võid

Oliiviõli

1 dl värskelt riivitud parmesani + peale puistamiseks

Soola ja pipart

Värsket hakitud peterselli

Sulata pannil pool võikogusest. Hauta keskmisel kuumusel sinki ja sibulat, kuni sibul on kuldne (umbes 10 minutit). Tõsta kuumust, lisa õli ning lase kuumeneda. Kalla potti riis ja prae, kuni riisiterad muutuvad klaasjaks. Kalla juurde umbes 2 dl kuuma puljongit ning herned. Lase keskmisel kuumusel puljongil riisi sisse absorbeeruda. Lisa järgmine ports kuuma puljongit ning lase ka sellel absorbeeruda. Keeda, kuni riis on pehme. Selleks peaks kokku kuluma umbes 20 minutit. Viimase puljongikogusega reguleeri risoto paksus parajaks. Risoto peaks jääma kreemjas, mitte paks. Tõsta pott tulelt, sega risoto sisse ülejäänud või ning parmesan. Lase paar minutit maitsetel seguneda ning serveeri. Puista peale hakitud peterselli ning täiendavalt parmesani.

Retsept ilmus 2013. aasta Toit ja Trend ajakirja märtsi-aprillinumbris.

Mascarpone-sidruni jäätisetort jõhvika-pistaatsiakattega

Jäätiste hooaeg ei ole enam loodetavasti kaugel. Tark kraamib oma sügavkülma asustustiheduse veidi hõredamaks, et vajadusel kodutehtud jäätist valmistada-külmutada saaks. Loomulikult võib jäätiste valmistamiseks kasutada ka jäätisemasinat, aga samas on terve hulk mõnusaid külmutatud maiuseid, mis valmivad ilma lisavarustusega niisama sügavkülma teenuseid kasutades.

Üks selline ilma masinata valmiv jäätis on mascarpone-sidrunijäätis, millele kirsina tordil on peale puistatud pistaatsiapähkleid ja kuivatatud jõhvikaid. Minu versioonis on jäätis tehtud jäätisetordina, ehk kõige all on šokolaadiküpsistest põhi, aga tegelikult võib täitsa vabalt teha jäätise ka ilma põhjata. Maitsev jääb see igal juhul.

Põhi
100 g šokolaadi- või kakaoküpsiseid
2 sl võid, sulatatuna
Purusta šokolaadiküpsised köögikombainis ning sega sulavõiga. Suru jäätisevormi põhjale ühtlase kihina.
Mascarponejäätis
400 ml 35%-list koort, vahustatuna
100 g tuhksuhkrut
250 g mascarponet, toasoojana
1 sidruni koor ja mahl
2 sl limoncello likööri
Vahusta vahukoor koos suhkruga pehmete tippudega staadiumini. Sega toasoe mascarpone ühtlaseks ja pehmeks. Sega sisse sidrunimahl ja -koor ning limoncello. Ühenda omavahel vahukoore ja mascarponesegu ning kalla küpisepõhjale.
Puista peale peeneks hakitud pistaatsiapähkleid ja kuivatatud jõhvikaid, suru need kergelt jäätise pinna sisse. Aseta sügavkülma, soovitavalt üleöö. Enne serveerimist tõsta jäätisetort toatemperatuurile, et ta veidi pehmeneks. Lõika kuuma vette kastetud noaga. 

Jäätisetegu sai kallatud nutikasse vormi, mille saab külmunud jäätiselt ilusti ümbert ära "koorida" selle asemel, et hakata jäätist vormist välja õngitsema, kummuli ja tagasi keerama vm tavapärane tegevus, kui vedelalt vormi läinud ollust on vaja tahkena kätte saada. Vorm on pärit Home Decor poest ning näeb ise välja SELLINE. Hea uudis kõigile köögihuvilistele on see, et kogu Home Decori tootevalik on nüüd saadaval ka veebipoes aadressil homedecor.ee.

Algselt on sellise silikoonist vormi kasutuseesmärk terriinide tegemine, mida saab samamoodi ilma kummuli keeramata puhtalt ja esteetiliselt vormist kätte ja kohe ka serveerida. Samas on selline nutikas lahendus mõnus ka nii tarrendite, jäätiste, vormide, keekside jpm valmistamiseks. Lisaboonus on see, et vormil on ilus keraamiline valge alus, millega saab toitu serveerida. Piltidelt on näha, kuidas silikoonist pehmed küljed on võimalik eraldi ära võtta ja seesama valge alus ongi komplekti enda alus. Ilus ja tõeliselt mugav lahendus!

Hiinapärane sidrunilõhe. Täitsa piinlik, kui lihtne

Seda retsepti kirja pannes on tõepoolest veidi piinlik, sest tegevuskäiku kui sellist eriti nagu ei olegi. Rohkem nii, et sega õiged asjad kokku ja kuumuta pannil. Tulemus on samas pöördvõrdeline panustatud aja ja energiaga ehk siis tõsiselt maitsev. Järele proovitud, korduvalt katsetatud ja iga kord rahule jäädud. Mõnus toit!

Pärit on see idee Ken Homi "Quick stir-fry recipes" raamatust. Ken Hom on üks hinnatumaid Hiina toidu kokki ja raamatukirjutajaid ning tema retseptide peale võib alati kindel olla.
500 g lõhefileed, luudest puhastatuna
4 sl maapähkliõli
pöidlasuurune jupp värsket ingverit, koorituna ja riivituna
1 tl suhkrut
ca poole sidruni riivitud koor
1 sidrun, koorituna ja sektoriteks lõigatuna
2 tl seesamiõli
soola ja pipart
Esmalt tükelda lõhe ca 2,5x1cm ribadeks, lao kaussi või taldrikule ning piserda peale 2 tl soola. Jäta seisma umbes 20 minutiks.

Kuumuta vokkpannil või suuremal pannil 3 sl maapähkliõli. Kui õli on pannil korralikult kuum, alanda veidi kuumust ning aseta pannile lõhetükid. Voki ühelt poolt paar minutit, keera siis ettevaatlikult ümber ning küpseta ka teiselt poolt. Tõsta lõhetükid majapidamispaberile.
Kuumuta pannil ülejäänud õli ning voki ingverit paarkümmend sekundit. Lisa suhkur, sidrunikoor, sidrunisektorid ning veidi soola ja pipart. Voki kõik minuti-paari jooksul läbi. Tõsta lõhe pannile tagasi, sega kõik omavahel läbi, kuumuta pannil umbes minutijagu ning lisa siis seesamiõli.

Tõsta pannitäis taldrikule, lisa värskelt hakitud murulauku või rohelist sibulat ning serveeri koos aurutatud riisiga. Sidrun, lõhe ja ingver koos tibakese suitsuse seesamiõliga - kõik toimib suurepäraselt!

Šokolaadi-pähklibrownie. Täiesti ilma jahuta

Brownie´d on ühed mõnusad suutäied. Kleepuvad, nätsked, rikkalikud ja natuke patuse alatooniga. Mõnusad. Veidike sõltuvust tekitavad, aga heas mõttes. See pähklijahuga ja tumeda šokolaadiga brownie on küll pisut patune, kuid oluliselt vähem, kui suvaline valge jahuga saiake või keemialaborit meenutava koostisega poest ostetud kõlava nimega koogitükike.

Seda retsepti ärgitas mind proovima just jahu puudumine või õigemini jahu asemel pähklijahu kasutamine. Tänu sellele on kook sobiv ka gluteenitalumatuse käes vaevlevatele inimestele.
Meie neljaliikmeline testgrupp kiitis selle jahuta koogi ühehäälselt heaks. Tegelikult pidin isegi tarbimist veidi reguleerima ehk siis meelde tuletama, et kogu kooki ei pea kohe ära sööma vaid mõni tükk võiks ehk hommikuks ka jääda.

Retsept järgmine:
200 g röstitud, kooritud ja peeneks jahvatatud sarapuupähkleid (sobivad ka teised pähklid)
1 dl naturaalset kakaopulbrit
0,5 tl soola
2 dl pruuni suhkrut
200 g võid
200 g tumedat 70%-lise kakaosisaldusega šokolaadi (nt Vilma küpsetusšokolaad)
3 suuremat või 4 keskmist muna

Pähklite röstimiseks laota need ahjuplaadile või pannile ning rösti madalal kuni keskmisel kuumusel umbes 15 minutit. Koori näppude vahel pähklitelt koor, jahuta ning jahvata koos kakao, 1 dl suhkru ja soolaga purustajas peeneks.
Sulata kastrulis või koos tükeldatud šokolaadiga. Jahuta veidi.
Vahusta munad 1 dl suhkruga korralikuks tugevaks vahuks. Sega munavahu sisse või-šokolaadi jahutatud segu ning järgmisena lisa kakao-pähklisegu. Sega kõik läbi ning kalla küpsetuspaberiga vooderdatud ahjupannile. Panni suurus peaks olema orienteeruvalt ca 1/2 ahjuplaadi suurusest. Kui soovid tervet ahjuplaaditäit teha, võta kahekordne kogus aineid.  Küpseta 160 kraadi juures umbes 50 minutit. Jahuta veidi ning lõika tükkideks.

Jõhvika-mädarõika kaste. Rege rauta suvel....

Esmalt olgu seletuseks öeldud, et ma ei ole meeltesegaduse käigus aastaaegu segamini ajanud või muul moel ajas orientatsiooni kaotanud. Jõhvikas on sügisemari ja palju parema meelega kirjutaksin praegu rabarberist ja karulaugust, aga valge lumekate jõllitab halastamatult sirades akna tagant vastu ja ei lase unustada, et kevad on meil sel aastal ikka vääääga hiline. Kui nüüd järele mõelda, siis kodumaine peaaegu viimane värske, mida hetkel veel turult saada, ongi seesama jõhvikas. Imelise isesäiluva väega ja võrratult vitamiine ning elujõudu täis.

Enda õigustuseks võin öelda, et sirvisin üht hästi vahvat raamatut Diana Henry "Salt. Sugar. Smoke. How to preserve fruit, vegetables, meat and fish" ning silma jäigi see jõhvika-mädarõika kaste. Hmmm, esmapilgul kõlas umbes nii nagu "maasika-sinepi kaste" ja tundus tõeliselt veider kooslus olevat. Veidi järele mõeldes sain loogikale pihta küll. Tegemist on Venemaalt pärit retseptiga ja algselt tehti seda hoopis toorestest pohladest, mis siis suhkruga purustati ning kuhu ka mädarõigast lisati. Igati vahva mõte! Kaste sobib hästi lihatoitude - siga, part, veis, lammas, metsloom - juurde. Hapukas maitse jõhvikast ja veiniäädikast, magus maitse suhkrust ning särtsu mädarõikast. Toimib igati. Omapoolse lisandina soovitaksin veel juurde veidi tšillit, aga see on juba igaühe enda otsustada.

Retsept ise on järgmine:
300 g jõhvikaid
100 g moosisuhkrut (võib kasutada ka 1+3 suhkrut, saab eriti tugeva tarretise)
3 sl mädarõigast (kas värsket riivituna või purgist võetud)
näpuotsaga soola
3 sl palsamiveini äädikat

Aseta jõhvikad ja veiniäädikas kastrulisse ning kuumuta vaiksel kuumusel, kuni jõhvikatest hakkab mahl eralduma. Võid lisada ka veidi vett põhja peale. Keeda vaiksel tulel umbes 10 minutit ja püreeri siis kogu mass. Lisa potti suhkur ja mädarõigas ning keeda veel umbes 5 minutit või veidi rohkem. Valmis kaste tõsta steriliseeritud purkidesse ja kaaneta. Sobib ideaalselt erinevate lihade kastmeks ning läheneva grillihooaja valguses kavatseme meie küll selle mõnusa kastme koosluse nii mitmegi lihaga ära proovida.

 

Šokolaadi-linnasemüsli seemnetega. Niiii hea!

Tunnistan, et kulm kerkis küll veidi, kui esimest korda nägin Donna Hay ajakirja (minu absoluutne lemmik toiduajakirjade seas) sirvides kooslust linnas ja müsli. Linnasejahu on meil igapäevane toiduaine, kuid valdavalt ikka koduse rukkileiva sees. Seetõttu oligi minu hämmeldus parajalt suur, sest müsli sisse ei olnud ma tõesti seni taibanud linnast lisada.

Kuna kõik intrigeerivad kooslused ärgitavad katsetama, siis loomulikult sai ka esimesel võimalusel ära proovitud šokolaadi-linnase-seemnetega müsli. Ja see on lihtsalt niiiii hea. Linnase ja šokolaadi kooslus teeb müsli mõnusalt mõrkjaks ja sügavaks. Kõrvitsa- ja päevalilleseemned on niikuinii juba lemmikud. Tõeliselt mõnus avastus.
Vaja läheb selle müsli jaoks:
10 dl jämedaid kaerahelbeid
2 dl kookoshelbeid
1 dl pepitasid ehk kõrvitsaseemneid (kõrvitsaseemneid kutsutakse Mehhikos pepitadeks ja see on nii vahva nimetus, et olen märkamatult ka ise seda terminit kasutama hakanud :) )
1 dl päevalilleseemneid
1 dl linnasejahu (saadavatel öko- ja talupoodides ning nt Prismas leivaküpsetamise ainete juures)
2 sl kakaopulbrit
2 dl pruuni suhkrut
150 g tumedat šokolaadi, hakituna
0,5 tl soola
2 sl toiduõli
1 dl vett
*kõrvitsa- ja päevalilleseemned võid julgelt sama koguse hakitud pähklitega asendada (nt mandlite, Kreeka-, sarapuu- vm pählitega)

Kuumuta ahi 160 kraadini. Sega suures kausis kaerahelbed, kookoshelbed, seemned, linnasejahu ja kakao. Sega suhkur sooja veega ning sega, kuni suhkur on lahustunud. Kuumuta ning lase korra keema tõusta, sega siis sisse õli, hakitud tume šokolaad ja sool. Sega kuni šokolaad on lahustunud. Kalla šokolaadisegu kaerahelbesegu sisse, sega ning laota müsli küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ühtlaselt laiali. Küpseta ahjus aeg-ajalt segades ca 40 minutit, kuni müsli on krõbe. Jahuta ning säilita õhukindlas purgis.

Serveeri jogurtiga, marjadega, puuviljadega või muu meelepärase lisandiga. Minu lemmikud selle müsliga on vaarikad. Kas ma juba mainisin, et niiii hea! :)

Kui tahad proovida sarapuupähkli ja kuivatatud jõhvikatega müslit, siis selle retsepti leiad SIIT.

Grillihooaja ootuses ja veine mekkides. Grillitud petite tender ja lambasadul vürtsmoosidega

Mõnel aastal on sel ajal juba grill paar korda huugama jõutud panna. Sel aastal tuleb senini grillile lumelabidaga läheneda. Mitte et vaim valmis ei oleks, aga ilmastikuolud on...teate isegi....jääaeg või tuumatalv, mis meid tabanud on....

Trotsides külma (õnneks siiski päikeseküllast) kevadilma, kaevasime tee grillini lagedaks ning tegime siiski ära selle hooaja esimesed grillimised. Nagu arvata oli, maitseb see esimene alati eriti hõrgult. Seekord sai grillitud kahte sorti punast liha, erinevaid köögivilju ning juurde pakutud kahte sorti mõnusalt marjast kastet. Eesmärgiks oli leida kahele toredale veinile - Torrese klassikutele Sangre de Torole ja Coronasele - väärikad toidupartnerid. Mis ka päris hästi õnnestus.
Lihadest said grillile sätitud veiselt pärit tükk nimega petite tender. Liivimaa Lihaveis on nimelt juba mõnda aega proovinud inimesi harida sel teemal, et korralikul lihaveisel on väga väärtuslikke lihatükke märimisväärselt rohkem kui sise- ja välisfilee. Petite tender on üks selline tükk, mille omadusi kõige rohkem võrreldakse sisefileega. Liha on hõrk, mahlane, õrn ja väga maitsev. Hinnalt samas palju sõbralikum. Seda, kust täpselt veisel tükk nimega petite tender asub, saab vaadata SIIT skeemilt. Numer 9 tähistab siis seda suhteliselt väikest (umbes 350-400 grammi) lihatükki, mis peaks ka kõige nõudlikuma lihasõbra ootustele vastama. Muide, samalt Liivima Lihaveise kodulehelt leiad lisaks veise lõikusskeemile veel palju ideid erinevate lihatükkide valmistamiseks ja igati toimivaid retseptiideid. Liivimaa Lihaveise poolt pakutav veiseliha on reeglina eelnevalt laagerdunud, mistõttu on tulemus eriti hõrk.
Meie petite tender tükike valmis aga nii, et esmalt tõstsin liha umbes tunnikeseks toatemperatuurile. Seda protseduuri ei tohiks unustada, eriti kui soovid võimalikult mahlast lõpptulemust. Lihalt tuleks eemaldada kelmed ning köögipaberiga liha pind veidi kuivemaks patsutada. Seekord liha eelnevalt ei maitsestanudki. Veeretasin oliiviõlis ja nii ta kuuma grilli peale läks. Lihatükki tuleks grillida igalt küljelt mõni minut (3-5) vastavalt sellele, kui küpset lõpptulemust soovid. Grillilt tulnud liha veeretasin suitsusoola helvestes, värskelt jahvatatud mustas pipras ja värskes hakitud tüümianis. Kui lihale "rüü" külge veeretatud, läks lihatükk veel ca 10-15 minutiks puhkama, et mahlad rahuneksid ning lahti lõigates välja ei voolaks. Peale seda tuleks lihatükk lihtsalt terava noaga viiludeks lõigata ja serveerida.
Veiseliha kastmeks serveerisin punasesõstra-tšilli vürtsmoosi, mille retsepti leiad SIIT. Komplekti muutis veel eriti mõnusaks Torrese klassik Sangre de Toro punavein, mis valmistatud Garnacha ja Garińena marjadest (mõlemad hästi iseloomulikud Kataloonia marjad) ning veini loomisel on eesmärgiks olnud Kataloonia piirkonna iseloomu ja olemuse edasiandmine. Vein on tugeva iseloomuga, vürtsine, maitses ja aroomis on tunda nii mustsõstart, põldmarja kui ka liköörset täidlast iseloomu. Sangre de Toro sobib hästi erinevate hautiste, tumedama lihaga loomade sh metsloomade, lihapaella ning ka näiteks röstitud paprika või siis ka magushapude ja vürtsiste kastmetega sobitamiseks. Kõik need viimatimainitud komponendid olid ka meil olemas ning tuleb tunnistada, et komplekt sai suurepärane ja nauditav!

Teiseks tegijaks esimesel grillimisüritusel AD 2013 sai lambasadul. Taaskord on tegemist lihatükiga, mis liiga tuntud ja teatud ei ole, kuid mis väärib kindalsti avastamist. Nimelt on lambasadula näol tegemist lamba seljalt lõigatud kondiga lihatükiga, millele jääb külge nii sise- kui välifilee koos selgrooga. Võite ise arvata, et selline fileesid sisaldav lihatükk kuulub eriti maitsvate lihade kategooriasse. Meie grillile läinud lambasadul oli pärit Sadamaturult. Lambasadul sobib hästi nii grillimiseks, praadimiseks, küpsetamiseks, hautamiseks. Eelkõige soovitaksin grillida - efekt on umbes sama nagu lambakarreel ehk parim on ta siis kui liha üle ei küpseta ja seest kergelt roosakaks jäänud sisu on oluliselt maitsvam. Hautamiseks oleks ehk nii hõrgu lihaga tükk isegi liiga hea. Meie lambasadul läks enne grillimist marinaadi, kuhu sai kokku segatud oliiviõli, küüslauku, rosmariini, musta pipart ja sidrunimahla. Tunnike-paar liha marinaadis hoida (toatemperatuuril) ja siis grillile. Kuna lambasadula tükid on suhteliselt väikesed, siis küpsevad nad ka üsna kiirelt, mõne minutiga, ning pigem peab olema valvel, et liha üle ei küpseta.

Grillitud lambalihale pakkusime juurde mustasõstra kastet, mille keetsin valmis eelmisel suvel valmistatud mustsõstramoosist. Selleks kulus 2 dl Torres Coronas veini, 200 g mustsõstramoosi, 1 dl puljongit, veidi hakitud tšillit, näpuotsaga soola ja värkselt jahvatatud musta pipart. Esmalt keetsin vaiksel tulel veidi veini kokku, segasin ülejäänud koostisained juurde ning lasin vaiksel tulel keeda kuni soovitud paksuse saavutamiseni.Maitseks sobib lisada veel sidrunimahla või veiniäädikat, sest lambalihale hapukas lisand teeb ka alati ainult head.

Lambaliha juurde sai joogiks pakutud sedasama kastme sisse läinud Torres Coronas veini, mis valminud valdavalt Tempranillo marjast (kohalik nimi Kataloonias on sellel marjal muide Ull de Llebre). Natuke on mahlasuse lisamiseks veinile lisatud ka Bordeaux piirkonna sümbolmarja Cabernet Sauvignoni. Tegemist on intensiivse värvi, pehmete tammevaadis sametiseks muutunud tanniinidega mahlase veiniga. Aroomis võib leida nii lillelisi noote kui ka küpse maasika ja põldmarja. Puuviljasus kombineerub suitsuste ja vürtsiste tugevamate nüanssidega ning antud koosluse juurde - grillitud lambasadul ja mustsõstrakaste - sobitud vein väga harmooniliselt.
Juurde sobivad lisandiks grillilt üle käinud paprika, suvikõrvits, kobartomatid või muud köögiviljad.
Tegelikult proovisime nii lihasid kui kastmeid kui veine ka erinevalt kombineerida ning tuleb tunnistada, et täiesti korralikud olid kõik kooslused - Sangre de Toro lambaga või Coronas veiselihaga. Kastmed sobivad ka mõlemad ühtviisi hästi nii lambale kui veisele. Nii et katsetamise- ja sobitamise rõõmu peaks jätkuma päris tükiks ajaks.
Ükskord me grillime nii-kui-nii!

Veine jagas mekkimiseks ja toiduga sobitamiseks Dunker