31. mai 2016

Mahlane grillitud seafilee kohvimarinaadis

Kohvis marineeritud sealiha võib esmapilgul üsna ootamatu kooslusena tunduda, kuid peale esimest maitsekogemust on kõik testijad tunnistanud, et tegemist on vägagi toimiva kooslusega. Suitsune grillimaitse koos sügavust lisava kohvimekiga ja tibakese magusa maitsenüansiga annavad kokku ilusa kooskõla. Seafilee grillimine on jälle mõnusalt lihtne tegevus. Kui selle käppa saad, siis tunduvalt lihtsam, kui šašlõki küpsetamine. Silmas tasub lihtsalt pidada, et üle ei tasu küpsetada. Siis jääb tulemus hõrgult mahlane, sest suure tükina küpsenud liha hoiab lihamahlad ilusti liha sees ja jutud seafilee kuivusest on olnud tingitud lihtsalt oskamatust valmistamisest.



Kohvimariaadis võiks liha olla enne küpstamist vähemalt üle öö. Siis on kindel, et kohvimaitse on parajalt tuntav ja kohvimarinaad oma nime õigustab. Tegelikult võib samasse marinaadi sättida ka šašlõkiliha või lihtsalt fileelõike. Vastavalt siis igale lihatükile tuleb valida sobilik küpsetamisaeg.
Grillitud seafilee jaoks läheb vaja:
suurem ehk ca 600-700 g seafilee, kelmetest puhastatuna
2x45 ml espressot, jahutatuna (eelista parimat, mina eelistan KAFO Lavazza ubadest valmistatud kohvi)
2 sl Worcestershire kastet
2 sl vahtrasiirupit (või mett)
1 sl Dijon sinepit
1 sl ketšupit
1 sl veiniäädikat
värskelt jahvatatud musta pipart
soola
tšillihelbeid, sõltuvalt sellest kui särtsakat liha soovid
Õli grillimiseks
Sega kõik marinaadiained kokku. Puhasta liha kelmetest ja aseta marinaadi jäta marineerima vähemalt 8-ks tunniks. Soovitavalt kauem. Marinaadis olnud liha puhasta marinaadis, patsuta kuivaks ja jäta enne grillimist umbes tunniks ajaks toatemperatuurile. Toatemperatuurile viidud liha küpseb mahlasemaks kui otse külmkapist grillile tõstetud liha. Grilli eelkuumutatud ja õliga määritud kuumal grillil igast küljest, liha aeg-ajalt keerates ja kokku ca 25 minutit. Peale grillilt tõstmist jäta liha umbes 15 minutiks puhkama, et mahlad välja ei jookseks. Lõika terava noaga paraja paksusega viilud.

Postitus sündis koostöös KAFO-ga

27. mai 2016

Eriti neitslik rabarberisiirup

Tea, kas olen midagi ise teinud või on lihtsalt see aasta eriti hea rabarberiaasta, aga minu linnakodu tagaaias on muidu üsna tagasihoidlikke mõõtmeid näidanud rabarberipõõsas täiesti uskumatult vohama hakanud. Kasvanud on ta seal aastaid ja igal kevadel mind rõõmustanud, aga sel aastal tulid esmalt rabarberid eriliselt vara üles (umbes samal ajal, kui teised kile alt rabarbereid veel korjasid) ja praeguseks ajahekteks on rabarberi mõõdud muutunud hiiglaslikeks. Lehti võiks kasutada vihmavarjuna ning varred on väikese lapse käsivarre läbimõõduga. Kusjuures maitselt ei ole rabarber veel sugugi selline suvine, üleküpsenud ja puitunud, vaid ikka rõõmsalt roosa ja mahlaselt mahe. Müstika! Seega naudin kättejõudnud rabarberi hooaega täiega ja sel aastal olen kohe parajalt pillav ka toorainega. Koonerdada ei ole vaja, seda enam, et maakodu rabarber on mind veel ootamas.



Vot sellised jurakad on meil sel aastal rabarberid

Mõtlesin, et sätin mõned rabarberivarred ka pildile koos siirupiga, aga ütleme nii, et proportsioonid läksid veidi käest :)
Kuna rabarberit on lahkelt käes, siis katsetasin seekord toorainet veidi priiskavalt käsitleva toor-rabarberisiirupiga. Tahtsin saada tulemust, mis oleks puhas nii maitselt ja mis tänu kuumutamisele ei kaotaks ka oma kasulikke omadusi. Tegelikkuses osutus see ettevõtmine sümpaatselt lihtsaks ehk siis valmistuskäiku praktiliselt ei olegi ja siirup teeb end ise valmis. Maitse on aga neitslikult puhas ja õrn. Väga hõrk ja sobib jahutavaks rüüpeks kas niisama veega lahjendades või siis ka kihisevaks limonaadiks teha, kallates peale gaseeritud vett. Pidulikel puhkudel või niisama tšillimiseks võib aga rabarberi mimoosa valmistada, milleks tuleks siirupile siis lisada proseccot, cavat või muud meelepärast vahuveini.



ca 500 g rabarbereid, koorimata ja õhukeste viiludena
2-3 dl rafineerimata roosuhkrut (võib ka rohkem panna, siis tuleb lihtsalt magusam siirup)
soovi korral vanilli, münti, kaneelipulka, ingverit vm
Tükelda rabarber ja kalla siis potti. Lisa suhkur, sega kõik läbi ja jäta jahedasse seisma. Käi vahepeal segamas, et suhkur kõik lahustuks. Minul jäi rabarber suhkruga seisma terveks ööks. Selle aja jooksul oli eraldunud juba päris palju mahla. Kurna mahl sõelal ja pigista siis käte abil rabarberitest nii palju vedelikku veel välja kui suudad. Minul jäi kahest rasvasest rabarberivarrest alles täpselt selline kogus ja tulem, nagu pildil näha.

Värvuse järgi tundub, nagu oleks rabarberit kuumtöödeldud. Tegelikult on see kõigest üle öö suhkru peal seisnud ja hiljem mahlast tühjaks pigistatud rabarber. Ehk siis suhkruküpsetatud rabarber :)

Kalla siirup pudelitesse. Selline siirup kardetavasti ei kõlba pikemaks säilitamiseks, kui seda just sügavkülma ei pane. Kui siirupit kohe ära ei tarvita, siis hoia seda jahedas ja proovi mõne päeva jooksul ära kasutada.
Kui soovid aga erinevaid maitsenüansse lisada, siis lisa suhkruga seisma jäetud rabarberitele näiteks münti, ingverit, vanillikaun, kaneelipul, paar tera nelki või kardemoni või muud meelepärast.


26. mai 2016

Lihtsa elu ürdine kanafilee juustu, paprika ja spinatitäidisega

Vahel on vaja lihtsaid lahendusi. Eriti siis, kui käes kiire päeva õhtu ja pere lõpuks koju kogunenud, aga külmkapist vaatab vastu vaid heal juhul võileivamaterjal. Ja kõht on tühi ja süüa tahaks sooja toitu. Sel juhul tulevad appi jällegi maagilised NEED Maggi maitsestatud küpsetuspaberid, mille abiga saab taastada lihtsa elu võlud ehk siis pea olematu vaevaga saab valmistada mahlased köögivilja- ja juustutäidisega ning Prantsuse ürtidega kanafileed. Kõrvale sobib pakkuda võis karamellistatud noori porgandeid, mis pakuvad mahlasele kanafileele ilusat seltsi.


Maggi küpsetuspaberilehed pakuvad siis lihtsat võimalust toit maitseainetega kaetud paberilehe vahel pannil valmis küpsetada. Sobib hästi neile, kes rasvavaest toitu hindavad, sest rasvainet ei kulu sellise praadimise puhul kübetki. Seekord katsetasin Prantsuse ürtidega kaetud pabereid (ürtidest on kasutatud siis basiilikut, peterselli, küüslauku, rosmariini, tüümiani ja punet. Et ennast mitte päris kasutuna tunda, peitsin kanafilee vahele veidi spinatit, paprikat ja ühe juustupulga. Kokku sai hea mahlane ja korralikult ürdise kattega kana, mis kadus laualt üsna kiirelt

Horisontaalselt pooleks lõigatud filee vahele tuleks peita veidi köögivilja ja juustu, Nii saab tulemus eriti mõnus
4-le
4 kanafileed, keskelt horisontaalselt pooleks lõigatuna
pool keskmise suurusega paprikat, ribadena
paar peotäid värsket spinatit
4 juustupulka
4 Maggi Prantsuse ürtidega küpsetuspaberilehte
soola ja pipart
Karamellised porgandid:
4 keskmise suurusega porgandit, koorituna ja poolitatuna
1 sl võid
sorts õli
soolahelbeid
värsket peterselli vm ürte


Kuivata kanafilee majapidamispaberiga kuivaks ja lõika horisontaalselt pooleks. Maitsesta soola ja pipraga ning säti ühele küljele veidi spinatilehti, paprikat ja üks juustupulk. Aseta kana küpsetuspaberi vahele nii, et murdekohad jääksid samale poole. Kuumuta keskmisel kuumisel pann ning aseta sinna kaks kanafileed koos paberiga. Küpseta 5-8 minutit kummaltki poolt, kuni filee on küps ja parajalt kuldne. Tõsta kõrvale, kata fooliumiga ja küpseta ülejäänud kaks fileed samal moel.
Samal ajal valmista porgandid. Selleks sulata pannil või. lisa veidi õli ning aseta siis porgandid, lõikepool allapoole pannile. Küpseta keskmisel kuumusel umbes viis minutit või seni, kuni porgandi pannil olev pind on kergelt kuldne. Keera porganditel teine külg ja küpseta ka see kuldseks. Maitsesta soolahelveste, sidrunimahla ja värskelt jahvatatud musta pipraga. Puista peale värsket peterselli või muid meelepäraseid ürte.
Serveerides eemalda kanafileelt paber ja serveeri kohe koos karamelliste porganditega.

Postitus sündis koostöös Maggiga.

24. mai 2016

Pulgavinkud ja maisimuffinid väikese vinkuga. Lasteaia lõpupeole igati sobilikud

Mai teine pool on käes ja koos sellega on alanud ka lasteaedade ja koolide lõpetamise aeg. Kõik sasipead saavad kammitud ja kasitud ning kaharatesse kleitidesse või värskelt viigitud pükstesse surutud. Selline vahva aeg, milles ka veidi nukrust, sest paljude sõpradega enam igapäevaselt kokku ei saa. Ootamas on aga palju uut ja põnevat, mis ei lase nukrusel liialt võimust võtta. Ja esialgu tuleb üks etapp pidulikult ja meeldejäävalt lõpetada. Ka meie peres on sel aastal kaks lõpetamist. Pere pesamunal tuleb lasteaiaga hüvasti jätta, pere vanim saab aga gümnaasiumiga ühele poole. Tähistamist ja pidutsemist jagub!


Kui gümnaasiumilõpetaja puhul enam laste pidulauast ei ole vaja rääkida, siis väiksematele lastele sobiv pidulaud on alati paras peavalu. Kui oma lapse puhul tead, mida ta sööb ja mida mitte, siis suurema lasteseltskonna puhul võib sageli kaetud laua ääres kuulda väga põhjapanevaid hinnanguid toidu kohta ning teada saada, mida kõike keegi ei söö. Enam-vähem lollikindlaks laste peotoiduks on kujunenud meil viineripirukad, aga vahel tahaks midagi uut ja põnevat. Ei ole olemas lojaalsemaid ja kirglikumaid vinkusõpru, kui lasteaiaealised või siis ka eelkooliealised jütsid. Seepärast on ka siin toodud kahe retsepti puhul pearollis vinku, aga seekord siiski veidi teistmoodi koosluses. Kel soovi viineripirukate vahele midagi põnevat, täiesti teistmoodi katsetada, võiks ette võtta kas maisijahust vinkumuffinite või siis pulgavinkude valmistamise. Pealtnäha sarnase olemisega tainas annab tulemuseks kaks päris erinevat suupistest, mis kindlasti laste lemmikuks saavad. Mõlema suupiste sisse on peidetud Rannarootsi EHE sarja viiner, mille lihasisaldus on tervelt 90%. Nii ei pea ka muretsema need emad, kes tervisliku toitumise poolt ja kahtlaste lisaainete vastu võitlevad.



Pulgavinkud
Sellised pulga otsa torgatud krõbedas ja kuldkollases tainas küpsetatud vinkud ei jäta ühtegi last külmaks. Samal moel võib valmistada ka vinkupontšikuid ehk siis ilma pulgata tainas vinkud õlis kuldseks küpsetada. Lastele on samas pidulikuks snäkiks väga mõnus haarata pulga otsa torgatud suupistet. Käed jäävad ka puhtaks. Ja ketšupit tuleb piisavas koguses läheduses hoida ;)
Kogus: ca 24 pulgavinkut
Ca 2,5 dl õli friteerimiseks
1 pakk Rannarootsi EHE viinereid, pooleks lõigatuna
1,5 dl jahu
1,5 dl maisijahu (nt Veski Mati maisijahu)
1 tl suhkrut
1,5 tl küpsetuspulbrit
Näpuotsaga soola
Värskelt jahvatatud musta pipart
1,5 dl piima
1 suurem muna, lahtiklopituna




Kuumuta kitsamas kastrulis keskmisel kuumusel õli. Sega tainas. Selleks sega omavahel jahud, suhkur, sool, küpsetuspulber. Teises kausis sega omavahel piim ja muna. Ühenda segud omavahel ja sega ühtlaseks. Torka pooliku viineri sisse puidust tikk või varras ning keeruta poolitatud viinerit tainas. Kontrolli õli temperatuuri. Selleks viska õli sisse tükike saia. Kui see särisedes kohe küpsema hakkab, on õli parajal temperatuuril. Hoia õli keskmisel kuumusel, muidu kipub küpsetis liiga kiirelt küpsema. Friteeri osade kaupa tainas keerutatud viinereid õli sees. Proovi pulga otsa torgatud vinkud tõsta kastrulisse nii, et nad jääksid püsti vastu kastruli äärt. Teise võimalusena küpseta pulgavinkusid külili koos pulgaga ja keera siis vahepeal pallikesele teine külg, et ta ühtlaselt küpseks. Võid pallikesed ka ilma pulgata valmis küpsetada ja siis alles pulga otsa torgata. Jälgi, et õli sees oleks kogu tainaga kaetud osa. Kuldpruuniks küpsenud vinkud tõsta majapidamispaberile nõrguma. Serveeri võimalusel soojalt või siis ka jahtunult. Torka pulgavinkud näiteks poolitatud suure tomati sisse. Siis on hea sealt igaühel haarata. Paku juurde meelepärast ketšupit või dipikastet.

Vinkumuffinid
Mõnusalt kuldkollased muffinid, mille seest uudishimuliku vinku nina paistmas. Hea lihtne ja kiire valmistada ning kindlasti ka laste lemmik. Kui soovid, siis lisa muffini seest nina välja pistvale vinku nina otsa veel hea peotäis riivitud juustu. Juust ja vinku on väga head sõbrad ja neile meeldib koos ühes muffinis uhkeldada



Kogus: 12 muffinit
12 Rannarootsi EHE viinerit
2,5 dl nisujahu
2,5 dl maisijahu (nt Veski Mati maisijahu)
1 tl küpsetuspulbrit
2 muna
2,5 dl piima
75 g võid, sulatatuna
Näpuotsaga soola ja suhkrut
Soovi korral riivitud juustu
Serveerimiseks meelepärast ketšupit
Pane ahi sooja 200 kraadi peale. Ahjus soojenemise ajal sega valmis tainas. Selleks sega omavahel jahud, küpsetuspulber, sool ja suhkur. Teises kausis sega sulatatud või, lahtiklopitud munad ja piim. Ühenda omavahel mõlemad segud. Sega vaikselt tainast tõstes, kuni tükke enam pole. Ära üle sega, siis muutub tainas tuimaks ja kuivaks. Jaga tainas 12 muffinivormi vahel. Torka igasse muffinisse püsti viiner (võid viineri alumise osa ära lõigata, siis seidab viiner paremini püsti). Kui soovid, puista iga muffini peale ka riivitud juustu. Küpseta ahjus ca 15 minutit, kuni muffini sisse torgatud tikk puhtana välja tuleb. Serveeri kas soojalt või külmalt ning juurde paku meelepärast ketšupit.

Postitus sündis koostöör Rannarootsi Lihatööstusega.


23. mai 2016

Raamatuloosi võitjad! Kellele naeratas loosiõnn ja kes saavad endale Kapsaroogade raamatu

Hea mees, kes lubabki, eksole! Lubasin siin suurelt välja, et reedel kuulutan välja raamatuloosi võitjad. Olles nädalalõpul maal ja vaadates tõtt aukliku netiühendusega, siis internet näis käivat meil siis külas, kui mina aias tööd tegin. Ja lihtsalt metsa poole võitjaid välja hõigata ehk ei ole kõige tulemuslikum moodus.


Sel juhul tuleb lähtuda järgmisest vanasõnast ehk parem hilja kui mitte kunagi. Kasutasin raamatuloosi fortuunana meie pere pesamuna, kes nimetas nii blogi kui FB-sse jäetud vastuseid summeerides saadud arvust kaks juhuslikku numbrit. Tulemused olid järgmised: 
- esmene raamatuvõitja on Kukulind, kes jättis vastuse blogi kommentaaridesse ja  kes armastab talvist tihedat kapsast vokkida aasiapäraselt küüslaugu ja tšilliga, natuke kõrbema lasta ja lõpuks sojaga läbi segada. 
- teiseks võitjaks on Evelin Lõõtsman, kes kirjutas FB-s, et on tahtnud juba väga pikka aega kapsarulle teha proovida. Selle retseptiraamatu retseptide järgi prooviks küll teha.

Suured tänud kõigile, kes jätsid oma kommentaari lemmiku kapsaroa kohta kommentaaridesse. Oli ääretult põnev neid lugeda ja väga palju häid ja põnevaid uusi kapsatoite leidsin ka enda jaoks. Hakka või täiendatud kapsaroogade raamatu peale mõtlema.
Võitjatele palju õnne ning selleks, et saaksin raamatu võitjateni toimetada, saatke mulle palun aadressile tuulimathisen@hotmail.com info, kuhu võiksid raamatu saata. Smartpost või Omniva on ehk kõige mugavam variant. 
Veelkord, tänud kõigile vastajatele! Kapsahooaeg ei ole enam kaugel ja minul on igal juhul mitu uut põnevat kapsalist juba peenral oma ninad välja ajanud. 
Kapsaroogadeni!

19. mai 2016

Põdrakanep ehk vaese mehe spargel pruuni küüslauguvõiga

Igal kevadel olen nii mina kui ka tõenäoliselt paljud minusarnased umbrohtude kütkes. Seda nii võilillede murust väljakakkumise kui ka umbrohutoitude valmistamise näol. Viimasega on küll see mure, et kohati tuleb päris kärme olla, sest kui see umbrohi vohama hakkab ja kui parasjagu soojalaine ka saabub, nagu juhtus sel aastal, siis tuleb igal umbrohukorilasel olla ikka väga väle. Muidu kasvavad taimed üle ja ei ole üldse nii võluvad, kui noore ja mahlasena.
Üheks umbrohuks, mis kiirelt kasvab, on põdrakanep. Miks põdrakanepit toidulauale sättida, kirjutasin juba aasta tagasi SIIN. Ka maikuises Oma Maitses on põdrakanepist pikalt juttu. Kel huvi, saab infot ajakirjast.
Põdrakanep on meie laual nüüd olnud juba nädala jagu ja päris sageli. Lihtsustatuna kehtivad põdrakanepi valmistamise kohta samad reeglid ja soovitused, mis spargli kohta. Üle ei ole mõtet kuumutada ja lisandid pigem lihtsad ja samas parimatest parimad. Või, soolahelbed, hea rammus juust jne.




Kellel aga seni veel küsimusi tekitab see, milline põdrakanep välja näeb, siis looduses võib teda leida kolooniatena ning välimuse kohta tegin kohe mitu pilti, et asi ikka korralikult selgeks saaks. Suvel võib teda leida lillakate õite ja heinast üle ulatuva hiigelkasvu järgi. Sellest soovitusest hetkel muidugi liiga palju kasu ei ole.





Kui aga valmistada pruuni küüslauguvõiga põdrakanepit, siis tuleks pannil esmalt sulatada korralik kogus võid. Sõltuvalt siis põrdakanepi kogusest, aga alla 50 g ei ole mõtet mängima hakatagi, pigem olgu võid ohtralt. Lase võil keskmisel kuumusel esmalt mullitada ja jälgi siis või värvust, Kui või muutub kergelt pruunikaks, lisa hästi peeneks hakitud küüslauk. Mina kasutan selleks kareda põhjaga küüslauguriivimise nõu, mis aitab küüslaugust mahlad hästi välja saada. Leidsin sellise abilise Tigeri poest. Valge, keraamiline ja väikese riivi kujuga. Kui küüslauk on lisatud, säti pannile ka põrdakanepi võrsed. Vajadusel ainult ülemine osa, sest kui põdrakanep suuremaks kasvab, muutub alumine osa puitunuks. Seetõttu eelista võimalusel hästi väikse kasvuga ja kinnise "palmivõrsega" taimi. Kuumuta põdrakanep mõlemalt küljelt läbi. Puista peale soolahelbeid, värskelt jahvatatud musta pipart ning tiba sidrunimahla. Kui põdrakanepi lehed juba kergelt krõbedaks muutuvad, on aeg umbrohi taldrikule sättida. Sobib hästi nii liha, kala, praetud muna või muu meelepärase juurde. Või niisama maiustamiseks.
Huvilistel tuleb ainult nobedalt toimetada, sest põdrakanepi võrsete aeg saab üsna pea otsa.

17. mai 2016

Uus raamat kapsaliste perekonnast ja toitudest, mida neist valmistada annab. Raamatuloos ka lisaks

Tore on jagada jälle raamatu-uudiseid. Nimelt on saanud kaante vahele raamatutäis retsepte erinevatest kapsastest ehk siis valgest ja punasest peakapsast, Hiina kapsast, lillkapsast, brokolist, Romaani lillkapsast, Savioa kapsast, nuikapsast, rooskapsast, paksoist, lehtkapsast ja ka meie oma rahvuslikust aardest hapukapsast.
Selle raamatu idee pakkus välja Varraku kirjastus ja olen väga tänulik selle eest, et sain oma kire ja armastuse kapsa perekonna vastu põhjalikult lahti kirjutada. Kuna minu suhe kapsaste perekonnaga on üle keskmise kirglik, ei vajanud ma isegi pikemat mõttepausi, vaid võtsin rõõmuga ettepaneku vastu. Nii saigi alguse raamat "Kapsaroad, Põnevaid toite erinevatest kapsastest"
Sellesse raamatusse püüdsin mahutada võrdsetel alustel nii kapsamaailma väärikaid diivasid kui uusi tõusvaid tähti kapsataevas. Retseptide hulgast leiab nii tuttavlikke kooslusi kui ka hulganiselt uusi ja teistlaadseid elamusi pakkuvaid roogi. Mitmete rahvusköökide erinevad kapsaroad on raamatus oma koha leidnud ja just seepärast, et nii põnevaid ja toimivaid kooslusi oleks patt jagamata jätta.






Kapsaste maailm on kaunilt kirju ja võluvalt mitmekesine. Olgu siis tegemist vana hea valge peakapsaga, mida võib meie rahvusköögi üheks alustalaks nimetada, või hoopis uuema aja staaride lehtkapsa või Romaani lillkapsaga. Erinevatest kapsastest valmistatud roogade hulk on lõpmatu ja üheks suurimaks peavaluks raamatut koostades oligi kriitilise valiku tegemine. Sahtlisse jäi igal juhul teine raamatutäis retsepte, mis kõik kapsastest veel teha annaks. Minu eesmärgiks oli leida uusi ja põnevaid valmistusviise, sest kapsahautis hakklihaga on küll ajatu klassik, aga kardetavasti sellega kedagi enam üllatada ei õnnestu.

Vitamiinidest pungil talvine hapukapsasalat. Selle salati sööjat viirused ei kimbuta

Savioa kapsas, mis meil veel suhteliselt vähe tuntud,. Tegemist  igati maitsva ja mõnusa kapsaga, mis näeb erksalt roheline välja ka talvisel ajal

Rooskapsanupsud on minu suured lemmikud. Oleks neid vaid ainult rohkem saada! 

Põnevaid toite erinevatest kapsastest leiab ka rahvusköökidest. Siin veisefilee vokk brokoli ja suvikõrvitsaga

Hiina kapsas tundus pikka aega minu jaoks üsna mõttetu kapsana, aga kui teda õiges kombinatsioonis valmistada, siis on tulemuseks väga maitsev taldrikutäis

Isetehtud purgis hapendatud hapukapsas. Täiesti teostatav ja selleks ei pea suurt tünnitäit korraga hapendama

Kapsarulle on raamatus mitu erinevat. Siin pildil aasiapärased Hiina kapsa rullid magushapus kastmes

Lillkapsas on viimase aja superstaariks saanud. Ka Kapsaroogade raamatus on lillkapsale palju tähelepanu pühendatud. Siin näiteks lillkapsatainal juustused ampsud. Kõigile neile, kes jahutooteid liialt tarbida ei soovi või ei saa

Lehtkapsas on minu suur lemmik. Näiteks salatina koos kinoa, avokaado, kitsejuustu, Kreeka pähklite ja granaatõunaseemnetega

Veel ühed kapsarullid. Seekord Savoia kapsast ja tomatikastmes hautatuna

Tervislikumat sorti pirukas, kus fetajuustu, peedi ja lehtkapsaga täidis nõjatub mandlijahust pirukapõhjale


Vahel ei olegi muud vaja, kui suvist noort peakapsas, võid ja soolahelbeid. Imemaitsev!

Loomulikult ei puudu raamatust ka kapsapirukad. Pildilolev kapsapirukas on Peipsi äärest pärit põneva majoneesitainaga, mis kapsatäidisele suurepärase raamistuse loob
Ideid erinevateks kapsatoitudest peaksid siit raamatust leidma nii paadunud kapsasõbrad, kes soovivad kapsatoitude ideedele värskendust ja vaheldust leida, kui ka need, kelle sõprussuhe kapsaste perekonnaga on alles algusjärgus. Minu sooviks oli anda muuhulgas mõnele kapsale uut võimalust, sest näiteks lödiks keedetud rooskapsas võib aastateks igasuguse rooskapsaisu ära võtta. Või kui vaikselt meie lettidele hiilinud uuema aja tegija lehtkapsas kellegi jaoks veel nõutust tekitab, siis sellest kapsast on siin raamatus ka päris-päris palju toite.
Raamatu alguses on pikemalt lahti kirjutatud iga kapsaliik ja endalegi üllatuseks avastasin, kuivõrd mitmekesine, toitaineterikas, vitamiinidest ja mineraalainetsest pungil ning täisväärtuslik on perekond, mis mahub kapsaste määratluse alla. Igal veel oma plussid lisaks. Ja kui mängu tuua veel hapukapsas, mis aitab meid talvisel ajal nii vitamiinide kui ka probiootikumidega, siis on võib ilma liialduseta mängu tuua supervilja termini. Ehk siis - sööge kapsaid, siis olete terved ja rõõmsad! Kui aga ideedest puudu tuleb, siis piiluge Kapsaroogade raamatusse.
Et aga teiega häid uudiseid jagada, siis loosiksin hea meelega välja ka kaks kõnealust raamatut. Loosimises osalemiseks ei tule muud teha, kui jätta kommentaaridesse märge selle kohta, milline on sinu lemmik kapsatoit või kas sul on mõni vahva firmakas, kus pearollis mõni kapsa perekonna esindaja. Kõigi vastanute vahel loosin reedel ehk 20. mail välja 2 Kapsaroogade raamatut, mille toimetan oma kulu ja kirjadega võitjani. 
Seega, jäta siia postituse alla oma kommentaar ja kapsatoitudest retseptiraamat võib olla üsna pea juba sinu köögi kokaraamatute riiulil.
Kohtumiseni kapsalettide juures!

9. mai 2016

Nõgesesupp. Igakevadine, turgutav ja väga maitsev

Igakevadine nõgesesupp on traditsioon, milles pean "süüdistama" oma ema. Nõges on üks esimesi umbrohtusid, mis kevadel tärkab ja mille leidmisega ei pea tavaliselt ka liiga palju vaeva nägema. Nõges sobib supiviljaks suurepäraselt ja kuna nõges teeb meie talvisest ajast kurnatud kehale nii palju head, siis olen selle traditsiooni ka meie perre sujuvalt üle toonud. Loomulikult suudavad lapsed vahel selle peale põlastavat nägu teha, aga tavaliselt leebub ilme üsna kohe peale supi ärasöömist. Sest vaatamata supi laste jaoks ohtlikuna tunduvale rohelisele välimusele maitseb nõges supi sees väga hästi. Seda on isegi lapsed hiljem mokaotsast tunnistanud.



Selle supi puhul on ehk kõige aeganõudvamaks ettevõtmiseks nõgese leidmine. Supi enda valmistamine on tõeline lapsemäng. Muna keetmine võtab ka veidi aega, aga kui kasutada vutimunasid, nagu juuresoleval pildil, siis kulub ka selleks vee keema ajamise aeg ja siis veidi vähem kui 2 minutit. Pole just liiga palju ühe supi jaoks, eksole :)
Kevadine nõges on võimas tegija. Eelkõige on ta vitamiinide ja mineraalainete allikas ning toetab ka veresoonkonda. Tuntud tegija kehvveresuse korral, kuid profülaktilises mõttes sobib kõigile mõõdukas koguses, et kevadväsimust peletada.
Selle supi plussiks on see, et nõgest ei pea pikalt kuumutama ehk siis valdavalt peaks nõgesesupp olema sama kasulik, kui näiteks nõgesetee. Pikalt kuumutades kipuvad ravimtaime kasulikud omadused ka vähenema. Kuumutama peaks nõgest vaid niipalju, et tema karune olemus kahjutuks teha.
Sellest kogusest jätkub 4-le
12 vutimuna
suurem peotäis värskeid kõrvenõgeseid
1 l puljongit (kas omatehtud või siis näiteks Maggi Bio ökoloogilist köögivilja puljongipulbrit)
serveerimisel võid juurde pakkuda näiteks krõbedaid ahjus valmistatud juustusaiu või muud meelepärast


Keeda esmalt vutimunad. Selleks aseta vutimunad külma vette ja lase keema tõusta. Keeda umbes 1-1,5 minutit, siis saad tulemuseks pehme munakollasega vutimuna. Keemise ajal tuleb mune aegajalt segada, et munakollane ei vajuks ühele küljele. Keedetud munad kurna ja aseta kohe külma vette. Koori ja lõika munad pooleks.
Pese nõgesed sõelal, aseta kaussi ja kalla siis kuuma veega üle. Nüüd nõgesed enam ei kõrveta. Vajuta üleliigne vesi nõgestest välja ja haki need jämedalt. Aseta taldikupõhja tükeldatud nõgesed. Kuumuta puljong ja jaota puljong taldrikute vahel. Aseta igasse taldrikusse 3 poolitatud vutimuna ja serveeri nõgesesupp kohe.

Postitus sündis koostöös Maggiga.

5. mai 2016

Eelseisvast emadepäevast, espresso-šokolaadikoogist ja heast kohvist

Eelseisval pühapäeval on emadepäev. Ilus päev ja ilus komme seda tähistada. Olen isegi, silmad märjad, vaadanud ja kuulanud oma laste emadepäevakontserte ja kõik isetehtud emadepäevakingid on hoolikalt ära pandud. Vahel on hea vaadata gümnasistidest vanemate poegade omaaegsed kaarte, kus värskelt kirjutama õppinu varesejalad aitavad meenutada neid aegu, kui nad veel minust pikemad ei olnud. Millal nad küll suureks kasvasid, esitan ma emade tavapärase küsimuse...
Emadel on tavaliselt oma nõrkused. Minul küll on. Esiteks armastan ma head kohvi. Just sellist, mis ei ole kiirustades tehtud ja kus on olemas korralik piimavaht ja kus kohv õige kanguse ja kogusega (olen see veidrik, kelle kohv peab olema üsna täpsete vahekordadega ja kui te kuulete kedagi tellivat cappucinot aga veidi vähema piimaga või kohvi, mis oleks midagi cappucino ja espresso macchiato vahepealset, siis olen see suure tõenäosusega mina).



Teiseks nõrkuseks on tume šokolaad. Olen küll väga nigel magusasõber, aga vahel tabab isegi mind seletamatu soov midagi head endale lubada. Näiteks tükike tumedat ja väga head šokolaadi. Piinlik tunnistada, aga mul on oma salakoht, kus on alati väike tumeda šokolaadi tahvel laste eest ära peidetud. Lapsed ei oska seda šokolaadi isegi korralikult nautida ju! Pistavad suure tüki suhu ja siis närivad ja neelavad kiirelt. Õige šokolaadi söömine tähendab naudingut, keelel šokolaadi sulatamist ja iga rakuga ning maitsenäsaga kohalolekut ning nautimist. Kes teab, see saab aru. Šokolaadide headust hindangi tihti just selle järgi, kuidas ta suus sulab. Kusjuures see on päris hea indikaator.

Kuna mul on kahtlusi, et selliseid kohvi- ja šokolaadisõpradest emasid leidub teisigi, siis mõtlesin enne emadepäeva postitada ühe korralikult šokolaadise espressokoogi retsepti. See on just selline mahlane kook, mille puhul piisab ka väikesest tükikesest, aga kõik maitsed on lihtsalt nii head ja õiged, et nauding on garanteeritud. Kui soovid tervislikumat varianti, kasuta koogis pähklijahu, mis muudab küll koogi veidi pudedamaks ja kuivemaks. Samas võib selle koogi valmistada ka tavalise nisujahuga. Maitse poolest meeldib mulle pähklise maitsega kook rohkem.




Mahlane espresso-šokolaadikook
8-10-le
200 g tumedat šokolaadi, hakituna
50 ml väga kanget head espresso kohvi (nt KAFO El Salvador erikohvi, mis on saanud minu absoluutseks lemmikuks)
120 võid, tükeldatuna
5 muna, kollane ja valge eraldi
2 dl rafineerimata roosuhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
2 sl kakaopulbrit
0,5 tl soola
2 dl Kreeka pähkli (nt SEDA rasvavaba pähklijahu) või mandlijahu (võid kasutada ka tavalist nisujahu, seda kulub 1,5 dl)
Sulata vesivannil hakitud šokolaad. Ära sega. Lisa šokolaadile espresso ja tükeldatud või ja jäta mõneks minutiks seisma, et või sulaks. Sega kõik ettevaatlikult läbi ja jahuta veidi. Vahusta munavalged ja vahustamise lõpus lisa vähehaaval suhkur. Vahusta tugevaks vahuks. Seda kuivaineid - pähkli- või nisujahu, küpsetuspulber, kakao ja sool. Sega kokku munakollased ja šokolaadi-võimass. Jälgi, et šokolaad liiga kuum ei oleks, muidu hakkab muna kalgenduma. Sega ettevaatlikult juurde munavalgevaht, sega ja sõelu siis sisse kuivained. Sega ettevaatlikult läbi.
Vooderda lahtikäiva  ja ca 24 cm läbimõõduga vormi põhi küpsetuspaberiga ja määri küljed võiga. Kalla tainas vormi ning küpseta 180 kraadi juures umbes 30-35 minutit. Mina kasutasin küpsetamiseks niisket pöördõhku ja sellist võimalust pakub Electroluxi auruahju üks funktsioonidest. See kook võib keskelt veidi nätske olla ehk siis šokolaadikookidele omaselt maitseb pigem lõplikult läbiküpsemata kook paremini, kui kuivaks küpsenud variant.
Jahuta veidi ja puista siis peale tuhksuhkrut ning kaunista soovi korral värskete maasikatega.

Koogi nautimiseks on aga vaja sinna kõrvale head kohvi.
Koogi juurde sobib hästi aga tõeliselt hea kohv. Mind on kohviga hellitanud ja kohvi teemal harinud KAFO, kes on hea kohvi teema endale südameasjaks võtnud. KAFO erikohvid on midagi sellist, mille juurest on laiatarbekohvi juurde tagasi pöördumine päris keeruline.
Kes hea kohviga harjunud ja kellele suvel plaanis maakodus või suvemajas aega veeta, see on tõenäoliselt olnus sama küsimuse ees, mis meiegi. Head kohvi tahaks ka suvehommikutel nautida, aga suurt ja täisautomaatset espressomasinat ei hakka suvekodusse soetama ja linnakodust seda ka ümber ei asusta. Tegime presskannuga, aga oli päris tüütu, kui seda kannu ilma veeta maakodus pidevalt pesta ja läikivaks poleerida. Eriti kui kohvi tassi-paari kaupa valmistada. Õnneks andis KAFO mulle proovida SEDA vahvat vidinat, millel nimeks Aeropress ja mis on mõnusalt nutikas lahendus kõigile neile, kes sooviksid tõeliselt head kohvi ka suvekodus või kasvõi matkal või piknikul. Eelduseks on ainult kuuma vee olemasolu, mis peaks olema mitte keev, vaid ca 80 kraadise temperatuuriga. Aeropressiga kohvi valmistamine saab üsna kiirelt selgeks ja, kinnitan, kohvi maitse on sobilik ka kõige nõudlikumale kohvisõbrale. Aeropressiga saab valmistada korraga kas ühe või kaks tassitäit kohvi sõltuvalt siis lisatud kohvi- ja veekogusest. Puust ette ja punaseks saab Aeropressi kasutamise seda videot vaadates.


Järgides Aeropressi kasutamise reegleid, sai ka espresso-šokolaadikoogi juurde üks nauditav tassitäis valmistatud.
Esmalt jahvatatud kohv tassil oleva toru alumise ossa seal oleval filtrile. Siis 80-kraadine vesi peale ja natuke aega segada.

Siis tuleb ehitada torn ehk sisemine toru läheb välimise sisse ja hakkab vaakumist tekkiva rõhuga vett läbi kohvi suruma

Voila! Tassis on nüüd aromaatne kohv olemas
Saime juba oma maakodus hommikust Aeropressiga kohvi nautida
Ilus hommik, eksole :)

Hea kohvi eelduseks on muidugi head ja soovitavalt värskelt jahvatatud oad, mille puhul võib kasutada KAFO enda abi (ostes KAFOst kohvioad, võib lasta need vastavalt sellele, millise seadega kohvi valmistada, parajaks jahvatada). KAFOst saad kaasa siis sellise sildikesega kohvi, kus kõik ilusti kirjas.

Sellise sildi saab iga KAFO-s jahvatatud kohvipakk enne kliendile üleandmist endale külge

Võib muidugi pikendada veel kohvinaudingut ning tekitada koju vastupandamatu ja ainult värskelt jahvatatud kohvile omane aroom. Kuidas oleks näiteks SELLISE imearmsa kohviveskiga ubade jahvatamine?

Kohvi jahvatamine on muutunud meil kodus vaidlusteemaks, sest kõik tahavad seda ise teha :)

Hoopis teine teema ju, kui elektrilise ja valjuhäälse masinaga neid hommikul köögis jahvatada. See mõnus vaikne kohviubade purunemise ragin ja siis see aroom, mis üle toa hakkab hõljuma.... Hommik on hetkega paljulubavam ja päikeselisem. Kohviveski on veel selle poolest mugav, et kui oad jahvatatud, võib veski osa pealt maha keerata ja selle asemele kaane panna ning kohviveskist saab hetkega purgike värskelt jahvatatud kohviga.
Piimavahustamine on veel üks suurem teema. Minu jaoks on korralik hommikukohv ikkagi piimavahuga. Tunnistan, et koduse Jura masina küljes olev vahustaja on olnud minu suurejooneline läbikukkumine. Vaht tuli vesine ja vajus ära. Proovisin mõned korrad, aga see voolikuga sebimine ja pärast kõigi osade puhastamine....lõin käega ja valmistasime juba aastaid kas siis pliidil kastrulis või ka tassis ja mikrolaineahjus ning hiljem väikese käsivahustajaga vahustades. Nüüd aga teeb selle töö ära SEE Jura piimavahustaja, mis on tõeliselt mugav ja lihtne seade.

Teeb töö kõik ise ära, kui juhe seina pista ja nupule vajutada.

Seda tihedat ja ühtlast vahtu on keeruline pildil demonstreerida, aga just selline ideaalne vaht sealt ülemisest piimavahustaja anumast mulle just vastu vaatas. 

Piim vahustub ülemises anumas ja ainult ühe nupulevajutusega. Kusjuures vaht on tõeliselt tihe ja kohev. Selle abilisega on piima vahustamine täiesti jõukohane ka lastele ja meie pesamuna on küll täiesti sõltuvuses juba piimavahuga kakaost, mida ta tänu vahustajale saab sujuvalt ise teha.

Kui aga jutt juba kohvi peale läks, siis siin veel 9 kohvitarkust, mis teadlikule kohvinautlejale võiksid tüvitekstiks olla.
9 kohvitarkust kohvisõbrale une pealt teadmiseks.
Hea kohv on peen kunst nagu gurmeetoit ikka – nüansi- ja detailirohke. Kohvitundmise ja –valmistamise kunsti võib õppida aastaid või lausa kogu elu. Et aga iga hea asi hakkab kuskilt esimeste sammudega peale, siis loe ja ole hakatuseks neis asjus kindel mis kindel:
1.Mida kauem vesi ja kohv kokku puutuvad, seda rohkem kofeiini eraldub. Maitseküllases espressos, mis valmib 20-30 sekundiga, on kofeiini vähem kui presskannu või filtermasinaga valmistatud kohvis, kus vee ja jahvatatud kohvi kokkupuuteaeg on pikem.
Õhtusöögi lõpetuseks  on seepärast espresso väga sobiv, pikema tõmbeajaga kohv aga pigem mitte – espresso aitab seedida ja ei tekita vähese kofeiinisialduse tõttu uneprobleeme, hilisõhtuse presskannu või filtermeetodil valminud kohvi juues võid aga armsaid valgeid lambaid pimedas toas lakke vaadates lugeda tunde ja tunde.
2.Robustas on rohkem kofeiini, araabikas rohkem maitseid. Hommikuseks äratuseks sobivad hästi robusta ubade sisaldusega kohvisegud, sest robusta kofeiinisisaldus on 2 x suurem kui 100% araabika ubade segudes. Araabika kofeiini sisaldus on 0,9-1,4% ja robustal 1,8-4%.
Araabika kohvid aga on ülirikkaliku maitse- ning aroomiprofiiliga.
3.Americanos on kofeiini vähem kui musta kohvis. Americano valmistamiseks võetakse  espresso + 30-90 ml kuuma vett, musta kohvi puhul puutub jahvatatud kohviga kokku aga kogu veekogus korraga ja selle tõmbeaeg on reeglina 3-5 minutit. Nende kohvijookide tuntav vahe on kofeiinis – americano kofeiinisisaldus on väiksem, sest vee ja kohvi kokkupuuteaeg on nagu espressolgi vaid 20-30 sekundit.
4.Õige jahvatus annab kohvile maksimaalse maitse ja aroomi. Kõige peenem jahvatus sobib türgi e. ibriku-kohvile. Espresso jahvatus on samuti peen, aga pisut jämedam türgi kohvi omast.  Keskmine jahvatus sobib filterkohvile ning jäme presskannukohvile. Aeropressiga valmistades kasutatakse erinevaid jahvatusi, aga eelistatud on peenem jahvatus.  Erinevad vahendid ja jahvatused ekstraheerivad maitseid ja aroome erinevalt. Õige jahvatus annab parima tulemus.
5.Õige piima temperatuur kohvis on 60-65, siis on piim magus ja vahustub hästi. Cappuccino ja caffe latte teeb suhkrutagi magusaks õigel temperatuuril lisatud vahustatud piim. Alla 60 kraadi on piimal magusust vähem ja üle 65 kraadi tekib juba keedupiima maitse ning lõhn.
6.Siidise piimavahu saad suurema valgusisaldusega piimast. Mida suurem on valgusisaldus piimas, seda parem saab vaht – valk „ehitab“ vahu. Vaata paki pealt piima valgusisaldust, kui tahad ideaalset vahtu.Valku toetab rasv, et piimavaht kokku ei vajuks ning siidine püsiks. Rasv toob ka maitsed paremini esile.  Vali piima rasvasisaldus vastavalt kohvi röstimisastmele - kui eelistad heleda röstiga kohvi, siis ei ole mõtet kasutada väga rasvast piima(üle 2,5%), sest see hakkab domineerima kohvimaitse üle.
7.Kohv põletab rasva ja aitab kiirendada ainevahetust. See on ju küll tore teada? Figuurisõpradele soovitame itaallaste kombel pärast hommikusööki enam piima kohvi sisse mitte panna – alates keskpäevast juuakse seal ainult espressot või musta kohvi. Espresso kiirendab ainevahetust ja ei lisa kaloreid.
8.Kohvis on kuni 1000 aroomiühendit, veinis kuni 500-600. Kohvi aromaatsus on uskumatult rikkalik. Keemikud pole suutnud tänini kohvi aroomi usutavalt järgi teha – liiga palju nüansse! Ergutagu see Sind erilise hoolega kohvipakki sulgema iga kasutuse järel, et kogu seda imelist buketti värskena hoida. Sa ju ei hoia ka head veini või õlut pikka aega avatuna, et seda siis liisunult tarbida?
9.Erikohv on tippkvaliteediga ning farmeri nimeni teada päritoluga kohv, millele on andnud vähemalt 80 punkti 100-st sertifitseeritud kohvispetsialistid ning mille maitse on tõesti unikaalne. Erikohvi kasvatatakse keskkonnasäästlikult, vastavuses ülikõrgete standarditega, eriliste teadmiste, oskuste ja pühendumusega igas pisimaski etapis.
Erikohvide tulek on kohvimaailma uusim ja kasvav trend. Erikohv moodustab maailma kohvitoodangust ca 5%-ise tippude tipu. Kui oled veendunud kohvisõber, siis proovi kindlasti erikohvisid – unikaalset kohvinaudingut. Erikohvid on eriti head käsitöökohvina.