11. veebruar 2016

Tervisepommist šokolaadikreem avokaado ja banaaniga

Mõned magusroad on tervislikumad kui teised. Ilma selleta, et maitses peaks mingeid järeleandmisi tegema. Ja kui seesama magustoit on ka valmistada imelihtne, siis on kõik uue lemmiku tingimused täidetud.
Üks selline imeliselt lihtne magustoit, mis teisalt ka tervisesõbralik, on avokaado-banaanikreem. Kolmest komponendist kokku segatud ja ongi kogu kunst. Ei mingit sulatamist, tarretamist vahustamist ega küpsetamist. Kõlab nagu muinasjutt, eks ole.





Selle šokolaadikreemi valmistamiseks läheb vaja
2 hästi küpset banaani
1 suurem või paar väiksemat avokaadot
2-4 sl meelepärast Monbana šokolaadijoogi pulbrit (see kogus säti paika enda maitse järgi, kui magusat soovid)
Mina kasutasin seekord karamellimaitsega Monbana šokolaadijoogi pulbrit
kaunistamiseks värskeid või külmutatud marju või muud meelepärast




Koori ja tükelda banaan ning avokaado. Lisa Monbana šoklolaadijoogi pulber ning töötle kõik purustajas ühtlaseks. Kalla serveerimisnõudesse. Võid enne serveerimist paar tundi jahedas hoida. Serveerides lisa meelepäraseid marju või muud lisandeid.

10. veebruar 2016

Roosasse rüütatud restoranid ning hõrk komplekt eelroast ja rosé šampanjast. Suurepärane pakkumine veebruaris ja märtsis

Esmalt tuleb alustada sellest, et ma kindlasti šampanja suhtes liiga erapooletu ei ole. Pigem iseloomustab minu suhet šampanjasse esmalt kirg ja teisalt austus selle tõeliselt suursuguse joogi elegantsuse ja ajatu maitsekoosluse vastu. Šampanja on jook, mille tegemine on kõike muud kui lihtne ja see talletub ilmeksimatult ka maitses.
Siinkohal olgu paar levinumat viga ära märgitud. Esiteks: ei ole olemas sellist asja nagu šampus. Kui me räägime Põhja-Prantsusmaal Champagne´ maakonnas toodetud ka klassikalisel šampanja meetodil valmistatud ning kindlatele apellatsiooni nõuetele vastavast joogist, siis on see šampanja (mitte šampus). Teiseks, kõik vahuveinid ei ole šampanjad ja kõikide teiste mullidega jookide üldnimetus on siiski vaid vahuvein. Siia alla jäävad ka hästi tuntud Hispaania Cava´d, Itaalia Prosecco´d. Nimetus šampus näib olevat meie keelepruuki jäänud nõuka-ajast, kui pidudeks joodi kangestatud magusat limonaadi või paremal juhul siiski veinil baseeruvat mullidega Sovetskoje Šampanskoje nimelist tont-teab-kust pärit jooki, mis ei vastanud mingitele veinitootmise reeglitele.
Niisiis, iga vahuvein ei ole šampanja, kuid ka šampanjasid on erinevaid stiile ja liigitusi. Alates non-vintage ehk ilma aastakäiguta tavašampanjast kuni siis rosé šampanjadeni välja. mis on selles postituses peaosas.
Šampanjal on kindlasti oma vääramatu maine ja temaga seostatakse punaseid vaipu, rikkaid ja ilusaid inimesi, suurejoonelisi vastuvõtte ja muidu tavainimese jaoks ehk veidi ebamaist ja paljudele kindlasti väga ihaldusväärset maailma. Kui nüüd järele mõelda, siis šampanja on ehk kõige kättesaadavam luksusliku elu komponent, millega on võimalik kas siis oma tähtsaid päevi meeldejäävaks kujundada või, vastupidi, halli ja argist päeva eriliseks muuta. Õnneks on viimastel aastatel läinud asi aina paremaks. Šampanjade riiul on aina laiemaks muutunud ja saadaval on nii traditsioonilisi suurtootjate tooteid kui ka põnevaid ja haruldasemaid šampanjasid. Lisaks on kasvanud jõudsalt nende Eesti restoranide hulk, kes on selle jumalate joogi populaarsuse kasvamisest aru saanud ja kes pakuvad restoranides ka šampanjat klaasiga. Ma väga loodan, et see trend ja suundumus muutub aina levinumaks. Sest vahel ju võib!
Lisaks sellele, et šampanja annab meile võimaluse nautida sama jooki, mis selle maailma rikkad ja ilusad, on šampanja ka erakordselt tänuväärne jook toiduga serveerimiseks. Piltlikult öeldes sobib rosé šampanja (ja ka paljud teised roosad vahuveinid) peaaegu kõigega. Rosé´s on olemas tänu tanniinidele nii punastele veinidele omast sügavust, samas on olemas särtsakat happesust, mis aitab rasvaste ja kreemiste roogadega hakkama saada ning puudu ei jää ka marjasusest ja puuviljasusest. Ehk siis kui sa ei tea, mis jooki toidu kõrvale pakkuda, siis vali rosé šampanja ja võimalus eksida on pea olematu. Üldjoontes võib rosé šampanjat pakkuda alates Prantsuse köögi klassikustest kuni Hiina take-away toitudeni välja. Võrreldes tavašampanjaga, muudab just tanniinsem ja tugevam selgroog rosé veel paindlikumaks valikuks, sest elegantse muretusega suudab rosé ka muidu punaste veinide pärusmaale jäävate veinidega hakkama saada.

Restoran Bordoo ja Veuve Clicquot

Veise carpaccio koos Ruinart rosé šampanjaga

Dominic ja vahutav Veuve Clicqout

Äärelinna värske tulija MuSu restoran koos roosa ja kihisevaga

Restoran Kadriorg pakkumas täiuslikku aperatiivi

Roosa šampanja on EU reeglite järgi teatav anomaalia, kuna see on ainuke roosa vein, kuhu lubatakse segada ka teatavas koguses punast veini. Kõik ülejäänud roosad veinid saavad oma roosa värvuse seepärast, et punastest viinamarjadest pressitud mahlal lastakse veidi aega olla kokkupuutes punaste viinamarjade kestadega, mistõttu vein muutubki roosakaks. Punasest marjast värskelt pressitud mahl on esmalt valge, nii nagu ka klassikaline šampanja valmistatakse kolmest kindlast marjast, millest kaks on punased (Pinot Noir ja Meunier) ning vaid üks valge (Chardonnay).
Nii valmivadki rosé šampanjad kahel moel - mõni tootja lisab oma šampanjale siis, nagu nimetatud, punast veini (nt Veuve Clicquot lisab oma rosé´le 15% punast veini) või siis valmistatakse seda sel moel, et punastest viinamarjadest pressitud mahl on mõnda aega kontaktis viinamarjakestadega.
Miks selline pikk sissejuhatus? Nimelt on veebruar ja märts sellised kuud, kus mitmetes restoranides Tallinnas, Tartus, Otepääl ja Pärnus pakutakse suurepärast võimalust rosé šampanjadega tutvust teha - restoranides on nimelt eripakkumine, millega saab klaasi rosé šampanjat ja selle juurde sobitatud eelroa sõbraliku hinnaga. Restoranidel oli valida kolme väärika šampanja vahel - Veuve Clicquot, Ruinart ja Moët & Chandon. Käisin minagi maitsmas ja uudistamas, mida restoranide peakokad on nii väärikale roosale kaaslasele lisaks valmistanud ja üllatusi jagus kuhjaga.

Bordoo. Aardekarp sinna peidetud kolme käigu ja maitsete paraadiga
Vanalinnas Kolmes Ões paiknevas restoranis Bordoo ei olnud ma enam mitu head aastat käinud, seetõttu astusin sinna sisse teatava ootusärevusega. Õigupoolest oli Bordoo vahepael kui varjusurmas. Tegutses ta endiselt, aga midagi eriti temast kuulda ei olnud. Viimased mälestused jäid päris mitme aasta taha. Siis kui Tõnis Siigur seal kõiki toiduhuvilisi hullutas.




Nüüd tabas mind aga päris vahva üllatus, kui Bordoo restorani sisse astudes Pavel Gurjanoviga kokku põrkasin. Bordoos on nimelt uus peakokk. Napilt kuu aega alles ametis olnud. Olles Paveliga oma eelmises töökohas tihedalt kokku puutunud, olen ma kindel, et Bordoo restoranil on nüüd põnevad ajad ees. Pavel on võitnud Aasta Koka tiitli, esindanud edukalt Eestit ka rahvusvahelistel võistlustel ja olnud mitu head aastat restorani Cru peakoka Dmitri Haljukovi Bocuse d´Ori ehk kokkade olümpia ettevalmistuste juures. Pavel oli ka nende viie koka hulgas, kes viimati kandideerisid Eesti esindajaks Bocuse d´Orile. Ambitsioone, pealehakkamist, teadmisi ja oskusin ning ka auahnust on Pavelil kindlasti küllaga. Seepärast jäin põnevusega tema poolt pakutavat eelrooga ootama. Restoran Bordoo oli valinud oma eelroa juurde Veuve Clicqout šampanja. Kogu teenindus oli Bordoos vana kooli stiilis elegantne, tähelepanelik ja kõige paremal võimalikul tasemel. Kõik meie soovid said juba enne nende tekkimist lahendatud. Tunda oli asjatundlikku kätt ja pikaajalist teeninduskogemust.

Bordoo verivärske peakokk Pavel Gurjanov

Aardelaegas kolme suupistega. Esiplaanil vutimuna, keskel hive tartar ja tagaplaanil foie gras trühvel

See trühvel ikka hullutas küll veidi

Šampanja juurde sätitud eelroog saabus aardelaekas ja selle tõi lauale peakokk Pavel isiklikult. Tõeliselt kaunis serveering, kus ilusas karbis kolm erinevat suupistet. Koka juhiste järgi tuli neid õiges järjekorras manustama hakata. Esimeseks suutäieks oli vutimuna, mis peedilt punased põsed saanud ja kus siiamari krooniks sätitud. Vutimuna oli ideaalses küpsusastmes ning kreemisust jagus lisandite toel rohkem, kui ühest väikesest vutimunast oodata oskaks. Teiseks suutäieks oli parmesanitšipsil serveeritud hirvetartar. Sinepine, kreemine, parajalt rammus ja õrna lihaga suutäis. Mõlema suutäie koostöö rosé šampanjaga oli igati kaunis ja täiuslik. Kõik maitsed haakusid omavahel ja šampanja punased marjad ning täidlus töötles nii vutimuna kui hirvefilee ilusaks ja harmooniliseks suutäieks. Üllatusesinejaks siin koosluses sai aga kolmas suupiste ehk siis foie gras trühvel, kus kreemine nuumhane maks oli ümbriseks saanud tumeda šokolaadi koos pähklipuruga. Ehk siis Rocher trühvli foie gras´ga versioon. Üsna omapärane ja kummastav kogemus, aga igati toimiv kooslus, mis selgus maitstes. Kindlasti kõige põnevam nende kolme suupiste seast. Ka šampanja tundus hetkeks sellest ootamatust kooslusest ehmatavat, sest trühvlit koos šampanjaga nautides tõusis hetkeks esiplaanile tumeda šokolaadi võimas maitse. Samas neutraliseeris šampanja šokolaadi domineerimise elegantse kuid kindla vasakhaagiga. Hea näide sellest, kuivõrd kompleksne ja täiuslik võib üks šampanja olla ning kuivõrd universaalne on šampanja toiduga sobitamisel.
Kindel võib olla selles, et Bordoo uus tulemine on põnev ja kindlasti tasuks sinna lähiajal ka uudistama minna. Kas siis kolme erineva ampsuga eelrooga nautima või juba põhjalikumaks mitmekäiguliseks õhtusöögiks. Uue koka ambitsioonid ja plaanid lubavad põnevaid elamusi.
Enne lahkumist toodi lauda veel petit four ehk väikesed magusad suupisted, mis enne lahkumist suu magusaks ja meele rõõmsaks tegid.

Noa. Karge ja kodumaine. 
Tallinna võrratut kilukarbivaadet kauba peale pakkuv võimas ja võimekas Noa restoran pakub samuti oma versiooni rosé šampanjast ja eelroast. Sel ajal, kui restorani külastasime, eripakkumise kohta infot küll väljas ei olnud, aga küsimise peale saime koheselt vastuse. Noa restoran oli otsustanud Ruinart šampanja kõrvale pakkuda loomulikult kodumaist päritolu rohumaa lihaveisest valmistatud carpacciot koos õhulise ja suus pea olematuks sulava rukkikrõbedikuga. Sinna vahele oli end peitnud veel viskimajonees, pesto, sibul ja lendkalamari. Igati hõrgutav ja võrgutav kooslus.

Menüüs esimesena kirjas olev veis on siis see pakkumine, mis sobitatud Ruinart rosé šampanja juurde

Kaminaleek muudab olemise hetkega hubaseks



Peakoka tervitus - kirsikaste, parmesanipuru, kreemjas maks ja karulauk

Peaosaline ehk veisecarpaccio koos õhulise rukkikrõbedikuga

Teenindus oli Noas sel korral asjalik, aga paraja distatsiga. Ei liigset poputamist, aga samas kõik vajalik sai pakutud ja ka küsitud-pakutud. Esmalt toodi lauda peakoka tervitus, mis oli igati hõrk algus. Ka peakoka tervituseks toodud kreemja maksa, parmesanipuru ja kirsikastmega sobitus elegantse Ruinart rosé šampanjaga ilusti. Kergelt oranžikama tooniga Ruinart rosé šampanjalt tasub oodata väga kaunist stiili. Mõõdukas mõrkjus ja tuntavad tanniinid, kuhu lisanduvad lillelised ja ka kergelt vürtsised noodid ning tunda on ka punaseid marju. Ilusja väga elegantne rosé! Tänu tanniinidele (sisaldab 55% Pinot Noir marja) suudab Ruinat pakkuda väärikat revanši ka punasele lihale. Pakutud veisecarpaccio oli tõeline maitsenauding ning kokku oli seda päris korraliku kõhutäie jagu. Kui kohati kippus rukkikrõbedik ehk kogu komplekti liiga kuivaks muutma, siis tuli lihtsalt lonks šampanjat peale rüübata ja meeldiv ning mahlane kooslus suus taastus hetkega. Kokkuvõttes oli Noa oma tuntud headuses ja täiuses meeldiv karge põige mere äärde koos nauditavate maitsetega ja loomulikult suurepärase šampanjaga.

Dominic. Väärikas ja vääramatu
Kui kusagil tasub veini ja toidu sobitamise peale kindel olla, siis see koht on just Dominic. Juba aastaid väärikalt linna ühe parima veinisobitaja tiitlit kandev ja viimastel aastatel parima joogipakkuja nominendina esitatud Dominic väärib seda tiitlit eelkõige teada ja tuntud sommeljee Imre Uussaare ja peakoka Allar Oeselja suurepäraselt kokkumängiva duo tõttu. Seetõttu ei olnud ka kahtlust, et rosé šampanja pakkumine koos restorani poolt valitud eelroaga saab olema kindla peale nauditav.

Dominc oli valinud oma eripakkumise jaoks Veuve Clicqout šampanja

Täiusliku aperatiivi pakkumine on rõõmsalt roosa. Kompekti hinnaks on 20 eurot, mis on selle luksuse eest ikka väga sõbralik hind



Mina olen müüdud! :)

Pettuma loomulikult ei pidanud ja siinkohal on mul ka raske lõpuni objektiivsust säilitada, kuna ma armastan väga kammkarpe. Väga! Ja loomulikult võimendas kammkarpide nautimist ka sinna juurde sobitatud klaasitäis Veuve Clicquot rosé´d. Tuleb tunnistada, et kammkarbid ei ole kohe kindlasti alati ja igal pool nii mahlased ning teisalt nii parajalt krõbedaks praetud, kui Dominicis. Ega asjata ole seal restoranis pakutud kammkarbiõhtusöögid juba legendiks saanud. Sobivus rosé šampanja ja kammkarbi vahel on ka midagi sellist, mida kokkuvõtvalt saab iseloomustada "match made in heaven" ehk siis taevalik kooslus. Üllatuse pakkus aga kammkarpide kõrvale serveeritud tomatirisoto kitsejuustuga. Nagu meie eest hoolitsenud teenindaja roa juurde rääkis, on tavapärane kammkarpide juurde käiv risoto just rosé šampanjale kohaseks sätitud ehk siis kergelt mõrkjas ja kreemine kitsejuuust ning hapukasmagus tomat aitavad erinevaid maitseid joogiga sobitada ning kokku moodustada ilusa kooskõla ning täiusliku akordi. Dominicil see taaskord õnnestus ja ainult juba selle pakkumise järgi läheksin sinna kindlasti tagasi.

MuSu. Uudsuse võlu ja äärelinna hubasus
Järgmine restoran, mille külastamist ootasin põnevusega juba uudishimu tõttu, oli MuSu. Uus tegija, kellest minuni olid juba mõned kiitvad väljaütlemised jõudnud. Asukoht on Pärnu maantee ääres ja - nagu restoranis vesteldes selgus - kuna raudtee on kohe üle tee, käivadki mõned inimesed seal restoranis just rongiga. Väga vahva vaheldus ja üsna eksootiline ettevõtmine. Hea võimalus ka, sest MuSu ei paikne just päris jalutustänava ääres. Igal juhul ootas mind kohalejõudes MuSu´s väga soe ja armas vastuvõtt. Lahke pererahvas ümbritses mind tähelepanuga ning kohati oli tunne, nagu oleksid olnud kaua oodatud kauge külaline. Lisaks sellele on seal restoranis ka üldine miljöö mõnusalt armas ja just natuke äärelinnaline ning seda viimast just kõige paremas mõttes. Teenindajalt sain ka teada, et kui plaan siia õhtul tulla, siis oleks hea eelnevalt laud broneerida, sest õhtuti tuleb pahatihti inimesi ukselt tagasi saata, kuni kõik kohad on täis. Hea märk alles selle aasta alguses avatud restorani puhul.

Mõnuaslt rahulik ja hubane interjöör

Toidu juure pakutakse iseküpsetatud rukkileiba maapähklit, rosinate ja päevalilleseemnetega ning Itaalia köögi klassikut focacciat

Veuve Clicquot ja mullide mäng

MuSu komplekt rosé šampanja juurde

Ehe klassika

Mõnusalt hubane interjöör

Mis aga puudutab rosé šampanjaga sobitatud pakkumist, siis oli MuSu läinud klassikalist teed. Šampanjaks oli valitud Veuve Clicquot ning sinna juurde pakuti pliine suitslõhe, hapukoore ja forellimarjaga. Hästi klassikaline kooslus ja samas alati toimiv. Pliinid olid pigem õhukesed kui paksukesed. Lisandiks oli sätitud sibulaga hapukoort, õrnsuitsulõhet, forellimarja ja sidrunikoort ning kastmesse ka veidi sidrunimahla. See sidruni lisamine oli teenindaja sõnul just see nüanss, mis pidi muidu tavapärase koosluse šampanjaga veel paremini ühenduvaks muutma. Kooslus toimis igati veatult ja kui niisama süües oleks ehk lõhe veidi liiga soolane tundunud, siis šampanja aitas ka selle ilusti ära lahendada ning leevendas koheselt soolast mekki. MuSu teenindaja oli seni ka ainuke, kes veidi pikemalt šampanjat ennast tutvustas. Seda tasuks ehk eriti välja tuua, kuna kõnealuse eripakkumise üheks ideeks on kindlasti šampanjasid ja eriti rosé šampanjasid veidi laiemalt tutvustada ning vähemalt valmisolek ka jooki sarnaselt toiduga tutvustada, võiks selle pakkumise raames olla pigem reegel. Kokkuvõttes võib öelda, et uus tulija on igati elegantse sisseaste Tallinna restoranimaailma teinud ja üks armas koht kesklinnamelus on igati teretulnud värskendus. Kindlasti on plaanis sinna tagasi minna, et ka põhimenüüd testida. Soovin MuSule jõudu ning loodan, et MuSu töötajate esialgne püüdlikkus ja silmade sära  mõne aja pärast ei asendu rutiinist kantud formaalse viisakusega (nagu pahatihti kipub juhtuma).


Kadriorg. Elegantne ja stiilne.
Kadrioru restoran on taas üks neist vanematest olijatest, kelle puhul pidin päris pikalt meenutama, millal sinna viimati sattusin. Restoranide tõmbekeskustest veidi eemal asuv ja Kadrioru sulnisse rahusse hästi sobituv restoran on siiski alles ja mitte ainult alles, vaid ka väga hea tervise juures, nagu selgus.


Kadrioru restoran panustab Ruinart šampanjale ja Foie Gras´le



Armsalt hubane interjöör

Laudadel püüavad pilku kästitööna tehtud kaunid keraamilised kausid

Veiniklaas küünlajala rollis

Täiuslik aperitiiv - Ruinart rosé koos Foie Gras trioga


Esiplaanil suupiste balsamico marjade, kirsiželee ja foie gras´ga

Siin esiplaanil aga marjane ja puuviljane tõlgendus foie gras teemal maasika ja mangog

Teenindus on Kadrioru restoranis igati tähelepanelik ja saan väga personaalse ning hoolitseva suhtumise osaliseks. Nagu teenindajalt uurides selgub, et eripakkumises oleva Foie Gras trio töötatud välja just rosé šampanja jaoks ja pakutavat jooki silmas pidades. Vahva on see, et väike eelroog sisaldab endas kolme erinevat maitsete kooslust ja seega ka kolme erinevat elamust. Sarnaselt Bordoo restoranile, on ka siin oluline, millisest suupistest alustada ehk siis vastavalt soovitusele alustasin kõige kergemast ehk maasika, mango ja foie gras´ga ampsust, mille kohta teenindaja veel lisas, et siin on püütud maitsekooslusesse haarata just Ruinarti šampanjas üsna tuntavalt esinev Pinot Noir mari. Suupiste ise oli hästi õrn ja siidine. Ilus maitsete harmoonia ja selline naiselik lähenemine. Veidi tugevama maitskoosluse esitas balsamico marjade ja kirsiželee seltsi sätitud foie gras. Maitstes ilmus kusagilt välja ka plaksusuhkur ehk siis kokku oli päris intrigeeriv ja marjane ilutulestik suuõõnes. Selle suupiste puhul oli silmas peetud eelkõige šampanja seda poolt, mis jääb Chardonnay marja kanda. Kooslus oli koos pealerüübatud šampanjaga igati nauditav ja maitsed haakusid veatult. Viimaseks foie gras kirsiks jäi aga taas kord päris hullutavalt mõjus trühvel, kus kreemine foie gras oli end valge šokolaadi kesta sisse sättinud. Nii kulunud, kui see väljend ka ei ole, siis valge šokolaadi ja foie gras trühvel lihtsalt sulas suus. Magus, kreemine, siidine ja sametine. Luksuslik suutäis, millele kreemisust taltsustas šampanja oma mõõduka happesusega ning täiendas oma täidlusega. Elevust maitsjate ridades on selle trühvli puhul igal juhul garanteeritud.
Ka Kadrioru restoran suutis end taas meelde tuletada ja parajalt üllatada. Sinna tasuks sisse astuda mõnel rahulikul päeval, kui enne veidi kaunis Kadriorus jalutatud ja siis soov mõnusas vaikses meeleolus ka nauditavat toitu nautida. Koos oma kõige armsamatega. Idülliline on ehk see sõna, mis kõige enam Kadrioru miljööd nii restorani sees ja restoranist väljas iseloomustab.





8. veebruar 2016

Lehtkapsaleiud meie kaubandusvõrgus. Ja sellest, kuidas neist siis lehtkapsatšpse teha

Lehtkapsas (ingliskeelses maailmas tuntud kui kale) on üks mõnus tegija roheliste köögiviljade kategoorias. Minu vaieldamatu lemmik ja juba mõnda aastat ja seetõttu tean üsna täpselt, kust seda rohelehelist kapsalist leida võib. Liiga head lood sellega paraku ei ole ehk siis stabiilsemalt ilmus see kapsaline meie kaubandusvõrku veidi rohkem kui aasta tagasi ja saada on teda paraku seni vaid valitud kohtades. Täpsemalt siis Stockmannis (köögiviljaosakonnas paremat kätt esimesel riiulil lahtiselt korvides), Rimides (valdavalt on olnud hakituna ja 200 g kottides, paar päeva tagasi kohtasin ka lahtiseid lehti) ja siis Ökosahvris ning ka Nopis olla nähtud.

Lehtkapsatšipsid. Võimatu tüdineda :)

Ülevaade meie kaubandusvõrgus saadaolevatest lehtkapsastest. Vasakul Rimist lahtiselt müüdavad lehtkapsalehed (hind ulmeline 2.99 ehk siis ülisõbralik!), üleval Rimis pakendatuna müüdav hakitud lehtkapas 200 g pakendites ja paremal Stockmannis lahtiselt müüdav kähar lehtkapsas (hind oli vist 7.99 kg)

Miks ma siis sellise detektiivitöö olen ette võtnud ja miks mulle lehtkapsas korda läheb? Esmalt loomulikult seepärast, et see mulle lihtsalt maitseb. Hommikuse muna kõrvale pannilt kergelt läbi kuumutatud lehtkapsas või siis ahjus krõbedaks küpsetatud lehtkapsatšipsid on mu tõelised lemmikud. Lehtkapsas sobib hästi ka erinevatesse salatitesse, vokkidesse, suppidesse, panniroogadesse ja veel mitmetesse toitudesse. Teiseks kindlasti see, et lehtkapsas on üks toitainerikkamaid köögivilju, mis vitamiinidevaesel talvisel ajal kindlasti meie lauale võiks sattuda. Lehtkapsa ajalugu on tegelikult üsna muljetavaldav ning teda on kasvatatud juba üle 2000 aasta ehk siis kindlasti ei ole tegemist mingi moodsa aja uue epaka köögiviljaga. Lehtkapsas sisaldab märkimisväärselt C-vitamiini ja rauda ning ohtralt ka K-vitamiini. Kuna lehtkapsas on koos nii kaltsium kui C-vitamiin, siis on täidetud ka kaltsiumi omastamise eeldus ehk siis kaltsium imendub organismis tõhusamalt just C-vitamiini abil. Tänu rauasisaldusele on lehtkapsas kasulik südame- ja kogu veresoonkonna tervisele. Vereloome püsib heas toonuses. Ja lisaks sellele on lehtkapsas ka hulganiselt antioksüdante, mis teatavasti aitavad võidelda vananemise ilmingutega. Tänu suurele kiudainesisaldusele on lehtkapsas ka detox-köögivili, mis aitab meie organismil puhastuda. Seega on järeldus lihtne - kui satute lehtkapsale poes peale, siis ärge pikalt mõelge,vaid haarake üks puhmas kaasa!

Lehtkapsas enne ahju lükkamist. Allpool siis kähar lehtkapsas, mis küpseb kiiremini ja üleval Rimist toodud sinakasroheline ja tugevama lehega saak




Kui aga lehtkapsas poest toodud, siis kõige lihtsam on alustada tutvumist lehtkapsaga tšpiside valmistamisest. Selleks oleks vaja esmalt lehtkapsas rootsu küljest vabastada ja lehed parajateks tükkideks rebida või hakkida. Siis tuleb lehtkapsas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, oliiviõliga piserdada, soolahelbeid peale puistata ning kõik siis käte abil läbi segada, et kogu lehtkapsas oleks ilusti õliga kaetud. Soovi korral võib lisada ka erinevaid maitseid või lisandeid - mulle meeldib lisaks pannile veel seesamiseemneid saputada, olen kasutanud ka erinevaid maitseaineid või ürdisegusid (nt Lähis-Ida maitsesegu Za´tar,  Jaapani Furikake, persillade vms). Kes soovib teravamat elamust, võib näiteks tšillihelbeid lehtkapsale lisaks puistata. Sobib ka suitsutatud või lihtsalt magusa paprika pulber või lase lihtsalt silmad oma maitseaineriiulist üle ja katseta erinevaid maitseid. Silmas tuleks pidada ka seda, et lehtkapsast ahjuplaadile laotades peaks plaadile jääma vaid üks kiht kapsast. See tagab lehtede krõbedaks küpsemise. Kui kapsatükke üksteise peale kuhjata, jäävad alumised kapsatükid nätskeks ega küpse krõbedaks. Suurema koguse puhul tasub küpsetamist mitmes osas teha.
Kui lehtkapsas maitseainete ja õliga koos, siis tuleb ahjuplaat lükata eelsoojendatud ahju ca 170 kraadi juurde. Õhuke lehtkapsas küpseb kiirelt, seega liiga kaugele ei tasu ahjust minna. Kui kapsatükid hakkavad õrnalt-õrnalt mõne koha pealt pruunistuma ja katsudes juba veidi krõbedad on, siis tasub korra plaaditäis läbi veel segada ja siis naaatukeks veel ahju lükata. Kokku kulub lehtkapsatšpiside valmistamiseks umbes 7-10 minutit. Ja kui sulle tundub, et ahjus võetuna ei ole mõned tükid veel krõbedad, siis jäta jahtuvasse ahju lahtise ahjusuuga need tšipsid lihtsalt mõneks ajaks veel kuivama. Nii väldid kõrbemaminekut ja tagad samas kuivamise.
Pakkuda tasub neid tšipse ka niisama krõbistamiseks või siis ka salatitesse või mis iganes toidu peale saputamiseks. Igatepidi imehead!


4. veebruar 2016

Kreemised mascarponetäidisega trühvlid

Vahel ihkab hing midagi head. Sellist head, natuke patust ja mõnusalt kreemist. Sellist päris-päris asja, mille puhul ka väike patustamine maitsenaudingu tõttu õigustuse saab. Isevalmistatud trühvlid on midagi just sellist, millega aeg-ajalt end ja oma armsaid hellitada. Eriti praegu tasub trühvlite peale mõelda, kui sõbrapäev vaid kümne päeva kaugusel. Poodides pakutavad südametega mõmmid või südamemustrilised sokid on küll vahvad, aga sugugi mitte personaalsed ja viiendat korda sarnast "üllatus" viia pole ka ehk kõige parem mõte :)





Lahendus on aga lihtne. Lihtsam kui ehk arvata oskadki. Nelja komponendi ja väikese ettevõtlikkuse toel võib valmis teha imamaitsvad ja vägagi isiklikku kingitust võimaldavad trühvlid. Mõnusa pähklise tummise maitse annab neile trühvlitele Monbana šokolaadijoogi pulber, millest ei pea sugugi ainult jooki valmistama.
Ja mis saab olla armsamat, kui väike omatehtud magus kingitus oma kõige armsamtele.
See lihtne valem on aga järgmine:
200 g mascarponet, toasoojana
3-4 sl Monbana šokolaadijoogi pulbrit (kas tavalist või näiteks pildil olevat pähkli-šokolaadijoogi pulbrit, neid tooted võid piiluda KAFO lehelt)
soovi korral 1-2 sl Vana Tallinna likööri
terveid röstitud sarapuupähkleid (nt Germundi valikust)
200 g tumedat šokolaadi
kaunistamiseks pähkleid, kuivatatud roosiõielehti (saab Piprapoest), nonparelle vm meelepärast.
Sega toasoe mascarpone Monbana šokolaadijoogi pulbriga. Kui soovid lisa ka väike või natuke rohkem kui väike sorts Vana Tallinna likööri. Sega kõik ühtlaseks. Võta umbes dessertlusikatäis mascarpone kreemi. Peida sinna keskele üks terve sarapuupähkel.

Iga trühvli sees peidab end terve pähkel


Aseta mascarpone pallikesed paariks tunniks külma. Kui mascarpone on tahenenud, sulata vesivannil 200 g tumedat šokolaadi. Kasta pallikesed šokolaadi sisse ja aseta siis majapidamispaberile. Lase šokolaadil hanguda. Paki vastavalt soovile ja maiusta kas ise või vii sõbrale kingituseks.

Postitus sündis koostöös KAFO-ga.

2. veebruar 2016

Kuninglikust krabist. Neljal eri moel

Vaevalt krabiliha siinkandis meie lauale liiga tihti satub. Ma ei pea siin silmas krabi imitatsioone, vaid ikka seda päris, paksu koore sisse peitunud valget ja magusat liha. Olen reisidel alati võimalusel krabi proovinud ja saanud ainult kinnitust, et ma krabiliha suhtes sugugi mitte ükskõikne ei ole. Üks meeldejäävamaid elamusi meenub Indoneesiast Lomboki saarelt, kus leidsime nurgataguse krabibaari, mis pakkuski ainukses toiduna tšillikrabi. Selle valmistamist trügisin isegi kööki vaatama ja see kogemus teeb senini härdaks. Maitselt meenutab krabiliha minu jaoks kõige enam jõevähkide liha ja seda olen armastanud lapsepõlvest peale, kui onu püütud ja lõkkel pajas keedetud vähke jätkus peale püüki mitmeks päevaks. Krabiliha, eriti kui tegemist on kuningkrabiga, on lihtsalt märkimisväärselt rohkem, liha on suurema kiuga ja ühest krabist saab süüa ikka nii, et jagub kogu perele.



Krabist kirjutan seetõttu, et mõned nädalad tagasi pakkus kodumaine uus ettevõtmine Crabit mulle võimalust kuningkrabiga veidi lähemalt tutvust teha. Sellistest pakkumistest on võimatu keelduda ja nii maanduski minu kööki karbike, kus leidsin tõeliselt piraka kuningrabi. Õigemini osa sellest, sest Crabiti kodulehelt lähtuva info kohaselt on punane kuningkrabi on kuni 1,8m siruulatusega. Huuhhh!
Nagu mainitud, jõudis osa sellest hiiglaslikust mereannist ka minu kätesse ja hoole alla. Vaimustudes sellest suurepärasest võimalusest, katsetasin ära kohe mitu krabist valmistatud toitu järjest. Krabiliha kättesaamiseks sobivad hästi näiteks kanakäärid, millega saab krabi kesta ilusti lahti lõigata ja suured ning mahlased lihatükid välja õngitseda.
Kokkuvõttes võin öelda, et lustis kogu pere ja ka lapsed nautisid krabist valmistatud toite kahe suupoolega ning omad lemmikud olid kõigil. Kui mulle meeldis kõige rohkem Jaapani krabisalat, siis laste vaieldamatuks lemmikuks said krabikoogid. Neid pidin lausa jagama, et kõigile ikka jaguks ja esimesena pealesattunu koos oma klassivennaga neid nahka ei pistaks.

Crab Cakes ehk krabikoogid
Krabikoogid said meil hetkega hitiks. Tegemist on Ameerika päritolu roaga, mida serveeritakse ameerikapäraselt koos friikartulitega ja tihti ka saial. Ehk siis selline korralik eine. Saia ja friikad jätsime küll lisamata, aga niisamagi oli krabikook mõnus suupiste. Mitte liialt komplitseeritud roog, aga võluv oma lihtsuses ja maitsete veatus kokkusobivuses. Sõid, muide, ka need, kes muidu mereandide peale kipuvad nina kirtsu tõmbama.



400 g  krabiliha, puhastatuna ja näppude vahel ribadeks tõmmatuna
2-3 sl panko paneeringut või riivsaia
3 rohelise sibula vart, hakituna
200 g maisi
3 sl majoneesi
1 muna
1 tl Worcestershire kastet
1 tl sinepit
sidrunimahla
1-2 küüslauguküünt, hakituna
näpuotsaga cayenne´i pipart
soola ja pipart
õli praadimiseks
soovi korral jahu paneerimiseks
Sega omavahel kõik koostisained v.a. õli ja jahu.Vormi paraja suuruse pätsikesed. Kui soovid, veereta pätsikesi jahus. Mina jätsin selle protseduuri vahele. Kuumuta pannil piisav kogus õli keskmisel kuumusel ning tõsta krabikoogid kuuma õli sisse. Ära panni üle koorma ehk siis liiga palju ei ole korraga vaja krabikooke pannile panna. Prae krabikooke kummaltki poolt mõned minutid kuni need on kuldsed. Serveeri soojana ja paku juurde oma lemmikut dipikastet või lihtsalt majoneesi.

Krabi- ja avokaadotäidisega võileib 
Ka selline lahendus toimis laitmatult laste peal. Hea mahe ja mahlane täidis, mis värske ja krõbeda koorega saia vahele end peitnud, on üsna kindla peale minek. Ma ise oleks eelistanud vaid seda saia vahele läinud salatit rohelisel salatipadjal, aga pool perest väitis, et ilma saiata poleks see pooltki nii hea olnud :)



300 g krabiliha, tükkideks rebituna
1 punane sibul, peeneks hakituna
3 sl majoneesi
2 küpset avokaadot, tükeldatuna
100 g maisi
peotäis värsket hakitud koriandrit
Laimimahla
näpuotsaga jahvatatud vürtsköömneid
soola ja pipart
Sega omavahel kõik koostisained. Maitsesta laimimahla, soola ja pipraga. Serveeri koos värske krõbeda koorikuga saiaga.

Krabitäidisega avokaado
See on nüüd kooslus, mis meeldis eelkõige mulle endale.Teistele pereliikmetele ka, aga nende eelistus jäi pigem krabikookide ja krabisalatiga võileiva poole. Mulle aga meeldis lihtne krabitäidisega avokaado aga täpselt nii hästi, et võimalusel sööksin ma sellist kooslust nii hommiku-, lõuna- kui õhtusöögil.


Täidise valmistamine on imelihtne. Sega kõik kokku ja säti avokaado täidiseks.
krabiliha
Sriracha kastet
Paksemat majoneesi (eriti hea on Jaapani Kewpie majonees, mida saab näiteks MoMo poest Kunderi tänavalt, see on hästi rikkalik, paks ja maitsetihe majonees)
Seesamiseemneid
Avokaadot
Sidruni- või laimimahla
Doseeri kõike täpselt maitse järgi. Sega tükkideks rebitud krabi majoneesi, Sriracha kastme ja maitse järgi soola ja pipraga. Poolita avokaadod ja eemalda kivi. Uurista avokaados olev auk veidi suuremaks ja tõsta sinna krabitäidis. Puista peale seesamiseemneid, piserda sidruni- või laimimahlaga. Naudi koheselt.

Jaapani kurgi-avokaadosalat krabilihaga 
Nonii, see oli nüüd küll minu isiklik lemmik. Sellist salatit sööks ma küll igal võimalikul juhul. Hapukas-soolakas kurk, kreemine avokaado ja kergelt vürtsikas krabiliha - see on kooslus, mis võlub nii maitsete kui tekstuuridega. Super!




1 kurk, õhukeste ribadena (kasuta köögiviljalõikurit või lõika kartulikoorijaga õhukesed viilud ning tükelda need ribadeks)
100 g krabiliha, tükkideks rebituna
1 avokaado, tükeldatuna
riisiäädikat
2 tl suhkrut
1 tl sojakastet
1 sl sojakastet, võid ära jätta, kuid võimalusel lisa kindlasti
1 tl seesamiõli
Veidi majoneesi (soovitavalt Kewpie Jaapani majoneesi)
seesamiseemneid
Sega krabiliha majoneesiga. Tõsta kurgiribad kaussi, Lisa äädikas, suhkur, sojakaste, sake ja seesamiõli. Sega kõik läbi ja tõsta taldrikule. Sinna peale säti avokaadotükid ja sinna peale tõsta majoneesiga segatud krabiliha. Puista peale seesamiseemneid, piserda laimimahlaga. Serveeri kohe.