24. august 2016

Õuna-ploomikook kaneeli ja meega

Ei tea, kas igal pool ja kõigil, aga sel aastal kipub ploomi- või õunauputus olema pigem reegel kui erand. Meie noor ploomipuu andis sel aastal oma uhked esimesed viis ploomi, samas naabrite juures kipub ploomipuu sarnanema suurenduse alla sattunud viinamarjapõõsaga. Oksad on tihedalt-tihedalt peatselt valmivaid ploome täis ja tõenäoliselt tuleb sel aastal palju-palju ploome sisse teha. Hetkel on see aga suure ploomiuputuse väike algus. Jätkub nii söömiseks kui ka koogi jaoks.
Magus ja mahlane õuna-ploomikook võidab kindlasti iga koogisõbra südame. Koogile lisavad hapukust ploomid ja õunad, samas lisab lõpus lisatud meeglasuur mõnusat mesimagusat maitset. Sellel koogil on mesi glasuuri rollis ja lisatakse alles veidi jahtunud koogile, mistõttu jäävad mee kasulikud omadused kõik alles, mis kuumutamisel häviksid.



8-10-le
Valmistamisaeg: 50 minutit
2,5 dl jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
Näpuotsaga soola
1,5 dl rafineerimata roosuhkrut
100 g võid, toasoojana
2 muna
1 tl vanillisuhkrut
1 tl jahvatatud kaneeli
1 laimi mahl
2-3 õuna
5 ploomi
3 sl mett



Vahusta ühes kausis või koos suhkru ja vanillisuhkruga. Lisa siis munad ja sega kõik läbi ühtlaseks. Lisa jahu, sool ja küpsetuspulber ja sega kõik läbi. Kalla võitatud või küpsetuspaberiga kaetud ahjuvormi. Sega tükeldatud õunad ja ploomid sidrunimahla ja kaneeliga ning lao need tainale. Suru viljad kergelt taina sisse.
Küpseta eelsoojendatud ahjus 180 kraadi juures ca 40-45 minutit. Küpsust kontrolli tikuga. Lase koogil veidi jahtuda ja nirista siis koogile peale mesi.

Retsept ilmus 2016. aasta sügisel ilmunud eriväljaandes "Mesi on hea"

11. august 2016

Imelihtsad õuna-kaerahelbesuupisted kuivatatud puuviljadega

Meil majas uus lemmik. Noorima lapse lemmikmaiuseks on saanud kaerahelbesuupisted, mida võib valmistada mängeldes ja muude tegemiste kõrvalt, sest see on nii lihtne tegemine. Viimased korrad olen lapse enda pannud neid valmistama. Õuna riivimine, kuivatatud puuviljade tükeldamine ja hiljem koostisainete kokkusegamine on täiesti jõukohane tegevus ka pere noorimatele. Peale ahjus käimist on tulemuseks veidi nätske olemisega mõnusalt tervislikud suupisted, mille abil saab hästi magusaisu leevendada. Oluliselt parem valik, kui komm põske pista.



Kuivatatud puuvilju võid oma äranägemise ja eelistuste järgi siin suupistes vahetada – hästi sobivad nii kuivatatud aprikoosid, ploomid, rosinad ja teised puuviljad-marjad.
4-le
Valmistamisaeg: 30 minutit
1 õun, koorituna ja riivituna
100 g kuivatatud viigimarju, tükeldatuna
50 g kuivatatud jõhvikaid, tükeldatuna
ca 1,5 dl kaerahelbeid
1 kuhjaga supilusikatäis pruuni suhkrut
2 sl õli
3 sl õunamahla (õunamahla abil reguleeri mass parajaks ehk segatavaks ja kokkuhakkavaks)


Sega kausis omavahel riivitud õun, kuivatatud viigimari ja jõhvikad, kaerahelbed ja suhkur. Sega juurde õunamahl ja õli ning sega kõik ühtlaseks massiks. Laota saadud mass küpsetuspaberiga kaetud ja veidi õlitatud väikese vormi põhjale. Küpseta 180-200 kraadi juures umbes 20-25 minutit, kuni vorm on kergelt pruunistunud. Tõsta välja, jahuta ja lõika siis parajateks tükkideks.
Nii lihtne ongi!

9. august 2016

Mõnusalt mahlased kohvimaitselised suvikõrvitsabrownie´d. Kahte värvi kattega

Kes kevadel suvikõrvitsataimed peenrale torkas, sel on tõenäoliselt hetkel menüüs suvikõrvitsatoidud. Praetuna,vormina, carpacciona, täidetuna, lisandina ja pearoana. Minul on hetkel suvikõrvitsahooaeg topeltvõimsusel. Nimelt panin loomulikult ka oma peenrale mõned suvikõrvitsataimed ja nende toodanguga saaksin päris hästi hakkama. Eriti kui korjata viljad ära veel siis, kui nad on noored ja hõrgud. Omalt poolt panustab aga naabrinaine, kes korraliku Eesti inimesena laseb suvikõrvitsad ikka poolemeetriseks kasvada ja kuna nendest enam head kraami ei saa (koor on paks ja sisu seemneline ning püdel), siis võib need lahkelt naabritele tuua. Nii et kel isu ülekasvanud suvikõrvitsate järele käib, võib märku anda. Mul neid terve riiulitäis ootel :)
Ei ole vist kellelegi üllatuseks, et suvikõrvits on ka väärt koogi- ja saiavili. Ka minu blogis on olemas SELLINE šokolaadise suvikõrvitsakoogi retsept või siis näiteks SELLE mahlase suvikõrvitsasaia retsept. Seekord takerdusin aga külluslike šokolaadibrownie´de võrku, kus pearollis loomulikult taas suvikõrvits.



250 g suvikõrvitsat, peenelt riivituna, vajadusel koorituna
50 g võid
3 muna
1 tl vanillisuhkrut
0,5-1 dl pruuni suhkrut (sõltuvalt sellest, kui suur magusasõber oled)
2-3 sl šokolaadijoogipulbrit (nt Monbana Tresor šokolaadijook, võid kasutada ka magustamata kakaopulbrit, sel juhul suurenda suhkrukogust)
0,5 dl hästi kanget espressot (mina eelistan Lavazza ubadest valmistatud kohvi)
1 tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola
1,5 dl speltajahu (mina kasutasin Veski Mati täistera speltajahu)
100 g šokolaadi, tükeldatuna
Sega kausis suvikõrvits, sulatatud või ja munad. Sega läbi. Lisa suhkur, šokolaadijoogi pulber, espresso, vanillisuhkur, näpuotsaga soola ja sega kõik ühtlaseks. Sulata vesivannil šokolaad ja kalla segu hulka. Viimasena lisa jahu ja küpsetuspulber ning sega, kuni moodustub ühtlane ja tükkideta tainas. Kalla tainas küpsetuspaberiga kaetud vormi. Küpseta 175 kraadi juures umbes 25-30 minutit. Brownie võib jääda seest veidi nätske ehk siis üle ei ole vaja küpsetada. Jahuta veidi.




Glasuurimiseks võid kasutada kaht lihtsat glasuuri ehk heledat ja tumedat varianti. Blondiini ja brüneti teema :)

Tume glasuur:
150 g tumedat šokolaadi, hakituna (hästi sobib näiteks sarapuupähkli tükkidega šokolaad)
2-3 sl 35%-list koort
Aseta kastrul vesivannile ja lase rahulikul kuumusel koorel koos šokolaadiga sulada. Sega segu ühtlaseks ja kalla brownie´le peale. Aseta jahedasse tahenema. Lõika parajateks tükkideks.

Hele glasuur:
3-4 sl toorjuustu, toasoojana või kastrulis kergelt kuumutades, kuni toorjuust muutub pehmeks ja kreemisks
3-4 sl magusat kondenspiima
näpuotsaga vanillisuhkrut
Sega pehme toorjuust kondenspiimaga ja vanillisuhkruga ühtlaseks. Kalla glasuur brownie´le peale. Aseta külma tahenema ja lõika siis parajateks tükkideks.

8. august 2016

Restoran Bordoo. Võimsalt varjusurmast välja

Pean tunnistama,et viimaste aastate jooksul ei ole mulle restoran Bordoo liialt meelde tulnud. Õigupoolest oleks ma vist jäänud lausa hätta, kui keegi oleks küsinud, kas see imeliselt armsates vanalinna ruumides asuv restoran ikka tegutseb veel või mitte. Õnneks on nüüd selgus majas ja värskelt restorani külastanuna võin kinnitada, et Bordoo tegutseb jätkuvalt ja mitte ainult ei tegutse, vaid on väga hea tervise juures. Vahepealsest varjusolekust on restoran nüüd kevadest alates julgelt astunud prožektorite valgusesse ning armastuse ja asjatundlikkusega valmistatud toitu jagub selles restoranis küllaga.

Bordoo peakokk Pavel Gurjanov - tulnud, et restoran taas pildile tuua ja Eesti parimate restoranide sekka juhatada

Põhjuseks, nagu aimata võib, on uus peakokk, kes on toonud väärikasse Bordoo restorani uued tuuled. Tuntud ja tunnustatud noor peakokk Pavel Gurjanov on võtnud oma südameasjaks restoran jälle Eesti parimate hulka tuua. Nooruslikku kirglikku peakokka iseloomustab täiuslikuks lihvitud tehnika, hea tooraine tunnetus, põnevad kooslused ja elegantne mäng tuttavate maitsetega uutes ja ootamatutes kooslustes. Samas tuleb tunnustada Paveli oskust mitte liialt ka mängule ja vormile keskenduda ehk siis Paveli kokakunst ei jää pelgalt mängulustiks, vaid asja tuumaks jääb ikka ja alati täisväärtuslik ja väga heas maitsetasakaalus toit. Ega asjata ole Pavelit tunnustatud mitmetel kokkade mõõduvõtmistel - noor kokk on võitnud Aasta Koka tiitli, esindanud edukalt Eestit ka rahvusvahelistel võistlustel ja olnud mitu head aastat restorani Cru peakoka Dmitri Haljukovi Bocuse d´Ori ehk kokkade olümpia ettevalmistuste juures. Pavel oli ka nende viie koka hulgas, kes viimati kandideerisid Eesti esindajaks Bocuse d´Orile.
See kõik on võimaldanud Pavelil kasvada heade õpetajate käe all iseseisvaks ja väga põnevaks nooreks ambitsioonikaks kokaks. Olles ise oma töö tõttu kokku puutunud Paveli pühendumise ja meeletu töövõimega, ei olem mul kahtluski, et Bordoos on ilusad ja maitsvad ajad saabunud.
Restoran on uue peakoka käe all otsustanud keskenduda komplektmenüüdele. Valida saab nelja- ja kuuekäigulise menüü vahel ning huvi korral võib pakutuga tutvuda SIIN. Saadaval on ka a la carte menüü, kui on soovi vait ühe-kahekäigulise söömaaja juurde jääda. Loomulikult võib soovi korral toitude juurde tellida ka hoolikalt sobitatud veinipaketi, kus iga käik saab vääristatud suurepärase klaasikese veiniga. Veinikaart on Bordoos aga uhke ja rikkalik. Valikus on ligi 400 veini, mis on kindlasti Eesti üks esinduslikumaid valikuid. Sümpaatne on see, et korralik on ka klaasiveinide valik ehk siis mitmeid suurepäraseid veine saab ka klaasikaupa nautida.
Minul õnnestus Bordoo uuest menüüst valik toite ära maitsta ning üldkokkuvõttes võin öelda, et Paveli käekirja iseloomustamiseks sobib kõige enam ehk mitmehäälne laul, kus kõik hääled omavahel veatult sobituvad. Versus siis üks solist, kellele taustalauljad tagasihoidlikku katet teevad. Teisisõnu on Paveli toidud väga mõnusalt läbi komponeeritud ning põhirõhk ei ole mitte ainult roa tuumaks oleval toorainel, vaid kogu lisandite valik moodustab väga kaunilt omavahel sobituva koosluse. Eraldi maitstes on kõik komponendid head, aga neid kõiki koos maitstes tekib hoopis uus ja veel parem kvaliteet. Mis annab ilmselgelt tunnistust sellest, et kokk on taldrikutäie väga hoolikalt läbi komponeerinud.
Meil õnnestus Bordoos ära maitsta rikkalik kuuekäiguline menüü. Alustuseks toodi lauale eelroog erivärvilistest tomatitest vinnutatud hanefilee, karulaugupesto ja kitsejuustukreemiga. Ühtaegu lihtsad ja tuttavlikud maitsed, aga väga delikaatsel moel ja toorainest parimat välja tuues kokku sobitatud taldrikutäis. Üllatajaks oli kindlasti siinsamas Bordoo majas valminud vinnutatud hanefilee, mis oli tõeliselt hõrk ja suussulav (olgu see väljend nii äraleierdatud, kui ta on, aga paremat väljendit ühe mahlase hanefilee kirjeldamiseks ei suuda välja mõelda).

Küpsed kodumaised värvilised tomatid vajavad vähest, et kokku moodustuks maitseküllane ja tomatitihe taldrikutäis. Värvide mängust ma parem ei räägi :)

Järgmiseks roaks oli "Otse suitsuahjust" nimetust kandev taldrikutäis, millel pearollis suitsulõhe ballatiin - suitsutatud lõhe, kodune majonees, kurk, hapukoor. Puhtad maitsed, suitsuga ei ole lõhe puhul liialdatud, komplekt ise mahlane ja maitsev, suvine ja kerge.

Taldrikutäis, mis võrdväärselt hellitab nii maitsemeeldi kui pakub ka silmailu

Tõelise maitseüllajana astus aga ette ümberkonstrueeritud ja pastinaagivahu alla peidetud Coq au vin.
Imeline kooslus, siidine tekstuur, mahlane hautis ja sekka krõbedaid pastinaagikrõpse ja seakamara kõrneid. See on küll üks neis roogadest, mille pärast ainuüksi tasub juba sammud Bordoo restorani sättida. Braavo!

Just. See ongi Coq au vin Paveli tõlgenduses ehk siis vahuse pastinaagikreemi alla peidetuna
Üllatused sellega siiski ei lõppenud ja järjekordne ahhetamise laviin vallandus kerge sorbeti peale, mis maitsevõimenduse kadakamarjadest saanud. Nauditavalt metsane maitse, mis tulvil värsket kadakast mekki. Hästi maitsev kooslus ja selline sorbett oma mõrkja magususega pääseks kindlalt minu lemmikute nimekirja.

Väike jahutav vahekäik ehk kadakamarmasobett
Pearoa puhul sain mina maitsta Fjordi meriahvenast valmistatud mahlast aurutatud kala, millele lisandiks krõbe spargel, kooreses kastmes punane kalamari ja murulaugukaste. Õrnale aurutatud kalale lisab parajalt maitset ja kreemisust koorene kaste, kus pärlendamas punase kalamarja pärlid. Kaunis ja iseloomult ehk veidi naiselik taldrikutäis.

Fjordi meriahven koos oma kaaslastega.
Põnevate elamuste otsijatel soovitan aga proovida menüüs olevat toitu nimega "Otse talust", kus taldrikule sätib end õrna suitsupeki loori alla peidetud mahlane hobusefilee koos küpsetatud petersellijuure, mustjuurepüree ja veini-marjakastmega. Proovisin ka ise ja julgen kinnitada, et igasugused eelarvamused hobuseliha osas saavad selle taldrikutäie nautimisel ümber lükatud.
Rikkaliku söögikorra lõpetuseks oli loomulikult dessert. Seekord saime maitsta krõbiseva šokolaadi nimelist magusrooga, kus küpsetatud valgele šokolaadi kõrvale olid sätitud külmutatud kodujuust ja õunasorbett. Enne magusroa laualekandmist olin veendunud, et kõht on liialt täis, et suuta veel üht desserti nautida. Pean tunnistama, et sain ka sellega hakkama, sest tegemist oli väga mõõdukalt magusa ja minu jaoks väga parajalt kerge kausitäiega. Just selline õrn ja delikaatne dessert, mis ei koorma kõhtu ning mis aitab eelnevate maitseelamuste jada ilusti ära raamida.

Dessert. Minu jaoks väga parajas kombinatsioonis kergust ja õhulisust
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõik märgid viitavad sellele, et Bordoo restoranis on alanud uus ajastu. Oluliselt teistlaadne, kui endine Bordoo, aga kindlasti avastamist väärt ja külastuse järgi küsiv. Astuge läbi, hellitage oma maitsemeeli ja te ei pea pettuma!

Postitus sündis koostöös Bordoo restoraniga ja postituse pildid on pärit Bordoo pildipangast 

5. august 2016

Kohustuslikud igahommikused kohvirituaalid. Lisaks üks jääkohv ja jäine šokolaadijook

Tunnistan, et minust on saanud hea kohvi sõltlane. Rõhuga sõnal "hea", sest olen pigem valmis päeva kohvita veetma, juhul, kui head kohvi ei ole võimalik saada. Nii juhtub tihti näiteks reisidel, sest kohvilaadsed veidra maitsega joogid jäävad sageli minust puutumata. Küll oskan ma aga nautida tõeliselt head kohvi. Selleks võtan kohe aega. Maakodus on mu hommikute lahutamatuks osaks rahulikud minutid koos kohviga kas siis õues terrassil kohvi nautides või vihmaste ilmadega aknast merele vaadates. Need hetked on minu jaoks!

Igahommikuse kohvirituaali jaoks vajalik varustus - kohviveski, Aeropress ja piimavahusti. Ilusa ilmaga õues nautimiseks....

...vihmasel päeval aga maakodu köögis päeva aromaatseks alustuseks

Hea kohviga on mind viimastel aastatel hellitanud KAFO. Ettevõte, kes on võtnud südameasjaks hea kohvi maaletoomise ja kohvikultuuri arendamise. KAFO poolt pakutava kohvi puhul võib alati kindel olla, et tegemist on hea kohviga ja minu jaoks on silmi avardavaks kogemuseks olnud ka kohvimaailma erinevate maitsete maailm. Kes sellest tahab osa saada, siis tasub proovida KAFO poolt pakutavaid NEID päritolumaa kohvisid. Minu lemmikuks on saanud El Salvador. Hästi ilusa tasakaaluga kohv, kus mõrkjust, hapet ja külluslikku kohvimaitset minu jaoks ideaalses tasakaalus.
Kuna suve veedan maakodus, siis hea kohvi valmistamiseks on meil saanud asendamatuks abimeheks pealtnäha lihtne plastist toru koondminetusega Aeropress. Täpsemalt saab Aeropressi kohta lugeda SIIT. Suurt kohvimasinat maakoju ei ole mõtet soetada, samas võimaldab Aeropress valmistada uskumatult hea kvaliteediga kohvi, sest tema tööpõhimõte on rõhu all kuuma vee kohvipurust läbi surumine ehk siis sama, mis kõige kallimatel ja edevamatel kohvimasinatel. Oleme sel suvel kümnete ja nüüdseks tõenäoliselt sadade tasside kaupa seda kohvi valmistanud endale ja oma külalistele ning kõik on seda kohvi aina kiitnud. Tippkvaliteet lihtsa vaakummeetodiga on kindlasti selle suve avastus. Sellesama väikese toru pakkisime ka siis reisikotti, kui näiteks jaanipäeval Manilaiul käisime. Tõenäoliselt ei satu sinna just sageli puhkajaid, kel oma kohv,  kohviveski koos kohvivalmistamise agregaadiga kotti pakitud, aga no samas aitas täiuslik kohv täiuslikku puhkust veel omalt poolt lihvida ja sama liigutust kavatseme ka edaspidi teha. Siis on kindel, et kohvitassi puutumata kujul minust jälle lauanurgale ei jää.

Aktiivsest kasutamisest juba veidi kulunud kirjaga Aeropress koos elumugava piimavahustajaga, millega saab valmistada kas külma, sooja või kuuma piimavahtu.

Teine suurepärane uus abiline meie köögiriiulil (rohkem siis küll laual, sest on kogu aeg kasutuses) on Jura piimavahustaja. Eks ole aja jooksul erinevaid vahustamise meetodeid kasutanud, aga see piimavahustuskann oma kasutamislihtsuses ja -mugavuses on pika puuga kõigile teistele ära teinud. Lihtne puhastada, mugav kasutada ja see tihe piimavaht, mis kannust tuleb...mmmm!
Suviseks lisaboonuseks on olnud see, et piimavahustajaga saab valmistada ka külma piimavahtu. Mis on andnud põhjuse kuumadel päevadel (mäletate, mõned siiski olid) nautida kas jääkohvi või siis lastele valmistada jäist šokolaadijooki, mis on laste jaoks korralikuks hitiks osutunud.



Selle jahutava šokolaadijoogi valmistamine on lihtne. Eriti siis, kui käepärast on Monbana šokolaadijoogipulber ja piimavahustaja
2 kuhjaga tl Monbana šokolaadijoogipulbrit
veidi kuuma vett
jääkuubikuid
1 tl mündisiirupit (soovi korral, võib ka ilma teha)
1,5 dl vahustatud külma piima


Esmalt valmista šokolaadijoogi põhi. Selleks sega Monbana pulber tibakese kuuma veega. Vett peaks olema niipalju, et pulber ilusti ära lahustub. Jahuta joogi põhi toatemperatuurini ning lisa siis klaasi mündisiirupit, jääd ja vahustatud külma piima. Sega kergelt läbi ning serveeri kohe.

Samal moel saab valmistada ka jääkohvi, kuhu tuleb siis joogi põhjaks panna korralikult kange espressoshot. Meie kasutame loomulikult selleks puhuks Aeropressiga valmistatud ja korralikult kanget kohvi.



50 ml ehk korralik espresso shot Aeropressiga või muul moel valmistatud kohvi
soovi korral pruuni suhkrut
jääd
1,5 dl külma piimavahtu
Aseta klaasi põhja espresso. Jahuta veidi ja lisa siis klaasi jääd, soovi korral veidi pruuni suhkrut ja sinna peale kalla vahustatud külm piim.
Mõnusalt värskendav jook, mis aitab kuumal päeval nii värskendada kui ka parajalt ergutada. Eriti hästi sobib veidi loidu pealelõunasesse aega neil päevadel, kui päike käib kõrgelt ja oma soojusega veidi roiutama kipub.
NB! Hea uudis kõigile neile, kes endale Aeropressi soovivad soetada. Nimelt kestab veel jätkuvalt KAFO eripakkumine, kus kõigile Aeropessi ostjatele kingitakse kaasa pakk erikohvi. Täpsemalt infot saab SIIT ning see pakkumine kehtib KAFO keskusest kohvi ostjatele. Kel aga sealt ei ole mahti läbi minna,siis Aeropressi müügikohtade info leiad SIIT

30. juuli 2016

Kreemjas panna cotta suvemarjakastmega

Õnnis marjaaeg kestab. Jalutad tiiru aias ja magustoidu mure ongi lahendatud. Tikrid, sõstrad, veel viimased vaarikad ja nüüd juba hoogsalt valmivad põldmarjad. Võistled marjade pärast põõsaste juures ärevalt sädistava rästakarjaga ja tegelikult jagub nii sulle kui ka lindudele. Kõik on rahul ja õnnelikud.


Magustoitude klassikasse kuuluv koorene panna cotta lausa küsib hapukamate maitsete ja suvemarjade järgi, tasakaalustamaks oma rammusat magusust. Siin aitabki maitsed paika sättida kaste, kus pearollis särtsakashapu punane sõstar. Punasele sõstrale võib taustalauljaks sättida teised suvemarjad. Täpselt need, mida hetkel saada.



Panna cotta valmistamine ei tohiks kellegile üle jõu käia. Eriti siis, kui kasutada lehtedena kasutatavat želatiini, mille puhul jääb ära oht, et želatiin tõmbub tükki või jääb lahustumata.
6-8-le
Valmistamisaeg: 30 minutit + tarretumiseks vajalik aeg
1 l 35%-list koort
1 dl suhkrut
1 vanillikaun, seemned kaunast välja kraabitud
10 želatiinilehte
Sõstrakaste
5 dl punaseid sõstraid
5 dl muid marju (vaarikad, põldmarjad, mustad sõstrad vm)
0,5 dl suhkrut
0,5 dl vett


Panna cotta valmistamiseks kalla koor potti või kastrulisse koos suhkruga. Kuumuta segades, kuni suhkur on lahustunud. Tõsta pliidilt ja sega juurde vanillikaunast kraabitud seemned. Aseta želatiinilehed ühekaupa külma vette mõneks minutiks. Tõsta želatiinilehed siis kuuma koore sisse ja lase segades lõplikult lahustuda. Kalla panna cotta magustoidu serveerimisnõudesse. Tõsta jahedasse tarretuma vähemalt 4 tunniks kuni üle öö. Marjakastme jaoks kuumuta kastrulis marjad koos suhkru ja veega. Lase keema tõusta ja keeda vaiksel kuumusel umbes pool tundi. Suru saadud mass läbi sõela ja jahuta. Aseta kaste tarretunud panna cotta´le ja serveeri kohe.

Retsept ilmus 2016, aasta juulikuises ajakirjas Oma Maitse.

23. juuli 2016

Punase sõstra ja vaarika pulgajäätis

Suvi ja jäätiste hooaeg kestab. Nii nagu ka marjahooaeg. Ja kui need kaks hooaega saavad kokku ühes pulgajäätises, on tulemus võluv ja väga maitsev. Hetkel kaalun täiendavate jäätisevormide soetamist, sest olemasolevad vormid on kogu aeg kasutuses ja ei jõua neid nii kiiresti täita ja külmutada, et pidevat nõudlust rahuldada. 


Selliste marjajäätistega on lihtne. Esmalt uurid lastelt, kas nad jäätist tahavad. Loomulikult tahavad. Siis pistad topsid kätte ja saadad marjapõõsasse ise toorainet tooma. Toovad heameelega ja proovivaid erinevaid kombinatsioone. Musta sõstraga, vaarikaga, punase sõstraga, vahel juba esimese paari põldmarjalisandiga, mis sel hooajal erakordselt vaja valmivad. Iga kord tulemus natuke erinev ja alati maitsev ning tervislik.


Kui marjad põõsast välja töödud, on edasine juba lihtne. Vaja on blenderit või purustajat, jäätisevorme ja puupulki. Nende viimastega oli vahepeal päris peavalu. Kogusin hoolega söödud jäätiste pulki, aga kui neid käepärast ei ole, siis kasutasin puidust söögipulki, mis pooleks tehtud. Tegelikult olen näinud ka valmis jäätisepulki Tiger´i poes ja Gemossis, aga siin maal suve veetes tuleb ise nutikust üles näidata.


Retsept ise aga piinlikult lihtne.
300 g punaseid sõstraid
300 g vaarikaid
1-1,5 dl rafineerimata suhkrut
1 laimi mahl
Töötle blenderis või purustajas marjad koos suhkru ning laimimahlaga ühtlaseks. Kurna läbi sõela, et seemned eraldada. Saadud segu kalla jäätisevormidesse ja säti keskele jäätisepulk. Proovi jäätised asetada külma nii, et jäätisepulk jääb ilusti keskele püsti. Aseta sügavkülma ja mõne tunni möödudes (kindlam on siiski järgmisel päeval) võid hakata piiluma, kas jäätised juba piisavalt külmunud. Kui jäätis esmalt vormist liiga hästi välja ei tule, võid vormi korraks kuume vee sisse pista ja siis uuesti proovida.


21. juuli 2016

Mõnus lihtne koorene šokolaadijäätis

Kesksuvine aeg on täieõiguslik jäätiseaeg. Kapis on alati väike valik erinevaid jäätiseid, sest maakodus laste seltskondi võõrustades on see parim auhind mille eest iganes. Olgu see siis toa kordategemine või marjakorjamisel abistamine. Ja loomulikult on parim isetehtud jäätis.




Lihtsuse ja valmistamise kiiruse tõttu (külmetamiseks vajaminevat aega mitte arvestades) on jäätisetegu üks perenaisesõbralikumaid toite. Aega kulub täpselt niipalju, et vahukoor vahustada, segu kokku segada ja sügavkülmutamiseks sobivasse karpi kallata. Järgmisel päeval on jäätis juba igati kasutamis- ja tarbimisvalmis.


Seekord sai katsetatud laste suureks lemmikuks saanud Monbana šokolaadijoogi pulbrit, mis annab jäätisele mõnusalt täidlase maitse. Lastele (ja mitte ainult lastele) meeldis väga,
6-7 dl 35%-list koort
300 g magusat kondenspiima
3 sl Monbana šokolaadijoogi pulbrit SIIT valikust (mina kasutasin eekord sarapuupähklimaitselist varianti, aga väga mõnus jääb ka teiste Monbana pulbritega)
Soovi korral veidi laimimahla või hapukamat/mõrkjamat likööri
Vahusta vahukoor koos kondenspiima ja šokolaadijoogipulbriga kreemjaks vahuks. Vahukoor võiks jääda pigem pehme kui ülevahustatud. Soovi korral lisa kas laimiamahla või kui valmistad jäätise täiskasvananutele, siis võid lisada veidi ka hapukamat või mõrkjamat likööri, et magusat maitset veidi tasakaalustada. Kalla jäätis plastist karbi sisse ja aseta sügavkülma.




Tõsta jäätis veidi aega enne serveerimist toatemperatuurile, et ta pehmemaks muutuks. Iseloomulikult kodustele jäätistele on see jäätis otse sügavkülmast võttes veidi liiga kõva kohe pallikeste tõmbamiseks. Kui kodus on olemas jäätiselusikas, siis kasta see kuuma vette ja tõmba jäätiselusikaga veidi pehmenenud jäätisest pallikesed. Serveeri koos meelepäraste lisanditega.

Postitus sündis koostöös KAFO-ga.

20. juuli 2016

Suvine Pärnu. Hea restoran Hea Maa. Astu läbi ka Kohvihoovikust ning leia üles Piparmündi food truck

Pärnu on saanud juba mõnda aega väärikalt oma suvepealinna tiitlit kanda ja nüüd, juulikuus, on linn üsna rahvarohke. Nädalavahetusel lõuna ajal sööma minnes pead arvestama sellega, et vabu kohti kipub nappima, eriti kui on ilus ilm ja kui istuda on võimalik ka terrassil. Nagu ikka südasuvisel ajal Pärnus tavaks on saanud. Hea uudis on aga see, et erinevate vahvate söögikohtade valik on igal aastal laienenud ning kindlasti tasub sel suvel üles otsida Pärnu kesklinnas ajaloolises Raehoovis asuv restoran Hea Maa.

See imeline armas hoovike, kust saab ka Hea Maa restorani sisse astuda, asub Pärnu raekoja hoovis. Rüütli tänava lähedal ja natuke peatänavast eemal. 





Hea Maa on restoran, mis tegutseb Pärnus juba teist suve. Eelmisel suvel suutsin selle avastada alles siis, kui suvitushooaeg oli juba möödas. Sel suvel olin kärmem ja esimese külastuse tegime kogu perega juba kevadisel ajal kui restoran oli hooajaväliselt hõreda külastajaskonnaga. Jäime väga rahule. Nüüdseks olen seda armsat restorani külastanud juba mitmel korral ja esimene hea mulje on saanud jätkuvalt kinnitust. Koht on armas, toit on maitsev ja hästi õige tunnetusega tehtud ning teenindus on ka igati viks ja viisakas.
Neile, kes Pärnut väga hästi ei tunne, võib Hea Maa asukoha kirjeldamiseks abiks olla Rüütli tänava Tallinna Väravate või Vallikääru poolne ots. Restoran asub Rüütli tänava ja Pika tänava vahelisel alal. Üles tuleks leida Raehoov koos seal asuva Turismiinfo punktiga ning sealsamas hoovikeses asub ka Hea Maa. Abi saab ka restorani FB lehel SIIT.
Restoran ise asub kõrgete lagedega väärikates Raekoja ruumides, kus talletunud paras ports Pärnu linna ajalugu. Restorani peakokaks on Virkko Vendla. Restoran on suvisel ajal avatud igal päeval kell 15-23 ning menüü on parajal pikk ja samas piisavalt konkreetne, et igaüks peaks leidma endale sobiva roa.
Minu üheks lemmikuks suviste eelroogade hulgast on valik suupisteid kahele. See on just selline mõnus rikkalik vaagnatäis neile, kes sooviksid proovida üht ja teist pakutavast valikust. Sellele vaagnale on sätitud mitmeid erinevaid valikuid eelroogadest soolalõhest ja praetud ahvenafileest alates ning tubli suutäie soolapeki ja kodumaise juustutootjate parimate paladeni välja.

Eelroogade valik kahele. Väiksema isu korral jagub ka neljale :)

Lauda toodud leib oli veel ahjusoe
Pearoogadeni liikudes eelistasin mina oma lemmikut ehk kohalikku kala. Praetud siiafilee hernepüree ja suhkruhernestega ning koorekastme viimistlusega on täpselt nii maitsev, suvine ja kerge, kui nimetus laseb aimata. Ei mingeid liigseid trikke ja samas on kõik täpselt paigas ning maitsed ilusti kokkukõlavad.


Lauda kantud liharoad olid kõik sama hea tunnetusega tehtud. Esmalt hea tooraine, millest on suudetud parim välja võluda õigete töövõtetega ning sobilike lisanditega. Tallekael õrnalt suitsuse maitsega seltsi sätitud tatratangu ja suviste köögiviljadega esindas seda suurepäraselt.


Samamoodi oli väga maitsev ka seafilee varase kartuli ja veinikastmega. Tibake kukeseeni ka lisaks. Ilus taldrikutäis, mis pakub naudingut nii silmale kui ka maitsemeeltele.


Eraldi tahaks kiita Hea Maa restoranis pakutavat lastetoitu. Minus juba allergiat tekitavate friikate asemel oli valikus seafilee kas siis kartulipüreega või koorese pastaga. Väga hästi, lihtsalt ja maitsvalt tehtud. Tulemus oli igal juhul selline, et meie seltskonnas olnud kaks eelkooliealist noormeest tellisid mõlemad endale topeltportsu. Ja sealiha nautis ka noormees, kes muidu väga suur lihasõber ei ole.
Toitude kõrvale pakutakse Hea Maa restoranis sel hooajal väga muljetavaldava debüüdi teinud Tori Jõesuu siidri- ja veinitalu siidrit. Tõeliselt hea käekirjaga tehtud kodumaised siidrid, mis sobivad suurepäraselt ka toitudega kokku sättimiseks ehk siis siidrid, milles on iseloomu ja maitsenüansse piisavalt, et olla ka vääriline seltsiline erinevatele roogadele. Hästi põnev siider on näiteks rosé, kus lisaks õunale kasutatud veel arooniaid, mis lisavad joogile piisavalt selgroogu ja parajalt tanniine, selleks, et see jook saaks rinda pista ka tugevama punase lihaga.


Hea Maa sisemuses on väärikas interjöör ja ajaloolised paksud seinad, millede vahel on aastakümneid linnavalitsemisega tegeletud


Siin on veel mõned pildid Hea Maa menüüs olevatest toitudest, mis said kevad-talvisel ajal tehtud. 

Tõeliselt maitsev taldrikutäis!

Kala kevad-talvisest menüüst

Niipalju, kui oleme Hea Maa restoranis käinud, on leib alati värske, et mitte öelda soe!

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Hea Maa restoran tasuks kindlasti avastamist, kui suvel Pärnusse satute. Maitsev ja hea tunnetusega tehtud toit, mille puhul kodumaine tooraine aukohal, mõnus õhkkond, tublid teenindajad ja parajalt kõrvaline koht, kuhu valjuhäälsed põhjanaabrite seltskonnad niisama lihtsalt ei satu. Ainuke asi, mis pani meid veidi kukalt kratsima, oli lahtiolekuaeg. Hea Maa avatakse iga päev kell 15 ja nii pidime meiegi linnas kaks tundi enne ringi tiirutama, kui oma seltskonnaga kella üheseks planeeritud lõunale lõpuks saime. Kell kolm tundus olevat selline veidi veider aeg, et peale hommikusööki tahaks juba veidi varem lõunatada, samas on õhtusöögiks veel ilmselgelt vara. Nii sattusimegi meie istuma kohe Hea Maa läheduses asuvasse Kohvihooviku aeda.
Kohvihoovik on samuti üks äraütlemata mõnus koht, mis asub turismitrassidest veidi eemal. Natuke nurga taga, samas igati linna südames, nii et teadmise korral ei tohiks koha ülesleidmisega probleeme olla. Kohvihooviku kohta saab lähemat infot SIIT nende kodulehelt. Esimest korda sattusin täiesti kogemata Kohvihoovikusse kevadisel ajal ja nautisin siis seal ühe soojendava vürtsise kõrvitsa latte kohvi. Põnevad kohvid, mis valmistatud barista poolt, hea jookide valik (siin on siidritest esindatud teine tubli Pärnu maakonnas asuv siidritalu ehk juba oluliselt rohkem tuntust kogunud Jaanihanso, kelle valmistatud humalaga siider, mida Kohvihoovikus proovisime, oli väga põnev avastus). Hiljem lugesin kohviku kodulehelt, et neil on olemas ka sommeljee, mis on väikese armsa kohvipoekese puhul ikka klass omaette juba. Kohvihoovik asub imearmsates ruumides, kuhu sisse astudes on tunne, et jõudsid vanaema juurde. Suvel on võimalik istuda ka mõnusalt vaikses sisehoovis, mis maja taga. Lisaks kohvile ja jookidele saab Kohvihoovikus nautida ka kergemaid eineid võileibade ja salatite näol. Kahjuks on kogu minu poolt jäädvustatud pildigalerii ainult siseruumidest, kuid sama mõnus ja õdus on istuda ka õues Kohvihooviku aiakeses. Siseruumid on aga tõeliselt armsad!




Kas ei tekita need ruumid tunnet, et oled sattunud oma armsa vanaema juurde. Vaiksesse ja rahulikku pelgupaika, kus unustad mõneks ajaks kõik argimured

Kohvihoovik võiks seega olla ka kõigil nimekirjas, kes sel suvel veel Pärnusse sattuda plaanivad. Kui aga plaanis aktiivne rannapuhkus ja kohviku-restorani terrassile pole mahti minna, siis tasub üles otsida Pärnus juba mitmendat aastat tegutseva Piparmündi restorani uus ja värskelt sisse seatud food truck. Infot selle kohta, kus täpsemalt hetkel toitu pakkuv liikuv kaubik asub, saab SIIT 
FB lehelt. Saime aru, et hetkel on kaks peamist kohta. Siis kui väljas rannailm ja rannas melu täies hoos, tasub jalutada rannapromenaadi lõppu, kuhu siis toitu pakkuv kaubik pargitud on. Õhtuti ja kehvemate ilmadega tasub sammud seada Vanalinna ja Sütevaka kooli juures olevale nurgale Pühavaimu tänaval.






Selline tõeline suveparadiisi vaade avaneb Piparmündi food trucki toitu nautides siis, kui auto paikneb parasjagu rannapromenaadil

Toit, mida roheliste lehtedega dekoreeritud kaubikust osta saab, ei ole küll päris samast klassist, kui ülejäänud promenaadi äärde rivistatud putkadest osta saab. Põhjuseks see, et Piparmündi valik on oluliselt restoranilikum. Saia kuuma vorstikesega sealt ei leia, küll aga maitsesime meie lõhe tartari ja karulaugupestoga maisitibu. Väga maitsvad suutäied mõlemad. Hinnatase on küll veidi kõrgem, kui lihtsat kiirtoitu pakkuvates rannaäärsetes tänavatoidu kohtades, samas on maitse ja serveerimine ikka hoopis teisest klassist. Maisitibu on mahlane ja mõnus ning karulaugune kaste viimistleb maitse suurepäraseks. Omaette naudingu pakuvad ka kergelt suitsuse maitsega noored kartulid. Selles tuleb arvatavasti "süüdistada" kaubiku sisemusest välja piiluvat Big Green Egg söegrilli, millel valmistatud toit saab juurde ilmeksimatult äratuntava sütel valmistatud toidu maitse. Kaubiku luugist väljastatud toidu valmistab restoran Piparmünt peakokana töötav Vladimir Upeniek. Kindla peale täiesti teistmoodi tänavatoidu elamus!  Kui veidi nõu anda, siis maisitibu söömine osutus tibakese keeruliseks, sest päris näpu vahelt seda süüa ei ole võimalik, aga papist taldrikul ja puidust tööriistadega on päris keeruline linnuga hakkama saada. Lõhe tar-tari oli küll igati käepäraselt tarbitav ja väga maitsev ning parajalt vürtsikas elamus, mille juurde oleks aga võib-olla tükikest-paari saia oodanud. Reeglina lähtud tänavatoidu puhul ikka ühest käigust ja seetõttu ei teeks väike röstsaia viil koos lõheportsjoniga sugugi mitte paha. Samas üldjoontes on kogu ettevõtmine igati kiiduväärne ja tänavatoitu pakkuv restoran igati üles otsimist väärt.
Linnas jalutades kohtasime veel üht food truck´i, mis paiknes Koidula pargi juures. Pakuti seal erinevaid pannkooke ja kohvi.

Koidula pargi juures paiknev pannkooke pakkuv food truck



Vaatepilt ise igati vahva ning loodetavasti saab ka meil toidubusside ehk food truck´ide kultuur hoo sisse ja aitab veidi leevendada suvisel ajal Pärnus juba tavaliseks saanud järjekordi ja hiigla pikkasid ooteagu linna toidukohtades. Teisalt aitab hästi läbimõeldud tänavatoit murda ehk müüti sellest, et tänavatoit peab olema odav ja fritüürist läbi lastud tuim kõhutäide. Algust on sellega igal juhul Pärnus sel suvel tehtud.
Mõnusat suve jätku ja põnevaid avastusi toidumaailmast kõigile, kus iganes te oma suvepuhkust ei veeda!