18. september 2014

Ploomi clafoutis ehk maakeeli ploomi pannikook

Peene nimega clafoutis on tegelikult üks lihtne toit. See on pärit Prantsuse köögist ning tõenäoliselt on tegemist ühe lihtsa magusa koogiga, mida tehti siis, kui mahti toiduga jändamiseks veidi nappis. Clafoutis pandi sageli küpsema ahju järelsoojusesse nii saigi maitsev mahlane pannikook üsna lihtsa vaevaga valmis. Clafoutis on paindlik ka marjade ja puuviljade osas. Levinud on kirssidega variant, samamoodi jääb imeliselt maitsev suviste aprikooside-nektariinide-virsikutega variant ning loomulikult sobituvad sinna imehästi ka meie oma hapukasmagusad ploomid.



Meie clafoutis´ploomid olid veel eriti armsast allikast, Nimelt veetsime nädalavahetuse taas oma uues maakodus (me oleme sellesse lootusetult armunud) ja naabertalu inimesed tulid meiega tutvust tegema. Kaasas suur kotitäis oma aia ploome ja õunu! Imearmas.





Suurem osa ploome sai loomulikult kiirelt kohe ka ära söödud, aga osa nendest leidis endale koha ka ühes mõnusas pannikoogis. Mitte küll ahju järelkuumuses küpsenuna, aga väga maitsva ja mahlasena siiski. Clafoutis´puhul tasub siiski silmas pidada, et kuna tegemist on üha vähese rasvainega küpsetatud koogiga, siis on ta parim värskelt ja seistes kipub ta veidi kuivaks muutma. Selle vastu aitab veidike õhukindlalt suletud karp ja külmkapp.
125 ml jahu
120 g  suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
4 muna
30 g võid, sulatatuna + vormi määrimiseks
125 ml piima
125 ml kohvikoort
500 g ploome, kivid eemaldatud ja poolitatud
Tuhksuhkrut
Sega omavahel jahu, suhkur, vanillisuhkur ja munad. Lisa sulatatud ja veidi jahutatud või, piim ja kohvikoor. Sega kõik hoolega läbi, kuni saad ühtlase massi.
Määri ahjuvorm võiga (ca 20x30 suurusega). Kalla tainas ahjuvormi ning aseta tainasse poolitatud ploomid lõikepool ülespoole. Küpseta 180 kraadises ahjus 40-45 minutit. Lase paar minutit peale ahjust tõstmist seista ning puista siis üle tuhksuhkruga.

Retsept ilmus 2014. aasta Toit&Trend ajakirja septembri-oktoobrinumbris


15. september 2014

Metsaseentega orsoto

Külluslikumast külluslikum seeneaeg jätkub. Kui paar nädalat tagasi rabas metsaalune oma puravikutäpilise maastikuga, siis möödunud nädalavahetuse kokkuvõtteks sobib kasutada määratlusi, mis kõnelevad riisikate ja pilvikute uputusest. Ma ei olegi vist kunagi niimoodi seeni metsast välja toonud, et põhimõtteliselt ei õnnestu minna teest kaugemale kui mõnikümmend meetrit. Täiesti uskumatu aasta! Suvesoojast ilmast ma parem ei räägigi. Tundub kokku kui muinastjutt.
Paraku kehtib ka sel aastal reegel, et kui seened metsast välja toodud, tuleb nendega midagi ette võtta. Kaks seeni täis korvitäit jõllitavad mind ka hetkel terrassil juba üsna etteheitval ilmel. Marineerimine tundub olevat hetkel Eesti rahvusspordiala nr 1. Poed olevad äädikast tühjaks ostetud ja ka siin blogis figureerivad TOP-is marineeritud seente retseptid.
Kui seenesousti piisavalt juba söödud, võib vahelduseks teha ka seentega orsotot.


Orsoto on nagu risoto, aga riisi asemel kasutatakse odrakruupi. Selline risoto meetodil valmistatud kruubiroog koos metsaseente ja pecorino juustuga on erakordselt maitsev ja kindlasti äraproovimist väärt. Orsoto puhul on ideaalne, kui ta jääb pigem veidi vedelam ja kreemisem. Kui ta kipub liiga kuivaks muutuma, lisa veidi vedelikku lisaks. Pildid on paraku tehtud sel ajal, kui metsast veel ainult kukeseeni võis hea õnne korral leida. Saabuvast puravikuuputusest ei olnud pildistamise ajal veel aimugi.
250 g odrakruupi, pestud ja eelnevalt paar tundi leotatud
400 g kukeseeni, puhastatuna ja tükeldatuna
2  sibulat, hakituna
2 küüslauguküünt, hakituna
Oliiviõli
Võid
1 dl valget veini
Ca 1 liiter kana- või köögiviljapuljongit
50 g pecorino juustu
Soola ja pipart
Hakitud värskeid ürte (nt petersell, tüümian)


Kuumuta pannil või ja prae keskmisel kuumusel pool hakitud sibulast mõne minuti jooksul läbi. Lisa seened ja need ka kergelt läbi. Üle praadida ei ole mõtet, eriti siis, kui tegemist on väiksemate seentega. Maitsesta soola ja pipraga ning tõsta kukeseenesegu kõrvale.
Kuumuta pannil õli ning prae pannil keskmisel kuumusel hakitud sibul klaasjaks. Lisa küüslauk ning kuumuta see ka läbi. Lisa sõelal nõrutatud odrakruubid ja prae kiirelt läbi. Lisa vein ja lase kuumus läbi keeda, et alkohol aurustuks. Hakka lisama järk järgult kuuma puljongit. Esmalt kalla puljongit niipalju, et kruubid oleksid kaetud. Kui kruubid on vedeliku sisse tõmmanud, siis lisa järgmine ports puljongit. Keeda niikaua, kuni kruubid on pehmed. Toit ise peab olema pigem vedelapoolne, sest vedeliku imamine jätkub. Sega juurde kukeseenesegu ning osa riivitud pecorinost. Maitsesta soola ja pipraga. Sega läbi ning aseta taldrikutele. Puista peale ülejäänud juust ning hakitud värsked ürdid. Serveeri kohe. Serveerimisel võid lisada veel oliiviõli.

Retsept ilmus 2014. aasta sügises Toit&Trend numbris.

10. september 2014

Suvi jätkub. Grillitud koftad pitaleivaga

Imeline nädal on jälle käsil. Kui tavaliselt on september ikka igati sügis, siis sel aastal oleme saanud veidi suve veel kingituseks. Väljas on soe, päikest on palju ja hinges vahepeal pealetükkinud sügisnukrus hetkeks jälle taandunud. Nautigem seda mõnusat suve jätku, seniks kuni seda on.


Et aga suvi ja grillimine on lahutamatud, siis on jätkuvalt õige aeg veidi toitu ka õues valmis teha. Meie sellesuvine uus abivahend on savist Emile Henry hamburgerigrill, millel saab kahel erineval tasapinnal valmistada nii erksamat kuumust vajavat liha ja samas soojendada ka hamburgerisaia, pitaleiba või siis ka muud meelepärast. Viimati sai valmistatud lihapalle, mille päritolujärgne nimetus on koftad. Neidsamu koftasid sai sättida keskelt tühja pitaleiva sisse. Veidi rohelist salatilehte, köögivilja, meelepärast kastet ja maitsev suutäis ongi valmis.



Sellised mõnusad koftad valmivad üsna lihtsa vaevaga. Vaja läheb:
4 küüslauguküünt
500 g hakkliha (sobib tavaline seguhakklina, veisehakklina, minu lemmik on kindlasti turult saadav lambahakkliha)
1 sibul, hakituna
peotäis hakitud värsket peterselli
1 tl jahvatatud koriandrit
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
1/2 tl jahvataud kaneeli
näpuotsaga cayenne´i pipart
näpuotsaga jahvatatud ingverit
värsket jahvatatud musta pipart
õli
Jahu
Lisaks:
pitaleibasid (mina ostan neid Prismast)
tomatit, suvikõrvitsat, kurki vm
teravat adžikat või muud meelepärast kastet


Purusta küüslauk ning sega hakkliha, sibula, peterselli ning vürtsidega. Sega ühtlaseks massiks. Veereta näppude vahel ja hiljem jahusel pinnal paraja suurusega lihapallid. Kuumuta grill, määri grillialus õliga ning küpseta lihapallid valmis.
Samal pannil kuumuta ka pitaleivad ning soovi korral grilli ka köögiviljad.
Serveerimiseks lõika pitaleivad pealt lahti, aseta sinna sisse rohelisi salatilehti, tomatit, kurki, grillitud koftasid, salatikastet ja kõike seda, mida hing ihaldab.
Naudi koos sooja suvelõpu ja päikesega!

Pildil nähaolevaid savist hamburgerigrillimise aluseid saab osta Home Decori poest www.homedecor.ee. Neid on kahes erinevas värvis. Lisainfot selle toote kohta leiab SIIT. Enne ostu sisesta voucheri koodiks "isetehtud", siis on kaup sulle 15% soodsama hinnaga.

5. september 2014

Mahlane ploomikrõbedik

Krõbedikud ehk ingliskeelselt crumble´id on iga perenaise unistus. Mugavuskook. Käid korra köögis ära, veedad seal mõned produktiivsed minutid ja lükkad krõbediku ahju, siis ootad natuke aega, kuni ahi loomingu valmis küpsetab ning siis võtab malbel ilmel vastu komplimente. Krõbeda kaerahelbe ja mahlaste viljade koosluses on midagi sellist, mille peale võib alati kindel olla. No toimib! Kas sel hooajal. Kontrollitud :)



Üldjoontes on krõbedikuga tõesti nii, et ebaõnnestumise võimalus on pea olematu. Võib ainult selle liiga kauaks ahju unustada või siis suhkru soolaga segi ajada. Seega ka algajale kodukokale igati jõukohane ettevõtmine ja samas võib kindel olla, et seda krõbedat maiust valmistavad ka kõik edasijõudnud kokad.
Retsept ise on piinlikult lihtne. Kohandatav ka õuntele või muudele marjadele-puuviljadele.
ca 1 kg ploome või muid puuvilju/marju
100 g jahu (võid kasutada täisteranisujahu)
100 g jämedaid kaerahelbeid
1 tl küpsetuspulbrit
100 g võid
150 g suhkrut (soovitavalt tumedat ja rafineerimata)
Soovi korral võid ploomidele pudistada veel mandlimartsipani.



Mulju näppude vahel või kuivainetega segamini, kuni moodustub ühtlane puru. Laota poolitatud või sektoriteks lõigatud ploomid ahjuvormi põhjale. Laota sinna peale kaerahelbepuru.


Küpseta 180-200 kraadi juures 30-40 minutit, kuni krõbedik on pealt mõnusalt kuldpruun.
Serveeri vanillikastme või vanillijäätisega.

Kuna krõbedikku ei ole võimalik vormist välja tõsta ehk serveerida tuleb sellestsamast nõust, millega krõbedik küpseb, siis on oluline, et ka ahjuvorm oleks esinduslik. See kaunis punane ja mõnusalt voolava vormiga ahjunõu on pärit taas Emile Henry kaubamärgi alt ning Homedecor.ee poest on võimalik kõigil soovijail seda ka endale soetada. Lisainfot selle vormi kohta leiab SIIT.

29. august 2014

Krõbeda panko paneeringuga ja päikesekuivatatud tomatiga ahjukala

Üks mõnusalt lihtne retsept, kuidas kiirelt ja vähese vaevaga valmistada tõsiselt maitsev ahjukala. Selle kala puhul on võtmesõnaks panko paneering, mis on jämedama jahvatusega kui meil põhiliselt kasutatav riivsai ning jääb seetõttu ka õhulisem ja krõbedam. Panko on pärit Jaapanist ning valdavalt kasutatakse seda panko paneeringut frititud toitude puhul. Jääb tõeliselt krõbe ja mõnus. Selle kala puhul tuleb esmalt paneering korraga valmis teha, siis kalale laotada ja kala koos paneeringuga hoopis ahjus valmis küpsetada.


1 kg valge kala fileed (sobib nii tursk, ahven, koha jt)
50 g võid
1,5 dl panko paneeringut (kasutasin SEDA Umami.ee pankot)
1 sibul hakituna
2 küüslauguküünt, hakituna
4 päikesekuivatatud tomatit, hakituna
peotäis siledalehelelist peterselli
sidrunikoort
soola ja pipart maitsetamiseks
majoneesi


Sulata pannil või, sega juurde panko paneering, sibul, küüslauk, petersell, päikesekuivatatud tomatid ja sidrunikoor. Sega läbi ja maitsesta soola ja pipraga. Prae kiirelt läbi. Lõika kalafileed suupärasteks tükkideks ning maitsesta soola ja pipraga. Määri kala ülemisele küljele majoneesi ning tõsta igale kalafileele paras ports paneeringut. Suru paneering kala külge kinni. Küpseta eelsoojendatud ahjus 200 kraadi juures umbes 10-15 minutit, kuni kala on läbi küpsenud. Väldi üleküpsetamist. Kala küpsemise pikkus sõltub filee paksusest.
Serveeri meelepäraste köögiviljadega või ka riisiga.

24. august 2014

Kuidas grilli ahjuna kasutada. Mõned lihtsad pirukad ja suupisted saviplaadil küpsetatuna

Sel suvehooajal oleme mõnuga hullanud saviplaadiga, mida saab kasutada tavalisel grillil. Kuumal suvel tundus üsna vastuvõetamatu idee palavas toas veel kuuma ahjuga jändama hakata. Kogu söögivalmistamine kandus sujuvalt õue. Kui grillil liha ja köögiviljade küpstamine on pigem tavapärane, siis selleaastaseks lahedaks avastuseks oli kuumakindel saviplaat. Kui sul on olemas suletava kaanega grill, siis saabki lihtsa vaevaga endale ahju kombineerida. Kusjuures küpsetistele peaks sel moel tekkima kiviahju efekti meenutav maitse.

Lihtne kombinatsioon kahest täisteratortillast, juustust ja spinatist

Seenepirukad grillil. Miks mitte?

Üks korralik pärmitaina focaccia juustu ja rosmariiniga. Täiesti võimalik ka grillil küpsetada.

Meie oleme reeglina kasutanud söegrilli, et maitse veel ehedam oleks. Elava tule vastu ei saa miski. Samas saab sellist saviplaati edukalt ka gaasigrillil kasutada. Igal juhul tasub järeleproovimist.
Toon siin mõned lihtsad ideed, mida saab SELLISTE Emile Henry savist grilliplaatidega valmistada. Oleme ise järele proovinud ja tulemust võime ainult kiita.

Grillitud täisteratortillad juustu ja spinatiga
Esmalt üks kõige lihtsam variant. Grillitud tortillad sulava juustu ja erkrohelise spinatiga on muutunud meil juba täiesti traditsiooniks. Lapsed sätivad end nende valmimise ajal grilli juurde ritta ja kui muidu kipub spinat ehk veidi ninakirtsutust tekitama, siis sellisel moel süüaks ülikasulik spinat ära vähimagi nurinata.


Idee on lihtne. Tuleb võtta kaks tortillat, soovitavalt täistera varianti. Kahe tortillaketta vahele tuleb panna ohtralt riivitud juustu, kusjuures siin tasub katsetada erinevaid juustuvariante - väga maitsev on kitsejuust, laste lemmik on mozzarella ja parmesani kombo, teravama maitse armastajatele sobiks kindlasti sinihallitusjuust, mõnus on ka suitsujuust jne. Spinat tuleks enne kiirelt pannilt või seest läbi lasta ja siis veidi väiksemaks hakkida. Ega siis muud kunsti polegi, kui et kahe ketta vahele juustu ja pannilt läbi käinud spinatit. Suru tortillad veidi kokku, raputa saviplaadi peale veidi jahu ning grilli seni, kuni juust parasjagu sulanud. Enne lahtilõikamist lase veidi seista.



Samalaadset suupistet võib teha ka pannil. Siis tuleks pannile lihtsalt veidi õli või võid panna ja tortilladuot koos täidisega veidi aega praadida.
 
Kukeseenepirukad
Endal oli esialgu ka päris põnev, kas pirukategu grillil ikka õnnestub või mitte. Õnnestus väga hästi ja saviplaat ning elav tuli annavad maalähedastele seenepirukatele veel eriti mõnusa maitse. Alustada tuleks kukeseente ettevalmistamisest. Puhastatud ja tükeldatud seened tuleks pannil või sees praadida. Praadimise ajal lisa ka hakitud sibulat ning soovi korral ka hakitud küüslauku, tüümiani, punet, tilli või soovi korral ka veidi tšillit. Kui soovid kreemist täidist, sega seentele lisaks veel merevaiku. Maitsesta soola ja pipraga.
 
 

Tainana kasuta võiga pärmi-lehttainast. Rulli jahusel pinnal tainast ristkülikud ning aseta iga ristküliku keskele kukeseenetäidis. Keera ristkülik diagonaalselt kokku, et tekiksid kolmnurksed taskud. Vajuta servad korralikult kinni. Võid "liimina" kasutada näiteks munavalget või ka lihtsalt vett. Aseta valmis kolmnurgad grillile asetatud ja kuumale saviplaadile, sulge grilli kaas ning küpseta seni, kuni pirukad on valmis ja kuldpruunid. Söö kohe, sest muidu söövad teised kõik ära :)
 
Saviplaadi focaccia juustu ja rosmariiniga
Saviplaat armastab ka pärmitainast. Ei ole vist kellelegi saladus, et üks korralik pizza valmib ikka saviahjus ja päris tulel. Saviplaadi ja söegrilli abil saab midagi vaese mehe pizzaahju sarnast ka ise kokku kombineerida. Vähemalt meile meeldib küll nii mõelda. Foccaccia on aga üks äraütlemata mõnus saialine
 
 
 
500 g nisujahu
2 tl soola
1 pakk kuivpärmi
2-2,5 dl käesooja vett
80 ml oliiviõli (nt SEDA suurepärast tugevamaitselist oliiviõli)
1 sl suhkrut
soolahelbeid
rosmariinioksi
Riivitud juustu pealeriputamiseks
jahu rullimiseks
oliiviõli serveerimiseks
Kaalu kaussi jahu, lisa sool, sega juurde kuivpärm ja suhkur. Kalla juurde oliiviõli ja vesi (esialgu ära kogu veekogust taina sisse kalla). Sõtku ühtlaseks tainaks. Kui tainas tundub liiga kuiv ja ei hakka kokku, lisa vett. Sõtku tainast umbes kümme minutit, kuni see on ühtlane ja läikiv. Sama protseduuri puhul aitab ka tainakonksuga köögikombain, mis peaks taina mõnusaks palliks sõtkuma. Pea silmas seda, et liiga suure jahusisaldusega tainas muudab saia liiga kuivaks, nii et tainas peaks olema parajalt pehme.
Rulli või vormi tainas jahusel pinnal ümmarguseks või ovaalseks ühtlaseks lamedaks pätsiks. Tõsta jahusele savist ahjuplaadile. Jäta umbes üheks tunniks sooja kohta kerikima.
Kerkinud taina peale puista riivitud juustu ning rosmariini. Aseta eelkuumutatud grillile. Küpseta saia ca 20-30 minutit, kuni see on mõnusalt kuldpruuniks küpsenud. Valmis saiale võid piserdada veel täiendavalt oliiviõli ning serveerida oliiviõli koos kuuma saiaga, kuhu saab siis saia dippida.
 

22. august 2014

Porgandisalat koriandri ja pistaatsiapähklitega

See on üks väga mõnus salat. Just selline, et korra prooviks teed ja siis jäädki tegema. Koriandri ja porgandi suurepärasest koostööst on tõenäoliselt paljud aimu saanud nn Korea salatit proovides (kuigi mõni aeg tagasi oli ühes saates juttu, et see on selline "vale-Korea" salat ehk siis välja töötatud Nõuka ajal Koreast välja asunud korealaste poolt ja Koreas sellist salatit ei söödagi). See siintoodud salat on minu meelest veel mitmeid kordi maitsvam ja mõnusam, kuigi maitsekombinatsioon on üsna sarnane ka siin.



Ise sain seda koriandri, küüslaugu ja porgandi võrratut maitsekooslust esimest korda maitsta siis, kui olin 14-aastane ja reisisime emaga Taškenti. Mäletan suur pikki turulaudu, mis olid kaetud porgandisalati kuhjadega, kusjuures porgandiribad olid ikka korralikult pikad. Nagu spagetid. Maitse oli aga üllatav ja ei midagi sellist, mida olin seni porgandisalati nime all maitsta saanud. Nüüd juba mõnda aega on see salat ka meie kandis saadaval.


Suve teisel poolel on seda porgandisalatit eriti mõnus teha, kuna hästi maitsev jääb salat just suviste mahlaste ja magusate porganditega.
400 g värsket porgandid, riivituna või juurviljanoaga tõmmatud peente ribadena
peotäis soolata pistaatsiapähkleid, röstituna ja peenemaks hakituna
paras punt värsket koriandrit
0,5 tl koriandriseemneid, uhmerdatuna (võid kasutada ka jahvatatud koriandrit)
1 väiksem küüslauguküüs, hästi peeneks hakituna
poole sidruni mahl
4 sl oliiviõli
veidi värsket hakitud tšillit
soola
Sega omavahel küüslauk, sidrunimahl, tšilli ja koriander. Lisa juurde õli ning maitsesta soolaga. Sega porgandid kastmega läbi ja lase umbes 30 minutit tõmmata. Serveerimisel tõsta porgandid taldrikule, raputa peale hakitud pistaatsiapähklid ning värske hakitud koriander.


14. august 2014

Kummelikana

See kana oli korralik maitseüllataja. Seni ei olnud ma taibanud ravimtaimena kasutatavat kummelit toidus kasutada. Nüüd tuleb välja, et samavõrd kui ravimtaim, on kummel ka maitsetaim. Ahjus küpsetatud mahlasele kanale annab kummelilisand üllatava ja väga mõnusa lisanüansi.


Tõenäoliselt ei kao sel moel kasutades ka kummeli raviomadused ja lõppkokkuvõttes saabki kaks kärbest ühe hoobiga – selline kummeliga röstitud kana on ühtaegu nii maitsev kui ka kasulik. Tasub kindlasti katsetamist. Maitseüllatus on garanteeritud. Kui värsket kummelit ei ole käepärast, kasuta kummeliteena müüdavat kuivatatud kummelit.
1 terve kana
2 sl head oliiviõli
2 tl soola
Värkselt jahvatatud musta pipart
3 küüslauguküünt, hakituna
Ühe sidruni mahl
2 sl kummelit, kas peeneks hakituna või peeneks pudistatuna
Peotäis värsket punet
1 tl kuivatatud magusa paprika pulbrit
1 sidrun, sektoriteks lõigatuna
Kuumuta ahi 180 kraadini. Mina kasutasin Electroluxi kombineeritud auruahju kerge aurutuse funktsiooni. Sel moel jääb kanaliha oluliselt mahlasem. Tavalisse ahju põhjale võid asetada kuumakindla kausi veega. Kuivata kana majapidamispaberiga. Sega omavahel väikeses kausis kummel, hakitud pune, kuivatatud paprika, sool, pipar, küüslauk ja sidrunikoor. Lisa oliiviõli, sega läbi ning määri kana saadud seguga kokku. Aseta sidruniveerandid kana sisse, seo vajadusel tiivad ning koivad majapidamisnööriga kokku. Tõsta kana pannile, lisa pannile ka veidi vett ning aseta eelkuumutatud ahju. Küpseta ca 1,5 tundi. Valmis kana tõsta ahjust välja ning lase enne lahtilõikamist ca 15 minutit puhata. Juurde sobivad nii värsked kartulid, riis kui ka kuskus või ka värske salat.

Retsept ilmus 2014. aasta suvises ajakirjas Toit&Trend


11. august 2014

Sibulapirukas kartuli-rukki muretainapõhjal

See pirukas sündis ühe õnnestunud katsetuste käigus. Olen ka enne teinud kartuli-muretainast ja siis imestanud, et kuivõrd mõnus see tainas on võrreldes tavapärase muretainaga. Seekord tegin lisaks veel ühe muudatuse tervislikuma (ja tuleb välja ka maitsvama) valiku suunal. Nimelt asendasin tavalise nisujahu rukkijahuga. Mõnusalt rustikaalne ja tõsiselt mõnus pirukas oligi valmis. Kadus laualt turbokiirusel ja olen juba paar korda ka sama pirukat uuesti teinud. Hetkel tasub kasutada juba uue hooaja sibulaid. Värsked suvised sibulad on ühtaegu nii magusad ja mahlased, samas võrratult maitseküllased.



Põhi:
150 g keedetud kartuleid, koorituna
150 g rukkijahu
100 g võid
0,5 tl soola
veidi vett
Töötle kartulid, tükeldatud või ja rukkijahu koos soolaga ühtlaseks massiks. Vajadusel lisa veidi külma vett, et moodustuks ühtlane tainapall. Aseta tainas vähemalt pooleks tunniks külma. Võta tainas külmast ning laota küpsetuspaberiga kaetud pirukavormi põhjale ja külgedele. Küpseta eelkuumutatud ahjus ca 10-15 minutit 180 kraadi juures.
Täidis:
2-3 sibulat, koorituna ja viilutatuna
õli ja võid praadimiseks
150 g juustu (võid kasutada sinihallitusjuustu või ka näiteks kitsejuustu)
200 ml 35%-list koort
2 muna
muskaatpähklit, soola ja pipart
värskeid ürte



Esmalt prae keskmisel kuumusel sibulat õli ja või segus. Hauta aeglasel tulel, et sibul muutuks hästi magusaks ja karamelliseks. Maitsesta soola, pipra ja riivitud muskaatpähkliga. Sega omavahel lahtiklopitud munad ja koor. Lisa pool juustukogusest. Kalla eelküpsetatud põhjale hautatud sibul. Kata koore- ja munaseguga ning puista peale ülejäänud juust. Küpseta 180 kraadi juures, kuni pirukas on kaunilt kuldpruun.
Serveerides puista peale hakitud värskeid ürte. Serveeri soojana ja koos värske salatiga.

9. august 2014

Peaaegu sõnadeta

Inspiratsiooniallikana toimis see imeline hooaeg, kui kõikidel toitudel on jälle õige maitse ja Donna Hay võrratu käekiri.



Pall pühvlimozzarellat, küps tomat kodusest kasvuhoonest, peotäis basiilikut oma terrassilt, head kalamata oliivid, hea oliiviõli koos balsamicoga, värskelt jahvatatud sool ja pipar.
Muud polegi vaja!

7. august 2014

Arbuusijää laimi ja ingveriga

Kuum suvi dikteerib toitumisharjumusi. Pliidi lähedalegi ei tahaks minna ja neelud käivad millegi kerge, jahutava ja mahlase järgi. Arbuus, smuutid, külmsupid, jäised kokteilid, kerged salatid. Suvetoit on mõnus kombinatsioon värskest suveküpsest toorainest ja kergest joonest. Just midagi sellist, nagu on arbuusijää.



Arbuusijää valmistamise esmane põhjus oli proosaline - kodus oli hiiglama pirakas arbuus, mis oli viimase piiri peal küps ning kõik olid end arbuusist kõrini täis söönud. Sooja ilmaga arbuusi ööseks välja jättes oleks ta hommikuks tõenäoliselt juba käärima läinud, külmkappi see jurakas aga ei mahtunud. Natuke nuputamist ja sügavkülma sai tehtud ruumi arbuusijää jaoks.


Tulemus kusjuures oli selline, et jäisel kujul söödi see arbuus kiirelt ära ja järgmisel päeval tuli juba uus arbuus koju tuua, et uus arbuusijää teha.
Tegu on lihtne. Esmalt tükelda ja puhasta arbuus. Eemalda seemned. Tõsta tükeldatud arbuus blenderisse, lisa laimimahla ning kas siirupit ja riivitud ingverit või ingverisiirupit. Mina kasutasin just ingverisiirupit, millega on lihtne lisada nii ingveri särtsakust kui ka magusat maitset. Ingverisiirup on pärit mul The Ginger People kaubamärgi alt ja näeb välja SELLINE. Igati mõnus abimeees glasuurimiseks ja ingverimaitse lisamiseks paljudele roogadele.
Arbuusijää kogused säti täpselt enda maitse järgi paika. Arbuusi magusus on erinev ja inimeste magusalembus ka erinev. Tee täpselt oma maitsele paras segu.



Kalla segu plastmassist või metallist vormi ning kata kas kaane või kilega. Lase paar tundi külmuda, võta siis välja ning sega kahvliga läbi, et tekiks ühtlane jäine puru, mitte känkras mass. Aseta sügavkülma tagasi. Enne serveerimist peaks arbuusijää ka veidi aega toatempretuuril seisma, siis saab mõnusat roosakat jäist puru lihtsalt lusikaga klaasi kraapida.
Serveerimiseks kasutasin NEID Pavina topeltseinaga klaase, millel kahe klaasikihi vahel vaakum ja mistõttu klaasi seinad hoiavad tempratuuri kauem, kui tavaline klaas. Sobib nii kuumade kui külmade jookide ja toitude serveerimiseks.


3. august 2014

Jäätis oliiviõliga

Jäätis on hetkel meile saabunud kuumalaine puhul vist kohustuslikuks toiduks muutunud. Külma jahutavat jäätist ei ole kunagi liiga palju.
Jäätis ja oliiviõli võib esmapilgul tunduda veider kooslus. Üks paigutub pigem soolaste, teine magusate toitude kategooriasse. Samas - kes ei proovi, see ei saagi teada, kuivõrd suurepärase koosluse suudavad moodustada korralik koorene vanillijäätis koos vürtsika ja kvaliteetse oliiviõliga. Paar soolahelvest veel viimistlemiseks ja põnev intriig maitsemeeltele ongi loodud. 


Sel korral kasutasin jäätisele särtsu andmiseks SEDA Cladium Hojiblanco oliiviõli. See on oliiviõli, mis oma maitselt vürtsikam ja rohelisem. Just selline oliiviõli, mille puhul piisab ka väiksest tilgast, et maitsemeeled lahti lüüa ja mõnusalt mitmekülgseid lisanüansse tekitada. Seda tüüpi oliiviõli tasuks käepärast hoida neil, kes oskavad lugu pidada nüansirikastest ja iseloomuga oliiviõlidest, mida saab edukalt maitse viimistlejana kasutada. Paar tilka salatile, bruschettale, risotole või kuhu iganes ja kogu maitsebukett omandab hoopis erksama iseloomu.



Retsepti siinkohal justkui polegi. Võta paar palli head vanillijäätis, kalla peale oliiviõli ning lisa mõned soolahelbeid. Peensoola pole mõtet peale riputada, sobib ikka pigem kvaliteetne soolahelves (nt Maldon või Himaalaja vms).

Seda ja ka paljusid teisi väga kvaliteetseid oliiviõlisid leiab Oliva.ee valikust. Kõnealuse oliiviõli kohta saab lisainfot SIIT.
Serveerimisklaasid on pärit HomeDecor valikust. Tegemist on NENDE Pavina topeltseintega klaasidega, mis sobivad nii kuuma kui külma joogi ning toidu serveerimiseks. Kahe klaaskihi vahel olev vaakum aitab hoida serveeritavat jooki või sööki pikemalt õigel temperatuuril. Lisaks sellele tekib ka vahva efekt õhusrippumisest.


29. juuli 2014

Jahutav vaarikaparfee

Õhuline ja jäine vaarikaparfee keset kuuma ja veidi loidu suvepäeva. Ei ole vist tarvis kaks korda mainida kui hästi see suvega sobib. Tegemist on tõeliselt hõrgutava  ja mõnusalt jahutava kerge jäätisega, mille plussiks on see, et ta valmib ilma jäätisemasinata ning kergema vaevaga, kui klassikaline jäätis. Vaarikad valmivad selle kuumaga ka turbokiirusel, nii et kui vaarikaisu juba ära söödud, siis tasub teha jahutavat vaarikaparfeed.


450 g vaarikaid
85 g tuhksuhkrut
75 g suhkrut
125 ml vett
2 munavalget
3 dl 35%-list koort
Püreesta vaarikad purustajaga. Kui soovid ilma seemneteta tulemust, võid massi suruda läbi sõela. Sega vaarikamassi sisse tuhksuhkur ja sega läbi. Pane potti vesi ja suhkur ning esmalt sulata suhkur pidevalt segades madalal kuumusel. Tõsta kuumust, lase keema tõusta ning keeda ilma segamata vaiksel tulel vähemalt 5 minutit, kuni mass muutub paksemaks ja siirupiseks. Ära lase suhkrusiirupil pruunistuda.


Vahusta munavalged kuni tiheda ja ühtlase vahu saavutamiseni. Nirista kuum suhkrusiirup munavalgevahu sisse pidevalt segades, kuni mass on ühtlaselt kreemjas. Vahusta seni, kuni mass on jahtunud. Vahusta vahukoor kohevaks vahuks. Kalla vaarikapüree munavalgevahu sisse, sega, ning lisa siis vahukoor. Kalla saadud segu plastist või metallist konteinerisse ning külmuta ilma kaaneta 1-2 tundi. Vahusta mass korra läbi, aseta kaas peale ning aseta siis külma tagasi. Veidi enne serveerimist tõsta parfee toatemperatuurile ning tõmba jäätisepalle kuuma vette kastetud jäätisekulbiga.

Retsept ilmus ajakirja Toit&Trend 2014. aasta juuli-augustinumbris.


23. juuli 2014

Meie pere lemmikburks. Parim lambalihaga ja grillil valmistatuna

Milline laps ei armastaks korralikku burksi. Ma ei räägi siinkohal neist verevaestest steriilsetest burksidest, mida suurtest ja üleilmsetest kettidest osta saab. Õige burks on ikkagi värskelt tehtud, kvaliteetsest lihast valmistatud ja parimatest komponentidest kokku sätitud. Mis seal salata, ka ise satun vahel jälle ühe mahlase burksi kütkesse.


Grillihooaeg on täies hoos ja grillil valmistatud lambaliha burger on meie pere suvistesse rutiinidesse end vääramatu jõuga kinnitanud. Selle lambalihast burgeri retsept jõudis minuni ühe armsa sõbra vahendusel, kes ise üle suure lombi elab ja kes soovitas sel moel valmistatud lambaliha proovida. See oli meie peres läbimurde hetk ja muidu lambaliha osas üsna pirtsud lapsed on sellest ajast lambalihaburgerist sõltuvuses. Vahel esitatakse mulle spetsiaalne palve, et palun-palun-palun, teeme täna jälle neid.



Viimastel kordadel olen neidsamu lambaliha burgereid valmistatud spetsiaalsel hamburgeri valmistamiseks ettenähtud Emile Henry SELLEL savist grillialusel. See savist alus pannakse grilli peale ning alumisel osal saab grillida burgerit ning samas ülemisel "riiulil" hamburgeri saia soojendada. Kusjuures ülemise osa kuumus on ka piisav, et sai mitte ainult ei soojene, vaid saab ka krõbeda kooriku. Väga mõnus ja mugav abimees kõikidele burksi sõpradele.




Emile Henry savist grillplaadid on saanud märkamatult meie jaoks suurepäraseks abivahendiks, millel saab valmistada nii liha, kala, köögivilja kui ka kõige muud meelepärast. Hea on nende aluste puhul see, et grillitav kraam valmib ühtlaselt ja söestunud servad on muutunud ajalooks. Samas jätab savi peal küpsetamine toidule väga mõnusa maitse.


Lambalihaburger
500 gr lambahakkliha (minul oli turult ostetud 70% lammast + 30% noorlooma, sobivad tegelikult ka muud hakklihad)
peotäis hakitud värsket münti
peotäis hakitud värsket koriandrit
paar hakitud küüslauguküünt
1 tl valge veini äädikat
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 tl mett
1 tl kaneeli
1 tl jahvatatud paprikat (väga hästi sobib ka suitsutatud paprika pulber)
soola ja pipart maitse järgi
Sega kõik burgeri koostisained, maitsesta. Vormi märja käega peopesa suurused pallid, vajuta need lapikuks ning grilli  kuumal pannil mõlemalt poolt paar minutit. Samal grillil/pannil soojenda ka saiad. Juurde paku meelepäraseid lisandeid.



Mulle meeldib lambaliha juurde pakkuda klassikalist Kreeka tzatziki kastet ja teise valikuna teravat tomatisalsat. Tomatisalsa olen avastanud Felixi valikust ja kui sinna lisada veel veidi hakitud värsket koriandrit, on mõnus kaste paari hetkega valmis.


Tzatziki kaste
2 väikest kurki
2 dl Kreeka jogurtit
2 küüslauguküünt
oliiviõli, sidrunimahla, hakitud münti, soola
Riivi koorega kurk jämeda riiviga, riputa soolaga üle, tõsta sõelale ja lase 10 minutit seista. Haki küüslauk peeneks ning sega kurk ning küüslauk jogurtiga. Lisa ülejäänud ained, maitsesta soolaga ning lase enne serveerimist veidi maitsetel tõmmata.

Jätkuvalt on hea uudis see, et Home Decori veebipoest on võimalik kõiki kaupu ja muuhulgas loomulikult ka sedasama burgeri grillimise alust osta 15% soodsama hinnaga. Selleks kirjuta tellimust edastades voucheri koodiks "isetehtud".



19. juuli 2014

Minu Pärnu suvi 2014. Uusi põnevaid toidukohti ja natuke ka vanematest olijatest.

Sel suvel oli mul õnn viibida kaks nädalat oma puhkusest oma armsas kodulinnas Pärnus. Pärnu on jäänud minu jaoks väga eriliseks väikelinnaks. Olen üles kasvanud ja koolis käinud Pärnus, täpselt kesklinnas, kus näiteks igapäevane poeskäimine tähendas mööda Rüütli - tollal  küll Kalevi - tänavat pidi leivapoodi minekut. Kõik väikesed hoovid ja kangialused kesklinnas olid minu mängumaa, seepärast on minu jaoks ka veidi teistsuguse tähendusega näiteks ökogurmaadele suunatud kohvik Mahedik, mille ruumides elasid minu mängukaaslased, või Lime Lounge, kus oli Hommiku tänava gastronoom ehk meie kodupood kehva valiku ja metallist räpaste korvidega. Pärnu on läbi elanud viimase paarikümne aasta jooksul muljetavaldava arengu. Mäletan veel seda kodulinna, mis üheksakümnendate alguses depressiooni vajus. Eelmine kord enam ei toiminud, uus kord veel ei toiminud. Kõik lagunes, oli nukker ja räämas. Kas kesksuvisel kuumal päeval oli rand üsna inimtühi võrreldes omaaegse kireva ja peamiselt ida poolt saabunud seltskonnaga. Roostes ja kriuksuvad rannakiiged ning koristamata rannajoon. Aasta-aastalt hakkas Pärnu jõudu koguma ja nüüdseks on saanud minu kodulinnast üks äraütlemata armas ja eluterve keskkond.

Minu kodumaja on paremal see kõige kõrgem maja. Kolm järjestikust akent, kõige siinpoolne oli köögiaken, kust vahel end lõbustasime sellega, et koos sõbrannaga möödujatele vett kaela läigatasime. Kaks järgmist akent olid elutoa aknad. Kurb on see, et selles ajaloomälestiseks olevas majas tegutseb siiamaani ööklubi Nastja. Siinkohal viskaks kivi Pärnu LV kapsaaeda. Nii oma linna muinsusväärtustega ei käituta.

Koidula park oma tuntud headuses. Siinsamas pargi kõrval on Eesti parima valikuga väiketootjate õlusid müüv pood, kust võib leida  rohkem kui 320 sorti väga põnevaid jooke nii Eesti kui muu maailma tootjatelt. 

Pärnu on mattunud lillekuhilate alla. 

Jahtklubi on üks lemmikuid, kus vähemalt korra suve jooksul peab ära käima

See kant oli minu lapsepõlvemaailm

Rüütli tänava ots. Kunagi tundus see tänav nii kõrge ja lai olevat

Kunagise mänguasjapoe aken. Nüüd on Rüütli tänav valdavalt suveniiride ja kahtlase kaubaga riidepoodide päralt

Väike armas Rüütli tänav

Kunagises leivapoes müüakase nüüd lina ja villa. Leivapood oli aus - metallist korvide, keerlevate riiulite ja paberitükkidega, millega leiva ja saia pehmust kontrollida

Tore, et järjest rohkem majasid korda on saanud

Mõned majad on jäänud samasisuliseks, mis omalgi ajal. 

Järjekordne lilleallee

Jalutasin palju ja imestasin, milline võlujõud võib olla ikkagi omanikutundel. Väikesed tänavad - Aisa, Aia, Karja, Posti ja paljud teised - mida olen omal ajal sadu kordi läbi jalutanud, on muutunud imearmsateks muinasjutulisteks pisikeste armsate majadega tänavateks. Majad on värvitud ja korras, palju on lilli, aiad on hoolitsetud ning üldpilt on tõeliselt lummav. Eriti kui võrrelda sellega, mis neil tänavatel kunagi oli. Hea oli olla oma kodulinnas, mis on lõplikult varjusurmast ärganud. Ja kuigi veidi räämas ja nukraid nurkasid leiab veel jätkuvalt, on üldine mulje ikkagi hingematvalt ilus. Suvine Pärnu on võrratu! Kesksuvisel ajal lisandub veel hullutav pärnaõite lõhn, mis tekitab nii tuttavliku ja turvalise lapsepõlve emotsiooni. Kõik see on meeltes talletunud, lihtsalt lapsena võtsid seda kui loomulikku keskkonda, et osanud seda ei liigselt väärtustada ega ka lahti sõnastada.
Tegelikult oli meie Pärnus käigu üheks eesmärgiks uute toidukohtade ülevaatamine. Hästi ülevaatliku ja asjaliku kirjelduse Pärnu söögikohtadest leiab ka SIIT Ragne blogist ning mitmed head soovitused jõudsid meieni just tänu Ragnele. Tänud, Ragne!
NB! kõik söögikohtade nimetused on lingitud söögikohtade kodu- või FB lehele, kust saab huvi korral lisainfot. 
Päris mitu aastat püsis Pärnu restorani- ja kohvikumaastik üsna ühetaolisena. Valida oli Supelsakste, Si-Si, Piccadilly, Mahediku ja veel paari koha vahel. Ulmelisest nähtusest pizzarestoranist Steffanist rääkimata, kus ka öösel kell kaks on pikk saba värava taga ootel. Kas vähene konkurents või fakt, et suvel on kõik kohad niikuinii inimestest pungil, aga üllatust ja pingutust oli kuidagi vähe tajuda. Supelsaksad ja Mahedik tunduvad olevat tugevalt kanda kinnitanud Eesti restoranide TOP 50-se seas, kuigi pean tunnistama, et üsna kõikuvat taset olen mõlemas kohanud. Hästi mõnusa auraga on Piccadilly kohvik, mis asub kunagise lihapoe ruumides otse minu kunagise kodumaja kõrval, aga see on pigem koogi, kohvi, trühvli ja hea veini koht. Ka sel suvel sai külastatud nii Mahedikku kui ka Supelsaksu (viimased on lõpuks end kokku võtnud ja aastate jooksul juba pähekulunud menüüd veidi värskendanud) ning julgen mõlemat soovitada. Omas nišis on nad tublid. Midagi kiljumapanevat ei avastanud, aga näiteks juba Mahediku hommikusöögiks pakutav pardimuna on igati nauditav kogemus.
Esmalt alustasime traditsioonist ehk Pärnu Jahtklubist ning legendaarsest piprahärjast. Piprahärja retsept on ka siin blogis olemas ja selle leiab SIIT. Kahjuks tuleb tunnistada, et kunagine menukoht on oma latti aasta-aastalt allapoole lasknud ning erilisi toiduelamusi siia pole mõtet otsima tulla.

Jahtklub piprahärg. Hitt aastate tagant

Ka piprahärg, mis on aastaid Jahtklubi menüüs olnud, on ta kodus valmistades oluliselt maitsvam. On see siis tooraines või milleski muus kinni. Mõnus meeleolu ja ilus vaade üle jõe ning Pärnu Jahisadamale on õnneks jätkuvalt olemas ja endise pärnakana leiab iga kord jahtklubis käies vähemalt ühe tuttava eest.
Kohustuslik traditsioon läbitud, keskendusime uute kohtade ülevaatamisele.

Piparmünt
Esimene koht, mida kindlasti soovisime üle vaadata, oli Kapten Kurgo villas asuv Piparmünt. Peakokk on seal tuntud ja tunnustatud - valitud Aasta Kokaks 2012 ning eelnevalt Kõue mõisas töötanud Vladimir Upeniek. Mulje, mis Piparmündist saime, oli natuke vastuoluline. Koht ise on armas, mõnusa rahuliku siseõuega villa otse rannarajoonis. Restoran on samades ruumides juba aastaid tegutsenud, kuid sel aastal tõotas kõik veidi teistmoodi olla. Uus kokk, uus nimi restoranile - kõik see viitab sellele, et asi tuleks üle vaadata. Olime seal veidi suurema seltskonnaga, kus oli ka lapsi. Ise tellisime kahekäigulise õhtusöögi, lastele sai valitud toit lastemenüüst, mis esmapilgul tundus päris sümpaatne.

See on Piparmündi lastemenüüst kala- ja tomatilasanje

Kui laste toit lauda jõudis, oli põhjust üllatuda - kirjas olnud kala- ja tomatilasanje oli midagi, mille kirjeldamiseks sobiks pigem öelda kartulipuder tomativiilude ja praetud kalaga. Olles kindel, et tegemist on eksitusega, palusime teenindajal toit tagasi viia ning siis tuli välja, et kõik oli ikkagi õige ning see ongi lastele mõeldud kalalasanje. Hmm, veidi heitunud lapsevanem saatis roa kööki tagasi ja palus siis kanasupp tuua, eelnevalt veel küsides, et kas supp on ikka supp. Tegelikult oli ka supp, mis saabus. lastemenüü jaoks ehk liiga mänguline. Suurem osa lapsi on toidu suhtes ikkagi neetult konservatiivsed ja soovitus söögikohtadele - pange lastemenüüsse võimalikult lihtsaid ja arusaadavaid toite. Need ei pea olema ei friikad ega vinkud, aga samas võiks menüüs nimetatud toit olla võimalikult täpselt toidu olemust kirjeldav. Iga lapsevanem teab üsna täpselt, mida tema laps sööb ja mida mitte ja nii on kööki tagasi saadetud toite lihtsalt vähem. Lisaks võib laste toidu puhul kasutada ka mitte torni-, vaid toidu taldrikule laiali laotamise meetodit. Lastele meeldib millegipärast erinevaid komponente eraldi süüa ning vahel on jäänud toit järele just seepärast, et kõik on segamini ja üksteise otsas.
Kui aga Piparmündi täiskasvanute menüü juurde naasega, siis valik tundus päris mõnus. Eelistasime valdavalt värsket kala ja tegelikult kala värskuse ja valmistamisviisiga võis küll igati rahule jääda. Ma ise sõin eelroaks suitsuforelli tartari kartulikreemi, vutimuna, wakame, hapukoore ja tomati juic-iga.
Suitsuforelli tartar oli mõnus ning maitsed üldjoontes haakusid kõik omavahel ilusaks koosluseks. Veidi kummaline oli tomati juic´iga kogu toidu ülevalamine, mis tähendas seda, et kahvli ja noaga tuli vedelikust tahkeid toiduained välja õngitseda. Maitse sellest vedelikult väga palju minu hinnangul ei võitnud, oleksin pigem eelistanud tartari ilma kohustusliku kastmeta või siis oleks võinud kaste olla eraldi serveeritud.

Aurutatud koha maapirnipüree ja langustinikastmega

Pearoaks valisin aurutatud koha maapirnikreemi ja langustiinikastmega. Koha maitses imehästi, samas jäi minu jaoks lisandite valik veidi liiga intensiivseks. Spetsiifilise maitsega maapirn ja üsna tugev langustiinikaste kippusid õrna aurutatud koha varjutama. Kusjuures suvisel ajal ei olnud päris arusaadav ka maapirni valik, mis kuulub pigem talviste juurikate hulka. Värske kartul, kurk, noored õrnad porgandid või lillkapsas - kõik oleks veidi paremini kohale kaaslaseks sobinud.
Proovisin ka kaaslase roogasid. Kõige paremini läbitöötatud mulje jättis maitstud eelroogadest gratineeritud suvised sparglid pardimuna, varajase kapsa ja selitatud võiga.

Valge spargel pardimunaga

Ilus taldrikutäis puhaste selgete maitsete ja väärika toorainega. Valge spargel oli mõnusalt hõrk suutäis enne pearooga. Ka hommikuse püügi kala oli roog, mis maitses igati ausalt ja mõnusalt kergelt koos tomatisalsaga.


Selle pearoa maitsekooslus meeldis oma kerguse ja värskuse poolest mulle isegi rohkem, kui enda toiduks valitud aurutatud kohal. Ei mingit liigset trikki ega domineerima kippuvaid maitseid.
Üldmuljena võib öelda, et arenguruumi veel veidi on. Hinnatase ei ole restoranil just väga soodne, seega ootaks sellise tasemega kohalt juba ka täpsust detailides - teenindaja võiks olla menüüga kursis, mitte iga küsimuse kööki üle küsima jooksma; veiniklaasid võiksid olla veidi teadlikumalt valitud; leivataldrik ei teeks paha - salvrätilt leiba nokkida on üsna purune protseduur: pearoa taldrikud võiks olla lauda saabudes soojad (meie lauda toodud grillitud veisefilee oli kahjuks lauda jõudes juba üsna leige); teenindate riietus ja soeng võiks veidi korrektsem olla jne. Veinikaart oli üsna nigel, rääkimata klaasiveinide ahtakesest valikust. Häiris see, et mullita vett lauale kannuga ei saanudki tellida. Väidetavalt saab kannuga ainult mulliga vett ja mullita vesi kallataks lihtsalt pudelitest ümber kannu. Väga veider! Lihtne vesi võiks eriti suvepealinnas küll iga söögikoha puhul kohustuslik komponent olla.
Toitude puhul võiks isegi veidi lihtsamaks minna - maitsetega ei olegi vaja üle pingutada. Kui põhitooraine kannab, siis keskenduda selle väljatoomisele ja liiga palju erinevaid maitseid ega tekstuure ei olegi vaja taldrikule kokku sobitada. Vastasel juhul läheb konflikti koha pigem lihtne ja vaba atmosfäär ja toidu iseloom.
Me tuleme kindlasti tagasi, et teist ja kolmandat korda veel proovida. Potentsiaali tundub kohal olevat ja kui pisidetailid ka paika saaks, siis igati tubli ja heal tasemel toiduga koht on Pärnus jälle juures. Teenindajate koolitamisega soovitaks küll väga tegeleda. Meid teenindanud tüdruk oli püüdlik, kuid ilmselgelt nappis tal teadmisi ja oskusi.

Lime Lounge
See ei ole tegelikult sugugi uus koht ja Lime Lounge on Pärnus Hommiku tänaval, täpselt minu lapsepõlve kodupoes ehk Hommiku tänava gastronoomi ruumides tegutsenud juba üsna mitu aastat. Seni ei ole seda kohta väga tähelepanelikult potentsiaalse toidukohana vaadanud, aga tänu Ragne soovitustele sai ka selle nime järgi pigem kokteilikohaks liigituva koha menüü ka üle vaadatud.

Sai on värske ja või ürdine

Ja pettuma ei pidanud. Kohalikelt saadud soovituse kohaselt maitsesin ära kohapeal suitsutatud lõhefileega ja isetehtud majoneesiga salati. Oli küll mõnus ja kerge. Puhtad selged maitsed ja lihtne toimiv kooslus.


Topeltpunktid veel teenindajale, kes palve peale, et tooge palun üks salat ja kaks kahvlit (kuna oli just hommiku- ja lõunasöögi vaheline aeg ja eesmärk oli pigem maitsta), jagas salati armsalt kahele taldrikule laiali. Selline ise kaasa mõtlemine versus "ei meil nii küll ei saa" suhtumisele oli armas lisaüllatus.
Lauakaaslased tellisid pöffi, mis oli ka igati aus.


Nii et kui soovite mõnusat suutäit, siis võib vabalt kohe Koidula pargi ja Rüütli tänava vahele jäävas Lime Lounge´is ühe tervistava vahepeatuse teha. Teenindus on sõbralik ja asjatundlik ning koht ise mõnusat äraolemist soodustav.

Restoran Raimond
Kõige rohkem ehk ootusärevust tekitanud uus koht Pärnus. Hedon Spa juures ehk teisisõnu Pärnu kõige ilusamas kohas asuvad ja aastaid nukralt hoolitsuseta seisnud mudaravilasse rajatud uue spa-hotelli söögikoht. Arvata ja loota oli, et sinna on kõige rohkem uutest avatud restoranidest panustatud nii tööd kui ka vahendeid. Nii oligi. Kuigi suvi oli vist veidi ootamatult kätte jõudnud - agarat istutamist ja ehitamist oli restorani ümber päevasel ajal veel hoolega näha - oli restoran siiski oma usked avanud ja soojal suveõhtul saime istuda väljas. Praktiliselt otse Pärnu rannas. Interjöör oli mõnus. Palju vahvaid elemente ja lahendusi.

Raimondi restoranis kohe üle tee algabki Pärnu liivarand

Istekohtade vahel asuvad meeleolukad pildid muutuvad hämaruse saabudes valgustiteks
Peakoka tervituse. Kodujuustuvaht ja krõbe põdrasamblik

Restorani teenindajatel hakkas silma kohe ilus ja maitsekas vormiriietus. Ka korralikku eeldrilli teenindajatele oli tajuda - pöördumised, suhtlus, teadlikkus, menüü lahtiseletemise viis jne viitasid sellele, et asjaga on tegelenud asjatundjad. Teenindus oli Pärnu kontekstis väga hea ja väikesed konarused silus väga meeldiv suhtumine.

Meie tubli teenindaja. Väga meeldiv ja tähelepanelik teenindus. Tänud!

Raimondi menüü. Üsna lühike, aga samas aus

Leivakorv, kus leidus mitut sorti väga mõnusat leiba. Uurisime ja päris kohapeal küll leib ei valmi, küll aga küpsetatakse leib ja sai spetsiaalselt Raimondi jaoks. 

Aega läks küll veidi palju ja võib-olla oleks oodanud väikest teavitamist, kui oli näha, et köök kinni jookseb ja käikude vahel natuke liiga suur ajavahe tekib. Aga see on lihtsalt väike lisamärkus ja kuna olime suurema seltskonnaga, siis liiga igavaks vahepealne aeg ka ei muutunud. Kõik maitstud toidud olid sellised, nagu teenindaja kirjeldas - pigem tagasihoidlikult ja delikaatselt maitsestatud, et puhas ja selge tooraine maitse ilusti esile tuleks ja särada saaks. Mina proovisin kaht eelrooga. Esimesena toodud soolasiig värske kurgi, kodujuustu, rohelise õuna ja siiamarjaga oli just nii puhas ja selge ka maitsete poolest, nagu pildilt paistab.

Soolasiig värske kurgi, kodujuustu, siiamarja ja rohelise õunaga. 
Kogu taldrikutäis oli väga maitsev, ilusti läbi komponeeritud ja täpselt kergesse suvisesse õhtusse sobituv. Kerge, karge, värske puhas. Teisena proovitud kitsejuust tomati confit´ga, 63 kraadi tomati tartari, tomatikastme, kitsejuustuvahu ja munakollase riivjuustuga oli samamoodi kerge ja samas puhastest maitsetest pungil. Tomat on tomat on tomat + kitsejuust kombinatsioon oli vägagi nauditav.

Improvisatsioon teemal tomat ja kitsejuust

Lauakaaslased kiitsid veel väga pöffi ja maitsesin selle ka ise järgi. Tõepoolest, tegemist oli vägagi mehise roaga, kus praktiliselt puhas veiseliha sai särtsu mõnusatest lisanditset. Anšoovisega ei olnud koonerdatud ja kokku tuli väga maitsev kooslus.

Pöff, võisai, estragon, sibul, tšilli, anšoovis
Mõned pildid veel, mis õhtu jooksul ja menüüs olevatest roogadest jäädvustatud sai.

Kannuvesi on marjane ja külm. 

Jänesemaksapasteet sibulamoosi ja karulaugumajoneesiga

Juustuvaagen

Kanasalat suitsupeekoni ja musta leivaga
Kala hommikusest püügist, värske kartul/ maapirnipüree/ astelpajukaste. Vorm võiks ehk olla veidi vähem laialivalguv, aga tegelikult maitse asi :)

63 kraadi kanafilee. Värsked seened/ maisipuding/ spargel/ trühvlivaht/ mustikakaste. Hmm, siin võiks äkki vormiga veidi veel tööd teha. Toit ise olevat olnud väga maitsev


Üldmulje Raimondi restoranist oli armas. Sinna tahaks kindlasti tagasi ka sel ajal, kui suur suveaeg möödas ja kogu restoran ehk veidi intiimsemas olekus. Tööd on tehtud palju, põhilised lubadused on ilusti paigas ning koht ise imearmas. Talvisel ajal võib olla omaette mõnus istuda soojas restoranis ja vaadata Pärnu lahele ilma, et külm näpistaks.

Fookus
Üks üllatajaid. Asukoht Tallinna Väravate kõrval. Käisin Fookusest iga päev mitu korda mööda, väljas oli elusuuruses lehmakuju ja harkjalg, millel lubati head kohvi. Sisse astudes tundus täitsa tore koht, aga praktiliselt tühi ja kes see ikka keset sooja suve tahab toas istuda. See, et Fookusel on ka väga mõnus sisehoov, oli ootamatuks avastuseks.Kui näete kusagil värava peal lehma kuju, siis suure tõenäosusega on seal ka Fookus. Fookus on tegelikult mitte ainult söögikoht, vaid õhtuti keerutatakse seal plaate ja ta töötab pigem klubina. Päevasel ajal on seal aga võimalik ka väga maitsvalt einestada. Siseõues on mõnus interjöör - seinal jookseb rannapiltidega panoraamfoto, mööbel on tehtud hetkel vist juba kohustuslikuks muutunud euroalustest, teenindajatel on ilus ühtlane vorm jne. Veinivalik on ka igati eeskujulik, kuigi suvise Pärnu kohustuslikud joogid (tubli müügitöö on tehtud) figureerivad seal ka ilusti.

Fookuse sisehoov

Fookuse sisehoov, seintel jookseb Pärnu rannast fotopanoraam

Menüü

Taaskord tuli tellitud toitu natuke pikalt oodata, samas plusspunktina võib tuua meeldiva ja asjatundliku teeninduse, mis ei olnud ka liiga ametlik. Maitsesime Fookuses kergeid roogasid. Mina valisin eelroogade valikust krõbedad räimed värskete kartulite ja soolakurgiga.

Minu tüüpi toit. Värske kartul, isetehtud majo, värske soolakurk ja krõbedad räimed

Oli maitsev ja õigete rõhkudega taldrikutäis. Täpselt selline, nagu nendelt maalähedastelt komponentidelt oodanud oleks. Teiseks roas, mis lauda saabus, oli kitsejuustusalat murakamoosiga. Suhteliselt üllatustevaba, aga samas aus taldrikutäis.

Kitsejuustusalat murakamoosiga

Salati oli samuti ühelt poolt lihtne, samas igati aus ja toimiv kooslus. Grillitud köögiviljad, tubli ports kitsejuustu, balsamico kaste ja kirsiks tordil murakamoos.

Fookuse kanepileib

Eraldi äramärkimist väärib veel Fookuse leib. Hästi mõnusa maitse ja ohtra kanepiga leib. Enne kui fotoka haarasin, olime juba pool lauale toodud leivast spontaanselt ära söönud. Väga maitsev!

Kalamajaka kohvik
Täiesti kindlasti selle restoraniretke kõige suurem üllataja. Tänu sõprade poolt jagatud infole saime osa uues turuhoones asuvas kohvikus korraldatavast kolmekäigulisest õhtusöögist. Koht ise on seotud Pärnu Kalamajakaga, kes tegeleb kala ja mereandide hulgi- ja jaemüügiga ning tegemist on firmaga, kelle kohta kuulen ka Tallinna restoranide kokkade seast ainult häid sõnu. Tooraine värskus ja varustuskindlus pidi olema klass omaette. Nüüd on sama ettevõtte avanud Pärnu turuhoones asuva kohviku, kus loomulikult menüü põhirõhk kalal. Kokkama on asunud sinna kohvikusse Tallinna ühes tipprestoranis praktiseerinud noor ja lootustandev kokk ning eeldused suurepäraseks toiduelamuseks ongi loodud.

Lihtne ja omamoodi armas väliterrass

Kenad maitsekad pisidetailid


Köögis toimetamist on võimalik veidi ka piiluda

Koht ise on suhteliselt tagasihoidlik, kuid siiski laheda tunnetusega kujundatud-tehtud. Samas on kõik olulised komponendid paigas - armsad ja kõnekad pisidetailid, veiniklaasid ja küülerid on olemas, veinivalik igati korralik ja mitte liiga peavoolu jälgiv. Väikesed armsad lisadetailid, mis aitavad turuhoone lihtsa kohviku igati nauditavaks kohaks muuta ka õhtusöögi jaoks.
Sellel õhtusöögil pakuti eelroaks mereandide valikut.

Mereandide valik

Selle üsna väheütleva nimetuse taha peitus tegelikult täiesti võrratu taldrikutäis, millel oli valikus toormarineeritud hiidkrevett, panko-paneeringus hiidkrevett, tursakeel ja kohapõsk, gratineeritud sinimerekarp ja homaari bisque. Kõik supermaitsvad! Väga mõnus taldrikutäis, kusjuures kõigi lemmikuks sai toormarineeritud krevett. Hästi puhta ja ilusa maitsega. Tõeline hõrgutis.
Teiseks käiguks oli krõbe siig, millele olid juurde sätitud suvised lisandid.



Samuti väga ilus ja igas pisidetailis ka hoolikalt läbi komponeeritud imeliselt maitsev taldrikutäis. Värske kartul ja vutimuna, kõrvitsaõis, merikapsas ja kalamari. Kõik oli väga nauditav ja ükski komponent ei hakanud ei domineerima ega ka muude maitsetaga kaklema. Ühelt poolt lihtne, aga samas nii lihtsa koosluse juurde jõudmine ei olegi tegelikult nii lihtne. Oluline on lihtsalt õiged maitsed välja valida ja mitte liialt maitseid ka kokku laduda. See oli kokal suurepäraselt õnnestunud.
Magusroaks oli klassik veidi tuunitud kujul ehk brüleekreem krõbeda besee ja suviste marjadega.

Brüleekreem

Olles ise mitte kõige suurem magusasõber, siis natuke seda magurooga maitsesin ja see oli igati aus, aga kui oleks valida saanud, oleksin selle asemel ühe eelroa lisaks valinud :)
Kalamajaka kohvik on kindlasti koht, kust tasuks Pärnu sattudes läbi astuda. Tavapäeval on neil valikus erinevaid kalaroogasid ning lisaks pakutakse ka hommikuputru. Vahva uus koht ja äkki aitab see turuhoones asuv kohvik ka meil näiteks Soomes nii levinud turukultuuri natuke teise nurga alt käima lükata.

Kokkuvõtteks ja soovituseks
Toredaid kohti on Pärnus kindlasti veel rohkem. Uutest tulijatest võib veel nimetada Komfeki. Sattusime sinna meiegi, kuid paraku õhtusemal ajal, kus vitriini paigutatud veidi väsinud olemisega võileivad ei kutsunud seal pikemat söögipausi pidama. Muidu on aga tegemist mõnusa interjööri ja toreda sisehooviga kohaga. Teenindus oli küll Pärnule iseloomulikult veidi aeglane ja kohmakas, aga niisama istumiseks kindlasti ka üks mõnus koht.
Jäätisesõpradele aga tungiv soovitus maitsta ära Mama Toni´s Gelato jäätised. Asub see imeline jäätisekoht Tammsaare tänava otsas, seal ruumides, kus kunagi Peetri Pizza tegutses. Jäätised on värsked, rikkalikud, õigete maitsetega ja imeliselt head. Saab korraliku ja õige Itaalia jäätise kogemuse ilma Itaaliasse minemata. Soovi korral saab seda jäätist ka topsiga kaasa osta ja rahvas räägib, et ka Tallinna parimatesse poodidesse on see suurepärane jäätis kohale jõudnud.
Reeglina läheb kõikides Pärnu söögikohtades toidu ootamisega pikalt. Sööma minnes varu kindlasti piisavalt aega. Siinkohal ei kavatse hakata jagama soovitusi, et võtke rohkem inimesi tööle kööki ja teenindajaks. Pärnu traagika on selles, aktiivset ja tulusat aega on napilt kolm kuud ja siis tuleb üheksa kuud oluliselt kasinamates oludes läbi ajada. Samas on mitmed kohad tõestanud, et ka talv on Pärnus üleelatav ja ellujäämist võimaldav. Tõenäoliselt tuleb selleks lihtsalt topelt pingutusi teha. Samas annaks aga mõned omapoolsed soovitused, mida võiks suvel ette võtta, et teenindus sujuvam ja muljed paremad oleksid. Paraku võib nigel teenindus ära nullida ka koka pingutused.
- Suvisel ajal peaks kannuga vesi olema iga söögikoha menüüs. Pange sellele mingi väike viisakas hind, aga võimalus osta suur kann vett, mitte 0,33 ml pudelite kaupa vett tellida, peaks kindlasti olemas olema.
- Leidke võimalus oma teenindajatele elementaarne koolitus anda. Tehke üks menüü degusteerimisring teenindajatele, las kokk tutvustab pakutavaid toite ja räägib, mis seal sisaldub jne. Küsimused toidu kohta saabuvad teile vääramatu jõuga ja tore oleks, kui teenindaja veidi ka menüüd tunneb, mitte ei jookse kohe kööki küsima
- Proovige koolitada oma teenindajaid nii, et nad suudaksid kliendiga kaasa mõelda. Seesama Lime Lounge´i näide, kus teenindaja omal algatusel salati kaheks jagas. Või siis näiteks kui lauas on paarike ja tellitakse vaid üks koogitükk, pange sinna teine lusikas lisaks. Sellised pisiasjad on armsad ja sulatavad väga hästi võimalikku jääd. Samamoodi küsige üle, mis järjekorras toite soovitakse, kui kõik sama arvu käike ei telli. Hoolimine ja hoolitsus on need, mis võidavad külalise südame.
- Palun pöörake teenindajate tähelepanu sellele, et kui tuleb uus inimene restorani, et ole vaja esmalt süvenenult lauda koristada, vaid kõigepealt tegele uue külalisega. Mitmel korral kordus skeem, et istume kohvikus ja restoranis ja jälgime pikalt, kuidas teenindajal keskendunult koristavad ümberringi laudu. Mustad nõud ei pahanda, kui vahepeal uuele kliendile menüü tuua ja võimalusel ka kiiresti joogid lauda tuua. Küll aga võib solvuda ja ära minna klient, kellest pikalt ja pidevalt välja ei tehta.
- Teenindajad võiksid suuta töötada meeskonnana ehk kui ühel teenindajal on hetkel rohkelt kliente ja jooksmist palju, siis proovi teist vähem koormatud teenindajat appi haarata. Isegi, kui see ei ole tema laud. Meil oli konkreetne juhtum ühes söögikohas, kus meie teenindaja muudkui vudis suurema seltskonna teenindamisel ja kui me lõpuks hõikasime menüü järele, kutsus ta teise teenindaja appi. Selle peale oleks võinud tulla enne, kui on näha, et uue laua jaoks hetkel aega ei jagu. Külaline ei tea, milline on kellegi laud, samas tajub ta selgelt seda, kui talle pikka aega isegi menüüd ei tooda.
- Köök ja teenindajad - tehke koostööd. Kui köök näeb, et tellimusega läheb pikalt, anna see info teenindajale edasi. Kui külalist on ette hoiatatud, siis on ta kindlasti vähem pahane, kui tund aega teadmatuses niheledes ja iga köögist väljuvat teenindajat ootusärevalt silmitsedes. Kui ooteaeg on tõesti pikk, tooge kasvõi klaasike majaveini või väike suupiste maja kulul kliendile. See kulu ei ole nii suur, küll võib aga pahane klient olla oma kurjade muljetega olla oluliselt kallimaks maksma minev.

Muidu aga jõudu ja kannatust kõigile neile, kes praegu Pärnus suvehooajal ennastsalgavalt toiduelamusi üritavad pakkuda. Suhtumine, et küll tuleb uus külaline, ei vii kaugele, sest eriti sotsiaalmeedia ajastul kipub igasugune info väga kergelt võimenduma. Pilt on siiski üldplaanis palju parem ja ilusam kui veel mõned aastad tagasi.Samas mõistmist ning kannatust neile, kes mõneks kuuks ülerahvastatud Pärnus söögikohti külastavad. Kui armastust ja kirge on toitu ja teenindusse sisse pandud, siis loodetavasti ei pahanda ka kõige pirtsakam klient. Isegi siis, kui peab veidi kaua ootama. Mõistmine ja sõbralikkus ei tee kunagi paha!