16. aprill 2014

Brittide lihavõttepühasaiad Hot Cross Buns

Kelmikad kuklikesed, millel ristimärk on tegelikult vana Inglismaalt pärit traditsioon ja neid saiakesi küpsetati eelkõige lihavõttepühadeks. Tegelikult on tegemist imemaitsva ja üsna klassikalise rosinakukliga, mis ka meil hästi tuntud. Veidi eripärasemaks teeb Hot Cross Buns´id aga viimistlus aprikoosimoosiga, mis muudab saiakesed kaunilt läikivaks. Kindel lemmik pere noorimate seas, samas leidub väheseid suurigi, keda jätavad külmaks värsked rosinasaiad.


300 ml piima
50 g võid
500 g jahu + ca 75 g risti tegemise jaoks
1 tl soola
75 g suhkrut
veidi õli
30 g presspärmi või 11 g kuivpärmi
1 muna + 1 munakollane, lahtiklopituna
100 g rosinaid
1 apelsini riivitud koor
kaneeli
Pintseldamiseks aprikoosimoosi (kasutasin Põltsamaa aprikoosimoosi)
Lase piim kastrulis keema ning tõsta siis pliidilt ja sega sisse või. Jahuta käetemperatuurini. Sega kuivpärm, suhkur ja sool jahuga ning moodusta jahust lauale keskelt süvendiga "kaev" kuhu keskele kalla piima-või segu ja muna ning munakollane. Kui kasutad presspärmi, lahusta see käesoojas väheses vees ning sega toatemperatuurini jahutatud piima sisse. Sega kuni ühtlase taina moodustamiseni. Võid kasutada ka köögikombaini ning segada lihtsalt kombaini abil tainas. Sõtku kas käte abil või köögikombaini tainakonksu abil kuni moodustub elastne tainas. Aseta tainas kergelt õlisesse kaussi, kata kauss kas niiske köögiräti või kilega ning jäta sooja kohta umbes tunniks ajaks kerkima, kuni tainamass on vähemalt kahekordseks muutunud.


Kerkinud tainasse sega rosinad, kaneel ja apelsinikoor. Sõtku kuni kõik koostisained on segunenud ja jäta veekord umbes tunniks ajaks köögiräti või kile alla kerkima.
Kerkinud tainas vormi jahusel pinnal paks vorstike ning lõika umbes 15 võrdseks osaks. Rulli iga tainaosa võimalikult siledapinnaliseks ümmarguseks palliks. Aseta küpsetusplaadile kerkima (kuni 1 tunniks). Samal ajal sega 75 g jahu umbes 5 sl veega, et moodustuks pasta. Kasutades tordipritsi pritsi tainast peenikese joana ristid kerkinud saiadele.Võid vormida peenikesed „vorstikesed“ ka käte vahel jahusel tööpinnal.
Küpseta saiu 220 kraadi juures umbes 20 minutit, kuni need on kuldpruunid. Ahjust tulnud saiadele määri aprikoosimoosi.

Retsept ilmus 2014. aasta kevadises ajakirja Toit&Trend numbris

15. aprill 2014

Itaalia lihavõttepühade pirukas Torta Pasqualina

See mõnus pirukas on Itaalia traditsiooniline lihavõttetoit. Arvestades, et juba selle nädala lõpus on käes kevadpühad ehk lihavõtted, siis tasub ühe võimaliku toiduna pidulauale just sellist tervislikkusest pakatavat pirukat kaaluda. Kelmikalt kevadvärviline pirukas on igati tervislik ning sobilik talvest väsinud keha rauavarusid täiendama. Ricotta ja spinati kooslus on ajatu klassika, mis toimib ka selle piruka sees veatult. Erksad munakollased muudavad selle piruka eriti kelmikaks.

Pirukas valmis taustal olevas punases kausis. Emile Henry savist nõud on kuumakindlad ja sobivad seetõttu ka ahjus kasutamiseks. 

500 g pärmi-lehttainast
500 g spinatit (kas värsket või külmutatud), peeneks hakituna
3-4 küüslauguküünt, hakituna
500 g ricottat
2 muna + 4 munakollast + 1 muna määrimiseks
50 g riivitud parmesani juustu
Soola ja pipart
0,5 tl jahvatatud muskaatpähklit
Õli praadimiseks
Võid vormi määrimiseks
Vajadusel sulata esmalt pärmi-lehttainas. Seda on kõige parem teha nii, et tõstad taina eelmisel õhtul tavalisse külmkappi.
Kui kasutad külmutatud spinatit, lase sellel sulada ning nõruta siis sõelal kuivaks. Võid käega spinati veel kuivemaks vajutada. Samamoodi võid sõelal nõrutada ka ricottat. Kuumuta pannil keskmisel kuumusel veidi õli, kuumuta pannil hakitud küüslauku veidi aega ning lisa siis spinat. Kuumuta spinat läbi, maitsesta soola, pipra ja muskaatpähliga. Lisa spinatimassile ricotta, 2 muna, riivitud parmesani juust ning sega kõik läbi.
Rulli jahusel pinnal pool tainakogusest nii suureks, et saaksid sellega katta ahjuvormi põhja ja küljed. Tõsta tainas võiga määritud vormi ning kalla peale spinatisegu. Vajuta lusikaseljaga spinatisegu sisse neli lohku ning aseta sinna sisse munakollased.


Rulli ülejäänud osa tainast nii suureks, et saaksid sellega katta tainavormi. Näpi või tõsta tainaservad kokku.
Küpseta ca 180-200 kraadi juures ca 50-60 minutit kuni pirukas on kaunilt kuldpruun. Serveeri soojalt.
Mina kasutasin küpsetamiseks Emile Henry keraamilist kaussi. Tuli ilus paraja suurusega pirukas. EH tooted on kõik ahjus kasutatavad, seega sobivad nii serveerimiseks kui ka kööginõudeks. Näiteks saab SELLISE kausiga edukalt ka pirukat küpsetada.

Retsepti ilmus 2014. aasta ajakirja Toit&Trend kevadnumbris. 

11. aprill 2014

Taaskord sõltuvuse küüsis. Maroko või Iisraeli sabatitoit. Tomatiga hautatud valge kala.

No vahel tabab mind küll süütunne, kui mind kusagile külla taaskord kutsutakse ja siis ma pererahva suurepärased retseptid jälle oma kööki kandin, aga... Ka seekord läks sedamoodi. Lahke pererahvas kutsus jälle külla ja kuna ühe täiesti s-u-u-r-e-p-ä-r-a-s-e kalaretsepti saladustesse mind pühendati, siis siin ma otsapidi olen. Ise olen täiesti sõltuvusnähtudega - täna suutsin sedasama kala kolmel söögikorral päevas tarvitada - ja kardan, et homme võib samas rütmis kulgeda. Kui ühes roas kohtuvad koriander, tomat, küüslauk ja valge kala, siis on muidugi üsna keeruline libastuda. See retsept ei ole erand.
Niii lihtne, nii maitsev ja toimiv!



Peresõpradel külas käies sain juba teist korda maitsta Iisraelist pärit retsepti järgi valmistatud kala. Viimasel korral sõna otseses mõttes ka näppupidi toiduvalmistamise sees olles. Peale seda oli lihtne nipp selge. Tänud, Artur!
Uurisin veidi ka netiavarustest ja tuleb välja, et selline kala valmistamise moodus on traditsiooniline sabati toit nii Iisraelis kui ka Marokos ja nagu traditsioonilistele retseptidele kohane, leidub päris palju "minu ema moodi" stiilis retsepte, mis erinevad kohati üsna suurel määral.


Natuke kohandasin ka enda järgi ja hetkel olen tulemusega küll väga rahul. Minu poolt lisandunud täiendustest tulenevalt võiks seda rooga nimetada "Iisraeli kala India mõjutustega Eesti köögist" või midagi taolist.
Vaja on selle roa valmistamiseks:
ca 1 kg valge kala fileed. Ideaalis turska, aga sobib ka haug, ahven, siig või siis ka sügavkülmast tilaapia, paltus vm
ca 1 kg tomatit
1 küüslaugupea (või rohkem)
2 suuremat punast paprikat
ohtralt värsket koriandrit
maitsestamiseks kokkusegatult jahvatatud koriandrit, vürtsköömneid, kurkumit, tšillipipart, suitsutatud paprikat vm maitseaineid. Ise kasutasin just nimetatud vürtse ja need olid kokku segatud Korma Curry nimelises maitseainetopsis (NB! Supermarketi SM karri erineb sellest segust olulisel määral). Originaalis ehk sõprade juures kasutati maitsetamiseks vaid paprikapulbrit. Kui sul on käepärast suitsutatud paprika (saadaval näiteks M&S poes), siis kasuta kindlasti ka seda
Mina segasin vürtsid soolaga ning püherdasin kalatükke selles segus.
Soola ja pipart ka veidi maitsestamiseks

Kalatükid vürtsides püherdunult ja enne, kui viimane tomatikiht neile peale laotakse


Tegevuskäik on lihtne. Tükelda tomatid viiludeks. Lao laiapõhjalise panni või poti põhja kiht tomatit. Soovi korral võid tomativiilude alla veidi oliiviõli ka lisada. Sinna peale laota puista kiht tükeldatud küüslauku ja hakitud koriandrit. Lisa ka tükeldatud paprika. Puista peale soola ja pipart. Sega vürtsid soolaga ning keeruta kalatükke vürtsi-soola segus. Lao kalad tomati-paprika kihile. Sinna peale laota kiht viilutatud tomateid, hakitud küüslaukui ning hakitud koriandrit. Kui sul on väiksem pott, siis korda kihte samas järjekorras, kuni kogu tooraine on potti või pannile ladustatud. Värske koriandri ja küüslauguga ära koonerda! Aseta nõule kaas peale ning kuumuta pliidil esmalt kõrgel kuumusel ja hiljem kuumust veidi alandades.



Kokku peaks selleks kuluma ca 15-20 minutit. Kala peaks olema läbi küpsenud ja potis olevad köögiviljad mõnusalt kokku haudunud. Kui kuumutades põhjast veidike kipub juba tumedaks tõmbuma, on seegi vaid mõnus maitselisand. Nii lihtsalt see roog valmibki. Maitstes pane vaim valmis, et sõltuvus on kerge tekkima ja ei ole sugugi välistatud, et läheb nii, nagu minul. Homme teen vist jälle uue laari... :)

Mõned kooslused, millest ei väsi. Salat suitsulõhe, kartuli ja munaga

Klassikaline kooslus, mis toimib aastanumbrist ja kuuseisust sõltumata. Mahlane kuumsuitsulõhe koos keedetud muna ja krõbeda koorikuga praekartuliga – see on kooslus, mille puhul võid selle mõneks ajaks küll unustada ja siis uuest avastades imestada, et küll kõlab ikka hästi kokku. Tegemist sooja salatiga, mille valmistamiseks ei ole vaja liiga pikaks ajaks kööki sulguda. Salat valmib mõne kiire minuti jooksul.


400 keedetud ja kooritud kartuleid
4 muna, poolpehmeks keedetuna
300 g kuumsuitsulõhet
Salatirohelist
Punast sibulat
Rohelist sibulat
Soola ja pipart
Sinepikaste:
1 sl sinepit
1 sl vedelat mett
3 sl sidrunimahla
10 sl oliiviõli
Kastme tegemiseks sega omavahel mesi, sinep ja sidrunimahl. Vajadusel maitsesta soola ja pipraga. Lisa pidevalt segades õli ning sega kõik ühtlaseks.
Salati jaoks tõsta taldrikule roheline salatipadi. Tükelda suitsulõhe ja koori ning tükelda ka keedetud munad (võiksid olla soojad). Koori sibul ning lõika poolratasteks.
Kuumuta pannil õli ning prae kuumas õlis katrulisektorid krõbedaks. Tõsta kartul salatipadjale, sinna peale tõsta lõhetükid, munasektorid, sibularattad ja kõige peale puista hakitud rohelist sibulat. Kalla kõik salatikastmega üle, viimistle soola ja pipraga ning serveeri kohe.

Retsept ilmus 2014. aasta märtsikuises ajakirjas Oma Maitse
Paleoretsepti puhul asenda kartul näiteks ahjupastinaagiga või aurutatud lillkapsa või brokkoliga

7. aprill 2014

Klassikust nostalgiline õhuline hapukoorekook jõhvikakattega

Hapukoorekook on minu jaoks täielik nostalgiakook. Miks see nii on, võib lugeda SIIT. Arvata võib, et selle imelihtsa ja samas ülihästi toimiva koosluse algne lugu räägib nii kasinast valikust. nõuka-aja piiratud võimalustest ja perenaiste erakordsest nutikusest. Tulemus on imetlemist väärt. Üldjoontes koosneb koogi õhuline vahekiht, mis ei jää sugugi alla uuema aja hõrkudele toorjuustu- ja mascarponekookidele, vaid hapukoorest ja munavahust. Tõeline köögimaagia!



Ikka jälle kipub juhtuma nii, et meisterdan erinevaid mitmekihilisi ja üle keskmise keerulisi kooke ja ükspäev tuleb see hetk, kus ideed on otsas ja kodused külmkapivarud ka kasinad. Arvake siis, millise koogi poole sel hetkel taas pöördun. Võid, hapukoort, muna, suhkrut ja jahu jätkub küll pea alati. Seekordse lisandina sai koogile peale sätitud veel jõhvika toormoos. Ei juhtu midagi, kui see ära jätta või hoopis muul moel koogile viimast lihvi anda - kas siis näiteks valge šokolaadi - toorjuustukattega või hoopis värskete maasikatega, rabarberikastme või muu meelepärase lisandiga.


Tainas on kõige tavalisem muretainas ehk siis:
ca 300 g jahu
200 g võid
1 dl suhkrut
veidi soola
1 muna
1 tl küpsetuspulbrit.
Pane jahu kaussi, sega juurde küpsetuspulber, jahu peale tükeldatud külm või, sool ja suhkur ning lahtilöödud muna. Haki algul noaga segamini, hiljem sõtku kätega ühtlaseks tainapalliks, mis tuleks ca 1 tunniks külma panna.
Loomulikult võid kasutada ka valmis muretainast ja siis piisab 500-grammisest pakist.
Võta tainas külmkapist ja laota plaadipõhjale ühtlase kihina äärest ääreni. Ümmarguse vormiga vooderda tainaga nii vormi põhi kui seinad (vormi põhja pane küpsetuspaber).  Eelküpseta koos raskusega 180-200 kraadi juures, kuni tainas hakkab hästi kergelt kuldseks värvuma.


Täidise jaoks läheb vaja:
6 muna (valged kollastest eraldatud)
1 kilo hapukoort
2-3 dl suhkrut (sõltuvalt sellest, kui suur magusaarmastaja oled)
1 tl vanillisuhkrut
3-4 sl kartulitärklist.
Vahusta munakollane suhkruga, lisa vaniljesuhkur, hapukoor ja ettevaatlikult ka tärklis (jälgi, et tükke ei jääks). Vahusta munavalged tugevaks vahuks ja kalla siis munavalgevaht ülejäänud täidise sisse. Sega hoolikalt läbi ja kalla eelküpsetatud põhjale.
Küpsetusvorm peaks olema üsna kõrgete äärtega, kuna küpsemise käigus kook paisub päris tublisti. 28 cm läbimõõduga koogivorm peaks ka sobima, aga eeldus on kõrged ääred.
Küpseta vähemalt 45 minutit 180-200 kraadises ahjus. Kui tundub, et koogi täidis hakkab liiga kiiresti pruunistuma, siis alanda veidi kuumust. Liiga kiirelt küpsedes on oht, et täidis jääb vedel. Jahuta kook.
Jõhvikakaste
300 g jõhvikaid
1 dl suhkrut
Püreesta jõhvikad koos suhkruga ning laota jõhvikakaste jahtunud koogile.



31. märts 2014

Pähklileib ja seemneleib. Täiesti jahuvabad ja väga maitsvad

Taaskord alustan sellest, et olen tööga seotult paleotoitumise teemasse veidi lähemalt sisse vaatamas. Nagu paljude asjadega: mida lähemalt näed, seda elavam huvi tekib. Nii läks ka paleotoitumisega. Mitte küll puhtalt, aga võimalusel katsetan ka enda peal. Tulemused on üsna üllatavad ja seda ikka positiivse poole pealt. Kel huvi paleotoitumise teemaga tutvuda, võib piiluda SIIA.



Kõige suurem mure on seotud ehk sellega, et kogu leiva-saia-küpsetiste nimekiri tuleb kriitiliselt üle vaadata. Kuna kogu teravili, muuhulgas ka igasugused hernejahud, tatrajahud jms, on toidusedelist välja arvatud, siis esmapilgul tundus, et leivast loobumine saab küll ületamatuks takistuseks. Olen nimelt viimased aastad katkematult ise leiba küpsetanud ja kes teab, kuidas lõhnab ja maitseb äsja ahjust võetud rukkleib... Mnjah! Seda on päris raske oma elust välja kirjutada.
Aga asi ei ole lootusetu. Katsetama asudes olen paar päris vahvat ja toimivat retsepti välja töötanud. Ja viimase uudisena pean tunnistama, et kui taaskord aurava rukkileiva jälle ahjust välja tõstsin ning perepoegadele krõbeda kooriku alla peitunud koheva sisuga leivaviilu lõikasin, siis mingit erilisti impulssi seda endalegi haarata ei tundundki.
Kuidas siis leiba teha, kui jahu kasutada ei tohi? Abiks on kõikvõimalikud seemne- ja pähklijahud. Tuleb kohe mainida, et leivategu on sarnane pigem keeksiteoga - kui leiba ja saia on võimalik soovi korral teha vaid jahust  ja veest, siis paleoleiva sisse tuleb panna muna, mis seoks massi kokku ning sageli ka rasvainet. Kergitajaks võiks olla küpsetuspulber. Suhkru asemel tuleks kasutada looduslikke magustajaid, kas siis mett või näiteks puuvilju, nagu mina tegin. Samas, kui põhivalem selgeks teha annab paleoleib päris palju avastamisrõõmu.

Troopiline mandli- ja sarapuupähklileib
See leib on hetkel minu lemmik. Mahlane, pähkline, mõnusalt mureda olemisega ja kergelt krõmpsuv. Valmistada üsna lihtne.



2 dl mandlijahu (nt Prismas on olemas nii 75 grammine kui ka suur, 700 grammine variant, Selveris on olemas jne)
2 dl metspähklijahu (jahvatasin ise röstimata ja koorimata metspähklitest)
3-4 värsket datlit, hästi peeneks hakituna (Rimis on saadava puuviljaletis värsked mahlased datlid)
2 muna
näpuotsaga soola
1 tl küpsetuspulbrit
ca 1 dl rammusamat kookospiima
soovi korral maitsevürtse - kaneeli, kardemoni, muskaati vms
Sega omavahel pähklijahud, sool ja küpsetuspulber. Teises kausis klopi lahti munad, lisa peeneks hakitud datlid ja kookospiim. Ühenda kaks segu omavahel. Tulemuseks peaks olema paksemapoolne tainas. Vajadusel reguleeri paksust kookospiimaga või mandlijahu lisamisega.
Tõsta tainas kookosrasvaga määritud väiksematesse vormidesse või suuremasse vormi ning küpseta 180-200 kraadi juures 30-40 minutit.

Seemneleib
Ka see on hästi mõnus suutäis, kusjuures olen avastanud, et sellised leivad maitsevad eriti hästi siis, kui peale tööpäeva ja üsna näljasena koju jõuad. Mõjub omamoodi energiabatoonina.


Väike viil paleoleiba ja siis kannatab juba rahulikult toimetada ja perele muude toitude valmistamisele keskenduda. Tühja kõhu peale maitsevad pähklid-seemned eriti magusalt.
2 dl mandlijahu (või veidi rohkem)
1 tl küpsetuspulbrit
2 muna
ca 0,5 dl oliiviõli
2 sl linaseemnejahu
1-2 üleküpsenud banaani, püreestatuna
paar näpuotsatäit soola
suurem peotäis röstimata päevalilleseemneid
suurem peotäis röstimata kõrvitsaseemneid


Sega omavahel lahtiklopitud munad ja oliiviõli ning püreestatud banaan. Teises kausis sega mandlijahu, linaseemnejahu, küpsetuspulber, sool ning seemned. Ühenda omavahel segud.
Tulemuseks peaks olema paksemapoolne tainas. Vajadusel reguleeri paksust õli või mandlijahu lisamisega.
Tõsta tainas kookosrasvaga või muu sobiva rasvainega määritud väiksematesse vormidesse või suuremasse vormi ning küpseta 180-200 kraadi juures 30-40 minutit.



30. märts 2014

Eriti tervislik maius. Datli-kookose-sidrunipallid

Selle maiuse idee ulatub tegelikult aega, mil olin teles ühe kokasaate juht ning kokasaate külaliseks oli Aet blogist http://maitseelamused.blogspot.com/. Saates tegime muuhulgas ka üht imelihtsat maiust, mis koosnes vaid kahest komponendist - datlitest ja kookosest.



Olles nüüd veidi oma tööga paleotoitumise teemaga seotud, kerkib sealt kaks suuremat küsimust üles. Esmalt - kuna kogu teravili on toidusedelist välja arvatud, siis tuleb leida uus lähenemine kõikvõimalikele küpsetisele alates leivast kuni kookide-keeksideni välja. Teine teema on maiused. Suhkrule tuleb samuti asendus leida ning eelistatud on võimalikult naturaalsed magustajad. Mesi, puuviljad ja muud looduslikult magusad toidud on vägagi hinnatud. Datlid kui eriti magusad viljad, on paleotoitumise puhul kullahinnaga. Muuhulgas on hiljuti Rimisse müügile saabunud toode "Juicy dates", pärit otse Iraanist, hästi mahlased ja värsked. Leiab neid datleid mitte kuivatatud puuviljade sektsioonist, vaid jahutatud puuviljaletist hallikast karbist. Neid silmates meenus mulle kohe kommiretsept, mida Aet jagas. Saigi kohe järele tehtud ja omapoolse lisandina panin juurde veel veidi sidrunimahla ja riivitud sidrunikoort (siinkohal eelista kindlasti nt Biomarketi sidruneid, mille koor ei ole keemiat täis)



Retsepti on keeruline anda, aga vahekord on umbes selline:
10 datlit, peeneks hakituna
2 dl kookoshelbeid + pallide veeretamiseks
poole sidruni mahl ja riivitud koor
Kui kasutad kuivatatud datleid, peaksid arvestama sellega, et need on kuivemad ning kookoshelbeid tuleks vähem lisada. Sidrunit võiks igaüks ka oma maitse järgi lisada. Tegevuskäik on selline, et esmalt hakid datlid, siis lisad kookoshelbed ja sidruni ning veeretad pallid. Palle tuleks viimistleda kookoshelves veeretades.

Miks datleid süüa ja mida kasulikku neid süües oma kehale teed, saad lugeda SIIT.



28. märts 2014

Pastat igale maitsele - klassikaline spaghetti carbonara, kerge brokkoli-tšilli fusilli ja väikese vimkaga vodka penne

Pasta on ilmselgelt mugavustoit. Just selline argipäevaõhtuse lauakatmise mure leevendaja, kui taaskord, murekorts kulmude vahel,  läbi supermarketi toidumaailma lendad ja kõik kiired valikud peas läbi lased. Neli mehepoega, kellest kaks teismelised (loe: üsna täitmatud) vajavad igal õhtul toitu. Kokatädi identiteet kipub vägisi peale end suruma.
Sellistel hetkedel on mure leevendajaks sageli just pasta. Aastate jooksul on mõned lemmikud välja kujunenud, mida saab kiirelt ja väikese vaevaga valmistada ja mille puhul puudub oht, et keegi jälle nina kirtsu tõmbab ja söömise asemel toidu sonkimisele keskendub.

Aegumatu klassik spaghetti carbonara ja täiesti ilma kooreta

Midagi meestele. Penned kergelt vürtsikas ja veidi viinases kastmes
Sisult kerge ja vormilt vürtsikas pasta brokkoli, anšoovise ja tšilliga

Käesolev pastapostitus koondab enda alla aastate jooksul lemmikuteks kujunenud pastad. Tegelikult on nii, et üldistades on siin igaühele oma lemmik: laste jaoks töötab alati vana hea klassik carbonara, mulle endale meeldib brokkoli-anšoovise-tšilli pasta ja no meeste/isade pasta võiks olla siis see vodkane penne. Viimase puhul tasub muidugi mainida, et kuumtöötlemise käigus kaovad promilli põhjustavad kraadid ning vodkast ehk siis viinast jääb alles vaid mõnus spetsiifiline maitse, mis tomatikastmega ülihästi sobib.
Pastapostituse põhjustajaks oli tõsiasi, et Veski Mati saatis testimiseks oma uut pastade sarja, kust leiab durumjahust erinevaid pastasid. Penned ja fusillid on kusjuures veidi väiksemad, kui keskmine poest kättesaadav variant. Tunnistan, et olen seni üsna kindlalt valinud pastatooteid alati selle järgi, et tootjamaaks oleks Itaalia (muud kvaliteedinõuded muidugi ka), siis testimiseks saadetud tooted kannatasid ilusti välja võrdluse pasta enda kodumaalt pärit analoogidega.
Pastade puhul kehtib reegel, et igale pastatüübile vastab oma kastmetüüp. Natuke rohke pastade maailmas seigeldes hakkab taju juba üsna täpselt tööle. Veidi rohkem infot, millist kastet millise pastatüübiga sobitada, saad piiluda SIIT. Ja siis veel paar baasreeglit - esmalt see, et pastat serveeritakse kohe peale valmimist ehk kastmega segamist ja soovitav on pastat ka süüa koheselt. Nii on pasta lihtsalt kõige maitsvam. Pastat võib sööma hakata ka siis, kui ülejäänud lauakaaslaste toidud on lauda veel tulemata. Oodata laskmine solvab pastat. Pasta keetmisel kehtib reegel, et pigem pisut vähem kui rohkem. Öelgu pealgi vanatädi, et näh, makaronid on veidi kõvaks jäänud. Teisisõnu, pigem ikka al dente kui ülekeedetud pasta, millest saab sel juhul koheselt makaron (makaron on meie peres nimelt ebaõnnestunud pastaroogade koondnimetus). Ja siis veel ka see reegel, et alati, kui pastat kurnad, jäta väike kogus pastakeeduvett alles. Sellega saab reguleerida pasta mahlasust ehk siis kui pasta on kogu kastme ootamatult alla "neelanud", saab roale mahlasust lisada just sedasama pasta keeduvett lisades.

Spaghetti Carbonara
Sellel kooslusel pikemalt peatuda ei ole vist vajadust. Tõeliselt hästi toimiv maitsekomplekt, milles on olemas oma seletamtu faktor, mis kõik maitsed hästi nauditavaks tervikuks liidab. Carbonara retsepte on loetamatul hulgal, mina olen alati valmistanud seda klassikut Antonio Carluccio raamatust "100 Pasta Recipes" pärit õpetuste järgi ja mainin kohe ära, et koort selle retsepti järgi ei lisata. Valmistuskäik on ka pigem lihtne ning mingit tükkitõmbunud omleti ohtu ka pole.



500 g spagette (nt Veski Mati spagetid)
50 g võid
2 sl oliiviõli
3 küüslauguküünt, hakituna
100 g prociuttot või toorsuitsusinki
5 sl kuiva valget veini
5 muna
100 g riivitud parmesani
hakitud peterselli


Keeda spagette soolaga maitsestatud vees kuni nad on al dente ehk hamba all veel kergelt vastupanu osutavad. Samal ajal kuumuta pannil või ja oliiviõli. Lisa küüslauk ning tükeldatud sink ning prae, kuni sink on krõbe. Kalla juurde valge vein ja lase sellel veidi kokku keeda.
Klopi suuremas kausis munad lahti. Lisa munadele riivitud juust ning hakitud petersell. Maitsesta soola ja pipraga. Sega keedetud ja kurnatud pasta munasegule ning sega läbi. Pasta soojuse mõjul kalgendub ka muna parasjagu. Lisa ülejäänud segule ka singi ja küüslaugu segu. Sega kõik läbi ja serveeri kohe.

Vürtsikad vodka-tomatikastmega penned
Mõnusalt vürtsikas ja tõeliselt nauditava maitsekooslusega pasta. Üks lemmikuid, mis ajaproovile hästi vastu pidanud. Vahel ununeb päris pikaks ajaks ja samas seda paremini ta jälle üle pika aja maitseb. Soovi korral võib lisada sellele pastale ka singiribasid. Need tuleksl lisada siis koos küüslauguga ning mõnusalt krõbedaka praadida.


300 g penne pastat (nt Veski Mati penned)
2 küüslauguküünt hakituna
1 tšillipipar hakituna
oliiviõli
400 g purustatud tomateid või tomatikastet
3 sl viina
100 riivitud parmesani + lisaks veel serveerimiseks.
peotäis hakitud värsket peterselli
50 ml 35%-list koort
soola ja pipart



Keeda pasta vastavalt pakendil olevatele juhistele. Samal ajal kuumuta pannil õli sees ja keskmisel kuumusel küüslauk. Lisa tšilli ning kuumuta läbi. Kalla juurde purustatud tomatid ning viin ning lase keema tõusta. Alanda kuumust ning lase vaiksel kuumusel kaane all haududa kümmekond minutit. Lisa riivitud parmesan, petersell ning maitsesta soola ja pipraga. Lase taas keema tõusta ning hauta veel mõned minutid, et maitsed seguneksid. Lisa koor ja sega kaste läbi. Sega kaste keedetud pennedega ning kuumuta kõik koos korra läbi. Serveeri kohe ja serveerides lisa veel riivitud parmesani.

Brokkoli, anšoovise ja tšilliga fusilli
Tunnistan kohe, et siinkohal on tegemist ühe minu lemmikpastaga. Ma ei ole just liiga suur pastasõber (erinevalt minu teistest pereliikmetest), aga see kombinatsioon ei jäta mind külmaks. Kusjuures kooslus toimib imehästi ka siis, kui pasta lisamata "unustada" ehk siis võti peitub pastakastet moodustavates koostisosades ja nende omavahelises koosluses. Siin võib ka veidi varieerida. Korra olen proovinud anšoovise puudumisel seda pastat ka meie oma koduse kiluga teha ja tuleb nentida, et toimis väga hästi. Samamoodi võivad need, kes sellist kontsentreeritud kalamaitset niiväga ei armasta, asendada anšoovise singiga. Järele proovitud ja ka igati mõnusaks kombinatsiooniks osutunud.
Pasta valmistamine on aga üsna lihtne ja mõnus on see, et soovi korral võib koguseliselt brokkoli osakaalu julgelt suurendada. Saab sellise kevadise ja kerge pasta, mis kannatab isegi läheneva rannahooaja valguses süüa.


300 fusilli pastat
ca 500 g brokkolit. Õisikud eraldatud, keskmine osa kooritud ja hakitud
1 tšillipipra kaun
paar küüslauguküünt, koorituna ja hakituna
ca 50 g anšooviseid või kilu või 100 g sinki
100 g riivitud parmesani või ka pecorinot
soola ja pipart
oliiviõli
kirsstomateid
Tükelda brokkoli. Eralda õisikud, vajadusel lõika need väiksemaks. Keeda pasta vastavalt pakendi juhistele. Umbes 3 minutit enne pasta valmimist lisa pasta juurde ka brokkoli ning lase läbi kuumeneda. Brokkoli vars koori puitunud koorest ning tükelda väikesteks tükkideks. Haki tšillipipar ja küüslauk. Tükelda anšoovis või kilu (või sink). Kuumuta pannil keskmisel kuumusel paras kogus oliiviõli, lisa tšillipipar, küüslauk, tükeldatud brokkolivars ja anšoovis. Kuumuta kergelt läbi ning maitsesta soola ja pipraga. Lisa ka tükeldatud kirsstomatid ning lase korraks kuum läbi.
Kurna pasta koos brokkoliga ning sega pannil oleva tšilli ja anšooviseseguga läbi. Serveeri kohe ning serveerides puista peale parmesani.

Postituse jaoks jagas oma tooteid testimiseks Veski Mati.

24. märts 2014

Kuidas lastele legaalselt lillkapsast sisse sööta ehk pizzapõhi lillkapsast

Tõenäoliselt on suurem osa emadest katkunud ühel hetkel juukseid laste toitumise teemal. Õnnelikud, kel sellelaadseid probleeme. Lohutust pakub vaid see, et teiste emadega rääkides tulevad sageli välja samalaadsed mured. Teades üht-teist tasakaalustatud toitumisest ja vaadates seda, mida lapsed sööma on nõus ja millest nad kategooriliselt keelduvad, vajub vahel ikka must murepilv pea kohale. Elu on õpetanud veidi kavaldama - igasugused püreesupid, kotletilaadsed, pannkoogid jms võimaldavad päris edukalt sinna muidu mittesöödavaks tunnistatud toiduaineid peita. Lambaliha sõid lapsed väga isukalt, kui sellest tehtud grillpihvid hamburgeriks vormisin jne jne. Köögitrikid on arvatavasti iga tegevema arsenalis ja keegi võiks kunagi nendest raamatu kirjutada. Päris mitu rammusat peatükki olen ka omalt poolt nõus katma. Kolme lapse ülekavaldamine on mõnel teemal päris meistriks teinud.



Lillkapsapõhjale tehtud pizzast olin siit-sealt kuulnud, kuigi ise polnud veel katsetamiseni jõudnud. Tööga seotult tegin ühe versiooni paleopizzast valmis ja üllatusega avastasin, et äsja jooksuringilt tulnud vanem poeg pistis selle pea püstijalu ja möödaminnes pintslisse, ise mõnus mõmisedes.Ikkagi pizza ju.
Teema hakkas peale seda elavamat huvi pakkuma. Veidi jälle kõikvõimsa Google´i abi kasutades leidsin kasulikke nõuandeid ja nii tegingi möödunud nädalavahetusel siis lastele mõeldud pizzakatsetuse. Pean tunnistama, et kadus kiirelt ning viimaste tükkide puhul pidin ise jaole kargama, et kogu toit ikka vennalikult jaotatud saaks. Idee pizzapõhja jaoks sain SIIT.



Vaja läheb:
1 keskmise suurusega lillkapsapea
1 muna
100 g riivitud parmesani vm juustu
1/2 tl soola
maitse järgi pipart
Purusta lillkapsas ehk tee lillkapsast pulse režiimi kasutades ühtlane lillkapsariis.




Aja suuremas potis vesi keema ning keeda lillkapsapuru umbes 5 minutit. Kalla segu sõelale ja nõruta. Siin soovitab algallikas lillkapsast ka marli või köögiräti sees tugevalt kuivemaks väänata, kuid mina otsustasin riskida ning lihtsalt lusikaseljaga sõelale vajutades massi nõrutada. Ka see meetod toimis suurepäraselt.
Nõrutatud ja kuivemaks pigistatud lillkapsariis sega ülejäänud ainetega kuni tekib ühtlane tainas. Laota tainas küpsetuspaberiga kaetud ja õliga määritud ahjuplaadile ning küpseta 180-200 kraadi juures seni, kuni pizzapõhi on kuldpruun.



Edasi on juba igaühe enda fantaasia, millist lisandit pizzale sättida. Minu valikud olid seekord esmalt tomatikastmega põhi üle määrida, siis peekoni või singiviilud pizzapõhjale, peale tükeldatud paprika ning üle puistasin ohtra juustuga. Kõrgel temperatuuril kiirelt ahju, kuni juust on sulanud. Viimistleda võid värske basiilikuga ja ongi kogu pizzategu.
Kas ma juba mainisin, et mehepoegades ei tekitanud vähimatki tõrget lillkapsast valmistatud pizzapõhi ning viimaste tükkide pärast läks juba veidi rebimiseks.
Ühe tüki sain ka endale näpistada ja, tõepoolest, jube hea oli!

Paleoretsepti puhul jäta juust lisamata. Selle asemel võid veidi õli või selitatud võid tainasse lisada.

22. märts 2014

Rootsi kaerahelbepallid havrebollar. Imelihtne ja väga maitsev avastus

Eelmise nädala vahva avastus oli minu jaoks Rootsi köögist pärit havrebollar ehk kaerahelbepallid. Lugu ise selline, et korraks kiirelt Rootsis käies ja lastele poest midagi kaasa haarates jäid näppu ümmargused pallid, mille sisust mul liiga palju aimu ei olnud. Tõstsin korvi paar erinevat varianti. Ostu põhjuseks eelkõige see, et oleks kodus lastele väike kingitus lauale panna.



Neid havrebollareid maitsma hakates tabas meid meeldiv üllatus. Mõnus ja tuttavlik kaerahelbemaitse oli seal pallikeses väga mõnusas koosluses kommilaadseks suutäieks saanud. Laualt kadus külakostiks toodud maiused väga kiirelt. Õnneks on meil olemas kõikvõimas Google ning veidi otsides ja oma tolmunud Rootsi keele oskuseid meelde tuletades sain asjale pihta. Täna on meil kodus terve vaagnatäis havrebollareid. Ja kaovad taas kiirelt. Millisele emale ei meeldiks see, et lapsed kaerahelbeid vitsutavad. Muuhulgas ka see laps, kes kaerahelbepudru on ametlikult mittesöödavate toitude hulka liigitanud.



100 g toasooja võid
0,5 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
4 dl kaerahelbeid (mina kasutasin täisterakaerahelbeid)
50 ml kanget kohvi
2 sl kakaod
100 g kondenspiima
kookoshelbeid



Vahusta toasoe või suhkru ja vanillisuhkruga. Lisa kakaopulber, kondenspiim ja kohv. Sega kõik läbi ning lisa siis kaerahelbed. Aseta mass paariks tunniks külma. Vormi käte vahel ümmargused pallid ja veereta neid kookoshelvestes.
Ja ongi valmis! Sobib ka lastele valmistamiseks, sest see on lihtsalt NIII lihtne.


21. märts 2014

Märtsikuu esikaanestaar. Soe kikerhernesalat peekoni ja ohtra küüslauguga

See salat on täpselt seesama, mis ilutseb märtsikuise ajakirja Oma Maitse esikaanel.
Meie jaoks mõnus avastus, mis maitseb hästi mõnusalt ning mille valmistamise võib jätta vabalt ka tööpäevaõhtusse, sest valmimiseks on vaja tõesti mõned loetud minutid. Katsetada võib ka erinevaid kooslusi - peekoni asemel kas vürtsikat chorizot, salaamit või hoopis suitsukala/-kana kasutada. Võib muidugi valmistada ka üldse ilma lihata. Parmesani asemel võib kasutada kitse- või fetajuustu jne. Kombineerimisvõimalusi jagub ohtralt ja näpuga koostisainetes või kogustes järge ajada ei ole küll vaja.


Salatis on peaosas kikerherned. Kui tahad veidi kergemat varianti, võid kogu koosluse tõsta otse pannilt salatipadjale.
150 g peekonit
4 küüslauguküünt
400 grammine purk kikerherneid, kurnatuna
200 g kirsstomateid
Basiilikulehti
Sidrunimahla
Parmesani
Soola ja pipart
Õli praadimiseks
Soovi korral veidi sidrunikoort viimistlemiseks


Kuumuta pann keskmisel kuumusel. Kuumuta peekonit pannil mõned minutid. Lisa küüslauk ja sidrunikoor ja kuumuta mõne minuti jooksul läbi. Tee tomatitele sisselõige ja pressi veidi tomatimahla välja. Seda võib teha sõelal. Kalla tomatid ja kurnatud kikerherned pannile ning prae paari minuti jooksul läbi. Lisa basiilikulehed ja sidrunimahl. Viimistle maitse soola ja pipraga. Tõsta portsud taldrikutele ning puista peale riivitud parmesani. Võid viimistleda ka riivitud sidrunikoorega. Soovi korral aseta soe salat rohelisele salatipadjale.

Retsept ilmus 2014. aasta märtsikuises ajakirjas Oma Maitse.


7. märts 2014

Midagi mõnusat naistepäevaks. Šokolaadimuffinid Ferrero kommiga

Homse Naistepäeva suhtes võivad tunded olla vastandlikud, aga samas ei saa ju olla midagi selle vastu, kui ollakse jälle veidi rohkem tähelepanelikud ja kingitakse veidi rohkem lilli kui tavalisel laupäeval. Minul ei ole selle vastu küll vähimatki. Pigem vastupidi.
Lisaks lilledele võiks ühte ilusasse päeva mahtuda ka suutäis midagi magusat. Üks suhteliselt lihtne ja samas väga efektne magus suutäis on Ferrero kommiga muffin. Sellesama muffini retsept ja valmistamisõpetus ilmus ka värskes, märtsikuises ajakirjas Oma Maitse. Vaadake järgi, lisaks on seal veel kuhjaga maitsvaid toite, põnevaid ideid ning niisama mõnusat lugemist.


Oma Maitse ajakirjas näeb sama idee välja selline, nagu allolevalt pildilt näha.


Nagu juba mainitud sai, ei ole nende vahvate magusate ampsude valmistamine liiga kaelamurdev ettevõtmine. Idee teostus on jõukohane isegi lastele, samas on tulemus piisavalt luksuslik ja kindlasti üllatust tekitav.
Kreemina, mille sisse ümmargune Ferrero komm istutada, võib kasutada Nutella kreemi asemel ka vähese koorega koos sulatatud šokolaadi või hoopis näiteks toorjuustu. Katsetamist ja mängimist jagub sellise vahva muffini puhul hulganiselt. Ja kindel võib olla selle peale, et teiseks päevaks neid maiustamiseks enam ei jagu.

Siin on muffinit viimistletud vaarikase vahukoorepärjaga

250 g jahu
100 g suhkrut
100 g võid
3 sl magustamata kakaopulbrit
250 ml 10%-list koort
2 tl küpsetuspulbrit
150 g tumedat šokolaadi, peeneks hakitud
1 muna
Vanillisuhkrut
Nutella šokolaadikreemi
Ferrero Rocher komme
Soovi korral vahukoort kaunistamiseks
Sega omavahel kuivained – jahu, küpsetuspulber, kakao, vanillisuhkur ja suhkur. Kuumuta kastrulis koor,  või ja lisa  tükeldatud šokolaad. Lase šokolaadil sulada. Klopi muna lahti ning lisa veidi jahutatud koore-või segusse. Ühenda omavahel kuivained ja kooresegu. Sega kõik läbi ning tõsta tainast parajad portsud muffinipanni astetatud muffinipaberitesse. Küpseta 180-200 kraadi juures umbes 20-30 minutit, kuni muffinid on läbi küpsenud. Küpsust kontrolli puutikuga.
Jahtunud muffinilt eemalda näiteks melonilusikaga ümmargune osa, mis oleks veidi suurem, kui Ferrero kommi läbimõõt.


Täida tekkinud avaus Nutella kreemiga ning istuta kreemi sisse Ferrero komm. Soovi korral kaunista kommi ümbert muffin vahukoorega

Retsept ilmus 2014. aasta märtsikuises ajakirjas Oma Maitse



4. märts 2014

Imemaitsev-mahlane õunakook õuna ja õunasiidriga

See imeline õunakook on pärit brittide retseptivaramust ja selle koogi sünniloos on "süüdi" ehe brittide õunasiider. Tegemist on väga britipärase kooslusega ja tuleb tunnistada, et mahlasuse ja maitsekülluse osas on tegemist ühe mõnusama õunakoogiga üldse.




Et homsest alates on käimas ka Briti toitude nädal, sobib see kook hetkeolukorda suurepäraselt. Väga kvaliteetseid ja hästi maitsvaid ehedaid Briti siidreid leiab sellisest toredast veebipoest nagu Slowgoods. Maitske ja imestage - maitsenüansid on väga sarnased vanaema õunakeldrist tuttavate nüanssidega ning mingid maitsed meenutavad jälle täpselt kellegi kodust, hoole ja armastusega valmistatud kodust õunaveini. Väga väärt kraam ja mitte ainult koogi sees kasutamiseks.



3 dl head kuiva või medium õunasiidrit
300 g (täistera) nisujahu
2 tl soodat
1 tl kaneeli
1/2 tl jahvatatud nelki
näpuotsaga jahvatatud muskaati
150 g pruuni suhkrut
150 g sulatatud võid
4 õuna, riivituna
2 muna
200 g suuri rosinaid (nt Jumbo)
hakitud metspähkleid
Serveerimiseks tuhksuhkrut ja vanillijäätist


Alusta sellest, et keeda kastrulis vaiksel kuumusel siidrit, kuni selle maht on umbes 1/3 võrra vähenenud. Jahuta. Sõelu suuremasse kaussi jahu, sega sisse söögisooda, maitseained ning sega kõik läbi. Teises kausis sega sulanud või, suhkur ja riivitud õunad. Lisa munad ja kokku keedetud siider ning sega kõik läbi. Ühenda omavahel kaks kausitäit ning sega juurde ja rosinad ning pähklid. Sega kõik läbi ja kalla tainas võiga määritud vormi.


Küpseta 180 kraadi juures ca 50-60 minutit. Kontrolli koogi küpsust tikuga. Enne serveerimist lase veidi jahtuda. Puista peale tuhksuhkur ning serveeri koos vanillijäätise või -kastmega.

Retsept on pärit BBC Food retseptivaramust. 


2. märts 2014

Põder õuntes ehk õunasiidri-põdrahautis

Põder õunasiidris on selline kooslus, mille peale tulin ma puhtalt asjaolude kokkulangemise tõttu. Asjaolud olid siis sellised, et mul oli kodus ärategemist ootav kilone tükk põdraliha ja teisalt olin otsustanud katsetada Briti autentseid siidreid Slowgoods valikust. Need siidrid on hästi mõnusad ja kes vähegi tahab siidrite maailma tundma õppida, siis selle valikuga tasuks kindlasti tutvust teha. Kusjuures kellel vähegi kogemust vanaema õunakeldriga või vanaolu õunaveiniga, siis tuttavlikke maitsenüansse tuleb väga palju ette. Just selline mõnus kergelt keldrise (aga seda kõige paremas mõttes) maitsega naturaalne kraam.
Põdraliha puudumisel võib sarnast hautist teha ka veiseliha, lamba või ka näiteks metsseaga. Iga variandi puhul on lõpptulemus kindlasti veidi erinev, kuid lõpptulemuse hääduses kahelda ei tasu.



Ma algul isegi veidi kahtlesin, kas põder ja siider võiksid kokku sobida ehk et kas siidril on piisavalt rammu põdra metsasest maitsest läbi tungida. Katsetused õigustasid end igati. Briti autentsed siidrid on piisavalt tugeva iseloomuga ja mõrkja varjundiga, nii et kooslus täiendas end iga külje pealt ja kooskõla oli igati nauditav. Hautises kasutatavaid köögivilju võib igaüks üsna vaba käega kombineerida ja vahetada. Minul oli see hautis üsna klassikaline ehk porgandi ja kartuliga.



1 kg põdraliha, väikesteks kuubikuteks lõigatuna
1 dl jahu
1 tl soola
1 tl jahvatatud musta pipart
4-5 peekoniriba
veidi õli
2 sibulat
paar küüslauguküünt
3 porgandit, tükeldatuna
3 sellerivart, tükeldatuna
4-5 kartulit, tükeldatuna
100 g tomatipastat (müüakse tuubides)
2 dl kuiva naturaalset õunasiidrit (nt SEDA siidrit)
1 tl kadakamarju
veidi värkset või kuivatatud tüümiani (kasutasin Gourmet Garden tuubi)
veidi värsket või kuivatatud rosmariini (kasutasin Gourmet Gardeni tuubi)
2-3 loorberilehte
3 dl veisepuljongit


Tükelda liha. Sega omavahel jahu, sool ja pipar ning sega lihatükkidega. Kuumuta pannil keskmisel kuumusel ning prae seal peekoniribasid. Tõsta peekon pannilt ära, lisa peekonist väljasulanud rasvale õli ning pruunista pannil lihatükid igast küljest. Parem on seda teha mitmes osas, et panni mitte korraga ülekuhjata.
Tõsta liha pannilt. Alanda veel kuumust, vajadusel lisa õli ning kuumuta pannil läbi ka hakitud sibul, küüslauk,, porgand ja seller. Pruunista kergelt. Tõsta haudepotti kokku eelnevalt pruunistatud liha, peekon, köögiviljad. Kalla juurde siider ja puljong, lisa tomatipasta, kadakamarjad, tüümian, rosmariin, loorberilehed ning sega kõik läbi. Aseta ahju 100-150 kraadi juurde ning hauta paar tundi. Umbes tund aega enne valmimist lisa ka tükeldatud kartul. Hauta aeg ajalt segades, kuni liha ja köögiviljad on pehmed. Mida madalam on kuumus, seda pikema haudumisajaga arvesta.
Maitsesta soola ja pipraga. Serveerimisel lisa värskeid ürte. Hautistele omaselt on see roog eriti maitsev järgmistel päevadel, kui maitsed on mõnudalt segunenud.

Paleotoidu puhul jäta ära retseptis olev jahu

Püreesupp pastinaagi ja õunasiidriga. Ehtbritilik ja tõeliselt mõnus kooslus

Imeliselt lihtne ja sama imeliselt maitsev supp. Pastinaak on meie kultuuriruumis ilmselgelt alakasutatud köögivili - sedavõrd magus ja maitsev, lihtsalt kättesaadav, kerge töödelda ja maitsev nii hautatuna, ahjus küpsetatuna, supina ja veel paljudes teistes toitudes. Selle supi koosluses on korralik Briti päritolu siider tõeline üllataja. Ühest küljest magusa ja veidi mõrkja ning vanaema õunakeldrist tuttav maitsega, teisalt kreemise ja magusa maitsega pastinaak. Mõnus kooslus, mis üsna lihtsa vaevaga suurepärase lõpptulemuse annab. Soovi korral võid pastinaagi asendada ka kõrvitsaga.



NB! Siin supi sees kasuta ainult naturaalset ja soovitavalt kuiva või medium magusat siidrit. Igasugused kahtlased purgijoogid jõhvika-, mustika-, virsiku- või muu maitselised kraadiga limonaadid, lepime kokku, ei ole siider, isegi kui sinna purgile on nii kirjutatud. Mina kasutasin suurepärast valikut Briti õunasiidreid pakkuvat Slowgoods veebipoest pärit SEDA Somerseti siidrit, mis pressitud kokku 11-st õunasordist.
Hästi mõnusalt õunane ja väga naturaalse nauditava maitsega siider, mis aitas ka toitu väga meeldivalt kaunistada. Loomulikult väga mõnus janukustutaja ka niisama juues.


Retseptiidee on pärit River Cottage retseptivaramust ning tegemist on üdini Briti päritolu kooslusega.
1 sl oliiviõli
30 g võid
1 suurem sibul, hakituna
mõned küüslauguküüned, hakituna
500 g pastinaaki, koorituna ja tükeldatuna
2 dl kuiva või medium õunasiidrit (mina kasutasin SEDA Burrow Hill siidrit)
5 dl köögiviljapuljongit
Paar oksa värsket tüümiani (kasutasin Gourmet Garden tüümiani)
1 dl 35%-list koort
soola ja pipart
peekonit serveerimiseks
Kuumuta keskmisel kuumusel pannil õli koos võiga. Hauta sibulat mõned minutid. Lisa siis küüslauk, hauta ka läbi ning tõsta siis pastinaak pannile. SEga paar korda ning hauta kõiki vilju koos kümmekond minutit.
Lisa kuum puljong, siider ning paar tüümianioksa, kui kasutad värsket tüümiani. Gormet Gardeni tooteid kasutades vajuta lihtsalt umbes lusikatäis tüümianipastat köögiviljasegu juurde. Keeda umbes 20 minutit, kuni pastinaak on pehme. Kui kasutasid värsket tüümiani, tõsta tüümianioksad välja ning püreesta supp ühtlaseks. Vajadusel lisa veel puljongit, kui supp kipub liiga paks olema. Kalla juurde koor, lase veel kord keema tõusta ning maitsesta lõplikult.
Serveerimisel lisa soovi korral pannil krõbedaks küpsetatud peekonit ja maitseürte.

Paleoretsepti puhul asenda koor kookoskoorega või jäta ära ning kasuta selitatud võid ehk gheed.