20. veebruar 2012

Keelesalat

Keedetud keelega valmistatud salat on vana klassikaline roog, mida ikka pidupäeval lauale sätiti. Keel jääb koorestes salatites hästi mõnus tihke ja taine ning isegi tavalise kartulisalati või ka rosolje muudab keel hoopis teistlaadselt maitsvaks. Selles keelesalatis annavad porgand ja hernes lihasele maitsele mõnusat magusust lisaks ja oma olemuselt peaks see kooslus olema just selline oma Eesti pühade pidulauale sobiv. Kohe-kohe ju EV sünnipäev tulekul.



Keele keetmine ei ole keeruline. Üldjoontes on tegevuskäik järgmine (arvestuslikult ca 1 kg sea-või veisekeelele): aseta potti poolekslõigatud koorega sibul, üks pisem porgand, veidi pastinaaki, üks sellerivars, igasugu ürtide jääke (mina ei viska kunagi peterselli, tüümiani või tillivarsi ära, need kuluvad hädasti ära leeme keetmisel), 5-10 tera vürtsi, 5-10 tera (valget) pipart, paar loorberilehte, veidi soola, keel(ed), külm vesi, et keeled oleksid kaetud ja siis pott tulele.
Kui keema hakkab, tuleb tuli nii väikeseks keerata, et potis puljong vaevu-vaevu võbeleb. Riisu ära ka pinnale tekkinud vaht.
 
 
Keeda 1-1,5 tundi (suurem veisekeel võib ka kuni 2 tundi keeda), kuni keeled on noaga katsudes seest pehmed. Keelt peaks koorima nii kuumalt kui võimalik ja soovitatakse peale keetmise lõpetamist ka "ehmatada" ehk külma vee alt läbi lasta. Siis peaks keelt kattev kare kiht paremini eemalduma.
Salati jaoks haki 2 suuremat keedetud porgandit, lisa 400 gr nõrutatud konservherneid ja 300-400 gr hakitud keelt. Keele keeduvedelik kurna ja kasuta puljongina suppide valmistamisel.
Kastmeks sega kokku võrdses koguses majoneesi ja hapukoort, lisa paar teelusikatäit mädarõigast, soola, suhkrut ja pipart maitse järgi ning kalla salatikaste hakitud köögiviljadele ja keelele peale. Sega, kontrolli maitset. Hea oleks salat valmis teha paar tundi varem, siis jõuavad maitsed seguneda ja ühtlustuda.

16. veebruar 2012

Kõrvitsakollane salveiga sõir

Kuidagi on juhtunud nii, et EV aastapäeva, vastlapäevade ja talve teise poole tuisuste ilmadega liiguvad mõtted ikka meie kliimale ürgomaste toitude juurde. Sellised tummised ja toitvad road on esiplaanil ning kepsakalt kerged salatid ootavad veel kevadet.


Sõira valmistamisest olen SIIN päris põhjalikult kirjutanud ja ka pildilisi seletusi lisanud. Mõnus mässamine ja tõeliselt maitsev tulemus. Seekord, sõirateo käigus, oli parasjagu kõrval laual äsja ahjust tulnud muskaatkõrvits ja kiiresti tuvastasin ka külmkappi eelmisel päeval ootele jäänud värske salvei varud. Nii see kooslus tekkis ja sai väga maitsev lisand. Ilusast päikesejuustu värvist rääkimata.
Muu tegevuskäik on sarnane sõirapostituses kirjutatuga. Seekord kasutasin 5%-list pakikohupiima, millest tuleb veidi kuivem ja kompaktsem juust, kui nt Saidafarmi kohupiimaga.
Vaja läheb: 1 l piima (kui õnnestub kätte saada, siis puhtaim jääb maitse pastöriseerimata piimaga, Nopri oma liigub kõige sagedamini), 500 gr kohupiima, 50-100 gr võid, 1 tl soola, 1-2 muna, mõned (värsked salveilehed), 1 dl ahjus pehmeks hautatud ja sõelal nõrutatud kõrvitsat.



Kuumuta potis piim kuni keemiseni. Sega kohupiim ühtlaseks. Lisa potti piimale kohupiim ning kuumuta segu potis keskmisel kuumusel kuni vadak eralduma hakkab.

Vadak on kollakas läbipaistev vedelik, mis tekib kalgenduva kohupiimataolise massi vahele.
Võta pott tulelt ning kalla saadud mass sõelale ning jäta ca 15-30 minutiks nõrguma (siin on nüüd ka see koht, kus sõira tekstuuri saab reguleerida - tahad kreemjamat, nõruta vähem, tahad kuivemat lõpptulemust, jäta kauemaks. Võid ka kergelt lusikaga vajutada ja sõiramassi sõelal keerata, et võimalikult palju vadakut välja saada. Mina eelistan lihtsalt veidi nõrutada).
Sulata pannil või potis või, lisa või sisse hakitud salveilehed, kuumuta neid veidi võis ning lisa siis nõrgunud kohupiimamass.
Sega läbi ning lisa lahtiklopitud munad, sool ning püreestatud (või kahvliga peenemaks surutud) kõrvits.
Kuumuta mõned minutid, kuni mass kergelt pakseneb, kuid ära keeda. Kalla marliga vooderatud kaussi, voldi marli nurgad sõirale peale ning jäta ööpäevaks külma nõrguma. Võid panna ka kerge vajutuse alla.
Järgmisel päeval keera kauss tagurpidi, et sõir kausist välja välja tuleks. Eemalda marli, lõika sõir viiludeks ning kasuta vastavalt soovile kas võileival, salatis või niisama suupistena.

14. veebruar 2012

Kaks täis. Istu! Mõtle!

Kaunist sõbrapäeva kõigile armsatele sõpradele nii reaalses kui ka blogi virtuaalmaailmas!
Eile oli siis see päev, kus minu blogil sai täis kaks aastat ja loendama saab hakata kolmandat. Ühest küljest justkui palju, teisalt on aasta-paar muutunud möödumise kiirust arvestades üsna tühiseks ajajärguks.
Blogipidamise puhul on kaks ikka pigem palju kui vähe. Eriti kui arvestada seda, kuivõrd on blogimise kriteeriumid selle ajajärgu kulgedes muutunud või teisenenud. Kui palju toredaid toidukiiksuga inimesi on tänu blogimisele minu tutvusringkonda tekkinud. Kuidas on ka pildiline keel muutunud (vahel on kohe väga piinlik esimesi fotosid vaadata ja arvestades, et ise hoian fotoaparaati käes alles napp pool aastat, siis luban kindlasti edasi areneda).

Torti tuleb ikka sünnipäeva puhul süüa (kes heietusi lugeda ei viitsi, leiab tordi - siin pildil siis sidrunikreemiga variant - retsepti postituse lõpust)
Esialgu alustavad kõik vist blogimist õhina ja tuhinaga. Vaja kirja panna minu lemmikud, minu uued leiud, minu reliikviaretseptid, minu kõige-kõigemad. Kõik mis hingel pakitsenud ja vajab nüüd väljaütlemist. Proovid kogu oma veenmisjõudu appi võttes postitusele lisada neid emotsioone, miks just peaks ja võiks seda retsepti proovima....postitad entusiastlikult ja siis hakkad hingevärinaga ootama, mis nüüd saab. Kas keegi märkas? Jessas, vist märkaski! Kas keegi ka kommenteerib ka? Oh issand, keegi ongi kirjutanud! Kerid erutusest värisevate kätega kommentaariumiruumi ette ja loed. Kui on hästi öeldud, siis loed teist ja kolmandatki korda ise heameelest õhetades. Kui on viidatud mingile ebatäpsusele või näpukale postituses, siis kihutad kiiresti "edit" nuppu vajutama, et piinlikusest lapilisena oma viga parandada.

Siin sama tort aga mündi-laimi vahekreemiga
Nii ei märkagi, et vajud vaikselt elustiili, millest sul süütult oma retsepte avalikku ruumi paiskama asudes aimugi polnud. Jalutades või autoga sõites sõnastad oma järgmise postituse sissejuhatust. Raamatuid ja ajakirju sirvides otsid uusi, seni läbiproovimata ideid, millega blogi huvitavamaks muuta. Lappad regulaarselt teisi blogisid, et hoida ennast kursis sellesama elustiili viljelejatega ehk toiduhulludega, kellega nüüd juba mõnda aega sarnast toidukäitumist jagad. Kapid on täis toite, mis ei jõua enne otsa saada, kui juba järgmise pakitseva postituse jaoks uue roa valmis vaaritad (koer on jätkuvalt tänulik selle õnne üle, mis nüüd tema peale langenud on ja hävitab püüdlikult kõik ülejäävad toidukogused). Lapsed heldivad selle peale, kui ema mõni päev "normaalset" toitu teeb, selmet taaskord sundida kõigi maitsemeeli kohanema uute põnevate maitsekooslustega.


Kogu selle rahutuse ja mõneti ka pideva toiduteemalise eneseotsingu taustal (ärge, jumala eest, laske end eksitada sellest kindlast kõneviisist, mida vahel harrastan) olen jätkuvalt üllatanud, et sedasama mitte millelegi pretendeerivat toidublogi külastatakse. Ikka rohkem ja rohkem. Ja see teeb südame soojaks, meele ärevaks ning lisab kogu toidualasest rahutusest alguse saanud eneseväljendusele hoopis teise mõõtme.
Olgu alljärgnev mõttearendus selle väljendus, milleni olen ise paari aasta jooksul kõrvuni blogimises sees olles jõudnud. Kohe kindlasti ei taha manitsev-õpetav positsioonilt jutlust pidada ja näppu viibutada.
Blogimine on ühest küljest vägagi isiklik tegevus. Veebipäevik, kui soovite, kuhu talletad oma vahetud emotsioonid nagu ka lemmikretseptid. Aga mitte ainult. Päevikut ei jäeta reeglina bussijaama ooteruumi või veel vähem ei riputata teadetetahvlile kõigile lugemiseks. Hoitakse ikka rohkem endale ja ollakse seeläbi ka vabad oma mõtteid täpselt nii sõnastama ja jäädvustama kuidas iganes heaks arvatakse.


Blogi ripub avalikus ruumis. Teadetetahvel siis, mingis mõttes. Kõik võivad seisma jääda ja lugeda. Ja see avalikus ruumis tegutsemise nüanss peaks olema midagi sellist, mida ei tohi teadvustamata jätta. Meie, blogijad, oleme kõigile nähtavad ja reeglina rõõmustame ju suurte külastajanumbrite üle. Kas siiski alati tajume me ka seda, et blogist astub läbi päeva jooksul sageli tuhat ja rohkem inimest (hea küll, kõik ei ole unikaalsed külastajad), kelle tausta, elustiili, veendumusi ja tõekspidamisi me ei tea. Me räägime nendega ja meid kuulatakse. Sageli küsitakse ka nõu - tõenäoliselt iga blogija poole pöörduvad tihti blogilugejad soovituse saamiseks, arutlemiseks, abistava info hankimiseks. Ühest küljest võib olla loomulikult selle usalduse eest meelitatud, aga teisalt tuleks tajuda järjest selgemalt, et see usaldus kohustab ka meid olema usaldusväärsed.
Mis muudab meid, blogijaid, usaldusväärseks? Ehk on saabunud aeg ja koht teadvustada, et külastajate arvu vaadates oleme ehk eneselegi ootamatult saanud meediumiks, millel on teatav võim ja võimalus arvamust mõjutada. Ja sellega kaasnev suur vastutus oma sõnade eest.
Järjest rohkem on hakanud toidubloginduse mõjuvõimu tajuma ka reklaamimaailm ja tõenäoliselt on iga vähegi arvestatav toidublogi saanud hulgaliselt huvitavaid ja vahel ka kohe eriti huvitavaid koostööpakkumisi.Toidubloginduse tingimusteta laskumine reklaamimaailma rüppe ja muutumine tema tööriistaks oleks selle toidubloginduse, mida me seni tunneme, surm. Vähemalt ise tajun küll seda vabadust ja võimalust oma ausad eelistused blogi vahendusel välja öelda (telesaate puhul ma teile seda privileegi kahjuks lubada ei saa). Teisalt ei saa ma öelda, et olen mina (nagu ka mitmed teised blogid) reklaamist või tootjate initsiatiivist täiesti puutumata. Enda jaoks olen piiri tõmmanud sellisena, et kohustun märkima alati postitusele juurde, kui selle taga on mõne tootjafirma tellimus või katsetamiseks jagatud tooted ja kohe kindlasti ei räägi musta valgeks ehk siis kui minu tõekspidamistega toode ei sobi, siis ma oma blogisse teda ei luba. Samas jätan endale vabaduse ja õiguse teha vajadusel headele asjadele tasustamata reklaami täpselt nii palju kui soovin.
Mis aga peamine - toidublogijad peaksid ja võiksid olla need, kes kannavad ja annavad edasi kogu meie toidukultuuri ning põlistavad seda ainuomast, mida me siin külma kodumaal koos jagame. Mida muud on emade ja vanaemade retsetpide jagamine ning vanade heade toitude meeldetuletamine ja uuele elule äratamine.
Loodetavasti ei ole see suurushullustus, kuid aiva enam olen hakanud tajuma, et toidublogimine on ehk olulisem kui esmapilgul arvata. Ei ole see pelgalt "täna tegin kana, homme plaanis supp" stiilis veebijäädvustused, vaid kõikide toidublogide koondsummana on tekkinud midagi, millel on arvestatav mõju kogu meie hetke toidukultuurile. Teadvustagem, hoidkem, jagagem siis seda, mis meil on ja kui see kaheaastane blogike kasvõi killukese lisab kogu mosaiiki, siis on midagi olulist siiski sündinud.
Tänud teile, kallid blogi lugejad, kes te olete mu tegevusi toetanud ja innustanud ka ennast paremaks ja põhjalikumaks muuta ning läbi kelle olen kindlasti arenenud rohkem, kui ilma blogi pidamiseta.



Aga et on sünnipäev, siis tuleb torti ka süüa. Tordi idee pärineb viimasest Donna Hay ajakirjast, aga näiteks suhkrukoguse olen ma umbes pooleni vähendanud. Ja jääb ka nii see tort täitsa korralikult magus, uskuge  mind.
Retsept on veidi sarnane minu reliikvia ja blogilugejate lemmikretseptiga ehk sidrunikoogiga.
Põhjaks on siinkohal šokolaadine biskiit ning vahekihi tegin kahesuguse: tavapärase sidrunikreemi ning laimi-mündikreemi.
Põhi:
150 gr tumedat šokolaadi
150 gr võid hakituna
1 tl vaniljesuhkrut või -essentsi
2 spl vett
2 suuremat muna
1 dl suhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
2 spl kakaod
100 gr jahu
Sulata potis madalal kuumusel või, šokolaad, vaniljesuhkur (-essents) ja vesi ning sega kuni ühtlase läikiva massi tekkimiseni.
Vahusta munad suhkruga. Lisa šokolaadisegu ja sega ühtlaseks. Ühenda omavahel jahu, kakao ja küpsetuspulber ning sega muna-šokolaadisegu sisse ka kuivained. Kalla võitatud ja küpsetuspaberiga kaetud lahtikäiva (22 cm) vormi põhjale ning küpseta 160 kraadi juures vähemalt tund aega. Küpsust kontrolli tikuga. Tõsta koogipõhi ahjust ja lase veidi jahtuda.
Valmista kreem. Toon siin ära nii sidrunikreemi kui mündi-laimikreem retsepti.
Sidrunikreem
3 dl piima
1-1,5 dl suhkrut
2 kuhjaga spl maisitärklist
50 gr võid
2 sidruni mahl ja riivitud koor
4 suurema muna kollast


Mündi-laimikreem
3 dl piima
1-1,5 dl suhkrut
2 kuhjaga spl maisitärklist
50 gr võid
3 laimi mahl ja riivitud koor
mõned tilgad piparmündiekstrakti (Piprapoe kaup) või värsket münti
4 suurema muna kollast
soovi korral veidi naturaalselt sinist toiduvärvi
Kuumuta kastrulis 2,5 dl piima koos suhkruga kuni suhkur on täielikult lahustunud. Sega klaasis tärklis ülejäänud piimaga. Kalla tärklise-piimasegu kuuma suhkru-piima hulka ning kuumuta kuni segu pakseneb. Alanda kuumust, sega juurde või. Viimasena lisa tsitruseliste mahl ja riivitud koor ning munakollased. Mündikreemi puhul tilguta sisse ka mündiekstrakt. Kuumuta pidevalt segades kuni segu pakseneb. Jahuta.
Kui mündiekstrakti ei õnnestu leida, viska kohe alguses kuuma piima sisse mõned mündivarred. Hiljem eemalda need enne kui kreemi paksendama hakkad. Kui tahad mündikreemile erksat rohekat värvi, siis lisa veidi sinist toiduvärvi.
Uurista eelnevalt küpsetatud ja jahutatud koogipõhjale auk nii, et külgede ja põhja paksus oleks ca 1 cm. Selleks sobib hästi väiksem tordilabidas. Kontuurid saad ette joonistada koogivormist veidi väiksema läbimõõduga ümmarguse taldrikuga. Tekkinud süvendisse kalla kreem Visuaalselt näeb siis protseduur välja selline:


Beseekihi jaoks läheb vaja 4 suurema muna valget, 1-1,5 dl suhkrut, 40 ml vett, 1 tl sidrunimahla.
Kuumuta potis keemiseni suhkrur, vesi ja sidrunimahl kuni suhkur on segunenud. Alanda kuumust ja keeda mõned minutid. Jahuta veidi. Vahusta munavalged tugevaks vahuks. Sega jätkuvalt vahustades suhkrusiirup kuni tugeva ühtlase vahu tekkimiseni. Määri beseevaht kreemikihile. Jahuta.
Kooki lõika noaga, mida tuleks kasta enne iga tüki lõikamist külma vette. Siis jääb lõikepind ilus sile.

Kaunist sõbrapäeva kõigile ja täna juhtus nii, et südamekujulist torti ei teegi :)

13. veebruar 2012

Karamelliste küüslaukudega kitsejuustupirukas

Magusad karamellised küüslaugud rikkalikus kitsejuustuses-kooreses pesas võivad pakkuda ootamatult täiuslikku maitsenaudingut. Omamoodi uskumatu on see, kuivõrd magusalt maitseb palsamiäädika-karamellikastmes haudunud küüslauk, kes muidu nii hammustavalt terava iseloomuga kipub olema.



350 gr lehttainast
3 küüslaugupead, küüslauguküüned kooritud
2 spl palsamiäädikat
200 ml vett
1-2 spl pruuni suhkrut
1 spl hakitud värsket rosmariini
1 spl hakitud värsket tüümiani
150 gr kitsepiima toorjuustu (võid asendada ka tavalise toorjuustuga)
150 gr kõvemat kitsejuustu riivituna (sobib ka Parmesan või Pecorino)
2-3 muna
1 spl Dijoni sinepit
200 ml 35%-list koort
Oliiviõli
Soola ja pipart
Valmista ette piruka põhi. Selleks vooderda ca 26-28 cm läbimõõduga ümmerguse lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga. Määri vormi küljed õliga. Või kasutada ka kandilist eemaldatava põhjaga vormi. Rulli tainas jahusel pinnal nii suureks, et sellega saaks katta nii vormi põhja kui seinad (tainas peaks ulatuma mõned sentimeetrid üle vormi äärte). Aseta tainapõhjale raskus (nt fooliumile puistatud herned või oad) ning küpseta 180-200 kraaises ahjus ca 15-20 minutit. Eemalda raskus ning küpeta ilma fooliumita tainast veel ca 5-10 minutit, kuni tainas on kergelt pruunistunud. Kui soovid hästi õhukest tainapõhja, võid toorele tainale joonistada terava noaga vormi põhja kontuurid nii, et tainast lõpuni läbi ei lõika. Küpsenud tainal saab siis eraldada pealmised kihid põhjaosast.



Kalla kooritud küüslaukudele keev vesi peale nii et nad oleksid kaetud ning lase seista ca 5 minutit. Kalla küüslauguküüned sõelale. Kalla pannile oliiviõli, kuumuta ning prae küüslauguküüsi mõned minutid. Lisa palsamiäädikas ning vesi ning alanda kuumust. Hauta küüslauku ca 10 minutit ilma kaaneta. Lisa suhkur, rosmariin, tüümian ja ca 0,5 tl soola. Hauta vaiksel tulel veel 10-15 minutit, kui osa vedelikust on aurustunud ning vedelik hakkab karamelliseeruma.
Sega kausis muna, toorjuust, koor, sinep, veidi soola ja pipart. Kalla segu eelküpsetatud põhjale, torka sinna sisse küüslauguküüned ja nõrista peale karamelline siirup. Puista peale riivitud juust ning küpseta 160-180 kraadi juures pirukat ca 40-45 minutit, kuni see on kaunilt kuldpruun.
Lase pirukal veidi aega peale ahjust võtmist jahtuda, eemalda siis vormist ning puista serveerimisel peale veidi värkset tüümiani.

Retsept ilmus 2012. aasta ajakirja Oma Maitse veebruarinumbris ning inspiratsiooniallikaks selle piruka puhul pärines Ottolenghilt.




11. veebruar 2012

Põdraliha-murakatäidisega volovanid

Põdraliha ei ole meil just kõige levinum tooraine. Kel on olnud õnne proovida, teab, kui rikkalikult maitseb ühe suure metsaelaniku liha. Õnneks on saadaval ka põdralihast konserve ning üsna lihtsa vaevaga võib meisterdada pidulikult külluslikud põdralihast täidisega korvikesed. Seltsiliseks siis metsased maitsed: kadakamari, murakas ja soovi korral ka metsaseened. Kes soovib, võib sama täidist ka kinniste pirukate täidiseks sättida.


300 gr lehttainast või pärmi-lehttainast
240 grammine põdraliha konserv
1-2 spl murakamoosi
2 sibulat hakituna
Loorberileht
Rosmariinioks
5-7 kadakamarja, purustatuna
2 spl võid
soovi korral metsaseeni praetuna, hakituna (puravik, kukeseen vms)
1 tl maisitärklist
soola ja pipart
Esmalt valmista volovanid. Selleks rulli lehttainas veidi õhemaks ning lõika välja 8-9 cm läbimõõduga 8 ketast. Neljast väljalõigatud kettast lõika keskmine osa 6-7 cm läbimõõduda ümmarguse vormiga välja - sellest moodustuvad volovani seinad. Aseta neli ümmargust „raami“ nelja terve ketta peale.
Pildiliselt näeb see protseduur välja umbes nii nagu allpool näha ja kasutusse võib võtta kõikvõimalikud kodus leiduvad ümmarguse äärega abivahendid (nagu pildilt näha).




Soovitavalt määri eelnevalt veega ka volovani põhja ääred, et küljed paremini kinnituks. Küpseta 200 kraadi juures pöördõhuga ahjus ca 15-20 minutit, kuni volovanid on kaunilt kuldpruunid. Võid kõrgemaks küpsenud põhjakihilt paar ülemist tainakihti pealt eemaldades korvi süvistada (seda tuleks soojalt teha). Jahuta.
Kuumuta pannil keskmisel kuumusel või, lisa hakitud sibul, rosmariin, loorberileht, kadakamarjad ning hauta segu ca 10 minutit. Lisa põdraliha ja murakamoos ning hauta vaiksel tulel mõned minutid. Maitsesta soola ja pipraga. Soovi korral lisa ka hakitud metsaseeni. Hautamise lõpul lisa vähese veega segatud tärklis ning lase massil pakseneda. Eemalda loorber ja rosmariin.
Aseta veidi jahtunud segu volovani korvidesse, kaunista värskete murakatega.


Retsept ilmus 2012. aasta veebruarikuises Oma Maitse ajakirjas.

8. veebruar 2012

Leivavatsk

Eelmise postituse ehk jaheruugi (või käändub see hoopis jaherua) kohta infot otsides jäi Silvia Kalviku "Eesti toite" raamatus taaskord vahva nimetusega toit ehk leivavatsk.


Ei see midagi keerulist. Eeldab seda, et leiba küpsetatakse kodus. Leivataina sisse tuleb lihtsalt keerata veidi kartuliputru ja siis ei ole enam leib, vaid leivavatsk. Hästi mõnus suutäis, kusjuures.
Kuna mul oli just leivategu plaanis, siis osa tainast jätsin vatski (või vatska?) tegemiseks.


Tegevuskäik on selline, et eelkääritatud tainas tuleb valmis segada ja tavapärasest vormileivast ikka tükk maad paksem leivatainas segada. Mina tegingi selle vea, et tainas oli tiba liiga vedel ja nii kippus leib vabas vormis kerkima pigem laiusesse kui kõrgusesse. Tainas laota jahusele pinnale nelinurga kujuliselt ja lase kerkida. Kerkinud tainale määri kartuliputru ning keera tainas rulli. Lase veel veidi soojas kerkida ja küpseta nagu tavapärast leiba.
Pärast mõtlesin, et kartulipudrule oleks pidanud peale laotama veel kihi praetud sibulaid, oleks olnud kohe eriti uhke leiva-sibula-kartulivatsk. Aga no jääb järgmiseks korraks see tootearendus.

6. veebruar 2012

Jaheruug

Jaheruug on üks vahva vana toit mis tänapäevakeelde ümberpanduna tähendab kruupidega sülti. Tunnistan kohe üles, et minu vanaema retseptipärandisse jaheruug ei kuulunud. Leidsin selle hoopis Silvia Kalviku "Eesti rahvatoitude" raamatust.


Ärgitas see idee järeleproovima küll, sest kruubid meeldivad mulle iseenesest väga. Süldikeetmisega oli mul seni veidi segane suhe. Mitte et ma sülti ei sööks, vastupidi, vahel võtan hea meelega tükikese, aga minu sülditrauma oli seotud pigem lapsepõlvega ja sellega, et ema keetis teatud vaheaegade järel ikka sülti. Ja kui seda juba keedeti, siis ikka palju-palju. Kogu sahver oli täis õõnsaid anumaid, mis täidetud süldiga. Seni, kuni süldijärge jätkus, muud toitu juurde ei tehtudki ja nii tuli pahatihti juba hommikusöögiks sülti süüa. Lõunaks ja õhtuks niikuinii. Ju seda kõike sai liiga palju ja nii ei ole ise seni tahtnud sülditegu ette võtta.
Aga jaheruug murdis needuse ja uudishimu sai minust võitu. Käisin ära turul, tõin ära seajalga ja seakõrva (et ikka süldiliimi jaguks) ja vasikaliha-konte.


Üldjoontes sarnaneb kogu tegevuskäik tavalise süldikeetmisega. Samal ajal, kui liha keeb, tuleb keeta ka kruubid ja lisada siis vormidesse kruubid ja süldimaterjal vaheldumisi.
Vaja läheb:
1 kg jagu seapead, seajalgu vm tükke
700 gr vasikaliha (võivad olla ka lihasemad kondid)
3-4 l vett
2 koorega sibulat
1 porgand
paar loorberilehte
petersellivarsi
veidi sellerit
10 tera vürtsi ja musta pipart
soola
1-2 dl soolases vees pehmeks keedetud kruupe, sõelal nõrutatud ja külma veega läbi loputatud.
Pese liha külma vee all, vajadusel lõika tükke väiksemaks ning pane külma veega keema. Vett peab olema nii palju, et see liha katab. Riisu vaht. Lisa maitsejuurikad, vürtsid, sool ja koos koorega sibulad ning lase hästi vaiksel tulel keeda ca 2 tundi nii, et liha kontidelt lahti lööb. Tõsta liha välja, tükelda väikesteks tükkideks. Kurna vedelik läbi sõela. Kuumuta tükeldatud liha ja leem uuesti kuni keemiseni. Maitsesta lõplikult.
NB! Kuum sült peaks maitsema nagu veidi ülesoolatud supp, sest jahtudes tõmbub soola maitse tagasi ja muidu jääb sült liiga mage.

Süldi sisemus näeb siis välja selline, kusjuures valge ei ole mitte pekk, vaid kruubid

Niisuta kausid külma veega, tõsta kausipõhja soovitud kogus keedetud kruupe, sinna peale kalla süldisegu. Soovi korral võid kruupe veel lihakihile lisaks tõsta. Kalla peale piisavalt vedelikku ning lase külmas hanguda.
Väljakallutamiseks tõmba noaga süldi ääred kausi servast lahti või tõsta kauss korraks sooja vee sisse. Kalluta järsu raputusega sült kummuli taldikule.
Praeguste pakaseliste ilmadega võib sülti ka soojal kujul tarbida. Selleks tuleks sült lihtsalt soojendada, törts õunaäädikat (mis aitab veidi liimist rikkalikku maitseleent tasakaalustada) lisada, soovi korral veel hakitud keedetud kartulit või võis hautatud köögivilju lisada ning jaheruugi supp ongi valmis.

Suitsuräimevõidega suupisteleivad. Lihtne ja vajadusel pidulik

Esmalt pean tunnistama, et mina ei ole mitte erapooletu ühe korraliku värske suitsuräime suhtes. Korralik ja värske ei ole kindlasti see supermarketi penoplastist alusele kile alla pakendatud krimpsus kuivanud miniatuurne suitsuräim, mida minu käsi ei tõuse ostma kohe üldsegi mitte. Samas, kui satun kuldsetele prisketele läikivatele suitsuräimedele (nagu juhtus viimase Keskturu retke ajal) ei jäta mina neid kohe mingil juhul koju toomata.


Suitsuräim on üks neid lemmikuid, mis minu lemmiktoitude nimekirjas lapsepõlvest alates, kui sain kalapoe kõrval elades alati jaole just neile värskelt suitsuahjust kohale toodud kuldsetele kaladele. Oi kui mahlane ja mõnus see suutäis oli ja kui niisama ei jõudnud enam süüa, siis sai suitsuräimest teha kõikvõimalikke maitsvaid toite alates salatist kuni kartulivormi või omletini välja. Minu lemmik oli soe võileib suitsuräimega, kus leiva-või salaviilule tuli määrida veidi võid või majoneesi, puistata suitsuräimetükke, siis üks mahlane sibulaviil ja kõik see katta juustuga. Siis ahju, kuni sai krõbe ja juust sulanud. Ehh, siiani läheb meel härdaks mõeldes neile ilusatele hetkedele koos suitsuräimega....


Teine vaieldamatu lemmik oli aga suitsuräimest valmistatud võileivakate. Selle valmistamine on lihtsamast lihtsam ja täpseid koguseid on keeruline tuua, kuna pole kunagi mõõtnud ega kaalunud ja välja on tulnud alati.
Määrde jaoks tuleks esmalt suitsuräimed (ca 300 gr) puhastada nahast ja luudest. Tükeldada väiksemaks, mida teen seda kahvliseljaga. Võtta paar punast sibulat (või ka šalottsibulat) ja hakkida see hästi peeneks. Siis segada kausis suitsuräim, sibul, kasmeks hapukoort ja majoneesi 1:1 või ka ainult majoneesi, maitseks soola ja pipart, hakitud värsket tilli vm maitserohelist. Segada kuni kreemja ühtlase massi saamiseni. Soovi korral võid lisada ka keedetud muna, hakitud hapukurki vm. kalasalati tavapärast kraami.
Serveemiseks tuleks lõigata ümmarguse vormiga kergelt rösteris või pannil röstitud (kodu)leivast ümmargused rattad, asetada sinna peale paras ports suitsuräimevõiet, kaunistada marineeritud kurgi viilude, sibularataste ja tilliga ning valmis ta ongi!


Seda ümmarguse suupiste nikerdamist läheb muidugi vaja vaid juhul, kui tahad pidulikumat vaagnatäit. Sobib ju selline suupiste ideaalselt näiteks EV aastapäeva tähistamiseks. Koduseks igapäevaseks tarbimiseks piisab ühest (pigem siiski kahest) korralikust suurest leivakäärust, kuhu saab siis ohtralt suitsuräimevõiet peale kuhjata ja üks "päris" toit on jälle valmis.


5. veebruar 2012

Täiesti lihtne sepik

Vahel ei tahagi mingit vigurit. Tahaks lihtsalt sooja saia. Lapsedki rõõmustavad selle üle, kui ei pea oma maitsemeeli jälle mingi ema hullu katsetusega kohandama, vaid et saab mõnusa ahjusooja saiaviilu paksu kihi võiga, kuhu peale veidi soolahelbeid veel puistata. Eks armastasin minagi lapsena oma vanaema tehtud sooja sepikut või ja soolaga.


Sepikutegu on iseenesest mõnusalt lihtne. Kerkimise puhul aitas jaheda ilmaga see, kui ahjuplaadi kamina lähedusse sättisin. Kerkis täiesti ilusti ja vajadusel saab ka veidi soojendatud praeahjus pärmitaina kerkima meelitada.


Vaja läheb:
4 dl odrajahu
5 dl nisujahu
11 gr pakk kuivpärmi
4 dl sooja vett
1/2 tl soola
1-2 spl vedelamat mett
0,5 dl õli (kasutasin rafineerimata päevalilleõli)


Sega kausis odrajahu kuivpärmiga ning lisa käesoe (kuivpärmi puhul võib vesi kuni 42 kraadi olla) vesi. Sega. Lisa sool ja mesi. Järgmisena lisa osaliselt nisujahu, siis veidihaaval õli ja nii, kuni kogu vajaminev kogus on lisatud ning sõtku siis tainas ühtlaseks ja läikivaks.
Puista peale jahu, jäta räti alla kerkima umbes tunniks.
Kerkinud tainas jaota jahusel pinnal kaheks, vormi kaks saiapätsi ning jäta ahjuplaadile veel kerkima pooleks tunniks kuni tunniks.


Küpseta 220 kraadi juures 15-20 minutit. Ahjust välja võttes võid veidikeseks ajaks niiske köögiräti sepikutele peale visata, et koorik veidi õhem tuleks.
Naudi värskelt ja võiga.

31. jaanuar 2012

Kohukesed. Sügavkülmameetodil ja ikka isetehtud

Mõeldes kohukestele, kangastub esmalt ikka see Onu Raivo joonistatud kiisuga omaaegne pirakas (võrreldes praegustega) kohuke, mis oli paras defitsiit ja Pärnu lapsena sain seda üsna harva. Kui keegi Tallinnas käies kaasa tõi, oli pidu missugune. Tundus, et šokolaad puruneb hammustades vastupandamatult kõlava krõmpsatusega ja rikkalik täidis kleepub mõnusa patususega hammaste külge. Oi mulle meeldisid need kohukesehetked ja isegi kui nostalgia ja lapsepõlve koefitsent maha arvestada, oli tegemist ühe tõeliselt maitsva maiusega!


Muide, kohuke on üks neist toitudest, mis on mujal maailmas suhteliselt tundmatu ja siinmail samas asendamatu. Suurem osa Eesti lapsi kasvab üles ju kohukesi süües ja ükskõik, kuhu elu edasipidi Eesti juurtega võsuke satub, jääb kohukese ihalus ikka hinge pakitsema. Nagu ka igatsus kilu ja musta leiva järele :)
Mõni aeg tagasi levis isetehtud kohukeste tegemise vaimustus nii mitmeski toidublogis ja ka Oma Maitse ajakirjas anti näpunäiteid kohukeseteoks. Idee ju hästi vahva, sest ise tehes saad valmistada kõige meelepärasema maitsega kohupiima-šokolaadi pulgakese.
Isevalmistatud kohukese lihtsamast lihtsama idee sain aga viimasel nädalavahetusel Lusika saate salvestuselt. Sügavkülmutatud kohupiima kasutades valmistasime Tartus Meatmarketis koos Joel Ostratiga astelpaju ja müsliga kohukesi.

Joeli astelapajukohukesed
Tema kohukesed nägid välja just sellised nagu ülal pildil ja nende valmistamist saab lähemalt vaadata juba sel laupäeval ehk 4. veebruaril kell 10 Lusika saates.
Kohupiima eelnev sügavkülmutamine võimaldab täidise üsna kerge vaevaga šokolaadist ümbrisesse sättida. Seega, valmistuskäik näeb ette, et esmalt soovitud maitsega kohupiim valmis segada (sooviatan vedelamat kohupiima eelnevalt ka sõelal nõrutada), siis silikoonvormis (väike muffinivorm) sügavkülma pista, šokolaad sulatada ja külmunud kohupiim šokolaadi sisse kasta. Puhast šokolaadi kasutades jääb ümbriskiht üsna krõbe, nii et hammustades surub ka täidist välja. Kui tahad elastsemat tulemust, sega šokolaadile lisaks veel veidi 35%-list koort, võid või ka õli.
Mina katsetasin kahe erineva maitsega kohukeste valmistamist.


Mustsõstrakohuke piimašokolaadis (5 kohukest)
200 gr kuivemat või sõelal nõrutatud kohupiima
2 spl Taarapõllu mustsõstrajahu
2 spl suhkrut
vaniljesuhkrut
200-300 gr piimašokolaadi
Pähkeid ja rosinaid
Sega kohupiim mustsõstrajahu, suhkru ja vaniljesuhkruga. Aseta kohupiimasegu silikoonist muffinivormidesse, silu pealispind tasaseks ja sügavkülmuta. Enne kohukeste viimistlema hakkamist kummuta kohupiim vormist välja ja aseta tavalisse külmikusse või toatemperatuurile. Sulata vesivannis piimašokolaad ning kasta kohupiima kiirelt sulatatud šokolaadi sisse. Tõsta küpsetuspaberile tahenema ning torka sulašokolaadi sisse kas pähkel või rosin. Lase šokolaadil hanguda.


Kookose-sidruni kohuke
200 gr Nopri sidrunikohupiimakreemi (eelnevalt võib sõelal paar tunnikest nõrutada)
50 gr Odense kookosmassi (või martsipani)
200-300 gr tumedat šokolaadi (kui soovid pehmemat šokolaadiümbrist, siis lisa ca 50 ml 35%-list koort sulašokolaadi sisse)
pähkleid ja rosinaid
Aseta kookosmass või martsipan silikoonist muffinivormi põhja, peale tõsta paar supilusikatäit kohupiimakreemi,  silu pealispind tasaseks ja sügavkülmuta. Enne kohukeste viimistlema hakkamist kummuta kohupiim vormist välja ja aseta tavalisse külmikusse või toatemperatuurile. Sulata vesivannis piimašokolaad ning kasta kohupiima kiirelt sulatatud šokolaadi sisse. Tõsta küpsetuspaberile tahenema ning torka sulašokolaadi sisse kas pähkel või rosin. Lase šokolaadil hanguda.


Tulemus on mahlane, värske ja tõeliselt mõnus. Korralik täisšokolaad ja värske kohev kohupiim on kooslus, mis on kindla peale laste lemmik, aga kardetavasti ei jäta ükskõikseks ka ühtegi suurt inimest. Hea on see, võimalusi mängimiseks on lõputult - olgu see siis täidise maitsestamine või siis ka ümbrises kasutatava šokolaadi varieerimine - kellele mõrkjas tume šokolaad, kellele imalmagus valge ja kellele kreemjas piimašokolaad. Igaüks leiab endale lemmiku.

30. jaanuar 2012

Põnevat lugemist põimituna tänuga. Auhinnad ka jagatud.

Olen nüüd vaimustunult ja õnneõhinal käinud lugemas neid sisukaid, põhjalikke ja väga armsaid kommentaare, mis jäetud minu lapsepõlvemaitsetest ja -mälestustest kantud postituse juurde.
Suured ja siirad tänud kõigile, kes raatsisid ja viitsisid oma mälestusi jagada! Neid lugedes tuli kohati pealetikkuva meelehärdusega võidelda. Te olete võrratud, kes te nii ilusaid mälestusi ja mõtteid siin jagasite ja juba neis kommentaarides sisalduva info põhjal julgen kinnitada, et tegelikult oleme "päris" toidule veel lähemal kui vahel supermarketites ringi jalutades tundub. Kõige paremas mõttes on eestlased üks mõnus popsirahvas, kes haukab koduleiba ja sätib leivale peale kilu ning kõrvale rüüpab kama. Või no peaaegu nii, sest oma traditsioonilisest toidust oleme me ehk siiski vähem kaugenenud kui suurem osa nn "arenenud" maailmast. Ja see on ainult tore! Praegu on ju liikumine ikka ainult õiges suunas ja pigem mõistusliku ja puhtama toidu juurde.


Lapsepõlv ja lapsepõlve maitsed on kummaline nähtus - ühest küljest puhas ja rikkumata ning teisalt kohati ka üsna arusaamatu. Mina olen näiteks toorest kartulit lapsena krõmpsutanud ja eriliselt hõrk oli kergelt külmavõetud magusa maitsega toores kartul.
Lugedes aga külastajate jäetud kommentaare, tahaks kohe mõned lõigud välja tuua. Need olid lihtsalt NII ilusad. Kaidi kirjeldatud tühjas kilukarbis sütel küpsetatud kartul soolahelvestega tundub praegustes oludes lausa gurmee-kategooriast toiduna. Mõned näited armsatest mälestusest on allpool toodud:
- Totult: Minu hitiks on kasukasalat, mille retsept pärineb minu vanaemalt. Koostisained on enamasti samad, mis ikka kasukasse pannakse. Eriliseks teeb selle ehk valmistamise viis - kõik koostisained peale heeringa ja sibula riivitakse. Kihid jäävad tänu sellele õhulised ja läbipaistvas kausis serveerituna jääb salat väga efektne. Ja kindlasti tuleb selles salatis kasutada isepuhastatud erisoola heeringat. Uskuge mind, heeringa puhastamise vaev tasub end kuhjaga ära. Ilma "kasukata" ei tule meie peres ükski uus aasta ja seda juba ajast, mil ma ise alles sipukates olin.
- Ilselt: Lapsepõlve mälupildid vannitoas vannis ujuvatest angerjatest, kust minul oli au neid püüda ja kööki toimetada:) Või võrumaal paadiga väikesele järvesaarele vanaisa ja isaga kajakamune korjama sõites...  Meie peolaua traditsioon on minu kodust vasikarull ja seda mäletavda lapsed juba vanaisa laualt. Ja on veel neid kindlaid toite, mille puudumisel kergitatakse kulmu, et kuidas nüüd siis nii, sülti ei olegi või:)
- Luizelt:  Väga palju lapsepõlvemälestusi seostub minul ema köögikatsetustega, mida on nii vahva meenutada. Kui ma sain 2-aastaseks, siis tegi ema uhke Pavlova tordi, mis küll tema sõnul välja ei tulnud, aga mina olla öelnud, et tahan uuesti 2-aastaseks saada :)
- Sabinelt:  Mina ikka meenutan aeg-ajalt, kuidas vanaema juures sai tihti metsas käidud (oli ju vaja ainult paar sammu maamajast eemale kõndida) ja tundide viisi kõrte otsa mustikaid korjatud. Ükskõik kui palju neid lõpuks oli, ikka sõime kõik suhkru ja piimaga ära - lihtsalt ei läbenud oodata, kuni neist midagi muud valmida võiks.
- Signelt:  Meenub pehme saiaviil, selle peale tuli panna hapukoort ja see omakorda raputada üle suhkruga.- ja söömiseks valmis. Maitseb ka minu lastele. Teine lemmik on sellest ajast, kui meie maale ilmusid rösterid- tuli saiaviil rösterisse panna, määrida võiga ja kõige peale mesi.- soe või ja meesai- seda syyes ei saa pidama.
- Leoolalt:  Koos meenutuse tulemusena tulid meelde: munavõi, marineeritud praetud räimed, marineeritud seened, praetud kaelakarbonaadi viilud, pugu-südamekaste, liharullid, kanakaeltest supp, ahjujuustusaiad, isa tehtud sašlõkk (mida kahjuks me enam ei saa), rabarberikissell, mannavaht, suvel purustatud maasikad piimaga ja vanaema juures tehtud kohupiimapallid.
- Pikatoalt: Metsas, järvekaldal valminud uhhaa. Isal oli alati loorber ja pipraterad landikarbiga kaasa.Vanaema tehtud lihapirukad (muna ja riisiga), neid valmistati juubeliks puljongi kõrvale ikka sadade kaupa. Porgandipirukas, väljast nagu suur saiapäts, seest mahlane (lahtilõigatult nägi välja nagu rullbiskviit - siiruviiruline)
- Kertult:  Ema hitiks oli keedukreemiga kook biskviit põhjadel.
- Anonüümselt:  kosmos ja põltsamaa õunamarmelaad, ahh- mäletan, et sõime neid õues jalga kõlgutades kõrsikutega, küll oli hea.
- Anult:  toit, milleta elu oleks kurvem, ning mis samal ajal ka lapsepõlve meenutab, on mu jaoks kartulisalat. aga samas ka maavanaema varamust hapendatud seened. ja linnavanaemalt klimbisupp.
- Katrinilt:  Vanatädi jäävad meenutama puupliidil pikalt keedetud seasabad - et kodus neid ei tehtud, maitsesid need lapsena kuidagi eriti hõrgult - ja nii neid söödigi - kuhi sabasid taldrikul ja leiba kõrvale.
- EppS-lt:  Soe lehmapiim, värske kartul, seenekaste - klassika. Kui ahju köeti, sai ahjusaia - kuldkollast. Vobla - sööga alla ja söögi peale, kümnete kaupa.
- Lizzy'lt:  Teine vanaema trump on lihapirukad. Põsest ja maksast tehtud hakkliha, hääd ja paremat juurde ja pärmitaignasse.. Hirmus rammus, aga jube head.
- Karimakeselt: Ka toit oli mõnus ehtne talutoit, soe lüpsipiim, mis me ise ka lüpsime, pidime ka ise void tegema 3 l purgis seda raputam aniikaua kuni tekkis voi jne. Kõige hullem sook oli pekikaste: ma mäletan, see keerles mul pidevalt suus ringi ja munakaste.Veel mis maalt meeles on kaisime pea iga paev Harju risti poodi jala Põltsamaa marmelaadi järele :) selle juurde ostsime alati 1 kirdesaia ja nii me siis tagasi koju laksime kaes sai, kõrsikud ja suu peal Põltsamaa marmelaadituub :) Kuna mu vanaema on parit Viljandist siis on siiani peretraditsiooniks sealt parit riivikook kartulitest, mida me soome siis pohlamoosiga :D
- Andralt: Eriti eredalt on meeles vanaema saiavorm ja roosa mannavaht, mida söödi reeglina külma piimaga; ja veidi liiga pruunid ja veidi liiga õlised, aga ikka oh kui maitsvad pannkoogid maasika -ja õunamoosiga.
- Profalt:  veel üks liik lapsepõlvemaitseid - tolleaegseid toidupoest saadud maitseid. Põltsamaa tuubimarmelaad, Kosmos, kõrsikud, maisipulgad. Ka need olid head maitsed. Turisti eine kus oli korralikult liha, sprotid õlis sünnipäevalaual näitas et omatakse mõjukaid tutvusi, keeduvorst milles oli korralikult liha ja maitses ka praetuna hästi. Lehmakommid, naturaalsed mahlad kolmeliitristes purkides, elusad õlled, jne
- Katrinilt: Kaks muhulasest vanaemalt pärit küpsetist, millega mina olen laineid löönud, on kodune sai ning nähtus nimega makileib - kartuli, singi/peki ja ohtra sibulaga küpsetatav karaskilaadne tegelane. Lõpuks aga meenuvad veel pisikese iseenda valmistatud maiused, milleks olid hapukoor suhkru ja kollaste nurmenukuõitega ning võiga suhkrusai.
- Voisulalt: Kuigi minu ema oli ôppinud kokaks, oli ta saanud oma emalt toidutegemise, lauakatmise ja serveerimise oskuse juba enne kokakursust. Minu vanaema (ema ema) oli saanud selle oma emalt jne. Vôib ainult imetleda seda vana eesti majapidamise kôrget taset. Mäletan meie suguvôsa suuri pidusid ja juubeleid, kus minu ema oli peakokk. Ilus oli tema liigutusi jälgida.
H-lt:  pidulaual olnud hakklihapallidest sinna juurde kuuluva valge külma kastmega ei saa üle ega ümber. Ja no muidugi keel!
- Sandralt:  lisaks veel kindlasti hapukapasasupi, mis on minu lemmiksupp siiamaani. Juba natuke hilisem lapsepõlv seostub mulle aga kodujuustuga, mida sööks koduse keedukartuliga kasvõi iga päev. Üks kummaline kaste, mille juured on vist Ida-Virumaal (meie kutsumegi seda Viru toiduks), on õli ja äädika segu, mille sees on tükeldatud sibul. Vaese aja toit, mis maitseb nii hää.
- Maielt: Kodus tegi vanaema alati kaerakiislat. Olen mitu korda proovinud, aga pole sellist saavutanud ja mõtlen, et las jäädagi sinna lapsepõlve mälestustesse. Kodus tehti väga palju ahjutoite. Alati kasutati ahjusoe ära. Eriti head olid lihad, mis küpsetatud hapukapsa sees. Värske kapsas valmistati nii, et pea ainult poolitati või siis suuremad ka neljaks. Teen ka praegu ühepajatoitu nii, et köögiviljad on võimalikult suurte tükkidena.
Liha küpsetas vanaema aeglaselt ja nö omas mahlas ja säilitati siis rasvakaane all (tänapäevane rillette).
- Anonüümselt: Suppi tehti nii nõgestest kui oblikatest, sees olid nii kruubid, klimbid kui kartulid.
Kasemahl oli meite lemmikjook. Hapendati seda koos leiva, mustsõstraokste ja meega, aga meile meeldis vaid värske. Igakevadine söök oli murulauk või sibulapealsed hapukoore ja soolaga, seda määriti ohtralt leivale või söödi koos kohupiimaga keedetud kartulite kõrvale. Piima-klimbi supi kõrvale sõime alati silgu- või singileiba. Tikripommide tegemine oli meile suur lust. Muretaignasse peitsime tikri ja veeretasime sellst kuulikesed. Need pommid on tõeline nostalgiaroog. Ja üks salasöömine oli meil ka. Ema-isa vist ei teadnudki sellest, ent mamma lubas meil loomadele kuivama pandud leiva selles tünnis, kus piim voolava vee abil jahtus, märjaks kasta ning siis me läksime üle õue aita, märg leivatükk käes ning pistsime selle suurde soolavakka, peale jõime piima.
- Moonikalt:  Esimeste värskete kartulite juurde tehti alati vedelat sorti suitsukalasalatit. Hakitud mugulsibul, keedetud muna, suitsukala ja vist ka värske kurk ning ohtralt vedelat hapukoort, tilli ka. Hapukurgipang oli suviti ka alati käepärast. Mamma oli enne sõda Peipsi taga ning meenutas sageli, kuis kisla nad rasketel aegadel ära päästis. Ta tegi seda aeg-ajalt ning me lapsed sõime seda viisakusest. Kallasime nii palju hapukoorega üle, et oli vaid koore maitse tunda.Talviti oli sahvris alati suuremat sorti kauss, kus oli sees hapukapsa, toore sibula, vee segu. See olla mamma lapsepõlvest saati talvevitamiin olnud. Ning mammast on meeles, et sahvris oli alati 1 liitrine purk, kus oli äädikamarinaadi sees heeringas, hulgas ka sibul.
- Kaidilt:  Kui ma teinekord peale kooli vanaema poole läksin, siis olid alati ootamas puupliidil suurel malmpannil valminud praekartulid ta teadis et ma võiksin ennast nendest kasvõi lõhki süüa ja ainult neist toituda :), või teinekord ka talvel kui oli ahju küdema pannud ja kui hakkas ahju kinni panema siis nendele kuumadele sütele asetas tühja suure vürtsikilu karbi sisse kartulid ja pistis ahju ja pärast raputas jämedat soola peale ja siis ma sõin neid hapukoorega ja uskuge ma pole eales enam kartulist tehtuna maitsvamat toitu saanud ja kui lihtne. Või siis kui vanaisa oli jälle kellelgi seatapul abiks käinud ja sai ka alati ise värsket liha kaasa, siis see värske liha praetuna oli ka lausa jumalik, sellel samal malmpannil ja puupliidi peal ja pärast ma leivatükiga veel puhastasin selle panni praadimisel jäänud rasvast puhtaks, mmmm võrratu. Siis ta tegi mulle vahest pudru, ise nimetas ta seda jahupudruks aga mul pole aimugi mis jahust või kuidas, igatahes see soe pudru võisilmaga oli väga maitsev
- EppK-lt:  Alati, absoluutselt igal hommikul praadis vanaema meile puupliidil rasvaleiba. See oli sel hetkel maailma parim asi mida hommikuks tahta. Siiamaani kui ma suviti vanaemal maal külas käin teeb ta alati minu rõõmuks hommikuti rasvaleiba.
- Janetilt:  Hommikusöögid on meil nädalavahetustel rikkalikud, laual on alati omlett/keedumuna, 3-4 erinevat võileivakatet(ilusamatel hommikutel veel soolalõhe) saia/leivaga ning vahest kellele lisaks puuvilju/jogurtit/pähkleid vms.
- Vivianilt:  Päris tihti tehti meil rasvas küpsetatud liha ja moosipirukad. Moosid ja mahlad tehti muidugi kõik ise sisse. Oh, peaaegu oleks meelest läinud, ka lihakonserve tehti meil mõnda aega ja need olid küll superhead!

Nüüd aga väljalubatud auhinnad. Kõige parema meelega jagaksin ma kõigile teile, armsad kommenteerijad, kõike head ja ilusat. Paraku tuleb siiski piiratud auhindade hulga tõttu fortuuna hoolde otsustamine jätta ning juhuslikult valitud numbrite järgi (jällegi kasutades pere abi) jaotusid kingitused nii:
Kulinaarsete kroonikute kokaraamatu saab Katrin, kes jättis kommentaari 15.jaanuaril
Noa- ja kahvlikujulised Misu kõrvarõngad saab Totu, kes jättis kommentaari 15. jaanuaril
Purgitäie tšillimoosi saavad endale Katrin (kommentaar 16.jaanuaril) ja EppK (kommentaar jäetud 17. jaanuaril). Palju õnne kõigile võitjatele!
Auhinna kättesaamiseks saatke palun mulle sõnum oma aadressiga kas FB vahendusel või siis meilitsi tuulimathisen@hotmail.com.
Tänud kõigile, kes aitasid nostalgiaradadel uidata ja mõnusaid lapsepõlvemaitseid meelde tuletada!

26. jaanuar 2012

Magushapu kana Draakoniaasta tervituseks

Hiina uue aasta algust ja Draakoni valitsemiaja algust, küll väikese hilinemisega, on paslik tähistada ühe Hiina köögi tõelise hitiga ehk kanaga magushapus kastmes. Hiinapäraselt siis gu lo gai .


Vähe on inimesi, kes seda ei armastaks ning variatsioone magus-hapu kastme teemadel liigub ka lõputult. Siintoodud versioon on pärit Hiina läänepoolsest osast. Hiinas kasutatakse magushaput kastet kõige sagedamini hoopis kalaroogade juures. Meil on pigem levinud kana selle kastmega valmistamine.
Siintoodud retsept on mugandatud ja kohandatud hästi ahvatlevate Hiina toitude raamatust China, mis jõudis minuni üle suure lombi ja tänu teise samasuguse kokanduskiiksuga inimese abile. Tänud, Tiina!
Kastme maitsestamisel tuleks pigem usaldada oma maitsemeeli kui retseptis näpuga täpsetes kogustes järge ajada. Koostisained jäävad  küll samaks, kuid igaühele sobilik magusa ja hapu tasakaal tuleb ikkagi endal paika sättida, Kui kellegi jaoks võib kaste olla liiga magus, siis kõrvalistuja jaoks võib see olla hoopis liiga hapu jne. Muidu on aga tegemist lihtsa, maitsva ja äärmiselt mõnusa ning kiirelt valmiva klassikuga ning kui kõiki koostisosasid ei ole käepärast, on väikesed asendused ikka lubatud. Seesamiõli võiks küll kindlasti olla, Hiina toidu spetsiifiline mõnus maitse peitub sageli just seesamiõlis.


450-500  broilerifileed (sobib ka kalkuni- või seafilee)
5 spl maapähkli õli
1 peeneks hakitud küüslauguküüs
Pöidlaotsa suurune jupp värsket ingverit
1 paprika (võib olla nii roheline kui ka punane) ribadena
1 sibul hakituna
1 porgand ribadena
1 tl seesamiõli
Hakitud rohelist sibulat

Marinaadi jaoks:
2 tl sojakastet
1 tl kuiva šerrit või Shaoxing riisiveini
½ tl soola
Veidi seesamiõli
Näpuotsaga valget piprat

Kastme jaoks (siin tuleks nüüd pigem maitsta kui täpseid koguseid retseptist lugeda)
8 spl riisiäädikat
4 spl pruuni suhkrut
2 tl sojakastet
6 spl tomatiketšupit


Sega esmalt marinaadiained. Lõika kanafilee väikesteks kuubikuteks, sega marinaadiga ja marineeri ca 20 minutit. Samal ajal valmista kaste. Kuumuta riisiäädikat pannil, lisa suhkur, sojakaste ja ketšup. Sega kuni suhkrur on sulanud ning tõsta kaste kõrvale.
Kuumale vokkpannile kalla paar lusikatäit maapähkliõli ning voki kanafilee kergelt läbi, kuni pealispind on kuldpruun. Tõsta kanafilee kõrvale.
Samale vokkpannil kuumuta ülejäänud maapähkliõli ja prae küüslauk ning ingver läbipaistvaks. Lisa köögiviljad ja prae ca 2 minutit. Nüüd kalla pannile ka kana ning prae veel minut-paar. Viimasena kalla peale kaste, lisa veidi seesamiõli ning rohelist sibulat.
Serveeri koos aurutatud riisiga.


Retsept ilmus ka Rannamõisa blogis.

20. jaanuar 2012

Moon. See vana hea. Üks hõrk kanamaksapasteet sibulamoosiga ka lisaks

Blogarditel (blogija + õgard = blogard) on saanud traditsiooniks aeg-ajalt mõnd toidukohta rünnata ja kambaga peale lennata. Et testida kööki, kokka ja menüüd. Kristalse tõe huvides peaksime muidugi käima ühekaupa ja nägu varjates kehastuma tavakliendiks, aga ega kaua oma palet ei peida, eriti kui fotoaparaat saab välja tõmmatud, et kõik road pildile jäädvustada.
Viimati sai blogarditega Moonis käidud, mille kohta - endalegi üllatuseks - sai kasutatud terminit "vana hea". See nn. vana koht on küll veidi ainult üle kahe aasta vana, aga uute üllatustulijate taustal tundub Moon oma tuntud headuses olevat kui kindel ja turvaline sadam, kuhu vahel ikka tahaks sisse põigata, et lasta kõhule pai teha. Mooni muljetest ja mõnusast viinalõhest on kirjutanud oma blogis ka Mari-Liis.
Väike pildiline läbilõige kõigest sellest, millega meid tol õhtul hellitati (oehh, kui vaid pilti suudaks kõiki neid maitseid edasi anda!) on toodud allpool. Pea iga toidu juures tahaks emotsionaalseks muutuda, sest kõikide roogade puhul on oskuslikult põimitud näiline lihtsus ja teisalt vaid läbi köögikogemuse ja toidutunnetuse lisanduv "x" faktor, mis seda faktorit omava inimese käe alt tulnud road muudab alati tõeliseks elamuseks. Mooni Roman kuulub kindlasti talentide hulka, kes suudab köögiklassikuid alati omapoolse kauni käekirja lisamisega sündmuseks omaette muuta. Samas jäävad toidud sageli üllatavalt lihtsaks ja igiomaseks, kuid nii lambakotlet, pelmeenid, kanamaksapasteet või ka pliinid siiamarjaga maitsevad etaloniloovalt.


Seda paid kõhule saime me ikka korralikult. Lahke pererahva soe ja siiras vastuvõtt väärib eraldi äramärkimist ja selle eest hoolitses võrratult armas Jana, kes aitas meil ka veine toidu juurde valida. Eraldi üllatuse valmistasid nii tervitusjook (isetehtud ingverisiirupiga ja vahuveiniga) kui ka digestiivina pakutud kodumaistest arooniatest marjanaps.
Maitsta õnnestus meil pea kogu menüüd. Blogardite söögikombed on, muide, üsna omapärased. Nimelt tellime sageli lauda igast roast ühe eksemplari, mida siis ringi lastakse käia, mekutatakse ja maitstakse. Nii ka seekord õnnestus Mooni uuemad ja vanemad toidud läbi proovida ja õndsalt ohates veenduda, et kõik on täpselt sama hea või paremgi veel kui enne.
Moonis pakutud siidise olemisega ja õhkamapaneva konsistentsiga kanamaksapasteet paitas kõhtu ja suulage nii mõnusalt, et koju jõudes sai Romani ja Igori "Vene köögi" raamat välja kraamitud ja koheselt katsetatud, kas ma oma koduses köögis suudan ligilähedalegi oma mösserdamistega jõuda.


Katsetuse tulemus oli täpselt selline "originaal-koopia" stiilis ehk vaid naaatukene sarnanev pakutud täiusele, kuid sellegipoolest väga maitsev. Tõenäoliselt tuleks veel tugevalt tehnoloogia kallal nikerdada kodukatsetuse puhul (no ei olnud nii kreemjas ja pehme, kas siin äkki mingi 35%-lise koore lisamise nipp?), aga maitse sai sel kodusel pasteediteol küll selline, et sööjad ei pidanud vaevaks minu eemalolemise ajal mulle SMS-ida, kui hea see pasteet ikka on :) Hoidsin pasteeti tehes ennast ka teadlikult tagasi, et jäädagi nende lihtsate komponentide juurde ja võikogust tuleb ka ilma koonerdamata lisada. Kui tavaliselt lisan pasteedile ürte ja/või maitseköögivilju ja -vürtse, siis sellel variandil on koostisainete loetelu pigem tagasihoidlik.


300 gr võid
0,5 kg jahutatud kanamaksa (kelmetest ja kiledest puhastatuna)
3 sl konjakit
1-2 sl (pruuni) suhkrut
1 sl õunaäädikat
soola ja värskelt jahvatatud musta pipart
Alusta sellest, et lase võil toatemperatuuril pehmeneda. Võta puhastatud kanamaks ning prae kuumal pannil ca 50 gr või sees kanamaks kiirelt läbi. Lisa pannile konjak, sool, suhkur, jahvata peale veidi pipart ning prae mõned minutid, kuid väldi üleküpsetamist. Kalla praetud maks kaussi ning lase mõned minutid taheneda.
Püreesta maks köögikombainis või purustajas ning suru läbi sõela. Viimane protseduur on üsna tüütu, kuid siidise ühtlase lõpptulemuse jaoks vältimatu. Lisa toasoe või ja äädikas. Maitsesta lõplikult, vala vormidesse ja aseta jahtuma. Kuna pasteet sisaldab ohtralt võid, on soovitav enne võileivale määrimist pasteet toatemperatuurile tõsta, et ta veidi soojeneks.


Sibulamoos
2 punast sibulat
2 sl (pruuni) suhkrut
2 sl balsamico äädikat
veidi soola
Koori sibul ja lõika poolratasteks. Kalla potti ja hauta vaiksel kuumusel koos suhkruga ca 30 minutit. Lisa äädikas ning näpuotsaga soola ning lase jahtuda. Parim järgmisel päeval, kui maitsed on jõudnud seguneda.