5. mai 2016

Eelseisvast emadepäevast, espresso-šokolaadikoogist ja heast kohvist

Eelseisval pühapäeval on emadepäev. Ilus päev ja ilus komme seda tähistada. Olen isegi, silmad märjad, vaadanud ja kuulanud oma laste emadepäevakontserte ja kõik isetehtud emadepäevakingid on hoolikalt ära pandud. Vahel on hea vaadata gümnasistidest vanemate poegade omaaegsed kaarte, kus värskelt kirjutama õppinu varesejalad aitavad meenutada neid aegu, kui nad veel minust pikemad ei olnud. Millal nad küll suureks kasvasid, esitan ma emade tavapärase küsimuse...
Emadel on tavaliselt oma nõrkused. Minul küll on. Esiteks armastan ma head kohvi. Just sellist, mis ei ole kiirustades tehtud ja kus on olemas korralik piimavaht ja kus kohv õige kanguse ja kogusega (olen see veidrik, kelle kohv peab olema üsna täpsete vahekordadega ja kui te kuulete kedagi tellivat cappucinot aga veidi vähema piimaga või kohvi, mis oleks midagi cappucino ja espresso macchiato vahepealset, siis olen see suure tõenäosusega mina).



Teiseks nõrkuseks on tume šokolaad. Olen küll väga nigel magusasõber, aga vahel tabab isegi mind seletamatu soov midagi head endale lubada. Näiteks tükike tumedat ja väga head šokolaadi. Piinlik tunnistada, aga mul on oma salakoht, kus on alati väike tumeda šokolaadi tahvel laste eest ära peidetud. Lapsed ei oska seda šokolaadi isegi korralikult nautida ju! Pistavad suure tüki suhu ja siis närivad ja neelavad kiirelt. Õige šokolaadi söömine tähendab naudingut, keelel šokolaadi sulatamist ja iga rakuga ning maitsenäsaga kohalolekut ning nautimist. Kes teab, see saab aru. Šokolaadide headust hindangi tihti just selle järgi, kuidas ta suus sulab. Kusjuures see on päris hea indikaator.

Kuna mul on kahtlusi, et selliseid kohvi- ja šokolaadisõpradest emasid leidub teisigi, siis mõtlesin enne emadepäeva postitada ühe korralikult šokolaadise espressokoogi retsepti. See on just selline mahlane kook, mille puhul piisab ka väikesest tükikesest, aga kõik maitsed on lihtsalt nii head ja õiged, et nauding on garanteeritud. Kui soovid tervislikumat varianti, kasuta koogis pähklijahu, mis muudab küll koogi veidi pudedamaks ja kuivemaks. Samas võib selle koogi valmistada ka tavalise nisujahuga. Maitse poolest meeldib mulle pähklise maitsega kook rohkem.




Mahlane espresso-šokolaadikook
8-10-le
200 g tumedat šokolaadi, hakituna
50 ml väga kanget head espresso kohvi (nt KAFO El Salvador erikohvi, mis on saanud minu absoluutseks lemmikuks)
120 võid, tükeldatuna
5 muna, kollane ja valge eraldi
2 dl rafineerimata roosuhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
2 sl kakaopulbrit
0,5 tl soola
2 dl Kreeka pähkli (nt SEDA rasvavaba pähklijahu) või mandlijahu (võid kasutada ka tavalist nisujahu, seda kulub 1,5 dl)
Sulata vesivannil hakitud šokolaad. Ära sega. Lisa šokolaadile espresso ja tükeldatud või ja jäta mõneks minutiks seisma, et või sulaks. Sega kõik ettevaatlikult läbi ja jahuta veidi. Vahusta munavalged ja vahustamise lõpus lisa vähehaaval suhkur. Vahusta tugevaks vahuks. Seda kuivaineid - pähkli- või nisujahu, küpsetuspulber, kakao ja sool. Sega kokku munakollased ja šokolaadi-võimass. Jälgi, et šokolaad liiga kuum ei oleks, muidu hakkab muna kalgenduma. Sega ettevaatlikult juurde munavalgevaht, sega ja sõelu siis sisse kuivained. Sega ettevaatlikult läbi.
Vooderda lahtikäiva  ja ca 24 cm läbimõõduga vormi põhi küpsetuspaberiga ja määri küljed võiga. Kalla tainas vormi ning küpseta 180 kraadi juures umbes 30-35 minutit. Mina kasutasin küpsetamiseks niisket pöördõhku ja sellist võimalust pakub Electroluxi auruahju üks funktsioonidest. See kook võib keskelt veidi nätske olla ehk siis šokolaadikookidele omaselt maitseb pigem lõplikult läbiküpsemata kook paremini, kui kuivaks küpsenud variant.
Jahuta veidi ja puista siis peale tuhksuhkrut ning kaunista soovi korral värskete maasikatega.

Koogi nautimiseks on aga vaja sinna kõrvale head kohvi.
Koogi juurde sobib hästi aga tõeliselt hea kohv. Mind on kohviga hellitanud ja kohvi teemal harinud KAFO, kes on hea kohvi teema endale südameasjaks võtnud. KAFO erikohvid on midagi sellist, mille juurest on laiatarbekohvi juurde tagasi pöördumine päris keeruline.
Kes hea kohviga harjunud ja kellele suvel plaanis maakodus või suvemajas aega veeta, see on tõenäoliselt olnus sama küsimuse ees, mis meiegi. Head kohvi tahaks ka suvehommikutel nautida, aga suurt ja täisautomaatset espressomasinat ei hakka suvekodusse soetama ja linnakodust seda ka ümber ei asusta. Tegime presskannuga, aga oli päris tüütu, kui seda kannu ilma veeta maakodus pidevalt pesta ja läikivaks poleerida. Eriti kui kohvi tassi-paari kaupa valmistada. Õnneks andis KAFO mulle proovida SEDA vahvat vidinat, millel nimeks Aeropress ja mis on mõnusalt nutikas lahendus kõigile neile, kes sooviksid tõeliselt head kohvi ka suvekodus või kasvõi matkal või piknikul. Eelduseks on ainult kuuma vee olemasolu, mis peaks olema mitte keev, vaid ca 80 kraadise temperatuuriga. Aeropressiga kohvi valmistamine saab üsna kiirelt selgeks ja, kinnitan, kohvi maitse on sobilik ka kõige nõudlikumale kohvisõbrale. Aeropressiga saab valmistada korraga kas ühe või kaks tassitäit kohvi sõltuvalt siis lisatud kohvi- ja veekogusest. Puust ette ja punaseks saab Aeropressi kasutamise seda videot vaadates.


Järgides Aeropressi kasutamise reegleid, sai ka espresso-šokolaadikoogi juurde üks nauditav tassitäis valmistatud.
Esmalt jahvatatud kohv tassil oleva toru alumise ossa seal oleval filtrile. Siis 80-kraadine vesi peale ja natuke aega segada.

Siis tuleb ehitada torn ehk sisemine toru läheb välimise sisse ja hakkab vaakumist tekkiva rõhuga vett läbi kohvi suruma

Voila! Tassis on nüüd aromaatne kohv olemas
Saime juba oma maakodus hommikust Aeropressiga kohvi nautida
Ilus hommik, eksole :)

Hea kohvi eelduseks on muidugi head ja soovitavalt värskelt jahvatatud oad, mille puhul võib kasutada KAFO enda abi (ostes KAFOst kohvioad, võib lasta need vastavalt sellele, millise seadega kohvi valmistada, parajaks jahvatada). KAFOst saad kaasa siis sellise sildikesega kohvi, kus kõik ilusti kirjas.

Sellise sildi saab iga KAFO-s jahvatatud kohvipakk enne kliendile üleandmist endale külge

Võib muidugi pikendada veel kohvinaudingut ning tekitada koju vastupandamatu ja ainult värskelt jahvatatud kohvile omane aroom. Kuidas oleks näiteks SELLISE imearmsa kohviveskiga ubade jahvatamine?

Kohvi jahvatamine on muutunud meil kodus vaidlusteemaks, sest kõik tahavad seda ise teha :)

Hoopis teine teema ju, kui elektrilise ja valjuhäälse masinaga neid hommikul köögis jahvatada. See mõnus vaikne kohviubade purunemise ragin ja siis see aroom, mis üle toa hakkab hõljuma.... Hommik on hetkega paljulubavam ja päikeselisem. Kohviveski on veel selle poolest mugav, et kui oad jahvatatud, võib veski osa pealt maha keerata ja selle asemele kaane panna ning kohviveskist saab hetkega purgike värskelt jahvatatud kohviga.
Piimavahustamine on veel üks suurem teema. Minu jaoks on korralik hommikukohv ikkagi piimavahuga. Tunnistan, et koduse Jura masina küljes olev vahustaja on olnud minu suurejooneline läbikukkumine. Vaht tuli vesine ja vajus ära. Proovisin mõned korrad, aga see voolikuga sebimine ja pärast kõigi osade puhastamine....lõin käega ja valmistasime juba aastaid kas siis pliidil kastrulis või ka tassis ja mikrolaineahjus ning hiljem väikese käsivahustajaga vahustades. Nüüd aga teeb selle töö ära SEE Jura piimavahustaja, mis on tõeliselt mugav ja lihtne seade.

Teeb töö kõik ise ära, kui juhe seina pista ja nupule vajutada.

Seda tihedat ja ühtlast vahtu on keeruline pildil demonstreerida, aga just selline ideaalne vaht sealt ülemisest piimavahustaja anumast mulle just vastu vaatas. 

Piim vahustub ülemises anumas ja ainult ühe nupulevajutusega. Kusjuures vaht on tõeliselt tihe ja kohev. Selle abilisega on piima vahustamine täiesti jõukohane ka lastele ja meie pesamuna on küll täiesti sõltuvuses juba piimavahuga kakaost, mida ta tänu vahustajale saab sujuvalt ise teha.

Kui aga jutt juba kohvi peale läks, siis siin veel 9 kohvitarkust, mis teadlikule kohvinautlejale võiksid tüvitekstiks olla.
9 kohvitarkust kohvisõbrale une pealt teadmiseks.
Hea kohv on peen kunst nagu gurmeetoit ikka – nüansi- ja detailirohke. Kohvitundmise ja –valmistamise kunsti võib õppida aastaid või lausa kogu elu. Et aga iga hea asi hakkab kuskilt esimeste sammudega peale, siis loe ja ole hakatuseks neis asjus kindel mis kindel:
1.Mida kauem vesi ja kohv kokku puutuvad, seda rohkem kofeiini eraldub. Maitseküllases espressos, mis valmib 20-30 sekundiga, on kofeiini vähem kui presskannu või filtermasinaga valmistatud kohvis, kus vee ja jahvatatud kohvi kokkupuuteaeg on pikem.
Õhtusöögi lõpetuseks  on seepärast espresso väga sobiv, pikema tõmbeajaga kohv aga pigem mitte – espresso aitab seedida ja ei tekita vähese kofeiinisialduse tõttu uneprobleeme, hilisõhtuse presskannu või filtermeetodil valminud kohvi juues võid aga armsaid valgeid lambaid pimedas toas lakke vaadates lugeda tunde ja tunde.
2.Robustas on rohkem kofeiini, araabikas rohkem maitseid. Hommikuseks äratuseks sobivad hästi robusta ubade sisaldusega kohvisegud, sest robusta kofeiinisisaldus on 2 x suurem kui 100% araabika ubade segudes. Araabika kofeiini sisaldus on 0,9-1,4% ja robustal 1,8-4%.
Araabika kohvid aga on ülirikkaliku maitse- ning aroomiprofiiliga.
3.Americanos on kofeiini vähem kui musta kohvis. Americano valmistamiseks võetakse  espresso + 30-90 ml kuuma vett, musta kohvi puhul puutub jahvatatud kohviga kokku aga kogu veekogus korraga ja selle tõmbeaeg on reeglina 3-5 minutit. Nende kohvijookide tuntav vahe on kofeiinis – americano kofeiinisisaldus on väiksem, sest vee ja kohvi kokkupuuteaeg on nagu espressolgi vaid 20-30 sekundit.
4.Õige jahvatus annab kohvile maksimaalse maitse ja aroomi. Kõige peenem jahvatus sobib türgi e. ibriku-kohvile. Espresso jahvatus on samuti peen, aga pisut jämedam türgi kohvi omast.  Keskmine jahvatus sobib filterkohvile ning jäme presskannukohvile. Aeropressiga valmistades kasutatakse erinevaid jahvatusi, aga eelistatud on peenem jahvatus.  Erinevad vahendid ja jahvatused ekstraheerivad maitseid ja aroome erinevalt. Õige jahvatus annab parima tulemus.
5.Õige piima temperatuur kohvis on 60-65, siis on piim magus ja vahustub hästi. Cappuccino ja caffe latte teeb suhkrutagi magusaks õigel temperatuuril lisatud vahustatud piim. Alla 60 kraadi on piimal magusust vähem ja üle 65 kraadi tekib juba keedupiima maitse ning lõhn.
6.Siidise piimavahu saad suurema valgusisaldusega piimast. Mida suurem on valgusisaldus piimas, seda parem saab vaht – valk „ehitab“ vahu. Vaata paki pealt piima valgusisaldust, kui tahad ideaalset vahtu.Valku toetab rasv, et piimavaht kokku ei vajuks ning siidine püsiks. Rasv toob ka maitsed paremini esile.  Vali piima rasvasisaldus vastavalt kohvi röstimisastmele - kui eelistad heleda röstiga kohvi, siis ei ole mõtet kasutada väga rasvast piima(üle 2,5%), sest see hakkab domineerima kohvimaitse üle.
7.Kohv põletab rasva ja aitab kiirendada ainevahetust. See on ju küll tore teada? Figuurisõpradele soovitame itaallaste kombel pärast hommikusööki enam piima kohvi sisse mitte panna – alates keskpäevast juuakse seal ainult espressot või musta kohvi. Espresso kiirendab ainevahetust ja ei lisa kaloreid.
8.Kohvis on kuni 1000 aroomiühendit, veinis kuni 500-600. Kohvi aromaatsus on uskumatult rikkalik. Keemikud pole suutnud tänini kohvi aroomi usutavalt järgi teha – liiga palju nüansse! Ergutagu see Sind erilise hoolega kohvipakki sulgema iga kasutuse järel, et kogu seda imelist buketti värskena hoida. Sa ju ei hoia ka head veini või õlut pikka aega avatuna, et seda siis liisunult tarbida?
9.Erikohv on tippkvaliteediga ning farmeri nimeni teada päritoluga kohv, millele on andnud vähemalt 80 punkti 100-st sertifitseeritud kohvispetsialistid ning mille maitse on tõesti unikaalne. Erikohvi kasvatatakse keskkonnasäästlikult, vastavuses ülikõrgete standarditega, eriliste teadmiste, oskuste ja pühendumusega igas pisimaski etapis.
Erikohvide tulek on kohvimaailma uusim ja kasvav trend. Erikohv moodustab maailma kohvitoodangust ca 5%-ise tippude tipu. Kui oled veendunud kohvisõber, siis proovi kindlasti erikohvisid – unikaalset kohvinaudingut. Erikohvid on eriti head käsitöökohvina.

2. mai 2016

Maitsev kõhutäis ehk raamat laste toitmisest ja kõigest, mis selle teemaga seotud

Lapsed ja toit. See on sõnakombinatsioon, mis on kardetavasti nii mõnegi ema pähe mõned hallid juuksekarvad tekitanud ning paljudel mingil eluperioodil suurima väljakutsena tundunud. Ei ole siin erandiks ka mina ja mida rohkem täisväärtuslikust toitumisest ja puhtast toidust teada saad, seda suuremat tähelepanu pöörad sellele, mida söövad sinu lapsed. Väiksed kasvavad organismid, kellel just kasvamise ajal on vaja kõike seda, mis oleks edaspidises elus tervise ja õigete eelistuste nurgakiviks. Oleks see siis lihtne ülesanne! Mingil eluperioodil võivad lapse enda valikud olla ahastamaajavalt konservatiivsed ja välistavad, et ükski kavalus ega nipp ei näi liigne lapse söömasaamise vankri ette rakendatuna.


Seetõttu olin ma õhinaga nõus osalema laste toidule ja toitumisele suunatud raamatu "Maitsev kõhutäis" koostamisel, kui minult paluti kirjeldada oma kogemusi, karisid, nippe ja õnnestumisi oma kolme poja toidulaua koostamisel. See ei ole olnud lihtne tee.

Natuke juttu ka minu ja minu pere kogemustest kolme mehepoja kasvatamisel ja toitmisel

Õnneks tean, et ma ei ole oma mures üksi. Pigem jätkub alati kokkusaavate emade ringis õhkuvisatud laste toitmise teemal juttu pikaks-pikaks ajaks. Laste toidulaud näib olevat lõputu teema põlvkondade vahetumise jadas. Sest emad hoolivad ju oma lastest ja soovivad neile parimat. Kui ei hooliks, siis polekski ju probleemi.
Kui haarata kätte Helios kirjastuse poolt välja lastud raamat „Maitsev kõhutäis“, siis on see pühendatud kaanest kaaneni just laste söömisharjumustele ja lastele sobivatele söökidele. Raamat on hästi haarav, kuna minu jaoks on olnud laste toidulaua tervislikuna hoidmine ka üks elu suurimatest väljakutsetest. Kuidas võidelda kartulikrõpsude ja limonaadidega, kui koduse selgitustöö nullib esimene laste sünnipäev, kus aukohal pesukausitäite kaupa kartulikrõpse? Sa ei saa kasvatada oma last suletud uste taga ja reklaamitööstus ning erinevad mõjutused hakkavad varem või hiljem iga lapse mõttemaailma mõjutama. Minu viimane laps sõi esimestel eluaastatel nii mitmekesist toitu ilma igasuguse pirtsutamiseta ja nüüd seisan ma koolieelikust lapse puhul silmitsi samade probleemidega, mis ka vanemate laste puhul. Uusi maitseid ja ei proovita ja vabalt valida lastes kipuvad lapse enda eelistused olema ka pehmelt öeldes mitte just kõige paremad.

Toidupüramiid. Hea koos lastega vaadata ja arutada

Raamatus on soovitusi menüü koostamiseks ka neile, kes peavad igapäevaselt laktoosi- ja/või gluteenitalumatusega rinda pistma

Õnneks andis raamat „Maitsev kõhutäis“ sellele küsimusele mitmeid vastuseid ja seletusi. Toitumisterapeudi ja lastearsti vaatenurk laste söömisprobleemidele rahustab ja seletab veidi, miks laste toitumine võib vahel olla kõike muud, kui mõistlik ja mõistuspärane. Lehitsedes raamatut tabas mind väike kahjutunne, et miks küll sel ajal, kui olin ise noorem ja kogenematum ning kahe väikese lapse pealt alles õppisin seda laste toitumise teemat lahti mõtestama, sellist raamatut käepärast polnud. Kümmekond aastat hiljem ja oma kolmanda lapsega olen tegelikult ju samade küsimuste juures tagasi, olles lihtsalt suuremate laste kasvamisest üht-teist õppinud. Esimese lapse puhul oled esialgu ainult sina, su laps ja sinu mure. Seega on igati huvitav ja õpetlik lugeda nii lastearsti, toitumisterapeudi kui ka mitme tuntud inimese – Yoko Alenderi, Lenna Kuurmaa, Simona ja Jaan Tätte, Piret Vihmari, Aet Trisbergi, Grete Sutropi, Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaare ja, khmm-khmm, ka minu pere toiduteemalisi heietusi koos pere lemmikretseptiga. Selgelt joonistub välja see, et toidu- ja laste söögiharjumuste teema on kõikidele emadele väga oluline ja südamelähedane. Raamat on sümpaatselt lastepäraste illustratsioonidega ning sel kujul tekib ka pere kõige väiksemates kindlasti huvi näiteks toidupüramiidi pildi vastu. Siis on hea koos arutada, et mida ja miks ja kui palju.

Mõned retseptid, mis aitavad pirtsutavatele lastele toitu ahvatlevaks muuta

Bataadifriikad skooriksid ka meie pere poiste seas

Loomulikult ei puudu raamatust ka mahukas retseptiosa, kus lastepäraseid retsepte jagub nii hommiku-, lõuna-, õhtu- kui ka pidusöögiks. Eks vahel vaevab ennastki ideede kriis, kui mõnel lapsel pirtsutamise ajajärk jälle täies hiilguses peal.
Sümpaatne on ka see, et eraldi peatükk on pühendatud ka talumatustele ehk siis nippe ja soovitusi leiavad nii gluteeni- kui laktoositalumatusega rinda pistvate laste vanemad. Ajakohased soovitused ja asendused on ilusti välja toodud, millega saab ka talumatuste puhul oma toidulauda mitmekesisena ja maitsvana hoida.

Elina Sildre illustratsioonid teevad raamatu armsalt lastepäraseks

Kokkuvõtvalt – kui teil on kodus väike laps või lapsed ja te soovite asjalikku nõu selles osas, kuidas lastega pere toidulauda hoida tervislikuna, mitmekesisena ja maitsvana või kuidas näiteks kehva isuga last sööma saada, siis peaks teie koduses raamaturiiulis selline raamat kindlasti käepärast olema. Pärast endal lihtsam ja jalgratast ei pea ka ise leiutama hakkama.

28. aprill 2016

Mahlased kanakintsud päikesekuivatatud tomatiga ja mozzarellatäidisega. Kõrvalroaks kirju köögiviljavorm

Oma tööga seotult saan sageli igasuguseid huvitavaid ja uusi tooteid katsetada. Mis on kindlasti minu töös üks põnev tahk, sest uudishimulik olen ma loomu poolest niikuinii. Kui minuga võttis ühendust Maggi ja soovis oma tooteid katsetamiseks saata, siis kratsisin esmalt kukalt. Maggiga seondus mul esmalt pakis olev kukesupp, mida ehk viimati lapsepõlves valmistasin. Pikka aega on Maggi tooted minu jaoks üsna tähelepanuta olnud, sest esindan ikka seda koolkonda, kes koorib ja hakib kõik ise, küpsetab leivagi ise kõrvale ning pakisuppe põhimõtteliselt ei tee (kui just matkamas ei ole, mida ei juhtu ka liiga tihti). Kui minuni aga jõudis mitu kastitäit Maggi tooteid, siis olin mõnda aega nagu laps kommipoes ehk siis avastamist ja imestamist jätkus kauaks. Kusjuures mitmed tooted olid põnevalt nii oma uudsuse kui ka koostise poolest. Kuna mul on "rumal" komme iga toidu koostisained hoolikalt läbi tudeerida ja siis selle põhjal oma arvamus välja kujundada, siis tundub, et ka sellesse valmistoodete sektorisse on väga tugevalt sisse tunginud terve mõistuse ja tervislikkuse teema. Ehk siis pakendil toodud ainete loetelu pani pigem kulmu kergitama kui kulmu kortsutama.





Nii ka SELLE täiesti teismoodi toote ehk päikesekuivatatud tomati ja basiilikuga maitsetatud paberi puhul. Lugesin instruktsiooni ikka kaks korda kohe läbi, saamaks aru, et nii lihtne see ongi. Tehnika siis järgmine, et kanatükid tuleb lihtsalt kokkumurtud ja maitseainetega kaetud küpsetuspaberi vahele panna ning siis koos nende paberitega pannil lihtsalt valmis küpsetada. Hmm, ma ei olnud kunagi toitu paberis praadinud. Igal juhul katsetasin ära. Kasutasin soovitatud filee asemel luudeta ja nahata kana kintsuliha, mis jääb tunduvalt mahlasem kui filee. Kintsutüki täitsin mozzarellaga, mis tomatite ja basiilikuga koos peaks ilusa ja hästi sobiva maitsekombinatsiooni tekitama. Kanale lisaks valmistasin erinevatest köögiviljadest küüslauguse ja juustuse vormi, mille maitsestamisel kasutasin Maggi kartuli-hakklihavormi segu. Oli küll lihtne ja mugav tegemine. Ja lõpptulemuse maitse üle ei saa ka kohe üldse kurta.
Kanakintsud
4-le
4 kondita ja nahata kanakintsu
1 pall mozzarella juustu, paksude viiludena Kui tahad eriti luksuslikku tulemust, kasuta buffalo- ehk pühvlipiima mozzarellat
2 Maggi küpsetuspaberilehte kuivatatud tomati ja basiilikuga
veidi soola ja pipart
Köögiviljavorm
4-le
1 sibul, hakituna
2 küüslauguküünt, hakituna
veidi võid
4 keskmise suurusega kartulit, tükeldatuna ja viilutatuna
1 suurem porgand, viilutatuna
1 väiksem bataat, viilutatuna ja tükeldatuna
1 väiksem kaalikas, tükeldatuna ja viiilutatuna
3 dl 10%-list koort või piima
1 pakk Maggi Idea segu kartuli-hakklihavormile
100 g juustu, riivituna
õli vormi määrimiseks
värskelt jahvatatud musta pipart


Kanakintsude valmistamiseks lappa kanakintsud laiaks. Maitsesta veidi soola ja pipraga (ära üle pinguta, sest küpsetuspaberi leht lisab muuhulgas ka soolast maitset) ja aseta ühele poolele mozzarellaviil. Keera teine kintsupool peale ja vajuta õrnalt kints kokku. Aseta maitseainetega kaetud Maggi küpsetuspaberi vahele nii, et nii kanakintsu kui paberi murdekohad oleksid kohakuti. Ühe paberi vahele mahub kaks kõrvuti kanakintsu. Suru paberit kergelt ka kanaliha külge. Kuumuta pliidil keskmisel kuumusel pann ning küpseta kanakintsusid mõlemalt poolt umbes 7-8 minutit kuni kanaliha on läbi küpsenud. Võid küpsemise lõpuks panna kanakintsud ka ca 7-10 minutiks 180 kraadisesse ahju, et liha kindla peale läbi küpseks. Mina kasutasin ainult pannil küpsetamist ja tulemus nägi välja selline nagu pildilt näha. Midagi kõrbema ei läinud, liha oli mahlane ja küpses pannil ilusti läbi.



Köögiviljavormi jaoks prae pannil keskmisel kuumusel sibulat mõned minutid. Lisa siis küüslauk ja prae veel mõned minutid. Määri väikesed ahjukindlad porstjonvormid või üks suurem vorm õliga. Laota sinna umbes pooled köögiviljadest, sinna peale kalla praetud sibul ja küüslauk ning sinna siis jälle köögiviljad. Sega kausis või tassis koor või piim Maggi maitseaineseguga. Kalla kooresegu köögiviljadele. Maitsesta vorm värskelt jahvatatud musta pipraga. Puista peale riivitud juustu ning küpseta eelkuumutatud ahjus 180 kraadi juures umbes 45 minutit, kuni köögiviljad on pehmed ja juust kuldne. Serveerides lisa värsket tüümiani või muud meelepärast ürti.

25. aprill 2016

Minu hommikused lemmikud munaroad

Hommikusöökidega on mul üsna huvitavad suhted. Mingil eluperioodil tekivad ühed lemmikud ja siis olen järjekindlalt ja pöördumatult igal hommikul täpselt samal lainel. Kas on see hommikune mõttelaiskus või mingi muu põhjus, aga minu hommikusöögid kipuvad olema üsna ühelaadsed. Kui oli kaerakliipudru lainel, siis ikka pikka aega järjest. Või kui müslitama hakkasin, siis pikkadeks-pikkadeks kuudeks ja imestamisväärse lojaalsusega. Hetkel olen ma juba paar aastat hommikuse munaroa lainel. Variatsioonid hommikusöögiga on järgmised: kas söön munast tehtud hommikusööki või jääb täna hommikusöök vahele. Perele keedan puhkepäevahommikuti putru, küpsetan ahjus sooje võileibu või teen pannkooke. Kui need ilusti valmis, siis teen endale....ühe munaroa. Ikka vabapidamisel kana munadest ja rohke köögiviljaga. Endal ka juba väike sportlik huvi, et kaua see periood  nüüd kestab.




Minu kaks lemmikut munarooga on aga omlett kitsejuustuga või siis praemuna soojade köögiviljade ja õrnsoolalõhega. Mõlema koosluse jaoks olen avastanud täiesti asendamatuks saanud maitselisandi viikingite soola näol, mis annab nii munale, köögiviljaroogadele kui ka kalale mõnusalt mitmekihilise umamise ja õrnalt suitsuse maitse.
Need mõlemad hommikused taldrikutäied valmivad vaid mõne minutiga, seega võib neid valmistada ka kiiretel argihommikutel. Võileibade valmistamine või pudru keetmine võtab tõenäoliselt rohkemgi aega. Kooslusi saab ka vastavalt külmkapi või köögiviljariiuli koosseisule alati veidi varieerida. Ja kes suurem lihasõber, võib loomulikult ka peekonit mõlemale variandile seltsiks sättida.

Lihtne omlett kitsejuustuga
Omlett on toit, milleta oleks maailm palju nukram koht. Mulle meeldib omletti valmistada ja meie pere viiele liikmele meeldib omletti süüa. See lihtsus ja kiirus, millega omlett valmib, on nauditav. Paar lihtsat nõksu, mida valmistamisel silmas pidada ja minu maitse järgi täiuslik munaroog ongi valmis.


Minu lemmikuks on omlett, mis ei ole üleküpsenud. Ehk siis omlett tuleks veidi enne lõplikku valmimist pannilt ära tõsta, sest järelkuumuses hüübib muna veel veidi aega edasi. Vähemalt on minu kiiksuks selline keskelt veel veidi kreemjas omlett ja selle variandi puhul lisab kreemisust veel kuuma omleti vahele pistetud kitsejuust. Minu omlett valmib ainult munast ehk siis mingit lisavedelikku ma munale ei lisa. Praadimisel kasutan võid, sest see annab lihtsalt kõige parema maitse. Ja omlett peab minema kohe kuumale pannile ehk siis munamassi ei tohi koos panniga soojendama hakata. Maitsestamiseks kasuta kas lihtsalt soola ja pipart või siis SEDA Viikingite soola, mis on saanud minu lemmikuks maitsestajaks omleti valmistamisel.



Maitsva ja mahlase omleti jaoks läheb vaja (kogus 1-le):
2 muna, lahtiklopituna
ca 1 sl võid
soovi korral ca 50 g kitsejuustu, tükeldatuna
värsket hakitud murulauku või rohelist sibulat
Viikingite soola või soola ja pipart
Meelepäraseid köögivilju, pannil grillituna
Klopi munad lahti. Võid soola ja pipra lisada munamassi sisse, kuid mina eelistan maitsestada omletti alles päris lõpus. Sulata pannil või. 2 munast valmistatud omleti jaoks vajad ca 22-24 cm läbimõõduga panni. Keeruta panni nii, et kogu panni pind oleks kaetud sulanud võiga. Kui või pannil enam ei kihise ja on ühtlaselt sulanud, kalla munasegu pannile. Muna peaks hakkama kohe hüübima. Tõmba pannilabidaga munamassi äärtest veidi tagasi, et vedel munamass saaks sinna asemele valguda. NB! Kui muna on peaaegu hüübinud, kuid pealispind veel kergelt vedel, puista omletile juust  ning keera siis omlett taskuks ehk üks pool teise peale. Omleti küpsemine ei tohiks rohkem aega võtta kui 1-2 minutit. Maitsesta omlett kas viikingite soolaga või tavapärase soola ja pipraga. Omleti küpsemise ajal võid kõrval pannil grillida või küpsetada meelepäraseid köögivilju. Serveeri omlett kohe ja serveerides puista peale värskeid hakitud ürte.

Lihtne praetud härjasilm köögiviljade ja õrnsoolalõhega
See on nüüd üks neist kooslustest, millest on pea võimatu küllastuda. Köögiviljade kombineerimisega saab taldrikule väikseid vahetusi teha, kuid üldiselt on pehme kollasega praemuna minu jaoks üks neid toite, mis jääb alatiseks lemmikute nimistusse.


Köögiviljalisanditest meeldib mulle munale lisaks sättida kindlasti lehtkapsast, mis pannilt kiirelt läbi käinud ja munaga koos küpsenud. Hästi mõnus mahlane jääb samal moel tehtuna ka suvikõrvits ning seeni sobitan ka sageli sinna pannile. Seekord varusin oma lehtkapsa ja valged shimeji seened Fruitxpressi veebipoest, mis on äraütlemata mugav ja lihtne võimalus puu- ja köögiviljade tellimiseks. Hommikul tellisin ja lõunaks oli kaup kohal. Ei mingit poode mööda trampimist ja avastusi, mida kõige täna jälle poes ei ole. Loomulikult sobivad hästi ka tavalised viilutatud šampinjonid, aga mulle meeldivad shimeji seened just oma veidi magusa ja pähklise maitse tõttu.


Loomulikult maitsestasin nii köögivilju, muna kui ka õrnsoolalõhet väikese näpuotsatäie viikingite soolaga. Tootjale peaks ainult soovitama, et selle soolapurgi kork võiks olla juba aukudega, et oleks mugav soola otse purgist toidule saputada.


Ja siis veel sellest õrnsoolalõhest. Ma võiksin ju muidugi väita, et olen taas ise teinud ja soolanud, aga no vahel satub ka meie lauale poest valmiskujul ostetud õrnsoolakala. Kui parasjagu enda valmistatud kala käepärast ei ole, siis eelistan kas Stockmannist ostetud ja lahtiselt müüdavat lõhet või siis Peetri kalaärist Nõmme turult ostetud kala. Need on tõeliselt head. Minu kogemused pakendatuna müüdavate kalade osas on küll olnud sellised, et enam ei kipu neid ostma ega proovima. Värskest õrnast kala maitsest, mida õrnsoolakalast eeldaks, ei ole nende puhul küll juttugi ja mõned on ikka kohe täitsa halva maitsega olnud. Kes soovib aga ise kala valmistada, siis päris mitu erinevat retsepti leiab ka siit blogist, kui otsingusse "graavilõhe" sisestada.
Minu munaroog valmib aga lihtsalt. Kuumuta pannil kas või või ka näiteks kookosrasv, mida mina olen hakanud siin kombinatsioonis kasutama. Esmalt säti siis pannile parajateks tükkideks rebitud lehtkapsas, suvikõrvitsaviilud, seened, tomatipoolikud või muu meelepärane. Sinnasamasse tee ka munale paras koht ning löö üks muna köögiviljadele lisaks. Maitsesta pannitäis kas soola-pipra või viikingite soolaga. Vahepeal sega lehtkapsast ja keera suvikõrvitsal teine külg. Kui muna parajalt küps, siis säti kogu pannitäis taldrikule ning lisa taldrikule ka mõned viilud õrnsoolalõhet. Saputa ka lõhele veidi viikingite soola ja serveeri kohe.

19. aprill 2016

Norrakate kartuli lameleib ehk lefse. Kuidas valmistada ja millega süüa. Soolalõhega täidetud lefse viikingite moel

Tutvus lefse´ga sai alguse üsna juhuslikult. Kuna pereisa oma töö tõttu käib sageli muuhulgas ka Norras, siis haaras ta ükskord lennujaamast lastele meeleheaks kaasa suhteliselt tagasihoidlikus pakendis pannkoogirullid. Lapsed vaatasid ja keerutasid seda käes, sõid selle paki sisu ära ja teatasid, et see oli väga hea. Järgmine kord Norrasse minnes anti juba soov kaasa, et seda pannkooki võiks teinekordki tuua. Pannkook oli magusa, vahukoorekreemi meenutava täidisega ja selline mahlane ja mõnus. Uurisin veidi pakendit ja leidsin sealt nimetuse lefse. Veidi guugeldamist ja lefse hingeelu hakkas vaikselt minu ees laiali rulluma. Tegemist on meie mõistes eilsest kartulipudrust valmistatud pannkoogiga ehk siis lefse põhikomponent on jahtunud kartulipuder, millele lisatakse jahu ning millest vormitakse siis õhukesed pannkoogid. Pannkooke mitte ei praeta, vaid röstitakse kuival pannil. Lefse valmistamiseks on norrakatel terve hulk lisavarustust ja kogu seda protseduuri võib huvi korral jälgida näiteks SIIN videos, kus Martha Stewart ja Beatrice Ojakangas (kõlab täiesti Eesti nimena?) valmistavad lefset.




Lefset valmistades on paar asja, mida tuleks kindlasti silmas pidada. Esmalt - kartulipuder tuleb täielikult maha jahutada. Soovitavalt vähemalt üle öö. Teiseks tuleb jahu kartulipudrule lisada vahetult enne rullima asumist. Jahuga seistes pidi tainas vesiseks muutuma. Muus osas keerulist küll midagi lefsede valmistamises ei ole.
Sellest kogusest saab ca 8 lefset
5 dl peeneks tambitud kartuleid (ca 600-700 kg tooreid kartuleid)
2-3 sl sulatatud võid
50 ml 35%-list koort
1 tl suhkrut
0,5 tl soola (võid kasutada ka SEDA viikingite soola, kui kavatsed lefset soolase täidisega süüa, saad väga mõnusa kergelt suitsuse maitsega lefse)
ca 2 dl jahu + rullimiseks (jahu kogus võib varieeruda näiteks sõltuvalt kartuli sordist, seega jälgi, et tulemuseks oleks tugevama kuklitaina konsistents)
Koori kartulid ja lõika väiksemateks tükkideks. Keeda soolaga maitsestatud vees kuni kartulid on pehmed. Kurna ja peenesta siis võimalikult ühtlaseks. Kui sul on olemas suurt küüslaugupurustajat meenutav agregaat, siis kasuta seda. Nii saad kõige ühtlasema tulemuse. Olen katsetanud ka lihtsalt hoolikalt peeneks tampides ja ka see meetod toimib ilusti. Mõõda peenestatud kartulitest vajaminev kogus välja. Lisa kartulitele tükeldatud või ja sega läbi kuni või on sulanud. Jahuta kartulimass täielikult maha. Võid jätta üle öö külmkappi. Jahtunud mass sega esmalt läbi ühtlaseks ja lisa siis koor, suhkur ja sool. Sega juurde jahu ja sõtku seni, kuni moodustub ühtlane ja läikiv tainas. Taina paksus peaks olema sarnane kuklitainale. Kalla tainas jahusele pinnale, vormi sellest ühtlane vorstike ja lõika vorstike ca 8 võrdseks tükiks. Kata ülejäänud tükid köögirätiga, et vältida kuivamist ning töötle jahusel pinnal tainarulli kasutades üks pallike lamedaks pannkoogiks. Kui tainas hakkab laua külge kinni lisa jahu. Kuumuta pliidil pann. Kuumust võid kontrollida tilgutades pannile veidi vett. Vesi peab kohe susisema hakkama. Tõsta spaatli või suurema labida abil õhukeseks rullitud tainas kuivale pannile ja rösti mõlemalt poolt ca 30 sekundit, kuni see on kuldseks küpsenud. Kui tainas hakkab panni külge kinni, määri hästi vähese koguse võiga.
Valmis lefsesid hoia räti all. Jahuta. Kui soovid lefset säilitada, murra ta neljaks ja säilita siis õhukindlalt, et lefse säilitaks oma mahlasuse. Õige lefse on pannkoogilaadse elastsusega ja temast saab voltida erineva täidisega kartulileibasid sarnaselt tortillale.



Kui valdavalt süüakse lefset magusa täidisega, siis meie lemmikuks on saanud lefse-eined erinevate soolaste täidistega. Viimaseks lemmikuks on lefse täidis, milles saavad kokku küüslaugune toorjuust või kohupiim, mis paksu jogurti või majoneesi toel veidi pehmemaks segatud ja õrnsoolatud lõhe, mida maitsestatud viikingite soolaga. See müstiline ja väga mõnus sool on samuti pärit Norrast ning seda saab huvi korral soetada Umami poest.

Tõeline perenaiste mugavussool. Näpuotsaga roale juurde ja maitsed kõik paigas.


Selle suitsumaitselise soola abil saab väikese liigutusega anda väga maitsva ja suitsuse nüansi kogu täidisele juurde. Minu lemmikuks on just õrnsoolalõhe kus tibakene viikingite soola peale saputatud. Selline võimas ja väga hästi kokkusobiv maitsekooslus! Tibakene karulaugupestot ka lisaks ja üsna täiuslik suutäis ongi valmis. Soovi korral võib veel keedetud muna viile ka sinna vahele pista. Täielik lemmik!

18. aprill 2016

Uudiste lainel. Babulja restoran, Uulitsa tänavagurmee ja Fruitxpressi e-pood

Viimased nädalad on olnud vahvate uudiste nädalad ehk siis peale vahepealset suhtelist vaikust saab jälle mitu toredat uut ja head uudist välja hõigata.
Esmalt restoran Babulja. Kuuldused uuest, Laste Maailma kõrval asuvast ja Vene kööki viljelevast restoranist levisid juba mõnda aega. Seetõttu oli põnevust päris palju, kui saabus kutse Babulja avaüritusele. Kindlasti oli soov see koht ka ise üle vaadata ja kuulata, mida selle taga olevad inimesed Babuljast räägivad.



Pirukavalik on aus ja pirukad on väga maitsvad


Teise korruse restorani ruumid


Koht on aus! Vene hinge ja õiget slaavilikku hingust on tunda igal pool ja ka pisiasjades. Saab pirukat ja pliine, borši ja pelmeene. Kõik ikka ilusti käsitsi tehtud. Babulja restoran on seest tunduvalt suurem, kui väljast aimata laseb. Esimesel korrusel paikneb kohvik, mille au ja uhkus on pliiniköök. Pliine pakutakse kolmest erinevast tainast - kaljatainas, hapupiimatainast ja tatrajahust tainas - valmistatuna ning igale pliinile võib igaüks endale meelepärase lisandi välja valida. Lisaks sellele on alumisel korrusel veel suppe, salateid, pelmeene ja päevapraade. Hinnad kõik igati sõbralikud.

Huvilised uut kohta uudistamas


Pöff rebitud veisefileest, muna, kapparid, heeringas, sibul, kurk - puhas klassika, aga suurepäraselt tehtud

Teisel korrusel on lisaks 90 kohale ka suurepärane vaade 

Sült ja seened. Sült, kusjuures, pardilihast

Peakokk. Tätoveering ei tee valdkonnavahetust just liiga lihtsaks :)

Grillitud lambakarree oli klass omaette

Instagram sai korraks peaaegu täis Babulja toidupiltidest

Restorani teisel korrusel on avatud aga liharestoran, kus kõik liharoad valmivad grillahjus valmistatuna. Liha grillitakse puusütel ja see annab liharoogadele ilmeksimatult äratuntava sütel grillitud maitse. Kõik maitstud lihad olid nii väga hästi valmistatud kui ka väga kvaliteetsest toorainest. Seega sobib see koht kõigile neile, kes heast ja hästi valmistatud lihast oskavad lugu pidada.
Igal juhul on Babulja näol tegemist vahva tulemisega ja soovitan kõigil, kes Vene kööki, pliine, head liha ja mõnusat meeleolu hinnata oskavad, oma sammud sinna seada ja lasta end hellitada nii, nagu üks Vene vanaema seda teeks.

Uulits ja tänavagurmee. Veidi väiksema mastaabiga söögikoht kui Babulja, kuid kindlasti mitte mingil moel kehvema kvaliteedi ega ideega on Kadaka Selverist üle tee asuv väike vahva koht nimega Uulits. Õhinapõhisel pinnal kasvanud ja entusiasmiga väetatud tänavatoitu pakkuv restoran on kahe venna ettevõtmine, mis sobib tüüpiliseks edulooks või tõestuseks selle kohta, et kui midagi südame ja kirega teha, siis hakkavad igasugused vahvad asjad sinu elus juhtuma. Igal juhul pakub Uulits tänavatoidu säravamat poolt ja tõestab, et burks võib olla lihtsalt niiii hea, et oled valmis selle jaoks seisma järjekorras. sööma kasvõi püstijalu ja tulema ikka ja jälle tagasi. Burkside ja vrappide valik on igati korralik ja igaüks peaks endale lemmiku leidma. Liha grillitakse sütel, mistõttu maitsevad erinevad lihad ka ausalt ja ägedalt.

Kalkunifileeburger peedipesto ja grillitud spargliga ning pardifilee vrapp. Fotode autor: Ragne Värk


Kui burksi peetakse muidu ehk selliseks mehiseks ja toitvaks toiduks, mida enne rannahooaega neiud-naised kipuvad (vähemalt teiste nähes) vältima, siis Uulits on mõelnud ka selle peale. Alates aprillikuust leiab Uulitsa menüüst ka Rannamõisa linnulihast valmistatud burksi ja vrapi. Valida saab ingveri-apelsinikastmega pardifilee vrapi ja peedipesto ja grillitud spargliga kalkunifileeburgeri vahel. Lisaks veel Caesari vrap broilefileega. Maitsvad ja mõnusad kõik.
Toitude juurde pakub Uulitsa tänavagurmee mõnusaid John Lemoni naturaalseid limonaade. Valikus on rabarberi-, koola- ja ploomi maitsega limps, mis kõik omamoodi head ja järeleproovimist väärt.
Kokkuvõtvalt - uus, vahva, ausa suhtumisega tehtud koht, kuhu võiks juba sellepärast sisse põigata, et tänavatoidu kontseptsiooni parimast poolest aimu saada.
Täpsemat infot tasub uurida Uulitsa FB lehelt.

Fruitxpress.
Ja ei jää kaks head uudist kolmandata. Tõenäoliselt ei ole mina ainus, kes on vahel kirunud ja siunanud meie poodide kehva ja lünklikku puu- ja köögiviljadega varustatust. Kui sul on vaja lehtkapsast, siis on parasjahu varustusauk ning kui sul on vaja ilusat värsket säravrohelist salatit, siis on poes pakutav valik selline, nagu oleks enne lettidele jõudmist salat veoauto rataste alt läbi käinud või on lihtsalt juba poolel teel kompostiks. Kurb, aga vahel täiesti reaalne olukord. Eriti toidupildistamise puhul, kus tooraine värskusele ja värvile ei ole võimalik liialt kompromisse teha, on see peavalu vahel ikka päris painav. Aga nagu juba mainisin, on saabunud heade uudiste aeg!


Nüüd on võimalik kõigil puu- ja köögiviljade sõpradel, kes tõeliselt värskest kraamist ja laiast valikust oskavad lugu pidada, tellida vilju Fruitxpressi e-poest. Täpsem info firma kodulehel SIIN. Valik on kindlalt parim, kui kogu meie supermarketite valik kokku ehk siis enne ei ole mina näinud meil saadava ei okrat, finger-laimi, galangalijuurt ega mitmeid muid põnevaid eksootilisi vilju. Hinnad ka kõik igati mõistlikud, nii et minu jaoks on see ettevõtmine küll puhas kingitus, mis nii mõnelgi korral aitab linna poodides ringitiirutamise asemel millegi veidi produktiivsemaga tegeleda.
Loodetavasti jagavad sama rõõmu paljud ja värskeid vilju pakkuv e-pood leiab endale hulganiselt vähemalt sama vaimustunud fänne, kui siinkirjutaja.