4. september 2015

Midagi köögiviljasõpradele. Üks peedi ja lehtkapsaga salat ka

Sel suvel olen saanud katsetada ja hiljem ka nautida savipotis valmistatud köögivilju. Tegemist on Prantsuse köögist pärit traditsioonilise savipotiga, millel kaks poolt ja mis võimaldab teha pliidil või ahjus mahlaseid ja samas maitserikkaid köögivilju. Lihtne valmistada, mugav kasutada, lõputult võimalusi ja lisaks veel kaunis välimus. Mida enamat ühelt köögiabiliselt soovida. Tulemus on ahjus valmistatud köögiviljade maitsega, kuid oluliselt mahlasem. Mahlasuselt pigem keedetud köögivilja konsistentsiga ehk siis ühtaegu saab nii maitset kui mahlasust.






Tänuväärseks nutikaks köögiabiliseks on olnud Emile Henry uudistoode ehk siis SEE savipott. Esmapilgul lihtsalt ilus ja pilkupüüdev savipott on osutunud ka tõeliselt mõnusaks ja tubliks köögiabiliseks. Potis köögiviljade valmistamine on lihtne ja mugav ettevõtmine. Puhastatud köögivili tuleb lihtsalt potti panna, natuke õli ja vett peale kallata, köögiviljad vedelikuga läbi segada, soola, pipra, küüslaugu ja ürtidega maitsestada ning siis kas ahju või pliidile tõsta.
Tõepoolest, sellise potiga saab edukalt mitte ainult ahjus, vaid ka nii elektri- kui ka gaasipliidil toitu valmistada. Küpsetamise ajal tuleb lihtsalt nii ahjus kui ka pliidil paar korda potti pea peale keerata, et köögivili ühtaselt ära küpseks. Proovisin järgi ja täitsa toimis ka pliidil!
Kuigi tegemist on kirjade järgi kartulipotiga (küüslaugu ja tüümianiga noored kartulid,mmmm....) on minu lemmikuks saanud noorte peetide valmistamine selles samas potis. Nii mahlaseid ja magusaid peete saab harva ja kopsaka potitäie olen juba ei-tea-mitmendat-korda valmis teinud.
Ühe potitäiega saab valmistada kuni 2 kg köögivilju ja seega on see pott ka päris suurele perele sobiv. Lisaks näevad poti mõlemad pooled nii ilusad välja, et nendes võib vabalt ka kartulid kohe ka lauale tõsta.
Savipoti peedid saavad meil kuidagi kahtlaselt kiirelt otsa nii et ise ka ei usuks, et jälle kilo-paar peete ära söödud. Kui aga niisama peetide näkitsemisest mõni peet veel järgi jääb, siis tasub teha üks mõnus peedisalat, mis meie suvisele toidulauale ka päris mitmel korral juba sattunud. Lehtkapsast on sel suvel mõnes kohas juba liikvel nähtud - nimetada võib Solarise toidupoe, Mahemarketi, Kaubamaja toiduosakonna ja mõned kohad veel. Minu lehtkapsas oli pärit Saaremaalt Rautsi talust . Ja palun, kui peale satute, siis ostke kindlasti! Muus maailmas juba mõnda aastat võidukäiku (kiire valmistada, hästi tervislik ja väga maitsev) tegev lehtkapas on Eestis kahjuks siiski senini tihti tabamatu nähtus. Ahjaa, need võrratud peedid on ka Rautsi talust pärit.


Röstitud peedi, lehtkapsa ja feta salat
ca 5-6 väiksemat peeti, ahjus või savipotis koorega küpsetatuna, jahutatuna ja koorituna
peotäis lehtkapsast (kui seda saada ei ole, asenda näiteks spinati, pak choi või ka lihtsalt noore värske kapsaga)
2 sl piiniaseemneid, kergelt röstituna
100 g fetajuustu (Brõnzaga jääb ka väga maitsev)
soola ja pipart
oliiviõli
värsket rosmariini, tüümiani, punet vm ürte
paar küüslauguküünt
Salatikaste:
2 sl sidrunimahla
1 sl mett
5 sl oliiviõli
soola ja pipart


Esmalt küpseta peedid. PEse peedid hoolikalt, aseta kas savipotti või ahjuvormi. Lisa mõned küüslauguküüned, veidi rosmariini, tüümiani või muid ürte. Piserda õli ja veega, lisa soola ja pipart. Sega peedid kätega läbi, et nad oleksid ilusti õliga koos. Kui küpsetad ahjuvormis, siis kata ahjuvorm fooliumiga. Savipotis küpsetades kata pott kaanega. Küpseta 200 kraadises ahjus ca 45 minutit kuni 1 tund sõltuvalt peetide suurusest. Küpsust kontrolli noaga torgates. Savipotti keera küpsemise ajal paar korda ümber. Jahuta peedid ja koori majapidamispaberi sees peete veeretades ja paberiga koort eraldades.
Rösti lehtkapsas. Selleks rebi see väiksemateks tükkideks, sega kätega segades õli ja soolahelvestega ja küpseta 180 kraadises ahjus mõned minutid. Ära pruunista.
Valmista salatikaste. Selleks sega sidrunimahl mee, soola ja pipraga. Vispelda sisse oliiviõli. Sega osa salatikastmest tükeldatud peediga.
Säti taldrikule lehtkapsas vaheldumisi röstitud peeditükkidega. Murenda peale fetajuust, puista peale piiniaseemned ja nirista ülejäänud salatikastmega üle. Vajadusel maitsesta veel soola ja pipraga. Serveeri kohe.

Hea uudis on see, et kui kellelgi tekkis huvi kõnealuse savipoti vastu, siis blogi lugejatel on võimalik seda savipotti soetada 15%-lise hinnasoodustusega. Selleks tuleb veebipoest www.homedecor.ee tellides voucheri koodiks märkida "isetehtud".

Postitus sündis koostöös Home Decor köögitarvete poega.

2. september 2015

Suvi 2015. R.I.P.

See väike pildiline ja sõnaline mõttejada on eleegiline järelehüüe lõppevale suvele. Raske on leppida vaikselt ukse taha hiilinud sügise pealetungiga ja meeleldi tahaks ukse riivi tõmmata ning suve kiivalt luku taga hoida. Olles tegelikult täiesti teadlik oma ettevõtmise lootusesest.
Inimene on imelik olend. Selle asemel, et õppida kõikidest eelmistest suvedest, millest samamoodi on ühel hetkel tulnud, klomp kurgus ja pisar silmas, lahti lasta, sööstame me igal kevadel uude suhtesse uue suvega. Jäägitult ja kirglikult. Miks ometi ei ole võimalik õppida leppima ja miks igal aastal see pakitsus hinges jälle nii kriipivalt valus on. Ja ainult lootus järgmisele tulemisele annab veidi leevendust suvelõpu hingevalule. Aga võib-olla just siis, kui kevadeti enam ootusärevus ei paina samavõrd nagu sügisel kaotusvalu piina, ongi inimene lõplikult vanaks saanud. Loodetavasti mõned ei saagi, sest pigem olgu kurbus ja rõõm kui tasapaks vaikne tuimus.

Sellest vaatest,  mis avaneb maakodu köögiaknast, et väsi ma vist kunagi. Meri pilgutab puude vahelt ka silma ja tihti on merel näha tuttalikke valgeid täppe. Meie lahe luigepaar oma sellesuviste poegadega on alati kohal, kui mere äärde minna
Lõppenud suvi oli minu jaoks eriline. Kohe väga eriline. Põhjuseks oli eelmise suve lõpul soetatud maamajakene mere ääres metsa veerel. Selline armsakene, kuhu osa minu südamest juba esimesel korral maha jäi. Minu kujutlustes oli see just õige maakodu, kus õhku ja avarust, põldu ja metsa, merd ja marjamaad. Tõenäoliselt olid selle aastaid pakitsenud maakodu igatsuse põhjuseks lapsepõlved maal vanaema juures. See vabadus koos suvise valguse ja lõhnade maailmaga. Turvaline olek koos omadega ja keset loodushääli ja -lõhnasid.
Tunded ei ole linnas kunagi nii puhtad, selged ja suured ja väike murulapike linnas maja ümber ei asenda kuigi edukalt maal laiuvaid heinamaid või rohtunud metsateid.
Vanaema kodu on kahjuks nüüdseks juba aastaid mälestus. Ikka ja jälle tabasin end mööda Eestimaad sõites ja nina vastu autoakent surutud, vaatamas igatseva näoga armsate maakohtade poole. Oleks ometi kusagil üks, kuhu ka minul oma pesakonnaga oleks õigus minna ja seal olla.
Natuke rohkem kui aasta tagasi sai see unistus reaalsuseks ning ealeski varem ei ole ma kevadet nii kannatamatult oodanud, kui sel aastal.

See väike aidake on küll tublisti kohendamist vajav, aga samas nii armas, et loobuda ei tahaks temast küll mingi hinna eest. Küll lahenduse leiame.
Armsa aidakese juures on ka meie kätepesu koht. 
Selle suve mängud on selleks aastaks mängitud. Peaaegu.
Ma ei osanud aimata, kuivõrd võib kiinduda ühte kohta. Ühe suvega. Sa vaatad seda sinu omaks saanud maalappi mingi seletamatu rauge rahuga ja tunned, et oled kui kaugelt ja segaselt rännakult lõpuks koju jõudnud. Kõik on järsku nii turvaliselt paika loksunud ja selgeks saanud. Terve suve olen seda rahu, selgust, turvalisust, vaikust ja, võib vist öelda ka õnne endast läbi lasknud. Sellel suvel ei ole raatsinud oma maakodust eriti ära käiagi. Las need suveetendused ja -kontserdid olla ja küll tulevad jälle. Mul on minu hetked minu oma maakodus ja tahan neid kogeda nii palju kui vähegi võimalik.  Vaatamata sellele, et töid ja tegemisi jätkus rohkem, kui vahel oleks soovinud, on läbivaks tundeks maal olles ikkagi rahu. Ka kiired ajad on sisimas rahulikud. Seda on võib-olla keeruline lahti seletada, aga linna neurootilisest tempost eemal olles muutub ka kiirustamine rahulikuks. Kõik saab lõpuks tehtud. Ja tegemist jagub kogu aeg. Maal elades lisanduvad igapäevaste toimingute hulka sellised armsad toimetamised nagu puude toomine, vee tassimine, pliidi alla tule tegemine, vee soojendamine, vaipade kloppimine, nõude pesemine ja veel palju-palju tegemisi, mis samas ei väsita, vaid lasevad veidi räsitud vaimul hoopis end täita ja elutervetest toimingutest ennast hoopis laadida.

Väike majakene, kuhu meie pere täpselt ära mahub. Maja ees laiub hiiglaslik vana asparaagusepõõsas, mis kevadel meile spargelfesti võimaldas. Rohkem ei julenud noori võrseid noppida. Nüüd vaatan, et oleks veel julgelt võinud mitu vaagnatäit sparglit sealt näpistada. 

Mõtete kogumise koht

Tööriistad olgu alati käepärast. Toimetamist jagub igasse päeva

Meie vahva suvekoer, kes on ka nii mõnusalt maakoduga kohanenud. Linna tagasitulek saab olema ka temale raske

Sel aastal lillepeenardele väga palju aega ei jagunud, aga küll tulevad uued suved ja uued lilled
Need, ilmselgelt juba sügisese valguse ja alatooniga pildid annavad ilmselgelt tunnistust sellest, et olnud suve enam tagasi ei too. Valgus on kuldne ja oluliselt vähem priiskavam, kui veel paar kuud tagasi. Õues on õunte ja kõdu lõhna. Terve suve läbi õuel rõkanud linnukoor on kusagile kadunud ja vaikseks jäänud. Tõepoolest, kuhu kadusid pääsukesed? Kuhu on läinud seesama tuttav pääsuperekond, mille pesa oli meie aida all ja kelle toimetamisi sain lähivaates terve suve jälgida. Esmalt pesa, kus neli näljast nokka välja sirutumas ja mida sain silmitseda vaid mõne sentimeetri kauguselt. Siis needsamad neli noorukit, kelle lennutundide maandumisplatvormiks sai meie teise korruse magamistoa aken. Lennutunnid tähendasid hommikul kella kuuest algavat elavat sädistamist meie aknalaual. Vahepeale väiksemaid lennutiirusid vaheldumisi ema noka vahelt toidu haaramisega. Linnuvaatlus magamistoast tähendas seda, et kui klaasi vahel ei oleks, siis oleks neid suurema vaevata saanud pihku võtta. Noored olid meiega harjunud, Kui neid vaatama läksid, siis keerasid vaid pead ja seirasid sind üsna häirimatul moel. Ühel päeval oli aga hommikune sädin aknalaual lõppenud ja perekond sättinud end maja taha traatidele. Kuulda ja näha oli neid veel kaua ja seetõttu tundub praegune vaikus aias häirivalt kõrvulukustav.
Ja kuhu ometi on kadunud need sookured, kelle veidi ebamaine hõige ümber maja asuvatelt põldudelt meid läbi terve suve saatis? Nad ei ole ju veel kuhugi ära lennanud, aga kuulda neid ei ole.
Nüüd kostub vahel metsast vaid sokkude haukumist. Neid ei ole tabanud eisipalavik, mis oleks nende hääle vaigistanud.

Meie sellesuvine suurprojekt ehk siis "seia saagu saun". Tänud CreenCube´i,kes selle sauna kiirelt aitasid meie õuele korraldada. 



Vihmane päev uhiuue sauna uhiuuel terrassil
See on pere noorima lapse lemmikkoht. Armastan vaadata seda, kuidas ta toast õue jookseb ja siis kiigel laulda lõõritab. Ju tunnen temas ära sama muretu vabaduse, mis mind ennast kunagi tabas, kui suvel maal olin.
Eraldi suur ja oluline teema on lapsepõlv maal. Ma olen üsna veendunud, et see on parim, mida oma noorimale lapsele pakkuda saan. See loodusega koos olemise oskus on midagi sellist, mida koolis ei õpi ega sõnades edasta. Maavanaemad on kahjuks kaduv kunst. Samas võin omalt poolt küll vaid õhata, kui selged ja terviklikud emotsioonid on mul lapsepõlvesuvedest maal kaasa tulnud. Hoian neid hetki kui kõige armsamaid.
Oma lapse suve jälgides tabas mingitel hetkedel mind harras äratundmisrõõm. Silmapiiril rattaga üle põllu sõitev laps, must koer järel jooksmas. Lapsed heinapallidel mängimas. Meie õuel vannis konnakulleste kasvatamine (neid said kõik need näha, kes sel ajal meile külla sattusid). Hiljem suureks kasvanud kulleste pidulik naabrite tiiki toimetamine, kus toimus küll traagiline sündmus ehk siis kohale ujus kala, kes ühe juba konnastunud kullese ühe ampsuga lihtsalt alla neelas.
See üleelamine, kui meie kuuris ja minu süül (lasin kuuriukse prantsatades kinni), kukkus alla pääsupesa. Munad sees katki. Klomp kurgus sai seda pesatäit kokku korjatud ja lapsega arutatud, mis nüüd siis õigupoolest juhtus. Ärevuses ümber kuuri tiirlevale pääsuemale ei suutnud otsagi vaadata.
Või siis pesast välja kukkunud linavästriku poeg, keda tahtsime küll aidata, kuid kelle pesa asukohta me lihtsalt ei teadnud. Terve päev läbi oli õuel linavästrikuema hädakisa ja poeg kakerdas natuke juhmi olemisega mööda õue ringi. Lõpuks suutis noorim poja linnupesa leida, aga selleks ajaks oli linavästrikupoeg end kusagile pika rohu sisse ära peitnud ning siis pidime juba linna ära sõitma. Tõenäoliselt sinna pika rohu sisse see pisike linavästrik jäigi. Laps rääkis sellest veel kaua.
Eks sellised natuke karmid, aga päriselu episoodid kuuluvadki maal olemise juurde ja äkki annab nendele kaasaelamine ka lapsele midagi sellist ellu kaasa, mida arvutiekraanil reaktsioonikiirust arendades eales saada ei ole võimalik.

Nööril kuivava pesuga on mul nostalgiline ja heldimusest läbipõimunud suhe. Ja kuidas see pesu hiljem lõhnab...
Aias liikudes viskad ikka vahel pilgu kuuskede vahel naabrimaja poole. Tihti võib seal silmata naabrinaist, kes tuleb jälle lilled, aiast korjatud annid või midagi muud näpus. Selline hea ja soe tunne on jälle õuelt lehvitada.


Peale vihma pärlendab õu nagu muinasjutus

Vihm on aidanud kastmisvee varusid täiendada

Majaesine kadakas on vihmalt värskenduskuuri saanud

Päev hakkab vaikselt hääbuma.

Õhtuse valgusega ei raatsi toas tulesid veel süüdata. Lambivalgus tapab kogu salapära

Õhtune valgus on mu lemmik

Viimased valged hetkel sellest päevast

Uue päeva valgus on juba loetud tundide pärast teiselt poolt maja jõudu kogumas

Koos tõusva päikesega kandub põldudelt õuele ka läbipaistev roosa udu

Hommikune muinasjutt

Armastan seda hommikuvalgust meie õuel. Nii õrn, õhuline ja uue päeva lootust täis

Õu muutub korraks muinasjutumaaks

Ilu, mida ainult hommikukaste näha laseb
Omaette teema on patoloogilise korilase sattumine töökorras ja kandvasse aeda. Loomulikult olin ma siiralt õnnelik, kui majaga koos sai meile osaks suur (ja väga vana ning kaua lõikamata) õunaaed, kolm tikripõõsast, esmasel hinnangul viis punase sõstra põõsast (hiljem avastasin neid veel paar tükki aia tagant), kandev vaarikavõsa, mustad sõstrad ja kõik muu aia juurde kuuluv. Ilmselgelt ei olnud ma aga valmis selleks, et kui saak valmima hakkab, siis kehtib maal elades ilmselgelt põhimõte, et kõigevägevam naerab siis, kui mina järgmise päeva plaane teen. Vaarikad said valmis just siis kui oli käes kuumalaine. Alul oli mõnus noppida lapsele pudru peale täisvalmis pirakaid vaarikad. Kui aga oma liitrise ämbrikese näppu võtsin ja kuuri taha vaarikavõssa korjama läksin, selgus tegelik olukord. Ma jäingi tulema, ämbrike marju täis, maja poole seda ämbrikest tühjendama. Vaarikaid jagus veel ja veel ja veel. Ja kui ühel päeval saidki ringi peale tehtud, siis kuumaga küpses samasugune laadung juba järgmiseks päevaks. Sel ajal liikusin ringi vaarikavarre-kriimulisena ja nõgesekupladega kaetuna. Ja ma plaanisin neil päevil hoopis oma pooleliolevate raamatutega tegeleda ning kirjutada ja pildistada! Ja siis said muidugi kõik muud marjad järgemööda valmis ning kordus sama skeem jälle ja jälle. Kas järgmisel suvel suudan juba targem olla? Vaevalt.

Mitte et ma korjanud ei oleks, aga täisjõus marjaaed nõuab muljetavaldavalt palju aega. Viimased sõstrapõõsad jäid ikka septembrisse, aga on see-eest tõeliselt magusad ja küpsed,.

Ja see vana õunaaed....

Nüüd saan väga hästi aru neist, kes õunu käruga prügimäele tassivad. Õuntevaip on aia katnud ja veame kastidega kõigile neile, kes vähegi valmis vastu võtma. Ja ikka on neid liiga palju!

Ja kui võitlus muttide ja õuntega vahepeal ära tüütab, ootab maja taga väli põldmarjadega.Ilmselgelt liiga suur selleks, et üksi sellega hakkama saaksin.
Nüüd siis polegi muud, kui suve lahkumise valu endas vaigistada püüdes  korjata majatagune mägi põldmarjadest lagedaks. Kui seeni jagub (eriti küll ei lubata), siis käia ka kõdulõhnalises seenemetsas, et kõikide meeltega tajuda suve lõppemist. Mõtted on niikuinii juba järgmises kevades ja ööliblika meelelaad ei näita mingeid rahunemise märke. Järgmisel kevadel sööstame siis jälle sama kirega päikese ja sooja poole.
Seniks aga kena sügist ja talve!

30. august 2015

Roheline põldoamääre

Saagirikas hilissuvi on oma täies hiilguses kohal. Taban end vahel juba põrnitsevat järjekordset ämbritäit sügisande, mida ettehoiatamata mulle jälle ukse taha sokutatakse. Nojah, tegelikult on ju hea meel, et tuuakse. Puhtad eestimaised annid on kulla hinnaga, aga vahel oleks vaja päevadesse lisatunde, kui jälle pean muude toimetuste kõrval hakkama viimase piiri peal olevaid sõstraid, kirsse või tomateid sisse tegema. Samas annan aru, et mõne kuu pärast mõtlen sellele ajale juba sügava ohke ja valuliku igatsusega. Muude andide hulgas on valmis saanud ka põldoad.





Kuivatatud põldoad ei kuulu minu kõige suuremate lemmimkute hulka. Vahel pistan põske, kui suupistelauale sätitakse ja oasupp on ka igal talvel mõned korrad menüüs, aga liiga sageli kuivatatud põldoad meie köögis ilma ei tee. Teine lugu on värskete roheliste põldubadega, mida sööks ikka ja alati. Värsked erkrohelised põldoad on tõeliselt hõrgu ja sügavalt suvise värske maitsega viljad. Ainuke väike häda on nendega see, et suurest kotitäiest põldoakaunadest jääb peale puhastamist järele paar peotäit erkrohelisi ube. Samas on need paar peotäit parimatest parimad. Esmalt võiks põldubasid niisamagi veidi nakitseda või siis suvistesse salatitesse poetada, aga väga maitsva erkrohelise dipikastme saab siis, kui põldubasid püreestada, mandlijahu ja oliiviõliga segada ning veidi maitsestada, Nii maitsev!
2 dl kestadest puhastatud põldubasid (sobivad ka rohelised herned, talvisel ajal ka külmutatud rohelised herned)
2-3 sl röstitud ja tükeldatud mandleid (mina kasutasin Germundi jämedalt röstitud mandlijahu)
2-3 sl oliiviõli
2 küüslauguküünt, peeneks hakituna
peotäis hakitud värsket basiilikut
soola ja pipart
Esmalt alusta ubade blanšeerimisest. Selleks võta oad kauntest välja ning aseta soolaga maitsestatud keevasse vette umbes minutiks, Kurna siis oad ja jahuta kiirelt jääkülmas vees. Niimoodi jääb alles ubade erkroheline värvus.  Eralda igalt oalt teda ümbritsev hallikas kest. Seda tegevust nimetatakse vist ubade lüdimiseks ja kasutame alati mõnuga seda sõna, sest see kõlab nii jaburalt. Et siis lüdi oad :)



Kuumuta pannil keskmisel kuumusel õli. Hauta minuti-paari jooksul küüslauku õli sees, kuid väldi pruunistamist. Lisa pannile tükeldatud mandlid ja oad. Maitsesta soola ja pipraga ja hauta kiirelt läbi. Jahuta veidi ja kalla saadud segu purustajasse. Lisa värske basiilik. Töötle kõik peeneks, kuid mitte päris püreeks. Kergelt tükiline tulemus jääb palju mõnusam. Kui segu tundub liiga kuiv, lisa veidi oliiviõli. Maitsesta soola ja pipraga.



Serveerides lisa veel veidi oliiviõli ja poeta peale suuremaid mandlitükke. Seda määret sobib hästi sättida krõbeleibadele, näkileibadele, võileibadele (näiteks graavilõhega on väga maitsev) või endale meelepärasesse kooslusesse. Sobib hästi ka valge kala juurde lisandiks pakkuda.
Mõnusat lüdimist!



28. august 2015

Ahjupannkook karamelliste virsikute ja kirsikompotiga

See retsept ilmus minu Kiirete hommikusöökide raamatus, kus kokku 30 ideed, kuidas hommikusöögilaud mitmekesisemaks muuta. Smuutidest kuni omletini. Meenus ta mulle aga just praegu, kui kodus jälle ports täisküpseid kirsse ja mahlast pungil virsikuid puuviljavaagnalt vastu vaatamas. Karamellised virsikud on peidus pannikoogi taina all ning küpsetis ise on ainest saanud nii tagurpidi kookidest kui ka clafoutis´st. Teisisõnu on see siis selline vabakäeline pannikook, kus esmalt tuleb virsikud pannil karamellistada ja siis hiljem tainaga koos valmis küpsetada.


See on mõnus külluslik pannikook, mis koos hapuka kirsikompotiga muudab iga päeva täiuslikuks. Ahjupannikooki on üsna lihtne valmistada ja sellele koogile annab eriti mõnusa maitsenüansi veel karamellistatud virsikud. Suvisel ajal kasuta värskeid virsikuid ja kirsse, muul ajal sobivad ka konservvirsikud ning külmutatud kirsid
6-8-le
Valmistusaeg 40 minutit
Kompott:
3 sl mett
Riivitud sidrunikoort
1-2 sl sidrunimahla
4 dl kirsse, sobivad nii värsked kui külmutatud, kivideta
Veidi vett
Pannikook:
50 g võid, tükeldatuna
4 muna
2,5 dl jahu
2,5 dl piima
2+1 sl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
Näpuotsaga soola
2 virsikut (sobivad kas toored või konservvirskud), tükeldatuna
Tuhksuhkrut


Esmalt valmista kirsikompott. Selleks kuumuta mesi, sidrunikoor, sidrunimahl ja vesi. Lisa kirsid ning lase vaiksel tulel aeg-ajalt segades keeda umbes 15 minutit, kuni mass muutub veidi siirupiseks.
Sulata umbes pool võikogusest pannil. Kalla või kaussi ja jahuta. Lisa munad, jahu, piim, 1 spl jahu, vanillisuhkur ja sool. Sega läbi kuni moodustub ühtlane tainas. Kuumuta pliidil pann (millega saad hiljem pannikoogi ka ahju pista) ja sulata sellel teine pool võist. Lisa 2 spl suhkrut ning kuumuta keskmisel kuumusel, kuni suhkur hakkab kergelt karamelliseeruma. Tõsta pannile virsikud ning küpseta segades paar minutit. Tõsta pann pliidilt, kalla virsikutele peale tainas ning tõsta 200 kraadisesse eelkuumutatud ahju. Küpseta umbes 20 minutit, kuni kook on kuldne ja mahult mitmekordistunud. Tõsta kook ahjust, puista peale tuhksuhkur ning serveeri kohe koos kirsisiirupiga.

Retsept on pärit minu 2015.aasta kevadel ilmunud raamatust Kiired hommikusöögid.

27. august 2015

Õhulised ja krõbedad näkileivad seemnete ja maisijahuga. Gluteenivabad

Kui minna päris alguse juurde, siis tuleb esmalt mõne sõnaga rääkida Saaremaal asuvast imearmsast Metsara B&B-st, mis on just sel suvel avatud. Imearmas koht vanade talumajadega, väga hea tunnetusega renoveeritud ja korrastatud, tõeliselt muinasjutuline keskkond. Aga see ei olnud veel kõik. Muinasjutuks muinasjutus kujunes pererahva poolt pakutud hommikusöök. Ma ei tea ühtegi kohta, kus saaks nii rikkalikku ja maitsvat valikut hommikulauas. Kõik värskelt valmistatud, alates lõhnavatest soojadest täisterakuklikestest, smuutide, putrude, mee ja marjadega jogurti, omleti ja pannkookideni välja. Kõike seda pakutakse armsas valgusküllases ruumis vaatega päikeselisele heinamaale ning kus hea vedamise korral võib Bambisid mööda hüplemas näha. Ebareaalne! Tänud teile, Riitta ja Ande!
Kui sinnakanti satute, astuge kindlasti läbi. Veel parem, minge sinna ööbima. Täpsemat infot leiab SIIT.
Hommikusöökide vahel kandis aga Metsara perenaine Riitta ette meile ühe tõeliselt mõnusa krõbeda näkileiva, mis koheselt meie tähelepanu köitis. Kuna oli lihtsalt nii hea!




Uurisime veidi perenaiselt retsepti, jätsime peamised komponendid meelde ja nagu sageli juhtub, hakkas mulle see näkileib ise end meelde tuletama. Nimelt otsisin mõned päevad hiljem lameleibade ja näkileibade retsepte ja siis jooksis SIIT blogist muuhulgas välja ka maisijahuga valmistatud näkileiva retsept ja ma teandsin täpselt, millest jutt. Kõik märgid viitasid sellele, et tuleb asuda ka ise köögis katsetama.
Maisijahu peaks meil päris hästi kättesaadav olema. Otsi näitkes Veski-Mati roosakate-kollakate triipudega jahupakki. Sellega valmistasingi mina kõik oma katsetused. Tänu maisijahule liigitub see näkileib ka gluteenivabade küpsetiste alla.
Toon siis välja kaks erinevat retsepti, mille põhiolemus on tegelikult sama ehk siis üks variant on vähemate seemnetega ja pitsiliselt õhuke. Teine aga seemnetest pungil ja veidi toekam. Krõbedad mõnusad näkitsemised mõlemad. Õlide osas proovsin nii tavalise rapsiõliga ja oliiviga. Mulle isiklikult meeldis just maitse pärast oliiviõliga variant rohkem, samas võib igaüks oma lemmiku katsetamise käigus välja selgitada.



Õhuline maisileib 
2 sl musti seesamiseemneid
1 dl päevalilleseemneid (nt Germund pakub väga korralikku valikut erinevaid seemeneid)
1 dl kõrvitsaseemenid
2 dl maisijahu (nt SEDA Veski Mati maisijahu) *
0,5 dl ehk 50 ml oliiviõli
2 dl kuuma vett
0,5-1 tl kvaliteetset meresoola (mulle meeldib soolakam variant)
Sega kausis kõik kuivained, kalla peale õli ja kuum vesi ja sega kõik korralikult läbi. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga, aseta sinna peale umbes pool tainast, laota peale teine küpsetuspaber ja töötle kas kätega või tainarulliga tainas hästi õhukeseks. Eemalda pealmine küpsetuspaber. Antud koguseks saab vastavalt paksusele 1 kuni 1,5 plaaditäit näkileiba. Õhuke näkileib jääb mõnusalt pitsiline, seega soovitan pigem hästi õhukeseks vajutada. Küpsedes tekib leivale vahva õhuline pits, kuna mõnest kohast tainas lõheneb.


Küpseta esmalt150 kraadi juures ca 45 minutit, tõsta siis ahju kuumus 200 kraadini ja küpseta ca 10-15 minutit, kuni näkileib on krõbe ja parajalt pruunistunud. Algse retsepti järgi pidi küpsetama 200 kraadi juures 30 minutit, aga minu leib oleks nii küll ära kõrbenud. Aga eks ahjud ole erinevad.

Seemnetest pungil maisileib
Sellele variandile lisasin lahke käega erinevaid seemneid. Tulemus oli oluliselt vähem pitsiline, kuna taina põhiline ülesanne oli nüüd seemned ära siduda. Mõnus ja krõbe jäi sellegipoolest



1 dl päevalilleseemneid ((nt Germund pakub väga korralikku valikut erinevaid seemeneid)
1,5 dl kõrvitsaseemneid
1 dl heledaid seesamiseemneid
1 dl musti seesamiseemeneid
2 sl linaseemneid
2 sl mooniseemneid
2 dl maisijahu (nt SEDA Veski Mati maisijahu) *
2 dl kuuma vett
0,5 dl ehk 50 ml rapsiõli
1 tl kvaliteetset meresoola.
Sega kausis kõik kuivained, kalla peale õli ja kuum vesi ja sega kõik korralikult läbi. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga, kalla sinna peale umbes pool tainakogust, laota peale teine küpsetuspaber ja töötle kas kätega või tainarulliga tainas hästi õhukeseks. Eemalda pealmine küpsetuspaber. Antud koguseks saab vastavalt paksusele 1 kuni 1,5 plaaditäit näkileiba.


Küpseta esmalt150 kraadi juures ca 45 minutit, tõsta siis ahju kuumus 200 kraadini ja küpseta ca 10-15 minutit, kuni näkileib on krõbe ja parajalt pruunistunud.Vajadusel pikenda küpsemisaega, kuni näkileivad on kergelt pruunistunud.

Naudi erinevate lisanditega - juust, dipikastmed, marineeritud oliivid, päiksesekuivatatud tomatid, toorsuitsuliha vm meelepärane. Sobib hästi suupistelauale muude lisandite kõrvale pakkumiseks.

* Maisijahu saadavuse kohta sain Veski Matilt sellise abistava info: Poodide lõikes ei saa garanteerida, aga seda peaks saama Krossi poodidest, Comarketitest, ETK kauplustest, Kaupmehest, Prismadest, Rimidest, Port Arturi toidupoest, Maxima poodidest, Sadama turult ning Sanitexist.