23. juuli 2016

Punase sõstra ja vaarika pulgajäätis

Suvi ja jäätiste hooaeg kestab. Nii nagu ka marjahooaeg. Ja kui need kaks hooaega saavad kokku ühes pulgajäätises, on tulemus võluv ja väga maitsev. Hetkel kaalun täiendavate jäätisevormide soetamist, sest olemasolevad vormid on kogu aeg kasutuses ja ei jõua neid nii kiiresti täita ja külmutada, et pidevat nõudlust rahuldada. 


Selliste marjajäätistega on lihtne. Esmalt uurid lastelt, kas nad jäätist tahavad. Loomulikult tahavad. Siis pistad topsid kätte ja saadad marjapõõsasse ise toorainet tooma. Toovad heameelega ja proovivaid erinevaid kombinatsioone. Musta sõstraga, vaarikaga, punase sõstraga, vahel juba esimese paari põldmarjalisandiga, mis sel hooajal erakordselt vaja valmivad. Iga kord tulemus natuke erinev ja alati maitsev ning tervislik.


Kui marjad põõsast välja töödud, on edasine juba lihtne. Vaja on blenderit või purustajat, jäätisevorme ja puupulki. Nende viimastega oli vahepeal päris peavalu. Kogusin hoolega söödud jäätiste pulki, aga kui neid käepärast ei ole, siis kasutasin puidust söögipulki, mis pooleks tehtud. Tegelikult olen näinud ka valmis jäätisepulki Tiger´i poes ja Gemossis, aga siin maal suve veetes tuleb ise nutikust üles näidata.


Retsept ise aga piinlikult lihtne.
300 g punaseid sõstraid
300 g vaarikaid
1-1,5 dl rafineerimata suhkrut
1 laimi mahl
Töötle blenderis või purustajas marjad koos suhkru ning laimimahlaga ühtlaseks. Kurna läbi sõela, et seemned eraldada. Saadud segu kalla jäätisevormidesse ja säti keskele jäätisepulk. Proovi jäätised asetada külma nii, et jäätisepulk jääb ilusti keskele püsti. Aseta sügavkülma ja mõne tunni möödudes (kindlam on siiski järgmisel päeval) võid hakata piiluma, kas jäätised juba piisavalt külmunud. Kui jäätis esmalt vormist liiga hästi välja ei tule, võid vormi korraks kuume vee sisse pista ja siis uuesti proovida.


21. juuli 2016

Mõnus lihtne koorene šokolaadijäätis

Kesksuvine aeg on täieõiguslik jäätiseaeg. Kapis on alati väike valik erinevaid jäätiseid, sest maakodus laste seltskondi võõrustades on see parim auhind mille eest iganes. Olgu see siis toa kordategemine või marjakorjamisel abistamine. Ja loomulikult on parim isetehtud jäätis.




Lihtsuse ja valmistamise kiiruse tõttu (külmetamiseks vajaminevat aega mitte arvestades) on jäätisetegu üks perenaisesõbralikumaid toite. Aega kulub täpselt niipalju, et vahukoor vahustada, segu kokku segada ja sügavkülmutamiseks sobivasse karpi kallata. Järgmisel päeval on jäätis juba igati kasutamis- ja tarbimisvalmis.


Seekord sai katsetatud laste suureks lemmikuks saanud Monbana šokolaadijoogi pulbrit, mis annab jäätisele mõnusalt täidlase maitse. Lastele (ja mitte ainult lastele) meeldis väga,
6-7 dl 35%-list koort
300 g magusat kondenspiima
3 sl Monbana šokolaadijoogi pulbrit SIIT valikust (mina kasutasin eekord sarapuupähklimaitselist varianti, aga väga mõnus jääb ka teiste Monbana pulbritega)
Soovi korral veidi laimimahla või hapukamat/mõrkjamat likööri
Vahusta vahukoor koos kondenspiima ja šokolaadijoogipulbriga kreemjaks vahuks. Vahukoor võiks jääda pigem pehme kui ülevahustatud. Soovi korral lisa kas laimiamahla või kui valmistad jäätise täiskasvananutele, siis võid lisada veidi ka hapukamat või mõrkjamat likööri, et magusat maitset veidi tasakaalustada. Kalla jäätis plastist karbi sisse ja aseta sügavkülma.




Tõsta jäätis veidi aega enne serveerimist toatemperatuurile, et ta pehmemaks muutuks. Iseloomulikult kodustele jäätistele on see jäätis otse sügavkülmast võttes veidi liiga kõva kohe pallikeste tõmbamiseks. Kui kodus on olemas jäätiselusikas, siis kasta see kuuma vette ja tõmba jäätiselusikaga veidi pehmenenud jäätisest pallikesed. Serveeri koos meelepäraste lisanditega.

Postitus sündis koostöös KAFO-ga.

20. juuli 2016

Suvine Pärnu. Hea restoran Hea Maa. Astu läbi ka Kohvihoovikust ning leia üles Piparmündi food truck

Pärnu on saanud juba mõnda aega väärikalt oma suvepealinna tiitlit kanda ja nüüd, juulikuus, on linn üsna rahvarohke. Nädalavahetusel lõuna ajal sööma minnes pead arvestama sellega, et vabu kohti kipub nappima, eriti kui on ilus ilm ja kui istuda on võimalik ka terrassil. Nagu ikka südasuvisel ajal Pärnus tavaks on saanud. Hea uudis on aga see, et erinevate vahvate söögikohtade valik on igal aastal laienenud ning kindlasti tasub sel suvel üles otsida Pärnu kesklinnas ajaloolises Raehoovis asuv restoran Hea Maa.

See imeline armas hoovike, kust saab ka Hea Maa restorani sisse astuda, asub Pärnu raekoja hoovis. Rüütli tänava lähedal ja natuke peatänavast eemal. 





Hea Maa on restoran, mis tegutseb Pärnus juba teist suve. Eelmisel suvel suutsin selle avastada alles siis, kui suvitushooaeg oli juba möödas. Sel suvel olin kärmem ja esimese külastuse tegime kogu perega juba kevadisel ajal kui restoran oli hooajaväliselt hõreda külastajaskonnaga. Jäime väga rahule. Nüüdseks olen seda armsat restorani külastanud juba mitmel korral ja esimene hea mulje on saanud jätkuvalt kinnitust. Koht on armas, toit on maitsev ja hästi õige tunnetusega tehtud ning teenindus on ka igati viks ja viisakas.
Neile, kes Pärnut väga hästi ei tunne, võib Hea Maa asukoha kirjeldamiseks abiks olla Rüütli tänava Tallinna Väravate või Vallikääru poolne ots. Restoran asub Rüütli tänava ja Pika tänava vahelisel alal. Üles tuleks leida Raehoov koos seal asuva Turismiinfo punktiga ning sealsamas hoovikeses asub ka Hea Maa. Abi saab ka restorani FB lehel SIIT.
Restoran ise asub kõrgete lagedega väärikates Raekoja ruumides, kus talletunud paras ports Pärnu linna ajalugu. Restorani peakokaks on Virkko Vendla. Restoran on suvisel ajal avatud igal päeval kell 15-23 ning menüü on parajal pikk ja samas piisavalt konkreetne, et igaüks peaks leidma endale sobiva roa.
Minu üheks lemmikuks suviste eelroogade hulgast on valik suupisteid kahele. See on just selline mõnus rikkalik vaagnatäis neile, kes sooviksid proovida üht ja teist pakutavast valikust. Sellele vaagnale on sätitud mitmeid erinevaid valikuid eelroogadest soolalõhest ja praetud ahvenafileest alates ning tubli suutäie soolapeki ja kodumaise juustutootjate parimate paladeni välja.

Eelroogade valik kahele. Väiksema isu korral jagub ka neljale :)

Lauda toodud leib oli veel ahjusoe
Pearoogadeni liikudes eelistasin mina oma lemmikut ehk kohalikku kala. Praetud siiafilee hernepüree ja suhkruhernestega ning koorekastme viimistlusega on täpselt nii maitsev, suvine ja kerge, kui nimetus laseb aimata. Ei mingeid liigseid trikke ja samas on kõik täpselt paigas ning maitsed ilusti kokkukõlavad.


Lauda kantud liharoad olid kõik sama hea tunnetusega tehtud. Esmalt hea tooraine, millest on suudetud parim välja võluda õigete töövõtetega ning sobilike lisanditega. Tallekael õrnalt suitsuse maitsega seltsi sätitud tatratangu ja suviste köögiviljadega esindas seda suurepäraselt.


Samamoodi oli väga maitsev ka seafilee varase kartuli ja veinikastmega. Tibake kukeseeni ka lisaks. Ilus taldrikutäis, mis pakub naudingut nii silmale kui ka maitsemeeltele.


Eraldi tahaks kiita Hea Maa restoranis pakutavat lastetoitu. Minus juba allergiat tekitavate friikate asemel oli valikus seafilee kas siis kartulipüreega või koorese pastaga. Väga hästi, lihtsalt ja maitsvalt tehtud. Tulemus oli igal juhul selline, et meie seltskonnas olnud kaks eelkooliealist noormeest tellisid mõlemad endale topeltportsu. Ja sealiha nautis ka noormees, kes muidu väga suur lihasõber ei ole.
Toitude kõrvale pakutakse Hea Maa restoranis sel hooajal väga muljetavaldava debüüdi teinud Tori Jõesuu siidri- ja veinitalu siidrit. Tõeliselt hea käekirjaga tehtud kodumaised siidrid, mis sobivad suurepäraselt ka toitudega kokku sättimiseks ehk siis siidrid, milles on iseloomu ja maitsenüansse piisavalt, et olla ka vääriline seltsiline erinevatele roogadele. Hästi põnev siider on näiteks rosé, kus lisaks õunale kasutatud veel arooniaid, mis lisavad joogile piisavalt selgroogu ja parajalt tanniine, selleks, et see jook saaks rinda pista ka tugevama punase lihaga.


Hea Maa sisemuses on väärikas interjöör ja ajaloolised paksud seinad, millede vahel on aastakümneid linnavalitsemisega tegeletud


Siin on veel mõned pildid Hea Maa menüüs olevatest toitudest, mis said kevad-talvisel ajal tehtud. 

Tõeliselt maitsev taldrikutäis!

Kala kevad-talvisest menüüst

Niipalju, kui oleme Hea Maa restoranis käinud, on leib alati värske, et mitte öelda soe!

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Hea Maa restoran tasuks kindlasti avastamist, kui suvel Pärnusse satute. Maitsev ja hea tunnetusega tehtud toit, mille puhul kodumaine tooraine aukohal, mõnus õhkkond, tublid teenindajad ja parajalt kõrvaline koht, kuhu valjuhäälsed põhjanaabrite seltskonnad niisama lihtsalt ei satu. Ainuke asi, mis pani meid veidi kukalt kratsima, oli lahtiolekuaeg. Hea Maa avatakse iga päev kell 15 ja nii pidime meiegi linnas kaks tundi enne ringi tiirutama, kui oma seltskonnaga kella üheseks planeeritud lõunale lõpuks saime. Kell kolm tundus olevat selline veidi veider aeg, et peale hommikusööki tahaks juba veidi varem lõunatada, samas on õhtusöögiks veel ilmselgelt vara. Nii sattusimegi meie istuma kohe Hea Maa läheduses asuvasse Kohvihooviku aeda.
Kohvihoovik on samuti üks äraütlemata mõnus koht, mis asub turismitrassidest veidi eemal. Natuke nurga taga, samas igati linna südames, nii et teadmise korral ei tohiks koha ülesleidmisega probleeme olla. Kohvihooviku kohta saab lähemat infot SIIT nende kodulehelt. Esimest korda sattusin täiesti kogemata Kohvihoovikusse kevadisel ajal ja nautisin siis seal ühe soojendava vürtsise kõrvitsa latte kohvi. Põnevad kohvid, mis valmistatud barista poolt, hea jookide valik (siin on siidritest esindatud teine tubli Pärnu maakonnas asuv siidritalu ehk juba oluliselt rohkem tuntust kogunud Jaanihanso, kelle valmistatud humalaga siider, mida Kohvihoovikus proovisime, oli väga põnev avastus). Hiljem lugesin kohviku kodulehelt, et neil on olemas ka sommeljee, mis on väikese armsa kohvipoekese puhul ikka klass omaette juba. Kohvihoovik asub imearmsates ruumides, kuhu sisse astudes on tunne, et jõudsid vanaema juurde. Suvel on võimalik istuda ka mõnusalt vaikses sisehoovis, mis maja taga. Lisaks kohvile ja jookidele saab Kohvihoovikus nautida ka kergemaid eineid võileibade ja salatite näol. Kahjuks on kogu minu poolt jäädvustatud pildigalerii ainult siseruumidest, kuid sama mõnus ja õdus on istuda ka õues Kohvihooviku aiakeses. Siseruumid on aga tõeliselt armsad!




Kas ei tekita need ruumid tunnet, et oled sattunud oma armsa vanaema juurde. Vaiksesse ja rahulikku pelgupaika, kus unustad mõneks ajaks kõik argimured

Kohvihoovik võiks seega olla ka kõigil nimekirjas, kes sel suvel veel Pärnusse sattuda plaanivad. Kui aga plaanis aktiivne rannapuhkus ja kohviku-restorani terrassile pole mahti minna, siis tasub üles otsida Pärnus juba mitmendat aastat tegutseva Piparmündi restorani uus ja värskelt sisse seatud food truck. Infot selle kohta, kus täpsemalt hetkel toitu pakkuv liikuv kaubik asub, saab SIIT 
FB lehelt. Saime aru, et hetkel on kaks peamist kohta. Siis kui väljas rannailm ja rannas melu täies hoos, tasub jalutada rannapromenaadi lõppu, kuhu siis toitu pakkuv kaubik pargitud on. Õhtuti ja kehvemate ilmadega tasub sammud seada Vanalinna ja Sütevaka kooli juures olevale nurgale Pühavaimu tänaval.






Selline tõeline suveparadiisi vaade avaneb Piparmündi food trucki toitu nautides siis, kui auto paikneb parasjagu rannapromenaadil

Toit, mida roheliste lehtedega dekoreeritud kaubikust osta saab, ei ole küll päris samast klassist, kui ülejäänud promenaadi äärde rivistatud putkadest osta saab. Põhjuseks see, et Piparmündi valik on oluliselt restoranilikum. Saia kuuma vorstikesega sealt ei leia, küll aga maitsesime meie lõhe tartari ja karulaugupestoga maisitibu. Väga maitsvad suutäied mõlemad. Hinnatase on küll veidi kõrgem, kui lihtsat kiirtoitu pakkuvates rannaäärsetes tänavatoidu kohtades, samas on maitse ja serveerimine ikka hoopis teisest klassist. Maisitibu on mahlane ja mõnus ning karulaugune kaste viimistleb maitse suurepäraseks. Omaette naudingu pakuvad ka kergelt suitsuse maitsega noored kartulid. Selles tuleb arvatavasti "süüdistada" kaubiku sisemusest välja piiluvat Big Green Egg söegrilli, millel valmistatud toit saab juurde ilmeksimatult äratuntava sütel valmistatud toidu maitse. Kaubiku luugist väljastatud toidu valmistab restoran Piparmünt peakokana töötav Vladimir Upeniek. Kindla peale täiesti teistmoodi tänavatoidu elamus!  Kui veidi nõu anda, siis maisitibu söömine osutus tibakese keeruliseks, sest päris näpu vahelt seda süüa ei ole võimalik, aga papist taldrikul ja puidust tööriistadega on päris keeruline linnuga hakkama saada. Lõhe tar-tari oli küll igati käepäraselt tarbitav ja väga maitsev ning parajalt vürtsikas elamus, mille juurde oleks aga võib-olla tükikest-paari saia oodanud. Reeglina lähtud tänavatoidu puhul ikka ühest käigust ja seetõttu ei teeks väike röstsaia viil koos lõheportsjoniga sugugi mitte paha. Samas üldjoontes on kogu ettevõtmine igati kiiduväärne ja tänavatoitu pakkuv restoran igati üles otsimist väärt.
Linnas jalutades kohtasime veel üht food truck´i, mis paiknes Koidula pargi juures. Pakuti seal erinevaid pannkooke ja kohvi.

Koidula pargi juures paiknev pannkooke pakkuv food truck



Vaatepilt ise igati vahva ning loodetavasti saab ka meil toidubusside ehk food truck´ide kultuur hoo sisse ja aitab veidi leevendada suvisel ajal Pärnus juba tavaliseks saanud järjekordi ja hiigla pikkasid ooteagu linna toidukohtades. Teisalt aitab hästi läbimõeldud tänavatoit murda ehk müüti sellest, et tänavatoit peab olema odav ja fritüürist läbi lastud tuim kõhutäide. Algust on sellega igal juhul Pärnus sel suvel tehtud.
Mõnusat suve jätku ja põnevaid avastusi toidumaailmast kõigile, kus iganes te oma suvepuhkust ei veeda!


13. juuli 2016

Punase sõstra täidise ja beseekattega kook kaerajahust põhjal

Punased sõstrad on valmis saanud ja põõsad punetavad. Ühtaegu kutsuvalt ja üsna peatselt ka veidi etteheitvalt, sest usin perenaine haarab nüüd ämbri kaenlasse ja asub marju korjama. Tuleb tekitada piisav ajaauk oma plaanidesse ja valminud marjad ilusti kokku korjata.



Punase sõstra põõsas on igas korralikus koduaias kohustuslik. Roosakas punasesõstramorss on aidanud nii mitmelgi põlvkonnal janu kustutada ja pika laua pidudel külalistel hüvaks rüüpeks olla. Suvel punase sõstra valmides võib samas kuulda hädaldamist, mille põhisisu puudutab sõstarde korjamist, sissetegemist ja seda, et kes seda mahla tänapäeval ikka tahab. Ja põõsaid, mis nukralt talvele korjamata marjadega täisvarustuses vastu peavad minema, kohtab vahel liigagi palju. Punane sõstar on samas meie teadvusesse ja kultuuriruumi end väikese punase täpina sisse seadnud, nii et ilma ei oska ja ei saa enam.
Punane sõstar ei ole meie aedades liiga kauge külaline, tema looduslik leviala jääb Lääne-Euroopasse ja Põhja-Itaaliasse. Looduses kasvab punane sõstar peamiselt mägedes jõgede ja ojade kallastel. Hea hoolduse korral on punase sõstra põõsas igati väärika eaga taim ning tema iga võib ulatuda kuni 25 aastani.
Punane sõstar on tuntud eelkõige mahlamarjana, kuid temast võib valmistada ka moosi, tarretist, veini, siirupit ja kompotti. Tihti põlatakse punaseid sõstraid suurte ja rohkearvuliste seemnete pärast – selle vastu aitab hästi läbi marli või sõela kurnamine. Samas on punane sõstar üks erksama happega marju, mis sobib hästi erinevatele roogadele särtsaka magushapu maitsenüansi lisamiseks. Punast sõstart on rahvameditsiinis kasutatud ka mitmete hädade raviks ja ennetuseks. Nii võib sõstrast abi saada palaviku alandamisel, südame-veresoonkonna haigusnähtude leevendamisel, reumaatiliste haiguste ja paljude muude hädade puhul. Punasest sõstras on märkimisväärses koguses c-vitamiini, kaaliumit, naatriumi, fosfori, magneesiumi ja ka rauda. Sõstras sisalduva k-vitamiini tõttu on temast abi nii luude ja südame-veresoonkonna tervise toetamisel ning sõstrasõprade rakkude ainevahetus püsib ka heas korras. Kõik need, kes aga oma figuuri eest hoolt kannatavad, võiksid teada, et punases sõstras on märkimisväärne kogus kiudaineid (8,2 g 100 g kohta), mis aitavad meie seedeelundkonda töökorras hoida.
Tänu oma mõnusalt hapukale maitsele, on punane sõstar ka ideaalne koogimari. Eriti neile, kes hindavad kookide juures hapukat maitset. Meie pere jaoks kultuskoogi staatuse saanud sidrunikook (kõik blogilugejad niikuinii teavad, aga igaks juhuks siiski link retseptile ehk siis SEE SIDRUNIKOOK) läheb nüüd mõneks ajaks väljateenitud puhkusepausile ja tema koha võtab sisse sama loogika järgi valmistatud punase sõstra kook beseekatte all. Või siis pisarakook punase sõstraga.



Mahlase ja hapuka vahekihiga punase sõstra kook on tõeline südametemurdja. Õhuline besee koos erkpunase hapuka marjakihiga mahedal kaerapõhjal – see kooslus mängib nii maitse- kui ka ilumeeltel, pakkudes naudingut nii silmale kui kõhule. Kaerajahu asemel võid kasutada ka tavalist- või täistera nisujahu või ka siis näiteks speltajahu. Ei pea vist lisama, et täisterajahudega jääb kook tunduvalt tervislikum.
10-12-le
Valmistamisaeg: 1 tund 30 minutit
Põhi:
3 dl täistera kaerajahu
100 g võid
1 dl pruuni suhkrut
Näpuotsaga soola
Vajadusel veidi vett
Täidis:
300-400 g punaseid sõstraid
1,5 dl suhkrut
1-2 sl tärklist
Veidi vett
Beseekate:
4 munavalget
Näpuotsaga soola
1 dl suhkrut



Valmista esmalt koogipõhi. Selleks töötle köögikombainis kaerajahu, suhkur, või ja sool ühtlaseks. Kui segu jääb liiga kuiv, lisa veidi külma vett ja töötle, kuni moodustub ühtlane tainapallike. Suru tainas ca 24-26 cm läbimõõduga küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiva koogivormi põhjale ja küpseta 180-200 kraadi juures kümmekond minutit, kuni taina pind on kuiv, kuid mitte pruunistunud.
Valmista täidis. Tõsta potti puhastatud punased sõstrad ja suhkur. Lase keema tõusta ja keeda vaiksel tulel mõned minutid. Võid lusikaseljaga marju veidi katki suruda. Sega tärklis väikese kogusega veega ja kalla siis punastele sõstardele juurde. Sega kuumutades seni, kuni mass pakseneb paksu kisselli paksuseks. Tõsta pliidilt, jahuta veidi ja laota siis eelküpsetatud koogipõhjale. Beseekihi jaoks vahusta munavalged ja kui need hakkavad vahustuma, lisa pidevalt edasi mikserdades suhkur. Töötle vaht läikivaks ja tugevaks. Tõsta munavalgevaht punase sõstra kihi peale, laota ühtlaselt laiali ja küpseta 150 kraadi juures mõnikümmend (20-30) minutit, kuni besee pind on kergelt pruunistunud. Keera ajust kuumus ära ja jäta kook lahtise ahjuuksega veel mõneks ajaks ahju. Lõigates kasuta vette kastetud nuga, mis ei lõhu beseed ära.

Retsept ja tekst ilmus 2016. aasta juulikuises ajakirjas Oma Maitse.

12. juuli 2016

Suvel hoia võipakk alati käeulatuses. Võis praetud suvised köögiviljad

Käes on imeline aeg, mil kõikidel köögiviljadel on hullutavalt hõrk suvine maitse. Magus, õrn, mahlane ja see kõige õigem. Rääkimata sellest, et suvemagusaid vilju saab haarata kas oma peenramaalt või siis turult käevangus olevas korvis ära tuua. Supermarketid ja lihased road on hetkel ununenud teema.

Võis praetud noor kapsas. Uskumatult maitsev, eriti kui värsket tilli ja soolahelbeid veel peale puistata

Noored õrnad suvikõrvitsad ja kartulid vajavad vähe. Kuuma panni, veidi võid, soola ja tilli. Keele viib alla!


Suvist värskete köögiviljade hooaega juhatab sisse redis, mis muutub pannilt läbi käies mõnusalt magusaks

Minu kindlaks lemmikuks suvisel ajal on saanud võis praetud suvised viljad. Häbematult lihtne ja hullutavalt hea. Võipakk, parem kui mitu, peab sel ajal kogu aeg külmkapis olema. Või võidukäik minu köögis algab juba rediste hooajal ehk siis varasuvel. Nüüd on redised pidanud küll kapsale, kartulile, porgandile, suvikõrvitsale ja loomulikult ka kukeseentele ruumi tegema. Ikka võiga kokku laulatatult ja no ei saa isu sellest täis. Pigem tajun, et sõltuvus nendest lihtsatest roogadest näitab ainult süvenemise märke. Või muutub pannil nauditavalt külluslikuks ja karamelliseks. Köögiviljad saavad samas jälle või sees küpsedes magusa ja küllusliku maitse. Ehk siis prantsuse köögi üks kindlamini toimivaid maitseaineid või näol. on ka minu köögis hetkel erilisel aukohal.



Absoluutne lemmik on muidugi võis praetud noor kapsas, millest võiksingi antud ajahetkel ainult toituda. Kapsapea ei tohiks olla liiga suur. Just selline, millel kapsalehed veel kohevad ja kapsapea ise veel mõnusalt õhuline. Pannilt läbi käinuna saab neoonrohelisest värskest kapsast selline kergelt pruunistunud pinnaga ja samas veel krõmpsuv mõnus suutäis. Valmistamiseks retsepti anda on üsna mõttetu, sest selline roog valmib ilma eriliste oskuste ja vaevata. Ideaalne on malmpann ja puupliit, mida minul on suvisel hooajal maamajas õnn kasutada, aga kindlasti jääb selline võis praetud kapsas väga maitsev ka moodsa varustusega köögis ja mittenakkuval pannil valmistades.
Valmistuskäik algab sellest, et kapsas tuleks lõigata sektoriteks. Mina lõikan esmalt keskelt pooleks ja siis paari sentimeetri paksusteks sektoriteks nii, et kapsajuurikas jääb külge. Kapsajuurikas hoiab kapsasektoreid koos. Noor kapsas on õrn ja ka juurika juurest puitumata ehk siis kapsajuurika võib reipalt ka ära krõmpsutada. Kui kapsas ette valmistatud, siis kuumuta pann keskmisel kuumusel ja sulata pannil või. Kui või on sulanud ja hakkab kergelt mullitama, lisa pannile ka kapsas. Proovi sättida kapsas pannile nii, et võimalikult suur osa lõikepinnast jääb vastu panni. Lase nüüd rahulikult parajal kuumusel kapsal küpseda. Liiga kuumal pannil läheb kapsas kõrbema, liiga jahedal pannil algab aga haudumine. Seega on parim just keskmine kuumus, kus algab või sees pruunistumine. Kui kapsas on oma ühe külje juba ilusti kuldpruunikirjuks saanud, siis keera kapsasl lihtsalt teine külg ning maitsesta kapsas samal ajal soolahelvestega või kvaliteetse hea soolaga. Kuna selle roa puhul on põhirõhk lihtsatel ja puhastel maitsetel, siis tasub olla nõudlik ka soola kvaliteedi osas. Samamoodi puista kapsale hakitud värsket tilli. Ohtralt. Praadimise vahepeal võid pannile veel täiendavalt võid lisada ehk siis võiga ei tasu koonerdada. Kui kapsas on ka teiselt poolt ilusa kuldse jume saanud, ongi see imeliselt lihtne ja suurepäraselt maitsev suvine roog valmis.
Samal moel või sees praetuna võib valmistada ka noort suvikõrvitsaid ning loomulikult ka suviseid väikseid armsaid noori kartuleid.


Suvikõrvitsa puhul eelista kindlasti noori ja väikseid suvikõrvitsaid. need on õrnad, mahlased, mõnusa kergelt krõmpsuva ihuga ning pehme koorega. Ülekasvanud suvikõrvitsad muutuvad oluliselt tuimemaks ja koor pahatihti ka mõrkjaks. Noortele pisikestele suvikõrvitsatele on samas keeruline samaväärset vilja kõrvale leida. Veidi pannil kuumtöötlust või sees ja imeline suutäis ongi valmis. Valmistuskäik on praktiliselt sama, mis kapsa puhul. Noored suvikõrvitsad tuleks pikkupidi pooleks lõigata ja siis esmalt, lõikepind allapoole, nad pannile küpsema panna. Küpsemise ajal võid suvikõrvitsapoolikuid veidi vastu panni suruda, et altpoolt küpsemine ühtlasemaks kulgeks. Prae suvikõrvitsaid seni, kuni need kuldse jume endale saanud. Siis veidi aega teiselt poolt, lisa soola ja pipart ning veidi hakitud tilli. Jällegi suurepärane!

Rediste hooaeg vajab küll juba hilisema istutusega rediseid, sest kevadel maha pandud esimesed viljad on ammu juba peenralt ära korjatud (või kui ei ole, siis on nad peenral juba lootusetult puitunud olekus).


Tegevuskäik on aga sama, mis eelnevalt kirjeldatud. Rediste mõrkjas maitse muutub võis praadides oluliselt mahedamaks. Nii saab mõnusa sooja salati, mis sobib hästi näiteks kala või grillitud liha kõrvale.
Niisiis, suvi kestab, viljad valmivad ja seega võipakk olgu alati kõigil käeulatuses. Nii lihtne see elu ongi. Vähemalt kesksuvisel ajal. Ja oma järge võisel pannil ootavad nii noored porgandid, peedid, suhkruherned, aedoad, kaalikad ja veel mitmed-mitmed suvemagusad viljad.
Ahjaa, kui grill kord kuumaks aetud, siis võib neidsamu köögivilju valmistada ka grillil. Grillituna, eriti kuumadel sütel, saavad köögiviljad tõeliselt hõrgu maitse. Piserda ainult kapsasektoreid või suvikõrvitsat sulavõiga või õliga, grilli kergelt läbi ja naudi!

7. juuli 2016

Angervaksasiirup. Kesksuvine, magusmõrkjas ja ilmatu kasulik

Kes sattunud viimasel ajal maale, see teab,et nüüdsel kesksuvisel ajal on kogu loodus mattunud võimsatesse ja kohati ehk veidi läägetessegi aroomidesse. Õhk on tihe ja lõhnad võimsad. Seda aroomipilve ei ole võimalik mitte tunda. Õitsevad pärnaõied ja oma reljeefse panuse lisab ka angervaks. Pitsiline ja mõrsjaliku õitepuhmaga taim, kelle läägemagust ja kergelt mõrkjat aroomi kandub aasadel jalutades varem või hiljem ninna.



Angervaks on  väga võimas taim. Ta on looduslik aspiriin, mida kasutati enne tööstusliku aspiriini kasutuselevõttu. Taimes sisalduva salitsüülhappe tõttu on angervaksal valuvaigistav, rahustav, palavikku alandav ja higieritust soodustav toime. Angervaksa peaks aitama neid, kelle meel ja hing on rahutud ja kes sisemise tasakaalu kaotanud. See kreemikate õrnade õitega taim aitab meeltel lõdvestuda ja vaimul rahuneda.
Angervaksa kasulikest omadusest võib mainida veel immunsüsteemi tugevdamist, liigesevalu vaigistamist, organismi puhastamist, põletikuvastast toimet, ainevahetuse parandamist, seedimise korrastamist, närvivalu leevendamist ja veel mitmete-mitmete haiguste vastu aitavat toimet. Ka on angervaksa naesterohuks nimetatud, mis viitab naiste hädade leevendamisele. Nurganaised said omal ajal angervaksakuuri pea kohustuslikus korras.
Kui kõik angervaksa toimeained nüüd kokku liita, siis peaks olema tegemist üsna universaalse taimega, mille abi saab leevendust suuremale osale hädadest ning mida võiks juba ennetavalt vahetevahel kas tee või ka siirupi kulul tarvitada. Halba sellest igal juhul ei sünni.



Lisaks ravitoimele on angervaksal ka võimas maitse- ja lõhnabukett. Olles ühtaegu nii pealetükkivalt imal ja lääge, kuid samas ka mõrkjas, parajalt mesine, kaneeline, vanilline, mandline. Tõeline magusate aroomide bukett, mis liiga suures koguses muutub isegi vastuvõetamatult läägeks. Nii olen pidanud liiga kange angervaksa tee pooleli jätma, sest see oli lihtsalt liiga võimas ja ajab kergelt iiveldama. Nüüd juba tean, et seda taime tuleb mõõdukalt doseerida.
Hapukasmagus ja mõrkjas angervaksasiirup on aga elamus omaette ja hea tahtmise korral leiab siit siirupist ikka päris palju erinevaid maitse- ja aroominüansse. Suhkru magusus tasandab angervaksa mõrkjust ning laimi ergas hape aitab läägemagusat maitset ohjas hoida. Nii on tulemuseks mõnusalt tugeva ja nüansirikka maitsega siirup, mida sobib nii toiduks kui ka ravimiks tarvitada.

ca 35 angervaksaõisikut
1 liiter vett
500 g suhkrut
1-2 laimi mahl
Esmalt raputa angervaksaõisikuid nii, et eralduksid nii lahtised õied kui ka seal elutsevad putukad. Keeda veest ja suhkrust siirup, kuni suhkur on täielikult lahustunud. Pigista siirupi sisse laimimahl ja suru sinna ka angervaksaõisikud nii, et kõik õisikud oleksid vedeliku sees. Jäta kaane alla 12-24 tunniks tõmbama. Kurna tõmmis läbi sõelale asetatud marli ja pigista marlile jäänud angervaksaõisikud veel täiesti kuivaks. Mina teen seda sarnaselt pesu väänamisele, ainult et riide sees on väänamise ajal ka õisikud. Lase kurnatud siirup veel korra keema tõusta ja kalla siis steriliseeritud purkidesse või pudelitesse. Selleks hoia purke või pudeleid 75-100 kraadi juures ahjus ca 20 minutit.




Selline siirup sobib hästi nii mõnusa jahutava morsi (lisa vett või gaseeritud vett), kohupiima-, toorjuustu-, jäätise- või vahukoore magustamiseks. Sorbeti valmistamiseks, vahuveinile särtsaka maitse lisamiseks või veel mitmel-mitmel erineval moel kasutamiseks, kus iganes toidule saab lisada hapukasmagusat maitsenüanssi. Kui arvestada angervaksa imelisi raviomadusi, siis tuleks sellist siirupipudelit hoida käepärast ka viiruste hooajal ja tarvitada seda nii haiguste ennetamiseks kui ka ravimiseks.